2-12-40922/116 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. september 2015 Tartu

Tsiviilasja number

2-12-40922

Tsiviilasi

OÜ Kuldaer hagi OÜ Kirderand vastu kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

36 607,50 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 25. oktoobri 2013 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Kirderand apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): OÜ Kirderand (registrikood 10846850),

esindaja vandeadvokaat Andres Vinkel

Vastustaja (hageja): OÜ Kuldaer (registrikood 10032685),

esindaja Andres Kuusk

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 25. oktoobri 2013 otsus

osaliselt hagi rahuldamise ulatuse osas. Teha tühistatud

osas uus otsus, millega rahuldada OÜ Kuldaer hagi

osaliselt.

2. Välja mõista OÜ-lt Kirderand OÜ Kuldaer kasuks lisaks

Tartu Ringkonnakohtu 16. oktoobri 2014 otsusega

väljamõistetud kahjuhüvitisele 4735,64 eurot (jõustunud

Riigikohtu 29. aprilli 2015 otsusega) 1578,54 eurot.

Kokku

lugeda

väljamõistetuks

(arvestades

Tartu

Ringkonnakohtu

16. oktoobri

2014

otsusega

väljamõistetud 4735,64 eurot) OÜ-lt Kirderand OÜ

Kuldaer kasuks kahjuhüvitis summas 6314,18 eurot (kuus

tuhat kolmsada neliteist eurot 18 senti).

3. Rahuldada OÜ Kirderand apellatsioonkaebus osaliselt.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud

maakohtus,

ringkonnakohtus

ja

Riigikohtus jätta 83% ulatuses OÜ Kuldaer kanda ja 17%

ulatuses OÜ Kirderand kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ Kuldaer (hageja) esitas 11. oktoobril 2012 Viru Maakohtule hagi OÜ Kirderand (kostja)

vastu kahju hüvitamiseks summas 36 607,50 eurot.

Hagiavalduses märgitu kohaselt on tsiviilasjas nr 2-07-17544 tuvastatud, et hagejale kuuluv laev

MSTB AER EK-9906 sisenes mööda veeteed 18. detsembril 2006 kostja remondibaasi, kus ta

tõsteti kuivale maale, eesmärgiga teostada laevakere tehniline ülevaatus selle edaspidise

remondimahu määramiseks ja merekõlblikkuse tagamiseks. Laev oli kostja remondibaasi

saabumisel täiesti merekõlblik ja vastas kõikidele esitatud nõuetele.

Viru Maakohtu 12. mai 2009 otsusega tsiviilasjas nr 2-07-1755 rahuldati OÜ Kuldaer hagi

OÜ Kirderand vastu vara väljanõudmiseks võõrast ebaseaduslikust valdusest. Otsusega nõuti

kostja valdusest välja hageja valdusesse laev ja kohustati kostjat andma üle laeva hagejale. Samuti

kohustati kostjat andma üle dokumentaalsed tõendid laevale tehtud muudatuste kohta. Tartu

Ringkonnakohtu 15. novembri 2010 otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata. Pärast kohtuotsuse

jõustumist pöördus hageja korduvalt kostja poole otsuse vabatahtlikuks täitmiseks, hoidudes

otsuse sundtäitmisele pööramisest. Kostja ei täitnud kohtuotsust, tuginedes erinevatele otsitud

põhjustele. Hagejal ei olnud võimalust iseseisvalt teisaldada laev kostja territooriumilt, sest

territoorium on kinnine (tarastatud) ja ööpäevaringselt mehitatud valvega ala. Laeva seisundi

hindamiseks ja laevale tehtud muudatuste dokumenteerimiseks tellis hageja OÜ-lt Laev EX laeva

seisundi rapordi seisuga 23. mai 2011, mille kohaselt on laev muutunud kasutamiskõlbmatuks ja

tema taastamine ei ole majanduslikult otstarbekas. Raport koostati enne laeva üleandmist hagejale.

Seega on tuvastatud, et kostja valduses olev hagejale kuuluv laev on hävinud, mille ees vastutab

laeva ebaseaduslik valdaja.

Tsiviilasjas nr 2-07-17544 määrati tsiviilasja hinnaks 572 783 krooni (36 607,50 eurot). Järelikult

on kohus kahju suurust juba hinnanud. Seega oli laeva maksumus selle üleminekul kostja

ebaseaduslikku valdusesse 36 607,50 eurot. Suure tõenäosusega oli laeva väärtus oluliselt suurem.

Laev on soetatud enne 1995. aastat ja tema tegeliku soetamismaksumuse kohta puuduvad

usaldusväärsed andmed.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei eita, et teostas 2007. a laeva kinnipidamisõigust ega

andnud hagejale välja laeva, kuna teostatud tööde eest oli hageja kostjale võlgu. Samas ei ole

kostja takistanud hagejal pääsu laeva juurde. Hageja nõudis juurdepääsu laeva juurde vaid mais

2011. Hagejal oli võimalik laev viivitusteta oma valdusesse saada ka kohtutäituri abiga. Kostjal

puudus hageja suhtes kohustus tagada laeva säilimine ja vältida väärtuse vähenemist. Abinõud,

mida kostja rakendas oma territooriumi valvamiseks, ei ole õigusvastased, isegi kui need olid

ebapiisavad, sest need abinõud olid suunatud kostja enda vara valvamisele. Kostjal ei olnud

võtmeid laeva sisemusse pääsemiseks.

Hageja ei ole tõendanud kahju suurust. Hageja 2006. a majandusaastaaruandes on kajastatud laeva

väärtusena enne ümberhindamist 7334,18 eurot. Maksimaalne kahju saab olla 1502,18 eurot,

s.o laeva võimalikust väärtusest enne „ümberhindamist“ tuleb lahutada laeva väärtus aprillis 2012:

7334,18 – 5832 = 1502,18 eurot.

Kostja teo (laeva mitteväljaandmine märtsis 2007) ja laeva väidetava vrakistumise vahel puudub

põhjuslik seos. Laeva lagunemise põhjustas laeva sisemusse tunginud vesi. Pole teada, millal vesi

laeva tungis. Kuna kostjal ei olnud võimalust mistahes tekiluuke avada, siis ei ole tuvastatav, et

just kostja sooritas teo, mille tagajärjel laev kahjustus. Pelgalt seismisest ei juhtu laevaga midagi

mitme aasta jooksul. Isegi kui laev väidetav vrakistumine oleks põhjuslikus seoses mõne kostja

teoga, oleks põhjendatud ka kostja vastuväide VÕS § 139 lg 1 ja 2 alusel hageja tegevusetuse

mõjust kahju tekkimisel. Hageja ei teinud ise mitte midagi laeva säilitamiseks.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 25. oktoobri 2013 otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja

kahjuhüvitise 36 607,50 eurot ning jättis menetluskulud kostja kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt on Viru Maakohtu 12. mai 2009 otsusega tsiviilasjas

nr 2-07-17544 tuvastatud, et hagejale kuuluv laev sisenes mööda veeteed 18. detsembril 2006

kostja remondibaasi, kus ta tõsteti kuivale maale, eesmärgiga teostada laevakere tehniline

ülevaatus, selle edaspidise remondimahu määramiseks ja merekõlblikkuse tagamiseks. Samuti

leidis kohtumenetluse käigus kinnitust, et laev oli saabumisel kostja remondibaasi täiesti

merekõlblik ja vastas kõikidele esitatud nõuetele, omades merekõlblikkuse tunnistust, mõõtekirja

ja kalapüügiluba (koos püügikvoodiga).

OÜ Laev EX tunnustatud ekspertide poolt laevale koostatud laeva seisundi raportist selgub, et laev

on tegevuse ja/või tegevusetusest tulenevalt muutunud kasutamiskõlbmatuks ja tema taastamine

ei ole majanduslikult otstarbekas. Hagejale anti laev üle alles 19. aprillil 2012, seega koostati laeva

seisundi raport enne laeva üleandmist hagejale. Dokumentaalsete tõendite ja tunnistajate O.Š ja

O.K. ütlustega on üheselt tõendatud, et hagejale kuuluvale varale põhjustas kahju kostja.

Nimetatud tunnistaja ütlustega, politseile esitatud avaldusega ja kostjale saadetud kirjadega on

tõendatud, et hageja nõudis kostjalt laeva väljaandmist, millest viimane keeldus. Kostja ei

võimaldanud hagejal vaba juurdepääsu laevale ajal, kui see asus kostja ebaseaduslikus valduses,

seega puudus hagejal võimalus teostada hädavajalike laevakere ja seadmete jooksvaid

remonditöid, konserveerimist ja hooldust. Selle tulemusena laeva seisund halvenes ja seadmed

muutusid kasutamiskõlbmatuks, mida on märkinud ka laeva auditeerinud inspektorid laeva

seisundi raportis. Politsei- ja Piirivalveameti vastusega on tõendatud, et ajal, kui laev asus kostja

territooriumil, varastati laevalt asju.

Maakohus suhtus kriitiliselt tunnistaja A.A. ütlustesse selle kohta, et kostja territoorium on avatud

territoorium, kuhu igaüks võis minna, sissesõidu keelumärge on mitteametlik ja mõeldud

hirmutamiseks ning et keegi ei keelanud hagejal minna kostja territooriumile. Kohtule esitatud

fotodel on näha, et kostja territooriumi sissepääsu lükandväravale on paigaldatud sissesõitu keelav

liiklusmärk ja kostja territoorium maismaapiiril täies ulatuses tarastatud või piirneb hoonetega ja

administratiiv-väravahoonega. Iga mõistlik inimene, kes näeb väravaid ja sissesõitu keelavat

liiklusmärki, saab aru, et territooriumile sisenemiseks või sissesõiduks on vaja territooriumi

valdaja luba. Kui väravate juures on maja, kus istuvad valvurid, on arusaadav, et valvur on esimene

inimene, kelle poole tuleb pöörduda. Ei ole usutav, et kostja territooriumi valvatakse valikuliselt.

Juhul, kui see on nii, siis kannab kostja riski, et tema territooriumil asuva varaga midagi juhtub.

Laev oli kostja valduses AÕS § 32 ja 33 mõistes ning ta takistas hagejal oma tegevusega omandit

vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Seega on kostja käitumist võimalik käsitleda hagejale kahju

põhjustamisena kostja poolt, kuna kostja õigusvastase tegevusega (takistamine hageja omandit

vabalt vallata, kasutada ja käsutada) on tekitatud kahju hageja varale.

Maakohus leidis, et kostja ei tõendanud, et ta tegi kõik mõistliku hagejal kahju tekkimise

ärahoidmiseks. Tunnistajate O.Š. ja O.K. ütlustega, politseile esitatud avaldusega ja kostjale

saadetud kirjadega on tõendatud, et hageja võttis tarvitusele abinõud, et pöörata kostja tähelepanu

tema territooriumil hageja varaga toimuvale, kuid kostja ei reageerinud sellele adekvaatselt ja ei

teinud mitte midagi hageja vara säilitamiseks ja hagejal kahju tekkimise ärahoidmiseks.

Kahju suuruse kindlakstegemisel tugines maakohus TsMS § 233 lg-le 1 ning leidis oma

siseveendumuse kohaselt, et kahju suuruse määramine lähtudes vanametalli hindadest ei ole antud

asjas mõistlik. Hageja esitas piisavad tõendid omalt poolt nimetatud kahju suuruse tõendamiseks,

seega on kahjuhüvitise suuruseks 36 607,50 eurot. Maakohus ei tuvastanud hageja tahtlust või

rasket hooletust, mis annaks aluse vähendada kahjuhüvitist vastavalt VÕS § 139 lg-le 1.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. OÜ Kirderand esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 25. oktoobri 2013

otsuse tühistamist, ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt

rahuldada hagi osaliselt summas 1502,18 eurot.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) ei ole kohtu põhjenduste osast üheselt arusaadav, millised on kohtu seisukohad ja millised on

hageja väited. Sellega on oluliselt rikutud TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse

ja põhjendatuse nõuet;

2) hindas kohus tõendeid valikuliselt, luges tõeseks tunnistajate O.Š. ja O.K. ütlused, kes

sõnaselgelt kinnitasid (ja isegi põhjendasid) oma huvi hagi rahuldamise suhtes. Tunnistajate ilmse

huvitatuse arvestamata jätmise mittepõhjendamine tõendi usaldusväärsuse hindamisel on lahendi

põhjendamise kohustuse oluline rikkumine. Tunnistajate ütlustes annab põhjuse kahelda mh nende

jutt põlengust laeval – kui selline asjaolu oleks aset leidnud, oleks hageja selle kohtule esitanud.

Kohus käsitles väidetava tulekahju asjaolu, kuigi seda pole hageja väitena kunagi esitanud.

Maakohus on põhjendusteta jätnud arvestamata tunnistaja O.Š. ütlustega, millest nähtub, et hageja

oli territooriumi mittevalvatavusest teadlik juba märtsis 2007. Kirjalikud tõendid, millele kohus

tugines, tõendavad konfliktolukorra algusfaasi. Jääb arusaamatuks, millest on tingitud kohtu

kriitilisus tunnistaja A.A. ütluste suhtes;

3) ei ole kohus põhjendanud, miks ta ei arvesta asjaoluga, et vaatamata liiklust keelava märgi ja

valvuriputka olemasolule oli tegemist kostja territooriumit läbiva avaliku teega. Asjaolust, et

hagejal ei lubatud konflikti tekkimisel märtsis 2007 laeva ära vedada, ei saa teha järeldust, et

hagejal oli takistatud juurdepääs oma varale järgneval perioodil. Hageja lasi laeval laguneda ja

tegi seda tahtlikult;

4) rikkus kohus menetlusnorme kahju suuruse (laeva väärtuse) väljaselgitamisel. Kahju

tuvastamisel ei ole aluseks mitte mõistlikkuse põhimõte, vaid tõendite hindamise kohustus. TsMS

§ 233 lg 1 kohaldamisel peab kohus eraldi välja tooma, milles seisneb kahju suuruse

väljaselgitamise problemaatika. Tuginedes otsuses tõenditele, mis on esitatud asjaolude kohta,

mida pole kohtule esitatud ega arutatud, rikkus maakohus TsMS § 5 lg 1 ja § 436 lg 4. Asjatundja

arvamusest ja tunnistaja O.Š. ütlustest nähtub, et hageja laev oli tegelikkuses vanaraud.

5. OÜ Kuldaer vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) omistab apellant aluselt ja põhjendamata tunnistajatele O.Š. ja O.K. ütlusi, mida viimased ei ole

öelnud. Samuti üritab apellant serveerida tunnistaja A.A. ütlusi kui ainuõigeid, unustades

seejuures, et tunnistaja on otseses alluvussuhtes apellandiga;

2) ei oleks laeva olnud võimalik tagastada 2010. aastal. Tsiviilasja nr 2-07-17544 menetluse

raames jättis kohus tähelepanuta hageja taotluse laeva väljaandmiseks kahju ärahoidmiseks.

Kostjat kohustati üle andma dokumentaalsed tõendid laevale tehtud muudatuste kohta, millest

kostja keeldus. Laeva seisundi hindamiseks ja laevale tehtud muudatuste dokumenteerimiseks

tellis hageja omalt poolt OÜ-lt Laev EX laeva seisundi raporti, mis esitati 23. mail 2011. Apellandi

viide täitemenetluse kasutamata jätmisele on kohatu, sest selline täitemenetlus ei oleks kuidagi

kahju vähendanud ega ära hoidnud, kuna kahju oli selleks ajaks juba tekkinud;

3) on kostja tsiviilasja nr 2-07-17544 menetluse raames võtnud omaks, et territoorium, kus laev

asus, oli suletud ja mehitatud valvega. Sama kinnitab ka tunnistaja A.A.oma ütlustega. Õige ei ole

tunnistaja väide, nagu oleks tema territooriumile vaba juurdepääs veepiirilt;

4) ) ei kuulu (ega ole kunagi kuulunud) OÜ-le Saare Fishexport, kelle arvamusele laeva väärtusest

apellant tugineb, laevakinnistusraamatu järgi ühtegi laeva ja vastavalt aastaaruandele tegeleb

ettevõte külmutatud kala ja preservide tootmisega;

5) lähtub apellant laeva väärtuse hindamisel üksnes vanaraua väärtusest, unustades seejuures, et

laev on terviklik varakompleks, kuhu kuuluvad ka vastavad load ja õigused (kalapüügiluba,

tonnaaž, mootori võimsusressurss jne,) mida bilansis ei kajastata. Laeva väärtus on oluliselt

suurem, kui hageja käesolevas vaidluses kahjuhüvitisena nõuab.

EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS

6. Asja esmakordselt läbivaatamisel tühistas Tartu Ringkonnakohus 16. oktoobri 2014 otsusega

Viru Maakohtu 25. oktoobri 2013 otsuse osaliselt hagi rahuldamise ulatuse osas ning tegi

tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas OÜ Kuldaer hagi osaliselt ning mõistis

OÜ-lt Kirderand OÜ Kuldaer kasuks välja 4735,64 eurot.

7. Tartu Ringkonnakohtu 16. oktoobri 2014 otsuse peale esitas OÜ Kuldaer kassatsioonkaebuse.

8. Riigikohus rahuldas 29. aprilli 2015 otsusega kassatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas Tartu

Ringkonnakohtu 16. oktoobri 2014 otsuse osas, milles ringkonnakohus tühistas Viru Maakohtu

25. oktoobri 2013 otsuse ning saatis tühistatud osas asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Riigikohus leidis, et kuigi hagi tagamise taotluse esitamine võinuks kahju vähendada, ei saanud

seda hagejalt mõistlikult oodata. VÕS § 139 lg 2 kohustab kannatanut tegutsema juhtudel, kus

kahju ärahoidmine või selle vähendamine on saavutatav mõistlike pingutusteta. Praegusel juhul

oli hageja laev kostja otseses valduses, seega oli kostja mõjusfääris ja kontrolli all ka kahju

tekkimine hagejale. Laeva vrakistumine ei saanud seetõttu kostjale üllatusena tulla. Kostja

tuginemine tuvastatud asjaoludel kahjuhüvitise vähendamisele VÕS § 139 alusel on vastuolus hea

usu põhimõttega.

Asja uuel arutamisel tuleb ringkonnakohtus, järgides Riigikohtu juhiseid, võtta uuesti seisukoht

hageja kahjuhüvitise vähendamise põhjendatuse kohta. Samuti tuleb ringkonnakohtul asja uuel

arutamisel võtta uuesti seisukoht ka hageja nõude õigusliku kvalifitseerimise kohta.

Ringkonnakohtu viited VÕS § 1035 lg 1 p-le 2 olukorras, kus kohus on kvalifitseerinud hageja

nõude delikti üldkoosseisust tuleneva kahju hüvitamise nõudena, on ekslikud. Lisaks tuleb

ringkonnakohtul hinnata, kas deliktiõiguslik vastutus (VÕS § 1043 jj) on praegusel juhul üldse

kostja vastutuse alusena kohaldatav. Kohtute tuvastatud asjaoludel ei ole välistatud, et kostja

vastutab hageja ees hoopis lepingulise kohustuse rikkumisest tulenevalt.

MENETLUSOSALISTE

SEISUKOHAD

ASJA

UUEL

LÄBIVAATAMISEL

RINGKONNAKOHTUS

9. OÜ Kirderand esitas täiendavad seisukohad. Apellant nõustus, et ilma 25%-lise vähendamiseta

kuulub hagejale hüvitamisele 6314,18 eurot. Apellant on nõus tasuma vastustajale 6314,18 eurot

ning tegi 28. mail 2015 hagejale vastavasisulise ettepaneku kompromissi sõlmimiseks, millele ei

ole vastust laekunud. Kahju suurus ega hüvitis ei sõltu sellest, millise õigussuhte raames see tekkis,

sest kahjuks on hagiavalduse kohaselt asja hävimine. Apellant leidis, et hagi on võimalik

lahendada deliktiõiguslikul alusel. Asja materjalide alusel ei ole üheselt tuvastatav, millise

kokkuleppe ja mis eesmärgil laev kostja territooriumile toodi. Seega ei ole esitatud asjaoludel

tuvastatav ühegi lepingu sõlmimine ning kindlasti ei ole tuvastatav hoiusuhe või territooriumi üüri

või tasuta kasutuse suhe. TsMS § 2 alusel oleks vastuolus suunata antud staadiumis pooled

vaidlema selle üle, kas kostja võis rikkuda mõnda lepingulist kohustust. Lepingulise suhte

tuvastamist ja oletatavat rikkumist ei ole ringkonnakohus pädev ise lahendama.

10. OÜ Kuldaer täiendavate seisukohtade kohaselt nõustub ta Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-30-15

toodud seisukohaga, et ringkonnakohus on kahju küll õigesti tuvastanud, kuid on ebaõigesti

vähendanud vastavat hüvitist 25% võrra. Laeva vrakistumine on delikti alusel kahju suuruse

hindamise aluseks, samas on hageja viidanud ka muudele alustele, mis viitavad lepingulise

kohustuse rikkumisele, sellisel alusel tuleb anda hinnang kahju ulatusele laiemas tähenduses.

Turuväärtuse puudumisel on võimalik hinnata kahju kompleksis riigi ja Euroopa Kalastusfondi

poolt antud hinnangute alusel. Kahju suurus ei ole mitte üksnes vrakistunud kalaeva bilansiline

maksumus, vaid varakogum, mille hulka muuhulgas kuulub vrakistunud kalalaev. Riigikohtu

arvates ei ole kohtute tuvastatud asjaoludel välistatud, et kostja vastutab hageja ees hoopis

lepingulise kohustuse rikkumisest tulenevalt. Kui tsiviilasjas jäävad lahtiseks küsimused, mille

arutamine kuulub esimese astme kohtu pädevusse, ei ole see kooskõlas õiguse ja õigluse

põhimõttega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. TsMS § 693 lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel

ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Sama paragrahvi lg 1 järgi

ringkonnakohtu otsuse tühistamise ja asja uueks lahendamiseks saatmise korral jätkub menetlus

ringkonnakohtus seisundis, milles see oli enne asja läbivaatamise lõpetamist.

Riigikohus tühistas 29. aprilli 2015 otsusega Tartu Ringkonnakohtu 16. oktoobri 2014 otsuse osas,

milles ringkonnakohus tühistas Viru Maakohtu 25. oktoobri 2013 otsuse ning saatis tühistatud osas

asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Tartu Ringkonnakohtu 16. oktoobri 2014 otsus

jõustus hagi rahuldamise osas summas 4735,64 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab

Viru Maakohtu 25. oktoobri 2013 otsuse osaliselt hagi rahuldamise ulatuse osas ja teeb tühistatud

osas uue otsuse, millega rahuldab OÜ Kuldaer hagi osaliselt ning mõistab lisaks Tartu

Ringkonnakohtu 16. oktoobri 2014 otsusega väljamõistetud kahjuhüvitisele 4735,64 eurot

(jõustunud Riigikohtu 29. aprilli 2015 otsusega) 1578,54 eurot, kokku kuulub OÜ-lt Kirderand

väljamõistmisele OÜ Kuldaer kasuks kahjuhüvitis summas 6314,18 eurot.

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

12. Hagi on esitatud kahju hüvitamiseks tulenevalt hagejale kuuluva asja väärtuse vähenemisest

(hävimisest). Riigikohtu 29. aprilli 2015 otsuses antud juhise kohaselt tuleb ringkonnakohtul asja

uuel arutamisel võtta uuesti seisukoht hageja nõude õigusliku kvalifitseerimise kohta ning nõude

õigusliku aluse selgitamiseks saab kohus anda hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja (Riigikohtu

otsuse punkt 13).

Täites eelnimetatud Riigikohtu juhist, palus ringkonnakohus 19. mai 2015 määruses esitada

hagejal oma seisukoht nõude õigusliku kvalifitseerimise kohta. Hageja on vastuseks

ringkonnakohtu määrusele märkinud, et „Kohtute poolt on küll tuvastatud vrakistunud laeva

bilansijärgne maksumus, mis on lihtsalt võrdsustatud kahjuga, kuid on jäänud välja selgitamata,

kas hageja soovib tugineda oma nõudes mõlemale (delikt – lepinguliste kohustuste rikkumine)

õiguslikule alusele või ta valib neist välja vaid ühe. Vastustaja on seisukohal, et vaidluse jätkamine

ringkonnakohtus ei ole õiglane ja ei anna lõpptulemusena resultaati, millele on tähelepanu juhtinud

Riigikohus./…/ pooltele tuleb anda võimalus asjas täielik selgus luua.“

Nähtuvalt eeltoodud hageja vastusest ringkonnakohtule peab hageja vajalikuks asjas luua täielik

selgus, kuid samas on jäetud täpsustamata, milline on hageja nõude õiguslik kvalifikatsioon,

s.o hageja ei ole täpsustanud, kas ta soovib tugineda oma nõudes mõlemale õiguslikule alusele või

ta valib neist välja vaid ühe ning kas ta esimesel juhul taotleb kohtult nõuete hindamist järjekorras

või jätab kohtu valida, missugust nõude õiguslikku alust esimesena kontrollida. Ringkonnakohus

leiab, et arvestades hageja nõude ebamäärasust, valib kohus ise, millist nõude õiguslikku alust

esimesena kontrollida.

13. Ringkonnakohus leiab, et esmajärjekorras tuleb hinnata seda, kas kostja vastutab hageja ees

tulenevalt lepingulise kohustuse rikkumisest, sest VÕS § 1044 lg 2 esimese lause kohaselt ei või

lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist kahju õigusvastase tekitamise sätete

alusel nõuda, kui seadusest ei tulene teisiti. Sama lõike teise lause kohaselt ei kehti see piirang

juhul, kui rikutud lepingulise kohustuse eesmärk oli muu kui sellise kahju ärahoidmine, mille

hüvitamist nõutakse.

Riigikohus on lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude eeldusi selgitanud 8. jaanuari

2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, punktid 15-19, ning tulenevalt Riigikohtu selgitustest

võib hageja VÕS § 115 lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel nõuda kostjalt kahju hüvitamist, kui on

täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused:

 kostja on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1);



kostja vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), st rikkumine ei ole VÕS § 103

lg 1 järgi vabandatav;



hagejale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128);



kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2);



kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav,

v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3);



rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

14. Asja materjalidest nähtuvalt saabus laev kostja territooriumile detsembris 2006 laevakere

tehniliseks ülevaatuseks ning vaidlust ei ole selles, et kostja OÜ Kirderand teostas laeva juures

teatud töid (nt kostja 12.04.2013 vastuse kohaselt teostas kostja laeva veealuse osa remonditöid,

sh puhastus ja värvimine). Hageja väitel kostjaga sõlmitud lepingu eesmärgiks oli teostada

laevakere tehniline ülevaatus selle edaspidise remondimahu määramiseks ja merekõlblikkuse

tagamiseks. Kostja seisukoha järgi oli hageja ja kostja vahel alates 11.01.2007 lepingulised suhted

ning lisaks hageja poolt märgitule hõlmas leping ka vajalikke remonttöid. Oma seisukoha

kinnituseks on kostja esitanud OÜ Kuldaer direktori 11.01.2007 avalduse (II kd tl 3,4), mille

kohaselt palutakse teostada laeva veealuse osa remonttööd selle edasise puhastuse ja värvimisega.

Hinnates asjas olevaid tõendeid ja poolte käitumist, asub ringkonnakohus seisukohale, et poolte

vahel oli sõlmitud töövõtuleping, mis hõlmas laevakere tehnilist ülevaatust selle edaspidise

remondimahu määramiseks ja merekõlblikkuse tagamiseks ning laeva veealuse osa remonttöid

selle puhastuse ja värvimisega.

Lähtudes asjaolust, et poolte vahel olid lepingulised suhted ning lepingut täites on kostja

põhjustanud hageja vara (laeva) väärtuse vähenemise, siis on kostja lepingut rikkunud ning selline

rikkumine on toonud kaasa hagejal kahju tekkimise. Arvestades seda, et hagejale kuuluv vallasasi

(laev) paiknes lepingu alusel kostja territooriumil ja otseses valduses, kostja oli eelnevalt (märtsis

2007) keeldunud hagejale laeva välja andmast ja vaidles ka kogu tsiviilasja nr 2-07-17544

menetluse kestel vastu hageja väljaandmisnõudele, oli kostja oma tegevusega (sh oma õigusi

kasutades) loonud ohu hageja omandile kui absoluutsele õigushüvele. Antud juhul on hagejal

tekkinud kahju hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga. Ringkonnakohus loeb

täiendavat tõendamist mittevajavaks asjaolu, et pikemat aega ilmastikutingimuste käes olles võib

laeva seisund säilida üldjoontes samaväärsena vaid siis, kui selleks on tehtud vajalikud

ettevalmistused (nt suletud luugid jm avaused, mille kaudu pääseksid laeva sisemusse sademed

jms kahjulikud mõjutused). Teostades oma väidetavat kinnipidamisõigust, oleks kostja pidanud

arvestama, et lepingust tulenevalt oli tema kohustuseks säilitada laeva seisund sellisena, nagu see

oli sel ajal, kui laev talle üle anti, ning seetõttu võtma tarvitusele selleks vajalikud abinõud.

Lähtudes eeltoodust leiab ringkonnakohus, et antud juhul oli rikutud lepingulise kohustuse

eesmärk sellise kahju ärahoidmine, mille hüvitamist nõutakse, ning seetõttu ei kuulu asjas

kohaldamisele kahju õigusvastase tekitamise sätted.

15. Kostja vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1) ja rikkumine ei ole VÕS § 103 lg 1

järgi vabandatav. Asjas ei esine VÕS § 103 lg-s 2 nimetatud asjaolusid. Kostjat ei vabasta

vastutusest see, et hageja tema väitel ei kasutanud kõiki võimalusi taastamaks oma valdus

vaidlusaluse laeva suhtes. Vaidlust ei ole selles, et laev asus kostja valduses oleval territooriumil

ning 2007 mais esitas OÜ Kuldaer Viru Maakohtule hagi laeva kostja valdusest väljanõudmiseks.

Olukorras, kus hagejale kuuluv laev oli alates 2006 detsembrist lepingu alusel kostja otseses

valduses ja kostja oli 2007 märtsi seisuga keeldunud laeva hagejale välja andmast, oli kostja

kohustuseks säilitada laev samas seisundi, nagu see oli talle üle antud. Kuigi maakohus rahuldas

tsiviilasjas nr 2-07-17544 oma 12. mai 2009.a otsusega hagi ja kohustas kostjat laeva hagejale kui

selle omanikule tagastama, esitas kostja (OÜ Kirderand) maakohtu otsuse peale

apellatsioonkaebuse, milles muuhulgas tugines jätkuvalt oma väidetavale õigusele keelduda asja

väljaandmisest kuni tema poolt laevale tehtud kulutuste hüvitamiseni. Niisuguses olukorras ei

olnud hagejal võimalik siseneda kostja valduses olevale territooriumile kas laeva hooldustööde

tegemiseks või laeva äravedamiseks, taastades laeva suhtes otsese valduse.

Hageja poolt nõutav kahju pidi kostjale olema eelduslikult ettenähtav (VÕS § 127 lg 3) ning kostja

ei ole tõendanud vastupidist.

16. Hagejal on kostja poolt lepingu rikkumise tõttu tekkinud kahju laeva väärtuse vähenemise näol.

Pooled ei vaidle käesolevas menetlusstaadiumis selle üle, et hagejal on laeva väärtuse vähenemise

tulemusena kahju tekkinud, vaidluse all on kahju suurus, sh selle kindlakstegemise alused. Kuna

hageja nõude aluseks on laeva kui vallasasja väärtuse vähenemisest tekkinud kahju, tuleb kahju

suuruse kindlaksmääramisel juhinduda VÕS §-st 132.

Hageja ei ole tuginenud konkreetsele kahju tekkimise ajahetkele ega kahju põhjustanud

sündmusele, vaid asus menetluses seisukohale, et kahju tekkimine oli kestev protsess. Hageja väite

kohaselt on kahju suurus kindlaks tehtud 23. mai 2011 seisuga, millisest kuupäevast pärineb laeva

seisundi hindamise raport nr AUD VRG 20/08/11-1. Seega oli kahju tekkimise ajavahemikuks

jaanuar 2007 kuni mai 2011.

17. VÕS § 132 lg 1 kohaselt tuleb asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise

kohustuse olemasolu korral maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks

tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel,

võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist

kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada. VÕS § 132 lg 2 kohaselt kuulub juhul, kui uue

samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, hüvitamisele hävinud või kaotsiläinud asja väärtus.

Sama paragrahvi lõigetes 3 ja 4 reguleeritakse kahjuhüvitise määramise erisusi asja kahjustamise

korral.

18. Kuna VÕS § 132 kohaldamise eelduseks on kahju hüvitamise kohustuse olemasolu, tuleb

eelkõige teha kindlaks, kas eksisteerib põhjuslik seos kostja poolt lepingu rikkumise ja hagejal

tekkinud kahju vahel. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostjapoolse lepingu rikkumise ja hagejal

tekkinud kahju (laeva väärtuse vähenemine) vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus

põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg

(põhjuslik seos).

Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus arvata, et hagejale kuuluva laeva seisund oleks

märkimisväärselt halvenenud ja selle väärtus oluliselt vähenenud ka juhul, kui kostja oleks

lepingut mitte rikkunud ning laeva hagejale varem välja andnud või väidetava kinnipidamisõiguse

kohaldamisel võimaldanud hagejal teha laeva säilitamiseks vajalikke toiminguid.

19. Hagejal tekkinud kahju suuruse ja hüvitise kindlaksmääramise kohta märgib ringkonnakohus

järgmist.

Pooled ei vaidle selle üle, et laev ei olnud täielikult hävinud ega kaotsi läinud, vaid 2012 aprillis

on hageja laeva taas oma valdusesse saanud. Seega tuleks kostjal hüvitada eelkõige asja

parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Kui asja parandamine on asja

väärtusega võrreldes ebamõistlikult kulukas, tuleb maksta hüvitist vastavalt VÕS § 132 lõikele 1.

19.1. Hageja on nõudnud laeva väärtus hüvitamist kostja valdusesse mineku aja seisuga (2006

detsember), kuna laeva parandamine ja selle kasutuskõlbulikkuse taastamine oleks ebamõistlikult

kulukas ja majanduslikult otstarbetu.

Ringkonnakohtu hinnangul puudub pooltel sisuline vaidlus selle üle, et laeva remontimine ei oleks

ilmselt majanduslikult otstarbekas ega mõistlik. Hageja on tuginenud 23.05.2011 hinnangule

(tõlge I kd tl 178-183), milles laeva ülevaatuse teostanud N.K. ja V.D. asusid seisukohale, et väliste

ilmastikutingimuste mõjutusel on laev praktiliselt hävinenud ja laeva merekõlbulikkuse taastamine

ei ole majanduslikult otstarbekohane. Kostja ei ole esitanud väiteid ega põhistusi selle kohta, et

laeva varasema seisundi taastamine oleks mõistlike kulutustega siiski võimalik, vaid kostja on

omalt poolt tuginenud sellele, et juba 2007 alguse seisuga oli laeval sisuliselt veel ainult vanaraua

väärtus (nt kostja 13.06.2013 menetlusdokument II kd tl 41-42 ja kostja poolt kohtule esitatud OÜ

Saare Fishexport kirjalik arvamus II kd tl 44). Seega lähtub ringkonnakohus eeldusest, et laeva

parandamine olnuks asja väärtusega võrreldes ebamõistlikult kulukas, mistõttu laeva saab lugeda

majanduslikus mõttes hävinuks ja hüvitise suurus tuleb kindlaks määrata VÕS § 132 lg 1 alusel.

19.2. VÕS § 132 lg 1 kohaselt tuleb asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise

kohustuse olemasolu korral maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks

tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel,

võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist

kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada.

Antud juhul ei tule uue samaväärse asja all mõista täiesti uut ja kasutamata laeva, vaid hageja

laevaga sarnast kasutatud laeva. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja laev ehitatud 1968. aastal,

kuid täpsemaid tehnilisi vm võrdlusandmeid laeva omaduste kohta ei ole tsiviilasja menetlemise

käigus kohtule esitatud. Ringkonnakohtu arvates saab asja materjalide põhjal asuda seisukohale,

et hagejale kuulunuga samaväärset, s.o ligikaudu sama vana ja sarnaste tehniliste jm näitajatega,

kasutuskõlblikku kalalaeva ei ole käesoleva aja seisuga võimalik soetada, kuna turul sellekohased

pakkumised puuduvad. Pooled ei ole mh ka laeva väärtusega seotud vaidluses esitanud kohtule

andmeid konkreetsete samalaadsete kalalaevade müügipakkumiste kohta (OÜ Saare Fishexport

13.06.2013 vastuses viidatakse üksnes abstraktselt, et analoogsete kalalaevade turuhind oli nii

2007. aastal kui ka 2013. aastal võrdne nende hinnaga vanarauana).

Seega tuleb käesolevas asjas lähtuda kahjuhüvitise kindlaksmääramisel VÕS § 132 lõikest 2, mille

kohaselt juhul, kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, kuulub hüvitamisele hävinud

või kaotsiläinud asja väärtus.

19.3. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et tsiviilasjas nr 2-07-17544 tehtud

kohtulahenditega ja hageja 2011.a majandusaasta aruandega on veenvalt tuvastatav, et hagejal

tekkis kahju summas 36 607,50 eurot.

TsMS § 5 lg 2 teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks

esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hageja väite kohaselt kuna laeva väärtus

tuvastati tsiviilasjas nr 2-07-17544 tsiviilasja hinna määramise käigus, ei ole vaja laeva väärtust

praeguses tsiviilasjas enam tõendada. Ringkonnakohus sellise käsitlusega ei nõustu. Tsiviilasja

hinna määramine teises menetluses või ka samas menetluses ei vabasta hagejat kohustusest

tõendada temale tekitatud kahju suurust. Tsiviilasja hinna määramisel TsMS §-de 122 jj kohaselt

on tähendus peamiselt asjas tasumisele kuuluva riigilõivu suuruse kindlaksmääramisel, kuid ei ole

iseseisvat tõendusväärtust vaidlusaluse eseme maksumuse kindlakstegemisel.

Samuti ei tõenda ringkonnakohtu arvates hagejale tekkinud kahju suurust hageja 2007. a

majandusaasta aruanne, milles märgitu kohaselt oli laeva MSTB „AER“ EK-9906 väärtuseks sellel

ajal 572 783 krooni (36 607,50 eurot). Vaidlust ei ole selles, et hageja 2006. a majandusaasta

aruandes oli laeva raamatupidamisliku väärtusena märgitud 7334,18 eurot (114 755 krooni).

Ringkonnakohtu arvates ei ole hageja usaldusväärselt selgitanud ega tõendanud laeva

raamatupidamisväärtuse olulise suurendamise aluseks olnud asjaolusid.

Hageja on oma 16.09.2013 seisukohtades viidanud Raamatupidamise Toimkonna juhendile nr 5,

mille kohaselt on põhivarade ümberhindamine lubatud juhul, kui objekt on kas soetatud enne

1995. aastat või puuduvad selle tegeliku soetusmaksumuse kohta usaldusväärsed andmed.

Hagejale kuuluva laeva puhul olid täidetud mõlemad eelnimetatud tingimused. Asjaolu, et hagejal

kui

raamatupidamiskohuslasel

võis

olla

õigus

teostada

põhivaraks

oleva

laeva

raamatupidamislikku ümberhindlust, ei asenda kohustust tõendada kohtumenetluses laeva

objektiivset väärtust ning hageja ei ole käesolevas menetluses tõendanud, et 2007. aasta seisuga

oli laeva väärtus varasemaga võrreldes mitmekordistunud ning, et 2007. a majandusaasta aruandes

näidatud laeva bilansiline väärtus vastas selle objektiivsele väärtusele.

19.4. Laeva remontimise kohta on andnud ütlusi tunnistajad O.Š. (II kd tl 89-93) ja O.K. (II kd tl

94-95). Tunnistaja O.Š. ütluste kohaselt oli laev viidud väga heasse seisukorda, tehtud oli suuri

investeeringuid, remonditud kõik põhilised sõlmed ja peamootor, tehtud ka sisemised tööd,

renoveeritud nii kaptenisild kui meeskonnaruumid; samuti oli korrastatud veepealne osa, sh

paigaldatud uus tekk – praktiliselt oli teostatud kapitaalremont.

Tunnistaja O.K. ütluste järgi oli laeval teostatud palju töid, vintsid ja traalid ümber tehtud,

teostatud ruumide remont ja laeva pealisehitus, vahetatud juhtmeid ja automaate mootoriruumis,

tekk ja sisemus värvitud, vahetatud varuosad, peamootor töökorras.

Ringkonnakohus leiab, et tunnistajate ütlustest ei nähtu, millal konkreetselt teostati väidetavad

tööd, kui suuri kulutusi tehti ja kuidas mõjutasid tehtud kulutused laeva objektiivset väärtust.

Ringkonnakohus arvestab tunnistajate ütluste hindamisel ka asjaolu, et mõlemad nimetatud

tunnistajad olid seotud hagejaga ning tunnistaja O.Š. kinnitas, et ta on huvitatud hagi rahuldamisest

OÜ Kuldaer kasuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole tunnistajate ütluste põhjal võimalik lugeda

tõendatuks, et laeva tegelik objektiivne väärtus vastas 2007. a majandusaasta aruandes näidatud

bilansilisele väärtusele 36 607,50 eurot. Muuhulgas on tunnistaja O.Š. väitnud, et ta panustas OÜ-

sse Kuldaer rahaliselt ligikaudu 40 000 eurot, kuid ka juhul, kui nimetatud summa oleks tervikuna

kasutatud vahetult laeva remontimiseks, ei kaasnenuks sellega automaatselt laeva väärtuse kasv

remondiks kulutatud rahasumma võrra.

19.5. Hageja ei ole menetluses tõendanud konkreetselt laevale tehtud kulutusi, vaid on endal

tekkinud kahju sisustanud põhiliselt PRIA-lt saada loodetud toetusega (riigiabiga). Hageja on esile

toonud, et segmendis 4S1 oli kalalaeva sihtotstarbe muutmisel ette nähtud toetuste maksmine

vahemikus 54 157,45 eurot kuni 489 752,34 eurot ja utiliseerimisel 111 845,38 eurot kuni

489 752,34 eurot.

Ringkonnakohtu arvates ei võimalda hageja poolt esitatud andmed PRIA võimalike toetuste kohta

lugeda tõendatuks, et hageja laeva väärtus oli 2007. aasta alguse seisuga 36 607,50 eurot. Võimalik

PRIA poolt riigiabi korras määratav toetus ei ole samastatav laeva väärtusega.

Põllumajandusministri 29.08.2008 määrusega nr 89 kinnitatud „Euroopa Kalandusfondi 2007–

2013 rakenduskava” meetme 1.1 „Riigiabi kalapüügi alaliseks lõpetamiseks” raames toetuse

andmise ja kasutamise tingimused ja kord“ §-de 2 ja 3 kohaselt ei sõltunud toetus konkreetse

kalalaeva väärtusest, vaid selle kogumahutavusest ja vanusest, millele lisaks kehtisid toetuse

maksimumsumma vähendamise koefitsiendid. Määruse kohaselt toetati riigiabi korras vanemate

kalalaevade utiliseerimist ja sihtotstarbe muutmist, kusjuures toetus oli mõeldud üksnes toetatava

tegevuse elluviimiseks. Seega ei oleks eeldatavat toetust saanud käsitada hageja n-ö puhastuluna,

vaid toetus pidanuks katma kalalaeva utiliseerimise või sihtotstarbe muutmisega kaasnevad

kulutused. Hageja ei ole esitanud oma kahjunõuet saamata jäänud tulu nõudena ning eeltoodud

asjaoludel ei oleks tal ringkonnakohtu arvates selleks ka alust. Hageja ei ole põhistanud, et kostja

tegevuse tõttu jäi tal saamata tulu VÕS § 128 lg 4 tähenduses.

19.6. Lähtudes eeltoodust on ringkonnakohus seisukohal, et hageja ei ole tõendanud oma väidet,

et vaidlusaluse kalalaeva väärtus oli 36 607,50 eurot. Paljasõnaliseks on jäänud hageja väited, et

laev kujutab endast terviklikku varakompleksi, kuhu kuuluvad vastavad load ja õigused (sh

kalapüügiluba, tonnaaž, mootori võimsusressurss jne), mida bilansis ei kajastata. Ringkonnakohus

on seisukohalt, et hagejal tekkinud kahju suuruse määramisel tuleb lähtuda laeva väärtusest

summas 7334,18 eurot (114 755 krooni), mis nähtus hageja 2006. a majandusaasta aruandest.

Nimetatud väärtust on laeva hinnana aktsepteerinud ka kostja.

19.7. Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohaga, et kahjuhüvitise kindlaksmääramisel tuleb

arvesse võtta laeval olevat jääkväärtust, kuna alates 2012. aasta aprillist on hageja saanud laeva

taas oma valdusse ja tal on võimalik seda realiseerida vähemalt vanametallina. VÕS § 127 lg 5

kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju

tekitamise tagajärjel.

Pooltel ei ole vaidlust selles, et laeva kaaluks on 24 tonni. Kostja esitas AS Kuusakoski tõendi

(II kd tl 13), millest nähtuvalt vanametalli (teras 2B) maksumuseks oli 2012 juuni seisuga

243 eurot ühe tonni kohta. Hageja on omalt poolt esitanud OÜ Tonart ja AS Kuusakoski tõendid

(I kd tl 175-176) seisuga november 2011, milles on tehtud hinnapakkumised konkreetselt

vaidlusaluse kalapüügilaeva utiliseerimiseks, arvestades muuhulgas demonteerimiseks ja

utiliseerimiseks vajalikke täiendavaid kulutusi. Hageja esitatud tõendite kohaselt oli vanametalli

hinnaks sellistel tingimustel vastavalt 35 eurot või 50 eurot ühe tonni kohta. Hinnapakkumised ei

sisalda käibemaksu.

Ringkonnakohus leiab, et vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda hageja esitatud hinnapakkumistest,

kuna need on tehtud konkreetset laeva, mh selle asukohta ja seisundit, silmas pidades. Arvestades

hageja poolt esiletoodud hinnakõikumisi ei pea ringkonnakohus õigeks eelistada üht hageja

esitatud pakkumist teisele, vaid lähtub kõikumise mõju vähendamiseks kahe pakkumise

keskmisest hinnast, milleks on 42,50 eurot ühe tonni kohta. Laeva kaalu puhul 24 tonni kujuneb

laeva väärtuseks vanametallina seega 1020 eurot.

Arvates laeva tõendatud väärtusest 7334,18 eurot maha vanametalli väärtuse 1020 eurot, kujuneb

seega kostja poolt hagejale võlgnetava hüvitise suuruseks 6 314,18 eurot.

20. Kostja on heitnud hagejale ette oma vara kaitseks abinõude kasutamata jätmist, kuna ei ole

tsiviilasja nr 2-07-17544 menetlemise raames kasutanud kõiki võimalusi hagi tagamise korras oma

vara kaitsmiseks.

VÕS § 139 lg 1 kohaselt vähendatakse kahjuhüvitist juhul, kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud

isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, ulatuses,

milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist.

Ringkonnakohus on seisukohal, et kuigi hagi tagamise taotluse esitamine võinuks kahju

vähendada, ei saanud seda hagejalt mõistlikult oodata. VÕS § 139 lg 2 kohustab kannatanut

tegutsema juhtudel, kus kahju ärahoidmine või selle vähendamine on saavutatav mõistlike

pingutustega. Käesoleval juhul oli hageja laev kostja otseses valduses, seega oli kostja mõjusfääris

ja kontrolli all ka kahju tekkimine hagejale. TsÜS § 138 lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja

kohustuste täitmisel toimida heas usus. Kostja viide sellele, et hageja oleks pidanud

menetlusõiguslikke vahendeid kasutades püüdma takistada kostjal kahju tekitamist või kahju

tekitamise jätkamist, ei ole ringkonnakohtu arvates kooskõlas hea usu põhimõttega.

21. Kuna hagi ja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt (nõue 36 607,50 eurot, rahuldatakse

summas 6 314,18 eurot, s.o 17%), siis jäävad menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus TsMS

§ 163 lg 1 alusel 83% ulatuses hageja kanda ja 17% ulatuses kostja kanda. Menetluskulud

Riigikohtus jäävad samuti arvestades hagi rahuldamise ulatust 83% ulatuses hageja kanda ja 17%

ulatuses kostja kanda.

Alates 01.01.2015 on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Riigikohus on

tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes

kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt

kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast

tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja

menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud

menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja

jooksul menetluskulude nimekirja, määrab kohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks

sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).

Kuna maakohus on teinud asjas lõpplahendi enne 1. jaanuari 2015, siis tuleb menetluskulude

rahalisel kindlaksmääramisel lähtuda Riigikohtu eelmärgitud lahendis antud juhistest.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson