3-15-992/14 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-15-992 Otsuse tegemise kuupäev ja koht 14.09.2015, Tartus

Kohtunik Mare Priks Kohtuasi S.V. kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 1340 eurot seonduvalt ebainimlike kinnipidamistingimustega Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja S.V.; Tallinna Vangla

Resolutsioon Rahuldada S.V. kaebus osaliselt. Välja mõista Tallinna Vanglalt S.V. kasuks 330 eurot (kolmsada kolmkümmend eurot) mittevaralise kahju hüvitist seonduvalt ebainimlike kinnipidamistingimustega 110 päeva eest ning kanda nimetatud summa S.V. vanglasisesele arvelduskontole. Mõista välja Tallinna Vanglalt riigilõiv summas 9.90 eurot ja kanda see S.V. vanglasisesele arvelduskontole. Saata kaebajale Tallinna Vangla poolt esitatud täiendavad dokumendid (12.06.2015). Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega apellatsioonikaebuse esitamise viimaseks kuupäevaks on 14.10.2015. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil Asjaolude kirjeldus

S.V. on esitanud Tallinna Vanglale mittevaralise kahju taotluse (registreeritud vanglas 02.02.2015), milles taotleb 500 eurot iga Tallinna Vanglas veedetud kuu eest. Kahju nõude kohaselt on kambripind, milles kaebaja pidi viibima, ühe kinnipeetava kohta ebamõistlikult väike. Kambris oli ebapiisav ventilatsioon ja kehv valgustus, mille tagajärjel halvenes taotlejal nägemine. Kitsastest tingimustest ja ülerahvastatusest on kaebaja muutunud närviliseks ning tekkisid unehäired, mistõttu on kaebaja sunnitud käima arsti vastuvõtul ja tarvitama ravimeid. Lisaks on ebapiisavaks peetud ka seda, et duši all sai käia ainult kord nädalas ja riiete pesemine oli võimalik kraanist tuleva külma veega. Kahju nõude avalduses on peetud eelnimetatud tingimusi inimlikkuse naeruvääristamiseks.

17.04.2015 on S.V. pöördunud kahju nõudega Tartu Halduskohtu poole, kuna vangla ei ole tähtaegselt kahju hüvitamise taotlust lahendanud. Samasisulise vastuse on Tallinna Vangla andnud ka kohtule 21.04.2015 nr 1-11/15/12076-2. Tartu Halduskohus on jätnud kaebus käiguta kohtumäärusega 21.04.2015 ning andnud kaebajale võimaluse kaebuse täienduseks ja riigilõivu tasumiseks. Kaebaja on esitanud kaebuse täienduse ning tasunud riigilõivu 40 eurot ja 20 eurosenti.

08.05.2015 kohtumäärusega on kohus kaebuse menetlusse võtnud ning osutanud, et hüvitamisnõude osas on kaebaja läbinud kohtueelse kohustusliku menetluse tulenevalt vangistusseadus (VangS) § 11 lg 8, kuna Tallinna Vangla ei ole lahendanud kahju hüvitamise taotlust tähtaegselt.

Kaebaja seisukohad, põhjendused ja taotlused

Kaebusega on taotletud välja mõista Tallinna Vanglalt kahju summas 1340 eurot 134 päeva eest, mil kaebaja viibis Tallinna Vanglas ebainimlikes tingimustes ajavahemikul 08.07.2013 kuni 19.11.2013. Kaebaja on soovinud saada iga päeva eest 10 eurot, kuna vangla on rikkunud Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikkel 3 sätet, mille kohaselt ei tohi kedagi piinata ega alandavalt kohelda. Kaebuse täienduses jääb kaebaja oma nõutud summa juurde ja märgib, et kambri põrandapind ühe isiku kohta on nõutavast väiksem, vabast kambripinnast tuleb maha arvata mööbli alla jääv pind ja tualettruumi alla jääv pind, kambrites olev valgustus oli nõrk ja ei vastanud nõuetele, jalutusboksi pindala oli väike 2,7x4,7 m2, kasutada ei saanud spordisaali ja spordiharjutuste tegemiseks oli kambri pind väga väike. Kitsad tingimused põhjustasid tervisehäireid ja emotsionaalseid pingeid. Kaebaja on märkinud, et on pöördunud vanglaametnike poole varasemalt seoses kitsaste kambritingimustega. Kaebaja märgib, et isikliku hügieeni hoolitsemiseks lubati kord nädalas kasutada dušši ja kambrites oli ainult külm vesi, mida kaebaja peab ebapiisavaks hügieeni eest hoolitsemiseks, kaebaja viitab Euroopa Vanglareeglistiku sätetele ja Euroopa Kohtu lahenditele. Kaebaja leiab, et hüvitise suuruse määramisel tuleks lähtuda kohtupraktikast.

Vastustaja seisukohad, põhjendused ja taotlused

Tallinna Vangla taotleb jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja toob kohtule välja perioodi, mil kaebaja on Tallinna Vanglas viibinud, samuti on välja toodud kambri number, kinnipeetavate arv kambris ning põranda pind ruutmeetrites ühe isiku kohta. Vangla on esitanud eraldi kambrite põrandapinnad, kus on välja arvutatud WC põrandapind. Vastustaja on seisukohal, et kambri pinna hulka tuleb arvestada ka kambris asetseva kuid seinaga eraldatud tualettruumi pindala, samuti ei arvestata põrandapinna hulgast välja mööbli alla jäävat pinda. Vastustaja märgib, et vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris vangistusseaduse (VangS) § 90 lg 3 alusel , väljaarvatud aeg, mil vahistatu töötab või õpib, kaebajale on võimaldatud päevas l tund värskes õhus viibimist. VangS § 55 lg 2 sätestab, et kinnipeetavatele võimaldatakse jalutuskäik värskes õhus 1 tund päevas.

Vastustaja märgib, et Euroopa Inimõiguste Kohus on üldjuhul leidnud , et põrandapind alla 3 m2 võib olla problemaatiline, kuid leidub ka näiteid, mistõttu ei saa asuda seisukohale, et isiku paigutamine alla 3m2 põrandapinnale on igal juhul isiku õiguste rikkumine. Vastustaja viitab kuni 31.12.2013 kehtinud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6, mille kohaselt võis põrandapinda olla 2,5 m2 kinnipeetava kohta. Mööbli alust pinda ei tule üldpinnast maha arvata.

Täiendavalt lisab vangla, et Tallinna Vangla kambrites on sundventilatsioon ning kinnipeetavatel on võimalik kambri õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Kambrites olev osaliselt avatav aken võimaldab ruume hõlpsasti ventileerida, samuti tagab Tallinna Vangla kambrites olev aken loomuliku valguse kambris. Kambrites on keskküte, mis tagab kütteperioodi ajal ühtlase temperatuuri ja kuivatab õhku. Vastustaja on märkinud, et kaebaja ei saanud spordisaali kasutada seetõttu, et kaebaja oli vahistatu staatuses ja antud piirang on kehtestatud tulenevalt VangS § 90 lg 3. Vastustaja peab kambrite valgustust piisavaks, kuna olemas on nii aken kui ka kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumis piisava valgustuse.

Vangla on viidanud VangS § 50 lg 2, mille kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks kord nädalas duši all käimist, mida ka antud juhul tehtud on ning kõigis kõnealustes kambrites on veega WC ja kraanikauss. Vastustaja märgib, et kõiki kinnipidamistingimusi tuleb hinnata kogumis ning kaebaja oli teadlik kinnipidamistingimustest. Vastustaja leiab, et kaebajale ei ole tekitatud sellist mittevaralist kahju, mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. Samas ei ole kaebaja rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, et kahju ära hoida. Kaebaja ei ole esitanud vanglale varasemalt pöördumisi kinnipidamistingimuste kohta. Kokkuvõttes märgib vangla, et Tallinna Vangla ei ole tuvastanud, et vangla tegevus oleks olnud õigusvastane, samuti ei nähtu kuidas vangla tegevuse tulemusena on kaebajale kahju tekitatud, mistõttu taotletakse jätta kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamata ning kaebaja menetluskulud jätta kaebaja enda kanda.

Kohtu seisukohad, põhjendused ja otsustus

1.Kohus, tutvunud asja materjalidega asub seisukohale, et kaebus mittevaralise kahju hüvitamise nõudes kuulub rahuldamisele osaliselt.

2.Kahju hüvitamise kaebust lahendades, tuleb tuvastada, kas kaebajale on kahju tekkinud ning kas avalik-õiguslikus suhtes tekkinud toiming, millega väidetavalt on kahju tekkinud, on õigusvastane ning kas esineb põhjuslik seos õigusvastase toimingu ja tekitatud kahju vahel.

3.Asja materjalide kohaselt on viibinud S.V. ajavahemikul 08.07.2013 kuni 19.11.2013 Tallinna Vanglas vahistatu staatuses. Kaebaja suhtes jõustus süüdimõistev kohtuotsus 07.12.2013. Kuna kaebaja oli vahistatu, viibis ta VangS § 90 lg 3 kohaselt ööpäev lukustatud kambris ning vastavalt VangS § 55 lg 2 sai ta viibida üks tund päevas värskes õhus. Kaebaja jalutas jalutusboksis, jalutusboksi suuruseks on märgitud 12,69 m2 (2,7 x 4,7) m2.

4.Kohus on seisukohal, et mittevaralise kahju hindamisel tuleb hinnata vaidlusalusel perioodil olnud päevi, mil kaebajal oli isiklik ruum kambris nõuetekohasest väiksem. Kaebaja hinnangul oli tema isiklik ruum Tallinna Vangla erinevates kambrites sedavõrd väike, et see alandas tema inimväärikust. Kaebaja taotleb sellega tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist.

5.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohus märgib, et siseriikliku kohtupraktika kohaselt, mis toetub EIK seisukohtadele, võib isikul olla kinnipidamistingimustest tulenevalt õigus mittevaralise kahju rahas hüvitamisele juhul, kui kinnipidamisega kaasnev isikuõiguste riive ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (RKHK 15. märtsi 2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11).

6. Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole kaebaja kinnipidamisega Tallinna Vanglas riivatud kaebaja õigusi sedavõrd intensiivselt, et see oleks käsitatav kaebaja isikuõiguste rikkumisena. Vastustaja seisukohalt ei ole Tallinna Vangla kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud, kuna on järginud vaidlusalusel ajal kehtinud vangla sisekorraeeskirja ( VSkE) § 6 lg 6 sätestatud minimaalse põrandapinna (2,5 m2) nõuet iga kinnipeetava kohta.

7. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikkel 3 sätestab keelu kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. 8.Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) pädevuses on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Konventsiooni (EIÕK) artikkel 32.1. kohaselt EIÕK tõlgendamine ja kohaldamine. EIÕK artikkel 3 kohaldamisel on korduvalt selgitatud kinnipidamistingimuste, sealhulgas kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku ruumi tähendust isiku õiguste kaitse tagamisel ning EIÕK artikkel 3 rikkumise tuvastamise kriteeriume. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist. Mis puudutab vangla väidet, et kaebaja ei ole pöördunud vangla poole varasemalt seonduvalt vähese kambri pinnaga, on kohus seisukohal, et kui kaebaja olekski esitanud vanglale taotluse paigutada teda kambrisse, kus isiku kohta on põrandapinda vähemalt 3 m2 , siis ei oleks saanud kaebaja soovitud tulemust, kuna vangla on asunud seisukohale, et vaidlusalusel perioodil võis põrandapinda olla kinnipeetava kohta 2,5 m2. Kaebaja on väitnud, et on varasemalt pöördunud vanglatöötajate poole seonduvalt väikese kambripinnaga, kuid vangla ei ole seda küsimust lahendanud.

9. Sama seisukohta on EIK korranud asjas Tunis vs Eesti, hinnates isiku kinnipidamist Tallinna Vanglas, see on samades tingimustes mis antud asjas kaebaja. Hinnates isiku kinnipidamist mitmetes kambrites (tl 46-47) tuleb möönda, et kaebaja viibis kambrites perioodil 08.07.2013 kuni 19.11.2013, kus enamus veedetud päevadest oli kambrites põrandapinda alla 3 m2 isiku kohta. Vangla poolt esitatud materjalidest nähtuvalt viibis kaebaja kambrites, kus põrandapinda oli alla 3 m2 kokku kohtu poolt arvestatuna 110 päeva , mida saab pidada EIÕK art 3 rikkumiseks ning seega saab määrata kaebajale selle eest rahalist kompensatsiooni.

10. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel oli õigusvastane osas, kus kaebaja isiklik ruum kambris jäi alla 3 m2. Lisaks oli kaebaja kinnipidamise ajal viibinud ka tingimustes, kus kaebaja isiklik ruum vastas mõne päeva osas nõuetele, neid päevi kohus mittevaralise kahju väljaarvutamise hulka ei loe. 11.Tulenevalt VSkE § 7 lg 1 kohaselt kuuluvad toa või kambri sisustusse ühevõi kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, riidenagi, võimaluse korral pesemiskoht ja WC.

12. Kohus leiab, et kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et VSkE § 7 lg 1 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. EIK on pidanud samuti põhjendatuks välistada tualeti alune pind kambri põrandapinna hulgast. Kohus on seisukohal, et mööblialust pinda põrandapinna hulgast välja ei arvutata. Ka tavaelus ei arvestata mööbliesemete alla jäävat põrandapinda elamispinna ruutmeetrite hulgast välja ning mööbliesemed, mis kaebajal kambris on, on tema jaoks eluliselt vajalikud ning ei võta ära põhjendamatult kambripinda. 13.Vangistusseaduse (VangS) § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, mil vahistatu õpib või töötab.

Väljaspool kambrit on Tallinna Vanglas võimalik viibida üks tund ööpäevas jalutuskäigu ajal, mida ka kaebajale võimaldati. Kaebajale ei võimaldatud spordisaali minekut, kuna vahistatu staatus ei näe seda ette, antud piirang on kehtestatud tulenevalt VangS § 90 lg 3. 14.Vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

Riigikohus on tõlgendanud seda sätet selliselt, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületavad kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvestada kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (RKHKo 15.03.2010, 3-3-1- 93-09). 15.Kohtul puudub põhjus kahelda vastustaja poolt kambrite tegeliku pindala kohta esitatud andmete ja muude esitatud andmete õigsuses. Seega perioodil 08.07.2013 kuni 19.11.2013 on kaebaja pidanud viibima kohtu arvutuste kohaselt 110 päeva tingimustes, kus kambripind on alla 3 m2, mida saab käsitleda isiku minimaalse isikliku ruumi nõude rikkumisena. 16.Käesolevas asjas esitatud vastustaja seisukohtadest nähtub, et vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast selles küsimuses. 17.Lisaks on kaebaja märkinud, et kambrites, kus ta viibis, oli ventilatsioon ja valgustus halb.

Tallinna Vangla on välja toonud asjaolud, et kambrites on sundventilatsioon ning kinnipeetaval on võimalik kambris õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu, kambrites on keskküte, mis kuivatab õhku ja tagab normaalse temperatuuri kambris. Analoogsete asjade lahendamisel on selgunud, et kambrites viiakse läbi õhuniiskuse taseme kontrolli ning sisekliima mõõtmisi. Kohus märgib, et peab usaldusväärseks vangla vastust selle kohta, et kambrites on osaliselt loomulik ja osaliselt sundventilatsioon ning kambrites on keskküte, mis kuivatab õhku ja tagab ühtse temperatuuri kambris.

Kohus märgib, et ükski vangistust reguleeriv õigusakt ei näe ette milline peab olema vangla kambris valgustus, vaid tulenevalt VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele. Kambrites on olemas nii aken kui ka laevalgustid, mistõttu elutegevuseks vajalik valgus on tagatud, sealhulgas ka piisav valgus lugemiseks ja kirjatööks. Samuti ei ole tõendatud, et kaebajale prillide kirjutamine, mis oli tingitud nägemisteravuse halvenemisest, oleks seotud halva kambrivalgustusega. 18.Mis puudutab sooja vee kasutamist ja duši võimaldamist kaebajale, märgib kohus, et kinnipeetavatel on tagatud pidevalt kambris külm vesi ning vee soojendamiseks on võimalik taotleda veekeedukann kambrisse.

Lisaks lubatakse kinnipeetaval duši kasutamist. Tulenevalt VangS § 50 lg 2 kohaselt võimaldatakse üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse kinnipeetavale saun, dušš või vann. Tallinna Vanglas on lubatud kinnipeetavatel käia duši all üks kord nädalas graafiku alusel. Ühestki seadusesättest ei tulene, et kambris peaks kinnipeetavatel olema soe vesi ning duši all saab käia oma tahte kohaselt. Samas kaebaja ise tunnistab, et sai duši all käia kord nädalas, mistõttu ei ole siin tegemist kaebaja õiguste rikkumisega.

Kaebaja viide Euroopa Vanglareeglistiku sellekohasele sättele on asjakohatu, kuna nende täitmine ei ole Eestis kohustuslik. 19.Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Tallinna Vangla on kohustatud hüvitama kaebajale Tallinna Vanglas kinnipidamise ajal perioodil 08.07.2013 kuni 19.11.2013, kokku 110 päeva eest seonduvalt isikliku ruumi vähesusega tekkinud mittevaralise kahju vastavalt RVastS § 9 lg-le 1. Muude kaebaja poolt välja toodud kinnipidamistingimuste osas mittevaralist kahju kohus ei pea põhjendatuks välja mõista. Seega kuulub kaebus rahuldamisele osaliselt, samuti ei rahulda kohus kaebust kogu kaebaja poolt arvestatud päevade ja päevasumma osas. 20.Kohus võtab hüvitise suuruse määramisel arvesse, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas üsna pikka aega, see on kohtu arvutuste kohaselt lähtuvalt vangla poolt esitatud andmetest kokku 110 päeva tingimustes, kus isiklik ruum oli alla 3 m2.

Kaebajale võimaldati üks tund päevas värskes õhus viibimist, kus oli jalutusboksipinda 12,69 m2 ning maksimaalselt võis jalutada korraga jalutusboksis

6 isikut. Kohus märgib, et isegi kui jalutusboksis liikus korraga kuus inimest, oli seal liikumiseks piisavalt ruumi, samuti oli võimalus teha ka jalutusboksis kehalisi harjutusi, mille tegemiseks ei pea olema tagatud vangla poolt spordiinventari. 21.Arvestades kohtupraktikat, kus on erinevalt välja mõistetud rahalisi hüvitisi põrandapinna kaebustes, tuleb kohtul lähtuda hüvitise suuruse arvestamisel mittevaralise kahju eest oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (RKHKo 17.12.2014 3-3- 1-70-14). Tuleb arvestada iga konkreetse rikkumise asjaolusid ja rikkumise raskusastet. Tartu Halduskohus peab antud juhul põhjendatuks mõista välja Tallinna Vanglalt S.V. kasuks iga päeva eest, mil kaebaja on viibinud Tallinna Vanglas kambris, kus oli alla 3 m2 põrandapinda isiku kohta 3 eurot päeva kohta, hinnates kinnipidamistingimuste vastavust EIÕK artikli 3 nõuetele. Eeltoodu alusel mõistab kohus Tallinna Vanglalt välja S.V. kasuks (3 eurot x 110 päeva) 330 eurot.

22. Kohus juhindub hüvitise väljamõistmisel halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 5 lg 1 p 4, mis on volitusnorm mittevaralise kahju väljamõistmiseks avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest. Kohus on lähtunud otsuse tegemisel HKMS § 160 lg 1, mille kohaselt koosneb kohtuotsus sissejuhatusest, selgitustest, kirjeldavast ja põhjendavast ning resolutiivosast. 23.Menetluskuludest. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on kaebaja tasunud riigilõivu 40,20 eurot. Kaebaja on tasunud riigilõivu 40,20 eurot kaebuselt 1340 eurot nõudes. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Seega tuleb vastustajalt välja mõista kaebaja poolt tasutud riigilõiv proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja kasuks kuulub väljamõistmisele riigilõiv 9.90 eurot. Kohus rahuldas kaebaja kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes 24,6% osas. (allkirjastatud digitaalselt) Mare Priks kohtunik

Kohtuotsuse põhjendusi on muudetud Riigikohtu 06. oktoober 2016.a otsusega.

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada S. V. kassatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 5. aprilli 2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-992.

3. Jätta jõusse Tartu Halduskohtu 14. septembri 2015. a otsus samas asjas. Muuta halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Muus osas jätta halduskohtu otsus muutmata.

4. Tagastada kautsjon.