3-14-52770/44 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Otsuse tegemise aeg ja koht 10. september 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-52770 Haldusasi S.L. kaebus Tallinna Vangla kohustamiseks temalt ära võetud märkmiku tagastamiseks Menetlusosalised Kaebaja – S.L. Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindajad Irene Iskül ja Kerli Lubja Asja läbivaatamine Avalikul kohtuistungil 11.08.2015

RESOLUTSIOON 1. Jätta S.L. kaebus rahuldamata. 2. Jätta menetluskulud poolte enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12.10.2015. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Kinnipeetav S.L. esitas 29.08.2014 Tallinna Vanglale pöördumise, milles soovis teada, miks Tallinna Vangla hävitab talle saadetud tähitud kirjast ära võetava märkmiku ja taotles märkmiku paigutamist lattu tema isiklike asjade hulka.

2. Tallinna Vangla jättis 08.09.2014 otsusega nr 5-8/14/23488-2 S.L. taotluse rahuldamata põhjendusel, et äravõetud märkmik on isevalmistatud (keelatud ese Tallinna Vangla kodukorra punkti 7.1.4 järgi) ja kuulub hävitamisele.

3-14-52770 2(6) 3. S.L. esitas 18.09.2014 eelnimetatud otsuse peale vaide, milles taotles äravõetud märkmiku paigutamist lattu tema isiklike asjade hulka või võimalust saata märkmik vanglavälisele isikule. Tallinna Vangla jättis 23.10.2014 vaideotsusega nr 5-15/14/25356-2 S.L. vaide rahuldamata põhjendusega, et äravõetud märkmik on ise valmistatud ning Tallinna Vangla kodukorra punkti 7.1.4 kohaselt on isevalmistatud esemed keelatud ja kuuluvad pärast äravõtmist hävitamisele.

4. Tallinna Halduskohtule saabus 27.10.2014 S.L. kaebus märkmiku maksumuse hüvitamiseks. Samas palus kaebaja kohtul vanglalt küsida, mil moel on tuvastatud, et märkmik on isetehtud, miks märkmik hävitati (kui teistel kinnipeetavatel on see olemas) ning millist ohtu märkmik endast kujutab, samuti nõuda välja märkmiku hävitamise akt.

Tallinna Vangla esitas 19.11.2014 kohtu nõudel vastuse (tl 16), milles selgitas, et märkmik ei ole hävitatud ning on hoiustatud Tallinna Vanglas.

5. Kohus võttis 15.01.2015 määrusega vastu kaebaja loobumise hüvitamisnõudest ja lõpetas selle nõude osas haldusasja menetluse. Sama määrusega jättis kohus rahuldamata menetlusabi taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks (resolutsiooni p 2). Kohus jättis menetlusabi taotluse rahuldamata halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 111 lg-le 3 tuginedes, leides, et asjast tulenev võimalik kasu on kõnealuse märkmiku hinda arvestades väike ning tegemist pole vajadusega kaitsta kaebaja jaoks kuigi olulist õigushüve.

Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 27.02.2015 määrusega S.L. määruskaebuse ning tühistas halduskohtu 15.01.2015 määruse resolutsiooni p 2. Sama määrusega vabastas ringkonnakohus kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest. Kohus võttis 23.03.2015 määrusega menetlusse kaebuse kohustamisnõude osas.

6. 11.08.2015 toimunud kohtuistungil jäid pooled oma varasemate seisukohtade juurde.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. Kaebaja leiab, et Tallinna Vangla 08.09.2014 otsus nr 5-8/14/23488-2 ja Tallinna Vangla 23.10.2014 vaideotsus nr 5-15/14/25356-2 on põhjendamatud. Kaebaja taotleb Tallinna Vangla kohustamist temalt ära võetud märkmikku tagastama (paigutama vangla lattu või saatma vanglavälisele isikule). Kaebaja arvates pole Tallinna Vangla tõendanud, et tegemist on isetehtud esemega. Kaebaja leiab, et märkmeraamat ei ohusta vangla julgeolekut. Kirjatarbed on vanglas aga lubatud. Kaebaja on selgitanud, et ostis märkmiku laadalt enne vanglasse sattumist ning see oli vanglasse tulles tal olemas.

8. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda, esitades järgmised põhjendused:

8.1. Kaebajalt ära võetud märkmik on isevalmistatud ese, mis on Tallinna Vangla kodukorra punkti 7.1.4. kohaselt vanglas keelatud. Märkmikul puudub märge tootja kohta, märkmiku puiduspooniga kaantel on ebaühtlased kaunistused, mis viitab sellele, et kaaned on valmistatud käepäraste vahenditega. Taolist märkmikku ei müüda vangla kaupluses. Kaebaja isiklike asjade nimekirjas, mis koostati tema vanglasse saabumisel 21.01.2013, ei ole märkmikku kirjas.

8.2. Kaebaja märkmik võeti ära kaebaja enda saadetud kirjast, mis talle tagasi tuli. Kirjast äravõetud esemetega toimimist reguleerib justiitsministri 30.11.2000 määrus nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE), mille § 50 lõike 3 kohaselt kohaldatakse äravõetud eseme suhtes

3-14-52770 3(6) VSKE § 70, § 72 ja § 73 sätteid. VSKE § 70, mis reguleerib kirjast äravõetud esemetega toimimist, ei näe ette võimalust paigutada ese kinnipeetava isiklike asjade hulka lattu.

8.3. Vangistusseaduse (VangS) § 68 lõike 2 kohaselt kuuluvad vanglateenistuse ametniku poolt keelatud esemed ja ained äravõtmisele ning realiseerimisele või hävitamisele. Kuna õigusaktid ei näe ette võimalust paigutada kirjast äravõetud keelatuid esemeid kinnipeetava asjade hulka lattu, siis oli kaebaja taotluse rahuldamata jätmine õiguspärane.

KOHTU SEISUKOHT

9. Kohus on kaebaja kaebust tõlgendanud kohustamiskaebusena – kaebaja on palunud kohustada vanglat äravõetud märkmikku paigutamist lattu tema isiklike asjade hulka või saata vanglavälisele isikule. Eelnevalt on kohus vastu võtnud kaebaja loobumise hüvitamisnõudena. Kohus ei mõista vastustaja 08.09.2014 vastust nr 5-8/14/23488-2 kaebaja taotlusele haldusaktina, mille kehtetuks tunnistamist vaidemenetluses ja tühistamist halduskohtumenetluses kaebaja saanuks taotleda.

Väljakujunenud kohtupraktika (Riigikohtu 16.06.2014 otsus haldusasjas nr 3-3-1-29-14 (p 20 ning seal viidatud praktika) kohaselt on selliste esemete väljastamisest (tagastamisest) keeldumine, mille saamiseks ei pea vangla väljastama vastavat luba, oma olemuselt toiming (mitte haldusakt, mida saaks tühistamiskaebusega vaidlustada).

Kohustamisnõude esitamise otstarbekust on kohus selgitanud ka 10.12.2014 määruse p-s 11 ning selgitanud ka seda, et kuna vanglal on esemete keelamisel ja identifitseerimisel keelatud esemetena kaalutlusruum, ei saa kohus kohustada vanglat kaebajale märkmikku tagastama, vaid kaebuse rahuldamise korral kohustada vanglat äravõetud märkmiku tagastamist või selle lattu paigutamist uuesti otsustama. Kohus on 15.01.2015 käiguta jätmise määruses (p 12) selgitanud, et peab kaebaja eesmärgipäraseks nõudeks kohustamisnõuet.

10. VangS § 15 lg 2 kohaselt on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut, sobivad eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut. VangS § 15 lg 3 alusel on VSKE §-s 641 kehtestatud kinnipeetavale vanglas keelatud esemete ja ainete loetelu. VangS § 15 lg 4 alusel võib vanglateenistus keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad § 15 lg-s 2 sätestatud tingimustele. VangS § 41 lg-st 2 tulenevalt võib vangla, kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel.

11. VangS § 15 lõige 2 punkt 1 nimetab keelatud esemena muuhulgas esemeid ja aineid, mis võivad ohustada vangla julgeolekut või korda. Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra (edaspidi Kodukord) punktiga 7.1.4. on keelatud isevalmistatud esemed. Selline keeld on sätestatud Kodukorra kehtestamisest alates.

Kodukorra seletuskirjas põhjendatakse keeldu sellega, et isevalmistatud esemed võivad ohustada vangla julgeolekut erinevatel põhjustel. Muuhulgas seetõttu, et esemete valmistamisel on võimalik nendesse peita keelatud esemeid ja aineid, mida ei ole võimalik ilma eset lõhkumata avastada. Kinnipeetava õigusi kõnealuse piiranguga seletuskirja kohaselt ei rikuta, sest kõik vajamineva saavad kinnipeetavad osta kas poest. Kinnipeetavatele, kellel puudub raha soovitud esemete ostmiseks, tagab vangla kõik eluks vajaliku.

3-14-52770 4(6) 12. Kaebaja väitel ei ohusta märkimik vangla julgeolekut ning kaebaja ei mõista, kuidas on võimalik sellesse midagi peita. Vastustaja esindajad on järjekindlalt nii varasemas menetluses kui ka kohtuistungil selgitanud, et isevalmistatud esemete oht seisneb selles, et neisse on võimalik aineid või esemeid peita ja neid pole võimalik ilma eset lõhkumata avastada.

Kohtupraktikas (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-28-12, p 14 ning seal viidatud lahendid) on tunnustatud vangla olulist hindamisruumi esemete lubatavuse ning neist lähtuva ohu määratlemisel. Vangla on vangistuse ja eelvangistuse täideviimiseks loodud asutus, kellel peab olema vangistuse täideviimise spetsiifikast lähtuv kogemus ohtude avastamisel ja ennetamisel ning pädevus julgeolekueesmärgil keelatud esemete avastamiseks ja äravõtmiseks.

Kohus peab ka praegusel juhul veenvaks vangla selgitusi esemetest lähtuva ohu kohta. Märkmiku kui eseme omaduste tõttu on mõeldav sellesse pigem ainete (näiteks narkootilise aine), kuid ka väiksemate esemete (nõelad vms) peitmine. Erinevalt vangla vahendusel ostetud märkmikest ei tea vanglateenistus isevalmistatud esemete olemasolust, mis muudab kergemaks keelatud esemete ja ainete peitmise ja leviku.

13. Märkmik on kaebajalt ära võetud 25.08.2014 aktiga esemete äravõtmise kohta (tl 3), mille kohaselt on tegemist isetehtud esemega. Akti on allkirjastanud I üksuse valvur Galina Tünts.

Vaidlust ei ole selles, et märkmik kuulus kaebajale. Samuti selles, et märkmikku ei võetud kaebajalt ära siis, kui ta seda vanglast kirjaga välja saatis, vaid alles siis, kui see sama kiri adressaadini jõudmata kaebajale tagasi tuli.

Viimast asjaolu on kinnitanud ka kaebaja ise, kes on tõstatanud küsimuse sellest, miks märkmikku juba kirja väljasaatmisel ära ei võetud. Samuti vangla, kes möönab, et märkmik tulnuks juba siis ära võtta (vaideotsus, tl 7 pöördel; vangla 08.09.2014 vastus nr 5-8/14/23488- 2, tl 4). Kohus on seisukohal, et kui ka osutub tõendatuks, et tegemist on keelatud esemega, ei oma tähtsust, et vangla seda juba esmakordsel nähes (kirja väljasaatmisel) ära ei võtnud. Kinnipeetaval ei teki õigust omada keelatud eset, hoolimata sellest, et vangla pole suutnud seda kohe tuvastada ja avastada.

14. Vaidlus on selles, kas ja kuidas on tõendatud, et tegemist on isevalmistatud esemega. Vastustaja esindajad kinnitasid, et „isevalmistatud eseme“ mõiste sisustamisel pole vahet, kas ese on tehtud vanglas või väljaspool. Vastustaja sõnul vangla kauplusest sellist märkmikku soetada ei saa. Vangla esindajad ei osanud kohtuistungil vastata kohtu küsimusele, kas nn käsitööesemeid on võimalik tellida ja soetada vangla vahendusel.

Kaebajal on õigus selles, et kontoritarbed nagu märkmik on Tallinna Vanglas põhimõtteliselt lubatud. Kodukorrast (punktis 7 toodud loetelu) ei nähtu keeldu nende omamiseks. Ka vangla esindajad kinnitasid kohtuistungil, et kui märkmik ei oleks isevalmistatud, oleks see vanglas lubatud.

15. Märkmiku äravõtmise aktis, vastuses selgitustaotlusele (põhjenduste esitamiseks märkmiku äravõtmise kohta) ja vaideotsuses on vastustaja piirdunud põhjendusega, et märkmik tuleb ära võtta, kuna see on isevalmistatud ning seega keelatud ese Kodukorra p 7.1.4 järgi. Täielikumaid põhjendusi selle kohta, miks vastustaja pidas märkmikku isevalmistatuks, neist dokumentidest ei nähtu.

3-14-52770 5(6) Vastustaja on alles 19.11.2014 vastuses kohtunõudele (tl 16) selgitanud, et märkmikku on peetud isevalmistatuks, kuna sellel puudub märge tootja kohta ning märkmiku kaanel on ebaühtlase äärega kaunistused. See viitab vastustaja arvates, et tegemist on käepäraste vahenditega valmistatud esemega.

Haldusmenetluse seaduse § 108 lg 1 sätestab, et kui toiminguga piiratakse isiku õigusi, on isikul õigus nõuda toimingu kirjalikku põhjendamist. Vastustaja ei ole küll enne kohtumenetlust kaebajale põhjalikumalt selgitanud, miks ta peab eset isevalmistatuks, kuid on oma tegevuse põhimotiivid (keelatud ese Kodukorra p 7.1.4 järgi) esitanud. Seega ei ole vastustaja kohtu hinnangul jätnud oma põhjendamiskohustust õigusvastaselt täitmata.

16. Vastustaja on esitanud kohtule fotod märkmikust (tl 17–20). Kohtuistungil esitas vastustaja kohtule ka kõnelause märkmiku, mille kohus pärast tõendi uurimist vastustajale tagastas, kohustades vastustajat märkmikku säilitama vähemalt kuni kohtumenetluse lõpuni. Kaebaja kinnitas kohtuistungil, et kohtutoimikus olevatel fotodel on kujutatud sedasama märkmikku. Fotodel kujutatakse märkmikku tegelikust suuremana ja detailid on seega selgemini märgatavad.

17. Kohtuistungil tunnistajana ütlusi andnud Tallinna Vangla valvur Galina Tüntsi sõnul tuvastas ta märkmikku ära võttes seda vaadeldes, et märkmik on ise tehtud ning hilisem uurimine kinnitas tema veendumust. Tunnistaja sõnul on ta näinud kinnipeetavate käes erinevaid isetehtud märkmikke, mida tehakse käepärastest vahenditest. Pärast märkmiku äravõtmist on seda täiendavalt hinnatud julgeolekukontrollis. Vastustaja esindajad kinnitasid kohtuistungil vastuseks kohtu küsimusele, et julgeolekukontrolli tulemusi ei ole dokumenteeritud. Kahtluse korral küsitakse hinnangut julgeolekuosakonnast ning saadud informatsioon oli suuline. Tunnistaja kinnitas, et hinnangut andes tugines ta oma kogemusele.

18. Märkmiku vaatlus kohtuistungil ja fotodel kujutatu tekitavad veendumuse, et tegemist ei ole nö laiatarbekaubaga, mida müüakse tavapärases bürookaupade kaupluses või supermarketis. Kaebaja 22.12.2014 vastuse kohaselt (tõlge tl 37 ja pöördel) on märkmeraamat tehtud paberist, puuspoonist ja köidetud nahka.

Märkmiku ja selle fotode põhjal saab järeldada, et tegemist on käsitööga – puitspoonist kaane sees on väljalõigatud kujundid mille ääred on mõnevõrra ebakorrapärased ja sakilised. Märkmiku paberist sisuosa (lehed) viitab oma korrektsuse tõttu küll sellele, et see on kaubandusest soetatud, kuid see on köidetud käsitööna, kasutades puitu ja nahka (või sellega sarnanevat materjali). Seega viib eelnev järeldusele, et tegemist on käsitööna, ehk ise valmistatud esemega. Tunnistaja ütluse kohaselt on ka kinnipeetav ise kinnitanud, et märkmik on isevalmistatud.

Asjas ei ole küll välja selgitatud, kes konkreetselt on märkmiku valmistanud, kuid kohtu hinnangul ei ole ka määrav, kes selle konkreetselt valmistas, vaid asjaolu, et tegemist on isevalmistatud esemega, sest oht ei lähtu mitte valmistaja isikust, vaid võimalusest eset valmistades selles aineid või esemeid peita.

19. Vastustaja esitas nimekirja kaebaja isiklike esemetest, mis olid kaebajal vanglasse saabumisel 21.01.2013 ning mis paigutati kas lattu või lubati talle kambrisse (tl 89–90). Sellest ei ilmne, et kaebajal olnuks kõnealune märkmik kaasas juba vanglasse saabudes. Märkmiku nimekirjas mittemärkimine võiks põhimõtteliselt olla ka inimlikust eksitusest tingitud. Kaebaja ei vaidle vastu, et tegemist on käsitööesemega, kuid on selgitanud nii varasemas

3-14-52770 6(6) kohtumenetluses kui ka kohtuistungil, et on ostnud märkmiku ühelt laadalt juba enne vanglasse sattumist.

Kohtu hinnangul ei saa seda väidet aga põhjendatuks pidada. Kaebaja kinnitas kohtuistungil, et selliseid märkmikke on Tallinna Vanglas paljudel (väites isegi sadat inimest), ning peab põhjendamatuks, et erinevalt temast ei võeta teistelt märkmikke ära. Ka tunnistaja on kinnitanud, et on vanglas näinud paljusid sarnaseid märkmikke. Sarnaste märkmike olemasolu vanglas on väitnud ka vastustaja esindajad. Seega ei ole usutav, et olukorras, kus sarnased märkmikud on nii tunnistaja kui ka kaebaja enda sõnul vanglas laialt levinud, oleks kaebaja enne vanglasse saabumist just samasuguse (sarnase) märkmiku endale väljastpoolt vanglat soetanud ning et just selline märkmik oleks vanglasse saabumisel talle kuulunud esemete hulgas ekslikult märkimata jäänud.

Kaebaja ei ole ka väitnud, et oleks märkmiku vanglas olles ostnud ning vastustaja väitel sellist märkmikku vangla poes ei müüda.

20. VangS § 68 lg 2 kohaselt kuuluvad vanglateenistuse ametniku poolt läbiotsimisel leitud keelatud esemed ja ained äravõtmisele ning realiseerimisele või hävitamisele. Realiseerimisel saadud summad kantakse riigieelarvesse. Kirjast ära võetud esemetega ümberkäimist reguleeritakse vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 50 lg-st 3 tulenevalt VSKE §-des 70, 72 ja 73. Neist sätetest ei nähtu võimalust paigutada kirjas saadetud keelatud ese kinnipeetava isiklike asjade hulka lattu ega tema valikul vanglavälisele isikule. Need sätted käsitlevad olukorda, kus keelatud ese saadetakse kinnipeetavale vanglavälise isiku poolt. Praegusel juhul saatis kinnipeetav ise vanglast kõnealuse eseme välja ning see saabus talle tagasi seetõttu, et kirja ei olnud võimalik edastada adressaadile. Seega ei ole asjakohane arutada ka VSKE § 70 lg-s 1 sätestatud võimaluse üle tagastada keelatud ese seda saatnud isikule.

21. Riigivastutuse seaduse § 6 lg-test 1 ja 4 tuleneval on kohustamisnõude rahuldamise eelduseks, et avaliku võimu kandja on kohustatud soovitud toimingu sooritama, see puudutab isiku õigusi ning vastustaja on jätnud toimingu õigusvastaselt sooritamata.

Eelnevast nähtuvalt ei ole vastustaja käitunud õigusvastaselt, võttes ära märkmiku kui keelatud eseme ning ei pidanud võimalikuks paigutada seda kaebaja isiklike asjade juurde lattu ega saata kaebaja soovitud isikule. Kaebajal puudub õigus nõuda keelatud esemega toimimist tema soovitud viisil. Seega tuleb kaebus jätta rahuldamata.

22. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Asjas ei nähtu menetluskulude kandmist. Kaebaja on Tallinna Ringkonnakohtu 27.02.2015 määrusega rahuldanud kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe