4-15-6733/4 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus (Liivalaia kohtumaja) Otsuse tegemise aeg ja koht 11.09.2015 Tallinnas Väärteoasja number 4-15-6733 (2302,15,010467) Kohtukoosseis Kohtunik Janika Kallin Väärteoasi L.O kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja

politseileitnant Kairi Palitsi 22.07.2015.a otsusele väärteoasjas nr 2302,15,010467.

Kaebaja L.O isikukood: XXX; EV kodanik; emakeel: eesti keel; elukoht: XXX; e-posti aadress: XXX Kohtuväline menetleja Politseija Piirivalveamet

Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalitus; asukoht: Rahumäe 6, Tallinn; kirjaliku seisukoha esitas Oleg Lodeikin. Menetlustoiming Väärteoasja lahendamine kirjalikus menetluses. RESOLUTSIOON

Juhindudes Väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 132 p 1, § 133-134, § 135 lg 2 kohus otsustas:

1) Jätta L.O

kaebus rahuldamata.

2) Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsi 22.07.2015.a otsus väärteoasjas nr 2302,15,010467 muutmata.

Edasikaebamise kord

Väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus, teatades sellest kirjalikult maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud.

Kohtumenetluse poole soovist kasutada kassatsiooniõigust või teate esitamise järel kassatsiooniõiguse kasutamisest loobuda, teatab maakohus teisele kohtumenetluse poolele kirjalikult.

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Asjaolud: Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo poolt 01.07.2015.a. koostatud väärteoprotokolli 20150701377802 (2302,15,010467) kohaselt juhtis L.O 01.07.2015.a kella 16:13 ajal Viimsis, Ranna tee

14 ja Ranna tee 46 tänavate vahel mootorsõidukit MB VITO, r/n XXX, isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,6 mg/l. Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus 0,65 mg/l, +/-0,05 mg/l. Samuti juhtis mootorsõidukit, kiirusega 72 km/h, +/-3 km/h, kui lubatud suurim kiirus sellel teelõigul oli 50 km/h. Seega ületas L.O lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 19 km/h. L.O rikkus LS § 69 lg 3; § 15 lg 1 p 2 nõudeid ning pani toime LS § 224 lg 2; § 227 lg 1 järgi kvalifitseeritavad väärteod.

Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse 22.07.2015 otsuse alusel väärteoasjas nr 2302,15,010467, määrati L.O-le karistuseks LS § 224 lg 2 alusel rahatrahv 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja LS §

224 lg 3 p 1 alusel võeti lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõigus 8 kuuks.

Kaebaja seisukoht ja taotlus: Kaebaja taotles kohtult asja lahendamist kirjalikus menetluses.

Kaebuse kohaselt soovib kaebaja juhtimisõiguse alles jätmist. On avaldanud siirast kahetsust, kuid kohtuväline menetleja ei ole seda arvestanud, samuti ei ole arvestatud teosüüd ning eripreventiivseid kaalutlusi, mille tõttu tuleks ära võtta juhtimisõigus 8 kuuks. Palub töö tõttu jätta lisakaristus kohaldamata. Nõustub tasuma trahvi.

Kohtuvälise menetleja seisukoht ja taotlus: Kohtuväline menetleja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetleja esitas kohtule väärteoasja originaalmaterjalid ning omapoolse, kirjaliku seisukoha.

Kohtuvälise menetleja hinnangul ei ole L.O kaebus põhjendatud, menetleja palub jätta otsuse muutmata.

Kohtuväline menetleja on seisukohal, et antud väärteo menetlemisel ei ole rikutud väärteomenetlusõigust ning karistuse määramine menetlusalusele isikule on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Arvestades isikut iseloomustavaid andmeid (varasemad karistused) ja teo üldohtlikku viisi, on kohtuväline menetleja seisukohal, et määratud karistus on menetlusalusele isikule piisavaks motivatsiooniks oma hoiakute muutmiseks ja liiklusseaduses toodu kordamiseks, tuletamaks mh meelde liiklusreeglitest kinnipidamise kohustust ning seda, et reeglite rikkumise korral võib järgneda tema õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg. Keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimine ja lubatud suurima sõidukiiruse ületamine on enamlevinud

liiklussüütegusid ning liiklusõnnetuste põhjustajaid. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

Kohtu seisukoht:

V™S § 120 järgi võib maakohus kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi V™S § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi istungist osa võtta.

Kohus, olles tutvunud asja materjalidega, kaebusega ja kohtuvälise menetleja seisukohaga, leiab, et asja lahendamiseks puudub vajadus korraldada kohtuistungit. Kaebuses ja kohtuvälise menetleja kirjalikus seisukohas on ära näidatud sündmuse faktilised asjaolud, pooled ei ole viidanud kohtueelses menetluses üle kuulamata isikulistele tõendiallikatele või vajadusele koguda täiendavaid tõendeid, poolte taotlused on selged ja kohtule üheselt arusaadavad.

V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid; kaebuse lahendamiseks selgitab kohus VtMS §-s 133 sätestatud küsimused. VtMS § 2 järgi kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 60 lg 1 järgi tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mida ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks; KrMS § 61 lg 2 järgi hindab kohus tõendeid nende kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt.

01.07.2015 koostatud väärteoprotokollis sisalduva teokirjelduse kohaselt heidetakse kaebajale ette seda, et ta juhtis mootorsõidukit olles joobeseisundis ning sealjuures ületas ta lubatud sõidukiirust.

Kohtueelses menetluses on üle kuulatud tunnistaja Kalev Puidak, kelle ütluste kohaselt täitis ta 01.07.2015.a kella 16:12 ajal koos Sander Kullamaaga tööülesandeid; nad teostasid kombineeritud sõidukiiruse mõõtmist Tallinnas, Ranna tee 14 juures. Tunnistaja sõnul teostas paarimees sõidukiiruse mõõtmist, tema seisis Ranna tee 46A juures. S. Kullamaalt tuli teade, et tema poole liigub sõiduauto MB, r/n XXX, mille kiiruseks fikseeriti 72 km/h. Ta peatas kella 16:13 ajal S.

Kullamaa poolt viidatud sõiduki Ranna tee 46A ees ja tuvastas selle juhi, kelleks osutus L.O

(s.09.07.1973). Seejärel juhatas ta sõidukijuhi edasisteks menetlustoiminguteks politseisõidukisse, kus kontrolliti juhi võimalikku joovet indikaatorvahendiga. Indikaatorvahendi näidu järgi esines sõidukijuhil joove, so 0,70 mg/l. Ta andis korralduse toimetada isik politseijaoskonda tõendusliku alkomeetriga joobe tuvastamiseks.

Väärteoasja toimikule on lisatud CD plaat salvestusega, millest on tehtud andmete väljatrükk. Väljatrükilt nähtub, et 01.07.2015.a, kella 16:12:35 ajal mõõdeti seadmega LaserCam 4 LE0151

Ranna teel liikuva sõiduki MB r/n XXXkiiruseks 72 km/h. Asjas puudub vaidlus selles, et mõõdetaval teelõigul oli suurimaks lubatud sõidukiiruseks 50 km/h, samuti ei ole kaebaja vaidlustanud mõõtetulemust ja/või kiirusmõõteseadme töökorras olekut. Seega ei ole kohtul kohustust uurida asjassepuutuvaid dokumente olukorras, kus kaebaja või tema kaitsja ei vaidlusta kiirusmõõtevahendi näidu õigsust või mõõtevahendi kasutamise õiguspärasust (vt RKKKo lahendid nr 3-1-1-17-12, 3-1-1-48-13).

Indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtub, et 01.07.2015.a kasutati L.O suhtes taadeldud indikaatorvahendit ENVITEC ALCOQUANT 6020, nr 52L, mille näit oli positiivne – so 0,70 mg/l kohta.

Väärteoasja materjalidele on lisatud tõendusliku alkomeetri väljatrükk. KorS § 38 lg 5 alusel kehtestatud Tõendusliku alkomeetri ja indikaatorvahendi kasutamise ning nende kasutamise dokumenteerimise korra (vt siseministri 30.05.2014 määrus nr 19) § 5 lg 1 kohaselt dokumenteeritakse tõendusliku alkomeetri kasutamine väljatrükina või protokollina ning see peab sisaldama § 5 lg 2 p-des 1-5 näidatud andmeid. Tõendusliku alkomeetri väljatrüki kohaselt on Politseija piirivalveameti ametnik M. Hunt 01.07.2015 kella 16:54 – 16:59 P. Pinna 4 allutanud

L.O (isikukood: XXX) menetlustoimingule, menetlusalune isik puhus tõenduslikku alkomeetrisse Dräger Alcotest 7110 EST (tunnistus nr TTRC-15-00087), mille lõplik näit oli 0,60 mg/l kohta. L.O on andnud ütlusi, et juhtis 01.07.2015.a Ranna teel mootorsõidukit r/n XXX, ta peatati ning tuvastati joove, ta kahetseb puhtsüdamlikult toimepandut.

Kohtu hinnangul on tõendatud, et kaebaja juhtis 01.07.2015 kella 16:13 ajal Tallinnas Ranna tee 14 juures mootorsõidukit, olles alkoholijoobes ning ületades sealjuures ka lubatud suurimat sõidukiirust. Kaebaja tegevus on õigesti kvalifitseeritud: LS § 224 lg 2 näeb ette mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimist lubatud alkoholi piirmäära ületades, isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus

0,25–0,74 milligrammi; LS § 227 lg 1 näeb ette mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamist kuni 20 kilomeetrit tunnis.

Kohtu hinnangul on L.O pannud mõlemad teod toime tahtlikult. LS § 33 lg 2 p 1 on sätestatud kohustus, mille kohaselt on juht kohustatud enne sõidu alustamist veenduma, et tema terviseseisund lubab sõidukit juhtida. Käesoleval juhul tuleb nentida, et kaebaja on jätnud selle kohustuse täitmata – kaebajal tuvastatud joobe aste on märkimisväärne, enne sõitma asumist kaebaja oma kainuses ei veendunud ja kohtu hinnangul pidi kaebaja teadma, või vähemalt möönma, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu.

Teo õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Isik on süüvõimeline, süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Karistus: Karistuse mõistmisel KarS § 56 lg 1 alusel tuleb arvestada menetlusaluse isiku süüd, tema isikut ning karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanekust ja õiguskorra kaitsmise huvisid. LS § 224 lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuni kaheteistkümne kuuni; LS § 224 lg 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemise korral ka lisakaristust

3 – 9 kuuni, juhul, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. LS § 227 lg 1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 30 trahviühikut. Kohtuväline menetleja mõistis L.O-le karistuseks KarS § 63 lg 1 sätestatut silmas pidades LS § 224 lg 2 alusel rahatrahvi 225 trahviühiku ulatuses, so 900,00 eurot ning võttis LS § 224 lg 3 p

1 alusel kaebajalt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõiguse 8 kuuks.

Kohtuvälise menetleja 22.07.2015.a otsuse kohaselt on karistus kergendav asjaolu kahetsus. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja arvestanud asjaoluga, et L.O sõiduki juhtimine seisundis, kui lubatud alkoholipiirmäär on ületatud, ületades seejuures ka suurimat sõidukiirust, on üks raskeimaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga. Varasemalt on L.O korduvalt liiklusalaste süütegude toimepanemise eest karistatud. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et L.O näitab oma käitumisega ükskõikset suhtumist võimalikku saabuvasse tagajärge, liiklusohutusse, tema enese ja kaasliiklejate tervisesse. Seetõttu tuleb L.O liiklusest pikemaks ajaks kõrvaldada ning kohaldada lisakaristust. Esmalt märgib kohus, et L.O kohtueelses menetluses antud ütluste ja kaebuses märgitud selgituste keskmes on isiku kahetsus selles, et ta juhtis sõidukit alkoholijoobes, kuigi samaaegselt leidis tõendamist asjaolu, et kaebaja ületas ka lubatud suurimat sõidukiirust. Kiiruse ületamist ei ole kaebaja kordagi kahetsenud. Kaebaja hinnangul ei ole menetleja arvestanud karistuse määramisel tema süü suurusega, samuti ei ole otsuses välja toodud eripreventiivseid kaalutlusi, mille tõttu tuleks temalt juhtimisõigus 8 kuuks ära võtta. Kohus märgib, et kaebaja süüd ei saa lugeda väikeseks olukorras, kus ta juhtis sõidukit alkoholijoobes ja ületas sealjuures ka lubatud sõidukiirust, so täitis ühe teoga kaks erinevat väärteokoosseisu. LS §

227 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo puhul tuleb nentida, et kaebaja sõiduki liikumiskiirus jääb teokoosseisus märgitud vahemiku maksimaalmäära lähedale, samuti mõõdeti kaebaja sõiduki liikumiskiirust asulasisesel teel, kus rakendatud liikluspiirangud tagavad ilmselgelt mõistetavalt ka jalakäijate (sh vanurid ja väikesed lapsed) turvalisust.

RKKKo on oma lahendis nr 3-1-1-122-13 selgitanud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumusvõi juhusesüüteoga).

Väärteoasja toimikule on lisatud kaebaja karistusregistri õiend mis sisaldab kaebaja kehtivaid kriminaalja väärteokaristusi. Õiendist nähtub alljärgnev (kronoloogilises järjestuses):

1) 31.07.2010 Tallinna MuPo otsuse alusel on kaebajat karistatud LS § 74 lg 1 järgi rahatrahviga 7 trahviühiku ulatuses, so 26,84 eurot;

2) 04.10.2011 PPA Põhja Prefektuuri KB otsuse alusel on kaebajat karistatud LS § 227 lg 2 järgi sõiduki juhtimise õiguse äravõtmistega 3 kuuks;

3) 13.10.2011 Harju Maakohtu otsuse alusel on kaebajat karistatud KarS § 424 järgi vangistusega 4 kuud, mis jäeti KarS § 73 alusel tingimisi kohaldamata 3 aasta pikkuse katseaja jooksul

4) 27.11.2013 Harju Maakohtu otsuse alusel on kaebajat karistatud KarS § 424 järgi vangistusega 7 kuud ja 28 päeva, mis asendati 476 tunni üldkasuliku tööga. Kaebaja suhtes kohaldati lisakaristust – temalt võeti ära sõiduki juhtimise õigus 5 kuuks;

5) 30.01.2015 PPA Lääne Prefektuuri Paide PO otsuse alusel on kaebajat karistatud LS § 227 lg

2 järgi rahatrahviga 20 trahviühikut, so 80,00 eurot. Kohtu hinnangul on kaebaja suhtes põhija lisakaristuse kohaldamine nii üldkui eripreventiivseid aspekte silmas pidades kohane ja vältimatu. Kaebaja karistusregistri õiendi pinnalt ei saa kohus kuidagi järeldada, et 01.07.2015 toime pandud väärteod olid juhusliku iseloomuga – kaebajat on joobes juhtimise eest varem karistatud 2 korral kriminaalkorras, alles sel aastal karistati kaebajat kiiruse ületamise eest väärteokorras. Kohtu arvates võib täie tõsidusega nentida, et kaebaja suhtumine liiklusnõuetesse ei ole kohane ning tema puhul on keskmisest suurem oht selles, et ta jätkab liiklusalaste rikkumiste toime panemist. Nii lisakui põhikaristus on mõistetud kohases määras.

Mis puudutab kaebaja väiteid selles, et juhiload on talle vajalikud tööülesannete täitmiseks, siis kohtupraktikas on väljakujunenud seisukoht, mille kohaselt ei saa töökoha kaotamise võimalus olla iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (RKKKo 3-1-1-26-10, p 7.3). Antud juhul ei kasuta isik mootorsõidukit liikumispuude tõttu ning seega KarS § 50 lg-st tulenevalt juhtimisõiguse äravõtmiseks välistavat asjaolu ei esine. Samuti märgib kohus, et tööalased asjaolud, pidid talle teada olema ka rikkumise ajal, mistõttu pidi kaebuse esitaja ette nägema, et raskema liiklusalase rikkumise puhul võib temalt juhtimisõiguse karistusena ära võtta.

Kohtunik: /allkirjastatud digitaalselt/