3-15-1210/8 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-15-1210 Otsuse kuupäev 15. september 2015 Kohtunik Tanel Saar Kohtuasi Tarmo Tuvi kaebus Tartu Vangla 27. märtsi 2015 käskkirja nr 6- 2/370 osaliseks tühistamiseks Asja läbivaatamine kirjalikus menetluses Menetlusosalised

Resolutsioon Kaebaja – Tarmo Tuvi Vastustaja – Tartu Vangla 1. Jätta Tarmo Tuvi kaebus rahuldamata. 2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 15. oktoober 2015. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik 1. Tartu Vangla 27. märtsi 2015 käskkirjaga nr 6-2/370 karistati Tartu Vangla kinnipeetav Tarmo Tuvi distsiplinaarkorras vangistusseaduse § 67 lõike 1 rikkumise eest 10 ööpäevaks kartserisse paigutamisega (p 1), Tartu Vangla kodukorra p 1.6.3 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 10 ööpäevaks (p 2) ning Tartu Vangla kodukorra p 4.9 rikkumise eest noomitusega (p 3). T. Tuvi esitas käskkirja peale vaide, mille Tartu Vangla 28. aprilli 2015 vaideotsusega nr 1-11/192-2 rahuldamata jättis. 2. 12. mail 2015 saabus Tartu Halduskohtusse T. Tuvi kaebus, milles ta nõudis Tartu Vangla 27. märtsi 2015 käskkirja nr 6-2/370 tühistamist. Ühtlasi taotles ta enda riigilõivu tasumisest vabastamist kaebuse esitamisel. 3. 19. mai 2015 määrusega vabastas Tartu Halduskohus T. Tuvi riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel, võttis kaebuse menetlusse ning kohustas Tartu Vanglat kaebusele kirjalikult vastama. 4. Tartu Vangla teatas 8. juuni 2015 kirjalikus vastuses kaebusele, et 4. juunil 2015 on vaidlustatud käskkiri resolutsiooni punktide 1 ja 2 osas kehtetuks tunnistatud. Vastustaja palus kaebuse rahuldamata jätta. 5. 18. juunil 2015 palus Tartu Halduskohus kaebaja seisukohta menetluse jätkamise osas seoses käskkirja osalise kehtetuks tunnistamisega. 26. juunil 2015 kohtusse saabunud seisukohas soovis T. Tuvi käskkirja tühistatud osa õigusvastasuse tuvastamiseks menetluse jätkamist.

2

6. Tartu Halduskohus lõpetas 10. augusti 2015 määrusega menetluse Tartu Vangla 27. märtsi 2015 käskkirja nr 6-2/370 resolutsiooni punktide 1 ja 2 tühistamise nõuetes, määras asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses, andis tähtaja menetlusosalistele menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamiseks 24. augustini 2015 ning täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks 31. augustini 2015. Ühtlasi teatas kohus, et otsus tehakse asjas teatavaks 15. septembril 2015. Kaebuse põhjendused 7. T. Tuvi on seisukohal, et teda karistati ühe teo eest kolm korda. Nimesildi mittekandmine, väidetav korralduse eiramine ja väidetav ebaviisakus moodustavad samast motiivist ajendatud tervikliku, kokku kuuluva teo. Kogu sündmuste ahel keskendus erimeelsusele nimesildi üle ja oli seotud nii ajaliselt, ruumiliselt kui ka põhjuslikult, moodustades teoühtsuse. Kaebaja juhib tähelepanu, et ettekandes kirjutas valvur, et tal oli nimesilt käes, menetlusprotokoll aga väidab, et tal oli see kaelas. Menetluse käigus pole menetleja püüdnud välja selgitada, kas tal oli üldse võimalust valvuri korraldusi kuulda. Menetleja ei püüdnud ka väidetava ebaviisakusega seotud asjaolusid välja selgitada. 8. Kaebaja märgib, et kuna vaidemenetluse viis läbi sama ametnik, kes teda distsiplinaarkorras karistas, ei olnud talle tagatud tõhusat õiguskaitsevahendit. Mitte ühegi vaides toodud argumendiga ei asunud menetleja sisulisse vaidlusesse, vaid esitas omapoolseid väiteid kas ilma igasuguse põhjenduseta või tuues irrelevantseid põhjendusi. Seega on rikutud põhjendamiskohustust. Samuti on kaebaja seisukohal, et justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 641 p 1 keelab nöörid ning see ei tee erandit ka nimesildi nöörile. Tegemist on vangla kodukorraga võrreldes kõrgemalseisva aktiga. Seega on Tartu Vangla kodukorra p 4.9 õigusvastane ja automaatselt kehtetu osas, mis puudutab kohustust kanda nimesilti kaelas. Korraldus, millega ametnik sunnib kinnipeetavat otseselt rikkuma VSkE sätet on ilmselgelt õigusvastane, mistõttu võib selle vastavalt Riigikohtu seisukohale asjas nr 3-3-1-106-06 täitmata jätta. Vastustaja vastuväited 9. Tartu Vangla selgitab, et Tartu Vangla kodukorra p 4.9 kohaselt on kinnipeetav kohustatud väljaspool kambrit ja loenduse ajal kambris kandma kaelas nähtavalt ja loetavalt vanglateenistuse poolt väljastatud nimesilti. Kaebaja ei kandnud 5. märtsil 2015 kella 11.10 ajal E9 eluosakonnas väljaspool oma elukambrit liikudes nähtavalt kaelas vanglateenistuse väljastatud nimesilti. Kaebaja on teo toimepanemist tunnistanud. Kuna kaebaja ei ole väitnud, et ta ei olnud vastavast kohustusest teadlik, pani ta rikkumise toime tahtlikult. Kaelas kantav nimesilt on vanglale kuuluv ese, mida vangla annab kinnipeetavale kasutada. Seega ei ole nimesildi nöör keelatud ese VSkE § 641 p 1 mõttes. Riigikohtu otsuse asjas nr 3-3-1-24-10 punktis 12 on väljendatud seisukohta, et mitte iga VSkE § 641 punktis 1 nimetatud ese ei ole kinnipeetavale keelatud, vaid üksnes selline, millega saab tekitada vigastusi. Kohtu seisukoht 10. Kaevatava käskkirjaga on kaebajat karistatud kümneks päevaks kartserisse paigutamisega Tartu Vangla kodukorra (TVK) p 4.9. rikkumise eest. Vastavalt TVK p-le 4.9. on kinnipeetav kohustatud väljaspool kambrit ja loenduse ajal kandma kaelas nähtavalt ja loetavalt vanglateenistuse poolt väljastatud nimesilti. 11. Tulenevalt vangistusseaduse (VangS) § 63 lg-st 1 võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. VangS § 105 lg 5 kohaselt kinnitab vangla direktor Vangla kodukorra. Vangla kodukorras on seaduses otseselt nimetatud valdkondade kõrval õigus sätestada ka muud reguleerimist vajavad asjaolud (VangS § 105 lg 21 p 14). Seega on TVK kinnipeetavatele õigusi ja

3

kohustusi panev õigusakt VangS § 63 lg 1 tähenduses ning kinnipeetava TVK p-s 4.9. sätestatud kohustuste rikkumise eest on õigus kohaldada distsiplinaarkaristust. 12. Kohtu hinnangul on TVK p 4.9. ka sisuliselt õiguspärane ja kinnipeetavtele täitmiseks kohustuslik. Nimesildi kandmise kohustus on otseselt sätestatud VangS § 46 lg 1 ls-s 2. Seega vangla kodukord üksnes piiritleb nimesildi kandmise kohustust, määrates, et nimesildi kandmise kohustus on kinnipeetaval üksnes nendes olukordades, kus nimesildi kandmise kohustusega taotletava eesmärgi (kinnipeetava ühene tuvastamine) saavutamine on tegelikult vajalik. Seega on TVK p 4.9. kooskõlas vangistusseaduse regulatsiooniga ega kehtesta kinnipeetavale seadusega võrreldes täiendavaid kohustusi. 13. Kaebaja hinnangul on nimesildi kaelas kandmise nõue õigusvastane, kuna sunnib kinnipeetavat kasutama keelatud eset – nööri. Selles osas on TVK vastuolus Justiitsministri 30. novembri 2000 määrusega nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“. Vastavalt on kinnipeetaval õigus jätta kohustus täitmata ning kinnipidamisasutusel keelatud kohustuse täitmata jätmise eest distsiplinaarkorras karistada. Kohus kaebajaga ei nõustu. Vangla sisekorraeeskirja 12. ja 13. peatükiga on kehtestatud reeglid kinnipeetavale vanglas lubatud ja keelatud asjade kohta. Regulatsioon puudutab kinnipeetava isiklikke asju, mida tal on õigus hoida enda juures kambris või isiklike asjade laos (VskE § 57 lg 1). Sätted ei kohaldu aga nendele asjadele, mida kinnipeetavale tagab vanglateenistus. Seetõttu ei ole nõutav, et TVK 4.9.3., mis näeb ette kohustuse kanda nimesilti ainult vangla poolt väljastatud paela või kinnitusvahendiga, lähtuks VskE § 641 antud kinnipeetavale keelatud asjade loetelust. Iseenesest on õige, et vanglateenistus peaks võimalusel hoiduma kinnipeetavale keelatud esemete kasutusse andmisest. Samas ei keela kehtiv õigus siiski vanglal kasutada talle pandud ülesannete täitmisel keelatud asjade loetelus nimetatud esemeid. Seejuures peab vangla arvestama, millised võimalused on eseme kinnipeetava kasutusse andmisega taotletava eesmärgi saavutamiseks muude vahenditega, milline on esemest lähtuv oht ning kuidas tagatakse järelevalve ohu realiseerumise vältimiseks. Olukorras, kus igale kinnipeetavale väljastatakse üks nimesilt ja nöör selle kandmiseks, s.t on teada kellel ja millisel arvul esemeid on kasutuses ning nimesildi riietusele kinnitamiseks kasutatavaid vahendeid (nõelad) ei saa pidada nöörist vähemohtlikuks, puudub alus pidada kinnipeetavatele pandud kohustust nimesilti nööriga kaelas kanda ebaproportsionaalseks. Kohus osutab siinjuures sellele, et nöörid nimesildi kandmiseks on juba kinnipeetavate kasutusse antud. Seega ei mõjuta nende kodukorras ettenähtud otstarbel kasutamine oluliselt neist lähtuva ohu ulatust. Vastavalt ei vähenda TVK p-s 4.9.3. sätestatud kohustuse täitmata jätmine eseme ohtlikkust. Kaebaja ei ole väitnud, et keegi kaaskinnipeetavatest oleks üritanud kasutada kaebaja nimesildi nööri tema ründamiseks või ähvardanud selliselt toimida. Samuti puuduvad muud andmed, et kaaskinnipeetav kavatsenuks kaebajat rünnata. 14. Nendel asjaoludel on kohus seisukohal, et TVK p 4.9. ja ka 4.9.3. oli kaebajale vaidlusaluse intsidendi toimumise ajal, s.o 5 märtsil 2015 E9 eluosakonna koridoris liikumise ajal täitmiseks kohustuslik. TVK nimetatud sätted ei olnud tühised (HMS § 63 lg 2) ning puudusid asjaolud, mis õigustaksid kohustuse täitmata jätmist. 15. Distsiplinaarmenetluses on vastustaja ametniku ettekandega nr 1245 (tl 10) tuvastatud, et kaebaja nimesildi kaelas kandmise kohustust ei täitnud. Ka kaebaja ise möönab, et kandis nimesilti käes (tl 4). Sama saab järeldada 2. aprillil 2015 esitatud vaidest, milles kaebaja kinnitab, et täitis korralduse nimesilt kaela panna kohe, kui korraldust kuulis (tl 17 pöördel). Seega puudub vaidlus selles, et kaebaja on talle etteheidetava rikkumise toime pannud. Rikkumise asjaolusid, kaebaja eitavat suhtumist rikkumisse ning tema varasemat distsiplinaarkorras karistatust silmas pidades ei saa rikkumise eest karistusena määratud noomitust lugeda ebaproportsionaalseks.

4

16. Tartu Vangla 4. juuni 2015 käskkirjaga nr 6-2/735 on vaidlustatud käskkiri kehtetuks tunnistatud osas, milles kaebajat karistati korralduse eiramise ja ebaviisaka käitumise eest. Seetõttu ei võta kohus seisukohta kaebaja väidete kohta tema mitmekordsest karistamisest sama teo eest. Kaebaja sellesisulised väited ei ole enam asjakohased, kuna kehtivalt on talle vaidlusaluse sündmusega seoses määratud üks karistus. 17. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Tartu Vangla 27. märtsi 2015 käskkiri nr 6-2/370 resolutsiooni punkt 3 on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Kaebus jääb rahuldamata. 18. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar kohtunik