4-15-5180/7 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-15-5180

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. september 2015, Tallinn Väärteoasja number 4-15-5180 (2302,15,005622) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekretär Eda Loor Väärteoasi M.U kaebus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse väärteomenetleja Omari Askileiskiri 27.05.2015 otsusele nr 2302,15,005622 M.U karistamises LS § 224 lg-s

2 ja LS § 223 lg-s 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 alusel ja LS § 224 lg

2 järgi rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900

eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks. Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Margus Pihl

Kaebuse esitaja: M.U , ik xxx,

registreeritud elukoht: xxx, faktilist elukohta ei ole avaldanud. RESOLUTSIOON

1. Jätta M.U kaebus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse väärteomenetleja Omari Askileiskiri 27.05.2015 otsusele nr 2302,15,005622 M.U karistamises LS § 224 lg-s 2 ja LS § 223 lg-s 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 ja LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 225

trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks, rahuldamata.

2. Jätta Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse

väärteomenetleja Omari Askileiskiri 27.05.2015 otsus nr 2302,15,005622 M.U karistamises LS § 224 lg-s 2 ja LS § 223 lg-s 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 ja LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Määratud lisakaristuse, so sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 6 kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6 kuulise tähtaja möödumisel.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast kohtuotsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.

5. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv summas 900 (üheksasada) eurot tuleb

2

kassatsioonitähtaja, so 30 päeva jooksul tasuda vaidlustatud otsuses märgitud

Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri 10220155094809. Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul

alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia

kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 11.09.2015. Kui

kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 19.09.2015. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on

kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg 12.10.2015. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 13.10.2015.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse väärteomenetleja Omari Askileiskiri 27.05.2015 otsusega nr 2302,15,005622 karistati M.U LS § 224 lg-s 2 ja LS § 223 lg-s 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 alusel ja LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks

selles, et menetlusalune isik 11.04.2015 kella 04.09 ajal juhtis Randvere teel, Haabneeme alevikus, Viimsi vallas, Harju maakonnas mootorsõidukit, ei vähendanud oma sõiduki kiirust

teeoludele ja ilmastikutingimustele vastavaks, mistõttu märgitud rikkumise pärast kaotas sõiduki juhitavuse üle kontrolli ning sõitis teelt välja vastu tänavavalgustusposti, põhjustades

liiklusõnnetuse ja varalise kahju Viimsi Vallavalitsusele. Juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,62 mg/l. Sellise käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 50 lg 3 p 2 nõuet ja pani toime LS § 223 lg 1 ettenähtud väärteo, samuti rikkus LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu, pannes toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusaluse isik kaebuse, milles asus seisukohale, et tema hinnangul on

määratud karistus liiga range. Liiga rangelt määratud karistus ei täida oma eesmärki, vaid

põhjustab karistatava desotsialiseerumist, ning kahjustab materiaalset toimetulekut

karistuslikust eesmärgist suuremal määral. Kaebaja on aru saanud tehtud teo raskusest,

kahetseb tehtut ning lubab, et midagi sellist enam ei kordu. Kaebaja on avaldanud

kindlustusandjale valmisolekut hüvitada tekitatud kahjud summas üle 900 euro (tänavavalgustusposti taastamise kulud). Kaebaja on valmis kandma nii rahalist karistust kui ka lisakaristust juhtimisõiguse äravõtmise kujul. Kaebaja taotleb määrata väärteoasjas kergem karistus, mille täitmine oleks kaebajale jõukohane ja määrata kergem lisakaristus, sest kaebaja vajab juhtimisõigust tööülesannete täitmiseks.

Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et kahetseb tegu siiralt, lubab, et enam seda ei kordu. Eelnevalt ei ole ka midagi sellesarnast juhtunud. Käis sõbra sünnipäeval,

sai võetud mõned klaasid alkoholi. Oli olnud raske nädal ja kool seljataga. Peale kella 12

öösel alkoholi enam ei tarvitanud, tundis ennast väsinuna. Jäi sõpradega linna peale edasi, läks ööklubisse ning lahkus sealt kella 3 ajal. Auto oli pargitud Lootsi 8 ja tuli mõte autoga

koju sõita, auto võtmed olid taskus. Tahtis sõita oma endisesse elukohta Linnase teele

Pärnamäel. Sõitis õigest teeotsast mööda. Viimsis Randvere teel jäi magama ja juhtus

õnnetus. Töötab väikelaevade ehitajana ja töökoht on Rae vallas. Elab ühiselamutoas Roosikrantsi tänaval. Ühistransport töökohta ei sõida, praegu saab töökaaslastega tööle. Üüris

3

kesklinnas toa, et saaks ühistranspordiga mugavamalt liikuda. Endise elukoha asukoht oli

selline, et sai vaid autoga liikuda. Liiklusõnnetuses osalenud sõiduk oli tema oma ja läks

varuosadeks. Liiklusõnnetuse toimumise hetkel oli vaikne, kesklinnas mingi liiklus oli.

Taotleb karistuse vähendamist kuivõrd peab korterit üürima, käib koolis, mis on tasuline, peab mõnikord ka vanemaid aitama.

Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et jääb otsuses toodud seisukohtade juurde. Tegemist on ühiskonnaohtliku teoga, mis on toime pandud teadlikult. Teadis, et on tarvitanud alkoholi, teadis ka, et on väsinud. Ometigi asus sõidukit juhtima. Kuigi sellisel kellaajal on liiklus hõre, siis sellegi poolest seab sellise käitumisega ohtu teiste isikute elu ja vara. Ei ole vastu kui kohus määrab trahvi tasumise ositi.

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega ning kuulanud ära kaebuse esitaja ja kohtuvälise menetleja seisukohad, samuti tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele.

Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies

ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse

tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused.

V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29

sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas

tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest

määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada

väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid

mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile. Samuti peab

kohus otsustama kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).

Väärteoasjas leiduvast tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtub, et

menetlusaluse isiku seisundi kindlakstegemiseks on 11.04.2015 ajavahemikul kella 05.32st

kuni 05.37ni kasutatud tõenduslikku alkomeetrit, milline oli taatlustunnistuse kohaselt taadeldud. Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,67 mg ja 0,70 mg alkoholi väljahingatava

õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,62 mg alkoholi. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg

1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud

mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises

tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S §

29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik, kes ka ise on temale süüks arvatud teo toimepanemist

tunnistanud (§ 133 p 3). Kuna menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,62 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes; samuti on see süütegu õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

Lisaks eelmärgitule nähtub väärteoasjas leiduvatest sündmuskoha vaatlusprotokollist ja sõiduki vaatlusest, et menetlusaluse isiku juhitud sõiduk on vigastustega ning sõidukiga on

maha sõidetud tänavavalgustuspost, mis asub osaliselt sõiduki all. Menetlusalust isikut on

lisaks LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemisele karistatud ka LS § 223 lg 1

ettenähtud väärteo eest ning karistus on määratud KarS § 63 lg 1 alusel, so karistus on

4 määratud raskeimat karistust ette nägeva sätte alusel kui ühe teoga on toime pandud tegu, mis vastab mitmele erinevalt süüteokoosseisule.

LS § 223 lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõidukivõi trammijuhi poolt

liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus. LS § 223 lg 1 sõnastusest lähtuvalt tuleb seega sedastada mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumine ning koosseisutunnusena varalise kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustuse tekitamine.

Tutvudes väärteoprotokolli ja vaidlustatava kohtuvälise menetleja otsusega, nähtub, et M.U

süüdistatakse selles, et ta juhtis Randvere teel, Haabneeme alevikus, Viimsi vallas,

Harju maakonnas mootorsõidukit, ei vähendanud oma sõiduki kiirust teeoludele ja ilmastikutingimustele vastavaks, mistõttu märgitud rikkumise pärast kaotas sõiduki juhitavuse üle kontrolli ning sõitis teelt välja vastu tänavavalgustusposti, põhjustades liiklusõnnetuse ja varalise kahju Viimsi Vallavalitsusele. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 50 lg 3 p 2 nõudeid.

LS § 50 lg 3 sätestab, et juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust ning juht peab punkti 2 kohaselt vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis kui nähtavus on halb. Tutvudes väärteotoimiku materjalidega ning kohtumenetluses kaebuse esitaja ütlustega, asub kohus seisukohale, et kohtuväline menetleja on õigesti ja väärteomenetluse raames kogutud tõendikogumiga kooskõlas olevalt lugenud tõendatuks liiklusõnnetuse toimumise 11.04.2015

kell 04:09 Randvere teel. LS § 2 p 32 kohaselt loetakse liiklusõnnetuseks juhtum, kus

vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel saab inimene vigastada, surma või tekib varaline kahju. Sündmuskoha vaatlusprotokollist koos fototabeliga nähtub, et 11.04.2015 pärast kella 04.00 sõitis Randvere tee ja Heki tee ringristmikul sõiduauto BMW

730D (reg. märk 091THB), mida juhtis juhile keelatud seisundis M.U, otse üle ringristmikul asuva ohutussaare, sealt edasi ringristmiku taga oleva ohutussaare äärekivisse ja

üle ohutussaare ning seejärel üle vastassuunavööndi vasakule haljasalale, sõites maha tänavavalgustusposti, mille lambi osad postist eraldusid ja paiskusid haljasalale.

Sõiduki teel liikumise tagajärjel on seega tekkinud varaline kahju ehk toimunud on

liiklusõnnetus LS § 2 p 32 tähenduses. Vastavat asjaolu tõendavad sündmuskoha

vaatlusprotokoll ja selle juurde kuuluvad fotod, samuti Viimsi Vallavalitsuse kiri politseile

Nimetatud tõendiallikatest ilmneb, et sõiduki teelt väljasõitmise tulemusena on lõhutud tänavavalgustuspost. Seega on väärteoasjas kogutud tõenditega tuvastatud LS § 2 p 32 ühe alternatiivi esinemine, so varalise kahju tekkimine Viimsi Vallavalitsusele kui valgustusposti

omanikule ja ilmselgelt vajab tänavavalgustuspost ühes valgustusseadmega asendamist, millega kaasnevad kulutused.

Kohtulikul arutamisel selgitas kaebuse esitaja, et jäi sõidukit juhtides magama. Kohus ei saa

taolist põhjendust siiski liiklusõnnetuse põhjusena arvestada. Sündmuskoha

vaatlusprotokollist nähtuvalt on sõiduk sõitnud esmalt ringristmiku keskel asetseva ohutussaare äärekivisse, sõitnud üle ohutussaare muruosa ja kaotanud esimese detaili, seejärel liikunud edasi ja sõitnud järgmise ohutussaare äärekivisse ning kaotanud hulgaliselt detaile,

siis on sõiduk läinud külglibisemisse ning sõitnud üle vastassunavööndi, vasakpoolse

haljasala, kergliiklustee ja lõpuks vastu tänavavalgustusposti, mis on koos betoonaluse ja -

tallaga maast välja tulnud ja auto alla jäänud. Arvestades taolist järjest esinenud takistuste

hulka äärekivide näol ja detailide eemaldumist sõidukist ning vaatamata nendele kiirust

pidurdavatele takistusele ka tänavavalgustusposti mahasõitmist, mille tulemusena tänavavalgustuspost koos betoonaluse ja -tallaga maast välja tuli, tuleb asuda seisukohale, et

sõiduki kiirus oli ilmselgelt üle lubatud suurima sõidukiiruse ega vastanud ei olukorrale, teeoludele ega muudele liiklusoludele. Kohus asub seisukohale, et lubatud sõidukiirusega, so 50 km/h sõites olnuks asfaltbetoonkattega tasasel kuival teel ka pimedal ajal olnud võimalik

seda teelõiku läbida teelt välja sõitmata. Arvestades aga ringristmiku asumist teel, tulnuks

5

kiirust siiski vajadusel vähendada ka alla 50 km/h. Antud juhul on ringristmikust otse üle sõidetud, sõidetud üle ohutussaarte ja üle vastassuunavööndi ning sõiduk on peatunud alles pärast tänavavalgustusposti mahasõitmist. Selline asjaolu viitab üheselt sellele, et juht ei

olnud võimeline sõidukit teel hoidma ega kohandama liikumist ka vastavalt teeoludele, so

läbima ringristmikku selleks ettenähtud viisil. Sellest teeb kohus ühese järelduse, et juht ei

olnud sõiduki kiirust kohandanud olukorrale vastavaks ega vähendanud kiirust, kuigi tingimused ilselgelt seda nõudsid. Seetõttu leiab kohus, et kaebuse esitaja rikkus LS § 50 lg 3 p 2 nõuet ning nõude rikkumata jätmisel jäänuks liiklusõnnetus olemata.

Kohtu hinnangul saab väärteoasjas kogutud ja kohtulikul menetlusel kontrollitud tõendite

põhjal tulla järeldusele, et M.U käitumises on tuvastatud temale inkrimineeritud

väärteo tunnused ning väärtegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 223 lg-s 1 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad

asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle teo on toime pannud menetlusalune isik (§

133 p 3). Kuna kohtuliku menetlusega on tuvastatud menetlusaluse isiku süü temale inkrimineeritud väärteo toimepanemises ja menetlusaluse isiku käitumises sisalduvad temale inkrimineeritud väärteo koosseisutunnused, on see väärtegu õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse väärteomenetleja, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud ja kaebuse

esitaja pole ka kohtule adresseeritud kaebuses ostutanud, et kohtuväline menetleja oleks

kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku

isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu

puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Kuna puudub ka taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise osas (§ 133 p 10).

Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes

grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot, arestiga või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni ning lõike 3 p 1 kohaselt võib karistada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuust kuni 9 kuuni kui isikut ei ole varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Kui isikut on varem LS § 224 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatud, siis võidakse LS § 224 lg 3 p 2 kohaselt kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 3 kuust kuni 12 kuuni. Vastavalt LS § 223 lg 1 sätetele karistatakse mootorsõiduki-, maastikusõidukivõi trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni ning LS § 223 lg 2 kohaselt võib LS § 223 lõikes 1

sätestatud süüteo eest kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 1 kuust kuni 3 kuuni. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg-s 2 ja LS § 223 lg-s 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 alusel ja LS § 224 lg 2 järgi kui

raskeimat karistust ettenägeva sätte järgi põhikaristusena rahatrahviga 225 trahviühikut, so 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6

kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg-s 2 ettenähtud sanktsiooni kahte kolmandikku ületavas määras ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras.

6

Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,67 +/- 0,05 mg/l, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse

isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks

näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,62 mg

väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäär on sätestatud rikkumise keskmist määra oluliselt ületavas määras. LS § 223 lg-s 1 sätestatud väärteo toimepanemisel on tuvastatud, et kaebuse esitaja juhitud

sõidukiga põhjustati liiklusõnnetus ning varalist kahju tekitati kohalikule omavalitsusele.

Sellistest andmetest võiks teha järelduse, et isiku süü LS § 224 lg 2 puhul on oluliselt üle keskmise ja LS § 223 lg 1 mõttes keskmine, kuivõrd süüteoga täideti vaid üks teoalternatiiv, e

varalise kahju põhjustamine ühele isikule. Seejuures on tegemist olukorraga, kus kaebuse esitanud isik pani ühe teoga toime kaks ohtlikku rikkumist, mis kohtu arvates muudab isiku süü väärtegude kogumis suureks.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul leiab kohus, et väärtegude kogumis on kaebuse esitanud isiku süü suur, mis

peaks tingima sellele vastavalt ka karistuse, mis on sanktsiooni keskmist määra oluliselt ületav.

Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu.

Kohtuväline menetleja on kergendava asjaoluna arvestanud kahetsust ja raskendavaid asjaolusid tuvastanud ei ole.

Peale karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude tuvastamise tuleb karistuse valikul

lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest.

Väärteoasjas leiduvast karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt ei ole kaebuse

esitajat karistusregistrisse kantud ja sellest võiks asuda seisukohale, et kaebuse esitaja on eelnevalt olnud õiguskuulekas.

Lisaks eelmärgitule tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning

kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist

kui ka juhi kohustuste täitmist ja kes ei soovi neid kohustusi täita. Seejuures on juhil ka

kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida.

Väärteoasja materjalidest, sh tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist ja ka kaebuse

esitanud isiku ütlustest nähtuvalt saab järeldada, et kaebuse esitaja asus sõidukit juhtima

juhile keelatud seisundis. Sellises seisundis juhtimisele aga lisandus samaaegselt teise liiklusseaduse nõude eiramine, mis viis liiklusõnnetuse põhjustamiseni. Arvestades kaebuse esitaja väiteid selle kohta, et kaebuse esitajale on juhtimisõigus vajalik selleks, et tööle sõita ja

et tal on rahalisi väljaminekuid põhjustavaid kohustusi, siis peaksid temale need asjaolud teada olema. Kuivõrd kaebuse esitajale on aga omistatud juhtimisõigus, siis peaksid temale teada olema ka kõik liiklusnõuded, sh ka sõiduki juhile keelatud seisundis juhtimise keeld,

millist keeldu igapäevaselt meedia vahendusel meelde tuletatakse. Lisaks sellele peaksid kaebuse esitajale olema teada ja arusaadavad liikluskorraldusvahendid ja nendega liiklejatele

edastatav informatsioon. Liiklusõnnetuse sündmuskoht asub mõnesaja meetri kaugusel

liikluskorraldusvahendist, mis annab üheselt teada asulale kehtestatud liikluskorrast ning

sellest liikluskorraldusvahendist möödudes peaks iga juhtimisõigusega juht tegema ühesed

järeldused. Arvestades aga liiklusõnnetuse asjaolusid võib tulla järeldusele, et selle

liikluskorraldusvahendiga edastatud informatsiooni on eiratud. Seega oli tegemist tahtlikult

toime pandud tegudega. Kohus leiab, et sellisel viisil liiklusnõudeid eirav isik on teistele liiklejatele ja iseendale ohtlik. Seda nii toimepandud teo iseloomu kui ka inkrimineeritud teost nähtuva liiklusnõuetesse ja –ohutusse teadvalt üleoleva suhtumise tõttu, millistest asjaoludest viimane iseloomustab ka ilmekalt teo toimepanijat ennast. Kaebuse esitaja juhtis sõidukit nii

keelatud seisundis kui ka kohandas sõidukiiruse selliseks, mis olukorrale ei vastanud ega

7

pidanud ka vajalikuks seda kiirust vähendada, millega seadis kaebuse esitanud isik kohtu arvates ohtu eelkõige iseenda aga ka kõigi teiste kaasliiklejate tervise ja vara, sh ka kõrvaliste

isikute vara. Seejuures tekitaski ta varalist kahju kohalikule omavalitsusele. Seetõttu on oluliseks karistuse raskuse puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada vaid juhul, kui ohtlikule liiklejale määratakse range karistus ja ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse.

Arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra,

liiklusõnnetuse asjaolusid, so süü suurust ja õiguskorra kaitsmise huvisid, leiab kohus, et

proportsionaalne oleks põhikaristuse määramine ettenähtud sanktsiooni keskmist määra

oluliselt ületavas määras. Vaidlustatud otsusega ongi seda tehtud ning kohus nõustub

kohtuvälise menetleja määratud põhikaristuse määraga ega pea võimalikuks selle vähendamist.

Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis viitab kohus Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13, mille kohaselt tuleb lisakaristust nagu põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks

on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust

mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise

huve. Seega on ka lisakaristuse kohaldamise alused samasugused nagu põhikaristuse

määramisel. Karistuse määramisel või mõistmisel on aga tegemist materiaalõiguse

kohaldamisega. Seega kuna viidatud kõrgema kohtu lahend ütleb üheselt, et lisakaristuse

kohaldamisel lähtutakse samamoodi nagu ka põhikaristuse kohaldamisel KarS § 56 lg 1

sätetest, so materiaalõigusest, siis kordab kohus otsuses ülalpool märgitud seisukohta menetlusaluse isiku süü osas, milles kohus leidis, et menetlusaluse isiku süü on suur. Selline

süü suurus, so piirmäära oluline ületamine, võib ka sama viidatud kõrgema astme kohtu

otsuse kohaselt isegi esmakordse rikkumise puhul olla asjaoluks, mis muudab samalaadse korduva rikkumise toimepanemise võimaluse suuremaks. Seega ei välista viidatud kõrgema astme kohus vaidlusaluse lisakaristuse kohaldamist ka esmakordse rikkumise puhul. Lisaks

sellele on samas lahendis asutud seisukohale, et juhtimisõiguse äravõtmisel esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema isiku süüd iseloomustavad asjaolud, milleks on piirmäära oluline ületamine või täiendavate liiklusnõuete rikkumine või isikut iseloomustavad asjaolud, nt hoolimatu suhtumine oma teosse, mis muudavad süüteo korduvuse võimaluse tavapärasest

suuremaks. Antud juhul on kaebuse esitaja ületanud lubatud piirmäära oluliselt ning lisaks sellele on ta samaaegselt toime pannud ka teise ohtliku liiklusalase väärteo. Seega on viidatud

lahendist tulenevad tingimused lisakaristuse kohaldamise osas täidetud. Puutuvalt kaebuse

esitaja suhtumisse oma teosse nähtub, et kaebuse esitaja on teo toimepanemise järgselt

avaldanud kahetsust, kuid samas näitavad tema suhtumist teosse selle teo asjaolud ise.

Kaebuse esitaja on leidnud, et temale määratud karistus nii põhikui ka lisakaristusena on

liiga range ega täida oma eesmärki, kuid ei ole märkinud, millisel alusel kaebuse esitaja sellisele järeldusele tuleb. Kohtu arvates näitab selline suhtumine seda, et kaebuse esitaja ei taju senini ei temale inkrimineeritud süütegude iseloomu ega nendest tulenevat ohtu teistele liiklejatele. Sellest tulenevalt leiab kohus, et kaebuse esitaja suhtumine teosse iseloomustab

kaebuse esitajat ning annab kinnitust lisakaristuse kohaldamise vajalikkusest. Kohus peab

vajalikuks märkida, et väärteoasjas tuvastatud asjaolud, so kahe inkrimineeritud väärteo iseloom ja tehiolud sunnivad kohut tegema järelduse, et pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi

ka vaatamata kaebuse esitanud isiku lubadustele edaspidi käituda õiguskuulekalt, eripreventiivseid eesmärke siiski täita ning kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses

ohtlik. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt oli lisakaristuse

kohaldamine põhjendatud ning võiks välistada võimaluse, et menetlusalune isik saaks edaspidi samalaadseid süütegusid toime panna. Seejuures, arvestades üldpreventsiooni, leiab kohus, et ohtliku juhi kõrvaldamine liiklusest suurendab ka teiste liiklejate turvalisust ja võib suurendada teiste liiklejate õigust eeldada, et ka teised liiklejad järgivad liiklusnõudeid ega juhi sõidukit juhile keelatud seisundis.

Kohus leiab, et põhikaristus on määratud kehtiva kohtupraktika nõudeid ja selgitusi järgides ja vastab karistuse määramise alustele. Küll võib lisakaristuse osas asuda seisukohale, et ka lisakaristuse määramisel tuleb lähtuda karistuse määramise üldpõhimõtetest, so eelkõige süü

8

suurusest, kuid kohtuväline menetleja on millegipärast seda nõuet eiranud ja määranud

lisakaristuse vaid keskmises määras, kuigi esinesid kõik alused selleks, et ka lisakaristus

määrata ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras. Kohtu arvates näitab süü

suurusele mittevastav määratud lisakaristuse määr seda, et kohtuväline menetleja on

kergendavat asjaolu kahetsuse näol ilmselgelt üle arvestanud, kuid kohus ei saa kaebemenetluses seda viga parandada ega kaebuse esitaja olukorda raskendada.

Kohtuistungil esitatud selgituse kohaselt on menetlusalusele isikule vajalik juhtimisõigus seoses tööl käimisega, kuivõrd töökoht asub Rae vallas, mis ei ole ühistranspordiga kaetud.

Kohus ei pea sellist väidet eluliselt usutavaks. Tegemist Harjumaa piirkonnaga, mis on

tihedalt asustatud piirkond ning kohus ei pea võimalikuks, et kogu ümbruse elanikkond ja

töötajaskond on ilma jäetud ühistranspordi kasutamise võimalusest ja isikliku sõiduki ning

juhtimisõiguse puudumise puhul on kõik selles piirkonnas elavad püsielanikud ja töötajad

muust ühiskonnast eraldatud. Kohus peab võimalikuks, et ühistransport ei pruugi igal kellaajal olla vajalikus sihtpunktis tagatud, kuid selline asjaolu on juba mugavusküsimus ja ei

ole elutegevust välistavaks asjaoluks. Selline teadmine ega asjaolu ei tekkinud kaebuse

esitajal aga ootamatult ja pärast vaidlustatud otsuse tegemist. Kaebuse esitajale olid need asjaolud teada ka väärteo toimepanemise ajal. Samuti peaks juhtimisõiguse saanud ja selleks eelnevalt ka liiklusseaduse nõuded endale selgeks teinud isik, sh kaebuse esitaja teadma, et tema enese väär käitumine liikluses võib tagajärjena põhjustada rahalisi kohustusi võimaliku määratava rahatrahvi näol aga ka piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel. Kohus leiab, et isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks, et ta oleks võimeline täitma endale võetud

rahalisi kohustusi ja et tema töökoht ning senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui ta oleks

temale inkrimineeritud väärteod jätnud toime panemata. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata ka varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole

iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu, sest KarS § 50 lg 2

kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda

sõidukit liikumispuude tõttu (riigikohtu lahend 3-1-1-26-10). Kui isik on valinud endale elatise teenimiseks töökoha, kuhu jõudmiseks on mugavam sõita isikliku autoga, siis peab isik ka käituma viisil, mis tagab juhtimisõiguse säilimise ning seda mitte kaebust esitades, vaid liiklusnõuete rikkumist vältides.

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega

kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse muutmine või tühistamine materiaalvõi menetlusõiguse normide rikkumise tõttu. Seetõttu asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ning vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata.

Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/