3-14-53193/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht

08. september 2015; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-14-53193 Haldusasi V.N. kaebus Vabariigi Valitsuse 06.11.2014 korralduse nr 477 tühistamise nõudes Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebuse esitaja (avaldaja) – V.N., lepinguline esindaja vandeadvokaat Andres Alas; Vastustaja – Vabariigi Valitsus, volitatud esindaja Merje Joll RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 08.09.2015. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V.N. esitas Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri kodakondsus ja Migratsioonibüroo Sõle teeninduses sooviavalduse Eesti kodakondsuse saamiseks kodakondsuse seaduse §-s 6 sätestatud tingimustel, mis võeti menetlusse 13.11.2013.

2. Taotluse menetlemisel tuvastati, et V.N. on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes ning sealt erru läinud. Ajavahemikul 1983-1988 õppis V.N. M. Frunze nimelises Kõrgemas Mereväekoolis (Sankt-Peterburg, Venemaa). 25.06.1988 anti talle mereväe vanemleitnanti auaste. V.N. teenis Nõukogude Liidu sõjaväeosas nr 22886-B lahinguosa-1 komandörina ajavahemikul 01.08.1988-19.07.1989, mil ta arvati reservi ning 01.03.2004 läks ta erru. Siseministeerium teavitas 15.08.2014 kirjaga nr 11-1/131-1 V.N.t, et teadaolevatest asjaoludest lähtudes võidakse tema Eesti kodakondsuse saamise sooviavalduse suhtes teha Eesti kodakondsuse andmisest keeldumise otsus, ning paluti esitada oma arvamus ja vastuväited. 15.09.2014 registreeriti Siseministeeriumis V.N. esindaja kiri, milles selgitati, et seadust tõlgendatakse koos seaduse teiste sätetega, lähtudes seaduse sõnastusest, mõttest ja eesmärgist. Kirjas leiti, et kaebaja Eestis viibimisel ei ole kodakondsuse seaduse mõttes mingit seost välisriigi relvajõududes teenimisega ja et tal on õigus saada kodakondsust ja et selles osas on tekkinud ka õigustatud ootus.

3. Vabariigi Valitsus andis 06.11.2014 korralduse nr 477, millega keeldus V.N.le Eesti kodakondsuse andmisest kodakondsuse seaduse § 21 lõike 1 punkti 6 alusel, kuna V.N. on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes .

4. V.N. esitas 15.12.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 06.11.2014 korralduse nr 477 „Eesti kodakondsuse andmisest keeldumine“ tühistamise nõudes (tl 6-11).

5. Tallinna Halduskohtu 02.01.2015 määrusega võeti kaebus menetlusse (tl 17) ja 21.07.2015 määrusega määrati asi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses (tl 30).

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

6. Kaevatav õigusakt on põhjendamatu ja ebaseaduslik ning kuulub tühistamisele. Õigusakti tõlgendamisel ei piisa kõigest sätte grammatilisest tõlgendamisest. Seaduse sätet tõlgendatakse koos seaduse teiste sätetega, lähtudes seaduse sõnastusest, mõttest ja eesmärgist. Kaebaja on seisukohal, et kodakondsuse seaduse § 21 lg 1 p 6 lõpus olev lisand/täiend/määratlus “… kes on saabunud Eestisse seoses sõjaväelase lähetamisega teenistusse, reservi või erru“ kuulub kohaldamisele ka sätte esimese poole „ ... on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud“ juurde. Antud kaasuse puhul tuleks seadust lugeda ja tõlgendada kui keeldu kodakondsuse andmiseks „...isikule, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud, kes on saabunud Eestisse seoses sõjaväelase lähetamisega teenistusse, reservi või erru“. Vastupidine tõlgendamine oleks mõeldamatu, kuivõrd sellisel juhul oleks kodakondsuse saamine välistatud kõigil meile sõbralike riikide kodanikel ainult põhjusel, et nad on kasvõi lühiajaliselt teeninud oma riigis kaadrisõjaväelasena. Kaebaja Eestis viibimisel ei ole kodakondsuse seaduse mõttes mingit seost välisriigi relvajõududes teenimisega. Samal seisukohal on oma 06.03.2014 tõendis nr 15.2-15/306-1 olnud ka Eesti Vabariik (PPA isikus), kes teades, et V.N. teenis 1988-1989 NSVL relvajõududes kaadrisõjaväelasena, kinnitas (teatamiseks Venemaa Föderatsiooni Suursaatkonnale Eestis), et PPA ei ole tuvastanud asjaolusid, mis välistaksid Eesti kodakondsuse andmise. V.N.l tekkis õigustatud ootus Eesti kodakondsuse saamiseks ja ta esitas avalduse Venemaa Föderatsiooni Saatkonnale Eestis Venemaa kodakondsusest lahkumiseks, milline ka rahuldati, muuhulgas arvestades 06.03.2014 tõendit nr 15.2-15/306-1.

7. Kaebaja leiab, et tema Eestisse saabumise ajaks kohaldatava seaduse mõttes tuleb lugeda 2004. aastat, mil ta asus koos oma abikaasa E. N. alaliselt Eestisse elama ja tööle AS-s Uniprint. Kaebaja saabumisel puudus vähimgi seos tema lähetamisega teenistusse, reservi või erru.

8. Kodakondsuse seaduse § 21 lg 1 p 6 välistus võib olla tõepoolest mitmeti tõlgendatav ning ainult formaalse ja grammatilise tõlgenduse puhul võib väita, et kunagine välisriigi relvajõududes teenimise fakt iseenesest välistab imperatiivselt kodakondsuse saamise. Kaebaja on aga seisukohal, et seadust tuleb tõlgendada mõistlikult, süstemaatiliselt, teleoloogiliselt ja põhiõigusi enam tagavas suunas, millekohase tõlgenduse korral kehtib kodakondsuse saamise välistus, kui isik on saabunud Eestisse seoses sõjaväelise lähetusega. Kaebaja hinnangul on tegemist põhiõigusi oluliselt riivava seadusega. Eelnimetatud sätte eesmärgiks ei saa olla muud loogilist eesmärki, kui julgeolekuriski ärahoidmine isikute suhtes, keda lähetati Eestisse teenistusse okupatsioonivõimu põlistamiseks või Eesti riikliku iseseisvuse kahjustamiseks. Kui isik pelgalt teenis välisriigi relvajõududes, siis ei pruugi ta endast kujutada julgeolekuriski, mis võiks olla sellekohase imperatiivse sätte kehtestamise õigustuseks.

9. Kaebaja palub jätta põhiseadusega vastuolus olev kodakondsuse seaduse § 21 lg 1 p 6 kohaldamata. Vastustaja on ka ise oma otsustuse motiveerivas osas möönnud, et tegemist on põhiseadusega vastuolus oleva sättega. Säte, mis välistab kodakondsuse andmise ainuüksi põhjusel, et isik on kunagi (s.o ilma igasuguste retrospektiivsete ajaliste piiranguteta, s.o igavesti ja isiksust ning asjaolude arvestamiseta) ja sõltumata Eestisse lähetamisest teeninud välisriigi kaadrisõjaväelasena, on vastuolus põhiseaduse §-ga 11 (proportsionaalsus) ja §-ga 14 (tõhus menetlus enda kaitseks). Samas aga kodakondsuse seaduse § 21 lg 2 võimaldab kodakondsuse seaduse § 21 lg 1 p 6 järgi isikul saada kodakondsust Eesti kodanikuga viieaastase abielus oleku kaudu, mistõttu mööndakse, et julgeolekurisk ei puuduta kõiki välisriigi relvajõudude kaadrisõjaväelasi.

10. Kaebaja möönab, et mitmete välisriigi relvajõududes teeninute suhtes võib tekkida põhjendatud kahtlus, et nad võivad kujutada endast ohtu Eesti riiklikule julgeolekule, mis tähendab, et piirangu kohaldamise võimalus iseenesest ei ole põhiseadusevastane, kuid põhiseadusevastane on kaalutlusõiguse võimaluse puudumine.

11. Täiendavas 31.07.2015 seisukohas (tl 35-42) märgib kaebaja, et vastustaja seisukohad ei lükka ümber kaebuses toodud õigeid ja põhistatud argumente ega anna alust kaebuse rahuldamata jätmiseks. Nõustuda ei saa seisukohaga, et antud juhul saab lähtuda vaid seaduse grammatilisest tõlgendusest. Viidates Riigikohtu lahendile 3-3-1-54-02, leiab kaebaja, et kui vaidlusaluse normi keeleline analüüs ei välista kumbagi tõlgendust, tuleb normi õigeks kohaldamiseks välja seadusandja tegelik tahe, sest seadusandja tahe ei saa olla suunatud teadlikult ebamõistliku ja ebaõiglase regulatsiooni kehtestamisele. Vastustaja pole välja toonud ühtegi ratsionaalset argumenti imperatiivse keelu kasuks. Kodakondsuse seaduse § 21 lg 1 p 6 ei vasta põhiseadusele ka seetõttu, et isikut, keda seadusandja loeb automaatselt „lojaalsuskahtlaseks“ ei saa enda kaitseks esitada tõendeid ja kaalutlusi selle kohta, et ta on lojaalne ega kujuta endast ohtu. Kaebaja on veendunud, et kuna norm reguleerib kodakondsuse mitteandmise aluseid, siis peab ta ühtaegu tagama isiku õiguste tõhusa kaitse, mis antud juhul puudub.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

12. Vabariigi Valitsus on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

13. Vastustaja leiab, et Vabariigi Valitsuse korralduses, millega keelduti V.N.le Eesti kodakondsuse andmisest, ei ole kodakondsuse seaduse § 21 lg 1 p-i 6 vääralt tõlgendatud.

14. Eesti keele reeglite järgi peab relatiivlause (täiendlause) asuma vahetult selle sõna järel, mille juurde ta kuulub. Seega ei käi lauseosa „... kes on saabunud Eestisse seoses sõjaväelase lähetamisega teenistusse, reservi või erru“ kaadrisõjaväelase kohta, vaid kehtib üksnes lause teises osas nimetatud abikaasa kohta. Traditsiooniliselt tuntakse nelja meetodit, millest lähtuvalt seaduse sätte sisuni jõuda: grammatiline tõlgendamine, süstemaatilis-loogiline tõlgendamine, tõlgendamine seadusandja tahte kaudu ning tõlgendamine seaduse sätte mõtte ja eesmärgi kaudu. Kõiki neid meetodeid võib ja tuleb kasutada paralleelselt ning üksnes igaühe neist põhjal tehtavate järelduste mõistlik kaalumine võib viia õigusakti lugeja õige järelduseni õigusnormi sisu kohta. Olukorras, kus grammatiline tõlgendusmeetod annab ainult ühese õigusnormi tõlgenduse, ei saa grammatilist tõlgendust kõrvale jättes pöörduda teiste tõlgendusmeetodite poole. Võttes abiks grammatikareeglid algab ja lõppeb õigusnormi tõlgendus õigusnormi tekstist. Kodakondsuse seaduse § 21 lg 1 punkti 6 kohaselt välistab ainuüksi asjaolu, et isik on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, talle kodakondsuse andmise. Kaebaja nägemus õigusnormi tõlgendusest ei põhine ratsionaalsetel argumentidel, vaid emotsionaalsetel, sest isiku soovid ei saa olla tõlgendamise aluseks.

15. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga selles, et kuna PPA kinnitas 06.03.2014 kirjaga nr 15.2- 15/306-1, et ei ole tuvastanud asjaolusid, mis välistaksid V.N.le Eesti kodakondsuse andmise, siis tekkis V.N.l õigustatud ootus Eesti kodakondsuse saamiseks, kuna kodakondsuse seaduse § 20 lõike 1 kohaselt otsustab Eesti kodakondsuse andmise Vabariigi Valitsus. Seega puudub PPA-l pädevus nimetatud otsust teha.

16. Vastustaja leiab, et kodakondsuse seaduse § 21 lg 1 p 6 ei ole põhiseadusega vastuolus. Riigikohus on kontrollinud kodakondsuse seaduse § 21 lõige 1 punkti 5 põhiseaduspärasust. Kuigi käesolevas kohtuasjas on kaebaja tõstatanud küsimuse kodakondsuse seaduse § 21 lõige 1 punkti 6 põhiseaduspärasusest, on viidatud sätted siiski omavahel võrreldavad, kuna mõlema sätte kehtestamise põhjuseks on lojaalsuskahtlus nende isikute osas, kes vastavad nimetatud sätetes toodud kriteeriumitele. Need isikud kujutavad läbi võimaliku lojaalsuskonflikti tekkimise Eesti riigi arvates ohtu riigi julgeolekule. Eelpoolviidatud kohtuasjas kontrolliti ka seda, kas tegu võib olla põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõiguse riivega ja leiti, et riivet ei esine. Vastustaja leiab, et ka käesoleval juhul puudub võrduspõhiõiguse riive, kuna ebavõrdset kohtlemist ei ole toimunud. Nimetatud kohtuasjas on Riigikohus punktis 28 rõhutanud, et kohtu hinnangul ei riiva kodakondsuse seaduse §

21 lõige 1 punkt 5 ühtegi põhiõigust ja seetõttu ei ole võimalik analüüsida ka väiteid proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise kohta. Vastustaja leiab, et samasugune hinnang kehtib ka kodakondsuse seaduse § 21 lõike 1 punkti 6 kohta. Kuna kodakondsuse seaduse § 21 lõike 1 punkt 6 on oma olemuselt materiaalõiguslik norm, ei saa tegemist olla ka menetlusja korraldusõiguse riivega. Vastustaja on seisukohal, et kui vabadusõigustesse ega võrdsuspõhiõigusesse sekkutud ei ole, siis kaalutlusruumi mittevõimaldava õigusliku regulatsiooni proportsionaalsust kontrollida pole üldse põhjust. Kaebaja ei ole ära näidanud, millisesse vabadusõigusesse on seadusandja sekkunud ja seda ei suuda ära näidata ka vastustaja. Ka võrdsuspõhiõigusesse ei ole sekkutud, mida on vastustaja veenvalt põhjendanud. Vastustaja peab veel vajalikuks lisada, et Riigikohus on oma otsuses asjas nr 3-4-1-3-07 leidnud, et igasugune õigusliku regulatsiooni ebatäiuslikkus ei ole põhiseadusevastane.

17. Täiendavas 28.04.2015 seisukohas (tl 45-47) märgib vastustaja, et jääb oma 02.02.2015 vastuses kaebusele esitatud seisukoha juurde. Vastustaja hinnangul on kaebaja jätnud antud juhul arvestamata, et ka tema poolt nimetatud tõhusas menetluses ei pruugi lojaalsuskahtluse põhjendatus või põhjendmatus ilmneda ning seega on igati mõistlik sellise kodakondsuse keeldumise aluse kehtestamine seadusandja poolt. Kuivõrd naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine pole põhiõigus, vaid privileeg, mille andmise tingimuste sätestamisel on riigil suur otsustusruum, siis ei saa sellise kodakondsuse keeldumise aluse kehtestamist ka seadusandjale ette heita.

KOHTU PÕHJENDUSED

18. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Vabariigi Valitsuse 06.11.2014 korraldust nr 477, millega keelduti kaebuse esitajale Eesti kodakondsuse andmisest. Vaidlustatud korralduse andmise alusena on viidatud kodakondsuse seaduse § 20 lõikele 1 ja § 21 lg 1 punktile 6.

19. Kodakondsuse seaduse § 20 lg 1 puudutab Vabariigi Valitsuse pädevust seonduvalt kodakondsuse andmise või taastamisega ning selles osas ei ole vaidlust. Kodakondsuse seaduse § 21 lg 1 p 6 kohaselt ei anta ega taastata Eesti kodakondsust isikule, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud, samuti tema abikaasale, kes on saabunud Eestisse seoses sõjaväelase lähetamisega teenistusse, reservi või erru.

20. Antud juhul ei ole vaidlust selles, et V.N. on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes ja sealt erru läinud. Vaidlustatud haldusakti punktis 1 on sellekohased asjaolud ühtlasi ka välja toodud. Küll aga leiab kaebaja, et kodakondsuse seaduse § 21 lg 1 punkti 6 tuleks tõlgendada taoliselt, et kodakondsuse andmise keeld kehtib välisriigi relvajõududes teeninud kaadrisõjaväelase suhtes üksnes siis kui ta saabus Eestisse seoses teenistusse või reservi või erru lähetamisega. Kaebaja on aga selgitanud, et Eestisse elama asumine toimus 2004. aastal ja sellel ei olnud vähimatki seost tema lähetamisega teenistusse, reservi või erru. Samuti leiab kaebaja, et teistsuguse tõlgenduse korral oleks imperatiivne ja kaalutlemist mittevõimaldav säte põhiseadusega vastuolus. Vastustaja omakorda on seisukohal, et seadust tuleb tõlgendada eelkõige grammatiliselt ning taolise tõlgenduse kohaselt on üheselt arusaadav, et välisriigi relvajõududes kaadrisõjaväelasena teeninud ja sealt reservi arvatud või erru läinud isikule ei anta Eesti kodakondsust ning kodakondsust ei anta ka tema abikaasale kui abikaasa Eestisse saabumine oli toimunud seoses sõjaväelase teenistusse-, reservivõi erru lähetamisega.

21. Lähtuvalt eeltoodust taandub vaidlus põhiliselt kodakondsuse seaduse § 21 lg 1 punkti 6 tõlgendamisele ning kaebaja seisukohale selle võimalikust vastuolust põhiseadusega. Faktilistes asjaoludes kui sellistes ei ole protsessiosaliste vahel põhimõttelist vaidlust olnud.

22. Kaebaja seisukoht kodakondsuse seaduse § 21 lg 1 punkti 6 tõlgendamisest oli Vabariigi Valitsusele vaidlustatud haldusakti andmisel teada ning seda on 06.11.2014 korralduses nr 477 küllaltki põhjalikult analüüsitud. Vastustaja märkis muuhulgas, et kodakondsuse seaduse § 21 lg 1 p 6 kohaselt välistab kodakondsuse andmise üksnes asjaolu, et isik on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes ja et teatav erand võiks väljenduda kodakondsuse seaduse § 21 lg 2 kohaldamise kaudu. Nähtuvalt haldusasja materjalist kodakondsuse seaduse § 21 lg 2 nimetatud olukorra ja abieluga tegemist olla ei saanud ning seetõttu nimetatud erandi rakendatavuse küsimust ka ei tekkinud. Samuti on hinnatud vaidlustatud haldusaktis Politseija Piirivalveameti eksliku või ennatliku tõendi tähendust ning leitud, et sellelt pinnalt ei saanud kaebajal kodakondsuse saamise suhtes õigustatud ootust tekkida. Vastustaja seisukohtadega tuleb nõustuda, mis tähendab seda, et kaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Kohus järgib neid põhjendusi, mis on vaidlustatud haldusaktis seonduvalt kodakondsuse seaduse § 21 lg 1 p 6 tõlgendamise ja kohaldamisega välja toodud ning ei pea lähtuvalt halduskohtumenetluse seadustiku § 165 lg 2 vajalikuks kõike üksikasjalikumalt enam rohkem üle korrata.

23. Kaebaja on asunud seiskohale, et vastustaja tõlgendus seonduvalt kodakondsuse seaduse § 21 lg 1 p 6 kohaldatavusega on põhiseadusevastane. V.N. on viidanud ka mitmetele Riigikohtu lahenditele, milles on õigustloovad aktid nende vastuolu tõttu põhiseadusega mingisuguses osas kohaldamata jäetud seonduvalt sellega, et haldusorganil ei olnud võimalik vastavaid asjaolusid vajalikul määral kaaluda. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitajaga selles, et kodakondsuse seaduse § 21 lg 1 p 6 võiks põhiseadusega vastuolus olla. Pigem ongi käesoleva vaidluse kontekstis asjassepuutuvam Riigikohtu 10.12.2003 lahend 3-3-1-47-03, millele viitas vastustaja ja mille raames on kontrollitud konkreetsete kodakondsuse seaduse sätete vastavust põhiseadusele. Selles hinnati küll kodakondsuse seaduse § 35 põhiseaduspärasuse küsimust, kuid samas osundab vastustaja eelnimetatud otsuse punktile 23, milles on selgitatud, et põhiseadus ei näe põhiõigusena ette subjektiivset õigust omandada kodakondsust naturalisatsiooni teel ja et kodakondsuse omandamise tingimused määrab riigi kodakondsuspoliitika, mille kujundamine on Riigikogu pädevuses.

24. Vastustaja tugineb oma seiskohtades veel ka asjaolule, et kodakondsuse seaduse § 21 lg 1 p 5 põhiseaduspärasuse küsimust on hinnatud ning selles tähenduses oli see käesoleva kaasusega arvestatavas osas võrreldav. Nimelt sätestab kodakondsuse seaduse § 21 lg 1 p 5, et Eesti kodakondsust ei anta ega taastata isikule, kes on töötanud või töötab välisriigi luurevõi julgeolekuteenistuses. Antud juhul ei seostu vaidlus küll töötamisega välisriigi luurevõi julgeolekuteenistuses, vaid teenimisega kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, kuid oluline sarnasus väljendub selles, et kodakondsuse seaduse § 21 lg 1 p 5 sõnastus ei võimaldanud samuti vastustajal diskretsiooni teostada. Seonduvalt eelnimetatud vaidlusega ja kodakondsuse seaduse § 21 lg 1 p 5 põhiseaduspärasuse kontrollimisega selgitati aga Riigikohtu 03.01.2008 lahendis nr 3-3-1-101-06, et üldise võrdsusõiguse kõrval ei riiva KodS § 21 lg 1 p 5 ühtegi muud põhiõigust ja et vastuolu põhiseadusega ei ilmne. Seega tuleb nõustuda vastustaja seisukohaga selles, et kodakondsuse seaduse § 21 lg 1 p 6 vastuolu põhiseadusega eeldada ei saa. Olukord, kus haldusorganil sisuline kaalutlusruum mõnikord puudub, ei tähenda alati seda, et vastav õigusakt oleks seetõttu koheselt ka põhiseadusega vastuolus. Käesoleva vaidluse kontekstis seostub see veel ka kodakondsuspoliitika üldiste põhimõteteaga, kusjuures kodakondsuse saamise täpsed tingimused on iga riigi otsustada. Lähtuvalt eeltoodust ei ole vaidlustatud korralduse tühistamiseks alust ning kaebus jääb rahuldamata.

25. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid Vabariigi Valitsus vastustajana ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Enno Loonurm Kohtunik