3-15-879/9 · Tallinna Halduskohus Pärnu kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht

16. september 2015; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-15-879 Haldusasi

M. A kaebus Politseija Piirivalveameti 05.03.2015 otsuse nr 4.2- 1/3317-1 tühistamise ja relvasoetamisloa väljastamisevõi relvasoetamisloa väljastamise küsimuse uuesti otsustamise nõudes Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebuse esitaja (avaldaja) – M. A, lepinguline esindaja vandeadvokaat Heldur Otti; Vastustaja – Politseija Piirivalveamet, volitatud esindaja Irina Punko RESOLUTSIOON Tühistada Politseija Piirivalveameti 05.03.2015 otsus nr 4.2- 1/3317-1 ja kohustada vastustajat M. A 06.01.2015 relvasoetamisloa väljastamise taotlust uuesti läbi vaatama Mõista Politseija Piirivalveametilt M. A kasuks menetluskuluna välja 1215 eurot Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 16.09.2015. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politseija Piirivalveameti 05.03.2015 otsusega nr 4.2-1/3317-1 „Relvasoetamisloa väljastamisest keeldumine“ keelduti M. Ale enese ja vara kaitseks vintraudse püstoli ja vintraudse revolvri soetamisloa väljastamisest (tl 11-12).

2. M. A esitas 06.04.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politseija Piirivalveameti 05.03.2015 otsuse nr 4.2-1/3317-1 tühistamiseks ning Politseija Piirivalveametit kohustamiseks väljastama M. A´ ile relvasoetamisluba. Alternatiivselt palub kaebaja tühistada Politseija Piirivalveameti

05.03.2015 otsuse nr 4.2-1/3317-1 täies ulatuses ning kohustada Politseija Piirivalveametit otsustama uuesti M. A´ ile relvasoetamisloa väljastamine (tl 6-10).

3. Tallinna Halduskohtu 07.05.2015 määrusega võeti kaebus menetlusse (tl 21) ja 29.07.2015 määrusega määrati asi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses (tl 48).

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

4. Kaebaja leiab, et Politseija Piirivalveameti 05.03.2015 otsus nr 4.2-1/3317-1 on ebaproportsionaalne, arvestatud ei ole oluliste asjaolude ja kaebaja huvidega. Vaidlustatud haldusakt on oluliste kaalutlusvigadega ja sellest tulenevalt õigusvastane. Otsuse tegemisel on põhjendamatult tuginetud õiguslikus, pönaalses ja sotsiaalses tähenduses aegunud ning samas olulises osas kontrollimata ja tõendamata informatsioonile. Põhjendamatult suur kaal on omistatud aastate tagustele relvade kui ühe suurema ohu allika valdamisega mitteseotud rikkumistele ning arvestamata on jäetud, et pärast 27.02.2009 ei ole kaebajal olnud mitte ühtegi õigusrikkumist. Kaebaja möönab, et teda on kriminaalkorras karistatud, kuid käesolevaks ajaks on karistatus kustunud, mistõttu ei saa sellistele andmetele tuginemine olla kuidagi õigustatud. Kaebaja mõisteti Pärnu Maakohtu 10.03.2010 otsusega kriminaalasjas nr 1-10-1355 süüdi KarS § 199 lg 1 järgi, mistõttu jääb kaebajale mõnevõrra arusaamatuks vastustaja viide Riigikohtu otsusele asjas nr 3-4-1-10-10.

5. Kaebaja selgitab, et on käidelnud kehivate lubade alusel enne 2007 (so enne KarS § 199 lg 1 järgi kriminaalasja alustamist) isiku ja vara kaitseks ettenähtud erinevaid tulirelvi mitmeid aastaid, mil tal ei esinenud mitte ühtki relvaõiguse rikkumist. Kaebaja on värskelt sooritanud seadusega nõutava relva käitlemise tundmist tõendava eksami ja teab seetõttu väga hästi relva hoidmist puudutavaid nõudeid. Samuti ei ole kaebajal olnud kunagi kavatsust jätta relva elukaaslase või mõne teise isiku valdusesse ja kasutusse. Alusetu ja asjasse puutumatu on vaidlustatud otsuse põhjendus selle kohta, kuidas kaebaja väidetavalt on korraldanud alkoholisõltlastest sotsiaalselt vähekindlustatud inimeste töötamist Soomes enda ettevõtte huvides. Kõik rikkumised ja sündmused, mis on tinginud vaidlustatud otsuse kohaselt kaebajale relvasoetamisloa andmisest keeldumise, on aset leidnud ajavahemikus 2002 – 2009. Alates 2009 on kaebaja olnud igas mõttes õiguskuulekas. Vaatamata sellele ei ole PPA seda relvasoetamisloa väljastamisest keeldumisel arvestanud.

6. Täiendavas 17.08.2015 seisukohas (tl 52-56) märgib kaebaja, et vaidlustatud haldusakti väljaandmisel on vastustaja rikkunud HMS § 4 lg 2 ning § 54 sätestatud nõudeid. Vaidlustatud otsus piirab ebaproportsionaalselt ja põhjendamatult kaebaja vaba eneseteostuse õigust. RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaselt peab nimetatud alusel relvaloa andmisest keeldumiseks olema tõsikindlalt tuvastatud, et isiku eluviis või käitumine ohustab isiku enda või teise isiku turvalisust. Vastustajal ei ole alust heita kaebajale ette enda või teise isiku turvalisust ohustavat eluviisi ega käitumist, mistõttu on kaebajale relvasoetamisloa väljastamisest keeldumine õigusvastane. Kuna karistusregistris kaebaja kohta olnud andmed on kustutatud, ei saa neil olla õiguslikku tähendust, ei karistatuse ega kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel, aga samuti mitte ka „isikut iseloomustavate karakteristikutena“. Tulenevalt KarRS § 5 lg-test 1 ja 2 ei ole lubatud tugineda karistusregistri arhiivi kantud andmetele ning põhjendada sellega väidet, et isiku eluviis või käitumine on ohuks temale endale või teistele isikutele ja keelduda sel põhjusel isikule relvasoetamisloa väljastamisest. Kaebajal puudub teadmine, millistes andmebaasides tema kohta sisalduvat informatsiooni on vastustaja kasutanud, kuid eeldab, et silmas on peetud politsei andmekogu „infosüsteem POLIS“. Politsei andmekogu pidamise põhimääruse § 3 lg 1 kohaselt ei ole infosüsteemi andmetel õiguslikku tähendust, kui seadusest ei tulene teisiti. Politsei andmebaasi kantud andmetele tuginemise ja neile õigusliku tähenduse andmise õigustamiseks ei ole võimalik leida õiguslikke põhjendusi. Arvamuse andnud politseinikud on oma seisukohtade kujundamisel suures osas tuginenud arhiivi kantud karistusandmetele. See on lubamatu. Kaebaja ei vaidle vastu, et on aastate eest toime pandud liiklusrikkumisi. Samas on kõik karistused kantud, trahvid tasutud. Kaebaja on saanud aru oma tegude tagajärjest, kahetseb tehtut, ning on alates 2009 käitunud igati õiguskuulekalt. Kaebajal ei ole kunagi olnud kavatsust jätta relva elukaaslase või mõne teise isiku valdusesse ja kasutusse. Kui politseil tekkisid küsimused relvasoetamisloa taotlemise põhjuste osas, pidanuks vastavad ametiisikud täpsustavate küsimustega kaebaja poole pöörduma.

7. Lisaks eeltoodule on tõendamata ja alusetu vastustaja väide, et kaebaja käitumine Soome Vabariigis on sarnane käitumisega Eesti Vabariigis kuni 2009, mil politseisse pöörduti seoses kaebajaga seotud konfliktidega. Kummastav on vastustaja seisukoht, et kaebaja ei ole vastustaja väidet ühegi tõendiga ümber lükanud. Asjaolu, et kaebaja on toime pannud õiguserikkumisi, tuleb tõendada sellele väitele tugineda soovival ametiasutusel. Lisaks soovib kaebaja märkida, et seoses tööga viibib kaebaja küll osa ajast Eestist eemal, kuid kuna Eestis on kaebaja kodu, kus elab tema perekond, siis veedab kaebaja siin kogu oma vaba aja. Seega ei ole kaebaja oma „asukohta“ muutnud, vaid veedab suure osa ajast Eestis. Kaebaja ei ole kunagi väitnud, et ta soovib Soomest kaitsta Eestis asuvat vara. Eestis on kaebaja kodu (vara), siin on tema abikaasa ja lapsed. Relva soovib kaebaja kasutada enda, oma vara, kodu ja perekonna kaitseks, viibides Eestis. Olles Eestist eemal, oleks relv turvaliselt lukustatud relvakappi, millele kolmandatel isikutel juurdepääsu võimalus puudub.

8. Kaebaja palub vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista kaebaja poolt kantud menetluskulud summas

1 215 eurot ning jätta vastustaja menetluskulud tema enda kanda.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

9. Politseija Piirivalveamet on seisukohal, et vaidlustatud otsus on põhjendatud ja seaduslik. Otsuse vastuvõtmisel ei ole tehtud niisuguseid menetlusvõi vorminõuete rikkumisi, mis oleksid võinud mõjutada asja otsustamist. Otsus nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane haldusakt ja sellisena see ei saa rikkuda mingeid kaebaja subjektiivseid õigusi.

10. Vastustaja selgitab, et relvaseadus kohustab politseid kontrollima relvasoetamisloa taotleja isikut, relvsoetamisloa väljastamist väljastavaid asjaolusid, aga ka taotleja eluviisi ja käitumist. RelvS-s ettenähtud juhtudel ei ole haldusorganil kaalutlusõiguse teostamise võimalust, näiteks RelvS § 36 lg 1 p 11. Taotleja käitumise ja eluviisi hindamisel aga teostab haldusorgan kaalutlusõigust, hinnates taotleja õigust vabale eneseteostusele, selle ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärki kaitsta teiste isikute elu ja tervist, riigi julgeolekut ja avalikku korda.

11. M. A esitas taotluse kooskõlas RelvS § 35 lg 2, lg 21 ja § 351 lg 1 nõuetega. Taotluse menetlemine nõuab politseilt RelvS §-s 36 loetletud asjaolude kontrollimist, välistamaks relva sattumist isiku kätte, kes seadusandja arvates ei ole sobilik relva omama ja kandma. Kontroll on ulatuslik, mille käigus kontrollitakse registreid (RelvS § 36 lg 1 p 4, p 6 - p 9, p 11-14), delikaatseid andmeid taotleja tervise kohta, aga ka kogutakse andmeid taotleja eluviisi ja käitumise kohta. Vaidlustatud otsuse tegemiseks koguti järgmised tõendid - tervisetõend M.

A kohta; piirkonnapolitseiniku ja kriminaalpolitseiniku arvamus; registriandmed M. A karistusandmete ja õiguskuulekuse kohta. Loetletud tõendid on asjasse puutuvad, kuna need on seotud M. A isikuga ja seotud RelvS § 36 nõuete kontrollimisega. Tervisetõend kinnitas haldusorganile, et M. A tervis võimaldab relva omama ja kandma. Karistusregistri andmetel puudusid M. Al kehtivad kuriteovõi väärteokaristused; menetlusregistri andmetel ei olnud M. A kriminaalmenetlusest tulenevatel asjaoludel tunnistatud kahtlustatavaks või süüdistatavaks;

Eesti Vabariigi kodaniku pass kinnitas M. A kodakondsust ning M. A sooritas eksami RelvS tundmises ja relva praktilises käsitsemises. Lisaks eeltoodule küsiti kaebaja kohta arvamust piirkonnapolitseinikult ja kriminaalpolitseinikult. Mõlemad leidsid, et M. A ei ole sobilik oma käitumise ja eluviisi tõttu relva omama ja kandma. Ta on olnud läbi aastate pahuksis õiguskorraga, väljendades oma käitumisega lugupidamatust ühiskonna vastu. Ta ei olnud koostööaltis kontrolli teostamisel, mille tõttu koguti tema eluviisi ja käitumise kohta vähe infot.

Vastustaja selgitab, et varasemaid karistusi ja infot on käsitletud kaebuse esitajat iseloomustava teabena, mitte tema karistatavuse seisukohalt karistusregistriseaduse § 5 lg 1 mõttes. M. A kohta kogutud teabe võib jagada kaheks – LS nõuete rikkumised ja konfliktid isikutega, mis on seotud varaga ja tehingutega. Kaebaja ei saa eitada asjaolu, et tema varasem käitumine ei ole olnud laitmatu. Tõepoolest osa teadetest arhiveeriti kaebaja taotluse menetlemise käigus, kuid see toiming ei tee kaebaja käitumist ja politseile tehtud teateid olematuks.

Kuigi viimane teade on aastast 2009, siis see võib olla seotud kaebaja asukoha muutusega. Kaebaja käitumine Soome Vabariigis on sarnane käitumisega Eesti Vabariigis kuni 2009, mil politseisse pöörduti seoses kaebajaga seotud konfliktidega. Kaebaja ei ole vastustaja väidet ühegi tõendiga ümber lükanud. Ta pidi varasemalt loobuma relvadest seoses tema suhtes käimas olnud kriminaalmenetlusega ning haldusorganil tuli selle asjaoluga arvestada. Vastustaja pöörab tähelepanu, et tegemist on politsei andmebaaside, mitte karistusregistri andmetega.

Ka ei ole vale pöörata tähelepanu kaebaja käitumisele, mis ei leidnud karistusõiguslikku hinnangut, kuid siiski iseloomustab kaebaja käitumist.

12. Samuti tuli vastustajal hinnata vastuolu relva soetamise eesmärgi ja tuvastatud faktiliste asjaoludega. M. A viibib töö tõttu enamuse ajast Soome Vabariigis. Relvasoetamisloa on M. A taotlenud enese ja vara kaitseks. M. A ei ole selgitanud, kuidas on võimalik Soomest kaitsta Eestis asuvat vara. Kuigi kaebaja selle väitega ei nõustu, ei ole esitatud ühtegi seda ümber lükkavat tõendit. Vastustaja kaalus M. A õigust relva hoidmiseks ja kandmiseks ning teiselt poolt tema suhtes tuvastatud negatiivseid asjaolusid. Kaalumise tulemusena jõuti järeldusele, et kaebaja õigusvastane käitumine väljendab relvaloa omaja suhtumist õiguskorda ning suutmatust järgida kehtivaid norme. Vastustaja hinnangul ei ole tegemist pöördumatute tagajärgedega. Kui relvasoetamisloa aluseks olevad asjaolud muutuvad, on võimalik taotleda relvaluba.

13. Täiendavas 04.09.2015 seisukohas (tl 61-63) täpsustab vastustaja, et 31.03.2015 PPA kirjas nr 4.2- 1/3317-3 (14.05.2015 kaebuse lisa) on märgitud, et osad MIS-i kantud andmed arhiiviti. Vastustaja pöörab tähelepanu, et see toimus vastuse koostamise, mitte vaidlustatud otsuse tegemise ajal. Kaebaja kohta uuritud teave on kooskõlas RelvS § 36 nõuetega, proportsionaalne ja omab taotluse lahendamise seisukohalt olulist tähendust. Samuti on kriminaalpolitseiniku ja piirkonnapolitseiniku arvamused asjakohased. Kaebusele ega selle täiendusele ei ole lisatud tõendeid, mis seaks kaebaja kohta kogutud teabe ja selles tehtud hinnangu usaldusväärsuse kahtluse alla. Vastustaja möönab, et kaebaja on kunagi omanud relvi, kuid nimetatud asjaolu ei veena täiel määral, et ka tänasel päeval võib kaebajale relva usaldada. Vastustaja jääb oma arvamuse juurde, et kaebajal on võimalus edaspidi taotleda relvasoetamisluba.

KOHTU PÕHJENDUSED

14. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politseija Piirivalveameti 05.03.2015 otsust nr 4.2- 1/3317-1 ja taotletud selle tühistamist. Nimetatud haldusaktiga keelduti kaebajale vintraudse püstoli ja vintraudse revolvri soetamisloa väljastamisest. Täiendavalt on taotletud veel Politseija Piirivalveameti kohustamist väljastama kaebajale vastav relvasoetamisluba või siis otsustama uuesti relvasoetamisloa väljastamise küsimust.

15. Politseija Piirivalveamet on juhindunud relvasoetamisloa väljastamisest keeldumisel relvaseaduse (RelvS) paragarahvi 36 neljanda lõike kolmandast punktist ja sama paragrahvi viiendast lõikest. RelvS § 36 lg 5 puudutab soetamisloa või relvaloa andmise või andmisest keeldumise otsuse teatavakstegemist, kuid seonduvalt eelnimetatuga ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust olnud. Relvasoetamisloa väljastamisest keeldumise sisuline külg ja õiguslik alus seostub aga RelvS paragrahvi 36 neljanda lõike punktiga 3.

16. Relvaseaduse § 36 lg 4 p 3 kohaselt võib soetamisloa ja relvaloa andmisest keelduda lisaks sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud aluste ka isikule, kes enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama ja omama.

17. Politseija Piirivalveamet on tuginenud relvasoetamisloa väljastamisest keeldumisel nimelt RelvS § 36 lg 4 punktile 3 ja leidnud, et kaebaja puhul on tegemist isikuga, kes tema enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu vastavat relva soetama ja omama. Seega tuleb kontrollida käesoleva haldusasja raames kas haldusmenetluse seaduse paragrahvis 54 nimetatud haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ja hinnata seejuures eelkõige seda kas haldusakt on kehtiva õigusega kooskõlas ja ilma oluliste kaalutlusvigadeta.

18. Kaebaja heidabki vastustajale ette lähtumist lubamatutest ja ebaõigetest kaalutlustest, sest Politseija Piirivalveamet on tuginenud relvasoetamisloa väljastamisest keeldumisel sündmustele, mis leidsid aset aastatel 2002 – 2009. Selles ei saa olla ka vaidlust, et vastustaja on olulisel määral lähtunud kaebaja varasemast käitumisest. Nimelt on märgitud vaidlsutatud haldusakti teisel leheküljel, et kaebajaga seoses registreeriti eelnimetatud ajavahemikus 22 juhtumit ja teadet. Samas on tõdetud haldusakti kolmandal leheküljel, et pärast 2009. aastat ei ole seoses kaebajaga mingisuguseid sündmusi registreeritud, kuid see on seletatav isiku viibimisega Soomes.

19. Kaebuse esitajaga tuleb nõustuda, et vaidlustatud haldusakti andmisel on tehtud olulisi kaalutlusvigu. Küsimus on karistusregistrist kustutatud ja arhiivi kantud andmete kasutamise lubatavuses. See ei ole aga lubatav. Haldusasjas 3-13-1990 vaieldi küll seonduvalt relvaloa kehtivuse peatamise küsimusega, kuid eelnimetatud haldusasjas tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 04.12.2014 otsuse punktis 12 on märgitud, tuginedes seejuures ka vastavatele Riigikohtu lahenditele, et olukorras, kus haldusorganil puudub seadusest tulenev volitus kasutada küsimuse otsustamiseks (sh isiku iseloomustamiseks) karistusregistri arhiivi andmeid, millele ta võib olla saanud juurdepääsu muul KarRS-s sätestatud eesmärgil, ei saa haldusorgan sellistele arhiiviandmetele haldusakti andmisel ka õiguspäraselt tugineda. Karistusregistrist kustutatud ja arhiivi kantud andmete kasutamise lubatavust reguleerivad KarRS § 5 lg 2 ja § 20, kuid nendes ei sätestata, et taolisi andmeid võiks kasutada ka relvaseaduses ettenähtud menetluse läbiviimiseks.

20. Kaebaja põhiväide või üks põhiväidetest väljendub selles, et ta on käitunud 2009. aastale järgnevalt õiguskuulekalt. Vastustaja ei ole seda sisuliselt ümber lükanud. Politseinike arvamustes (tl 44-45) toodud etteheited töötajate halva kohtlemise kohta Soomes on konkretiserimata ning jäävad muu sellekohase ning õiguspäraselt kasutatava materjali puudumise taustal mõnevõrra paljasõnaliseks, samuti on asjakohatu väide, et kaebaja ei soovinud anda ühegi sõbra kontakti, kellega politsei vestelda saaks. Kaebajale ei ole keeldutud relvasoetamisloa väljastamisest seetõttu, et ta ei ole piisavalt informatsiooni andnud, vaid seetõttu, et Politseija Piirivalveameti hinnangul oli ta enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu relvi soetama. Peamiselt tugines aga vastustaja selles osas aastatel 2002 – 2009 aset leidnud õigusrikkumistele, mille puhul ei ole siiski tegmist piisava põhjendusega relvasoetamisloa võimaldamisest keeldumisel enam kui viie aastase perioodi möödumise järgselt. Lähtuvalt eeltoodust tuleb vaidlustatud haldusakt kaalutlusvigade tõttu tühistada.

21. Lisaks tühistamisnõudele on kaebaja esitanud ka relvasoetamisloa väljastamiselevõi siis vähemalt küsimuse uuele otsustamisele suunatud kohustamisnõude, mis seostub otseselt vaidlustatud haldusaktiga. Antud juhul ei pea kohus võimalikuks kohustada vastustajat ilma igasuguste edasiste kaalutlusteta koheselt relvasoetamisluba väljastama, sest vastustajale peab jääma võimalus hinnata veelkord relvaseaduse §-s 36 sätestatud relvasoetamisloa andmist välistavate asjaolude esinemist või nende puudumist ning hinnata kaebaja käitumist vahepealsel perioodil, küll aga tuleb rahuldada alternatiivselt esitatud kohustamisnõue relvasoetamisloa saamise taotluse uueks läbivaatamiseks. Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku § 41 lõikest 3 ei mõjuta see kohustamisnõude piire ja seda olenemata sellest kas protsessiosaline taotleb haldusorgani tegevust detailselt või lõplikult kindlaks määravat definitiivset kohustamisotsust või siis haldusakti andmise kaalumisele või haldusmenetluse alustamisele, jätkamisele või kordamisele suunatud indefinitiivset kohustamisotsust. Halduskohtumenetluse seadustiku § 41 lg 3 kohaselt võib kohus kohustamiskaebuse rahuldamisel kohustada vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama, mis tähendab seda, et definitiivsed ja indefinitiivsed taotlused loetakse selles mõttes identseks. Seega, sõltumata sellest kui konkreetset ettekirjutust on kaebaja soovinud, on sisuliselt tegemist ühe ja sama nõudega ning vastava haldusakti andmisele suunatud kaebusega. Protsessuaalses tähenduses on tegemist kohustamisnõude rahuldamisega tervikuna ning taoliselt tuleb sellest lähtuda ka menetluskulude jaotuse esitamisel ja menetluskulude väljamõistmisel lähtuvalt halduskohtumenetluse seadustiku paragrahvidest 108 ja 109. Seoses eelnimetatuga kaebaja kasuks väljamõistetav menetluskulu HKMS § 108 lg 2 alusel vähendamisele ei kuulu.

22. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus vastustaja kahjuks. Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kirjalikus menetluses esitatakse need kohtu poolt määratud tähtaja jooksul (HKMS § 109 lg 1). M. A on vastavad dokumendid tähtaegselt esitanud (tl 52-60). Kaebaja taotleb 15 euro suuruse riigilõivu ning 1200 euro ulatuses õigusabikulude väljamõistmist vastustajalt. Samas tuleb kohtul lähtuvalt HKMS § 109 lõikest 6 mõista välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Antud juhul leiab kohus, et kaebaja poolt nimetatud õigusabikulu ei ole ülemäärane. Õigusabikulule kui sellisele ei ole ka vastustaja vastu vaielnud (tl 61- 63). Seega on vastustajalt väljamõistetavaks menetluskuluks kokku 1215 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Enno Loonurm Kohtunik