4-15-5873/4 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-15-5873

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

08. septembril 2015.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja

Väärteoasja nr

4-15-5873

Kohtunik

Margot Mikler

Väärteoasi

N.J kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 18.06.2015.a otsusele väärteoasjas nr 2317,15,005528

Kvalifikatsioon LS § 227 lg 4

Menetlusalune isik N.J (ik XXX; elukoht: xxx, EV kodanik, töötab);

Kohtuväline menetleja Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskus liiklusmenetlustalitus.

Kohtumenetluse liik Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

N.J kaebus rahuldada osaliselt ja Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 18.06.2015.a otsus väärteoasjas nr 2317,15,005528 tühistada osaliselt ja teha uus otsus.

Mõista N.J süüdi Liiklusseaduse (LS) § 227 lg 4 järgi ja karistada rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.o. 800 eurot.

Jätta lisakaristusena Liiklusseaduse (LS) § 227 lg 5 p 3 järgi ettenähtud mootorsõiduki juhtimise äravõtmine 6 kuuks N.J suhtes kohaldamata.

Määratud rahatrahv tuleb tasuda edasikaebe tähtaja, s.o. 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arvele EE 891010220034796011 SEB Pangas, arvele EE 932200221023778606 Swedbank pangas, arvele EE 403300333416110002 Danske pangas või arvele EE 701700017001577198 №rdea pangas. Kohustuslik on märkida viitenumber 10220155110411.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast arvates ja esitama kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Asjaolud Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne – Harju politseijaoskonna patrullpolitseinik on 28.05.2015.a. koostanud väärteoprotokolli nr AB 1426595 selle kohta, et N.J juhtis 28.05.2015.a. kell 06:38 Harjumaal Saku vallas Tallinn – Rapla – Türi 14-l kilomeetril suunaga Tallinna poole mootorsõidukit Honda Civic reg.nr XXXkiirusega 157 km/h +/- 5 km/h, ületades lubatud sõidukiirust 62 km/h võrra, lubatud suurim kiirus antud teelõigul oli 90 km/h.

Sellega N.J rikkus liiklusseaduse (edaspidi LS) § 15 lg 1 p 1 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritud LS § 227 lg 4 järgi.

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palits on 18.06.2015.a. otsusega väärteoasjas nr 2317,15,005528 määranud N.J-ile juhindudes KarS § 56 lg 1 alusel karistuseks LS § 227 lg 4 alusel rahatrahvi 200 trahviühiku ulatuses, s.o. on 800 eurot ning LS § 227 lg 5 p 3 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 (kuueks) kuuks.

Kaebuse sisu Kaebaja ja tema lepinguline esindaja taotles kohtult asja lahendada kirjalikus menetluses ning ei soovinud kohtuistungil osaleda. Kaebuse esitaja leiab, et puudub vaidlus selles, et kaebaja juhtis väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas mootorsõidukit ja ületas lubatud sõidukiirust 90 km/h mitte vähem kui 62 km/h.

Kaebaja on nõus talle määratud karistusega rahatrahvi määramise osas ning ta on tasunud temale määratud rahatrahvi summas 800 eurot, mida tõendab ka maksekorraldus.

Kaebaja leiab, et vastustaja karistuse määramisel ei ole võtnud arvesse kõiki asjas olulisi asjaolusid, mistõttu esineb alus määratud lisakaristuse tühistamiseks. Kaebaja esindaja leiab, et juhtimisõiguse äravõtmine ei ole antud väärteo puhul kohustuslik ja seda tuleks kohaldada äärmisel juhul, mil on alust arvata, et väärteo toimepanijat ei saa teisiti mõjutada. Menetlusaluse isiku töö seisneb täielikult sõiduki juhtimises. Kaebaja elukoht on Rapla maakonnas, Kohila vallas aga tema töö asub Jüris ning on seotud nii Eesti siseste töölähetuste kui ka välislähetustega, mille kohta ka tööandja on andnud kirja, kus isik töötab ja mis on tema tööülesanded. Samuti kaebaja elukaaslane XXX sõidab igal tööpäeval Rapla maakonnas tööle Tallinnasse aga tööle jõudmiseks on vajalik isikliku sõiduauto kasutus, kuna ühistransporti XXX külast, kus elab XXX, Tallinna puudub. Kaebaja ja elukaaslase elukohast lähim ühistransport tuleb 5 km kauguselt. XXX on olemas auto juhiload, kuid ei tunne ennast juhtides kindlalt, seega igal tööpäeval kaebaja viib elukaaslast autoga Kohila vallast Tallinnasse ja pärast sõidab ise tööle. Kaebaja esindaja toob ka välja, et kui kaebaja jääb juhtimisõiguseta siis kaotab ta võimaluse töötada, kuna tema töö on seotud sõiduki juhtimisega. Samuti on kaebajal tänase päeva seisuga kohustused panga ees summas 11 548,23 eurot ning töö kaotamisega ei ole kaebaja võimeline tasuma võetud laene ja krediite pangale, mille tõttu temal tekivad võlad.

Kaebaja esindaja leiab, et kohtuväline menetleja ei ole sisuliselt arvestanud karistust kergendava asjaolu esinemisega. KarS § 57 lg 1 p 3 kohaselt on karistust kergendavaks asjaoluks puhtsüdamlik kahetsus. N.J on selgesõnaliselt ja siiralt oma väärtegu kahetsenud, mis on sätestatud vastustaja otsuses. Olgugi, et puhtsüdamlik kahetsus on KarS §

57 lg 1 p 3 järgi karistust kergendav asjaolu, jättis kohtuväline menetleja selle N.J karistamisel tegelikkuses arvesse võtmata. Kaebaja taotleb käesoleva kaebusega karistuseks määratud lisakaristuse tühistamist, märkides, et tema töö seisneb täies ulatuses sõiduki juhtimises ja juhtimisõiguse äravõtmise korral ei ole tal võimalik maksa ning täita rahalisi kohustusi. Kaebuse esitaja hinnangul esineb käesoleval juhul alus lisakaristuse tühistamiseks, kuna see võtaks menetlusaluselt isikult ja tema elukaaslaselt töö, alalise sissetuleku ja rahalisi kohustusi tasumise võimaluse.

Kohtuvälise menetleja seisukoht

Kohtuväline menetleja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetleja esitas kohtule väärteoasja originaalmaterjalid ning omapoolse kirjaliku seisukoha.

Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kohtuvälise menetleja 18.06.2015.a otsus väärteoasjas nr 2317,15,005527 on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alused kaebuses esitatud põhjendustel puuduvad. LS § 50 lg 5 p 3 sätestatu kohaselt juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest, seejuures ei sisalda antud seadus erandeid, mis võimaldaksid sätestatud nõuetest kõrvale kalduda. LS § 15 lg 1 p 2 ei kohusta juhtima mootorsõidukit maksimaalse lubatud suurima sõidukiirusega, vaid tegemist on sõidukiirusele pandud piiranguga ning vastavalt LS §

50 lg-ele 3 peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks. KarS § 56 sätestatu kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Süü suurust käesoleval juhul mõjutab suuresti tegu, mille isik on toime pannud. Lubatud suurima sõidukiiruse ületamisel mootorsõiduki juhtimise eest karistuse määramisel ei saa ega peagi alati arvestama tagajärjega selles mõttes, et kas konkreetse teo toimepanemisele järgnes raske tagajärg liikluses või mitte või, kas ületati lubatud sõidukiirust vaid möödasõidul. Kuivõrd liiklusseaduses on karistusraamid laia vahemikuga arvestades alamja ülemmäära, tuleb karistuse määramisel lähtuda erinevate liiklusalaste rikkumiste taunitavusest ning rikkumise võimalikest tagajärgedest. Liiklusõnnetuste arvu seostatakse suures osas lubatud suurima sõidukiiruse ületamisega. Nii nimetatuna võib see tunduda paljasõnaline, kuid seda väidet toetavad sagedased meediakajastused. Seega on menetlusaluse isiku poolt toime pandud tegu, mida ühiskond taunib.

Lisaks eelpool toodule on kohtuväline menetleja karistuse valikul lähtunud Riigikohtu suunistest ning asjaolust, et määratud karistus peab sundima isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-09, 3-

1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks milline karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Karistusregistri andmetel oli N.J käesoleva väärteo toimepanemise ajal üks kehtiv väärteokaristus. Lisaks eeltoodule on kohtuväline menetlejal karistuse määramisel kohustatud arvestama ka õiguskorra kaitsmise huvidega, mille alla kahtlemata kuulub ka liikluskord sh teistele isikutele (avalikkusele) normikehtivuse kinnitamine ja nende usalduse loomine õiguskorra vastu. LS § 227 lg 4 järgi karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise eest rohkem kui 61 km/h rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 24 kuuni.

LS § 227 lg 5 p 3 sätestatu kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud süüteo eest kuuest kuust kaheteistkümne kuuni.

Kohtuväline menetleja asub seisukohale, et kuigi antud väärteoasjas karistust raskendavaid asjaolusid ei esine, on isiku süü LS § 227 sätestatud väärteokoosseisu silmas pidades raske, ning süüd oluliselt suurendavaks asjaoluks on rikkumise toimepanemise koht – 90 km/h kiiruspiirangu ala.

Lähtudes eelpool toodust on kohtuväline menetleja seisukohal, et käesoleval juhul on lisakaristuse kohaldamine vajalik nii erikui ka üldpreventiivsetel kaalutlustel.

Kohtuväline menetleja ei nõustu kaitsja väitega, et menetleja ei ole arvestanud karistust kergendava asjaolu esinemisega.

Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja lähtunud KarS § 56 sätestatud karistamise eesmärkidest. Karistuse aluseks on isiku süü toimepandust. Kohtuvälise menetleja otsusest nähtuvalt on karistuse määramisel arvestatud, et esineb karistust kergendav asjaolu (väärteoprotokollil avaldatud kahetsus) ja karistust raskendavad asjaolud puuduvad.

Arvestades, et N.J on käesoleval juhul toime pannud väärteo, mis kujutab kõrgendatud ohtu nii temale endale kui ka kaasliiklejate elule ja tervisele, on põhikaristusena rahatrahvi 200 trahviühiku ulatuses ja lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmise (6 kuuks) määramine igati õigustatud.

Karistuse määramisel ei ole kohtuväline menetleja rikkunud karistuse kohaldamise aluseid KarS § 56 lg 1 järgi ega ka diskretsiooni põhimõtteid. Karistus on määratud kooskõlas seaduse nõuetega ning on kohtuvälise menetleja hinnangul väärteo asjaolusid arvestades õige ja õiglane.

KarS § 56 lg 1 sätestatud põhimõtted kohalduvad nii põhikui lisakaristuse määramisele. N.J on isik, keda on varasemalt samalaadse väärteo toimepanemise eest. Kohtuväline menetleja leiab, et nimetatud asjaolu osutab sellele, et isiku hoiakud ei ole veel kinnistunud ebaseaduslikkuse suunas ning isikut on võimalik lisakaristuse kohaldamise kaudu mõjutada.

Kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus kitsendab mõõdukalt isiku võimalusi heaolu saavutamisel ja aitab tal mõista toimepandud väärteo olemust, süü suurust ja rikkumise ohtlikkust nii temale endale kui ka kaasliiklejatele.

Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata.

Kohtuotsuse põhjendused Kohus leiab, et antud väärteoasja on võimalik lahendada ilma istungit korraldamata kirjalikus menetluses. Nii menetlusalune isik kui ka kohtuväline menetleja on teatanud, et nõustuvad asja kirjaliku menetlusega.

Kohus, arutanud väärteoasja täies ulatuses, uurinud vahetult väärteoasjas olevaid tõendeid ning arvestades kohtumenetluse poolte kirjalikke seisukohti leiab, et Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse otsus nr 2317,15,005528 tuleb tühistada menetlusalusele isikule määratud lisakaristuse osas.

Kaebaja ei vaidlusta talle esitatud süüdistust sisuliselt. Väärteoprotokolli kohaselt juhtis N.J 28.05.2015.a. kell 06:38 Harjumaal Saku vallas Tallinn – Rapla – Türi 14-l kilomeetril suunaga Tallinna poole mootorsõidukit Honda Civic reg.nr XXXkiirusega 157 km/h +/- 5 km/h, ületades lubatud sõidukiirust 62 km/h võrra, lubatud suurim kiirus antud teelõigul oli 90 km/h.

Tunnistaja Kalev Sander ülekuulamise protokollist nähtub, et teostades 28.05.2015.a. liiklusjärelvalvet Harjumaal, Saku vallas, Tallinn – Rapla – Türi maantee 14 kilomeetril, kui kella 06:38 ajal liikus suunaga Tallinna poole mootorsõiduk Honda Civic reg.nr XXX, mille kiiruseks mõõtsid 157 km/h. Antud sõidukit juhtis N.J (ik XXX). Antud asulavälisel teel oli lubatud suurim sõidukiirus 90 km/h. Antud sõiduk teostas möödasõitu eesliikuvast sõidukist, mille kiirus oli mõõtmise hetkel 98 km/h. Juht tunnistas antud kiiruse ületamist.

Kiirusmõõturi kasutamise protokolliga, mille kohaselt 28.05.2015.a. kell 06:38 tuvastati N.J sõiduki sõidukiirus 157 km/h. Laiendmääramatus +/- 5 km/h ning lõplik lugem 152 km/h. Suurim lubatud sõidukiirus antud teelõigul 90 km/h. Juhile näidati kiirusemõõturi lugemit, millega juht nõustus.

Ülal nimetatud tõenditele tuginedes loeb kohus väärteo toimepanemist menetlusaluse isiku poolt tõendatuks.

Toimikusse on ka lisatud maksekorraldus selle kohta, et N.J on tasunud talle mõistetud rahatrahvi 800 eurot; majaraamat, millest nähtub, et kaebaja elukoht; firma Hekotek kinnitus selle kohta, et N.J-i ametikohal on vajalik juhiloa olemasolu; tõend N.J-i elukaaslase XXX kohta, millest nähtub, et ta töötab Tallinnas ning tööle jõudmiseks on vajalik auto kasutus, kuna ühistransport XXX külast Tallinna puudub ning Swedbank tõend selle kohta, millised kohusutsed on N.J panga ees.

KarS § 56 lg 1 kohaselt tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemist.

Menetlusalune isik on selgitanud, et ta on isikuks, keda mõjutab piisavalt talle määratud rahaline karistus ning lisakaristuse määramine mõjutab ka tema elukaaslase elukorraldust, kui ka töökohta ning panga ees kohustuste täitmist. Karistusregistrist nähtuvalt on kaebajat karistatud väärteokorras ühe korra ning antud karistus on ka täidetud. Seega kohus leiab, et annab võimaluse menetlusalusel isikul teha järeldused mõistetud põhikaristusest ning kohus leiab, et see mõjutab teda hoiduma uute süütegude toimepanemisest.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-06, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. N.J-i näol on tegemist isikuga, kes majandusliku olukorra seisukohalt tuleb arvestada, et juhilubade olemasolust sõltub kaebaja töökoha olemasolu ja samuti tema elukaaslase töökoha olemasolu ning N.J on ka ise oma kaebuses selgitanud, et piisavaks karistuseks on talle juba määratud rahatrahvi suurus, mis paneb teda seaduskuulekalt käituma.

Kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja otsusest ega kirjalikust vastusest ei nähtu, millistel kaalutlustel jõudis kohtuväline menetleja järeldusele, et N.J-i on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest vaid lisakaristuse – juhtimisõiguse äravõtmise – kohaldamise teel. Kohus on seisukohal, et N.J-i puhul täidab juba iseenesest põhikaristuse suurus karistuse eripreventiivset eesmärki ning mõjutab isikut läbi tema majandusliku olukorra halvenemise edaspidi olema seaduskuulekas.

Ei ole vähetähtis ka asjaolu, et juhtimisõiguse olemasolu on lahutamatus seoses menetlusaluse isiku tööülesannete täitmisega ning juhtimisõiguse realiseerimise kasvõi ajutine keeld tekitab tema poolt töökoha kaotamise reaalse ohu.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud otsuses 3-1-1-122-13 järgmist: Lisakaristust „ nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele.

See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Ehhki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega“.

Kohus leiab, et antud juhul on piisavaks karistuseks karistuse määramine keskmisest kõrgemas määras ehk 200 trhaviühiku ulatuses, kui kõrgem karistusemäär antud teo puhul oleks olnud

300 trahviühikut ning antud rahatrahv tuleb maksta kaebajal ühes osa.

Eeltoodu alusel leiab kohus, et lisakaristuse kohaldamine N.J-i suhtes ei ole põhjendatud ning jätab selle kohaldamta.

Kohus juhindub V™S § -dest 120, 132-135.

/ / digitaalselt allkirjastatud

Margot Mikler Kohtunik