4-15-5874/6 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

J.B nr. 4-15-5874

26.augustil 2015 Tallinn Harju Maakohtu kohtunik Liina Pohlak Sekretär Thea Tikenberg juuresolekul Kohtuvälise menetleja Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse esindaja Hannes Küünarpuu ja Kaebuse esitanud isiku J.B Isikukood: XXX Elukoht: XXX Töökoht XXX OÜ Kaitsja Maano Saareväli Vaatas 26.08.2015 avalikul kohtuistungil läbi J.B kaebuse Politseija Piirivalveameti Põhja

Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse

vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits 19.06.2015 otsuse väärteoasjas nr 2302,15,008830 osaliseks muutmiseks.

Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant 19.06.2015 otsuse väärteoasjas nr 2302,15,008830 kohaselt J.B 01.06.2015 kell 10:40 Harju maakonnas Tallinna Ringtee 2 km juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,53 mg. Rikkus liiklusseaduse § 69 lg 3 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritavad liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi. J.B-le määrati karistuseks juhindudes liiklusseaduse § 224 lg 2 ettenähtud väärteo eest rahatrahv 215 trahviühikut s.o 860 eurot. Liiklusseaduse § 224 lg 3p1 alusel võeti lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõigus 4 kuuks. J.B vaidlustas 19.06.2015 otsuse väärteoasjas nr 2302,15,008830 paludes otsus tühistada lisakaristuse määramise osas. Määratud karistus ei vasta kohtupraktikale ja ei ole proportsionaalne süü suurusega. Palub tühistada lisakaristus, sest tema töö on seotud autojuhtimisega.

Kohtuistungil andis ütlusi kaebuse esitanud isik J.B.

Kohus uuris järgmisi dokumente:

- väärteoprotokoll (lk 1);

- tõendusliku alkomeetri väljatrükk (lk 2);

- tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll (lk 3);

- sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus (lk 6);

- mõõtevahendi taatlustunnistus (lk 7);

- vastulause (lk 11);

- väärteootsus väärteoasjas nr 2302,15,008830 (lk 13-14);

- karistusregistri õiend (lk 17);

- kaebus koos lisadega (kohtutoimik lk 1-11).

Kohus, kontrollinud väärteoasjas kogutud dokumente, kuulanud ära kaebuse esitanud isiku seletused ning kohtuvälise menetleja esindaja ja kaitsja arvamuse, asub hinnates väärteoasjas kogutud tõendeid alljärgnevatele seisukohtadele:

V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

V™S §-st 87 on kohus väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega, mis tähendab kohtu seotust protokollis toodud teokirjeldusega.

Kaebuse esitaja ei ole vaidlustanud väärteootsust sisuliselt vaid üksnes karistust. J.B palub tühistada lisakaristus.

Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud, väärteootsusega on määratud õige ja õiglane karistus. Isik on väärteo toime pannud. Alkoholi kogus on organismis nii suur, et see ei saanud jääda märkamatuks. Isiku enda kohustus on kontrollida, kas alkohol on organismist lahkunud. Tegu on ohtlik ja tahtlik. Kergekäeline suhtumine. Joobes juhtimine on massiline. Ka esmakordselt rikkumisel või juhtimisõigust ära võtta, riigikohus on öelnud, et kui olulisel määral on piirmäärasid ületatud, siis võib lisakaristust kohaldada. Palub jätta kaebus rahuldamata.

Kaitsja on seisukohal, et J.B kahetseb, mis on kergendav asjaolu. Kohtuväline menetleja on oma otsustesse järjepidevalt kirjutanud, et alkoholi piirmäära ületanud juhtimiste puhul, tuleb kohaldada lisakaristust ja lisakaristuse kohaldamata jätmise võivad tingida ainult erandlikud asjaolud. Antud kaasuse puhul ei esine erandlikke asjaolud, mis tingiksid esmakordse rikkumise puhul obligatoorselt lisakaristuse kohaldamise. Kohtuväline menetleja ei ole kogunud ja väärteotoimikus puuduvad tõendid, mis ütleksid, et J.B tõepoolest teadis, et tema organismis on 0,53 mg/l alkoholi ja läks seda asjaolu ignoreerides siiski teadlikult, tahtlikult sõidukit juhtima. Karistuse määramisel ei saa lähtuda tõsikindlast faktist, et isik on teo toime pannud tahtlikult. Ta on autojuhina töötanud aastaid. 2 tundi hiljem lubas politsei tal istuda rooli ja autoga ära sõita. Tegu võis olla organismi anomaaliaga. Hommikul tundis ta ennast hästi, pohmelli ei olnud. Nüüd on J.B ostnud endale alkomeetri, et sarnast juhtumit ei korduks. Teo toimepanemine tahtluse vormis tõendatud ei ole. Kui Viljo puhul oleks tegemist sellise isikuga, kes ei hooli nendest liiklusnormidest ja tõepoolest läheb mootorsõidukit, mis on ühtlasi tema enda ja tema pere elatisvahend, teadlikult alkoholi tarvitanuna juhtima, siis ilmselgelt oleks ta sarnase süüteoga vahele jäänud ka varem. Ei saa rääkida väga suurest alkoholi piirmäära ületamisest, see jääb ikkagi keskmise suurusjärgu juurde, mis ei anna alust automaatselt lisakaristuse kohaldamiseks. Palub tühistada kohtuvälise menetleja otsus lisakaristuse osas.

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse liikluspolitseinik Karin Mikk koostas 01.06.2015.a väärteoprotokolli nr 20150601371103 väärteoasjas nr 2302, 15,008830 selle kohta, et J.B 01.06.2015 kell 10:40 Harju maakonnas Tallinna Ringtee 2 km juhtis mootorsõidukit Volvo FH12 reg.märgiga XXX juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,53 mg. Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus 0,58 mg/l+- 0,05 mg/l Nimetatuga rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ning väärtegu on kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 alusel. Täpselt samal moel on tegu kirjeldatud ka kohtuvälise menetleja otsuses.

LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem.

Menetlusalune isik andis kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt jõi eelmisel päeval peale lõunat grilli kõrvale mõned õlled ja mõned pitsid tervisenapsi. Hommikul ei tundnud midagi. Alkomeetrit kodus ei olnud. Teadis, et peab järgmisel päeval viima auto töökotta hooldusesse. Õhtul läks normaalsel ajal puhkama. Töötab XXXOÜ, on ainuomanik ja tegeleb kallurvedudega.

Juhtimisõiguse äravõtmine toob äritegevusse pikaajalise seisangu, kaovad kõik kontaktid. Töötavad abikaasaga mõlemad selles OÜ-s. On palju mõelnud, siiralt kahetseb oma tegu. Ootas 2 tundi, küsis patrullilt alkomeetrit ja siis lubati autoga ära sõita. Ei pea võimalikuks ettevõttesse autojuhi palkamist.

Vaidlust ei ole asjaolus, et J.B juhtis 01.06.2015 alkoholijoobes mootorsõidukit. J.B asetleidmine ja selle toimepanemine J.B poolt on tõendatud tõendusliku alkomeetri väljatrükiga, tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga, sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega ning menetlusaluse isiku enda ütlustega. J.B ei eita, et ta juhtis 01.06.2015 kell 10.40 veoautot Volvo. 01.06.2015.a koostatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist koos tulemuse väljatrükist nähtub, et 01.06.2015.a kell 10:51 mõõdeti J.B alkoholisisaldust väljahingatavas õhus tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 ARBK-0035 taatlustunnistus TTRC-15/00052, mille lõplik lugem oli 0,58 mg/l, laiendmääramatus 0,05 mg/l, mõõtetulemus

0,53 mg/l. Taatlustunnistuse nr TTRC-15/200052 kohaselt on mõõtmisel kasutatud tõenduslik alkomeeter taadeldud 24.04.2015.

Majandusja kommunikatsiooniministri 12.12.2006.a määruse nr „Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite olulised ja erinõuded, sealhulgas täpsusnõuded, ning mõõtevahendite taatluskehtivusajad” lisa 2 „Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate kasutusel olevate mõõtevahendite taatluskehtivusajad“ kohaselt on tõenduslike alkomeetrite taatluskehtivusaeg 0,5 aastat. Seega oli 01.06.2015 mõõtmisel kasutatud tõenduslik alkomeeter nõuetekohaselt taadeldud.

J.B tuvastatud alkoholisisaldus väljahingatavas õhus ületas seega ühes grammis 0,10 milligramm, mistõttu on tuvastatud J.B poolt liiklusseaduse § 69 lg 3 sätestatud keelu rikkumine.

Korrakaitseseaduse § 37 lg 1 p 1 sätete kohaselt võib politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan joobeseisundile viitavate tunnuste korral kontrollida isiku organismis alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine esinemist. Joobeseisundi kontrollimise või tuvastamise protseduurile võib allutada sõidukijuhi või muu isiku, kui on alust kahtlustada, et isik on toime pannud süüteo, mille koosseisuliseks tunnuseks on joobeseisund, alkoholi piirmäära ületamine või narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamine. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et võib joobeseisundi kontrollimise ja tuvastamise protseduurile allutada ka sõidukijuhi, kui see on vajalik ohu ennetamiseks liikluses. Korrakaitseseaduse § 38 lg 1 sätete kohaselt kontrollib politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist isiku väljahingatavas õhus või tuvastab alkoholijoobe kohapeal uuendusliku alkomeetriga. Kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres vereproovi uuringuga.

Mõõteseaduse § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemus jälgitav, kui selle on teinud pädev mõõtja, kasutades taadeldud või kalibreeritud mõõtevahendit ning järgides mõõtemetoodikat.

Korrakaitseseaduse § 38 lg 7 alusel 19.06.2014.a Vabariigi Valitsuse määrusega nr 87 on kehtestatud nõuded isiku väljahingatavas õhus etanoolisisalduse mõõtmise mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele. Mõõtevahend oli taadeldud (taatlemistunnistus nr TTRC- 15/200052) ning tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ja mõõteseadme väljatrüki kohaselt on järgitud mõõtmisel mõõtemetoodikat ja isiku väljahingatavas õhus etanoolisisalduse mõõtmise mõõteprotseduuri ja mõõtetulemuste töötlemise nõudeid. Seega on mõõtetulemus jälgitav ning Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 kohaselt väärteomenetluses aluseks karistuse määramisel.

01.06.2015.a sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kohaselt on PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse liikluspolitseinik Karin Mikk otsustanud kõrvaldada J.B alates 01.06.2015.a kell 10:40 sõiduki juhtimiselt liiklusseaduse § 91 lg 2 p 2 alusel, kuna on alust arvata, et veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või et ta on joobeseisundis. J.B on sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kätte saanud samal päeval, s.o 01.06.2015.a ning kinnitanud kättesaamist enda allkirjaga.

Eelnevast johtuvalt on seega tõendatud, et menetlusalune isik J.B rikkus LS § 69 lg 3 sätestatud nõudeid ning väärteoasja menetlemisel ei ole rikutud menetlusnorme ning menetlusalune isik on toime pannud LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Vastavalt väärteomenetluse seadustiku §-le 2 kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, kui väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti, ja arvestades väärteomenetluse erisusi. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. LS § 33 lg 2 p 1 paneb juhile kohustuse enne sõidu alustamist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Joobeseisund on terviseseisund, mille esinemisel ei tohi sõidukit juhtida. J.B selgitas ise, et jõi eelmisel päeval nii õlut kui tervisenapsu. Läks vara magama ja tundis end hommikul normaalselt. J.B ütlustest nähtub, et ta tundis end normaalselt ka pärast seda kui oli joonud ära pudeli õlut. Seega ei saa J.B pärast alkoholitarvitamist ja enne rooli istumist anda hinnangut oma tervislikule seisundile pelgalt asjaolust, et ta tundis end normaalselt. Nagu nähtub isiku enda ütlustest, tunneb ta end normaalselt ka pärast alkoholi tarvitamist. Seega pidi tema jaoks normaalne enesetunne tähendama ka võimalust, et alkohol ei ole organismist täielikult kadunud. Kuivõrd isik ei saa pelgalt enesetunde põhjal otsustada, kas ta tervislik seisund lubab rooli istuda, pidanuks ta oma tervislikku seisundit peale alkoholi tarvitamist järgmisel hommikul täiendavalt kontrollima. Seega, kui J.B ei oleks suhtunud hoolimatult võimalikku joove esinemisse (isik teadis ise täpselt palju ta eelmisel õhtul oli alkoholi tarvitanud), oleks olnud hoolikas ning oleks hinnanud oma tervislikku seisundit tähelepanelikumalt ja hoolikamalt ning veendunuks objektiivselt, et tal ei esine enam joovet, siis ei oleks ta istunud mootorsõiduki rooli seisundis, kus on ületatud lubatud alkoholi piirmäära. Seega pani menetlusalune isik J.B väärteo toime ettevaatamatusest hooletuse vormis.

Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei tuvastatud. J.B on süüvõimeline ning KarS 2. ptk

3. jaos sätestatud süüd välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud.

LS § 224 lg 2 sätestab, et mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi – karistatakse rahatrahviga kuni

300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. LS § 224 lg 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Karistusregistri teatis kinnitab, et J.B puuduvad kehtivad karistused.

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut liiklusseaduse § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 215 trahviühikut, s.o 860 eurot. KarS § 50 lg 1 p 2 alusel võeti liiklusseaduse § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõigus ära 4 kuuks.

KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks süüdistatava süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidest. Samuti lähtub kohus karistusele hinnangu andmisel karistuse üldja eripreventiivsetest eesmärkidest. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes ei ole väike vaid on keskmine. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse lisaks süü suurusele ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuväline menetleja otsuse kohaselt ei ole tuvastatud karistust raskendavaid asjaolusid. Karistust kergendavaks asjaoluks on kahetsus. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja otsuses märgitud karistust kergendava asjaoluga. Kõigest eelnevast johtuvalt on kohtu hinnangul J.B-le mõistetud sanktsiooni keskmisest määrast suurem rahatrahv 215 trahviühikut, s.o 860 eurot igati põhjendatud ning vastavuses süü suurusega. J.B ei soovinud rahatrahvi tasumise ajatamist pikema perioodi peale, mistõttu puudub alus määrata rahatrahvi tasumine KarS § 66 lg 2 alusel ositi.

J.B materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiksid tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Menetlusalune isik ei kasuta mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Menetlusalune isik on kohtule esitatud kaebuses ja ka kohtuistungil selgitanud, et vajab juhtimisõigust, kuna ilma juhtimisõiguseta ei saa ta täita tööülesandeid. Ei saa teostada kallurvedusid ja perel kaob sissetulekuallikas. Kohus on seisukohal, et juhtimisõiguse vajalikkus eeltoodud põhjendustel oli menetlusalusele isikule teada ka varem.

Ometigi ei takistanud see teadmine menetlusalusel isikul menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemist. Menetlusalune isik suhtus hoolimatult oma tervisliku seisundi hindamisse. Riigikohus on lahendis 3-1-1-122-13 märkinud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve.

Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumusvõi juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Iseenesest ei ole ka esmakordse rikkumise toime pannud isiku puhul välistatud temalt sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Nii sisaldab LS § 224 lg 3 ka eraldi alapunkte lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise määrade kohta vastavalt sellele, kas isikut on varem nimetatud paragrahvis sätestatud väärteo eest karistatud või mitte. Võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Üksnes abstraktne võimalus, et isik asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, ei ole lisakaristuse kohaldamiseks piisav. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks.

Arvestades asjaolu, et J.B tuvastati alkoholi joove, mis on liiklusseaduse § 224 lg 2 dispositsioonis sätestatud keskmisest määrast kõrgem ja et isik on sellega ületanud olulisel lubatud alkoholi piirmäära, samuti arvestades asjaolu, et isik juhtis joobes veoautot, millega avariisse sattumisel on tagajärjed kaasliiklejatele üldjuhul raskemad kui sõiduauto puhul, samuti arvestades J.B süü suurust (hoolimatut suhtumist võimalikku joove olemasolusse), süü puhtsüdamlikku kahetsust ning väärteo toimepanemise subjektiivseid asjaolusid, pidades silmas nii erikui ka üldpreventiivseid eesmärke peab kohus aga võimalikuks piirduda lisakaristusega sanktsiooni alammääras, s.o juhtimisõiguse äravõtmisega kolmeks kuuks, mistõttu tuleb kohtuvälise menetleja otsus tühistada lisakaristuse pikkuse määramise osas. Kohus leiab, et keskmisest raskema põhikaristusega karistatud J.B-le võib kohaldada lisakaristust selle alumises määras

Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus J.B kaebuse osaliselt.

V™S § 132 p 2 kohaselt võib maakohus kohtuotsusega tühistada kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses või osaliselt ja teha uue otsuse, kui see ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda.

Eeltoodut arvestades ja juhindudes J.B seadustiku §dest 132 p 2, 133, 134,

Otsustas

1. Rahuldada J.B kaebus osaliselt

2 Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits 19.06.2015 otsus väärteoasjas nr 2302,15,008830 ühistada lisakaristuse tähtaja osas. Muus osas jätta otsus t muutmata. Liiklusseaduse § 224 lg 3 p1 alusel võtta lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõigus ära 3 kuuks.

Rahatrahv tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE 89 1010 2200 3479 6011

SEB pangas, nr EE93 2200 2210 2377 8606 Swedbankis EE 40 3300 3334 1611 0002 Danske Bankis või IBAN EE 701 7000 1700 1577 198 №rdea pangas. Märkida viitenumber 10220155111669.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovil tuleb sellest kirjalikult Harju Maakohtule teatada seitsme päeva jooksul kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult

30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isikul advokaadist esindaja vahendusel, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kohtunik Liina Pohlak Kassatsiooniteate esitamisel on motiveeritud kohtuotsus menetlusosalistele kättesaadav 18.09.2015