3-13-2157/36 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 16.09.2015, Tallinn Haldusasja number 3-13-2157 Haldusasi NK kaebus Põhja-Tallinna vanema 07.06.2013 käskkirja nr 2-17/21 tühistamiseks ja asja Põhja- Tallinna vanemale uueks otsustamiseks saatmiseks Menetlusosalised Kaebaja – NK (isikukood XXXXXXXXXXX), volitatud esindaja v. adv Indrek Västrik Vastustaja – Tallinna linn, volitatud esindajad Terje Krais ja Liisa Ojamaa Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 30.12.2014 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Tallinna linna apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine 09.09.2015

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna linna apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Tallinna Halduskohtu 30.12.2014 otsus haldusasjas nr 3-13-2157 muutmata, täiendades selle põhjendusi ringkonnakohtu otsuse põhjendustega.

3. Mõista Tallinna linnalt välja NK kasuks 480 (nelisada kaheksa-kümmend) eurot apellatsiooniastme menetluskulude katteks. Tallinna linna apellatsiooniastme menetluskulud jätta tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 16.10.2015. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-13-2157 2(7)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põhja-Tallinna vanem vabastas 28.04.2010 käskkirjaga nr 2-21/28 Põhja-Tallinna Valitsuse linnamajanduse osakonna peaspetsialist NK teenistusest koondamise tõttu alates 01.05.2010. 30.04.2010 maksti NK-le välja aprillikuu palk 16 700 krooni, koondamishüvitis

167 000 krooni ja hüvitis kasutamata jäänud puhkuse eest 31 267,60 krooni.

2. Tallinna Halduskohus tühistas 02.12.2011 otsusega haldusasjas nr 3-10-1300 Põhja- Tallinna vanema 28.04.2010 käskkirja nr 2-21/28, ennistas NK teenistusse ja mõistis tema kasuks välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest, sh viivitamatult kahe kuu palga. Kahe kuu palk summas 2136 eurot (bruto) maksti NK-le välja 07.12.2011. Tallinna Ringkonnakohus jättis 03.12.2012 otsusega Tallinna Halduskohtu 02.12.2011 otsuse muutmata.

3. Põhja-Tallinna vanema 07.06.2013 käskkirjaga nr 2-17/21 määrati NK-le Põhja- Tallinna Valitsusele tagasimaksmisele kuuluvaks summaks 6363,37 eurot, kinnitati maksegraafik (käskkirja lisa 1) ja kohustati NK tasuma nimetatud summa Tallinna Linnakantselei finantsteenistuse arvelduskontole vastavalt maksegraafikule. Käskkirjas märgitakse, et arvutuste kohaselt oleks NK-le teenistusest sunnitult puudutud ajal Põhja-Tallinna Valitsuse poolt välja makstav töötasu olnud kokku 16 449,04 eurot. Vastaval perioodil on NK saanud hüvitisi ja töötasu teise tööandja juures töötamise eest kokku summas

24 157,29 eurot. Riigikohtu 08.03.2012 otsuses nr 3-3-1-85-11 avaldatud seisukoha järgi tuleb avaliku teenistuse seaduse (ATS; siin ja edaspidi viidatud kuni 31.03.2013 kehtinud redaktsioonile) v.r § 135 lg 1 alusel välja makstavast tasust maha arvata tulu, mida ametnik sai teise tööandja juures töötades. Tulenevalt Riigikohtu seisukohast 01.11.1999 otsuses nr 3- 3-1-41-99, tuleb NK-le makstava hüvitise väljaarvutamisel arvestada ka sel perioodil temale makstud töötuskindlustushüvitist ja töövõimetuse hüvitist. NK-le on välja makstud 7708,25 eurot, mistõttu on ta alusetult rikastunud võlaõigusseaduse (VÕS) § 1027 tähenduses. Põhja- Tallinna Valitsus tasaarveldab osa nõudest Tallinna Ringkonnakohtu 03.12.2012 otsusega haldusasjas nr 3-10-1300 Põhja-Tallinna Valitsuselt välja mõistetud ja seni välja maksmata apellatsioonimenetluse kuludega summas 1344,88 eurot. Seega tuleb NK-l Põhja-Tallinna Valitsusele tasuda 6363,37 eurot.

4. NK esitas Tallinna Linnavalitsusele Põhja-Tallinna vanema 07.06.2013 käskkirja peale nr 2-17/21 vaide, mis jäeti Tallinna Linnavalitsuse 11.09.2013 korraldusega nr 1256-k rahuldamata, kuid Põhja-Tallinna Valitsust kohustati parandama käskkirjas arvutusviga.

5. Põhja-Tallinna Valitsuse 27.09.2013 käskkirjaga nr 2-17/33 muudeti Põhja-Tallinna vanema 07.06.2013 käskkirja nr 2-17/21 selliselt, et Põhja-Tallinna Valitsuse poolt teenistusest sunnitult puudutud ajal makstav töötasu oleks olnud 12 568,56 eurot (neto) ning vastava perioodi eest oleks NK saanud hüvitisi ja töötasu teise tööandja juures kokku

19 693,96 eurot (neto). Muudatuste kohaselt on NK alusetult rikastunud 7125,40 euro ulatuses ning tal tuleb Tallinna linnale tasuda 5780,52 eurot.

6. NK esitas 11.10.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Põhja-Tallinna vanema 07.06.2013 käskkirja nr 2-17/21 tühistamise ja asja Põhja-Tallinna vanemale uueks otsustamiseks saatmise nõuetes. 1) Vastustaja on rikkunud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg-t 2, kuna haldusaktis ei ole välja toodud, mille alusel see välja on antud. Haldusaktist ei nähtu üheselt arusaadavana üksikasjalikku nõuete arvutuskäiku. Haldusakti põhjendused on puudulikud. Käskkiri on

3-13-2157 3(7) kaalutlusvigadega, kuna osaliselt on jäänud välja selgitamata olulised asjaolud ja osaliselt on asjaolud tuvastatud ebaõigesti. Vastustaja on jätnud tuvastamata, et vastustaja poolt kaebajale seoses ebaseadusliku teenistusest vabastamisega makstud summa on väiksem kui tasu, mida vastustaja oleks pidanud kaebajale teenistusest sunnitult puudutud aja eest maksma. Vastustaja jättis arvestamata kaebaja selgitusega, et ka vastustaja juures töötades oleks tal olnud seoses raske perekondliku olukorraga vaja töötada teisel töökohal ¼ koormusega, nagu kaebaja ka pärast ametisse ennistamist töötas. Tasu selle aja eest oleks olnud 778 eurot. Seega on hüvitise maksmisel 778 eurot põhjendamatult maha arvatud. 2) Vastustaja on ebaõigesti tõlgendanud ja kohaldanud ATS v.r §-i 135 ning VÕS §-e 1027 ja 1028. ATS v.r § 135 alusel ei ole põhjendatud makstavast hüvitisest maha arvata Töötukassa ja Haigekassa poolt makstud summasid. Vastustaja viidatud Riigikohtu lahendid ei käsitle olukorda, kus ametiasutus nõuab juba välja makstud tasu tagasi. 3) Vastustaja poolt nõude esitamine on vastuolus hea usu põhimõttega, kuna vastustaja põhjustas ise enda ebaseaduslike tegudega kaebaja teenistusest vabastamise, kaebaja kohtusse pöördumise ja sellega seotud kulude kandmise ning töökoha otsimise.

7. Vastustaja vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. 1) Vastustaja tugineb Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-le 25, ATS v.r § 135 lg-le 1, VÕS § 127 lg-tele 1 ja 5 ning §-dele 1027 ja 1028 ning Tallinna Ringkonnakohtu 03.12.2012 otsusele haldusasjas nr 3-10-1300. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-41-99 väljendanud seisukohta, et teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmise otsustamisel tuleb silmas pidada ATS v.r § 135 eesmärki, milleks on anda ebaseaduslikult vabastatud ametnikule õigus saada tasu kogu aja eest, mil ta oli temast sõltumatutel põhjustel ilma töötasuta ning lahendis nr 3-3-1-85-11 pidanud võimalikuks arvata ATS v.r § 135 lg 1 alusel makstavast hüvitisest maha tasu, mille isik on teenistusest sunnitult puudutud ajal saanud oma tööjõu teistsuguse kasutamisega. 2) Käskkiri on motiveeritud ja kaalutlusvigadeta. Ehkki käskkirja lisaks ei olnud üksikasjalikku, reaalselt saadud ja sunnitult töölt puudumise tõttu saamata jäänud tasu arvutuskäiku, edastati tabel vastavate arvutustega kaebajale tutvumiseks 16.05.2013. Hüvitise ja töötasu mahaarvamise metoodika nähtus käskkirjast üheselt ja sellest tulenev arvutuskäik oli loogiline. Kaebaja ettepanekut – mitte arvestada teise tööandja juures saadud töötasu seoses majanduslike ja perekondlike raskustega – on käsitletud nii kaevatavas käskkirjas kui ka korralduses, millega Tallinna Linnavalitsus lahendas kaebaja vaide.

8. Tallinna Halduskohus tühistas 30.12.2014 otsusega haldusasjas nr 3-13-2157 Põhja- Tallinna vanema 07.06.2013 käskkirja nr 2-17/21 ja saatis asja Põhja-Tallinna vanemale uueks otsustamiseks ning mõistis Tallinna linnalt NK kasuks välja tema poolt kantud menetluskulud 495 eurot. 1) Asjas on tuvastatud ja puudub vaidlus, et Tallinna Halduskohtu 02.12.2011 otsusega haldusasjas nr 3-10-1300 ennistati kaebaja teenistusse ja mõisteti tema kasuks välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Vaidlus puudub ka selles, et vastustaja on 07.12.2011 maksnud kaebajale tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest välja 2136 eurot. Põhja- Tallinna Valitsuse 27.09.2013 käskkirjast nr 2-17/33 nähtub, et kaebajal on jäänud teenistusest sunnitult puudutud aja eest saamata kokku 12 568,56 eurot. 2) Vaidlustatud käskkiri on materiaalselt õigusvastane, kuna selle andmiseks puudub õiguslik alus. Ühestki vastustaja poolt viidatud sättest ega kohtulahendist ei tulene haldusorgani õigust nõuda teenistujalt temale välja makstud töötasu tagasimaksmist: 1) ATS v.r § 135 lg 1 sätestab ebaseaduslikult vabastatud ametniku nõudeõiguse; 2) VÕS § 127 lg-d 1

3-13-2157 4(7) ja 5 ning §-d 1027 ja 1028 ei ole käesolevas vaidluses kohaldatavad, kuna VÕS reguleerib eraõigusliku iseloomuga võlasuhteid; 3) Tallinna Ringkonnakohtu 03.12.2012 otsusega haldusasjas nr 3-10-1300 jäeti muutmata Tallinna Halduskohtu 02.12.2011 otsus samas asjas, millega mõisteti kaebaja kasuks välja tasu teenistusest puudutud aja eest. Ka vastustaja viidatud Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-41-99 ja 3-3-1-85-11 ei ole asjakohased, kuna käsitlevad kohtu poolt tasu väljamõistmise otsustamist, millega praegusel juhul tegemist ei ole.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

9. Tallinna linn palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. 1) Kohus tuvastas ebaõigesti, et Tallinna linna poolt kaebajale makstud koondamishüvitis oli käsitatav töötasu maksmisena ning töötasu tagasimaksmist sellise käskkirjaga nõuda ei saa. Kuna jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud koondamise õigusvastasus, on kaebajale koondamishüvitise maksmise õiguslik alus ära langenud ning Tallinna linnal on õigus nõuda alusetult tasutud koondamishüvitise tagastamist. Vastustaja lähtus käskkirja andmisel ATS v.r § 135 lg-st 1 ning RVastS § 24 lg-st 1. Menetlusökonoomia huvides sisaldab käskkiri mõlema poole nõudeid. Tallinna linn arvutas välja, et kui kaebajat ei oleks koondatud, oleks ta teeninud oluliselt vähem tulu, mistõttu keeldus Tallinna linn vaidlustatud käskkirjas sunnitult puudutud aja eest kaebajale täiendavate tasude väljamaksmisest. Vaidlustatud käskkiri ei käsitle töötasu tagasimaksmise nõuet, vaid on suunatud Tallinna linna poolt alusetult makstud raha tagasinõudmisele. Halduskohus ei ole analüüsinud, millist raha Tallinna linn vaidlustatud korralduses nõuab. 2) Vastustaja viidatud Riigikohtu lahendid on praeguses asjas kohaldatavad. Vastavalt Riigikohtu praktikale tuleb teenistusest sunnitult puudutud aja eest makstavast tasust arvata maha hüvitis, mida isikule maksti ebaseadusliku vabastamise tõttu seaduse või muu üldakti alusel. Samuti tuleb maha arvata tasu, mille isik on teenistusest sunnitult puudutud ajal omandanud oma tööjõu teistsuguse kasutamisega. 3) NK netopalk oleks olnud sunnitult puudutud perioodil Tallinna linna teenistuses töötamisel 12 568,56 eurot. Hüvitistena sai NK nimetatud perioodi jooksul kokku 6 778,08 eurot (neto). Teise tööandja juures sai NK nimetatud perioodil töötasuna 3 112,4 eurot (neto). Tallinna linn maksis 02.12.2011 kohtuotsuse alusel kaebajale kahe kuu palga 1 670,43 eurot (neto). Seega peaks Tallinna linn kaebajale tasuma: 12 568,56 - 6 778,08 - 3 112,4 - 1 670,43 = 1 007,65 (eurot). Kuna Tallinna linn tasus kaebajale alusetult koondamishüvitisena 8133,01 eurot (neto), siis on kaebaja Tallinna linna arvelt alusetult rikastunud 7125,36 euro suuruses summas. Tasaarvestades kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulud summas 1344,88 eurot, tuleb kaebajal vastustajale kokkuvõttes tasuda 5780,48 eurot.

10. NK vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja jääb kõigi halduskohtus esitatud vastuväidete juurde. 1) Vaidlustatud korraldusest ei selgu selle andmise õiguslik alus: vastustaja on justkui asunud kohtuotsust täitma (tasu välja arvutama), kuid on selle asemel kaebaja vastu nõude esitanud. Apellant on ebaõigesti tõlgendanud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 24 lg-t 1, mille kohaselt otsustab haldusorgan haldusaktiga avalik-õiguslikus suhtes alusetult rikastumise korral asja või raha tagastamise, mitte nõude esitamise.

3-13-2157 5(7) 2) Vastustajal oli võimalik tema viidatud Riigikohtu lahenditele tuginevaid väiteid esitada juba haldusasjas nr 3-10-1300. Hilisemas käskkirjas nendele tuginemine ning tasutud koondamishüvitise tagasinõudmine ei ole põhjendatud. 3) Korraldusest ei nähtu selgelt, kuidas on kaebaja vastustaja arvelt rikastunud ja mida kaebajalt tagasi nõutakse. Tegelikkuses on vastustaja poolt välja makstud summad väiksemad kui tasu, mida vastustaja oleks pidanud kaebajale maksma, kui kaebajat ei oleks õigusvastaselt koondatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohus on jõudnud õigele lõppjäreldusele, et vaidlustatud käskkiri on õigusvastane ja tuleb tühistada.

12. Tallinna Halduskohus tühistas 02.12.2011 otsusega haldusasjas nr 3-10-1300 Põhja- Tallinna vanema 28.04.2010 käskkirja nr 2-21/28, ennistas NK teenistusse ja mõistis tema kasuks välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest, sh viivitamatult kahe kuu palga.

13. Vastustajal tuli pärast halduskohtu 02.12.2011 otsuse jõustumist maksta kaebajale välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Vastustaja esitatud andmetest lähtudes oleks kaebaja ajal, mil ta oli sunnitud teenistusest puuduma (01.05.2010–04.12.2011), saanud Põhja-Tallinna Valitsuses töötades tasu 12 568,56 eurot (neto). Ringkonnakohus märgib, et vastustaja esitatust ei selgu, kas teenistusest sunnitult puudutud aja hulka on arvatud NK töövõimetuse aeg. Sellel ajal ei jäänud NKl palk saamata mitte ebaseadusliku koondamise tõttu, vaid haigestumise tõttu.

14. Järgnevalt uurib ringkonnakohus, milliseid mahaarvamisi sai vastustaja teha kaebajale ATS v.r § 135 lg 1 järgi makstavast tasust. Riigikohus leidis 08.03.2012 otsuse nr 3-3-1-85-11 p-s 18, et ATS v.r. § 135 lg 1 alusel nõutava tasu väljamõistmise puhul on määrav, kui suures ulatuses on õiguspärane arvesse võtta teenistusest sunnitult puudutud ajal teise tööandja poolt makstud töötasu või isiku tööjõu teistsuguse kasutamise eest saadud muud tulu. Õigusvastase teenistusest vabastamise tõttu asutuselt saamata jäänud tasu väljamõistmise otsustamisel tuleb lähtuda kahju hüvitamise reeglistikust, võttes arvesse eelkõige põhjuslikku seost õigusvastase teenistusest vabastamise ja saamata jäänud töötasus väljenduva kahju vahel. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et põhjendatud on arvata maha Töötukassa makstud hüvitised 6778,08 eurot. Kui kaebajat poleks ebaseaduslikult koondatud, poleks ta Töötukassalt hüvitisi saanud, mistõttu on õige need saamata jäänud palgast maha arvata. Puuduvad andmed, et Töötukassa oleks need otsused kehtetuks tunnistanud ja kaebaja Töötukassalt saadud summad tagasi maksnud. Töötukassa makstud töötuskindlustushüvitise mahaarvamist on peetud õigeks ka varasemas kohtupraktikas, nt Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2011 otsus asjas nr 3-09-2737, p 17. Kooskõlas Riigikohtu 08.03.2012 otsuses nr 3-3-1-85-11 avaldatud seisukohtadega on põhjendatud maha arvata teise tööandja juures teenitud tasu 3112,4 eurot. Esile ei ole toodud asjaolusid, mis annaks alust pidada selle summa mahaarvamist vastuolus olevaks kahju hüvitamise üldpõhimõtetega (Riigikohtu viidatud otsuse p 19.4). Mõistagi tuleb maha arvata viivitamatult täitmisele kuulunud kohtuotsuse alusel makstud kahe kuu palk 1670,43 eurot. Vastasel korral makstaks sama tasu kaebajale välja kahekordselt.

3-13-2157 6(7) Ringkonnakohus nõustub Tallinna Linnavalitsuse 11.09.2013 vaideotsuses toodud põhjendustega osas, mis lükkavad ümber NK väiteid selle kohta, et ta oleks teenistuse jätkumise korral teinud teise tööandja juures lisatunde, mille eest saadavat palka ei saaks maha arvata tasust teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Tallinna linna esitatud arvestuste kohaselt on 1007,65 eurot summa, mille Tallinna linn peaks pärast eespooltoodud mahaarvamisi tasuma NK-le sunnitult teenistusest puudutud aja eest. Edasi tuleb lahendada küsimus, kas ja millises ulatuses oli linnal lubatav sellest summast maha arvata koondamishüvitis. Kohtupraktikas (nt Riigikohtu määrus asjas nr 3-3-1-41-99, p 4) on peetud võimalikuks arvata teenistusest ebaseadusliku vabastamise korral makstud hüvitis maha tasust, mille ametiasutus peab ATS v.r § 135 lg 1 alusel ennistatud ametnikule maksma teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Võrdluseks võib tuua, et ka kehtiva ATS §

105 lg 5 p 1 võimaldab säärase hüvitise maha arvata. Samas tuleb arvestada, et mahaarvamiste tegemine ei saa lõppkokkuvõttes viia ametiasutuse poolt nõude esitamiseni ametniku vastu. Mahaarvamisi on võimalik teha kuni nullini. Seda alljärgnevatel põhjustel.

15. Kuna kohtuotsusega tühistati käskkiri, mille alusel oli NK-le välja makstud koondamishüvitis tema 10 kuu ametipalga ulatuses, tuleb kaebaja lugeda alusetult rikastunuks ning Tallinna linnal on õigus see kaebajalt tagasi nõuda osas, milles seda ei arvatud maha ATS v.r. § 135 lg 1 järgi arvestatavast tasust. RVastS § 22 lg 3 sätestab, et avaliku võimu kandja võib isikult nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üle antud asja või raha tagastamist eraõiguses sätestatud alustel ja korras. Riigivastutuse seadus reguleerib seega üksnes avaliku võimu kandja vastu suunatud alusetu rikastumise nõude esitamise aluseid ja korda. Avaliku võimu kandja saab isiku vastu alusetu rikastumise nõude esitada vaid eraõiguses sätestatud alustel ja korras. RVastS § 24 lg 1 ei ole sellisel juhul kohalduv. Tallinna linn saab seega kaebaja poolt alusetult saadu tagasi nõuda VÕS § 1027 jj alusel ning vaidluse tekkimise korral tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras, mitte haldusaktiga. Haldusakti andmine oleks ka eesmärgipäratu, kuna täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 kohaselt pole selline haldusakt täitedokumentide loetelus.

16. Vastustajal ei olnud õigust ilma NK nõusolekuta jätta tasaarvestamise tulemusel kaebajale välja maksmata menetluskulud, mis mõisteti vastustajalt välja seadusjõus Tallinna Ringkonnakohtu 03.12.2012 otsusega. Täitedokumendist tuleneva kohustuse tasaarvestamine alusetust rikastumisest tuleneva nõudega on küll lubatud, kuid see ei välista täitemenetluse algatamist kohtuotsuse täitmiseks. Samas sätestab TMS § 221 lg 1 ls 1, et võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud.

17. Eeltoodut arvestades ei saanud vastustaja nõuda kaebajalt haldusaktiga summa, mille võrra on kaebaja väidetavalt Tallinna linna arvelt alusetult rikastunud, tagasimaksmist. Vaidlustatud käskkiri on õigusliku aluse puudumise tõttu õigusvastane ja halduskohus tühistas selle põhjendatult.

18. Ringkonnakohus märgib, et kui teenistusse ennistatud isik leiab, et ametiasutus ei täida jõustunud kohtuotsusega pandud kohustust maksta tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest nõutavas summas, sh tehes alusetuid mahaarvamisi, ei pea isik esitama halduskohtule uut kaebust, vaid võib taotleda HKMS § 248 alusel vastustajale trahvi määramist. Praegusel juhul oli põhjendatud menetleda kaebust sisuliselt, kuna vastustaja tegi õigusliku aluseta haldusakti, millega pani kaebajale kohustuse tagastada alusetu rikastumise korras saadu.

19. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata ja jõusse jääb halduskohtu otsus, millega NK kaebus rahuldati, jäävad Tallinna linna menetluskulud apellatsiooniastmes tema enda kanda. NK on

3-13-2157 7(7) apellatsiooniastmes taotlenud vastustajalt õigusabikulu väljamõistmist summas 480 eurot. Nimetatud suuruses kulude kandmine ja nende seos käesoleva haldusasja menetlemisega ringkonnakohtus on nõuetekohaselt tõendatud (tl 136-139) ning kulusid pole alust pidada ebavajalikeks ega põhjendamatuteks.

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks

Jõustunud Riigikohtu 08.03.2016 otsuses toodud muudatustega

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada NK kassatsioonkaebus osaliselt. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 16. septembri 2015. a otsuse haldusasjas nr 3-13- 2157 põhjendusi. Asendada ringkonnakohtu seisukoht, et teenistusest sunnitult puudutud aja eest väljamaksmisele kuuluvast hüvitisest saab maha arvata töötuskindlustuse hüvitise, seisukohaga, et selline mahaarvamine ei ole võimalik. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsuse põhjendused muutmata.

2. Mõista Tallinna linnalt NK kasuks välja kassatsioonimenetluses kantud menetluskulu 200 eurot.

3. Tagastada kautsjon.