4-15-5878/7 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-15-5878

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. september 2015, Tallinn

Väärteoasja number

4-15-5878 (2316,15,007385)

Kohtunik

Märt Toming

Kohtuistungisekretär

Eda Loor

Väärteoasi

F.R-i kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanem-

väärteomenetleja Kairi Palitsa 19.06.2015 otsusele nr

2316,15,007385 F.R-i karistamises LS § 227 lg

2, LS § 224 lg 2, LS § 207 ja LKindlS § 81 ettenähtud

väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 ja LS §

224 lg 2 alusel rahatrahviga 250 trahviühiku ulatuses, so

1000 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena

juhtimisõiguse äravõtmisega 7 kuuks.

Menetlusest osa võtnud isikud

Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu

Kaebuse esitaja: F.R, ik XXX, elukoht: XXX.

RESOLUTSIOON

1.

Jätta

F.R-i

kaebus

Põhja

Prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 19.06.2015 otsusele nr 2316,15,007385 F.R-i karistamises LS § 227 lg 2, LS §

224 lg 2, LS § 207 ja LKindlS § 81 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS §

63 lg 1 ja LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 250 trahviühiku ulatuses, so 1000 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 7 kuuks rahuldamata. 2.

Jätta

Põhja

Prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 19.06.2015 otsus nr 2316,15,007385 F.R-i karistamises LS § 227 lg 2, LS § 224 lg 2, LS § 207 ja LKindlS § 81 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 ja LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 250 trahviühiku ulatuses, so 1000 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 7 kuuks muutmata ja tühistamata. 3. Määratud lisakaristuse, so mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 7 kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 7 kuulise tähtaja möödumisel. 4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.

5. Kohtuvälise menetleja otsusega määratud rahatrahv 250 trahviühiku ulatuses, so 1000 (üks tuhat) eurot tuleb edasikaebe tähtaja, so 30 päeva jooksul tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arvelduskontole, märkides ära kohustusliku viitenumbri 10220155111436.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse kuulutamisest, so alates 16.09.2015. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 24.09.2015. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg 16.10.2015.

Kui

kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 17.10.2015. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Põhja

Prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse

vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 19.06.2015 otsusega nr 2316,15,007385 karistati F.R LS § 227 lg 2, LS § 224 lg 2, LS § 207 ja LKindlS § 81 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 ja LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 250 trahviühiku ulatuses, so 1000 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega

7 kuuks selles, et menetlusalune isik 28.05.2015 kell 19:05 Järvevana teel suunaga Pärnu mnt poole Tallinnas, juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,67 mg, kiirusega 107 +/- 4 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust 70 km/h mitte vähem kui 33 km/h, sõidukil puudus kehtiv liikluskindlustus ja oli läbimata tehnonõuetele vastavuse kontroll. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 50 lg 5 p 3, § 69 lg 3, § 73 lg 2 ja LKindlS § 3 lg

2 nõudeid ja keeldusid ning pani toime LS § 227 lg 2, § 224 lg 2 ja § 207 ning LKindlS § 81 ettenähtud väärteod. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis alljärgnevat. 28.05.2015 Järvevana teel toimunud kiiruseületamine toimus sellepärast, et mõlemas reas liikunud sõiduautod liikusid 55-60 km/h, kus on lubatud 70 km/h aga tal oli kiire ega jälginud spidomeetrit kui tegi nende autode vahelt möödasõitu. Eemal seisnud eraautot nägi küll aga kiirusemõõtjat ei näinud ja kui ta järsku teele hüppas ja teda kinni pidas, siis tekitas ta ohtliku olukorra, võinuks talle otsa sõita.

Kuna on raha vähe ei saa endale juristi palgata, aga tema mäletamistmööda ei tohi kahe liiklusrea vahel eraldusmärkideta sõiduk parkida. Teda kinnipidades oli politseitöötajatel nii kiire teda kontrolli viia, et ei jõudnud isegi ohutulesi peale panna ja nad ei pööranud sellele ka mingit tähelepanu. Tema auto jäi samuti kahe sõidurea ristumiskohta parkima, kuhu ta ei oleks tohtinud jääda. Kas politseitöötajad käitusid õieti ongi tema küsimus. Autol ei olnud liikluskindlustus ega ülevaatust sellepärast, et auto oli pikka aega mootoririkke tõttu remondis ja sai ta alles paarpäeva tagasi remondist kätte.

Autoga oli vaja teha üks tööots. Enne sõitis sõbra autoga, aga tal oli endal seepäev seda vaja. Kuna on hetkel töötu, siis iga tööpakkumine on talle tähtis. Tegeleb nimelt hetkel haljastustöödega ja autota seda ei tee. Oleksid politseinikud autosse vaadanud oleksid nad näinud, et auto tagaosa oli mulda täis. Nüüd on auto kindlustatud ja ülevaatus ka tehtud. Miks alkoholipiirmäär oli üle piirnormi ei oskagi seletada, kuna oli joonud neli õlut objektil sest oli väga palav päev ja klient ei olnud kodus ja tal ei olnud muud juua.

Arvas, et higistab selle niikuinii välja. Juu organism siis ei saanud sellega hakkama. Tunnistab, et on neid talle esitatud seadusi rikkunud, aga karistus on liiga karm. Kahetseb oma rikkumisi ja palub kergemat karistust. Kui võimalik siis paluks load alles jätta, et ta saaks tööd teha. Ilma autota ei ole tal võimalik raha teenida ja peret üleval pidada. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et lihtsalt palju halbu asju sattus kokku. Kiiruse ületamine, tema ees sõitis 55 km/h, kõrval 60 km/h, oli kiire. Tahtis nende vahelt läbi saada.

Samamoodi peaks karistama neid, kes aeglaselt sõidavad. Objektil midagi muud juua ei olnud, olid eelmise õhtu saunast õlled autos. Varem sellist asja ei olnud, organism puhastus kiiresti. Pidi minema järgmisele objektile surnuaeda, inimene ootas. Jõi ära neli õlut. Vanasti läks üks õlu välja tunniga, kuue-seitsme tunniga arvas, et pole midagi. Kolm tundi pärast viimast õlu hakkas sõitma, sõi ka veel. Ei tea kas söömine vähendab joovet, peaks vähendama. Liikluskindlustus ei olnud tehtud, sai just auto kätte, tehnoülevaatust samuti ei saanud enne teha.

Käis ühe päeva mööda objekte, auto kuulub emale, ema ei sõida. Ei või autoga sõita kui kindlustus ja ülevaatus tegemata. Kohtuvälisel menetlusel rääkis umbes sama asja, natuke teistmoodi. Oli kiire, naisele oli vaja ka veel järele minna. Politseinik luges ette mida kirjutada, et ülevaatus ununenud. Ei teadnud mida sinna kirjutada, oli natuke närvis ka. Teeb juhutööd, enne oli firma, nüüd on firma lõpetatud. Eelmine trahv peaks olema tasutud, andis tütre kätte, pidi ära tasuma. Firma likvideerimisel arve arestiti. Andis raha tütre kätte.

Juhtimisõigust on vaja, kui ilma jääb, siis läheb elu keeruliseks, jääb täitsa ilma rahata. Juhtimisõiguse äravõtmist võiks ajatada, et kuskil aprillist, kolmeks kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et isik on väärteo toime pannud, ise on tunnistanud. Isiku süü keskmisest suurem. Üks rikkumine, mis vastab mitmele kvalifikatsioonile, karistus peab olema üle sanktsiooni keskmise määra. Kergendavad, raskendavad asjaolud puuduvad. Kahetsust kui kergendavat asjaolu siin küll ei ole. Inimene, kes kahetseb, ei räägi, et politsei parkis valesti.

Teised on süüdi selles, et tema kiirust ületas. Asulasisesel teel on suurim lubatud sõidukiirus 50 km/h, mitte rohkem, antud teelõigul on teeolud, mis lubavad sõita 70 km/h. Kui sõidetakse 60 km/h ei ole põhjus, et sõita kiiremini. Tegu on tahtlik, tegu on ohtlik. Üldpreventiivsed eesmärgid – kihutamine on läinud väga massiliseks, sellised juhid tuleb liiklusest kõrvaldada. Eripreventiivsed eesmärgid – et mõjutada isikut seaduskuulekalt käituma. Väga kergekäeliselt suhtutakse, juuakse õlut ja istutakse rooli. Paaritunnine vahe ei ole piisav.

Üldteada asjaolu, et läheb tunde, suure koguse joomisel läheb veelgi rohkem. Arvestatud on kõiki KarS § 56 sätestatud nõudeid. Kergendada karistust ei saa. Sisuliselt isik tuli kohtusse, andis ebaõigeid ütlusi. Ühel juhul, et eelmisel päeval juba kasutas autot, käis saunas, olid õlled. Teisel juhul, et vahetult sai auto kätte. Juba eelmisel päeval sõideti ringi. Ei jõudnud ülevaatust teha, läks tööle. Sõidu eesmärk ühel juhul, et kaasale järgi minna, teisel juhul surnuaiale minek. Sellisel juhul karistust kergendada ei saa.

Jätta kaebus rahuldamata. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused ja kohtuvälise menetleja arvamuse ning kontrollinud väärteotoimiku materjale, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile, kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).

Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt LS § 224 lg-s 2, § 227 lg 2, § 207 ja LKindlS § 81 ettenähtud süütegude toimepanemist. LS § 224 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 mg või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 mg ning taolise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuni.

Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohtuväline menetleja või kohus kohaldada samas paragarahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist p 1 alusel kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud ja p 2 kohaselt kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 28.05.2015 kell 19.26 - 19.30 F.R-i seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 (taatlemistunnistuse nr TTRC-15/00028).

Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,74 mg ja 0,72 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/- 0,05 menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,67 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem.

Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta 0,67 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S §

133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik, kes ka ise on temale süüks arvatud teo toimepanemist tunnistanud (§ 133 p 3). Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,67 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). LS § 227 lg 2 sätestab vastutuse mootorsõidukijuhi poolt suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis ja sellise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kuni kuue kuuni. LS § 227 lg 5 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud süüteo eest kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Väärteoasjas leiduvast kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtuvalt kasutati kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiiruse mõõtmiseks 28.05.2015 kell 19.05 kiirusmõõturit Ultra Lyte LTI 20-20, milline oli taadeldud (taatlustunnistus nr TTRSS-15/00057). Sõiduk, mille kiirust mõõdeti, liikus Tallinnas Järvevana teel suunaga Pärnu mnt poole. Kiirusmõõturi näidu kohaselt oli mõõdetava sõiduki sõidukiiruseks 107 km/h teelõigul, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli km/h.

Vastavalt

mõõtemetoodikale

arvestati

mõõtmisel

laiendmääramatust +/- 4 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu ületati suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 33 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud. Seega puuduvad väärteoasjas V™S §

29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Menetlusalusele isikule inkrimineeritava väärteo toimepanemist ei vaidlusta ka menetlusalune isik ise, tunnistades süüteo toimepanemist.

Kuna

menetlusalune

isik

juhtis

sõidukit

kiirusega,

mis

ületas

liikluskorraldusvahendiga lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 33 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). LS § 207 näeb ette vastutuse tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud mootorsõiduki või trammi juhtimise eest ning sellise süüteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 50 trahviühikut. Väärtetoimikus leiduva Maanteeameti e-teeninduse väljatrükist sõiduki Hyundai Terracan registreerimismärgiga XXX kohta nähtub, et sõidukil puudus kehtiv tehnoülevaatus. Kuivõrd menetlusalune isik peeti eelmärgitud sõiduki juhtimiselt kinni sõiduteel LS § 2 p 78 mõttes, siis tuleb asuda seisukohale, et nimetatud sõidukit kasutati liikluses, mida on tunnistanud ka menetlusalune isik. LS § 73 lg 2 sätete kohaselt peavad liikluses kasutatav mootorsõiduk ja selle haagis olema läbinud tähtaegselt tehnonõuetele vastavuse kontrolli. Väärteomenetluses kogutud tõenditega on üheselt tõendamist leidnud, et menetlusaluse isiku juhitud sõidukil oli tehnonõuetele vastavuse kontroll tähtaegselt läbimata, mistõttu on tegemist LS § 73 lg 2 sätestatud nõude rikkumisega, mis täidab LS § 207 ettenähtud väärteokoosseisu. LKindlS § 81 näeb ette vastutuse liikluskindlustuseta sõiduki juhtimise eest ning sellise süüteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. Väärteotoimikus leiduva Eesti Liikluskindlustuse Fondi Kindlustuskaitse kehtivuse kontrolli andmebaasi väljatrükist nähtuvalt puudus 28.05.2015 sõidukil registreerimismärgiga XXX kindlustuskaitse ja kindlustuspoliis ei kehtinud. Seejuures on lisatud märge, et sõiduk on liiklusregistrist ajutiselt kustutatud ning selle sõidukiga liiklemine on keelatud nii registrist kustutamise kui ka kindlustuskaitse puudumise tõttu. Liikluskindlustuse seaduse § 3 lg 2 sätete kohaselt ei tohi liikluses kasutada kindlustuskohustusega hõlmatud sõidukit, millel ei ole kohustuslikku liikluskindlustust või automaatset liikluskindlustust. Seega rikkus menetlusalune isik LKindlS § 3 lg 2 keeldu. Sellise keelu eiramine aga täidab LKindlS § 81 ettenähtud väärteokoosseisu. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud LS §

207 ja LKindlS § 81 järgi kvalifitseeritavad teod on aset leidnud (§ 133 p 2) ning need on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Menetlusalusele isikule inkrimineeritavate väärtegude toimepanemist ei vaidlusta põhimõtteliselt ka menetlusalune isik ise. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit, millisel oli tehnonõuetele vastavuse kontroll läbimata ja sõidukil ei olnud liikluskindlustust, siis rikkus menetlusalune isik LS § 73 lg 2 ja LKindlS § 3 lg 2 keeldusid ning tegemist on LS § 207 ja LKindlS § 81 ettenähtud väärtegudega ja need väärteod on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

Ülevalpool on juba kohus asunud seisukohale, et väärteomenetluses on järgitud V™S § 133 p 1-7 sätteid. Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (133 p 10).

Menetlusalune isik on oma kaebuses ette heitnud ja tahtnud teada kas politseiametnikud käitusid õigesti kui parkisid eraldusmärkideta politseisõiduki sõiduradade vahele ja jätsid sinna seisma ka tema sõiduki. Kohus ei saa seda tõstatatud probleemi analüüsida, kuivõrd tegemist on liiklusjärelevalve korraldamist ja taktikat puudutava küsimusega ning sellel puudub puutumus väärteomenetlusega, mille järgimist kohus peab kontrollima. Isegi juhul, kui politseisõiduk oleks olnud valesti pargitud, siis oleks tegemist teise väärteomenetlusega valesti parkinud sõidukijuhi suhtes ja kohtul puuduks pädevus teha lahendit väärteoasjas, mis ei ole tema menetluses.

Seejuures leiab kohus, kui kunagi tuvastataks politseisõiduki reeglitevastane parkimine, ei muudaks see asjaolu menetlusalust isikut kainemaks tema kinnipidamise hetkel, ei muudaks väiksemaks lubatud sõidukiiruse ületamise määra, rääkimata siis sellest, et sellisel juhul olnuks menetlusaluse isiku juhtitud sõiduki kohta olemas andmed tehnonõuetele vastavuse kontrolli ja kehtiva kindlustuskaitse kohta. Seega politseisõiduki parkimise viis ei ole menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärtegude õigusvastasust või süüd välistavaks asjaoluks nagu ei ole ka seotud väärteomenetlusõiguse normidest kinnipidamise või nende normide eiramisega.

Karistuse määramine

Ülalpool on väärtegude koosseisusid ja nende eest määratavaid karistusi kohus juba märkinud, mistõttu ei hakka kohus neid kordama. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Märkida tuleb ka seda, et kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse erija üldpreventiivseid eesmärke. Antud juhul on menetlusalune isik ühe teoga toime pannud neli erinevat väärtegu ning kuivõrd kõik väärteod on toime pandud ühe teoga, siis on kohtuväline menetleja kohaldanud KarS § 63 lg 1 sätteid, määrates karistuse süüteo eest, milline näeb ette raskeima karistuse. Kohus leiab, et KarS § 63 lg 1 sätete kohaldamine on karistuspraktikast ja seaduse mõttest tulenevalt olnud õige ja põhjendatud nagu ka karistuse määramine KarS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni alusel. Hinnates F.R-i süü suurust talle LS § 224 lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,67 mg/l. Seejuures oli esimeseks lugemiks 0,74 mg/l, mis on LS § 224 lg 2 sätestatud määra maksimum ja 0,01 mg/l võrra suurema lõpliku näidu puhul olnuks tegemist KarS § 424 ettenähtud kuriteoga. Kuivõrd aga menetlusaluse isiku organismis alkoholisisaldust tuleb mõõtemetoodika kohaselt kontrollida kaks korda, siis võetakse aluseks väiksem näit, millest lahutatakse laiendmääramatus ning lõplikuks tulemuseks oli 0,67 mg/l. Arvestades sellist näitu võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on maksimumi lähedane. Menetlusalune isik ületas sõidukit juhtides samaaegselt ka suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 33 km/h võrra ning LS § 227 lg 2 sätestatud vahemikku 21 kuni

40 km/h arvestades võib asuda seisukohale, et tegemist on süüga, mis on mõningal määral üle keskmise. Lisaks sellele pani menetlusalune isik toime ka LS § 207 ja LKindlS § 81 ettenähtud väärteod. Kuivõrd kahe viimase nimetatud väärteo puhul ei ole süüteo kvalifikatsioon seotud numbrilise näiduga, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on nende kahe väärteo puhul keskmine. Puutuvalt subjektiivsesse külge peab kohus vajalikuks märkida, et menetlusalune isik oli sõidukit juhtima asudes teadlik sellest, et ta on eelnevalt alkoholi tarvitanud ning arvestades alkoholi kontsentratsiooni menetlusaluse isiku organismis, oli ta ka üheselt teadlik oma juhile keelatud seisundist.

Lisaks sellele nähtub menetlusaluse isiku ütlustest, et tal oli kiire ning teda takistasid 55 kuni 60 km/h liikuvad teised sõidukid, mistõttu lisas ta kiirust. Arvestades aga asjaolu, et menetlusaluse isiku juhitud sõidukil mõõdeti kiiiruseks mitte vähem kui 103 km/h, siis ületas ta teiste sõidukite sõidukiirust kaks korda, tehes seda teelõigul, kus lubatud suurim sõidukiirus oli vaid kuni 70 km/h. Ka taoline asjaolu viitab üheselt sellele, et menetlusalune isik ületas lubatud suurimat sõidukiirust teadlikult. Puutuvalt tehnonõuetele vastavuse kontrolli läbimata jätmisse ja liikluskindlustuseta sõiduki kasutamisse saab tulla samuti järeldusele, et ka need väärteod on toime pandud tahtlikult.

Nimelt nähtub andmebaasidest, et sõiduk on olnud ajutiselt registrist kustutatud ning menetlusaluse isiku ütluste kohaselt oli sõiduk pikemat aega remondis. Kuna menetlusaluse isiku sõnade kohaselt kuulub sõiduk emale, kes seda sõidukit ise ei kasuta, sai sõiduki registrist kustutada vaid menetlusalune isik ise. Seega oli ta teadlik nii kindlustuskaitse puudumisest kui ka tehnonõuetele vastavuse kontrolli läbimata jätmisest. Seejuures ilmnes menetlusaluse isiku ütlustest sedagi, et tal oli piisavalt aega liigelda selle sõidukiga liikluses ka eelnenud päeval.

Sellistest andmetest järeldab kohus, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud süüteod on toime pandud kavatsetusega. Arvestades seega sellega, et juba LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo puhul on tegemist suure süüga, siis kuivõrd ühele väärteole lisandusid veel kolm väärtegu, et tegemist veeldi suurema süüga, mis peaks tingima karistuse määramise kas ettenähtud sanktsiooni maksimummääras või selle lähedasena. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise menetluse jooksul ei ole kohtuväline menetleja kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastanud.

Kohtuistungil avaldas kaebuse esitaja möödaminnes kahetsust, kuid kohus on sunnitud nõustuma kohtuvälise menetleja seisukohaga selles osas, et see kahetsus ei ole kergendava asjaoluna arvestatav. Kohus leiab, et kahetsust avaldati igaks juhuks ja selline kahetsus ei ole siiras. Kaebuse esitaja seisukoha kohaselt on näiteks tema poolt suurima lubatud sõidukiiruse ületamises süüdi teised sõidukijuhid, kes sõitsid aeglasemalt maksimaalkiirusest, mida lubas liikluskorraldusvahend ja neid sõidukijuhte tuleks karistada põhjendamatult aeglase sõitmise eest.

Kohtu jaoks näitab taoline suhtumine üleolevat suhtumist nii teistesse liiklejatesse kui ka liikluskorda ja enese huvide esikohale tõstmist, samuti sisaldub sellises vaatevinklis äratuntav eneseõigustus. Kohtu arvates on taolise mõttelaadiga juht liikluses nii enesele kui teistele ohtlik. Arvestades aga menetlusaluse isiku selgitusi, siis on üheselt arusaadav, et menetlusalune isik ei ole senini tajunud tema enese poolt toimepandud väärtegude iseloomu ega ohtlikkust. Peale karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude tuvastamise tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest.

Väärteoasjas leiduvast karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt on menetlusalust isikut karistatud LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest ning kohtuistungil ei teadnud kaebuse esitaja kas määratud trahv on tasutud ja seejuures ei ole ta selle vastu kahe aasta jooksul huvi tundnud. Kohtu arvates näitab selline menetlusaluse isiku suhtumine karistusse seda, et varasem karistus ei ole teda kuidagi mõjutanud ning kaebuse esitaja suhtub ükskõikselt ka võimalikesse järgnevatesse rahatrahvilistesse karistustesse.

Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist ja kes ei soovi neid kohustusi täita. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest, sh tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt saab järeldada, et kaebuse esitaja asus sõidukit juhtima juhile keelatud seisundis.

Sellises seisundis juhtimisele aga lisandus samaaegselt lubatud suurima sõidukiiruse oluline ületamine ning seda tehti sõidukiga, millisega liiklemine oli keelatud. Arvestades seda, et kaebuse esitaja elatise teenimine seondub kaebuse ja kohtuistungil antud selgituste kohaselt tihedalt mootorsõiduki kasutamise vajadusega, siis peaksid temale kõik liiklusnõuded olema väga hästi teada ning temale ei tohiks olla arusaamatud peale seaduses sätestatud keeldude ka liikluskorraldusvahendid ja nendega liiklejatele edastatav informatsioon, samuti muud nõuded.

Kohus leiab, et sellisel viisil liiklusnõudeid eirav isik on teistele liiklejatele ja iseendale ohtlik. Seda nii toimepandud tegude iseloomu kui ka tegudest nähtuva liiklusnõuetesse ja –ohutusse teadvalt üleoleva suhtumise tõttu, millistest asjaoludest viimane iseloomustab ka ilmekalt teo toimepanijat ennast ning teo toimepanija suhtumist teosse. Seetõttu on oluliseks karistuse raskuse puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada vaid juhul, kui ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Seega, arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra, lubatud sõidukiiruse ületamise määra, liiklemiseks keelatud sõiduki kasutamist liikluses ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud põhikaristus ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra ületavas määras täielikult põhjendatud ning seda karistuse määra võib pidada isegi liialt leebeks.

Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda isiku süüst, mida kohus on juba eelpool hinnanud suurena juba LS § 224 lg 2 mõttes.

Kuivõrd menetlusalune isik on ühe teoga aga toime pannud neli väärtegu, siis on menetlusaluse isiku süü maksimumi lähedane. Kohtuväline menetleja ei ole kohtuvälises menetluses tuvastanud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid ning ka kaebemenetluses ei ole selliseid asjaolusid tuvastatud. Kohtupraktika on asunud seisukohale, mille kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik.

Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt tuvastati menetlusalusel isikul alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,67 mg/l, mis on LS § 224 lg 2 ülemmäära lähedane määr.

Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et tegemist oli LS § 224 lg 2 sätestatud piirmäära ületamisega, kuid juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba LS § 224 lg 1 sätestatud piirmäära ületamise puhul. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks.

Kohus leiab, et antud juhul on tuvastatud nii piirmäära oluline ületamine, nii täiendavate liiklusnõuete rikkumine kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse. Kui kaks esimest asjaolu on tuvastatavad väärteotoimiku materjalide ja süütegude faktiliste asjaoludega, siis viimase osas saab järeldusi teha kaebuse esitaja enese ütlustest kohtuistungil. Eeltoodud asjaolud sunnivad kohut tegema järelduse, et pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita ning kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik ja seda nii toime pandud väärteo iseloomu kui ka teosse ja liiklusohutusse hoolimatu suhtumise tõttu.

Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ning peaks välistama võimaluse, et menetlusalune isik paneks liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Kaebusest nähtub, et menetlusalusel isikul on juhtimisõigus vajalik töö tegemiseks ja sissetuleku saamiseks. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et menetlusalune isik oli teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus vajalik nii võimaliku töö leidmisel kui isiklikuks eluks.

Samas teadis juhtimisõiguse saanud ja seetõttu eeldatavalt ka liiklusnõudeid teadev kaebuse esitaja ka seda, et nii sõiduki juhtimisele keelatud seisundis kui ka suurimat lubatud sõidukiirust ületades võivad järgneda nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhivõi lisakaristusena, samuti sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Juhtimisõiguse vajalikkus ei tekkinud kaebuse esitajal pärast vaidlustatud otsuse kättesaamist, vaid need asjaolud olid olemas nii enne väärteo toimepanemist kui ka väärteo toimepanemise ajal.

Kuigi kaebuses on leitud, et menetlusalusel isikul on vajalik juhtimisõigus töö tegemiseks, siis nähtub kaebuse esitaja enese selgitustest ka seda, et juhile keelatud seisundisse viis kaebuse esitaja ennast just temale sissetulekut andvat tööd tehes. Kohtu arvates ei ole selline töö tegemise viis eriti usaldustäratav ning näitab töö tegija suhtumist nii tehtavasse töösse kui ka selle tellijasse. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ja et tema senine mugav elulaad säiliks.

Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärtegude toimepanemisest. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimaliku takistuse töö tegemisel. Kuivõrd kaebuse esitaja ütlustest võib teha järelduse, et tehtava töö eest saadav tasu ei ole registreeritud ega maksustatud, siis ei saa kaebuse esitaja ka tõendada, et ta töökoha kaotab.

Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS §

50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (Riigikohtu otsus 3-1-1-26-10). Liikumispuude olemasolu kohta ei ole kaebuse esitaja aga tõendeid esitanud. Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus ning üld - ja eripreventiivsed eesmärgid on küllaldaseks aluseks lisakaristuse kohaldamisel. Menetlusalusele isikule on lisakaristus määratud ettenähtud sanktsiooni keskmist määra vähesel määral ületavas määras, kuigi menetlusaluse isiku süü on hinnatav suurena. Seega ei ole tegemist süü suurusega kooskõlas oleva lisakaristuse määraga, vaid oluliselt leebema määraga. Samas jääb kohaldatud lisakaristuse määra ettenähtud sanktsiooni piiridesse. Kuna kaebemenetluses ei saa kohus kaebuse esitaja olukorda raskendada ega lisakaristust süü suurusega kooskõlla viimiseks suurendada, tuleb kohtul nõustuda kohtuvälise menetleja valitud lisakaristuse määraga. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtueelse menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Märt Toming

kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/