3-10-2266/290 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Ruth Plaks ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 15. september 2015, Tallinn Haldusasja number 3-10-2266 Haldusasi OÜ VKG Kaevandused kaebus Keskkonnaministeeriumi tegevusetuse kaebaja poolt 20.12.2004 esitatud kaevandamisloa taotluse menetlemisel õigusvastasuse tuvastamiseks ning Keskkonnaministeeriumi poolt OÜ VKG Kaevandused 06.07.2010 selgitustaotlusele tähtaegselt vastamata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebaja: OÜ VKG Kaevandused, esindajad v.adv Triin Biesinger-Jussmann ja v.adv Toomas Tamme Vastustaja: Keskkonnaministeerium, esindajad v.adv Jüri Leppik ja v.adv Tiia Nurm Kolmas isik: Eesti Energia Kaevandused AS, esindaja v.adv Martin Triipan Kolmas isik: TLA Invest OÜ, esindaja v.adv Veiko Viisileht Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 5. märtsi 2015. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Keskkonnaministeeriumi apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON 1. Rahuldada Keskkonnaministeeriumi apellatsioonkaebus osaliselt. 2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 5. märtsi 2015. a otsus haldusasjas nr 3-10-2266. Teha asjas uus otsus. 3. Lõpetada menetlus kaebaja nõudes tunnistada õigusvastaseks Keskkonnaministeeriumi tegevusetus OÜ VKG Kaevandused 20.12.2004 taotluse kaevandamisloa saamiseks põlevkivi kaevandamiseks Uus-Kiviõli kaeveväljal Uus-Kiviõli põlevkivikaevanduses lahendamisel ajavahemikus 13.05.2005 kuni 28.03.2006. 4. Tunnistada õigusvastaseks Keskkonnaministeeriumi viivitus OÜ VKG Kaevandused 20.12.2004 taotluse kaevandamisloa saamiseks põlevkivi

3-10-2266 2(15) kaevandamiseks Uus-Kiviõli kaeveväljal Uus-Kiviõli põlevkivikaevanduses lahendamisel ajavahemikel 25.10.2009 kuni 23.12.2010 ja 21.02.2011 kuni 07.10.2011. 5. Muus osas jätta OÜ VKG Kaevandused kaebus rahuldamata. 6. Mõista Keskkonnaministeeriumilt OÜ VKG Kaevandused kasuks välja halduskohtus kantud menetluskulu summas 7000 (seitse tuhat) eurot. 7. Muus osas jätta Keskkonnaministeeriumi apellatsioonkaebus rahuldamata. 8. Mõista Keskkonnaministeeriumilt OÜ VKG Kaevandused kasuks välja apellatsioonimenetluses menetluskulu summas 929 (üheksasada kakskümmend üheksa) eurot ja 50 senti. 9. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 15. oktoobril 2015 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. OÜ VKG Kaevandused esitas 20.12.2004 Keskkonnaministeeriumile taotluse kaevandamisloa saamiseks põlevkivi kaevandamiseks Uus-Kiviõli kaeveväljal Uus-Kiviõli põlevkivikaevanduses (I tl 82-83). Keskkonnaministeerium võttis taotluse menetlusse ja avaldas 24.12.2004 selle kohta teate Ametlikes Teadaannetes (I tl 84). Keskkonnaministeerium algatas 07.02.2005 keskkonnamõjude hindamise (I tl 91).

2. Keskkonnaministeerium otsustas 12.05.2005 käskkirjaga nr 625 korraldada Eesti põlevkivimaardla Uus-Kiviõli kaeveväljal paikneva põlevkivi kaevandamise loa müügiks enampakkumise (I tl 92-93). Kuna kaevevälja osas esitati veel kaks maavara kaevandamise loa taotlust, pidas Keskkonnaministeerium otstarbekaks jätkata keskkonnamõjude hindamist pärast enampakkumise tulemuse selgumist (I tl 91).

3. Keskkonnaministeerium teatas 03.04.2009 kirjas nr 13-4-4/8559 põlevkivi kaevandamiseks ja uuringuteks esitatud lubade taotluste menetlemise jätkamisest. Ühtlasi paluti OÜ-l VKG

3-10-2266 3(15) Kaevandused teatada, kas taotleja soovib jätkata taotluse menetlemist esitatud kujul või soovib maapõueseaduse (MaaPS) 23.11.2008 jõustunud muudatuste valguses oma taotlust muuta või sellest loobuda (I tl 94-100).

4. Keskkonnaministeeriumi kantsleri 10.08.2009 käskkirjaga nr 1319 muudeti kehtivaid põlevkivi kaevandamise lubasid, sh OÜ-le VKG Kaevandused antud põlevkivi kaevandamise lubasid, nähes neis ette maksimaalse aastase kaevandamismäära.

5. Keskkonnaministeerium edastas 17.08.2009 kirjaga nr 13-4-1/12183 OÜ-le VKG Kaevandused arvamuse avaldamiseks haldusakti „Maavara kaevandamise loa andmisest keeldumine VKG Kaevandused OÜ-le“ eelnõu (I tl 102-107).

6. OÜ VKG Kaevandused vastas Keskkonnaministeeriumi 17.08.2009 kirjale 24.08.2009 kirjaga nr KAk/158-1 ja märkis vastuses muu hulgas, et esitas taotluse kaevandamisloa saamiseks MaaPS varasema redaktsiooni kehtivusajal ning sellele ei saa kohaldada MaaPS uues redaktsioonis ettenähtut (I tl 108-109).

7. OÜ VKG Kaevandused pöördus 07.06.2010 Keskkonnaministeeriumi poole kirjaga „Teabenõue seoses põlevkivi kaevandamise lubade taotluse menetlemisega Uus-Kiviõli kaeveväljal“, paludes informatsiooni 20.12.2004 esitatud taotluse menetluse staadiumi kohta, milliseid menetlustoiminguid on tehtud või haldusakte selles menetluses on antud (sh paluti sellised haldusaktid esitada), samasugust teavet sama kaevevälja osas esitatud teiste taotluste menetluse kohta, samuti teavet, kas käskkirja nr 625 on muudetud või see kehtetuks tunnistatud ja edastada vastavad haldusaktid (I tl 17-18).

8. Keskkonnaministeerium vastas teabenõudele 11.06.2010 kirjaga nr 1-13/53-2, kirjeldades seni tehtud menetlustoiminguid (I tl 19 ja pöördel).

9. OÜ VKG Kaevandused saatis 06.07.2010 Keskkonnaministeeriumile kirja „Selgitustaotlus seoses põlevkivi kaevandamise lubade taotluste menetlemisega Uus-Kiviõli kaeveväljal“, esitades selles oma seisukoha menetluse edasise kulgemise kohta, taotledes 20.12.2004 taotluse menetlemise kohest jätkamist, sh enampakkumise korraldamise eelduseks olevate toimingute tegemist ja enampakkumise korraldamist esimesel võimalusel, ning paludes vastust järgmistele küsimustele:

1) Millisel põhjusel ei ole Keskkonnaministeerium pärast kaevandamisloa taotluste menetluse peatamise aluse äralangemist (s.o pärast 21.08.2008) jätkanud VKG taotluse menetlemist? 2) Millisel põhjusel ei ole Keskkonnaministeeriumi 12.05.2005 käskkirja nr 625 alusel korraldatud enampakkumist põlevkivi kaevandamisloa müügiks Uus-Kiviõli kaeveväljal? Milliseid konkreetseid samme on Keskkonnaministeerium astunud käskkirjas nr 625 kehtestatud nõuete täitmiseks? 3) Millisel põhjusel on Keskkonnaministeerium pidanud võimalikuks erinevalt VKG taotlusest jätkata Eesti Energia Kaevandused AS taotluse menetlust ning läbi viia keskkonnamõjude hindamist, kuigi Keskkonnaministeerium on varasemalt (sh oma 07.02.2005 kirjades taotlejatele) pidanud otstarbekaks jätkata keskkonnamõjude hindamist alles pärast enampakkumise läbiviimist? (I tl 20-24).

10. 16.08.2010 esitas OÜ VKG Kaevandused e-kirjaga vastustajale nõude oma 06.07.2010 selgitustaotlusele vastuse saamiseks (I tl 26-27), paludes see esitada hiljemalt 18.08.2010.

3-10-2266 4(15) 11. Keskkonnaministeerium vastas selgitustaotlusele 16.08.2010 kirjaga nr 12-9/5080-2, milles kaebajat tänati ja informeeriti, et taotlusi menetletakse vastavalt õigusaktidele ja haldusaktide eelnõude valmimisel võimaldatakse menetlusosalistel nende suhtes oma arvamust avaldada (I tl 28-29).

12. OÜ VKG Kaevandused esitas 19.08.2010 kirjaga nr 6772 Keskkonnaministeeriumile nõude selgitustaotlusele sisuliseks vastamiseks, märkides, et 16.08.2010 vastus ei vasta märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse (MSVS) § 5 lg 8 nõuetele (I tl 30-31).

13. Keskkonnaministeerium teatas 16.09.2010 kirjas nr 12-9/5080-4, et konkureerivaid taotlusi menetletakse jätkuvalt vastavalt õigusaktidele ning kui Uus-Kiviõli kaeveväljal kaevandamisloa menetluses antavate haldusaktide eelnõud on valminud, siis saadetakse need arvamuse avaldamiseks ka asjassepuutuvatele isikutele (I tl 131).

14. Keskkonnaministeerium avaldas 18.11.2010 väljaandes Ametlikud Teadaanded teate, et Eesti Energia Kaevandused AS, VKG Kaevandused OÜ ja AS Riverito maavara kaevandamise loa taotluste kohta on valminud otsuse eelnõu, mille kohaselt Keskkonnaministeerium keeldub OÜ-le VKG Kaevandused kaevandamisloa andmisest ning annab kaevandamisloa Eesti Energia Kaevandused AS-le (I tl 237). Haldusakti eelnõuga tutvumise ajaks määrati 22.11.-15.12.2010. 13.12.2010 toimus küsimuse avalik arutelu Maidla vallas.

15. Keskkonnaministeeriumi kantsleri 07.10.2011 käskkirjaga nr 1442 jäeti muu hulgas kaebaja 20.12.2004 kaevandamisloa taotlus rahuldamata ja otsustati anda kaevandamisluba Eesti Energia Kaevandused AS-le, samuti tunnistati kehtetuks 12.05.2005 käskkiri nr 625.

Käskkirjas märgiti, et OÜ VKG Kaevandused aastane põlevkivi kaevandamise maksimaalne määr on täidetud juba temal olemasolevate kaevandamislubadega, mille alusel kaevandades jätkub isikule kaevandamiseks põlevkivi enam kui viieks aastaks. MaaPS § 251 sätestatud piirang on materiaalõiguse norm, mis kuulub taotluse lahendamisel kohaldamisele. Kuna olemasolevate lubade alusel kaevandamisel ei võimalda see säte OÜ VKG Kaevandused taotluse rahuldamist, tuleb loa andmisest keelduda. MaaPS § 75 lg-t 2 ei saa mõista nii, et see näeb ette ka loataotluse esitamise ajal kehtinud materiaalõiguse kohaldamise taotluse lahendamisel. Rikutud ei ole OÜ VKG Kaevandused õiguspärast ootust, sest avalik huvi piirangu kehtestamiseks on kaalukam isiku erahuvist. MaaPS § 32 lg 3 kohaselt korraldatakse enampakkumine nende taotluste vahel, millele ei rakendu MaaPS-st tulenevad keeldumise alused. Kuna taotlus tuleb jätta MaaPS § 34 lg 1 p 6 alusel rahuldamata, ei saa enampakkumist korraldada.

16. OÜ VKG Kaevandused esitas 02.09.2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse taotlusega tunnistada õigusvastaseks Keskkonnaministeeriumi poolt kaebaja 06.07.2010 selgitustaotlusele tähtaegselt vastamata jätmine ning kohustada vastustajat viivitamatult sellele vastama, järgides MSVS §-s 5 sätestatud nõudeid (haldusasi nr 3-10-2266).

Kaebaja leidis, et vastustaja on jätnud korduvalt tema pöördumistele vastamata või esitanud üksnes formaalseid vastuseid, kaebaja küsimustele vastuseid andmata.

17. OÜ VKG Kaevandused esitas 07.10.2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse taotlusega tunnistada õigusvastaseks Keskkonnaministeeriumi tegevusetus seoses OÜ VKG Kaevandused

3-10-2266 5(15) 20.12.2004 kaevandamisloa taotluse menetlemisega ning kohustada vastustajat jätkama esitatud taotluse menetlemist (haldusasi 3-10-2617).

Isegi kui lähtuda MaaPS § 75 lg-st 6, mis sätestab varasemalt esitatud taotluste menetluse peatamise kuni riikliku arengukava kinnitamiseni, ning lugeda vastustaja viivitus sellest tulenevalt põhjendatuks vahemikus 28.03.2006 (§ 75 lg 6 jõustumisest) kuni 21.10.2008 („Põlevkivi kasutamise riikliku arengukava 2008–2015“ kinnitamine), on taotluse menetlemisega õigusvastaselt venitanud käskkirja nr 625 andmisest 12.05.2005 kuni 27.03.2006. Kaevandamislubade taotluste menetlemine ei olnud õiguslikult takistatud kuni 28.03.2006, kuna enne seda kehtinud õigus ei keelanud loa väljastamist, kui puudus riiklik arengukava. Samuti puudus menetlust peatav norm. Varasem maapõueseadus ei reguleerinud menetluse peatamist, seda ei käsitle ka haldusmenetluse seaduse üldregulatsioon.

Vastustaja tegevusetus 20.12.2004 taotluse menetlemisel muutus õigusvastaseks taas alates 21.10.2008, kuna sellest päevast kuni kohtusse kaebuse esitamiseni ei ole vastustaja teostanud ühtegi menetlustoimingut. Vastustaja ei ole selle aja jooksul suutnud isegi moodustada komisjoni enampakkumise tingimuste väljatöötamiseks, mis pidi olema käskkirja nr 625 kohaselt järgmine samm kaevandamisloa väljastamise menetluses.

Kaebajat hoiti menetluse edasise käigu osas teadmatuses ning talle ei selgitatud, et taotlust menetletakse koos Eesti Energia Kaevandused AS taotlusega. Seejuures puudus vajadus kaebaja taotluse menetlemine peatada teise taotluse menetlemise ajaks. Tegevusetus oli vastuolus hea halduse põhimõttega ja haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg-ga 2.

18. Halduskohus liitis 23.12.2010 kaebused ühte menetlusse.

19. Halduskohus keelas 23.12.2010 määrusega esialgse õiguskaitse korras Keskkonnaministeeriumil eelnõu „Maavara kaevandamise loa andmisest keeldumine VKG Kaevandused OÜ-le ja Riverito AS-le ning maavara kaevandamise loa andmine Eesti Energia Kaevandused AS-le Uus-Kiviõli põlevkivikaevanduses“ vastuvõtmise. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 21.02.2011 määrusega halduskohtu määruse ja jättis kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

20. Halduskohus lõpetas 31.10.2014 määrusega menetluse nõudes kohustada vastustajat viivitamatult vastama seaduses sätestatud korras sisuliselt kaebaja 06.07.2010 selgitustaotlusele ja nõudes kohustada vastustajat jätkama kaebaja 20.12.2004 taotluse menetlemist.

21. Keskkonnaministeerium palus jätta kaebuse rahuldamata.

OÜ VKG Kaevandused 06.07.2010 kiri ei sisaldanud seaduses sätestatud selgitustaotluse tunnuseid. Seetõttu ei ole hoolimata pealkirjast tegemist selgitustaotlusega ja kogu vajaliku informatsiooni käimasoleva menetluse kohta sai kaebaja vastusest varem esitatud teabenõudele.

Kaevandamisloa taotluse menetluses vastustaja tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamise nõudes ajavahemikul 13.05.2004 kuni 28.03.2006 on kaebus esitatud HKMS v.r. § 4 lg-st 2 ja § 9 lg-st 5 lähtuvalt kaebetähtaega rikkudes ja kaebajal puudub õigus vaidlustada vastustaja tegevusetust, mis leidis aset ajavahemikul, mil kaebuse esitamiseni jäi enam kui kolm aastat.

Menetluses on tehtud arvukalt menetlustoiminguid. Kaebaja vastuväidete saamisel otsustati menetleda kõiki kaevandamisloa taotlusi samale kaeveväljale koos. Läbi viidi keskkonnamõju hindamine ja avatud menetlus.

3-10-2266 6(15)

22. Kolmas isik Eesti Energia Kaevandused AS palus jätta kaebuse rahuldamata.

23. Kolmas isik TLA Invest OÜ palus kaebuse rahuldada.

24. Tallinna Halduskohus rahuldas 05.03.2015 otsusega kaebuse, tunnistas Keskkonnaministeeriumi poolt OÜ VKG Kaevandused 06.07.2010 selgitustaotlusele tähtaegselt ja seaduses sätestatud nõuete kohaselt vastamata jätmise ning Keskkonnaministeeriumi tegevusetuse kaebaja poolt 20.12.2004 esitatud kaevandamisloa taotluse menetlemisel ajavahemikel 13.05.2005 kuni 28.03.2006, 25.10.2009 kuni 23.12.2010 ja 21.02.2011 kuni 07.10.2011 õigusvastaseks. Samuti mõistis halduskohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas10 031,96 € ning jättis vastustaja ja kolmandate isikute menetluskulud nende endi kanda.

Kaebaja 06.07.2010 pöördumine ei ole märgukiri. Pöördumine sisaldab konkreetseid küsimusi ja soovi nendele vastuseid saada. Kirjas teabe andmise eesmärk oli selgitada seal toodud küsimusi. Vastamine eeldab olemasoleva teabe sünteesimist ja küsimuse püstitusest „millisel põhjusel“ saab järeldada, et küsija soovib saada vastust, mitte ei edasta oma seisukohti. Selgitust küsiti käskkirja nr 625 elluviimise kohta, mistõttu vastas selgitustaotlus MSVS § 3 määratlusele. Puudub igasugune põhjus tõlgendada MSVS § 3 tekstis toodud mõistet „õigusakt“ ainult õigustloova akti tähenduses. Tegemist on selgitustaotlusega, millele tuli vastata MSVS-s sätestatud korras. 16.08.2010 vastus selgitustaotlusele on formaalne ja sisutühi ega vasta MSVS § 5 lg-s 8 selgitustaotluse vastusele ettenähtud nõuetele.

20.12.2004 taotluse lahendamisel omab tegevusetuse tuvastamise nõude ajalise piiri määratlemisel tähtsust lisaks kaebuses märgitule ka asjaolu, et käesolevas haldusasjas keelas kohus esialgse õiguskaitse korras 23.12.2010 määrusega Keskkonnaministeeriumil taotluse rahuldamata jätmise kohta haldusakti andmise. Nimetatud kohtumäärus tühistati Tallinna Ringkonnakohtu poolt 21.02.2011.

Pärast 12.05.2005 käskkirja nr 625 andmist ei ole vastustaja kaebaja taotluse lahendamiseks sooritanud menetlustoiminguid kuni MaaPS § 75 lg 6 jõustumiseni, millega peatati kõikide sel ajal menetluses olnud kaevanduslubade taotluste menetlus kuni põlevkivi kasutamise riikliku arengukava kinnitamiseni. Riigikohtu halduskolleegium leidis 27.05.2010 lahendis asjas nr 3- 3-1-16-10 (p 18), et seaduseelnõu esitamine Riigikogule, mis vastuvõtmisel ilmselt muudab käimasolevas haldusmenetluses rakendamisele kuuluvaid võimalikke menetlusja materiaalõiguse norme, ja selle menetlusse võtmine ei saa olla objektiivseks asjaoluks, mis õigustatult takistab kaevandamisloa taotluse kehtiva õiguse kohast menetlemist. Praeguse vaidluse asjaolud on samasugused. Vastustaja ei ole välja toonud faktilisi ega õiguslikke aluseid, miks ta alates 2005. a maist ei menetlenud kaebaja 20.12.2004 taotlust edasi. Menetluse peatamine ajavahemikus 28.03.2006 (MaaPS § 75 lg 6 jõustumine) kuni 21.10.2008 (põlevkivi kasutamise riikliku arengukava 2008-2015 kinnitamine) oli MaaPS § 75 lg-ga 6 ette nähtud ja õiguspärane. HMS § 5 lg 5 ja MaaPS § 75 lg 2 kohaselt tuli kaebaja loataotlust menetleda taotluse esitamise ajal kehtinud menetlusnormide alusel. Kohaldamisele kuuluv materiaalõigus muutus oluliselt 2008. aastal. Pärast põlevkivi kasutamise riikliku arengukava 2008-2015 kinnitamist jõustusid MaaPS § 251, mis nägi ette põlevkivi aastase kaevandamismäära, ja § 301, mis reguleeris uue mäeeraldise andmist põlevkivi kaevandamisel. Vastustaja selgitas 03.04.2009 kirjas kaebajale arusaamist muutunud olukorrast ning palus kaebajal kujundada seisukoht 20.12.2004 esitatud

3-10-2266 7(15) taotluse muutmise, selle edasise menetlemise või tagasivõtmise suhtes. Selle kirja koostamisele kulunud aega tuleb pidada mõistlikuks. Nimetatud vastustaja kirjale vastas kaebaja oma 04.05.2009 kirjaga, milles selgitas lühidalt, et soovib jätkata kõikide esitatud taotluste menetlemist esitatud kujul. Kaebaja seisukoha ootamisele kulunud aega ei saa samuti pidada ebamõistlikuks. 17.08.2009 saatis vastustaja kaebajale eelnõu „Maavara kaevandamise loa andmisest keeldumine VKG Kaevandused OÜ-le“. Nimetatud eelnõule esitas kaebaja seisukoha 24.08.2009. Keskkonnaministeeriumi kantsleri 10.08.2009 käskkirjaga nr 1319 vähendati vastavalt MaaPS § 26 lg-le 51, § 42 lg-le 3 ja § 75 lg-le 9 kõikide põlevkivi kaevandamise lubade maksimaalset aastamäära. Sellest käskkirjast lähtus ka kaebajale saadetud eelnõu ning selle käskkirja andmisele eelnenud menetlust ei saa pidada vastustaja õigusvastaseks tegevusetuseks. Selles eelnõus olid kaevandamisloa andmisest keeldumise põhjendused esitatud ja vastustaja kaalutlusõigus menetlustoimingute tegemisel oli piiratud, et tagada kaebaja õigus menetlusele mõistliku aja jooksul. Vastustaja on sidunud taotluse lahendamise arusaadava sisulise põhjuseta olukorras, kus vastustajale oli juba 17.08.2009 selge, et kaebaja taotlust ei ole kehtiva materiaalõiguse raames võimalik rahuldada, teiste kaebajaga samal ajal esitatud kaevandamisloa taotluste lahendamisega. Pärast kaebaja 24.08.2009 vastuse saamist oleks vastustajal olnud, arvestades kaebaja õigust mõistlikule menetlusajale, võimalik hiljemalt kahe kuu jooksul välja anda haldusakt, mis oleks lahendanud kaebaja taotluse lõplikult. Alates 25.10.2009 oli vastustaja õigusvastases viivituses kaebaja taotluse lahendamisel. Menetlusega viivitamine oli vastuolus HMS § 5 lg-tega 2 ja 4. Ajavahemikul, mil halduskohtu esialgse õiguskaitse määrusega oli kaebaja kaevandamisloa taotluse rahuldamata jätmine keelatud, ei saa vastustajale menetluse lõpule viimata jätmist ette heita. Kaebus on sisuliselt rahuldatud tervikuna, vaatamata mõne perioodi osas formaalselt kaebuse rahuldamata jätmisele. Kohustamisnõude osas menetluse lõpetamist ei saa pidada asjaoluks, mis õigustab vastustajalt menetluskulude välja mõistmata jätmist, sest arvestades ka menetlusosaliste vahel toimunud kompromissläbirääkimisi ja vastustaja õigusvastast viivitust menetluse läbiviimisel, ei saa väita, et loataotluste lahendamist ei kiirendanud kohtule kaebuse esitamine. Kaebaja taotles menetluskulude väljamõistmist summas 20 445,69 €. Need kulud ei ole täies ulatuses põhjendatud, sest menetlus ei ole sedavõrd keerukas, puudus vajadus esialgse õiguskaitse taotluse esitamiseks ja sellest tulenevalt kulude kandmiseks määruskaebuse lahendamisel ringkonnakohtus, kaebaja esitatud mitmed dokumendid ei ole asjassepuutuvad.. Põhjendatuks ei saa lugeda kahe advokaadi osalemist kohtuasjas kaebaja esindajana. Põhjendatud esindajatasu on 10 000 €. TLA Invest OÜ menetluskulude väljamõistmise taotlust ei esitanud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 25. Keskkonnaministeerium palub apellatsioonkaebuses halduskohtu 05.03.2014 otsus tühistada ja uue otsusega jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja 06.07.2010 pöördumist ei saa pidada selgitustaotluseks. Valdav osa pöördumisest sisaldas kaebaja nägemust kaevandamisloa taotluse menetlemisele kohaldatava seaduse osas ning viidet asjaolule, et samasisulise arvamuse kohaldamisele kuuluva seaduse osas on kaebaja saatnud ka 24.08.2009. Küsimustele järgnesid kaebaja põhjalikud selgitused tõstatatud küsimuste osas ning kaebaja seisukohad tema taotluse edasise jätkamise osas. Kaebajale olid

3-10-2266 8(15) vastustaja seisukohad juba eelnevalt teada, nagu vastustajale olid teada ka kaebaja seisukohad 24.08.2009 pöördumisest. Pöördumise esitamise ajal ei olnud valminud õigusakti või selle eelnõud, mille kohta oleks tulnud MSVS § 3 kohaselt anda tasuta selgitusi. Küsimus, kas haldusakt kehtib või on tunnistatud kehtetuks, ei eelda nimetatud normi kohast õiguslikku selgitust. Vastustaja ei pidanud seetõttu pöördumisele vastama kui selgitustaotlusele MSVS §- s 6 sätestatud tähtajaks ja õigusvastaselt ei ole vastamisega seega viivitatud.

HKMS v.r. § 9 lg 5 kohaselt oleks halduskohus pidanud kaebuse perioodi 13.05.2005- 28.03.2006 osas kaevandamisloa taotluse menetlemisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamise nõudes jätma läbi vaatamata, sest kaebus esitati kaebetähtaega rikkudes. Ekslik on halduskohtu käsitus, et isegi juhul, kui kaebetähtaja kulgemise alguseks lugeda 13.05.2005, tuleb sellest arvestusest maha arvata aeg, mil lubade taotluste menetlus oli seadusest tulenevalt peatatud, s.o periood 28.03.2006 kuni 22.10.2008. Kohtuotsusest ei ole võimalik aru saada, kuidas mõjutab asjaolu, et MaaPS § 75 lg 6 alusel oli lubade andmise menetlus peatunud, kohtusse pöördumise tähtaja kulgemist. HKMS v.r. § 9 kohaselt ei peatunud MaaPS § 75 lg 6 alusel kohtusse pöördumise tähtaeg.

Riigikohtu 27.05.2010 otsuses nr 3-3-1-16-10 avaldatud seisukohad ei ole kohaldatavad praeguses asjas, sest maapõueseaduse muutmise seaduse eelnõu menetlemise ajaks Riigikogus ei olnud tehtud menetlustoimingud loamenetluses, mis võimaldanuks loa andmise üle otsustada. Kaebaja taotluse osas MaaPS § 75 lg 7 ei kohaldu. Põlevkivi kaevandamist piiravate normide MaaPS-s sätestamise eesmärgiks oli põlevkivi kaevandamise jätkusuutlikkuse, riikliku energiajulgeoleku ja varustuskindluse tagamisega seotud huvide ja põlevkivi kaevandamise säästlikkuse tagamine. Käskkirja nr 1442, millega muu hulgas tunnistati kehtetuks 12.05.2005 käskkiri 625 enampakkumise korraldamisest Uus-Kiviõli uuringuväljal, põhjendused kinnitavad, et vastustaja juhindus lubade menetlemisel kohtu poolt esile toodud perioodil just nimetatud printsiipidest.

Halduskohus ei tuvastanud, et sama kaevevälja osas mitme kaevandamisloa taotluse üheaegne menetlemine oli vastuolus MaaPS-ga. Kaevandamisloa taotluse menetlemine on vastustaja pädevuses. Riigikohus on kohtuasjas 3-3-1-27-99 asunud seisukohale, et kohus ei saa võtta endale haldusorgani pädevusse kuuluvate küsimuste otsustamisõigust. Kohtul puudub pädevus sekkuda meelevaldselt haldusorgani pädevusse otsustada haldusmenetluse läbiviimise üksikasjade üle.

Kohus ei ole tuvastanud, et vastustaja oli kaebaja taotluse lahendamisel pärast 25.10.2009 tegevusetu. Vastustaja tegi erinevaid menetlustoiminguid. Vastustaja pidas haldusmenetluses vajalikuks menetleda kaebaja ja kolmandate isikute kaevandamisloa taotlusi koos. Vastustaja avaldas 18.11.2010 väljaandes Ametlikud Teadaanded teate OÜ VKG Kaevandused, Riverito AS ja AS Eesti Energia Kaevandused taotluse suhtes otsuse eelnõu valmimise kohta, mille kohaselt oli haldusakti eelnõuga võimalik tutvuda 22.11.2010-15.12.2010. 13.12.2010 toimus Maidla rahvamajas küsimuse avalik arutelu.

Kuni käskkirja nr 1442 andmiseni oli jõus 12.05.2005 käskkiri nr 625, millega nähti ette enampakkumise korraldamine. Vastustaja pidi arvestama ka teiste taotlejate õigustega ning käskkirja nr 625 kehtivusega. Kaebaja oli menetluses esitanud ka vastuväiteid, milles leidis, et kohaldada tuleb menetluse alguses kehtinud MaaPS norme, mistõttu ei olnud kohaldamisele kuulunud õigus üheselt selge. Erinevate haldusaktidega taotluste lahendamine oleks toonud kaasa olukorra, kus menetlusosalised oleksid tõenäoliselt vaidlustanud kõik erinevad haldusaktid. Kohus oleks arvatavasti liitnud need kohtuasjad, mistõttu lõplik selgus oleks kaebaja jaoks saabunud ikkagi samal ajal.

3-10-2266 9(15)

MaaPS § 32 lg 3 (19.07.2010 jõustunud redaktsioonis) sätestab, et enne enampakkumise algatamist kontrollitakse, kas esitatud taotlustes esinevad MaaPS § 34 punktides 1–14, 17–18 ja 20–21 nimetatud asjaolud. Enampakkumine korraldatakse nende taotluste vahel, millele ei rakendu samast seadusest tulenevad kaevandamisloa andmisest keeldumise alused. Kaebaja on loamenetluses leidnud, et loa andmine enampakkumiseta on õigusvastane. Seega pidi vastustaja menetluses ühtlasi välja selgitama käskkirja nr 625 kehtivusega seotud asjaolud. Nimetatud käskkirja tühistamine eraldi menetluses oleks toonud kaasa täiendava kohtuvaidluse.

Kaebaja leidis kaebuses, et vastustaja oli õigusvastaselt tegevusetu loamenetluses ajavahemikel 13.05.2005 kuni 28.03.2006 ja taas alates 21.10.2008. Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata nõudes tunnistada vastustaja tegevusetus õigusvastaseks perioodil 22.10.2008 kuni 24.10.2009; 24.12.2010 kuni 20.02.2011 ning alates 08.10.2011. Kohtuotsuse resolutsioonist nähtuvalt on kaebus rahuldatud aga tervikuna. Resolutsioon ei ole seetõttu selge.

Halduskohus ei ole tuvastanud, et 07.10.2011 käskkiri anti kaebuse esitamisest tulenevalt. Menetluse lõpuleviimine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest, vaid sellest, et vajalikud menetlustoimingud said tehtud. Kohaldada tulnuks HKMS § 108 lg-t 6. Arvestades seda, et kohus rahuldas kaebuse vaid osaliselt ning kohustamisnõuete osas menetlus lõpetati, oleks vastustajalt tulnud välja mõista pool kaebaja põhjendatud ja vajalikest menetluskuludest, samas ulatuses vastustaja kasuks tema menetluskulud aga kaebajalt välja mõista.

26. OÜ VKG Kaevandused palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja nõustub halduskohtu otsusega. Kaebajal ei olnud selgitustaotlust esitades ülevaadet menetluse seisust ja edasistest menetlustoimingutest. Ekslik on vastustaja väide, et see ülevaade oli antud Keskkonnaministeeriumi 11.06.2010 kirjas. Selles kirjas anti üksnes formaalne ülevaade menetluse seisust, puudusid aga põhjendused ja selgitused.

Kuna vastustaja oli tegevusetu kaebaja kaevandamisloa taotluse menetlusel ka kohtule kaebuse esitamise ajal, tuleb viivitust lugeda kestvaks ning kolmeaastase kaebetähtaja algust tuleb lugeda alles tegevusetuse lõppemisest (see leidis aset pärast kaebuse esitamist). Kui kõrvale jätta ajavahemik, mil kaevandamisloa taotluse menetlus oli seadusest tulenevalt peatunud, ei kestnud õigusvastane viivitus kaebuse esitamise ajaks üle kolme aasta, mistõttu ei ole kolmeaastast kaebetähtaega ületatud ka juhul, kui kaebetähtaega hakata lugema vastustaja tegevusetuse algusest. HKMS v.r. ei reguleerinud viivituse ja tegevusetuse korral kaebetähtaegu üldse, mistõttu kolmeaastast kaebetähtaega ei saagi kohaldada. Kaebaja taotles halduskohtus ka kaebetähtaja ennistamist, kui kohus leiab, et kaebetähtaega on ületatud, põhjendades seda sellega, et kuni haldusmenetluse peatumiseni oli menetlus viibinud vaid 10 kuud ning vastustaja kinnitas kohtuasjas nr 3-05-455, et loa väljastamiseks tuleb korraldada enampakkumine, edasises menetluses keeldus vastustaja aga menetluse kohta teavet andmast.

MaaPS eelnõu ettevalmistamine ja menetlemine Riigikogus ei takistanud haldusmenetluse läbiviimist. Halduskohtu otsuse põhjendused selles osas on õiguspärased. Eelnõu menetlus, millega MaaPS § 251 jõustati, algatati Riigikogus alles 18.06.2008. Kohtuasjas nr 3-05-455 ei pidanud vastustaja seaduseelnõu väljatöötamist objektiivseks takistuseks loataotluste menetlemisel.

Taotluste koos menetlemine pärast menetluse peatamise aluse äralangemist kahjustas menetlusosaliste õigust menetlusele kiiresti, üleliigsete kulutuste ja ebameeldivusteta.

3-10-2266 10(15) Keelduvad haldusaktid olnuks võimalik anda kiiremini. HMS ega MaaPS ei näe ette erinevate isikute poolt esitatud taotluste lahendamist ilma menetlusosaliste nõusolekuta ühes haldusmenetluses. Taotluste liitmist seadus ette ei näe. Pärast 17.08.2009 saadetud eelnõule kaebaja vastuväidete saamist on kaebajat hoitud teadmatuses menetluse käigust, jätkatud Eesti Energia Kaevandused AS taotluse menetlemist ja jäetud kaebaja taotlus lahendamata kuni 07.10.2011. Menetlustoimingud, mida tehti, olid valdavalt üksnes Eesti Energia Kaevandused AS loamenetluses, ka keskkonnamõju hindamise menetluses oli osapooleks viimane, mitte kaebaja.

Menetlusega viivitamine tõi kaasa kohtuvaidluste arvu suurenemise.

Halduskohtu otsuse resolutsioon on selge ega ole vastuolus kohtuotsuse põhjendustega. Kaebaja küll näitas kaebuses perioodid, mil vastustaja tegevusetus oli tema arvates õigusvastane, ent on jätnud viivitamise perioodi lõplikult kohtu hinnata. Kaebuse osalise rahuldamisena ei saa tõlgendada selle perioodi osas, mis järgnes kaebuse esitamisele, vastustaja tegevuse osaliselt õigusvastaseks tunnistamist.

Kohustamiskaebuste esitamine mõjutas lõpliku haldusakti andmist ja sellega sisuliselt ka selgitustaotlusele vastamist. Menetluskulud on jagatud õigesti.

27. Eesti Energia Kaevandused AS palub apellatsioonkaebuse rahuldada. Kui menetlusosaline esitab seisukohti ja küsimusi, mida haldusorgan plaanib lahendada haldusmenetluses lõpliku haldusaktiga, ei saa haldusorganilt oodata, et ta peaks hakkama andma sisulisi vastuseid tehtavate otsuste ja nende põhjenduste kohta haldusmenetluse väliselt. Haldusorgan peab oma seisukohad kujundama haldusmenetluse lõpuks ning esitama taotlejale ja teisele menetlusosalisele oma otsuste põhjendused haldusaktis. Haldusmenetluses oma seisukohti selgitavad menetlusosaliste avaldused on sisuliselt käsitatavad arvamuse või vastuväidetena HMS § 40 lg 1 tähenduses ning neile ei tule vastata kui selgitustaotlustele. Need avaldused ja vastuväited tuleb haldusorganil lahendada haldusmenetluses ja need peavad vastuse saama haldusakti põhjenduses.

Kolme isiku üksteist välistavate taotluste korraga lahendamine ei ole haldusorganile etteheidetav. Olukorras, kus enne haldusmenetluse lõppfaasi pole selge, milliseid õigusnorme ja kuidas tuleb kohaldada ning millised asjaolud tuvastatakse ja mis on menetluses olulised (sh kas kõik taotlejad jäävad taotlejate ringi, kas nad ei saavuta seaduses lubatud kokkuleppeid kaevandamismäära jagamises vms), ei saa haldusorganilt nõuda, et ta pidanuks tingimata ühe taotluse lahendama enne teiste taotluste lahendamist.

Halduskohus ei ole menetluskulusid jagades arvestanud sellega, et kohustamisnõuete osas menetlus lõpetati. Kaevandamisloa taotluse lahendamine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest, vaid menetluse lõpule jõudmisest. Kaebus oli ennatlik.

28. TLA Invest OÜ palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 29. Ringkonnakohus käsitleb esmalt taotlust tunnistada kaebaja 06.07.2010 pöördumisele vastamisega viivitamine õigusvastaseks (I), seejärel kaevandamisloa taotluse lahendamisel tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamise nõuet (II – perioodi 13.05.2005-28.03.2006

3-10-2266 11(15) puudutavas osas; III – perioodi 25.10.2009-23.12.2010 ja 21.02.2011-07.10.2011 puudutavas osas) ja lahendab lõpuks apellatsioonkaebuse taotlused ning jagab menetluskulud (IV). I 30. Konkreetse haldusmenetluse raames selgituste küsimine ning taotluste ja seisukohtade esitamine on reguleeritud haldusmenetluse seadusega. MSVS § 1 lg 1 kohaselt see seadus ei ole kohaldatav, sest haldusmenetluse raames selgituste andmist ning seisukohtade ja taotluste esitamist reguleeritakse haldusmenetluse seaduses piisava detailsusega. 31. Kaebaja esitas 06.07.2010 pöördumises nii enda seisukohti (HMS § 40 lg 1) kui ka taotles menetlust läbi viiva haldusorgani poolt selgituste andmist kaevandamisloa menetluses läbiviidavate menetlustoimingute kohta (HMS § 36 lg 1 p-d 2 ja 4), sh nendega viivitamise põhjuste kohta. Pöördumisest nähtub, et kaebajal oli oma arusaam läbiviidava menetluse raames tehtavate toimingute õiguspärasuse ja põhjendatuse kohta, kuid kaebaja mõistis, et vastustaja menetlust sellisel viisil ei korralda. Vastust sooviti kaebaja vastuväidetele menetlustoimingute tegemisel. 32. Selgituste andmine HMS § 36 lg-s 1 nimetatud küsimustele on haldusorgani kohustus. See kohustus tuleb täita viivituseta (HMS § 5 lg 4). Vastuväidetega arvestamise või mittearvestamise selgitamisel on haldusorganil kaalutlusruum. Kui vastuväited on esitatud menetlustoimingutele või nendega viivitamisele, võib olla otstarbekas vastata neile enne lõpliku haldusakti andmist, sest kohaldatavate menetlusnormide ja sooritatavate menetlustoimingute valik tuleb otsustada eraldi ja enne lõpliku haldusakti andmist. Kuna haldusorganile ei ole pandud vastuväidetele vastamise kohustust enne lõpliku haldusakti andmist, ei kohaldu sellisel juhul viivitamatu vastamise nõue. 33. Mõlemal juhul on aga tegemist menetlustoimingutega, mille kohtus vaidlustamine eraldi lõplikust haldusaktist – mille üle käib vaidlus haldusasjas nr 3-11-2585 – on lubatav vaid erandlikult. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 17.11.2011 määruse asjas nr 3-3-1-64-11 p-s 8, et seni, kuni lõplikku haldusakti pole veel antud, ei ole kohtul reeglina võimalik hinnata, kas menetluslikud rikkumised võivad mõjutada asja otsustamist (Riigikohtu halduskolleegiumi 18.02.2002 otsus asjas nr 3-3-1-8-02, p 5). HMS § 5 lg 2 kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiiresti, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Piirangud menetlustoimingute iseseisvale vaidlustamisele on nähtud ette haldusmenetluse ökonoomsuse ja tõhususe põhimõtetest lähtuvalt. Piiramatu menetlustoimingute vaidlustamise võimalus muudaks haldusmenetluse põhjendamatult kulukaks (Riigikohtu halduskolleegiumi 28.02.2007 otsus asjas nr 3-3-1-86-06, p 20). Menetlustoimingu vaidlustamine on lubatav ka siis, kui menetluses on tehtud sedavõrd oluline ja ilmne viga, et juba menetluse käigus saab jõuda järeldusele, et lõplik haldusakt ei saa olla materiaalses mõttes (sisuliselt) õiguspärane. Menetlusvea olulisus sõltub konkreetse haldusmenetluse liigist, eesmärgist ning menetluse õigusliku regulatsiooni eripärast (Riigikohtu halduskolleegiumi 28.02.2007 otsus asjas nr 3-3-1-86-06, p 21). 34. Menetluse edasise käigu kohta selgituste andmata jätmist ei saa pidada selliseks menetlustoiminguks, mis iseseisvalt rikub kaebaja õigusi. Ka ei ole selgituste andmata jätmisest võimalik järeldada, et menetluse lõpptulemus oleks kaebajale ebasoodne ning kaevandamisluba kaebajale ei väljastata. Kui haldusmenetluses tehakse toiminguid, mida seal HMS § 5 lg 2 kohaselt teha ei tohiks, või on haldusorgan üldse tegevusetu, saab isik esitada kohustamisnõude mitte mõne konkreetse menetlustoimingu tegemiseks, vaid haldusakti andmiseks. Sellist kaebust saab põhjendada, näidates konkreetsed toimingud, mida seadusest tulenevalt teha tuleks või millest tuleks loobuda, ent kohtumenetluse esemeks ei saa olla iga üksiku menetlustoimingu tegemiseks kohustamine või sellele kohtuotsuse resolutsioonis hinnangu andmine.

3-10-2266 12(15) 35. Kaebajal ei olnud 06.07.2010 pöördumisele vastamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamisel kaebeõigust ning kaebus tuleb selles osas jätta rahuldamata. II 36. Kaebaja pöördus kohtusse kaevandamisloa menetluses vastustaja tegevusetuse vaidlustamiseks 07.10.2010. HKMS v.r. § 9 ei näinud ette haldusorgani tegevusetuse või viivituse korral kohustamiskaebuse esitamise tähtaega. Riigikohtu halduskolleegium leidis määruses asjas nr 3-3-1-49-99 (p 1), et tegevusetuse vaidlustamine peab toimuma mõistliku aja jooksul. Halduskohtu otsuse tegemise ajal ei olnud kohtu menetluses aga enam kohustamisnõue, vaid üksnes tuvastamisnõue. Haldusorgani tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamiseks ei olnud ette nähtud teistsugust kaebetähtaega kui mistahes toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks kaebuse esitamiseks, mis HKMS v.r. § 9 lg 5 kohaselt oli 3 aastat toimingu sooritamisest arvates. Kestva toimingu puhul saab selline tähtaeg hakata kulgema toimingu, s.t tegevusetuse lõppemisest. Siiski ei saa olukorras, kus tegevusetus on mõnel perioodil seadusega ette nähtud, hakata kaebetähtaega lugema alates menetluse lõppemisest. Vastustaja ei ole kogu menetluse vältel olnud tegevusetu, vaid teinud erinevaid toiminguid. Muu hulgas teatas vastustaja kaebajale 07.04.2006 kirjaga nr 4463 menetluse peatamisest MaaPS § 75 lõikega 6. Tegevusetus ei ole seetõttu olnud katkematu. 37. Kolmeaastane kaebetähtaeg, mis hakkas kulgema hiljemalt 08.04.2006, lõppes juba 2009. a kevadel. Kaebetähtaeg oli seega kaebaja poolt kohtusse pöördumise ajaks möödunud. Lootus edasise menetluse käigus keskkonnaloa andmisele ja mõistlikule menetlusajale ei ole objektiivne takistus 13.05.2005-28.03.2006 kestnud väidetava tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamise kaebuse esitamisel. Menetlusosalise lootus, et edaspidi tema õigusi ei rikuta, ja haldusorgani sellesisulised lubadused ei ole seetõttu mõjuv põhjus kaebetähtaja ennistamiseks. 38. Halduskohus asus seetõttu menetlusnorme rikkudes kaebust selles osas sisuliselt lahendama. Menetlus tulnuks HKMS § 124 lg 2 alusel lõpetada. III 39. Halduskohus tunnistas õigusvastaseks ka vastustaja tegevusetuse kaebaja kaevandamisloa taotluse menetlemisel ajavahemikel 25.10.2009 kuni 23.12.2010 ja 21.02.2011 kuni 07.10.2011. Kaebaja esitas kaebuse selles nõudes kohtule 07.10.2010. Enne halduskohtu otsuse tegemist kaebaja kaebust ei muutnud ega taotlenud ka selle vastustaja tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamist, mis järgnes kohtusse pöördumisele. Kaebaja kinnitas seejuures 13.10.2011 seisukohas, et vastustaja viited menetlustoimingutele, mis tehti pärast kaebuse esitamist, ei ole asjassepuutuvad just seetõttu, et need on tehtud pärast kaebuse esitamist. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on menetlusnorme sellises olukorras ebaõigesti kohaldanud. Kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire (HKMS § 41 lg 1). Kui kaebaja õiguste rikkumine leiab aset vastustaja jätkuva tegevusetuse tõttu ka kohtumenetluse ajal ning kaebuse eesmärgi saavutamiseks on põhjendatud kaebuse muutmine, lasub kohtul HKMS § 2 lg-st 5 tulenev kohustus seda selgitada. Kaebaja taotles ringkonnakohtu istungil kaebuse muutmist, paludes tunnistada vastustaja tegevusetuse õigusvastaseks ka neil perioodidel, mis järgnesid kaebuse esitamisele ja mille osas halduskohus vastustaja tegevusetuse õigusvastaseks tunnistas, ning ringkonnakohus rahuldas kohtuistungil kaebuse muutmise taotluse. Seetõttu ei too menetlusnormide ebaõige kohaldamine kaasa halduskohtu otsuse selles osas tühistamist. 40. Vastustaja väitel ei võimaldanud kaebaja taotlust viivituseta või kahe kuu jooksul pärast kaebaja vastuväidete saamist loa andmisest keeldumise eelnõule, s.t hiljemalt 25.10.2009 lahendada erinev arusaam kohaldatavast seadusest ning seetõttu otsustati kõiki samale

3-10-2266 13(15) kaeveväljale esitatud kaevandamisloa taotlusi menetleda koos. Vastustaja selgitustest nähtub, et pärast kaebaja vastuväidete saamist toimus keskkonnamõjude hindamise menetlus, mis päädis keskkonnamõju hindamise aruande heakskiitmisega 08.07.2010, seejärel peeti kirjavahetust kaebajaga ja valmistati ette haldusakti eelnõu; 18.11.2010 avaldati Ametlikes Teadaannetes teade eelnõu valmimise kohta ja sellele järgnes avalik väljapanek ja avalik arutelu (13.12.2010). Halduskohus keelas taotluse lahendamise esialgse õiguskaitse määrusega 23.12.2010. See määrus kehtis kuni 21.02.2011. Kaebaja kaevandamisloa taotlus lahendati 07.10.2011. 41. Nii 2009. a esitatud eelnõus kui lõplikus haldusaktis põhjendati kaebaja taotluse rahuldamata jätmist MaaPS §-s 251 sätestatud piiranguga. Kaebajale maksimaalselt kaevandada lubatud põlevkivi aastamäära vähendati 10.08.2009 käskkirjaga nr 1319. Kui eeldada nende piirangute kohaldatavust, ei olnud ühtegi põhjust mitte jätta taotlus kohe rahuldamata. Mõistetav on vastustaja kahtlus, et kohaldamisele kuuluv õigus ei olnud selge – MaaPS § 75 lg 9 võimaldas mitmeti mõistmist, haldusasjas nr 3-11-2585 halduskohtu hiljem väljendatud seisukohad seavad kahtluse alla ka MaaPS § 301 kohaldatavuse selle vastuolu tõttu põhiseadusega ja seetõttu eelisõiguse andmise Eesti Energia Kaevandused AS-le; kohtumenetlused haldusasjades nr 3-12-408 ja 3-13-1357, kus vaieldakse kaebajale määratud maksimaalse aastamäära üle, ei ole praeguseks lõppenud. Sellise keerukusega ei ole võimalik aga õigustada samale kaeveväljale esitatud loataotluste menetluste ühendamist samasse menetlusse. Õiguslikult keerukad küsimused tuleb olukorras, kus menetlus taotluste esitamisest on kestnud pikka aega – 2009. a oktoobri lõpuks oli menetlus kokku kestnud juba neli aastat ja 10 kuud – lahendada kiiresti. Keskkonnamõju hindamise menetluse läbiviimisega, eriti aga toimingutega pärast esialgse õiguskaitse määruse tühistamist 21.02.2011 ei saa õigustada kaebaja taotluse lahendamisel kohaldamisele kuuluva õiguse välja selgitamata jätmist ja sellest lähtudes kas loa andmisest keeldumise otsuse või vajalike menetlustoimingute mittetegemist. Kuna taotlejate vahel ei olnud sõlmitud MaaPS § 26 lg-s 51 märgitud kokkulepet, ei ole tähtis, kas Eesti Energia Kaevandused AS-le sai kaevandamisluba väljastada või mitte. 42. Vastustajale ei saa ette heita tegevusetust loamenetluses, sest vastustaja asus taotlusi menetlema ühiselt ning kuulas ära kaebaja seisukohti, nagu kohtule esitatud kirjavahetusest nähtub – mis küll ei täiendanud loa andmisest keeldumise otsuse eelnõule 2009. a augustis esitatud vastuväiteid märkimisväärselt. Kaebaja vastupidist ka ei väida. Seetõttu tuleb kaebust mõista kui vastustaja viivituse, mitte tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamise nõuet kaebaja taotluse lahendamisel. 43. Eeltoodud põhjustel tuleb vastustaja viivitust kaebaja taotluse menetlemisel ajavahemikel 25.10.2009 kuni 23.12.2010 ja 21.02.2011 kuni 07.10.2011 pidada õigusvastaseks. IV 44. Õige on apellandi väide, et vastustaja tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamise nõuet ei ole halduskohus rahuldanud tervikuna. Kaebusest ei ole võimalik järeldada, et kaebaja ei pidanud vastustaja viivitust ajavahemikul 21.10.2008 kuni 25.10.2009 õigusvastaseks. Vastupidi, kaebaja väitel pidanuks vastustaja kohe MaaPS § 75 lg-s 6 sätestatud menetluse peatamise aluse äralangemisel asuma tegema menetlustoiminguid, mida ta ei ole teinud. Seega oleks kaebus tulnud halduskohtus esitatud nõuete osas rahuldada osaliselt, mitte tervikuna. Kuna halduskohus on osaliselt ebaõigesti kaebuse ka muude nõuete osas rahuldanud ning õigusvastaseks ei saa lugeda vastustaja tegevusetust, vaid viivitust, teeb ringkonnakohus asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt. 45. HKMS § 108 lg-st 2 tulenevalt tuleb menetluskulud jagada proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

3-10-2266 14(15) 46. Halduskohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja kõik kohtu hinnangul vajalikud ja põhjendatud menetluskulud, sh esindajatasu summas 10 000 €. Vastustaja asus seisukohale, et esindajatasu ei saanud ka kaebuse tuvastamisnõuete rahuldamise korral välja mõista kogu ulatuses, sest kohustamisnõuete osas lõpetas kohus menetluse, seejuures ei tinginud taotletud haldusakti andmist kaebuse esitamine, vaid kaevandamisloa menetlus lõppes loa andmisega nii, nagu see oleks aset leidnud ka siis, kui kaebaja ei oleks kohtusse pöördunud. 47. Halduskohus lõpetas kohustamisnõuete osas menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, kuna kaebuses taotletud haldusakt on antud ja toiming sooritatud. Sellisel juhul kannab HKMS § 108 lg 6 alusel menetluskulud vastustaja, välja arvatud juhul, kui kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Üldjuhul peaks seega haldusakti andmise ja toimingu sooritamise korral jääma menetluskulud vastustaja kanda. Vastustaja vabaneb nende kulude kandmisest üksnes sellisel juhul, kui haldusakti andmine ja toimingu sooritamine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Lähtuvalt Riigikohtu 24.11.2005 otsuse nr 3-3-1-55-05 p-s 7 sedastatust tuleb menetluskulude jagamisel arvestada kaebuse eesmärki ja kohtumenetluse mõju selle eesmärgi saavutamisele. See seisukoht on kohaldatav ka HKMS § 108 lg 6 rakendamisel. Kaebaja kanda ei peaks jääma menetluskulud, kui kaebaja saavutab kaebuse eesmärgi – haldusakti andmise ja taotletud toimingu sooritamise – ning haldusakt oleks antud ka juhul, kui kaebust poleks esitatud, ent kaebuse väited kinnitavad vähemalt osaliselt, et haldusakt anti kaebuses näidatud põhjustel. Vastupidi, vastustaja peaks vabanema kaebaja menetluskulude kandmisest, kui haldusakti andmise või toimingu tegemise toovad kaasa asjaolud, mis ei olnud kaebuse esitamisega seotud, nt asjaolude muutumine kohtumenetluse ajal (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 02.12.2013 määrus asjas nr 3-11-2241, p 23). Enamasti saab menetluskulude jagamisel kohustamisnõude puhul lähtuda seetõttu asjaolust, kas kohustamisnõue oli selle esitamise ajal põhjendatud või mitte. Põhjendamiskoormus kohtusse pöördumise ja haldusakti andmise või toimingu sooritamise seose puudumise osas lasub vastustajal (Tartu Ringkonnakohtu määrus asjas nr 3-11-2149, p 16). 48. Ringkonnakohus selgitas eespool, et vastustajal lasus kohustus kaebaja kaevandamisloa taotlus läbi vaadata ning 07.10.2011, nagu ka kaebuse esitamise ajal, oli viivitus loa andmise otsustamisel õigusvastane. HMS § 36 lg-st 1 tulenes vastustajale ka kohustus kaebajale menetluse käiku kaebaja soovi korral selgitada. Seda kohustust vastustaja ei täitnud, kuigi kaebajal puudus selles osas kaebeõigus. Menetluse lõpetamine ei õigusta seetõttu menetluskulude osalist kaebaja kanda jätmist. Halduskohus on piisavalt põhjendanud, miks ta ei lugenud kõiki kaebaja kantud esindajatasusid põhjendatuks ja vajalikuks. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtuga. Tuvastusnõuete osalise rahuldamise tõttu tuleb halduskohtus kantud kaebaja menetluskulud vastustajalt välja mõista siiski osaliselt, 70% ulatuses, s.o 7000 €. 49. Kaebaja taotleb apellatsioonimenetluses menetluskulude väljamõistmist vastustajalt summas 1859 € (käibemaksuta). Kulude kandmine on advokaadibüroo arvete ja maksekorraldustega tõendatud. Apellatsioonkaebuse rahuldab ringkonnakohus ligikaudu pooles ulatuses, mistõttu tuleb sellest summast vastustajalt välja mõista pool. 50. Vastustaja taotleb kaebajalt apellatsioonimenetluses menetluskulude väljamõistmist kaebajalt summas 2989 €, sh riigilõiv 25 €. Kulu kandmine on tõendatud. Ringkonnakohus selgitas apellatsioonkaebust menetlusse võttes, et apellant on apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud, mistõttu saab ta taotleda selle summa tagastamist. Sellel seisukohal on ringkonnakohus jätkuvalt. Menetluskulu selles osas kaebajalt välja mõista ei saa. Advokaadibüroo arvest nähtuvalt on osa töötunde apellandi

3-10-2266 15(15) esindamisel tehtud enne halduskohtu otsuse tegemist, ent see on arvel ilmselge kirjaviga, sest halduskohtu otsusega ei saanud enne selle teatavakstegemist tutvuda ning arve on esitatud pärast halduskohtu otsuse avalikult teatavakstegemist. Halduskohtus taotles vastustaja kaebajalt menetluskulu väljamõistmist summas 8939,11 €. Vastustaja tavapäraste haldusülesannete piiridest praegune vaidlus – kaevandamisloa andmise otsustamisel menetlustoimingute tegemine ja selgituste andmine – ei välju. Sellises olukorras ei saa pidada välise õigusabi kasutamist haldusorgani jaoks vajalikuks ja põhjendatuks (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 32) ning vastustaja kantud esindajatasu tuleb jätta tema enda kanda. 51. Kolmas isik Eesti Energia Kaevandused AS taotleb kaebajalt apellatsioonimenetluses menetluskulude väljamõistmist summas 787,20 €. Esindajatasu maksmine selles summas on advokaadibüroo arvete ja maksekorraldustega tõendatud. Halduskohtus taotles Eesti Energia Kaevandused AS menetluskulu väljamõistmist kaebajalt summas 6737,73 €. Kuna kohustamisnõuete osas menetlus lõpetati ja nende nõuetega seotud menetluskulud kaebaja kanda ei jää, tuvastamisnõuete osas Eesti Energia Kaevandused AS-l aga huvi ei saa olla, sest nende nõuete lahendamine kolmanda isiku õigusi ega kohustusi ei puuduta, ei saa Eesti Energia Kaevandused AS tuvastamisnõuetega seotud menetluskulud olla põhjendatud ja vajalikud ning selle isiku menetluskulud tuleb tervikuna jätta tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks