4-15-4687/12 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-15-4687

K O H T U O T S U S

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28.08.2015.a, Tallinnas Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-15-4687 (2302,15,006423) Kohtunik Violetta Kõvask Kohtuistungi sekretär Sirje Luga Väärteoasi P.G (P.G) 10.06.2015.a kaebus Politseija

Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse

juhtivspetsialisti Aivar Hirs’i 14.05.2015.a otsusele väärteoasjas nr 2302,15,006423. Kaebuse esitaja P.G , isikukood: xxx; elukoht: Xxx; e-mail: xxx; sidevahend: xxx. Kohtuväline menetleja

Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri

Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus. Istungil osalenud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Triinu Riigor Kaebuse esitaja: P.G

RESOLUTSIOON

Jätta P.G (P.G) 10.06.2015.a kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja

Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse

juhtivspetsialisti Aivar Hirs’i 14.05.2015.a otsusele väärteoasjas nr 2302,15,006423 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks rahuldamata.

Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialisti Aivar Hirs’i 14.05.2015.a otsus väärteoasjas nr 2302,15,006423 muutmata.

4-15-4687

Kohustada P.G KarS § 66 alusel tasuma talle määratud rahatrahv summas 120 (ükssada kakskümmend) eurot 6 (kuue) osamaksena järgneva maksegraafiku alusel:

− 15.09.2015.a, summas 20 eurot;

− 15.10.2015.a, summas 20 eurot;

− 15.11.2015.a, summas 20 eurot;

− 15.12.2015.a, summas 20 eurot;

− 15.01.2016.a, summas 20 eurot;

− 15.02.2016.a, summas 20 eurot.

Rahatrahv tuleb tasuda Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialisti Aivar Hirs’i 14.05.2015.a otsuses väärteoasjas nr 2302,15,006423 märgitud Rahandusministeeriumi arvele EE 891010220034796011 SEB Pangas, arvele EE 932200221023778606 Swedbank pangas, arvele EE 403300333416110002 Danske pangas või arvele EE 701700017001577198 №rdea pangas. Kohustuslik on märkida viitenumber 10220155086820. Kohtuotsuse ärakiri anda P.G-le ja Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitusele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule Harju

Maakohtu kaudu 30 (kolmekümne) päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtule 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on 7 (seitse) päeva jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral on kohtuotsuse terviktekst kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav

15 (viieteistkümne) päeva möödumisel alates kassatsiooniteate esitamisest. VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU

Kaevatava otsusega karistati P.G Liiklusseaduse (edaspidi LS) § 221 lg 1 alusel rahatrahviga 30 trahviühiku ulatuses, s.o summas 120 eurot. Otsusega tehti kindlaks, et P.G juhtides mootorsõidukit sõitis fooridega reguleeritud ristmikule foori keelava kollase tule ajal. Liiklust ohustamata oleks võinud juht sõidukiga peatuda enne ristmikut.

Väärteo toimepanemine on tõendatud videosalvestusega ja kombineeritud liiklusjärelevalve teostamise protokolli andmetega. Vastulauset pole menetlusalune isik esitanud.

Oma sellise tegevusega rikkus P.G LS § 58 lg 3 /Foori või reguleerija keelava märguande korral peab juht seisma jääma stoppjoone või stoppjoonemärgi ees. Selle puudumisel võib jalakäijat takistamata sõita kuni lõikuva sõidutee ääreni/ nõudeid, pannes toime väärteo,

4-15-4687

milline on kvalifitseeritav LS § 221 lg 1 /Juhi poolt foori keelava tule ajal ristmikule või jalakäijate ülekäigurajale sõitmise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut/ järgi.

Väärteootsusest nähtub, et kohtuväline menetleja on karistuse määramisel arvestanud kergendavate ja raskendavate asjaoludega. Nimelt kohtuväline menetleja on tuvastanud, et P.G teos puuduvad kergendavad ja raskendavad asjaolud. Kohtuväline menetleja, olles tutvunud väärteoasjas kogutud tõenditega, asus seisukohale, et P.G on toime pannud temale inkrimineeritud väärteo. Protokoll on koostatud õigesti ning alused väärteomenetluse lõpetamiseks puuduvad. Menetlusalusel isikul on varasemalt kehtiv karistus samalaadse liiklusalase väärteo toimepanemise eest. Võttes arvesse ülaltoodut ja juhindudes KarS § 56 lg 1 määras kohtuväline menetleja P.G-le karistuseks LS § 221 lg 1 alusel rahatrahvi 30 trahviühiku ulatuses, s.o 120 eurot. KAEBUSE SISU 10.06.2015.a esitas P.G Harju Maakohtule kaebuse Politseija Piirivalveameti Põhja

Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialisti Aivar Hirs’i 14.05.2015.a otsusele väärteoasjas nr 2302,15,006423 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks, millega vähendada määratud karistust ja mõista see tasumisele ositi.

Kaebuse kohaselt kaebaja ei eita keelava tulega ristmikule sõitmist. Samas leiab kaebaja, et kohtuvälise menetleja otsus on jäetud põhistamata, samuti ei nõustu kaebaja määratud karistuse suurusega. Kaebaja ei mõista, kuidas on kohtuväline menetleja jõudnud järeldusele, et kaebaja oleks saanud enne ristmikut liiklust ohustamata sõiduki peatada. Kaebaja leiab, et väärteootsuses ei ole antud hinnangut liiklusolukorrale väidetava väärteo toimepanemise ajal, seega on väärteootsuses esitatud kohtuvälise menetleja väide arusaamatu.

Samuti leiab kaebaja, et määratud karistus on kohtuvälise menetleja poolt jäetud põhistamata. Kaebaja viitab, et kohtuvälise menetleja otsusest ei nähtu, kuidas on jõutud otsuseni, et kaebajale on vajalik määrata karistus sanktsiooni keskmisest kõrgemas määras.

Kaebaja on seisukohal, et kohtuväline menetleja on rikkunud temale HMS § 56 lg 1 alusel laienevat kirjaliku põhjendamise kohustust.

Kaebaja märgib, et varasema kehtiva karistuse mainimise näol on tegemist lihtsalt fakti tõdemisega. Samas ei nähtu otsusest, kuidas antud informatsioon on seotud isikule mõistetava karistusega.

Kaebaja asub kaebuses seisukohale, et kohtuväline menetleja ei ole arvestanud karistuse määramisele kaebaja majandusliku ja perekondliku seisundit. Nimelt saadavast sissetulekust tuleb kaebajal igakuiselt tasuda eluasemekulud, kulud toidule ning ootamatud kulud.

Kaebaja viitab, et väärteootsusest nähtuvalt ei ole kohtuväline menetleja isegi mitte kaalunud võimalust määrata rahatrahvi tasumine ositi. Kaebaja lisab, et väärteomenetluses jäeti välja selgitamata kaebaja majanduslik, perekondlik ja tervislik seisund.

4-15-4687

Kaebaja on seisukohal, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb tühistada seoses väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ning teha uus lahend, millega vähendada mõistetud karistust ja määrata see tasumisele ositi. Toimunud kohtuistungil jäi kaebaja esitatud kaebuse juurde. Kaebaja märkis, et väärteootsust ei ole põhjendatud, kuidas on jõutud järeldusele, et ta oleks saanud liiklust ohustamata enne valget joont seisma jääda. Kaebaja lisas, et liikluses võib ette tulla igasuguseid ootamatuid ja ohtlikke situatsioone, näiteks keegi sõidab taga ning järsu pidurduse ajal tekkib avarii.

Lisaks arvestades, et valgusfooris vilksab roheline ainult 2 korda, siis tahavaatepeegleid ja spidomeetrit jälgides, ei ole võimalik koheselt reageerida ning saada auto valge joone taha pidama. Kaebaja asus seisukohale, et ühe vilksatuse märkamata jätmise eest, arvestades, et ta tähelepanu võis olla hajutatud millegi muuga liikluses, on põhjendatud määrata karistus 120 eurot. Kaebaja lisas, et esialgu ta ei saanud aru, millise tulega ta valgusfoori ületas, kuid peale videosalvestuse vaatamist ta saab oma eksimusest aru ning kahetseb seda.

Samas on 120 euro suurune trahv siiski liialt karm. Kaebaja täpsustas, et ta ei pannud valgusfoori tulesid tähele, kuna vahetult enne seda ta teostas oma autoga reavahetuse ning jälgis tagavaatepeegleid. Samuti lisas kaebaja, et tema auto taga oli üks halli värvi sõiduk. Eelmise sarnase liiklusalase rikkumise osas märkis kaebaja, et antud situatsioon oli teistsugune kui käesolev situatsioon. Nimelt seal alustas ta liikumist liialt vara, kui valgusfooris ei olnud veel süttinud roheline tuli. Oma võimaliku kiiruse osas lisas kaebaja, et kiiruse ületamist seal kohe kindlasti ei toimunud, samuti ei saa ta liigelda põhjendamatult aeglaselt, kuna see segaks teisi liiklejaid.

Kaebaja jäi seisukohale, et ta magas vilksatused maha ja sellepärast ületas valgusfoori kollase tulega. Kaebaja lisas, et määratud karistus on liialt karm, kuna ta ei pannud väärtegu toime teadlikult, tegemist oli inimliku eksimusega. Õiglane karistus oleks samas suurusjärgus, kui eelmine karistus ning sellega oleks ta ka nõus. Kaebaja märkis ka asjaolu, et karistuse määramisel ei ole arvestatud tema majandusliku olukorraga. Kaebaja lisas, et ta ei saanud oma õigustest ja kohustustest päris õigesti aru. Kaebaja märkis, et kahetseb toimepandud tegu siiralt.

Kaebaja selgitas, et ta arvestab võimalusega, et tulevikus võib ta toime panna uusi rikkumisi, kuna sõidab autoga väga palju, kuid ta ei riku seadust meelega. Kaebaja jäi oma kaebuse juurde ning märkis, et määratud rahatrahv on liialt karm, kuivõrd tegemist oli inimliku eksimusega. Kaebaja lisas veel, et ta ei pannud väärtegu toime teadlikult, kuna ta lihtsalt ei pannud foori tähele.

Kohtuväline menetleja leidis toimunud kohtuistungil, et kaebaja poolne LS § 58 lg 3 nõuete rikkumine on leidnud aset ning tema poolt toimepandud tegu on tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega. Väärtegu on kvalifitseeritud õigesti. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et väärteoasjas kogutud tõendite usaldusväärsuses kahtlemiseks puudub alus. Videosalvestuselt nähtub, et kollane tuli süttib ennem, mootorsõiduki politseikaamera vaatevälja ja stoppjoone juurde jõudmist. Seega alustas isik ristmiku ületamist keelava kollase tulega. Samuti ei nähtu salvestuselt, et kaebaja poolt juhitud sõiduki peatamine oleks kedagi ohustanud, kuivõrd ei ees ega taga ei olnud ühtegi sõidukit. Samuti märkis kohtuväline menetleja, et kaebaja mootorsõiduk ei olnud kollase tule süttides ületanud stoppjoont, vaid ta alles lähenes foorile. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et olles uurinud ja hinnanud tõendeid kogumis, on leidnud tõendamist P.G poolt väärteo toimepanemine. LS § 221 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine saab olla vaid tahtlik tegu, mida ei ole võimalik toime panna ettevaatamatusest. Selline isiku käitumine näitab tema üleolevat suhtumist liikluskorda ja juhi kohustustesse. Karistuse osas märkis kohtuväline menetleja, et karistuse määramisel võeti aluseks sanktsiooni keskmine määr, mis on 25 trahviühikut. Arvestati, et kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad, et menetlusalusel isikul oli väärteo toimepanemise hetkel 5 kehtivat karistust ning eelnev samalaadse liiklusalase väärteo eest mõistetud karistus ei mõjutanud teda seaduskuulekalt käituma. Seega on rahatrahvi kohaldamine üle keskmise määra põhjendatud nii erikui ka üldpreventiivsetel kaalutlustel. Kaebaja kahetsuse osas märkis kohtuväline menetleja, et tegemist ei ole sellise asjaoluga, mis tingiks karistuse vähendamise. Ositi tasumise osas kohtuväline menetleja vastu ei

4-15-4687

vaielnud. Kohtuväline menetleja selgitas kaebajale, et fooritule muutumise näol ei ole tegemist ootamatu takistusega, vaid etteaimatava takistusega. Samuti ei ilmu Tallinna linnas foorid autojuhtide teele ootamatult, isik oleks pidanud teadma, et foori lubav tuli ei põle igavesti ja teatud aja tagant vahetub see foori keelava tule vastu. KOHTU SEISUKOHT

Kohus leiab, et P.G (P.G) 10.06.2015.a kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja

Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialisti Aivar Hirs’i 14.05.2015.a otsusele väärteoasjas nr 2302,15,006423 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks tuleb jätta rahuldamata järgnevatel põhjustel.

V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §s

87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile. Kaebusest nähtub, et P.G iseenesest ei vaidlusta väärteo toimepanemist kohtuvälise menetleja otsuses näidatud ajal ja kohas. P.G rõhub asjaolule, et kohtuväline menetleja on rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust, mille tulemusena peab otsuse tühistama ja uue otsuse tegema. Antud seisukohaga kohus ei nõustu, seda järgnevatel põhjustel. Kohus leiab, et P.G-le inkrimineeritud väärtegu on tõendamist leidnud menetlusaluse isiku kohtuistungil antud ütlustega, milles ta nendib, et ületas ristmikut keelava kollase tulega, samas leiab, et tegemist oli inimliku eksitusega ja mitte tahtliku teoga;

, väärteoprotokolliga 20150423441301 millest nähtub, et isik rikkus LS § 58 lg 3 nõudeid, pannes toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 221 lg 1 alusel; kombineeritud liiklusjärelevalve teostamise protokolliga, millest nähtub, et P.G juhtis mootorsõidukit, sõitis fooridega reguleeritud ristmikule foori keelava kollase tule ajal. Liiklust ohustamata oleks juht võinud sõiduki peatada enne ristmikut; väärteootsusega, mille kohaselt karistati P.G LS § 221 lg 1 alusel rahatrahviga 120 eurot. Samuti nähtub otsusest, et P.G oli väärteo toimepanemise hetkel 1 kehtiv karistus samalaadse liiklusalase väärteo toimepanemise eest ning , karistusregistri väljavõttega millest nähtub, et P.G on 5 kehtivat väärteokaristust, kusjuures 03.02.2015.a karistati teda LS § 221 lg 1 alusel rahatrahviga 60 eurot. Seega P.G poolt toimepandud väärtegu on tõendamist leidnud ning P.G juhtides mootorsõidukit sõitis fooridega reguleeritud ristmikule foori keeleva kollase tule ajal. Kohus on seisukohal, et P.G poolt toimepandud väärtegu on tuvastamist leidnud ning tema tegu vastab LS § 221 lg 1 sätestatud väärteo objektiivsetele tunnustele /Juhi poolt foori keelava tule ajal ristmikule või jalakäijate ülekäigurajale sõitmise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut/.

4-15-4687

Kohus leiab, et P.G pani väärteo toime vähemalt kaudse tahtlusega, sest tema juhtides mootorsõidukit ületas ristmiku keelava kollase tule ajal. Kohus leiab, et antud väärtegu ei ole võimalik toime panna ettevaatamatusest, kuivõrd valgusfoorid asetsevad kindlates kohtades ning fooritulede vahetumine on etteaimatav. Kohus on seisukohal, et õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine ning kohtuväline menetleja ei ole rikkunud väärteomenetluse sätteid. Kohus märgib, et määratud karistus on kooskõlas karistuse kohaldamise alustega.

Karistuse mõistmisel arvestatakse süüdlase isikut, süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalusega mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Karistusseadustiku §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks.

Samas peab kohus selgitama teatud kaebaja seisukohtasid. Kaebaja on märkinud, et väärteootsusest ei nähtu, kuidas kohtuväline menetleja jõudis järeldusele, et kaebaja oleks saanud ilma liiklust ohustamata ohutult sõidukiga peatuda. Kohus märgib, et väärteootsuses nähtub, et väärtegu ja selle teo toimepanemise tehiolud on tõendatud videosalvestusega. Videosalvestuselt nähtub, et enne kui kaebaja poolt juhitud mootorsõiduk jõuab politseikaamera vaatevälja ei ole ühtegi autot tema eest. Kuskil 8-9 sekundit enne kaebaja veoauto jõudmist vaidlusaluse ristmikuni

(valgusfoorini), möödus viimane auto valgusfooride juurest. Seega antud asjaolu kinnitab, et ühtegi teist autot kaebaja veoauto ees ei olnud. Kaebaja möödus valgusfoorist esimesel rajal, tema kõrval liikus halli värvi takso. Ühtegi autot tema järel ei sõitnud, nagu kaebaja on kohtuistungil väitnud. Seega poleks kaebaja pidurdades liiklust ohtu seadnud. Järgmisena nähtub videosalvestuselt, et hall auto, mis liikus veoauto kõrval jõudis kuskil 2 sekundit peale kaebaja veoautot valgusfoori juurde ning tema suutis linnakiirusel liikudes oma autot peatada. Seega kohus olles põhjalikult tutvunud videosalvestusega on seisukohal, et kaebaja oleks saanud enda poolt juhitud mootorsõiduki liiklust ohustamata pidama enne ristmikut. Seega kohtuvälise menetleja viide oma otsuses antud asjaolule ei ole sisutühi, kuivõrd selline asjaolu on üheselt tuvastatav videosalvestuselt. Kohus peab vajalikuks märkida ka asjaolu, et videosalvestuselt nähtub, et roheline vilkus tõesti kaks korda, mis on tavaline Tallinna liikluses. Kõik Eestis olevad valgusfoorid töötavad enam vähem ühel põhimõttel. Mõnel valgusfooril on lihtsalt tulede tsükklid pikemad kui teistel. Samamoodi nähtub videosalvestuselt, et kollane tuli jõudis põleda kuskil 3 sekundit ennem kui kaebaja ristmikule jõudis ning kui kaebaja oli mootorsõiduki esimese otsaga ületanud ristmiku süttis juba punane tuli. Seega siinkohal ei saa rääkida lihtsalt rohelise tule vilkumise maha magamisest, vaid kaebaja ei märganud kollast tuld, mis jõudis enne tema ristmikule jõudmist põleda juba ligikaudu 3 sekundit. Samas on oluline märkida, et videosalvestuselt nähtub üks oluline moment. Nimelt ootas antud ristmikul lubava tule süttimist jalakäija. Kui jalakäija oleks olnud raja poolel, kus kaebaja oma mootorsõidukiga liikles, siis oleks võinud tagajärjed olla väga tõsised. Kahjuks peab tõdema, et paljud jalakäijad ei oota lubatud tule süttimist, nad näevad, et autodele on hakkanud põlema kollane tuli, mis annab märku peatselt süttivast punasest tulest, seega otsustavad nad varem asuda liiklusrada ületama. Kui käesoleval juhul oleks selline olukord juhtunud, oleks kaebaja enda poolse rikkumise tagajärjel põhjustanud liikluses ilmselgelt nõrgema poole, jalakäija, paratamatu

4-15-4687

tervisekahjustuse või isegi surma. Sellepärast on oluline, et kõik liiklejad järgiksid kehtestatud liikluseeskirjasid. Liikluseeskirjad ei ole kehtestatud inimeste „kiusamiseks“, vaid kõikidel nendel reeglitel on eesmärk, et takistada raskete õnnetuste tekkimist liikluses.

Kaebaja on asunud seisukohale, et määratud karistus on põhistamata. Kohus ei nõustu antud kaebaja väitega. Nimelt nähtub väärteootsusest, et isikul on üks kehtiv samalaadne liiklusalane väärteo karistus. Tema teos karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei esine. LS § 221 lg 1 alusel karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut. Karistuse mõistmisel arvestatakse süüdistatava isikut, süü suurust, toimepandud süütegude laadi ja ohtlikkust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalusega mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (3-1- 1-82-14, 3-1-1-63-14) on korduvalt rõhutatud, et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Lisaks tuvastatakse süüdistatavale konkreetse karistuse valimiseks sanktsioonivahemiku keskmisest lähtudes järgnevalt süüd kergendavad ja raskendavad asjaolud ning muud süü suurust määravad asjaolud (nt süüdistatava teojärgne käitumine, kannatanu käitumine jms). Arvestades, et antud sanktsiooni keskmine määr on 25 trahviühikut.

Menetlusalune isiku käitumises väärteo toimepanemise ajal ei esinenud kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ning isikul on üks kehtiv (03.02.2015.a) samalaadse liiklusalase väärteo toimepanemise eest mõistetud karistus, on kohtu hinnangul isikule mõistetud karistus, 30 trahviühiku näol, õiglane. Kohus olles vaadelnud väärteootsust tuvastas kõik eelpool mainitud asjaolud, leiab, et isikule määratud karistus on põhjendatud selgesti ning kohtuvälise menetleja seisukoha ja karistuse suuruse kujunemine on jälgitav. Kuna kohus eelpool selgitas, et karistuse suuruse kujunemine on kohtu hinnangul selgelt jälgitav on antud kaebaja väide asjakohatu.

Kaebaja on leidnud, et kohtuväline menetleja on rikkunud HMS tulenevat põhistamise kohustust. HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud. Selles osas kohus nõustub kaebajaga. Samas ei nõustu kohus kaebaja seisukohaga, et kohtuvälise menetleja otsus ei ole põhjendatud. Kohus möönab, et kohtuvälise menetleja otsust oleks saanud rohkem põhistada, samas on põhjendamine väga üldine mõiste. Kohus on seisukohal, et antud kohtuvälise menetleja otsuses on kõik olulised asjaolud ära märgitud. Nimelt nähtuvad millal ja kus väärtegu toimepandi.

Milline oli kaebaja poolt rikkutud õigusnorm ning kuidas seda kvalifitseeriti. Samamoodi nähtub kas isiku teos esinevad karistust kergendavad või raskendavad asjaolud. Milliste tõenditega on tegu tõendamist leidnud. Seega kõik asjaolud, mille põhjal saab kindlaks teha, kas tegu on toimepandud või mitte on antud otsuses ära märgitud. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja otsus ei ole rikkunud HMS § 56 lg 1 sätestatud kohustust.

Mis puudutab kaebaja viidet, et kohtuväline menetleja konstateerib fakti, et tal on üks kehtiv karistus, märgib kohus järgmist. Kohtuväline menetleja on viidanud just sellele ühele kehtivale karistusele, kuna antud karistus on samuti määratud LS § 221 lg 1 alusel, s.t ka selle teo pani kaebaja toime kuna ületas ristmikut keelava valgusfoori tulega. Tegelikkuses oli kaebajal käesoleva väärteo rikkumise hetkel 5 kehtivat erinevat liiklusalaste väärtegude toimepanemiste eest määratud karistust. Kohtuväline meneteja on otsustanud kasutada ainult ühte kehtivat karistus, kuivõrd see seondub otseselt antud väärteoga. Samas on kohus seisukohal, et kohtuväline menetleja on karistuse määramisel võtnud arvesse ka asjaolu, et isikul oli tegelikkuses 5 kehtivat liiklusalast väärteokaristust, mis iseloomustavad ilmekalt isiku suhtumist kehtivasse korda. Sellest tulenevalt peab kohus vajalikuks märkida, et viimati pani kaebaja samalaadse liiklusalase väärteo toime 03.02.2015.a ning käesoleva väärteo pani ta toime 23.04.2015.a, s.o natukene üle kahe kuu hiljem eelmisest karistusest. Juba ainuüksi selle fakti valguses on õigustatud raskema karistuse mõistmine, kuna isik ei ole ilmselgelt õppinud oma eelmisest karistusest midagi.

4-15-4687

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-09, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks milline karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Arvestades, et P.G on muutunud tavaliseks keelava tule ajal ületada ristmikuid (03.04.2015.a samalaadne rikkumine LS § 221 alusel) peab määratav karistus olema kooskõlas teo raskusega. Seega kaebaja väide, et temaarvates oleks õiglane eelmise karistusega samas suurusjärgus olev karistus, millega ta oleks ka nõud, ei ole asjakohane. Määratav karistus ei pea olema selline, millega isik nõustuks. Karistus peab suunama isikut edaspidi õiguskuulekalt käituma ning hoiduma uute väärtegude toimepanemisest. Iga järgnev karistus peab olema eelmisest raskem ning uue väärteo toimepanemisel ei saa isik loota, et uue väärteo toimepanemisega kaasneb leebem või samalaadne karistusõiguslik kohtlemine.

Mis puudutab seisukohta, et karistuse määramisel ei ole arvestatud kaebaja majandusliku ja perekondliku seisundiga, märgib kohus. Kohus olles tutvunud väärteomaterjalidega, ei ole suutnud tuvastada, et isik oleks esitanud või taotlenud määratava rahatrahvi ositi tasumise võimalust. KarS § 66 lg 2 kohaselt võib kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Väärteomaterjalidest ei nähtu selliseid mõjuvaid põhjuseid. Kohtuväline menetleja ei saa hakata iseseisvalt otsustama, kas rahatrahv kuulub ositi tasumisele või mitte. Isik peab selleks esiteks seda taotlema ning teiseks esitama kohtuvälisele menetlejale asjakohased tõendid, mis tõestaksid tema majanduslikku ja perekondliku olukorda. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et neil puudub vajadus ja õigus hakata tegema päringuid isiku sissetulekutes. Samuti ei tohi nad teha põhjendamatuid päringuid tööandjatele ja teistele riigiasutustele. Kohtul on selline õigus siiski olemas. Kui kohus peaks vajalikus antud järelpärimisi teha, siis kohtul oleks see õigus, aga kohtuvälisel menetlejal selline õigus puudub. Kui kohtuväline menetleja hakkaks tegema erinevaid päringuid isikute kohta, mis väljuvad tema pädevuse piiridest, kaasneks sellega isikute õiguste rikkumised. Seega kaebaja väide, et isegi ei kaalutud ositi tasumise võimalust on asjakohatu. Vajalik on märkida ka asjaolu, et kaebaja on kohtus esitanud ridamisi vabandusi, miks ta pani käesoleva väärteo toime (vahetas rida, vaatas tahavaatepeeglisse, tegemist oli inimlikku eksitusega jne). Samuti on kaebaja avaldanud kahetsust. Kohus on seisukohal, et kaebaja poolt avaldatud kahetsus ei ole siiras. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud 09.05.2014.a otsuses nr 3-1-1- 18-14, et karistuse kergendamiseks ei piisa paljasõnalisest kahetsuse avaldamisest, vaid kahetsus peab olema siiras ja kajastuma ka süüdistatava hoiakus tema poolt toimepandud teo suhtes.

Kaebaja on kahetsust avaldanud alles toimunud kohtuistungil, samas leides, et tema poolt toimepandud tegu ei olnud tahtlik, vaid tegemist oli inimliku eksimusega. Arvestades kaebaja poolt antud selgitusi ja nendele järgnenud kahetsust, on kohus seisukohal, et see ei ole siiras. Pigem on tegemist kahetsusega, et tema poolt toimepandud rikkumine tuvastati ja ta vahele jäi, kui kahetsus, et ta selle väärteo üldse toime pani.

Kohus on seisukohal, et P.G-le mõistetud karistuse näol ei ole tegemist ebaproportsionaalse karistusega, õiguserikkumise iseloomu arvestades. Kohus leiab, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuses ei osutatud sellistele minetustele, millega võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Kohtul puudub seega alus tühistada kohtuvälise menetleja seaduslik ja põhjendatud otsus. Samas leiab kohus, et kaebaja taotlus võimaldada tal mõistetud trahv tasuda ositi on põhjendatud ja kuulub seetõttu rahuldamisele, kuna isik on avaldanud, et tema sissetulek on väike (400 eurot),

4-15-4687

abikaasa ei tööta, kuna jäi teise lapse hoolduspuhkusele ning igakuiselt peab ta tasuma üürina 200 eurot + kommunaalkulud.

Kohus juhindus V™S § 132 p 1, § 109, § 111, § 113, § 155, KarS § 66.

Violetta Kõvask Kohtunik /Digitaalselt allkirjastatud/