4-15-6005/6 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

1 4-15-6005

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. septembril 2015.a, Tartu kohtumajas, Kalevi 1 Väärteoasja number 4-15-6005 (2780,15,004867) kirjalikus menetluses Kohtunik Ene Muts Väärteoasi Z.T kaebus Lõuna prefektuuri 09.07.2015. a otsusele Kaebuse esitaja Z.T isikukood: XXX, elukoht: XXXX; e-posti aadress: XXXX, töökoht: XXXX Kohtuväline menetleja Lõuna prefektuur RESOLUTSIOON juhindudes V™S § 120 lg 1 ja § 132 p 2 Rahuldada Z.T kaebus.

Tühistada kohtuvälise menetleja, Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna ennetusja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Vallo Tõnuvere 09.07.2015. a otsus ja teha uus otsus, mis ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda. Karistada Z.T liiklusseaduse (LS) § 227 lg 3 järgi rahatrahviga 70 trahviühiku ulatuses, s.o 280 (kakssada kaheksakümmend) eurot.

KarS § 66 lg 2 alusel määrata rahatrahvi 280 euro tasumine ositi 4 (nelja) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

Rahatrahv ositi tasumisega tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr

EE891010220034796011 SEB pank, nr EE932200221023778606 Swedbank, nr EE403300333416110002 Danske Bank või EE701700017001577198 №rdea Pank. Kohustuslik on märkida viitenumber . 10220155125396

Jätta muus osas Lõuna Prefektuuri 09.07.2015.a otsus muutmata. Kohtuotsuse koopia saata Z.T-le ja Lõuna prefektuurile V™S §-s 41 sätestatud korras.

2 Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada Tartu Maakohtu kaudu kassatsioonkaebuse Eesti Vabariigi Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

1. Kohtuvälise menetleja otsus.

Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna ennetusja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Vallo Tõnuvere 09.07.2015. a otsusega määrati Z.T-le LS § 227 lg

3 järgi

karistuseks rahatrahv 155 trahviühiku ulatuses, s.o 620 eurot. Rahatrahv on määratud tasumisele 15 päeva jooksul hiljemalt 01.08.2015. a.

Karistus määrati 18.06.2015. a kella 17.57 ajal Tartu maakonnas, Kambja vallas Tallinn-Tartu- Võru-Luhamaa 205-l kilomeetril toimunud liiklusnõuete rikkumise eest. Otsuse põhjenduste järgi Z.T juhtis mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 138+-5 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 43 km/h. Kiirus fikseeritud seadmega Stalker DSR 2X DP 019597. Sellega rikkus Z.T LS § 15 lg 1 p 1 nõuet ja pani toime LS § 227 lg 3 sätestatud väärteo. Otsuse kohaselt on Z.T poolt väärteo toimepanemine tõendatud kiirusmõõturi kasutamise

protokolliga, tunnistaja ütluste ja menetlusaluse isiku ütlustega. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad.

Otsuse põhjenduste kohaselt juhi poolt nii suures ulatuses lubatud sõidukiiruse ületamine on

tahtlikult toime pandud süütegu, üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga – lubatud sõidukiirust ületades seab juht reaalsesse ohtu nii enda kui ka teiste

kaasliiklejate elu ja tervise. Mootorsõiduki lubatust suurema sõidukiirusega juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatava õigusrikkumisega. Mootorsõiduki juht on kohustatud jälgima

ja järgima ümbritsevat liikluskeskkonda, sinna alla käib ka liikluskorraldusvahenditest ja liiklusreeglitest kinnipidamine. Kiiruspiirangud on kehtestatud liiklusohutuse tagamiseks, lähtudes normaaloludes ohutust sõidukiirusest. Teedel suurima lubatud sõidukiiruse kehtestamisel on silmas peetud tee seisukorda, sõiduki peatamise keskmist peatumisteekonda jms tegureid. Suurim lubatud sõidukiirus ei ole kohustus vaid võimalus ning seda tuleb kasutada siis kui terviseseisund, nähtavus,

ilmastikuolud jt faktorid seda võimaldavad. Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja arvestanud menetlusaluse isiku kahetsusega. 2. Kaebuse esitaja taotlus ja põhjendused. Z.T esitas 23.07.2015. a Tartu Maakohtule kaebuse Lõuna prefektuuri 09.07.2015. a otsuse

peale. Kaebuse esitaja vaidlustab otsuse karistuse osas ja taotleb tasumisele kuuluva rahatrahvi vähendamist ning rahatrahvi ositi tasumise võimaldamist. Kaebuse põhjenduste kohaselt on otsuses määratud rahatrahv väärteo toimepanemise aluseks olevaid asjaolusid arvestades ebaõiglaselt suur,

kuivõrd kohtuväline menetleja ei ole karistuse määramisel arvesse võtnud kõiki väärteo

toimepanemisega seotud asjaolusid, alljärgnevatel põhjendustel. Kaebaja ei nõustu kohtuvälise

menetleja poolt otsuses toodud väitega, et juhi poolt nii suures ulatuses lubatud sõidukiiruse

ületamine on tahtlikult toime pandud süütegu. Hinnanguliselt kiirusega 70-80 km/h sõitvatest

mootorsõidukitest möödasõidu sooritamise käigus tekkis kaebajal olukord, mida ta ei osanud möödasõidu alustamisel objektiivselt ette näha, nimelt olid tema ees sõitnud viiel mootorsõidukil väga väikesed pikivahed, mistõttu ei olnud võimalik kohene tagasireastumine, samuti sooritas samal ajal tema taga teine mootorsõiduk möödasõitu, mis välistas ka möödasõidu katkestamise võimaluse

3 LS § 51 lg 4 mõistes oli ta sunnitud ohutu möödasõidu tagamiseks mööduma kõikidest nimetatud mootorsõidukitest. Kui ta oleks lõpetanud möödasõidu suurima lubatud sõidukiirusega, siis oleks

tekkinud tema taga möödasõitu sooritavale mootorsõidukile oht jääda ette vastutulevale mootorsõidukile, mis oleks tekitanud reaalse ohu kõigi kaasliiklejate elule ja tervisele. Kaebaja möönab, et lubatud sõidukiiruse ületamise seega tingis esialgne liiklusolukorra vale hindamine, kuid kindlasti ei saa seda lugeda tahtlikult toime pandud süüteoks. Lisaks sooritas ta möödasõidu sellisel sõiduteel, mis kulges orgu, st sõidukiirust mõjutas oluliselt ka mäest alla laskumine, mitte tema

poolt tahtlikult sõidukiiruse lisamine. Kaebaja palub Tartu Maakohtul kaebuse lahendamisel

arvestada täiendavalt ka alljärgnevate asjaoludega: 1) kaebajal ei ole eelnevaid liiklusalaseid rikkumisi; 2) kaebajal on kaks ülalpeetavat, alaealine laps, kellel hetkel puudub lasteaiakoht, ning abikaasa, kes on osalise tööajaga tööl, kuivõrd on sunnitud lapsega kodus olema, mistõttu on otsuses

määratud rahatrahvi tasumine majanduslikel põhjustel raskendatud; 3) kaebaja siiralt kahetseb

toimepandud väärtegu ning väldib edaspidi selliste möödasõitude sooritamist, mis võivad luua ohtliku liiklusolukorra. Lähtudes eeltoodust ning V™S §-st 114 lg 1 p 2 taotleb kaebaja Politseija Piirivalveameti Lõuna

prefektuuri Tartu politseijaoskonna 09.07.2015 otsuse väärteoasjas nr 2780,15,004867 osalist tühistamist ja uue otsuse tegemist rahatrahvi vähendamiseks. Juhul, kui Tartu Maakohus leiab, et väärteoasjas nr 2780,15,004867 määratud rahatrahvi vähendamine ei ole põhjendatud, siis palub kaebaja Tartu Maakohtul määrata rahatrahvi tasumine ositi.

3. Kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht Lõuna prefektuur esitas Tartu Maakohtule 04.09.2015. a kirjaliku seisukoha, milles leiab, et Z.T kaebus Lõuna prefektuuri 09.07.2015. a otsusele nr 2780,15,004867 tuleb jätta rahuldamata

ning otsus muutmata. Kohtuvälise menetleja

hinnangul on asulavälisel teel kohas, kus liikluskorraldusvahendid seda lubavad ning teeolud võimaldavad, täiesti ohutu teostada möödasõitu

eespool kiirusega 70-80 km/h liikunud sõidukitest

lubatud maksimaalset sõidukiirust 90 km/h ületamata. 2015. a on nii Eestis kui ka PPA Lõuna prefektuuri tööpiirkonnas leidnud aset väga traagilisi liiklusõnnetusi, mille üliraskete tagajärgede üheks oluliseks põhjuseks on paraku olnud

lubatust märgatavalt suurem sõidukiiruse kasutamine. Z.T

poolt rikkumise toimepaneku kuupäeval 18.06 oli tegemist neljapäevaga, mil kella 17.57 ajal on Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee väga suure liikluskoormusega. Seda kinnitavad ka tunnistaja K.K. ütlused, mille kohaselt

asus menetlusalune isik sooritama möödasõitu teel lubatud sõidukiirusega liikunud mitmes sõidukist (sõidukite kolonnist) korraga. Tehes seda lubatust mitte vähem kui 43 km/h kiiremini, asetas Z.T seega reaalsesse raske liiklusõ nnetuse aset leidmise ohtu kõikides nendes sõidukite reisinud isikud. Võttes arvesse väärteoasja materjalidest nähtuvat asjaolu, et Z.T poolt on kõnealune rikkumine toime pandud kavatsetult, ning et karistuse määramisel on kohtuvälise menetleja poolt kohaldatud

üksnes rahatrahvi, jättes isikult ära võtmata mootorsõiduki juhtimisõiguse, siis on kohtuvälis menetleja hinnangul Z T suhtes kohaldatud karistus proportsionaalne tema poolt toime pandud

teo raskuse ja iseloomuga. Samuti on Z.T suhtes

kohaldatud karistus kooskõlas selle üldise

eripreventiivse eesmärgiga väljendada riigi selget hukkamõistu põhjendamatult kaasliiklejai oluliselt ohustavate tahtlike liiklusnõuete rikkumiste toimepaneku suhtes.

4. Tõendid. Väärteoprotokolli nr AB 1451076 kohaselt Z.T 18.06.2015. a kl 17.57 Tartu maakonnas, Kambja vallas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa 205. kilomeetril juhtis mootorsõidukit asulavälisel teel

4 kiirusega 138+-

5 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 43 km/h. Kiirus fikseeritud seadmega Stalker DSR 2X DP 019597. Rikkus LS § 15 lg 1 p 1, väärteo kvalifikatsioon LS § 227 lg 3. Väärteoprotokollile on Z.T alla kirjutanud ja andnud järgmisi ütlusi: „ Kuna autode kiirus ees oli 70-80 km/h, siis otsustasin neist mööduda. Möödasõidu hetkel aga kasvas kiirus hetkeks suureks“. 18.06.2015.a kiirusmõõturi kasutamise protokolli andmetel on 18.06.2015. a kell 17.57 Tallinn- Tartu-Võru-Luhamaa 205. kilomeetril suunaga Võru poole mõõdetud Z.T poolt juhitud

mootorsõiduki Saab 9-3 reg.nr XXX liikumiskiiruse mõõtmist s

eadmega Stalker DSR 2X DP

019597. Seade oli testitud 18.06.2015. a kell 13.35. Seade oli töökorras. S

õiduki sõidukiiruse

mõõtmine toimus paigal seistes. Kiirusmõõturi lugem 138

km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatus +/- 5 km/h. Lõplik mõõtetulem 133 km/h. Protokolli real “Juhile näidati seadme

tablool fikseeritud lugemit“ on märk „x“ jah ruudus.

Juht on protokollile alla kirjutanud. Tunnistajana on protokolli allkirjastanud K.K.. 18.06.2015. a tunnistajana ülekuulamise protokolli kohaselt andis K.K.ütlusi, et oli 18.06.2015 tööl koos liikluspolitseinik Tarvo Sääliku ja politseipraktikandi Veronika Rajastega. Nad teostasid kella

17.57 ajal liiklusjärelevalvet Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt 205. kml, mõõtes kiirust. Kella

17.57 ajal lähenes neile sõidukite kolonn, millest üks sõiduk, Saab 9-3, teostas möödasõitu. Möödasõidu ajal fikseeris ta Saabi, mis liikus Võru suunas, sõidukiiruseks 138 km/h. Ta peatas sõiduki sini-punase märgutulega, millele juht koheselt reageeris. Kontrollides osutus juhiks Z.T

, kelle nad kutsusid patrullautosse, kus näitasid fikseeritud kiirusenäitu. Juht nõustus oma rikkumisega ja näiduga, öeldes, et kiiret otseselt ei ole ning soovis vaid möödasõidu kiirelt lõpetada. Kiirmenetlusega Z.T nõus ei olnud ning 500-eurone karistus tundus tema jaoks ühe möödasõidu teostamise osas liiga karm. Juhile koostati väärteoprotokoll.

5. Kohtu tuvastatud asjaolud ja järeldused Kohus lahendab Z.T kaebuse kohtuvälise menetleja 09.07.2015.a otsuse peale kirjalikus menetluses V™S § 120 lg 1 alusel. Mõlemad kohtumenetluse pooled on oma seisukoha avaldanud ega soovi asja arutamist kohtuistungil.

V™S § 123 lg 2 järgi maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Kohus, vaadanud läbi kaebuse, Lõuna prefektuuri kirjaliku seisukoha, uurinud ning hinnanud kogutud ja kohtuotsuse 4. punktis nimetatud tõendeid, leiab, et Z.T kaebus tuleb rahuldada ning Lõuna prefektuuri 09.07.2015. a otsus väärteoasjas nr 2780,15,004867 tuleb osaliselt tühistada.

LS § 227 lg 3 sätestab, et mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41-

60 kilomeetri tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. LS § 15 lg 1 p 1 sätestab, et suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel on 90 km/h.

Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et 18.06.2015. a kell 17.57 juhtis Z.T Tallinn-Tartu-

Võru-Luhamaa 205. kilomeetril suunaga Võru poole mootorsõidukit Saab 9-3 reg.nr XXX, kui politsei poolt teostatud liiklusjärelevalve käigus mõõdeti Z.T juhitud sõiduki sõidukiiruseks 138 km/h+-5 km/h. Kohus on uuritud tõendite kogumis hindamise tulemusena jõudnud järeldusele, et Z.T poolt LS § 15 lg 1 p 1 rikkumine vaidlustatud otsuses märgitud ajal ja kohas on

5 tõendatud. Z.T on rikkumise omaks võtnud ega ole sõidukiiruse ületamist ja sõidukiiruse

mõõtmise asjaolusid vaidlustanud. Tema omakäelised süüd omaks võtvad ütlused on väärteoprotokollis. Kiirusemõõteseadme näidu kohaselt oli kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiiruseks 138 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 5 km/h, mistõttu arvestati lubatud sõidukiiruse ületamise määraks mitte vähem kui 43 km/h. Taolistest andmetest saab teha järelduse, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav. Mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku

käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lõikes 3 ettenähtud väärteona.

Arvestades kiirusemõõteseadmega fikseeritud tulemust ja väärteoprotokollis märgitud

väärteokirjeldust ning õiguslikku hinnangut menetlusalusele isiku käitumisele, asub kohus seisukohale, et väärteokirjeldus ja õiguslik hinnang väärteootsuses on riimuvad. Suurim lubatud sõidukiirus väärteo toimepanemise kohas on 90 kilomeetrit tunnis. Kuivõrd mõõtmistulemusena tuvastati, et menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega 138 +/- 5 km/h, s.o kiirusega 133 km/h, siis on tõendatud Z.T poolt suurima lubatud sõidukiiruse ületamine mitte vähem kui 43 km/h. Seega on menetlusaluse isiku tegu õigusvastane LS § 15 lg 1 p 1 nõude rikkumise tõttu ja see tegu vastab LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteokoosseisule ja see süütegu on kohtuvälise menetleja poolt õigesti kvalifitseeritud. Kokkuvõtvalt on sõidukiiruse ületamine väärteotoimikus olevate ja lubatud tõenditega tõendatud. Menetlusaluse isiku süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei

tuvastanud. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Ka väärteomenetluses karistuse määramisel tuleb lähtuda KarS § 56 lg 1.

Riigikohus on mitmetes lahendites selgitanud karistuse mõistmist. 17.05.2013. a Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-52-13 punktis 19 selgitatakse järgmiselt: „Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr.

Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine,

kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda

kas ülesvõi allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse

ülemmäära korrigeeritakse erija üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2011. a otsus kriminaalasjas nr , p 11). 3-1-1-77-11

Kohtuvälise menetleja otsusega karistati kaebuse esitajat LS 227 lg 3 järgi põhikaristusena kergemaliigilise karistusega, rahatrahviga 155 trahviühikut, s.o 620 eurot. Seega on põhikaristus

määratud oluliselt üle sanktsiooni keskmise määra, kuid alla ülemist määra, milleks on 200 trahviühikut. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus oluliselt üle sanktsiooni keskmise määra ei ole süüle vastav ega ka õiglane nii õiguskorra kaitsmise huve kui konkreetset rikkumist arvestades, samuti ei arvesta antud karistus süüdlase isikuga seonduvaid asjaolusid. Süü

kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline

menetleja on karistust kergendava asjaoluna arvestanud isiku kahetsust. Ka väärteoasja materjalidega tutvumise järgselt leiab kohus, et kahetsust on võimalik hinnata karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. Karistust raskendavate asjaolude esinemist kohus ei tuvastanud.

6 Karistusregistri andmetel on Z.T kriminaalkorras karistamata isik. Karistusregistris olevat arhiveerimata väärteokaristust ei saa võtta karistusena arvesse. Väärtegude eest on Z.T

karistatud ühel korral. Karistus on määratud 29.09.2010 LS § 7437

lg 1 järgi, rahatrahv 3 trahviühikut. 2010. a kehtinud LS § 7437 lg 1 sätestas vastutuse parkimise eest keelatud kohas. Kuigi karistuse täitmise info puudub, on karistus kustunud Karistusregistri seaduse § 24 lg 1 p 1 või 11 järgi täitmise aegumise või täitmisest seaduses sätestatud tähtaja möödumise tõttu. Eelnev kinnitab, et Z.T on olnud seaduskuulekas liikleja. Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning selle alla kuulub ka liikluskord. Mootorsõiduk on iseenesest suurima ohu allikaks, mille tõttu suurema ohu allika valdaja – juht peab olema liikluses eriti tähelepanelik. Juht, kes ei täida korrektselt liiklusseaduses sätestatud nõudeid, kujutab endast suuremat ohtu teistele isikutele ja nende varale. Antud juhul oli kaebaja teadlik sellest, et ta ületab lubatud sõidukiirust,

kuid on sellise käitumise tinginud asjaolusid ka selgitanud – ta püüdis mööduda aeglaselt eesliikuvast sõidukite kolonnist, kuid möödasõidul leidis, et sõidukite vahelised väikesed pikivahed ei võimalda tal kiirust lisamata ümber reastuda ning ohu vältimiseks oli ta sunnitud kiirust lisama. Seda, et Z.T sooritas sõidukite kolonnist möödasõitu, on kinnitanud ka tunnistaja K.K.. Menetlusalune isik tunnistab enda eksimust ohu hindamisel möödasõidu sooritamiseks ning lisas kiirust pigem selleks, et võimalikku edaspidist ohuolukorda vähendada. Kiiruspiirangu ületamine ei

olnud Z.T seega kavatsetud. Samas peab kohus tegu tahtlikuks, kuid toime panduks

tahtluse liikidest nõrgimas vormis. Ees sõitvate sõidukite kolonnist möödasõitu alustades ei püüelnud menetlusalune isik konkreetsel juhul tagajärje saavutamisele, s.t sõidukiiruse ületamisele enam kui 40 km/h võrra. Tagajärje saabumise jättis ta pigem juhuse hooleks. Enne möödasõidu algust ta ei tunnetanud sõidukiiruse ületamist kindlalt saabuva tagajärjena. Tagajärg saabus teo toimepanemise ajal, kui menetlusalune isik hindas tegelikku olukorda ja arvestas tema taga sõitnud sõiduki käitumist. Kiiruspiirangu ületamine ei olnud Z.T seega kavatsetud tegu, vaid toime pandud kaudse tahtlusega. Lubatud sõidukiirusest 10-20 km/h võrra aeglasemalt liikuvast sõidukite

kolonnist möödasõitu alustades sõiduki juht peab võimalikuks lubatud sõidukiiruse ületamist ja möönab seda.

Hinnates Z.T süü suurust LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemisel, leiab kohus, et teo tehiolud annavad aluse asuda seisukohale, et süüdistatava süü pole sedavõrd suur, et tingiks karistuse mõistmise sanktsiooni keskmises määras. Kaudse tahtlus korral on väiksem ka toimepanija teo ebaõigsussisu ja süü suurus. Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 3 mõttes on alla keskmise, kuna lubatud suurimat sõidukiirust on LS § 227 lg-s 3 sätestatu kohaselt (41-60 km/h) ületatud 2

kilomeetri võrra rohkem kui lõikes toodud alampiir 41 km/h ette näeb. See asjaolu iseenesest vähendab ka isiku süüd. Kohus arvestab, et rikkumine leidis aset tööpäeval linnast väljas oleval maanteel, kella 17-18 vahel, s.o ajal, mil liiklustihedus võib olla tavapärasest suurem ning isiku käitumine oleks võinud kujutada reaalset ohtu teistele isikutele. Arvestada tuleb aga siiski seda, et Z.T oma käitumisega reaalset ohtu ei kujutanud ning mingit kahju ei põhjustanud. Isiku

käitumises suure ohu olemasolu on oletuslik. Seda näitab ka tema teojärgne käitumine. Kiiruse

ületamisega kaasnevaid teisi rikkumisi ei ole tuvastatud. Arvestades asjaolu, et Z.T on varem karistamata isik, ei ole tema puhul tõenäoline ka samasuguse teo korduvuse risk.

Kohtuväline menetleja on rahatrahvi suurust põhjendanud ka sellega, et 2015. a on nii Eestis kui

Lõuna Prefektuuri tööpiirkonnas aset leidnud väga traagilisi liiklusõnnetusi, millel on olnud ülirasked tagajärjed ning üheks põhjuseks võib pidada ka lubatust suuremat sõidukiirust. Kohus sellist seisukohta ei jaga. Kohus ei saa antud juhul karistuse mõistmisel lähtuda ühiskonnas viimasel ajal teiste juhtide poolt põhjustatud traagilistest sündmustest. Kuigi Z.T rikkumise ja selle

kohtus arutamise vahelisel ajal on toimunud raskeid liiklusõnnetusi, ei mõjuta eelnimetatu konkreetse süüdistatava süüd. Ka asjaolud on erinevad ega too automaatselt kaasa Z.T-le

7 karistuse mõistmisel tavapärasest rangema karistuse kohaldamise vajadust. Seejuures leiab kohus, et karistuse liik ja määr võivad teenida ka teisi karistuse eesmärke, st muuhulgas sundida kaebuse esitajat loobuma vähemalt samalaadsete väärtegude toimepanemisest. KarS § 56 lg 1 teine lause teeb otsese viite sellele, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada sellega, et mõistetav karistus peab mõjutama süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, mistõttu tähendab see üheselt

mõistetavalt, et karistuse mõistmisel, s.o nii liigi kui määra kujundamisel evib mõju ka menetlusaluse isiku senine elukäik, sh tema eelnev karistatus – märgitu võimaldab prognoosida määratava või mõistetava karistuse eripreventiivset toimet (RKKKo nr 3-1-1-99-06).

Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, karistust kergendava asjaolu esinemist ning raskendavate asjaolude puudumist, varasemate karistuste puudumist, tahtluse

nõrgimat vormi ning õiguskorra kaitsmise huvisid, on kohus on kohus jõudnud järeldusele, et

kohtuvälise menetleja poolt karistusena kohaldatud rahatrahv üle keskmise määra on ülemäära range. Karistuse määramisel ei ole lähtutud KarS § 56 lg 1 sätestatud karistamise alustest. Kohus leiab, et süüdlast on võimalik edaspidi mõjutada hoiduma samasugustest tegudest LS § 227 lg 3

sätestatud sanktsiooni keskmisest madalamas määras, mõistes karistuseks rahatrahvi 70

päevamäära, s.o 280 eurot. Karistuse vähendamine täidab Z.T suhtes eripreventiivset eesmärki, hoiab teda edaspidi samasugustest tegudest.

Kohus ei jaga kohtuvälise menetleja seisukohta selles, et karistus kooskõlas selle üldise eripreventiivse eesmärgiga, peab väljendama riigi selget hukkamõistu põhjendamatult kaasliiklejaid oluliselt ohustavate tahtlike liiklusnõuete rikkumiste toimepaneku suhtes. Riigi hukkamõistu ei saa

väljendada täitevvõim kohtuvälise menetleja kaudu isikule karistust mõistes karistusõigust

arvestamata. Karistatavad teod ja karistuse piirid kehtestab seaduseandja, Riigikogu tema välja antud seadustega. Iga konkreetse teo eest karistust mõistes või kohtuvälise menetleja poolt määrates tuleb lähtuda konkreetse seadusega sätestatud karistuse piirides ja kaaluda KarS § 56 lg 1 ettenähtud aluste järgi.

Kohus rahuldab kaebuse ja teeb V™S § 132 p 2 ettenähtud otsuse, tühistades otsuse karistuse osas ning kergendades karistust.

Kaebusele lisatud palgatõendid ja lapse sünnitunnistus tõendavad menetlusaluse isiku

majanduslikku olukorda, mis ei võimalda rahatrahvi täies ulatuses kohest tasumist ka trahvi vähendamise korral. Kohus määrab rahatrahvi tasumisele ositi 4 kuu jooksul otsuse jõustumisest.

Ene Muts kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/