3-15-5/18 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna halduskohus

Kohtunik

Hurma Kiviloo

Määruse tegemise aeg ja koht

08. september 2015, Tallinn

Haldusasja number

3-15-5

Haldusasi

Creo Ehitus OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 25.11.2014

korralduse nr 12.2-3/027952-1 tühistamiseks

RESOLUTSIOON

1. Lõpetada käesoleva haldusasja menetlus.

2. Sekretäril

edastada

käesoleva

määruse

ärakiri

menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna

ringkonnakohtule määruse teinud halduskohtu kaudu 15

päeva

jooksul,

arvates

määruse

ärakirja

kättetoimetamisest (HKMS § 155 lg 5, § 204 lg-d 1 ja 2).

ASJAOLUD

1. Tallinna halduskohtu menetluses on Creo Ehitus OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti

(MTA) 25.11.2014 korralduse nr 12.2-3/027952-1 tühistamiseks.

2.

13.02.2015 määrusega kohus määras lahendada asi kirjalikus menetluses ja teha

kohtuotsus avalikult teatavaks 03.07.2015 pärast kella 16.00 halduskohtu kantselei kaudu.

3.

12.06.2015 esitas MTA taotluse asja menetluse lõpetamiseks HKMS § 152 lg 1 p 4

alusel, kuna 11.06.2015 otsusega nr 12.2-3/027952-6 (tl 77) tunnistas MTA edasiulatuvalt

kehtetuks 25.11.2014 korralduse nr 12.2-3/027952-1.

4. 12.06.2015 küsis kohus kohtunõudega kaebaja seisukohta menetluse lõpetamise

taotluse suhtes, samuti tuli teatada, kas taotletakse menetluskulude hüvitamist.

Menetluskulude nõude olemasolul tuli esitada kuludokumendid. Tuvastamisnõudele

ülemineku soovi korral (HKMS § 152 lg 2) tuli selgitada oma põhjendatud huvi (HKMS §

38 lg 4), st miks on tuvastamine kaebajale tema õiguste edaspidisel kaitsmisel vajalik, et

kohus saaks kontrollida nõude muutmise/menetluse jätkamise põhjendatust.

5.

25.06.2015 Creo Ehitus OÜ teatas, et soovib asja menetluse jätkamist vaidlustatud

haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks, sest põhjendamatud nõuded dokumentide

esitamiseks ja teabe andmiseks on põhjustanud kaebajale kahju, kuna pidi oma töötajate

aega ja vahendeid kulutama nimetatud kohustuste täitmiseks. Lisaks puudub kaebajal

kindlus, et samasugune haldusakt, mis kohustab dokumentide esitamist ja teabe andmist

kontrollimenetluses käibemaksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsuse kohta

maksustamisperioodil jaanuar 2012 kuni jaanuar 2014 (kaasa arvatud), peatselt uuesti välja

ei anta. Maksudeklaratsioonide hilisem täiendamine nii, et suureneb maksukohustus,

võimaldab MTA-l nõuda maksuintresse. Käesoleval juhul nõuti kaebajal lisaks intresse

summas ca 10 406,60 eurot. Eeldades, et MTA tegutses varasemalt seaduse kohaselt, viies

käibemaksu tagastusmenetluse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, pidi MTA-l olema juba

siis teave selle kohta, et kaebaja maksuarvestuses on puudusi, kuid ei pidanud vajalikuks

nendele tähelepanu juhtida. Samas ei saa kontrollimenetluse läbiviimise eesmärgiks olla

riigikassa täitmine maksuintresside läbi.

6.

26.06.2015 määrusega küsis kohus vastustaja seisukohta tuvastamisnõudele

ülemineku põhjendatud huvi osas. Sama määrusega otsustas kohus jätta ära kohtuotsuse

avalikult teatavaks tegemise etteplaneeritud ajal, so 03.07.2015 pärast kella 16.00.

7.

03.07.2015 vastuses asus MTA seisukohale, et kaebaja esitatud põhjendused ei anna alust

tuvastamisnõudele üleminekuks, taotledes tulenevalt HKMS § 152 lg 1 p-st 4 menetluse

lõpetamist. MTA leiab, et kuivõrd kaebaja ei ole täpsustanud, milliseid täiendavaid

toiminguid lisaks tavapärasele maksuhaldurile dokumentide esitamise kohustusele tema

töötajad olid sunnitud tegema ning millised olid need vahendid, mis täiendavalt kulusid, siis

on tegemist paljasõnaliste ning liialdatud väidetega. Asjaolu, et kaebaja peab täiendavaid

lisakulusid või pingutusi tegema näiteks seoses raamatupidamisdokumentide ebakorrektse

säilitamise või arhiveerimisega, ei anna alust korralduse õigusvastasuse tuvastamiseks ega

kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Kontrolli kordumise osas märkis vastustaja, et

majandusliku tegevuse kontrolli peab iga maksumaksja ja ettevõtja oma tegevuses

võimaldama ja ettevõtlusega tegelemine eeldab, et kontrolle teostatakse ja selleks on

ettevõtja taganud valmisoleku.

8.

08.07.2015 määrusega andis kohus kaebajale võimaluse tuvastamisnõudele

ülemineku põhjendatud huvi täiendavaks põhistamiseks ning menetluse lõpetamise korral

menetluskulude hüvitamise taotlemiseks vastavate dokumentide esitamiseks. Muu hulgas

selgitas kohus määruses kokkuvõtvalt järgmist: „8. Asjast nähtuvalt MTA on 11.06.2015

otsusega tunnistanud edasiulatuvalt kehtetuks kaebuses vaidlustatud MTA 25.11.2014

korralduse nr 12.2-3/027952-1, sest kaebaja on 12.05.2015 esitanud kontrollitava perioodi

kohta käibedeklaratsioonide vormi TSD lisade 4 ja 6 parandusdeklaratsioonid, millega

suurenes maksukohustus 45017,94 euro võrra. Maksuhaldur luges deklaratsioonide

parandused õigeks ning rohkem maksukohustust muutvaid asjaolusid ei tuvastatud.

15.05.2015 edastas MTA kaebajale teate (tl 75) kontrolli lõpetamise kohta. MTA tunnistas

vaidlustatud korralduse kehtetuks otstarbekuse kaalutlustel, sest maksuhalduri eesmärk,

koguda maksustamisperioodi võimalike maksukohustuste ja asjaolude kohta informatsiooni

oli kaebaja poolt täidetud. /…/ 11. …MKS §-de 56-58 kohaselt on maksukohustuslasel

kaasaaitamise, raamatupidamisarvestuse ja arvestuse pidamise ning dokumentide

säilitamise kohustus. Seega nõustub kohus maksuhalduriga selles, et maksukohustuslane

peab alati arvestama maksuhalduri kontrollimisega ning tegema koostööd, mistõttu see kõik

kuulub maksukohustuslase tavapärasesse tegevusse. 12. Kaebaja on märkinud põhjendatud

huvina soovi esitada hüvitamisnõue maksuhalduri vastu, kuna põhjendamatud nõuded

dokumentide esitamiseks, teabe andmiseks on põhjustanud kaebajale kahju, kuna pidi oma

töötajate aega ja vahendeid kulutama nimetatud kohustuste täitmiseks. Kohtu hinnangul on

väide tekkinud kahjust paljasõnaline ja kahju olemasolu eelmärgitut arvestades

ebatõenäoline. Ei nähtu, milliseid täiendavaid toiminguid lisaks tavapärasele tööle seoses

maksuhaldurile dokumentide esitamisega kaebaja töötajad on pidanud tegema ja milliseid

lisavahendeid kulutama ehk milles tekitatud kahju (varaline ja/või mittevaraline) seisneb

/…/ 13. Samuti langeb kohtu hinnangul põhjendatud huvina ära ka märgitud preventiivne

huvi. Asjast nähtuvalt maksuhaldur on lugenud deklaratsioonide parandused õigeks ning on

15.05.2015 edastanud kaebajale teate kontrolli lõpetamise kohta. Lisaks on maksuhaldur

tunnistanud 25.11.2014 korralduse nr 12.2-3/027952-1 edasiulatuvalt kehtetuks, millega

peaks maksuhaldur olema kaebajale taganud, et uut korraldust nimetatud perioodi osas

enam ei anta. Vastasel juhul oleks maksuhaldur võinud tunnistada korralduse lihtsalt

kehtetuks, tagades sellega endale võimaluse uue korralduse andmiseks. /…/ Juba tasutud

intresside osas on maksuhaldur oma selgituse andnud, märkides, et revident on kaebajale

selgitanud, et kaebajal oli võimalus esitada intresside vähendamise taotlus, mida kaebaja

aga ei teinud“.

9.

31.07.2015 on Creo Ehitus OÜ esitanud tuvastamisnõudele ülemineku täiendava

põhistuse. Kaebaja leiab jätkuvalt, et käesoleval juhul on põhjendatud haldusakti

õigusvastasuse tuvastamine, kuna põhjendamatud nõuded dokumentide esitamiseks, teabe

andmiseks on põhjustanud kaebajale kahju, kuna pidi oma töötajate aega ja vahendeid

kulutama nimetatud kohustuste täitmiseks. Lisaks puudub kaebajal endiselt kindlus, et

samasugune

haldusakt,

mis

kohustab

dokumentide

esitamist

ja

teabe

andmist

kontrollimenetluses käibemaksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsuse kohta

maksustamisperioodil jaanuar 2012 kuni jaanuar 2014 (kaasa arvatud), peatselt uuesti välja ei

anta. Kohus on määruse p-s 13 selgitanud, et vastustaja haldusakt on küll edasiulatuvalt

kehtetuks tunnistatud ja seega peaks olema tagatud, et kaebajale uut korraldust nimetatud

perioodi osas ei anta, kuid puudu on sellise väite õiguslik alus. Kaebaja arvates lõpetas

vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine edasiulatuvalt vaid selle haldusakti mõju, kuid

ei takista välja andmast uut sama sisuga haldusakti. Samuti ei ole tagatud see, et vastustaja

praktika korduva põhjendamatu kontrolli kohta edaspidi ei jätku. Kaebaja nõustub, et pidi

arvestama võimaliku täiendava maksukontrolliga. Samas on kohtute tähelepanu alt välja

jäänud kaebaja väited, et kaevatavas korralduses on korduva kontrolli vajadus põhjendamata.

Kohtud ei ole arvestanud ka asjaolu, et osadel perioodidel on samade vastustajale esitatud

dokumentide alusel jõudnud vastustaja erinevatele tulemustele. Käibemaksu tagastamise

menetlemisel ei ole tuvastatud, et kaebaja oleks maksusummasid valesti arvestanud,

deklareerinud ja tasunud, kuid täiendava kontrolli käigus leidis vastustaja, et arvestus,

deklareerimine ja tasumine võivad olla ebaõiged. Seejuures ei ole vastustaja endiselt

kõrvaldanud kaebaja kahtlust, et võimalikku kaebaja eksimust maksuarvestusel märkas

vastustaja juba varem, kuid sanktsioneeris kaebajat suurema intressinõudega. Samas kujundab

kaebaja oma maksuarvestust, deklareerimist ja tasumist just vastustaja senise praktika pealt, st

kui käibemaksu tagastamisemenetluses ei olnud vastustajal etteheiteid ühe või teise kulu

käibemaksu arvestamise osas, siis toimub maksuarvestus ka edaspidigi senise praktika järgi.

Muul juhul kaotaks dokumentide kontroll käibemaksu tagastusmenetluses igasuguse mõtte.

Kohus on määruse p-s 12 leidnud, et kaebaja väited täiendava töökoormuse kohta on

paljasõnalised. Kaebaja leiab, et kohus on lähenenud asjale ühekülgselt. Vastustaja ei olnud

õigustatud küsima uuesti neid dokumente ja andmeid, mida talle oli kord esitatud. Seega

tekkis kaebaja täiendav koormus ja kulu just samade dokumentide uuesti küsimisest. Kaebuse

üheks motiiviks on ka samade dokumentide nõudmise õigusvastasus. Samas ei olnud

vastustaja võimeline andma ülevaadet mis dokumente varasemalt on talle esitatud. See aga

tähendab, et kaebaja pidi tegema täiendavaid kulutusi ja leidma aega, et esitada ka need

dokumendid, mis varasemalt on esitatud ning andma vastustajale teavet, mida kord on juba

esitatud. Juhul, kui kohus leiab, et vastustaja oli õigustatud veelkord dokumente esitama,

tähendab see seda, et vastustaja võib uuesti suvalisel ajahetkel ja põhjendamata, kohustada

kaebajat andma sama perioodi kohta teavet ja dokumente. Arusaamatu on kohtu määruse p-s

12 toodud väide, et asjaolu, et kaebaja ise parandas käibedeklaratsioone, näitab, et kaebaja ise

tunnistas, et ei olnud toiminud maksukuulekalt. Kui kaebaja ei oleks käitunud maksukuulekalt,

tuvastanuks selle vastav haldusakt. Ühtki haldusakti vastustaja täiendavate maksude

tasumise kohustusega või enammakstud maksude kohta ei ole välja andnud. Kaebajal oli

antud olukorras mitu erinevat käitumisvõimalust, ning ta valis endale kõige vähem koormava ja

parandas maksudeklaratsioonid. Arusaamatu on kohtu seisukoht, et kahju hüvitamise eeldused

ei ole antud juhul täidetud. Kaebaja suhtes alustati põhjendamatult kontrollimenetlust, nõuti

põhjendamatult dokumente, rikuti kaebaja õigust õiguspärasele ootusele, kaebajale tekitati kahju vähemalt

maksuintresside näol. Seega on kõik kahju hüvitamiseks vajalikud elemendid olemas.

Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et juba tasutud intresside osas on maksuhaldur oma

selgituse andnud. Intresse ei tasunud kaebaja omaalgatuslikult, vaid vastustaja vähendas

omaalgatuslikult kaebaja ettemaksukontot intresside summa võrra. Seega puudus kaebajal

võimalus sekkuda vastustaja tegevusse. Kaebaja pöördus vastustaja esindaja poole suuliselt

intresside vähendamise taotlusega, kuid vastustaja esindaja seisukoht oli, et taotlust niikuinii

ei rahuldata. See viitab endiselt olukorrale, kus vastustaja teadlikult ootas

intressinõudega, et see suureneks. Kaebaja on oma varasemas pöördumises kohtule käsitlenud

intressi, kui võimalikku kahju, so väljendanud tahet saada tasutud intress tagasi. Selle

tahteavalduse alusel saanuks vastustaja alustada menetlust intresside tagastamise osas, kuid

siiani seda tehtud ei ole. Kaebajal kohtukulusid peale tasutud riigilõivu ei ole.

KOHTU SEISUKOHT

10. HKMS § 152 lg 1 p 4 kohaselt kohus lõpetab määrusega menetluse, kui kaebuses

vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või

toiming tehtud. HKMS § 152 lg 2 sätestab, et kohus ei lõpeta menetlust käesoleva paragrahvi

lg 1 p 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või

toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste

kaitseks ja kaebaja seda taotleb.

11. Asjast nähtuvalt MTA on 11.06.2015 otsusega tunnistanud edasiulatuvalt kehtetuks

kaebuses vaidlustatud MTA 25.11.2014 korralduse nr 12.2-3/027952-1, sest kaebaja on

12.05.2015 esitanud kontrollitava perioodi kohta käibedeklaratsioonide vormi TSD lisade 4 ja

6 parandusdeklaratsioonid, millega suurenes maksukohustus 45017,94 euro võrra.

Maksuhaldur luges deklaratsioonide parandused õigeks ning rohkem maksukohustust

muutvaid asjaolusid ei tuvastatud. 15.05.2015 edastas MTA kaebajale teate (tl 75) kontrolli

lõpetamise kohta. MTA tunnistas vaidlustatud korralduse kehtetuks otstarbekuse kaalutlustel,

sest maksuhalduri eesmärk, koguda maksustamisperioodi võimalike maksukohustuste ja

asjaolude kohta informatsiooni oli kaebaja poolt täidetud. Eeltoodud asjaoludest tulenevalt

taotleb MTA asja menetluse lõpetamist HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. Kaebaja taotleb asja

menetluse jätkamist, soovides minna üle tuvastamisnõudele. Kaebaja leiab, et käesoleval

juhul on põhjendatud haldusakti õigusvastasuse tuvastamine, sest põhjendamatud nõuded

dokumentide esitamiseks ja teabe andmiseks on põhjustanud kaebajale kahju vähemalt

maksuintresside näol. Seega MTA korralduse õigusvastasuse kindlakstegemine on vajalik

hilisema kahjunõude esitamiseks ja ka preventiivsetel eesmärkidel.

12. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuvastamisnõude esitamine/sellele üleminek on

piiratud. Tuvastamisnõude esitamine eeldab kaebaja põhjendatud huvi sellise tuvastamise

suhtes, st kuidas selline tuvastamine aitab kaebajat oma õiguste edaspidisel kaitsmisel

(HKMS § 38 lg 4). Seejuures toimingu õigusvastaseks tunnistamine on fakti tuvastamine ja

sellest ei teki haldusorganile vahetult mingeid kohustusi (nt ei teki kohustust hoiduda kontrolli

teostamisest ja/või dokumentide küsimisest, mitte anda kohustusi tekitavaid haldusakte vms).

HKMS § 45 lg 2 järgi, tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei

leidu tõhusamaid vahendeid. Võimalus esitada hüvitamiskaebus ei välista õigust esitada

tuvastamiskaebus sellise haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks, millega

võidi kahju tekitada. Hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust

tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu.

13. Kaebaja on märkinud põhjendatud huvina soovi esitada hüvitamisnõue maksuhalduri

vastu, kuna põhjendamatud nõuded dokumentide esitamiseks, teabe andmiseks on

põhjustanud kaebajale kahju, sest pidi oma töötajate aega ja vahendeid kulutama nimetatud

kohustuste täitmiseks. Kuna oli ebaselge, milles väidetavad täiendavad kulutused seisnesid,

siis kohus andis kaebajale võimaluse tekitatud kahju osas täiendava põhistuse esitamiseks.

31.07.2015 esitatud kaebuse täienduses kaebaja paljasõnaliselt kordab juba kohtule esitatud

seisukohti. Samas ei ole kaebaja mingeid täiendavaid tõendeid ega muid veenvaid selgitusi

väidetavate täiendavate kulutuste osas esitanud, vaid märgib, et vastustaja ei olnud

õigustatud küsima uuesti neid dokumente ja andmeid, mida talle oli kord esitatud, mistõttu

kaebaja täiendav koormus ja kulu tekkis just samade dokumentide uuesti küsimisest. Kohus

leiab, et esitatud selgitus tekkinud täiendavast koormusest ja kulust, mis oleks käsitletav

kahjunõude alusena, ei ole jätkuvalt kohtule veenev. Asja menetlusest ja kaebaja suhtlusest

maksuhalduriga nähtub, et kuigi kaebajal oli kohustus esitada dokumendid, mida ta veel ei

olnud esitanud, siis vastuses kaebusele (tl 72, p 2.7) on vastustaja kinnitanud, et „…jääb

samas jätkuvalt seisukohale vaideotsuses tooduga, et on tõenäoline, et kõikide korralduses

viidatud perioodi kohta käivate dokumentide esitamine on vähemkoormav, kui kogu

dokumentatsioonist valikuliselt nende dokumentide väljaotsimine, mis on juba eelnevalt teiste

kontrollide käigus maksuhaldurile esitatud. Eriti arvestades eelnevalt väljatoodud asjaolu, et

esitatud dokumentatsioon ei ole olnud väga suuremahuline. Ka ringkonnakohus toetab

maksuhalduri sellist seisukohta, leides käesoleva haldusasja määruskaebusmenetluses

16.01.2015 tehtud määruse p-s 19: „Vaideotsusega tehti mööndus juba esitatud dokumentide

taasesitamise osas ning loogilised paistavad maksuhalduri vaideotsuses esitatud ja

määruskaebusmenetluses täiendatud väited, et tõenäoliselt on kaebajale endale kokkuvõttes

lihtsam esitada kõik dokumendid tervikuna, mitte selekteerida ise või maksuhalduri antud

nimekirja alusel välja juba esitatud ja veel esitamata dokumendid.““.

14. Eeltoodust nähtub, et maksuhaldur on püüdnud kaebajat just nimelt säästa

dokumentide valikulisest esitamisest, pidades seda kaebajale koormavamaks, võrreldes

kõikide korralduses viidatud perioodi kohta käivate dokumentide esitamisega. Ka kohtu

hinnangul ei saanud juba kogutud materjalide taas esitamine olla kaebajale nii koormav ja

kulukas, et tekitas kaebajale sellist kulu, mis oleks käsitletav tekitatud kahjuna, seda enam, et

maksuhalduri selgituse kohaselt ei olnud esitatud dokumentatsioon väga suuremahuline.

Lisaks nii nagu ka kaebaja ise on möönnud, pidi ta arvestama võimaliku maksukontrolliga.

Viimast on rõhutanud ka ringkonnakohus määruskaebusemenetluses 16.01.2015 määruse p-s

23, leides, et „ … seadus paneb igale maksukohustuslasele ulatusliku kaasaaitamiskohustuse

(MKS § 56), raamatupidamisarvestuse ja arvestuse pidamise kohustuse (MKS § 57),

dokumentide säilitamise kohustuse (MKS § 58) ja kohustuse alluda seaduses üksikasjalikult

reguleeritud kontrollimenetlustele. Seejuures on reegliks, et kontroll ei pea toimuma

seaduserikkumise kahtluse ajendil, vaid võib olla rutiinne ja juhuslik. Maksuhalduri

kontrollile allumine ja temaga koostöö tegemine käib paratamatult kaasas ettevõtja

igapäevase majandustegevusega ning kontrolli alustamine pole midagi erakordset.

Vaieldamatult võib kontroll olla teatud määral koormav ja häiriv, eriti juhul kui

kontrollitakse varem juba kontrollitud dokumente ja maksustamisperioode. /…/ Kaebaja saab

maksuhalduri nõuded täidetud mõõdukate jõupingutustega. Maksukohustuslasel ei saa

reeglina olla õiguspärast ootust, et pärast käibemaksu tagastusnõude täitmist enam kontrolle

ei toimugi.“

15. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et vastustaja ei ole kontrolli vajadust põhjendanud.

Vastustaja on vastuses kaebusele (tl 71 pöördel p 2.3) selgitanud, et kaebuse esitaja

äritegevuse üle alustati 25.11.2014 korraldusega üksikjuhtumi kontrolli, kuna maksuhaldur

oli seniste kontrollide tulemusel tuvastanud küll kaebuse esitaja poolt kaupade ja teenuste

soetamist ehitusobjektide tarbeks, ent mitte renoveeritud ehitusobjektide võõrandamist. /…/

kuivõrd senised kontrollid olid pisteliste kuude kohta ning nagu kaebaja ise tabavalt kaebuses

välja toob, ei ole ettevõtte majandustegevus tsükliline ja vaid ühe kuu lõikes hoomatav. Seega

alustas maksuhaldur üksikjuhtumi kontrolli kaebaja majandustegevuses toimuvatest

tehingutest terviklikuma pildi saamiseks, mis hõlmab sealjuures ka kuid, mida varasemalt

pole kontrollitud.

16. Kaebuse täienduses on kaebaja märkinud samuti, et kaebajale tekitati kahju vähemalt

maksuintresside näol. Seoses maksuintressidega selgitab kohus, et MKS § 115 lg 1 kohaselt,

kui maksukohustuslane ei ole tasunud maksu seadusega sätestatud tähtpäevaks, on ta

kohustatud arvestama ja tasuma tähtpäevaks tasumata maksusummalt intressi. Kaebaja

parandas ise käibedeklaratsioone. Maksuhaldur on selgitanud, et kaebajal oli maksuhalduri

kontrolltulemuste põhjal võimalus esitatud deklaratsiooniparandusi vaidlustada, kuid kaebaja

seda ei teinud. Seega parandades ise käibedeklaratsioone on kaebaja soovinud dokumentides

esinenud puudused kõrvaldada. Sellega seoses ei saanud kaebajale olla üllatuseks kohustus

tasuda ka intressid. Et nimetatud kohustus tuleneb seadusest, siis ei saa kuidagi käsitada

tasutud intresse kaebajale tekitatud kahjuna.

17. Et ka kaebaja ülejäänud väited tekitatud kahju kohta on ebaveenvad ja tõendamata

(töötajatega seonduvad täiendavad kulutused), siis kokkuvõttes ei ole põhistatud kaebajale

kahju tekkimine, mis on üheks kahju hüvitamise koosseisuliseks elemendiks teiste eelduste

kõrval. Et kahju hüvitamise taotlemiseks peavad olema täidetud kõik eeldused, so kaebaja

õigusi rikkuv õigusvastane avalik-õiguslik tegu/toiming, kaebajale tekkinud kahju ning

põhjuslik seos kahju tekitanud teo/toimingu ja tekkinud kahju vahel, siis on kohtu hinnangul

kavandatav kahjunõue perspektiivitu ja ei ole seega antud juhul käsitletav piisava põhjendatud

huvina tuvastamisnõude esitamiseks. Kohus selgitab täiendavalt, et asjast nähtuvalt ei ole

kaebaja astunud ka piisavalt omapoolseid samme intresside tagasisaamiseks või summa

vähendamiseks, st väidetava kahju ärahoidmiseks, sest vastustaja selgituse kohaselt on

revident soovitanud esitada intresside vähendamise taotlus, mida kaebaja aga ei teinud.

Kaebaja väide, mille kohaselt pöörduti suuliselt vastustaja esindaja poole intresside

vähendamise taotlusega, kuid seisukoht oli, et taotlust niikuinii ei rahuldata, on paljasõnaline

ja põhistamata, mistõttu ei veena kohut selles, et kaebaja omaltpoolt kõik väidetava kahju

ennetamiseks/vähendamiseks teinud on (RVastS § 7). Lisaks ei tulenenud ainuüksi kaebaja

pöördumisest kohtu poole (esitatud kaebusest) vastustajale veel õiguslikku alust ja kohustust

alustada intresside tagastamise menetlust. Seega on kaebaja sellekohane väide ainetu.

18. Tuvastamisnõudele ülemineku teiseks põhjendatud huviks on kaebaja nimetanud

preventiivset huvi. Sellega seoses selgitab kohus järgmist. Riigikohus on lahendis asjas nr 3-

3-1-24-10 (p 20) rõhutanud järgmist: „...preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebuse

rahuldamiseks piisab, kui see võib soodustada kaebaja õiguste kaitset tulevikus.

Tuvastamisekaebuse esitamise piisava põhjendatud huvina ei saa preventiivset huvi käsitleda

juhul, kui tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saaks õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude

muutumisest tingituna üldse aidata kaasa kaebuse eesmärkide saavutamisele.“ Halduskohus

on asja varasemas menetluses (08.07.2015 määruse selgitava osa p 13) seonduvalt

preventiivse huviga selgitanud muu hulgas kaebajale järgmist: Asjast nähtuvalt maksuhaldur

on lugenud deklaratsioonide parandused õigeks ning on 15.05.2015 edastanud kaebajale

teate kontrolli lõpetamise kohta. Lisaks on maksuhaldur tunnistanud 25.11.2014 korralduse

nr 12.2-3/027952-1 edasiulatuvalt kehtetuks, millega peaks maksuhaldur olema kaebajale

taganud, et uut korraldust nimetatud perioodi osas enam ei anta. Vastasel juhul oleks

maksuhaldur võinud tunnistada korralduse lihtsalt kehtetuks, tagades sellega endale

võimaluse uue korralduse andmiseks. Vaidlusaluse korralduse õigusvastasuse tuvastamine ei

välistaks aga kaebaja edaspidist kontrollimist muude maksustamisperioodide ja maksude

osas. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et on põhjendamatu kaebaja mure, et maksuhalduril

on edaspidi võimalus uuesti kaebajalt intresse nõuda.

19. Kaebuse täienduses on kaebaja jätkuvalt tõstatanud kahtluse, et tal puudub endiselt

kindlus, et samasugune haldusakt, mis kohustab dokumentide esitamist ja teabe andmist

kontrollimenetluses käibemaksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsuse kohta

maksustamisperioodil jaanuar 2012 kuni jaanuar 2014 (kaasa arvatud), peatselt uuesti välja ei

anta. Samuti ei ole tagatud see, et vastustaja praktika korduva põhjendamatu kontrolli kohta

edaspidi ei jätku. Kohus on oma seisukoha seonduvalt kaebaja eelnimetatud korduva

haldusakti andmise kahtlusega juba 08.07.2015 määruse selgitava osa p-s 13 esitanud (vt

eelmine punkt). Et kohtu seisukoht selles osas ei ole muutunud, siis ei hakka kohus ennast

siinkohal kordama, vaid nõustub vastustaja seisukohaga, mille kohaselt majandusliku

tegevuse kontrolli peab iga maksumaksja ja ettevõtja oma tegevuses võimaldama ja

ettevõtlusega tegelemine eeldab, et kontrolle teostatakse ja selleks on ettevõtja taganud

valmisoleku. Kohus on seisukohal, et iga kontrolli põhjused ja asjaolud on erinevad, mistõttu

ei ole võimalik preventiivselt tulevasi kontrolle tuvastamisnõudega käesolevas asjas ette

reguleerida (nt et kontrollid toimuks ette nähtud korda järgides ja/või oleks põhjendatud), st

tuvastamisnõude rahuldamine kohtus ei loo, muuda ega lõpeta õigussuhteid, mis tähendab, et

ei too vastustajale kaasa mingeid vahetuid õiguslikke tagajärgi. Eeltoodud põhjustel on kohus

seisukohal, et kaebajal puudub põhjendatud huvi taotleda menetluse jätkamist vaidlustatud

haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks. Taotluses märgitud põhjendustest lähtudes, ei ole

taotletud tuvastamine preventiivsel ega kahju hüvitamise eesmärgil kaebaja õiguste

edaspidiseks kaitseks vajalik ega põhjendatud, kuna kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud

ja preventiivselt on kaebajal võimalik ise õiguskuulekalt käituda, oma õiguste õigusvastase

rikkumise korral aga maksuhalduri ja/või kohtu poole pöörduda, st oma õigusi tõhusalt

kaitsta. Seega kohus lõpetab asja menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel.

20. HKMS § 104 lg 5 p 4 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus lõpetab

menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. Kaebaja on tasunud 02.01.2015 kaebuse esitamisel

riigilõivu 15+15 eurot (kaebuse eest 15 eurot ja esialgse õiguskaitse taotluse eest 15 eurot, tl

23). Et kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, siis on kaebajal õigus taotleda

kaebuse esitamise eest tasutud riigilõivu 15 euro tagastamist riigilõivuseaduse § 12 jj

sätestatud korras, esitades selleks kohtule vastava avalduse. Kuna kohus lahendas esialgse

õiguskaitse taotluse sisuliselt (jättes taotluse rahuldamata), siis sellelt tasutud riigilõiv 15

eurot tagastamisele ei kuulu.

/allkirjastatud digitaalselt/

Hurma Kiviloo

Kohtunik