1-14-6026/80 · 1-14-6026/80 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1 (17)

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. september 2015. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-14-6026 Kohtukoosseis Eesistuja S

ten Lind, liikmed Meelika Aava ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Tõlk Elina Huobolainen Svetlana Talli Kohtuistungi toimumise aeg 10. juuni 2015. a Kriminaalasi

Elena F.R i süüdistuses KarS § 266 lg 2 p 3 - (alates 01.01.2015. a KarS § 266 lg 2 p 4) ja § 121 (alates 01.01.2015.a KarS § 121 lg 1) järgi ning

F.R i süüdistuses KarS § 266 lg 2 p 3 - (alates 01.01.2015.a KarS § 266 lg 2 p 4) ja § 121

(alates 01.01.2015.a KarS § 121 lg 2 p 3) järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 24. märtsi 2015. a otsus Apellandid Süüdistatavad Elena .R-i ja .R ning nende F F kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikov Prokurör Eve Soostar Süüdistatavad

Elena .R i F -

isikukood 46107020275; Vene Föderatsiooni kodanik;

elukoht XXXX XX-XX XXXXXXX emakeel vene keel; ;

kõrgharidusega; töökoht KÜ

L, XXXXXXX XXXXX. Kriminaalkorras karistamata. F.R

isikukood XXX; Vene Föderatsiooni kodanik; elukoht XXXX XX-XX XXXXXXX; emakeel vene keel;

keskeriharidusega; töökoht: KÜ L XXXXXXX XXXXX. , Kriminaalkorras karistamata Kaitsja Vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikov Kannatanud

VP VB , , IK ,

TK

RESOLUTSIOON

2 (17)

Tühistada Harju Maakohtu 24. märtsi 2015. järgmistes osades: a otsus

 F - .R i ; ja Elena .R i süüdimõistmises KarS § 266 lg 2 p 3 alusel F -

 F - F - .R ile ja Elena .R ile liitkaristuste KarS § 64 lg 1 ja § 63 lg 2 alusel mõistmise osas;

 F - F - .R ile ja Elena .R ile mõistetud vangistuste tingimisi täitmisele pööramata jätmisel määratud katseaegade osas

Nimetatud osades teha uus otsus järgnevalt:

 Mõista arS § 266 lg 2 p 3 järgi õigeks; .R ja Elena .R i K

F F -

 Jätta .R ile ja Elena .R ile KarS § 64 lg 1 ja § 63 lg 2 alusel F - F -

liitkaristus mõistmata .R i ära kandmata karistus F - (vastavalt sellele on Elena 4 kuud 29 päeva ning .R i karistus 8 kuud vangistust) F - ;

 Määrata KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel .R i katseaja pikkuseks 1 aasta 3 F - kuud ning Elena .R ile 1 aasta. F -

Muus osas jätta Harju Maakohtu 24. märtsi 2015. a otsus muutmata.

Apellatsioonid rahuldada osaliselt.

Mõista riigieelarvest .R i

ja Elena .R i kasuks välja F - F -

maakohtumenetluses vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikovi poolt osutatud õigusabi kulude katteks 4680 eurot ning apellatsioonmenetluse õigusabikulude katteks 2160 eurot.

Lisaks mõista .R i kasuks riigieelarvest välja F - vandeadvokaat Sven Sillari poolt maakohtumenetluses osutatud õigusabi kulud 669,9 euro ulatuses.

Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates

kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega.

Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Kannatanul on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 24.03.2015. a otsusega mõisteti Elena F.R i süüdi KarS § 266 lg 2 -

p 3 ja KarS 121 karistati teda vastavalt 7- ja 5-kuulise vangistusega. Kohus leidis, et § järgi ja karistusseadustiku praegu kehtiva redaktsiooni järgi vastavad need teod KarS § 266 lg 2 p-le 4

ja KarS -le 1. § 121 lg KarS § 64 lg 1 ja § 63 lg 2 mõistis kohus liitkaristuseks 10 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1

alusel

luges kohus karistusest kantuks 1 päeva.

3 (17)

KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel määras kohus, et E. F.R i karistust ei pöörata täitmisele

- , kui ta ei pane 2-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab talle käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. Samuti mõistis maakohus KarS § 266 lg 2 p 3 ja KarS § 121 järgi süüdi F.R i ning -

karistas teda vastavalt 7- ja 8-kuulise vangistusega. .R-i teod vastavad maakohtu F hinnangul karistusseadustiku kehtiva redaktsiooni kohaselt KarS § 266 lg 2 p-le 4 ja § 121 lg 2 p-le 3. KarS § 64 lg 1 ja § 63 lg 2 alusel mõistis kohus F.R-ile liitkaristuseks 11 kuud vangistust.

Ka .R-i puhul kohus, et ei .R-i F F määras KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel pöörata karistust täitmisele, kui ta ei pane 2-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab talle käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid ja kohustusi.

IK

tsiviilhagi 500 euro nõudes ja tsiviilhagi 350 euro nõudes jättis maakohus rahuldamata. VP

E. .R-i ja .R

selles, et nad tungisid 04.05.2012.a F F mõisteti KarS § 266 järgi süüdi päevasel ajal Tallinnas XXXX XX Tallinn asuva maja keldriruumis valdajate tahte vastaselt ja

seadusest tulenevat õiguslikku alust omamata ja valduses olevatesse keldriboksidesse IK VP eesmärgiga ldriboksid hõivata ja lammutada. ke

KarS § 121 järgi mõisteti süüdi lõi E. .R-i selles, et ta 28.07.2014.a kella 13.00 paiku F Tallinnas XXXX XX Tallinn asuva elumaja lähedal VB-it tugevalt veevooliku pihustiga vastu

pead, tekitad

es kannatanule füüsilist valu. F.R mõisteti KarS § 121 järgi süüdi kahes episoodis: 04.05.2012.a kasutas ta XXXX XX Tallinnas asuva maja keldriruumis vägivalda VP suhtes, kui viimane keelas tal siseneda enda valduses olevasse keldriboksi ja seda lammutada. Esmalt lõi F.R

rusika VP ga näopiirkonda ning seejärel veel rusikaga parema silma ja vasaku meelekoha piirkonda. Löökide tagajärjel langes kannatanu põlvedele, tundis füüsilist valu ja sai

tervisekahjustusi hematoomi ja marrastuse parema silma – all ning alalõualuu piirkonnas ning turse otsmiku piirkonnas.

31.08.2012.a kella 8.00 paiku tarvitas XXXX XX Tallinnas asuva maja keldriruumis ta

vägivalda ühistu kojamehe keldriruumi võtmeid

TK suhtes, kui viimane keeldus talle

loovutamast. surus

F.R TK vastu seina ning võttis kannatanu kätt väänates temalt võtmed ära. Käe väänamise tagajärjel tundis kannatanu füüsilist valu ning vastu seina surumise

ja käe väänamise tulemusena – vasaku õla ja parema käe II sõrme sai ta tervisekahjustusi põrutuse ja verevalumid.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid mõlemad süüdistatavad ja nende kaitsja

L.

Olovjanišnikov.

2.1 Kaitsja

.R-i ja .R-i F F taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning E. õigeksmõistmist.

4 (17)

Kaitsja leiab, et kohus on ebaõigesti kohaldanud KarS § 266. Kaitsja leiab, et maakohus on

alusetult asunud seisukohale, nagu oleks keldriboksid kannatanutele üle antud. Kellelegi ei

olnud antud mingisuguseid lube keldribokside kasutamiseks ning nende püstitamine toimus

omavoliliselt. Korteriühistu moodustamisel võeti vastu otsus, et kõik keldriboksid kuuluvad ühistule. Maakohus on tuginenud Riigikohtu lahenditele, mis ei ole asjakohased. Kaitsja hinnangul tähendab maakohtu otsuses viidatud asjas nr 3-1-1-23-11 tehtud Riigikohtu otsuse tõlgendus seda, et kui kindla elukohata isik, kes asub elama elamusse, mida selle omanik ei kasuta, teostab õigusliku aluseta maja hõivanu reaalvõimu ruumi üle ja on selle valdaja, mille tulemus on see, et omanik täidaks enda hoonesse sisenedes KarS § 266 koosseisu.

Kohus on väljunud süüdistuse piirest, lugedes tõendatuks E. F F .R-i ja .R-i ja süü IK

VP keldriboksi

de hõivamises.

Kaitsja leiab, et toimepandud teole praegu kehtiva seaduse järgi hinnangut andes on kohus lubamatult kohaldanud kvalifitseerivat tunnust, mida teo toimepanemise ajal kehtinud seadus

ette ei näinud. Teo selline kvalifitseerimine on vastuolus KarS § 5 lg Kuna KarS § 266

-ga 3.

põhikoosseisu puhul on alates 01.01.2015. a tegemist väärteoga, oleks kohus pidanud

kriminaalmenetluse lõpetama. Siiski põhjendab kaitsja ka seda, miks ei vasta tegu praegu

kehtivale KarS § 266 lg 2 p märgitakse, et kohus tugines kahele -le 4. Apellatsioonis

kvalifitseerivale tunnusele, milleks olid „sissetungimine võõra ruumi hõivamise ja ametliku tegevuse takistamise eesmärgil“. Kaitsja leiab, et keldris asuvate abiruumide puhul, milles käidi

vaid mõni kord aastas, ei saa rääkida sellest, et nendes oleks toimunud mingi ametlik tegevus.

Kaitsja leiab, et süüdistuses ei ole hõivamise eesmärki nõuetekohaselt lahti kirjutatud, kohus ei

tohi aga

süüdistuse piirest väljuda. Kaitsja on seisukohal, et rääkida ei saa ka keldribokside hõivamisest. Hõivamine eeldab kahe

tunnuse esinemist: a) hõivatud ruumi kellegi kasutusse pööramine; b) selle valduse ebaseaduslik kasutamine. Süüdistuses ei ole esitatud ühtegi dokumenti, mis tõendaks, et TR ja IK valdasid keldibokse seaduslikult. Ka kannatanutel endal ei olnud selle tõendamiseks esitada mingeid dokumente. Ühistu sisekorraeeskirja punktis 3.3 on märgitud, et igale korterile võib kuuluda vaid üks panipaik. Uute panipaikade ehitamine või omavoliliselt vabade panipaikade

oma valdusse võtmine on keelatud. Ka on keelatud tõkestada ligipääsu ühistu tegevuseks vajalike kommunikatsioonide juurde.

Vastuseks süüdistuses märgitule, et IK ja on korteriomanikena ehitise reaalosa juurde TR

kuuluva kaasomandi kaasomanikud,

, märgib kaitsja, et nad on mõtteliste osade omanikud nende kaasomandi osa on kindlaks määramata. Seega olemasolevatel boksidel ei olnud kindlat

omanikku; bokside kasutamine põhines naabrite järeleandmistel. Olukorra korrastamiseks otsustas ühistu 19.07.2014. a, et kõik keldriruumid on ühistu omand. Kuna ühistu võib kasutada

oma omandit ühistu huvides, ei saa rääkida keldriruumide lammutamise, lõhkumise jne ebaseaduslikkusest.

Kaitsja leiab, et tegemist ei ole KarS § 266 koosseisule vastava teoga ka põhjusel, et

E. TR

F.R ile ja F.R ile kuulus samuti mõtteline osa kaasomandist nagu - - -le ja - IK legi.

5 (17)

Kaitsja lisab, et ruumi, mida kasutas IK, Kuna ebaseaduslikult ei ole keegi kasutusele võtnud.

ehitatud vahesein

võeti maha, siis eraldatud keldriboksi lihtsalt enam ei eksisteeri. Seda, kas K poolt kasutatud boksi uksel oli 4. mail lukk ees, ei ole tuvastatud. Teada ei ole, kes luku maha võttis ja ukse avas.

Kaitsja leiab, et

E. F.R ile KarS § 121 järgi esitatud süüdistuses on toodud ära kaks - teineteist välistavat tunnust: tervisekahjustuse tekitamine ja valu tekitamine. Kuna tegemist on

iseseisvate tunnustega, siis juhul, kui süüdistuses heidetakse ette ainult ühte tegu, saab kohaldada vaid ühte tunnust. Kui prokurör leiab, et füüsilise vägivallaga tekitati vaid valu, siis ei saa rääkida tervisekahjustusest, mida süüdistuses ei ole konkretiseeritud.

Kaitsja märgib, et tunnistajate ütluste kohaselt lõi AM

ja SE VB esmalt E. .R kotiga, F

millele järgnes sõnavahetus ja püüdis taas lüüa E. F.R kotiga. Alles pärast seda lõi VB

E. .R-i -it voolikuga vastu pead. E. .R on vigastused politsei poolt fikseeritud VB F F

ja vastava dokumendi esitas kaitsja kohtule. Seega tegutses E. .R-i - VB F it voolikuga lüües

hädakaitses KarS § 28 lg 1 tähenduses. Kaitsja hinnangul kinnitab seda ka prokuröri

06.10.2012.

a määrus. Seda ei lükka ümber ka kannatanu ega süüdistatava abikaasade ütlused. Tunnistaja TR ütluste kohaselt tema kotiga ega kastmisvoolikuga löömist ei näinud, nägi ainult

VB VB peast kinni hoidmas. Seda, et

E. -it voolikuga, kuulis ta hiljem kellegi F.R i lõi -

käest. Viimases osas ei ole a ütlused KrMS § 66 lg 2 ga

TR 1

kohaselt tõendiks. Käsitletud

tõenditega ei ole vastuolus E. F.R i ütlused, et ta võis voolikuga riivata tema rünnakut - VB

tõrjudes. See eest on teiste tõenditega vastuolus ütlused, milles ta kategoo - VB riliselt eitab E. F.R i kotiga löömist. -

Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et kuna E. F.R i tegutses hädakaitses, tuleb ta KarS § 121 järgi - õigeks mõista. Kui aga E. F.R i arvas ekslikult, et ta on hädakaitseseisundis, tuleb lähtuda -

KarS § 31 lg g ka sel juhul tuleb ta õigeks mõista. -st 1 nin

Vaidlustades .R-i

F süüdimõistmist KarS 121 järgi, märgib kaitsja, et löömise VP

episoodis ei vasta s tud asjaoludele, sealhulgas enda ega üüdistuse faabula väljaselgita VP tunnistajate ütlustele. Kaitsja seab VP ütlused kahtluse alla, küsides, miks oli vaja F.R, kainel ja mitteagressiivsel isikul, lüüa VP, kes ei ole F.R ist nõrgem. Seoses - VP väitega,

et sündmuse juures oli ka tema abikaasa, märgib kaitsja, et viimast keegi ei näinud. Kaitsja

lisab, et LP andis sündmuste käigu kohta vastuolulisi ütlusi. Samuti olid nii VP kui LP ütlused eluliselt mitteusutavad.

Kaitsja leiab, et .R oli F teda haamriga ähvardava suhtes hädakaitseseisundis. VP

Väidetav esimene löögi puhul, mis toimus enne seda, kui haamri võttis, on aga sõna sõna a VP vastu olukord.

Kaitsja märgib veel, et kuigi võimalik tuvastada, VP-il fikseeriti vigastused, ei ole millal ja kuidas need tekkisid. See oleks tuvastatav ainult ekspertiisiga, mida aga tehtud ei ole. Kaitsja hinnangul ei ole kannatanu versiooni kinnitavaid tõendeid, seevastu F.R i -

versiooni toimunust toetavad ja

SV TR ütlused. Üle kuulatud politseiametnikud ei ole

6 (17)

sündmuse pealtnägijad ning nende ütlused ei ole KrMS § 66 lg 21

kohaselt tõendina kasutatavad.

TK annatanu versioon toimunust suhtes vägivalla tarvitamise episoodi kohta leiab kaitsja, et k

on erinevalt .R-i omast vastuoluline ja ebaloogiline (eluliselt mitteusutav). Kaitsja F

taotlusel kuulati maakohtus tunnistajana üle , kes nägi sündmust pealt. Ka ütlused JH JH

lükkavad väited ümber. Prokuröri TK poolel oli ainsaks tunnistajaks . Viimane teab aga MT

sündmusest endast vaid tähenda märgitud TK jutust. See b, et selles osas, vastavalt eespool

KrMS § 66 lg- 2 le 1, ei ole tema ütlused tõendiks. Mis puutub MT ütlustesse selle kohta, et TK- l oli jope tasku katki rebitud, siis ei mäletanud ta kannatanu riietest mingeid detaile peale katkise

task TK

MT u. Pealegi läks juurde poolteist tundi pärast konflikti, ja pole teada, kuidas ta tasku katki minna võis. Ka selles episoodis heidab kaitsja ette, et ei ole tehtud ekspertiisi vigastuste tekkemehhanismi väljaselgitamiseks.

2.2 E. .R-i ja .R taotlevad samuti nende F F maakohtu otsuse tühistamist ja

õigeks mõistmist. suhtes kohaldataks võimalikke F.R taotleb veel, et maakohtu meetmeid au ja väärikuse teotamise eest.

KarS § 266 järgi kvalifitseeritud episoodi osas leiavad süüdistatavad, et maakohtu otsus oli

subjektiivne. Kohtu järeldused ei sobi kohtus uuritud tõenditega. Samuti käituti

süüdistatavatega kohtumenetluses alandavalt, mis seisnes alandavate küsimuste esitamises.

Kohus toetas üksnes prokuröri väiteid, kaitseseisukohti aga moonutati. Ka lubas kohus uute tõendite esitamist, mis jäid aga kohtus käsitlemata.

Sarnaselt E. .R-i ja .R F F kaitsjale märgivad , et ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et

majavalitsus oleks andnud majaelanikele loa keldribokside kasutamiseks. Ei ole üldse teada,

millal ja mis alusel on need boksid tekkinud ja milline on nende õiguslik staatus. Kõik

dokumendid

võttis majavalitsuselt üle kui korteriühistu esimene esimees ja kui tema VP käsutuses oleks mingidki dokumendid selle kohta, oleks ta need kindlasti esitanud.

Vale on maakohtu seisukoht, et .R sai keldriboksi majavalitsuselt enne 2000. a. F F.R ei ole kunagi pöördunud majavalitsuse poole keldriboksi saamiseks, kuna ta ei ole korteriomanik.

Kohus viitab mingisugusele tegevusele, mis toimus boksides, kuid jääb arusaamatuks, mis tegevus võis toimuda boksis, kus isik käib kõigest mõni kord aastas. Kui on tegemist ametliku tegevusega, nagu on märgitud seaduses, siis peab see olema ka ametlikult registreeritud. Selle kohta mingeid tõendeid esitatud ei ole.

Apellandid leiavad, et kohus on andnud vale hinnangu korteriühistu üldkoosoleku

proto -t ja teisi teavitati bokside vabastamise kollidele. Kohus luges tõendatuks selle, et IK

kohustuses

t igal juhul 1. mail 2012, jättis aga tähelepanuta, et see oli alles kolmas teavitus. Keldriruumide küsimus lahendati korteriühistu üldkoosoleku ja juhatuse poolt ning E. F.R-i

ja F.R täitsid neid otsuseid. Kuna tuvastatud ei ole juriidilise isiku kuritegu, ei saa rääkida ka E. F.R i ja F.R i kriminaalvastutusest. - -

7 (17)

Maakohus on moonutanud Riigikohtu lahendi 3-1-1-18-14 eisukohale, et mõtet, asudes s

seaduse muutumisel võib süüdistus tugineda nendele kvalifitseerivatele tunnustele, mida

süüteokoosseisus enne ette nähtud ei olnud. Seega oleks kohus pidanud omavolilise sissetungimise osas pidanud menetluse lõpetama või tegema õigeksmõistva kohtuotsuse.

VP episoodis on kohus suhtes vägivalla tarvitamise hinnanud tõendeid valesti. Kohus ei ole

välja selgitanud, millal oli keldriruumis ja mis seal sel hetkel toimus. Kohus ei analüüsinud LP

LP Kohus on ütlusi tervikuna, vaid rebinud ütlustest välja enda jaoks soodsaid lõike. moonutanud F.R i esitatud tõendite tähendust ja seadnud alandaval moel kahtluse alla - töökohast ja korteriühistult saadud iseloomustuse.

Kohus on esitanud mi tu kohtu tmesuguseid oletusi, mis ei ole asjakohased. Nii on põhjendama seisukoht, et .R-i vigastused ei saanud olla haamriga tekitatud, sest haamriga tekitatud F vigastused peaksid olema raskemad. Selline kohtu mõttekäik peaks paika juhul, kui F.R oleks olnud paigal ja lihtsalt oodanud lööki, tegelikult ta põikas löökide eest kõrvale ja kaitses

ennast. Ka on vale kohtu seisukoht, et

SV VP .R-i ei saanud näha, kuidas F löömiseks hoogu võttis, sest E. F.R-i varjas vaatevälja. SV on E. F.R-ist peajagu pikem ja viimane

ei saanud tema vaatevälja takistada. Pealegi liikus karjet kuuldes lähemale. SV

F.R pöördus koheselt, s.t 04.05.2012. a politsei poole, mida kinnitab lisatav

politseiasutuse tõend. Seda tõendit ei ole varem esitatud, sest varem politseisse pöördumist keegi ei vaidlustanud ja probleem tõusetus alles kohtuotsuses.

TK TK

episoodis on kohtuotsus vastuoluline, kuna suhtes vägivalla tarvitamise ütluste alusel

püüab kohus näidata, et tunnistaja JH-t ei olnud üldse keldris, JH enda ütlusi hinnates aga leiab,

et

JH räägib keldris viibimise kohta tõtt. ütlused langevad kokku tema kohtueelses JH menetluses antud

ütlustega. Samuti langevad need kokku F.R i ütlustega. -

Kannatanu ning tunnistajate ja TK MT OL ütlused lükkab ümber patsiendikaart, mis kajastab TK vaatluse tulemusi.

Kohus on vääralt leidnud, et F.R tekitas endale vigastused ise. Lisaks on kohus ebaeetiliselt käsitlenud võimalikke isiklikke suhteid F.R i ja - TK vahel.

E. .R-i F leiab apellatsioonis talle KarS § 121 järgi esitatud süüdistuse

osas (VB , löömine) et kohus on teinud otsuses järeldusi, mille tegemise pädevus on eksperdil. Samuti moonutab kohus tunnistajate ütlusi ja on tuginenud kuulujuttudele.

Veel leitakse apellatsioonis, et kui prokurör pidas it hädakaitseseisund VB- is olevaks juba selle peale, kui ta märjaks kasteti, siis seda enam oli hädakaitseseisundis E. F.R i, kui teda löödi - kotiga.

3. Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid esitatud apellatsioonide juurde. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning tuleb jätta muutmata.

8 (17)

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4. Ringkonnakohus käsitleb esiteks E. F.R ile ja F.R ile KarS 266 lg 2 p 3 järgi - - ettegeidetavat tegu, seejärel F.R ile KarS 121 järgi esitatud süüdistuse episoode ning - viimasena E. F.R ile KarS § 121 järgi esitatud süüdistuse episoodi. -

I

5. . .R ja .R-i F F Esmalt käsitleb ringkonnakohus väidet, et tegu, milles E

KarS

§ 266 lg 2 p 3 süüdistatakse, ei ole alates 1. jaanuarist 2015. a enam kuritegu. KarS § 5 lg 2 kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse tagasiulatuv mõju. Seega juhul, kui

süüdistuses kirjeldatud tegu ei ole karistusseadustiku praegu kehtiva redaktsiooni kohaselt

enam kuritegu, ei ole põhjust analüüsida seda, kas see tegu vastas teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 266 lg 2 p 3 koosseisule.

04.05.2012. riminaalvastutuse a kehtinud karistusseadustiku KarS § 266 lg 2 p 3 nägi ette k valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale tungimise eest, kui see on pandud toime grupis. Alates 1. jaanuarist 2015 kehtivas redaktsioonis näeb KarS § 266 ette, et valdaja tahte vastaselt

hoonesse, ega alale ebaseadusliku tungimise ruumi, sõidukisse või piird või valdaja poolt esitatud sealt lahkumise nõude ebaseaduslik täitmata jätmise puhul on tegemist väärteoga (lg 1); kuriteoga on tegemist juhul, kui eespool nimetatud tegu on pandud toime vägivallaga või

maa-

ala, hoone või ruumi hõivamise või korrapärase tegevuse takistamise eesmärgil või kui

tungitud on elamiseks diplomaatilise puutumatusega maa-alale, kasutatavasse ruumi või hoonesse või ruumi.

Seega keldriboksi tungimine iseenesest kujutab endast kehtiva karistusseaduse kohaselt väärtegu ning kuriteoks ei muuda seda ka see, kui tegu on toime pandud grupis. Süüdistuse

(„Süüdistuse muutmine“; kd I, toim.l. 44 - 49) kohaselt iseloomustab E. .R-ile ja F

F.R-ile ette heidetavat tegu ka see, et see on pandud toime eesmärgil keldriboksid

hõivata ja lammutada, välistamaks keldribokside senistel valdajatel nende korrapärast sihtotstarbelist kasutamist. Sellest tulenevalt leidis prokurör, et kõnealune tegu on KarS § 266 lg 2 p 4 kohaselt endiselt kuritegu. Kaitsja on seisukohal, et kuna teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 266 ei sisaldanud sellist

tunnust nagu hõivamise või korrapärase tegevuse takistamise eesmärk, tähendab sellele tuginemine isiku olukorda raskendava seaduse tagasiulatuvat kohaldamist, mis on KarS § 5 lg 3 kohaselt lubamatu. Kaitsja on toonud apellatsioonis näite, et kui teo toimepanemise ajal kehtinud seadus ei sisaldanud koosseisutunnusena grupiviisilisust, uus seadus muudab aga teo karistatavaks vaid juhul, kui see on toime pandud grupis, leides, et sellisel juhul on ilmne, et

isikut ei või enam karistada. Seoses sellega tuleb märkida, et just kirjeldatud olukorras on

Riigikohus asunud seisukohale, et isiku karistamine on lubatav, kuna tema tegu on endiselt karistatav ka hilisema seaduse kohaselt. Viidatud kriminaalasjas leidis Riigikohus, et tegu, mis

selle toimepanemise ajal vastas KrK - § 195 lg le 1 (huligaansus), on karistusseadustiku järgi

kvalifitseeritav mitte KarS § 262 (avaliku korra rikkumine) järgi väärteona, vaid kuriteona

9 (17)

KarS § 263 p 4 (avaliku korra raske rikkumine) järgi. KarS § 263 p 4 nägi ette vastutuse avaliku korra rikkumise eest, kui see on pandud toime grupis. KrK § 195 lg 1 ega ka sama paragrahvi teised lõiked teo toimepanemist grupis koosseisutunnusena ei nimetanud. Riigikohus põhjendas oma seisukohta järgnevalt: „Enne Karistusseadustiku jõustumist toimepandud tahtlik ja jäme avaliku korra rikkumine ja ühiskonna vastu ilmse lugupidamatuse avaldamine tuli KrK § 195 lg 1 järgi kvalifitseerida sõltumata sellest, kas selle teo pani toime üks isik, või tehti seda isikute

grupis. Teo toimepanemine grupis täidab aga Karistusseadustiku järgi KarS § 263 lg-s 4 sätestatud kuriteo koosseisu.“ Käesoleval juhul on olukord analoogne. Enne 1. jaanuarit 2015. a kehtinud redaktsioonis oli

valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale tungimine

KarS § 266 järgi karistatav sõltumata sellest, mis eesmärgil seda tehti, s.t teo toimepanemine ruumi hõivamise või ruumi korrapärase kasutamise takistamise eesmärgil ei välistanud isiku vastutust. Seega ei ole alust pidada KarS § 266 praegu kehtiva redaktsiooni lg 2 p-i 4 E. .R-i ja .R-i olukorda raskendavaks. F F Seega ei välista seadusemuudatus seda, et enne 1. jaanuari 2015. a aset leidnud valdaja tahte

vastane keldriboksi tungimine on endiselt kuriteona karistatav. Küll tuleb tuvastada, et E. .R-i F ja F.R i tegu vastab nii teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 266 lg 2 p - - le 3 kui ka praegu kehtiva KarS § 266 lg 2 p-le 4.

6. Ringkonnakohus nendib, et kuigi maakohus on otsuses põhjalikult käsitlenud erinevaid teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 266 lg 2 p 3 ja praegu kehtiva KarS § 266 lg 2 p 4 tunnuseid, kuid käsitletud ei ole seda, millist süüdistatavate käitumist käsitab kohus KarS § 266

koosseisule vastava teona sissetungimisena

– – ning milliste tõenditega see tõendatud on. Seoses nimetatud küsimusega tuleb esiteks nõustuda apellantide seisukohaga, et maakohus on

väljunud süüdistuse piirest. Maakohus on otsuses märkinud: „Kohtuliku uurimise käigus prokurör loobus süüdistusest TR valduses olnud keldriboksi ebaseadusliku sissetungimise osas, kuid see asjaolu ei muuda Elena F.R i ja F.R i lõpliku süüdistust KarS § 266 - -

lg 2 p 3 (alates 01.01.2015.a KarS § 266 lg 2 p 4) järgi ’i ja keldribokside osas.“

VP K

Ringkonnakohus nendib, et ei 20.06.2014.

a süüdistusakti süüdistuse osas ega 06.01.2015. a

esitatud muudetus süüdistuses ei ole E. F.R ile ega F.R ile pandud KarS § 266 lg 2 - -

p 3 alusel süüks keldriboksi tungimist. Süüdistuses kirjeldati F.R i tegu järgnevalt: - VP

„… tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult Elena F.R iga, viimase käsul ja juhendamisel

-

tungis vaatamata keldriruumi kaasomaniku vastuseisule, so tema tahte vastaselt viimase TR valduses olevasse keldriboksi, omamata selleks seadusest tulenevat õiguslikku alust, seejärel tungisid tabaluku lõhkumise teel keldriruumi kaasomaniku IK valduses olevasse keldriboksi,

viimase tahte vastaselt ja omamata selleks seadusest tulenevat õiguslikku alust, viies

keldriboksist välja ja visates prügikonteinerisse le kuuluvaid esemeid koguväärtuses 707 IK-

eurot. “ E. F.R ile heidetakse aga ette seda, et ta „…andis käsu ja juhised võõrasse - valdusse

ebaseaduslikuks sisenemiseks, so tegutsedes teo kaasvalitsejana.“ Kuivõrd maakohtu otsuse

kohaselt prokurör keldriboksi ebaseadusliku tungimise osas süüdistusest loobus, oli TR süüdistus esitatud üksnes IK keldriboksi tungimises.

10 (17)

Sissetungimise all KarS § 266 tähenduses mõistetakse valdaja tahte vastast sisenemist hoonesse,

ruumi, sõidukisse või piirdega alale F.R ile esitatud süüdistuse sõnastusest selgub, et - . E.

talle

IK keldriboksi sisenemist ette ei heidetagi. Seega tõusetub küsimus tema vastutusest

kaastäideviija nagu teda on käsitanud süüdistus või vähemalt osavõtjana (kihutaja või na

kaasaaitajana) vaid juhul, kui on tuvastatud, et boksi tungis ebaseaduslikult F.R, kes IK

süüdistuse kohaselt pani kuriteo toime grupis E. F.R iga. Ringkonnakohus nendib, et -

tõendeid, mis kinnitaks seda, et .R boksi sisenes, ei ole. IK F

Süüdistatav F.R eitab IK IK keldriboksi sisenemist (kd I, toim.l. 204). Kannatanu ise sel ajal, kui ta keldriboks avati ja sealt asjad ära viidi, kohal ei viibinud, teda informeeris sellest

VP (kd I; toim.l. 102). Sama keht poja kohta, kes sai ib tunnistajana üle kuulatud IK VL

juhtunust omakorda teada - IK lt ning tema kohale jõudmise ajaks oli boks avatud ja tühi (kd I,

toim.l 113

pöördel).

VP keldriboksi ukse ees oleva tabaluku andis ütlusi selle kohta, et F.R lõikas läbi IK

(kd I, toim.l. 64 pöördel). on andnud ütlusi selle kohta, et seejärel F.R LP koos töömehega hakkas asju kokku panema ja välja viima (kd I, toim.l. 108 pöördel). Seda olukorda

kirjeldas aga täpsemalt kelle sõnade kohaselt hakkas E. VP, .R-i ja .R-iga kaasas F F

olnud töömees keldriboksist E. F.R i käsul asju välja kandma. ütluste kohaselt aitas - VP töömehe palvel F.R teda, hoides tagant töömehel seljas olnud kotti, millega asju välja

viidi (samas). Ei ega

LP VP ütlustest ei nähtu aga selgelt, kas töömehe aitamiseks sisenes

F.R ka keldriboksi. Tulenevalt KrM -le 3 tuleb IK S § 7 lg kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. TR, kes oli samal ajal samuti keldris, vastas küsimusele, kas ta nägi, kas F.R veel kellegi keldriboksi sisenesid: „Sisenemist ma ei näinud, aga kuulsin, kui ta hakkas saagima ja nägin ka, kui töömees viis kotid välja“ (kd I, toim.l. 69). Kannatanute

ütlustes viidatud töömees on samuti tunnistajana üle kuulatud. Tema väitel nad üheski SV keldriboksis sees ei käinud ning seda, kas F.R käskisid mõnest keldriboksist asju välja viia, ta ei mäleta (kd I; toim.l. 219).

VP ja

LP ütluste kohaselt lõikas F.R lahti IK keldriboksi ukse ees olnud tabaluku. Kuigi apellatsioonides väidetakse, et IK keldriboksil ei olnudki tabalukku ees, peab ringkonnakohus seda, et F.R luku lahti lõikas, tõendatuks. IK enda ütluste kohaselt oli tema keldriboksil

lukk ees. Luku lõikamise heli kuulmist kinnitasid oma ütlustes ka See tegu on ära toodud TR. ka süüdistuses. Tuvastatud ei ole aga seda, et F.R oleks lõiganud luku lahti selleks, et

ise

see, kes pidi keldriboksidest IK SV keldriboksi siseneda: kannatanute ütluste kohaselt oli asju välja kandma. Seega ei saa rääkida ka sellest, et luku läbilõikamise puhul oleks F.R pannud toime ebaseadusliku sisenemise katse. Kuigi kannatanute VP ja TR ütluste kohaselt viis

pärast seda, kui lukk oli lahti lõigatud, keldriboksist asju välja, ei ole ringk SV

IK onnakohtul võimalik anda hinnangut sellele, kas F.R i tegu võiks olla kvalifitseeritav kaasaitamisena -

SV toime pandud ebaseaduslikule sissetungimisele: tegemist oleks süüdistuse piirest väljumisega, kuna see eeldaks selliste faktiliste asjaolude tuvastamist, mida süüdistuses üldse mainitud ei ole. Nimelt ei ole süüdistuses üldse kajastatud SV tegevust.

Süüdistuses on nimetatud ka seda, et keldriboksist viidi ära talle kuuluvad asjad, millega IK

tekitati talle varalist kahju. See tegu võiks olla kvalifitseeritav sissetungimisega ja avalikult

11 (17)

toime pandud vargusena KarS § 199 lg 2 p de 5 ja 8 järgi. Kuna ütluste kohaselt oli - VP ja

TR

just see, kes viis asjad

SV IK keldriboksist ära, ning tema rolli ei ole süüdistuses üldse kajastatud, ei ole ringkonnakohtul võimalik ka asuda hindama, kas E. F.R i ja F.R - võiksid olla kõnealuse varguse vahendlikud täideviijad, kaasaaitajad või kihutajad.

Kuna

ja .R oleks valduses olnud keldriboksi F tõendatud ei ole see, et E. F.R-i IK sisenenud, ei ole alust hakata hindama seda, kas E. .R ja .R F F oli selleks õigus

ning kas keldriboksi tungimise eesmärgiks oli selle hõivamine ja korrapärase tegevuse takistamine.

Kuna F.R-i sisenemine

IK keldriboksi ei ole tõendatud, tuleb ta KarS § 266 lg 2 p 3 järgi

õigeks mõista. Kuna E. F.R ile süüdistuses KarS § 266 lg 2 p 3 koosseisu vahetut täitmist -

süüks ei pandagi, vaid tema roll oli süüdistuse kohaselt F.R ile käskude ja juhtnööride - andmine, on välistatud ka E. F.R i vastutus KarS § 266 lg 2 p 3 järgi ning ta tuleb samuti -

selles süüdistuses õigeks mõista. Seoses F.R i ja E. F.R i õigeksmõistmisega KarS - -

§ 266 lg 2 p 3 alusel tuleb tühistada ka neile maakohtu otsusega mõistetud liitkaristused. Seoses liitkaristuste äralangemisega peab ringkonnakohus vajalikuks lühendada ka E. F.R ile ja -

F.R ile KarS § 74 lg te 1 ja 3 alusel määratud katseaegade pikkust. - -

II

7. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti asunud seisukohale, et tõendatud on see, et F.R tarvitas 04.05.2012 Tallinnas XXXX XX asuva maja keldriruumis VP vastu vägivalda.

7.1 ja

Kohtukolleegium ei nõustu apellantidega selles, et VP LP ütlused toimunu kohta on omavahel vastuolus.

VP

ütluste kohaselt tulid E. F.R i ja F.R pärast seda, kui boksist asjad välja - IK

viinud, nende boksi juurde. Lisaks -ile oli sel ajal seal ka tema abikaasa. E. .R-i ja .R VP F F hakkasid VP solvama ning F.R lõi teda ootamatult rusikaga näkku. Selle peale

jooksis tema abikaasa keldrist välja politseisse helistama. võttis samal ajal maast suure VP haamri ja hakkas sellega tõrjuma F.R i oma boksist eemale. Selleks tõstis ta haamri oma -

vöö kõrgusele ja suundus F.R i- poole, mille peale viimane taganes. Kui

VP pööras ringi, et oma boksi juurde tagasi minna, ründas F.R teda, püüdes haamrit ära rebida. VP, tundes tugevat valu, laskus kükki. Kui ta hakkas püsti tõusma, lõi F.R teda veel kaks

korda. Samal ajal tuli tagasi keldrisse. LP LP ütluste kohaselt helistas ta politseisse enne seda, kui E. F.R i ja F.R - tulid nende

keldriboksi juurde. Kui ta tuli politseisse helistamise järel tagasi keldrisse, siis tulid

süüdistatavad nende boksi juurde ja hakkasid ütles, et ilma politsei VP VP solvama.

juuresolekuta ta kedagi oma keldriboksi ei luba. P- Selle peale lõi F.R ootamatult i

rusikaga näkku. hüüdis, et mida te teete, mille peale hakkas E. F.R i hüüdma, et „Mišat - LP pekstakse“. jooksis jälle keldrist välja, küll tema selgituse kohaselt mitte politseid kut LP suma, vaid juba kutsutud politseid ootama. Maja ees palus ta keldrisse appi tulla l noormehel, kuid ühe

12 (17)

kohe keldrisse sisenemisel tuli neile vastu E. .R-i, ke F lle nõudmise peale noormees lahkus.

Keld seda, et

ribokside juurde minnes nägi tõusis põlvedelt püsti ja samal ajal lõi F.R LP VP

kahel korral vastu pead. VP

Seega langevad ja

oli kohal, kui .R VP LP LP F ütlused omavahel kokku selles, et

esimest korda

VP ründas, seejärel lahkus ta keldrist ning tuli tagasi siis, kui VP end uuesti püsti ajas.

7.2 Sarnaselt maakohtule peab ringkonnakohus ja

VP LP ütlusi F.R i- ja E. .R-i F ütlustest usaldusväärsemaks. Esiteks kinnitavad VP ütlusi tal fikseeritud vigastused (hematoom ja marrastus parema silma all ning alalõualuu piirkonnas, turse otsmiku piirkonnas). Ekslik on kaitsja seisukoht, et VP-il fikseeritud vigastuste puhul ei ole võimalik tuvastada, millal ja kuidas

need tekkisid. Kriminaalmenetluse seadustikust ei tulene, et vigastuse tekkepõhjust oleks

võimalik tuvastada ainult ekspertiisiga. Seda on võimalik tuvastada ka tõendeid kogumis

hinnates: antud juhul on omavahel seostatavad

VP ütlused selle kohta, et teda löödi näkku, fikseeritud vigastuste asukoha ja iseloomuga.

Teiseks tuleb m

aakohtuga nõustuda selles, et kui oleks löönud F.R i sellisel moel VP - nagu seda on F.R ise oma ütlustes kirjeldanud, oleksid pidanud see tooma kaasa tõsiseid vigastusi. Seoses apellatsioonis esitatud väitega, et vigastusi ei tekkinud põhjusel, et F.R põikas löökide eest kõrvale, tuleb nentida, et oma ütlustes ta seda väitnud ei ole. Maakohtus antud ütluste kohaselt kaitses ta end löökide eest vasaku käega ja sai haamriga löögi vastu kätt.

Seejärel pööras F.R enda sõnul ile selja, et kaitsta oma pead löökide eest, sai aga VP-

pihta vasakule abaluu piirkonda. Sarnaselt maakohtule peab ringkonnakohus väidetavale ründajale selja keeramist ebaloogiliseks käitumiseks; täiesti selgusetuks jääb, kuidas ründajale

selja keeramine aitas .R end kaitsta. F Nagu maakohtu otsuses märgitud, tuvastati

patsiendikaardi R727162 kohaselt M. Korelevil hoopis pindmine verevalum rindkeres, kuhu

pihtasaamise kohta .R

F ise ütlusi andnud ei ole. VP ütlusi toimunu kohta ei lükka ümber ka SV ütlused selle kohta, et kui ta E. F.R-i karjete peale kohale läks, nägi ta kaklust F.R-i ja VP vahel. Nimelt andis SV ütlusi, et VP justkui püüdis lüüa (hoidis kätt, nagu hakkaks lööma), F.R aga hoidis tal käest kinni, et ta ei

saaks lüüa (kd I; toim.l. 218 pöördel, 219). ütluste kohaselt püüdis F.R siis, kui ta VP teda teist korda ründas, talt haamrit käest kätte saada. Seega rüselus kui selline F.R i ja - VP vahel toimus ning seda ongi ringkonnakohtu hinnangul kirjeldanud SV.

Kaitsjaga ei saa nõustuda selles, nagu oleks võimalus, et F.R ründas temaga sama

tugevat meesterahvast, eluliselt mitteusutav. Nagu nähtub nii süüdistatavate kui kannatanute

ütlustest, vahel halvad, mistõttu ei saa pidada eluliselt olid suhted .R-i ja

VP F mitteusutavaks võimalust, et konflikti tekkides üks konflikti osapool teist ründab.

7.3

ise Kuigi tõendamist ei leidnud see, et oleks F.R i vasaraga löönud, on VP - VP tunnistanud, et ta ähvardas sellega F.R i. Sellest hoolimata ei nõustu r - ingkonnakohus

kaitsja seisukohaga, et .R oli MP

F uuesti rünnates hädakaitseseisundis. Esiteks oli VP

poolne rünne (ähvardamine) lõppenud: F.R lõi siis, kui too oli ümber pööranud, et

VP

minna tagasi oma keldriboksi juurde. Teiseks tuleb arvesta

da, et F.R ründas ise VP esimesena, mille peale viimane asuski end kaitsma, F.R i haamriga ähvardades. -

13 (17)

III

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et F.R

pani

-le 121 vastava teo. M TK suhtes toime KarS § aakohus põhjendatult tuginenud kannatanu

TK ja tunnistaja ütlustele ning jätnud ebausaldusväärsetena kõrvale süüdistatava F.R i-

H

ütlused. Seejuures ei nõustu ringkonnakohus apellatsioonides esitatud väitega, et maakohtu seisukohad JH ütluste suhtes on vastuolulised. Maakohus on otsuses JH ütlusi käsitledes selgelt

välja öelnud, et ei pea neid usaldusväärseks, ning on oma seisukohta järgnevalt põhjalikult

selgitanud. Kuigi

kohus viitab otsuses pärast mainitud seisukoha esitamist veel ütlustele, ei JH

ole kohus neile tuginenud, vaid esitanud seisukohti, miks ütluste omavahelise vastuolu

kontekstis tuleb usutavaks pidada kannatanu ütlusi. Kuigi selliseks ütluste omavaheliseks

kaalumiseks ei olnud maakohtul pärast seda, kui ta oli juba asunud seisukohale, et ütlused JH

on ebausaldusväärsed, enam alust, ei saa rääkida sellest, et kohtu seisukohad ütluste suhtes JH oleks vastuolulised.

8.1 Ringkonn

akohus on seisukohal, et maakohus on põhjendatult ütlused JH

ebausaldusväärsetena kõrvale jätnud. Maakohtu istungil ilmnes, et JH on kohtueelses menetluses andnud kohtus antutest oluliselt erinevaid ütlusi. Kuigi nii kohtueelses menetluses

kui kohtuistungil väitis JH, et viibis samuti keldris, andis ta kohtueelses menetluses ülekuulamisprotokolli kohaselt ütlusi, et ta seda, kuidas lt võtmete äravõtmine toimus, pealt TK-

ei näinud vaid ainult kuulis, kohtus andis ta ütlusi selle kohta, et nägi toimuvat hästi, ning kirjeldas toimunut detailselt. Olukorras, kus isik väidab kord, et sündmust ei näinudki, kord aga

kirjeldab detailselt, kuidas ta sündmust pealt nägi, on tegemist ilmselgelt vastuoluliste

ütlustega. põhjendus, et tema ütlused protokolliti kohtueelses menetluses valesti, ei ole JH

veenev. Nimelt on

JH protokollile vene keeles käsitsi lisanud kinnituse, et protokoll on

koostatud tema ütluste alusel, ning oma kinnituse allkirjastanud. Väite, et tema ütlusi on protokollis kajastatud valesti, esitas JH pärast seda, kui temaga käis tema ütluste asjus rääkimas E. .R-i. F

8.2 Ka on ringkonnakohus seisukohal, et ja .R-i omavahel vastuolus olevatest TK F ütlustest on maakohus põhjendatult lugenud usaldusväärsemaks TK ütlused. Kohtukolleegiumi

hinnangul on

TK ütlustes esitatud sündmuste käigu kirjeldus loogilisem. Arusaamatu on see,

miks pidi

F.R juhul, kui võtmeid oli vaja puhkuse ajal asendava töötaja jaoks TK ,

minema neid ukse eest ära võtma mitte ei küsinud neid , TK- lt ega põhjendanud, miks neid vaja on. Ka tuleb märkida, et TK kirjeldus toimunud rüselusest selgitab, kuidas purunes ta jope tasku

(katkine tasku on fikseeritud vaatlusprotokollis) ning kuidas said kannatada ta sõrmed

( -133a kajastatud isiku läbvivaatuse protokollis ja sellele lisatud fototabelis: kd I; toim.l. 130 ).

Kuna menetlusseadustik

ei nõua tervisekahjustuse tekkepõhjuse kohta igal juhul ekspertiisi

tegemist, ei nõustu ringkonnakohus kaitsjaga selles, et nõuetekohaselt ei ole tõendatud TK tervisekahjustused ning see, et need põhjustas F.R.

Lisaks kinnitavad

TK MT TK ütluste usaldusväärsust tunnistaja ütlused, mille kohaselt

kirjeldas talle ca tund aega hiljem sündmust sama moodi nagu kohtus antud ütlustes.

Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga selles, et ütlused ei ole lubatav tõend, kuna ta rääkis MT

14 (17)

oma ütlustes edasi seda, mida kuulis lt. Kuigi KrMS § 66 lg TK- 21 kohaselt on üldreegel see,

et tunnistaja ütlused teiselt isikult kuuldu kohta ei ole tõend, näeb viidatud säte sellest ette mõned erandid. Nagu maakohus on viidanud, on KrMS § 66 lg 21 p 2 kohaselt lubatud tunnistaja

ütlustele tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud , kui asjaolude kohta, tugineda juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning

puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Maakohus on kohtukolleegiumi hinnangul

nõuetekohaselt põhjendanud seda, miks ta leiab, et käesoleval juhul oli TK -le toimunus MT t rääkides veel tajutu mõju all.

Kaitsja on apellatsioonis seadnud

ei MT MT ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla väitega, et

mäletanud T. jopest muud peale selle, et selle üks tasku oli katki. Ringkonnakohus sellega TK

ei nõustu. ei osanud tõepoolest vastata kaitsja küsimusele, mitu taskut jopel oli, kuid ta MT oskas nimetada seda, et tegemist oli tumesinise jopega. See, et tunnistaja ei oska öelda, mitu

taskut teise isiku jopel oli, ei anna aga ringkonnakohtu hinnangul kuidagi alust väita, et ta ütlused ei ole usaldusväärsed. Esiteks on loomulik, et tunnistaja kirjeldatud olukorras pöörab ta tähelepanu sellele, et teise isiku jopel on üks tasku katki, mitte aga sellele, kui palju sellel jopel üldse taskuid on. Teiseks, nagu ka MT ise vastuseks kaitsja küsimusele seletas, oli sündmusest, mille kohta ta ütlusi andis, möödunud juba 2 aastat.

IV

9. Kaitsja heidab VB löömise episood süüdistusele ette seda, et selles on toodud ära kaks is teineteist välistavat tunnust: tervisekahjustuse tekitamine ja valu tekitamine. Ringkonnakohtu arvates on kaitsja seisukoht, et tegemist on teineteist välistavate koosseisutunnustega, ekslik. See, et KarS § 121 nimetas löömist valu tekitava teona, ei tähenda, et kui löömisega tekitatakse ka tervisekahjustus, tuleks see jätta teole õigusliku hinnangu andmisel tähelepanuta. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonides esitatud seisukohaga, et kuna E. .R-i kaitses F end VB ründe eest, ei olnud VB löömine õigusvastane. Ringkonnakohus leiab küll, et maakohus on ekslikult välistanud selle, et VB üldse E. F.R lõi. Kannatanu VB küll eitas E. F.R i -

löömist kotiga ja väitis, et t üksnes tõstis koti enda ja E. a .R-i vahele, kui E. .R-i F F kastmisvoolikust veejoa tema pihta suunas, kuid samas on kannatanu tunnistanud, et oli ka ise ärritunud (kd I; toim.l. 79) ning et ta liigutas kotti oma näo ees (kd I; toim.l. 78 pöördel) ja koguni vehkis enda kaitsmiseks sellega enda ees E. F.R i poole (kd I; toim.l. 87 pöördel). -

Kui soovis end kaitsta veejoa eest, mille E. .R-i kastmisvoolikust tema poole suunas, VB F

jääb arusaamatuks, miks ta pidi enda ees oleva kotiga vehkima – kui kotiga vehkis, ei VB saanud ju kott olla takistuseks veejoa ees. Sellest tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et

kannatanu kirjeldas toimunut küll nii, nagu see tema arvates aset leidis, kuid püüdis oma tegevusele anda enda jaoks soodsamat tähendust. Ka teised konflikti pealt näinud isikud, sh VB abikaasa (kd I, toim.l. 178 pöördel) kirjeldasid oma ütlustes seda, et

VB vehkis kotiga. Märkida

tuleb seda, et E. .R-i ja

- ja SE-lt, kes samuti VB AM lt F konflikti pealt näinud rääkisid mõlemad sellest, et VB vehkis kotiga, küsiti ka seda, kas nende hinnangul paistis see vehkimine

VB püüdena ennast kaitsta või püüdena E. F.R lüüa. Mõlemad tunnistajad avaldasid arvamust, et tegemist oli pigem l AM öömise kui enda kaitsmisega ( : kd I; toim.l. 93 pöördel,

15 (17)

94, 94 pöördel; : 95, 95 pöördel). Tunnistajate ütlustega haakuvad veel Regionaalhaigla ja SE Ida-Tallinna Keskhaigla patsiendikaardid, millest esimese kohaselt tuvastati E. F.R sama päeva õhtul vasaku alalõualuu turse, hematoom, teise kohaselt vasaku põse turse ning valu (kd II; toim.l. 14-16, 17). Erinevalt maakohtust on ringkonnakohus seisukohal, et patsiendikaartidel

olev info tuvastatud tervisekahjustuste vahel ei ole vastuolus: mõlemal juhul on tuvastatud turse, mis asub näo alaosa vasakul poolel. Ringkonnakohus möönab, et samal päeval eelnevalt E. F.R-i kinnipidamisel tehtud fotodelt (kd I; toim.l. 158-160) ei ole tuvastatav E. F.R-i

näo vasakul poolel turse olema , et kõnealused fotod on tehtud mitte solu. Arvestada tuleb aga meditsiinitöötaja, vaid politseiametniku poolt, mistõttu ei saa välistada, et fotod on tehtud viisil,

et neist ei ole turse märgatav. Ringkonnakohus peab oluliseks seda, et turse olemasolu

kinn

itavad kahe erineva meditsiiniasutuse väljastatud dokumendid.

E. F.R i õiguse ennast omakorda ründe eest löömisega kaitsta välistab aga see, et ta oli - VB

VB Sootak. käitumise ise õigusvastase teoga provotseerinud (selle kohta vt lähemalt nt J. Õigusvastasus. Süü. Tallinn 2003. lk 64). Ringkonnakohus peab kannatanu VB ja tema abikaasa

VB

.R-i kastis F ütlustega tõendatuks selle, et konflikt sai alguse sellest, kui E.

kastmisvoolikust

VB jalad märjaks ning kui viimane küsis E. F.R ilt - , mida ta teeb, kastis ta VB üleni märjaks. Ringkonnakohus peab sellist käitumist teise isiku solvamiseks. Samuti on nii kannatanu kui tunnistajad andnud ütlusi selle kohta, et E. F.R i solvas - VB-it ka

sõnaliselt. Isiku au ja väärikus on PS § 17 kohaselt põhiseaduslikud hüved, seega on nende kahjustamine õigusvastane tegu. Kuivõrd kõnealune vahejuhtum leidis aset kortermaja ees ning

seda nägid pealt mitmed kõrvalised isikud, võib kirjeldatud käitum rS § 262 ist pidada Ka

koosseisule vastavaks. Seega pani E. F.R i ise esimesena toime õigusvastase teo, mille -

vastu kaitses end omakorda VB, nagu on tõdetud ka suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise VB määruses (kd II; toim.l. 10- 13).

Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsuse tühistamiseks E. F.R i - süüdimõistmises KarS § 121 järgi ei ole alust.

V

10. Eelnevast tulenevalt - ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p le 4, § 338 p 2, § 340 lg 1 ja lg 2

p 2 ja 5 tuleb maakohtu otsus

tühistada F.R i ja E. F.R i KarS § 266 lg 2 p 3 järgi - -

süüdimõistmise osas ning mõista F.R ja E. F.R i selles episoodis õigeks. -

Seoses KarS § 266 lg 2 p 3 järgi mõistetud karistuse äralangemisega tuleb tühistada maakohtu

otsus ka E. .R-ile F ja F.R ile mõistetud liitkaristuste osas. Vastavalt sellele on -

E. F.R i ära kandmata karistus 4 kuud 29 päeva ning F.R i karistus 8 kuud - - vangistust. Seoses kandmisele kuuluva karistuse lühenemisega peab ringkonnakohus vajalikuks lühendada

ka KarS § 74 lg 3 alusel määratud katseaegu. Ringkonnakohus peab E. F.R i - puhul KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel põhjendatuks 1-aastast katseaega, F.R-i puhul vastavalt 1 aasta ja 3 kuu pikkust katseaega. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata.

16 (17)

11. .R on esitatud apellatsioonis taotlenud, et maakohtu suhtes kohaldataks F

võimalikke meetmeid au ja väärikuse teotamise eest. Ringkonnakohus märgib, et

apellatsioonimenetluses on vastavalt KrMS § 337, § 338 ja § 340 kontrollida maakohtu otsuse õigsust ning KrMS § 340 loetleb võimalikud kohtulahendid, mis ringkonnakohtul on võimalik

apellatsioonimenetluses teha. Menetlusseadustik ei näe ette võimalust võtta

apellatsioonimenetluses mingisuguseid meetmeid madalama astme kohtu suhtes selle eest, et kohus on solvanud menetlusosalise au ja väärikust. Kohtumenetluse poole solvamine maakohtu poolt võib apellatsioonimenetluses omada tähtsust vaid selle üle otsustamisel, kas maakohus on

rikkunud oma käitumisega menetlusõigust ja kas see võis mõjutada kohtuotsust.

Ringkonnakohus nendib, et käesoleval juhul heidetakse maakohtule ette tema hinnanguid

kohtuistungil esitatud küsimuste ning tõendina esitatud iseloomustuste suhtes. See, et

maakohus viitab tõenditega seotud probleemidele või teeb järeldusi istungil esitatud küsimustest, ei ole käsitatav asjaoluna, mis näitaks kohtu erapoolikust.

12. Kaitsja on taotlenud .R-i ja E. .R-i menetlus F F kulude riigilt välja mõistmist.

Kuna ringkonnakohus mõistis E. F.R i ja F.R i osaliselt õigeks, - - tuleb vastavalt

KrMS § 180 lg-le 1 ja § 181 lg le 1 jätta nende maakohtus kantud õigusabikulud mõista osaliselt - välja riigieelarvest. Maakohus esitatud maksumuse arvestuse kohaselt oli L. Olovjanišnikovi

osutatud õigusabi maksumus kokku 7800 eurot (kd II; toim.l. 108) ning S. Sillari osutatud õigusabi maksumus kokku 2030 eurot (kd II; toim.l. 112). L. Olovjanišnikovi esitatud taotluses on taotletud kulu hüvitamist nii E. F.R ile kui F.R ile, ilma kummalegi hüvitatavat - - osa välja toomata. S. Sillar on taotlenud kulude hüvitamist F.R ile. Kuna E. F.R i - -

mõisteti ringkonnakohtus õigeks ühes episoodis kahest ning F.R ühes episoodis kolmest, peab ringkonnakohus vandeadvokaat L. Olovjanišnikovi poolt osutatud õigusabi

kulude hüvitamist süüd F.R mõisteti istatavatele 60%, s.o 4680 euro ulatuses. Kuna

õigeks ühes episoodis kolmest, mistõttu tuleb tema kasuks mõista vandeadvokaat S. Sillari poolt osutatud õigusabi kulud 33%, s.o 669,9 euro ulatuses.

Samuti tuleb vastavalt KrMS § 185 lg e 1 mõista E. F.R i ja F.R i kasuks välja - - -l apellatsioonimenetluse õigusabi kulu 2160 eurot.

/allkirjastanud digitaalselt/ /allkirjastanud digitaalselt/ /allkirjastanud digitaalselt/

Sten Lind

Meelika Aava

Ivi Kesküla

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 22.02.2016 otsusega

RESOLUTSIOON

17 (17)

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. septembri 2015. a otsus osas, millega jäeti lahendamata Elena .R i kaitsja Sven Sillari taotlus valitud kaitsjale maakohtu F - menetluses makstud tasu hüvitamiseks. 2. Mõista Eesti Vabariigilt Elena .R i kasuks välja 1015 (üks tuhat viisteist) eurot, F -

sh käibemaks 203 (kakssada kolm) eurot, maakohtu menetluses valitud kaitsjale Sven Sillarile makstud tasu katteks. 3. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. 4. Kassatsioonid rahuldada osaliselt.

5. Mõista Eesti Vabariigilt Elena .R i kasuks välja 240 (kakssada nelikümmend) F - eurot, sh käibemaks 40 (nelikümmend) eurot, kassatsioonimenetluses valitud kaitsjatele makstud tasu katteks.