3-13-70176/68 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Tiina Pappel ja Agu Timmi Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 15.09.2015, Tartu Haldusasja number 3-13-70176 Haldusasi A.P. kaebus Viru Vangla 29.08.2013. a käskkirja nr 6- 3/1165-D ja 07.11.2013. a vaideotsuse nr 6-12/249-4 tühistamiseks, psühhiaatri vastuvõtule mitteregistreerimise ja 03.03.2014. a otsuse nr 6-12/11-3 õigusvastasuse tuvastamiseks, kontaktisiku väljavahetamiseks ning vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise summas 500 eurot ja 1000 eurot välja mõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 24.07.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus A.P. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja A.P. Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON Jätta Tartu Halduskohtu 24.07.2014. a otsus muutmata ja A.P. apellatsioonkaebus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 15. oktoobril 2015. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav A.P. esitas 31.07.2013 Viru Vanglale taotluse, kus märkis, et kontaktisik Mare Pihlak ei täida oma tööülesandeid, on A.P. suhtes eelarvamustega ja ei saa vene keelest aru. Kontaktisik ei ole registreerinud A.P. 1,5 kuu jooksul psühhiaatri vastuvõtule ning ei ole

2 vestelnud A.P. ja tema elukaaslasega, mistõttu jäi A.P. ilma augustikuu pikaajalisest kokkusaamisest. A.P. palus vahetada kontaktisik vene keelt kõneleva ametniku vastu.

2. 28.08.2013. a otsusega nr 6-10/26647-2 jättis Viru Vangla A.P. taotluse rahuldamata.

3. Viru Vangla 29.08.2013. a käskkirjaga nr 6-3/1165-D määrati kinnipeetav A.P. le distsiplinaarkaristuseks vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 nõuete süülise rikkumise eest isikliku televiisori kasutamise keelamine 7 päevaks, kuna A.P. ei allunud 31.07.2013. a kella 12.10 paiku vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele tagastada kambriluugilt äravõetud loataotlus.

4. A.P. esitas 20.09.2013. a Viru Vanglale vaide, milles palus tühistada 29.08.2013. a käskkiri ning maksta seitsme telerita veedetud päeva eest 35 euro suurune hüvitis. Muuhulgas kurtis ta, et kontaktisik M. Pihlak ei registreeri teda psühhiaatri vastuvõtule ning provotseerib kaebaja närvilist seisundit ära kasutades konfliktidele.

5. 07.11.2013. a vaideotsusega nr 6-12/249-4 jäeti vaie ning 03.12.2013. a otsusega nr 6-12/249-5 jäeti vaides sisalduv kahjunõue rahuldamata.

6. 24.09.2013. a esitas A.P. Viru Vanglale kaebuse, 05.11.2013. a vaie-kahjunõude ja 14.11.2013. a pöördumise, milledes palus tunnistada kontaktisik M. Pihlaku tegevus psühhiaatrile mitteregistreerimisel õigusvastaseks, hüvitada 100 euro suurune mittevaraline kahju ja asendada kontaktisik vene keelt kõneleva isikuga.

7. 16.01.2014. a vaideotsusega nr 6-12/11-2 jättis vangla vaide rahuldamata. 03.03.2014. a otsusega nr 6-12/11-3 ei rahuldatud ka kahjunõuet.

8. A.P. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 29.08.2013. a käskkirja nr 6-3/1165-D ja 07.11.2013. a vaideotsuse nr 6-12/249-4 tühistamiseks ning vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise summas 500 eurot väljamõistmiseks. Samuti palus A.P. kaebuses tuvastada psühhiaatri vastuvõtule mitteregistreerimise ja 03.03.2014. a otsuse nr 6-12/11-3 õigusvastasus, vahetada välja kontaktisik ning sellega seoses vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise summas 1000 eurot väljamõistmiseks. Kaebuse kohaselt ei osutatud vangla üldise tervishoiukorralduse ja bürokraatliku asjaajamise tõttu A.P. le 11.06.2013 kuni 08.07.2013 psühhiaatrilist ravi ning pidevad vaidlused vanglaametnikega on talle määratud distsiplinaarkaristusega seotud. Psühhiaatri seisukohtadele viidates väitis kaebaja, et karistuse määramisel pole vangla rikkumist objektiivselt ja erapooletult tõlgendanud ning põhjustas sellega kannatusi ja ebameeldivusi. Kaebaja pöördus alates Viru Vanglasse saabumisest 11.06.2013 korduvalt erinevate ametnike ja perearsti poole sooviga pääseda nii kiiresti kui võimalik ravimite saamiseks psühhiaatri vastuvõtule ning selle mittevõimaldamine peaaegu kahe kuu jooksul tõi kaasa distsiplinaarkaristuse.

HALDUSKOHTU LAHEND

9. Tartu Halduskohtu 24.07.2014. a otsusega jäeti A.P. taotlus inspektor-kontaktisiku väljavahetamiseks läbi vaatamata ja muus osas kaebuse nõuded rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vanglas kehtivaid sisekorraeeskirju, alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele ning mitte takistama neid kohustuste täitmisel. Kinnipeetava teistsugune arusaam oma kohustustest ja sellega seotud arvamus korralduse või toimingu õiguspärasusest ei anna talle õigust keelduda vanglateenistuse ametniku korraldust täitmast ega takistada tema seaduslikku tegevust. Kui haldusmenetlus on taotluse alusel algatatud, saab kinnipeetav küll avaldada taotluses väljendatud nõudest

3 loobumist, kuid tal pole võimalik taotlust enda valdusesse võtta ja katki rebida. Kaebaja puhul järgiti kõiki VangS § 64 lg-st 1, 2, 3, 4 tulenevad nõuded. Kaebajale mõistetud seitsme päevane televiisori kasutamise keeld on suhteliselt leebe karistus ja seetõttu proportsionaalne ning arvestab nii tema isikuomadusi, varasemat karistamatust, vastava rikkumise olulist tähendust vangla julgeolekule kui ka asjaolusid, milles see toime pandi. 20.09.2013 vaides toodud viidet ravimite puudumisele ajavahemikul 20.06.2013 - 07.08.2013 saab pidada vastutusest vabanemise eesmärgil tagantjärele esitatud õigustuseks. Tervisekaardi andmete kohaselt on psühhiaater avaldanud kahtlust kaebaja karistamise otstarbekuse suhtes alles 07.11.2013. Seega ei saanud vanglateenistus vaidlusaluse karistuse määramisel sellega arvestada. Tähelepanu väärib samas ülevaates sisalduv kaebaja seisundi üldine kirjeldus, kus psühhiaater ei ole järeldanud, et tegemist oleks isikuga, kes ei saa aru oma õigustest ja kohustustest ega vanglaametnike poolt antud korraldustest. Vanglas kehtivad ravijärjekorrad ning kinnipeetavatel puudub subjektiivne õigus nõuda kohest arstile pääsemist. Kaebaja tervisekaardi väljavõte kinnitab, et traumajärgse ajukahjustuse sündroom diagnoositi tal 14.08.2010. 15.04.2013 määras Tallinna Vangla arst kaheksa nädalase ravikuuri. 11.06.2013 teostati Viru Vanglas meditsiiniline läbivaatus ning 20.06.2013 vaadati kaebaja läbi ka psühhiaatri poolt. Seega ei vasta tõele kaebaja väide, et tal tuli olla kuni 07.08.2013 ilma psühhiaatrilise abita. Asjaolu, et 20.06.2013 toimunud vastuvõtul ei pandud diagnoosi ega määratud ravi, on tervishoiuteenuse käigus tehtud arsti otsustus, mida ei ole võimalik halduskohtus vaidlustada. 12.11.2013 väljastatud tõendist nähtub, et uuesti registreeriti kaebaja psühhiaatri vastuvõtule 22.06.2013. Tervisekaarti on tehtud järgmise vastuvõtu toimumise kohta kanne 07.08.2013 ning siis määrati 10 päevane ravikuur. Järgnevatest kannetest nähtub, et psühhiaatri vastuvõtul viibis kaebaja ka 11.09.2013 ja 07.11.2013 ning mõlemal juhul määrati kuni järgmise visiidini kestvad tähtajatud ravikuurid. 15.07.2013, 05.09.2013 ja 04.11.2013 on ka perearstid teinud tervisekaardi andmetesse märke psühhiaatri vastuvõtule suunamise kohta. Tervisekaardi andmed lükkavad ümber kaebaja väite, et teda ei registreeritud psühhiaatri vastuvõtule. Kuna registreerimised on teostatud ning vastav spetsialist on teda korduvalt vastu võtnud, ei oma tähendust, kas vastuvõtule registreerimise tegi kaebaja nimetatud inspektor-kontaktisik, mõni teine vanglaametnik või perearst. 22.06.2013 vanemvalvuri teostatud registreerimise ja 07.08.2013 toimunud psühhiaatri vastuvõtu vaheline aeg ületab küll kahe päeva võrra Eesti Haigekassa nõukogu poolt määratletud kuute nädalat, kuid see ning perearsti suunamisel 17.07.2013 toimuma pidanud psühhiaatri vastuvõtu ärajäämine ei saa anda alust kaebaja kahjunõude rahuldamiseks, sest vastuvõtu konkreetse aja määramine ja tegelik toimumine ei ole vanglaametnike otsustada. Ravijärjekorra pidamise õiguspärasust ei saa halduskohus kontrollida ega otsustada ka tekkinud kahju hüvitamise üle. Samal põhjusel on asjakohatud ja jäävad tähelepanuta ka kõik muud tervishoiutöötajate tegevusse puutuvad kaebaja väited. Kaebajal puudub nõude osas määrata talle uus inspektor-kontaktisik, kaebeõigus, mistõttu jätab kohus selle nõude osas kaebuse läbi vaatamata HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

10. A.P. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt rikkus halduskohus oluliselt kohtumenetlusnormi, kuna kaebaja nõudis, et asja lahendataks kohtuistungil ja, et kohtusse kutsutaks tunnistaja J.T. . Tunnistaja väljakutsumine oli vajalik asja lahendamiseks vajalike tõendite kogumiseks. Halduskohus ei pidanud vajalikuks istungit pidada ja tunnistajat kutsuda, seega rikkus halduskohus kaebaja seaduslikke õigusi ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 6.

4 Samuti võeti kaebajalt võimalus tõlgi vahendusel istungil teada saada, mis on kirjas vangla vastuses kaebusele, kuna Viru Vangla keeldub tõlkimast dokumente vene keelde. Nii halduskohus kui ka Viru Vangla diskrimineerivad kaebajat keeleliselt ja rikuvad EIÕK art-t 14. Tunnistaja J.T. kohtuistungile kutsumisega tahtis kaebaja tõendada, et kontaktisik M. Pihlak ei täitnud oma otseseid töökohustusi ja ei registreerinud teda psühhiaatri vastuvõtule, kuna J.T. juuresolekul palus kaebaja korduvalt panna teda kirja psühhiaatri vastuvõtule. Samuti oli J.T. 20.06.2013 dr. Toomla vastuvõtul ja saaks kinnitada, et dr. Toomla kutsub välja ainult uusi kinnipeetavaid ja keeldub määramast ravi või välja kirjutamast ravimeid, öeldes, et sellega tegeleb dr. Parve. Seega ei vasta tõele halduskohtu väide, et 20.06.2013 vaadati kaebaja läbi psühhiaatri poolt ja ta sai psühhiaatrilist abi ja arusaamatuks jääb, millistest arsti otsustest kohus kirjutab. Psühhiaatri vastuvõtuaeg 07.08.2013 ületab 13 päeva võrra Eesti Haigekassa kehtestatud 16-nädalast tähtaega, kuna kaebaja esimesel Viru Vanglas veedetud päeval - 11.06.2013 palus ta kohe panna teda psühhiaatri järjekorda. Kontaktisik ei pannud kaebajat psühhiaatri vastuvõtule ja 8 päeva enne seda, kui ta 07.08.2013 viibis psühhiaatri vastuvõtul ja sai ravimit, pani kaebaja toime distsiplinaarrikkumise, olles süüdimatus seisundis ravimite puudumise tõttu. Kaebaja tegi kõik võimaliku, et saada psühhiaatri vastuvõtule ja pöördus 15.07.2013 palvetega valvurite ja arstide ja teiste sektsioonide kontaktisikute poole, kuid asjaolu, et kaebajat ei viidud 17.07.2013 määratud psühhiaatri vastuvõtule, on vanglaametnike süü. Kaebaja ei ole esitanud Viru Vangla arstidele mingeid pretensioone ega nõudmisi. Kaebaja ei ole võimeline kontrollima oma impulsiivseid tegusid ilma psühhiaatri väljakirjutatud ravimeid võtmata ja on selge, et kaebaja ei andnud endale aru, mida ta ilma ravimite toimeta toime pani. Kaebaja palub lisada haldusasja materjalide juurde ja arvestada tõendina tunnistaja J.T. tunnistust.

11. Viru Vangla leiab vastuses apellatsioonkaebusele, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuse kohaselt toimub vangla kodukorra p 20.3 kohaselt ambulatoorne vastuvõtt eelregistreerimisega ravijärjekorra alusel. Kaebajale teostati vanglasse saabumisel meditsiiniline läbivaatus, 20.06.2013 viibis ta ühe psühhiaatri vastuvõtul ning 06.11.2013 on ta vestelnud ka teisega. Lisaks on ametnikud registreerinud kaebaja psühhiaatri vastuvõtule 22.06.2013 ja 02.08.2013. Kaebaja on 05.09.2013. a psühhiaatri vastuvõtule suunanud ka perearst. Asjaolu, et 20.06.2013. a kaebajale psühhiaater ravi ei määranud, ei tähenda, et vangla oleks kaebaja tervist kahjustanud või jätnud vajaliku ravi andmata. Tõendamist ei leidnud, et inspektor-kontaktisik M. Pihlak oleks A.P. provotseerinud. M. Pihlak täitis oma igapäevaseid tööülesandeid ja tutvustas A.P. le vangla seisukohta pesukausi kambrisse mittelubamise osas. Psühhiaater on viidanud kaebaja impulsiivsusele ja ehkki ta seab kahtluse alla distsiplinaarkaristuse mõjususe, ei ole ta hinnanud kaebajat süüvõimetuks, mistõttu pidi kaebaja aru saama oma teo keelatusest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 24.07.2014. a otsus tuleb jätta muutmata ja A.P. apellatsioonkaebus rahuldamata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas kogutud tõendeid ja kohaldanud seadust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei pea vajalikuks neid korrata. Seoses apellatsioonkaebusega peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.

13. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses toodud seisukohaga, et halduskohus jättis kohtumenetluse norme eirates asjas kohtuistungi korraldamata. Tõepoolest on asjas tõendatud,

5 et kaebaja soovis asja arutamist kohtuistungil ja samuti tunnistaja J.T. ülekuulamist. HKMS § 131 lg 1 kohaselt võib kohus asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui kohtu hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata ning menetlusosalisel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. HKMS § 131 lg 6 sätestab, et kui kohus jätab käesoleva paragrahvi lõike 1 p 2 alusel rahuldamata menetlusosalise taotluse asja läbivaatamiseks istungil, teeb ta selle kohta põhjendatud määruse. Tartu Halduskohus on 16.07.2014 teinud määruse, millega jättis kaebaja taotluse kohtuistungi korraldamiseks rahuldamata (tl 164-165). Halduskohus leidis, et kuna vajalik on lahendada ainult kaebaja distsiplinaarkorras karistamise, kontaktisiku tegevuse ja seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitamisega seotud õiguslikud küsimused ning menetlusosalised said oma seisukohad juba esitada, siis puudub vajadus kohtuistungi korraldamiseks. Kuna vastustaja on juba kohtule esitanud J.T. seletuse, miks kaebaja võis talle ulatatud paberi katki rebida, ja kaebaja pöördumisi ning reageeringuid psühhiaatri vastuvõtule saamiseks tõendavad dokumentaalsed tõendid, siis puudub vajadus tunnistaja ülekuulamiseks. Halduskohus on ringkonnakohtu arvates küllaldaselt põhjendanud, miks ei olnud põhjendatud istungi korraldamine. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et tegemist on menetlusnormide rikkumisega. Samuti on kaebaja viidanud ka sellele, et tal puudus võimalus teada saada sellest, mis oli kirjas vastustaja vastuses kaebusele. Ringkonnakohus leiab, et ka sellel alusel kohtuistungi korraldamine ei olnud kohustuslik. Kuigi vastustaja vastus oli eesti keeles, oli kaebajal võimalik taotleda inspektor- kontaktisikult selle olulise osa tõlkimist talle arusaadavasse keelde. Nagu nähtub asja materjalidest, on talle ka varasemalt tõlgitud vastustaja eestikeelseid vastuseid (tl 28).

14. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega selle kohta, et teda ei ole registreeritud psühhiaatri vastuvõtule. Halduskohus on õigesti tuvastanud, et kaebaja on psühhiaatri poolt läbi vaadatud 20.06.2013 (tl 149). Asjaolu, et psühhiaater ei määranud talle mingeid ravimeid, ei ole halduskohtus vaidlustatav, kuna tervishoiuteenuse osutamine või sellest keeldumine, seega ka ravimite väljastamine või mitteväljastamine on maakohtu pädevusse kuuluv eraõiguslik vaidlus. Uuesti registreeriti kaebaja psühhiaatri vastuvõtule 22.06.2013 ja see toimus 07.08.2013, mille tulemusena määrati kaebajale 10 päevane ravikuur. Samuti oli kaebaja arsti vastuvõtul 11.09.2013 ja 07.11.2013 ja talle määrati järgimise vastuvõtuni ravikuur. 15.07.2013, 05.09.2013 ja 04.11.2013 on tehtud ravikaardile märkused psühhiaatri vastuvõtule suunamise kohta. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et mingit tähendust ei oma kaebajat vastuvõtule registreeriv isik, vaid oluline on vastuvõtule registreerimine. Kuigi 22.06.2013 psühhiaatri vastuvõtule registreerimise ja 07.08.2013 toimunud vastuvõtu aja vahe ületab Eesti Haigekassa nõukogu poolt määratud 6 nädalat ja 17.07.2013 jäi vastuvõtt ära, ei ole tegemist vastustaja ametnike poolt toime pandud rikkumisega, kuna vastuvõtu toimumise aja otsustab antud juhul siiski psühhiaater. Seega ei saanud vastustaja ametnike tegevus kuidagi rikkuda kaebaja õigusi ja seeläbi tekitada talle mittevaralist kahju. Halduskohus on põhjendatult jätnud kaebaja kaebuse rahuldamata.

15. Kuna kaebaja oli jätkuvalt ka apellatsioonimenetluses vabastatud menetluskulude tasumisest, siis menetluskulud antud asjas puuduvad.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk Tiina Pappel Agu Timmi