3-13-2036/87 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna halduskohus

Kohtukoosseis

Hurma Kiviloo

Otsuse tegemise aeg ja koht

07. september 2015. a, Tallinn

Haldusasja number

3-13-2036

Haldusasi

A.F.i ja V.T.i kaebus Maksu- ja Tolliameti (MTA)

28.06.2013 vastutusotsuse nr 13-7/135-16 tühistamiseks

Asja läbivaatamise kuupäev

28.05.2015, jätk kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

kaebajad A.F. ja V.T.

esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov

vastustaja Maksu- ja Tolliamet

esindaja Kaire Vacker

RESOLUTSIOON

1. Jätta A.F.i ja V.T.i kaebus täielikult

rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult

teatavaks tegemisest 07.09.2015. a, esitada apellatsioon-

kaebuse vahetult Tallinna ringkonnakohtule (HKMS § 180

lg 1, § 181 lg 1).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka

juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi.

Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike

puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (HKMS

§ 114, § 187 lg 4).

Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist

kohtuistungil,

võidakse

see

lahendada

kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD

1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus (edaspidi ka MTA, maksuhaldur või

vastustaja) kontrollis 01.10.2008 korralduse nr 12-2.1/31640 alusel OÜ Koskel käibemaksu ja

ettevõtlusega mitteseotud kuludelt tasumisele kuuluva tulumaksu arvestamise ja tasumise

õigsust perioodil 01.07.2006 kuni 31.12.2006. Kontrolli tulemusel tegi maksuhaldur kindlaks,

et OÜ Koskel rikkus kontrollitaval perioodil käibemaksuseaduse (edaspidi KMS) § 24 ja

maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) § 57 lg-s 1 sätestatud reegleid, ning määras MKS §

92 lg 1 p 2 ja § 95 lg 1 alusel 17.03.2010 maksuotsusega nr 12.2-3/7137-24 (edaspidi

Maksuotsus) OÜ-le Koskel täiendavalt tasumiseks käibemaksu summas 5 355 975.- krooni

(342 309,19 eurot) /I kd tl 113-129/.

2. OÜ Koskel esitas Tallinna halduskohtule Maksuotsuse peale tühistamiskaebuse, mille

halduskohus haldusasja nr 3-10-1122 jättis 20.03.2012 otsusega rahuldamata. Tallinna

Ringkonnakohus jättis 24.01.2013 otsusega OÜ Koskel apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

vaidlustatud

halduskohtu

otsuse

muutmata.

Riigikohus

ei

võtnud

OÜ

Koskel

kassatsioonkaebust ringkonnakohtu otsuse peale menetlusse, mistõttu Maksuotsus jõustus

lõplikult 02.04.2013 /I kd tl 145-156, IV kd 126-130/.

3.

28.06.2013 koostas MTA A.F.ile (oli OÜ Koskel juhatuse liikmeks perioodil

30.03.2001 kuni 03.01.2007) ja V.T.ile (oli OÜ Koskel juhatuse liikmeks perioodil 30.03.2001

kuni 27.10.2009) vastutusotsuse nr 13-7/135-16 (edaspidi ka Vastutusotsus), millega kohustas

neid tasuma solidaarselt OÜ Koskel maksuvõla summas 342 309,19 eurot /I kd tl 24-40, 157-

159/.

4.

02.08.2013 esitasid A.F. ja V.T. MTA-le vaide Vastutusotsuse kehtetuks

tunnistamiseks /I kd tl 41-50/. MTA jättis 28.08.2013 vaideotsusega nr 6-1/1648-2 A.F.i ja

28.08.2013 vaideotsusega nr 6-1/1647-2 V.T.i vaide rahuldamata /I kd tl 51-68/.

5.

27.09.2013 esitasid A.F. (edaspidi ka kaebaja I) ja V.T. (edaspidi ka kaebaja II, koos

nimetatult ka kaebajad või kaebuse esitajad) Tallinna halduskohtule ühiskaebuse MTA

28.06.2013 vastutusotsuse nr 13-7/135-16 tühistamiseks ning V.T. ka taotluse peatada esialgse

õiguskaitse korras Vastutusotsuse kehtivus ja täitmine /I kd tl 1-23, 71-74/.

6. Halduskohus 15.10.2013 määrusega võttis kaebuse menetlusse ning rahuldas V.T.i

esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt, peatades Vastutusotsuse täitmise V.T.i suhtes kuni asjas

lõpliku lahendi jõustumiseni selliselt, et maksuhalduril on õigus Vastutusotsuse täitmise

tagamiseks sooritada MKS § 130 lg 1 p-des 1-51 nimetatud täitetoiminguid. Kohus kohustas

MTA-t vabastama V.T.i pangakonto ja töötasu aresti alt määruse jõustumisel /I kd tl 93-95/.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitajad A.F. ja V.T. ei ole nõus ei Vastutusotsuse ega vaideotsustega, kuna need on

alusetud ning põhjendamatud.

Kaebajate hinnangul ei kohaldu Vastutusotsuse tegemise õiguslike alustena märgitud

maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) § 6 lg 1, § 7 lg 1, § 8 lg 1, § 10 lg 1, lg 2 p-d 3 ja 4, §

40 lg 1, § 96 lg 1, TsÜS § 31 lg 2, § 34 lg 1 nende suhtes allpool toodud põhjendustel.

Vastutusotsuse p-s 5 leidis MTA kokkuvõtvalt, et OÜ Koskel on rikkunud KMS, MKS,

raamatupidamise seaduse (edaspidi RPS) nõudeid. Kaebajad ei ole sellega nõus. Maksuotsus

tehti arvestamata tõendeid, mida esitas OÜ Koskel vastustajale revisjoni käigus. OÜ Koskel

taotles haldusasja nr 3-10-1122 menetluse käigus vastustajalt Maksuotsuse koostamiseks

kasutatud kõigi dokumentide esitamist kohtule, kuid vastustaja esitas arusaamatutel põhjustel

dokumendid kohtule ainult osaliselt. OÜ Koskel juhatuse liige A.F. koos esindajaga olid

sunnitud käima vastustaja juures kõnealustest dokumentidest koopiaid tegemas. Peale seda

esitas OÜ Koskel Tallinna halduskohtule antud tõendid vastustaja eest, kuid halduskohus leidis,

et dokumendid on esitatud hilinemisega ning Tallinna ringkonnakohus ei ole täiendavaid

tõendeid vastu võtnud.

Samuti on ekslik vastustaja seisukoht deklareerimiskohustuse osas. Vastustajal puudub alus

väita, et OÜ Koskel kõnealustes deklaratsioonides esitatud teave on ebaõige või mittetäielik,

kuna kohus andis hinnangu Maksuotsuses toodud tehioludele. OÜ Koskel ei võinud teada kohtu

hinnangut deklaratsioonide esitamise ajal. Seega tegemist on ajaliselt hiljem kohtu poolt antud

hinnanguga Maksuotsuse tegemise aluseks olnud faktidele, mitte aga ebaõige või mittetäieliku

või vale teabega deklaratsioonides.

V.T. ei ole kunagi teinud ega olnud seotud Maksuotsuse tegemise aluseks olnud tehingutega.

A.F. tegeles antud tehingutega iseseisvalt OÜ Koskel seadusliku esindajana. Vastavalt

äriseadustiku (edaspidi ÄS) § 307 lg-le 1 (01.07.2006 redaktsioonis) oli A.F.il õigus tegeleda

iseseisvalt Maksuotsuses toodud tehingutega. Vastustaja seisukoht selles osas, et V.T. pidi

antud tehingutest teadma on ebaselge ning on vastuolus ÄS § 306 ja § 307 nõuetega. ÄS

kohaselt ei ole juhatuse liikmel kohustust kanda ette teisele juhatuse liikmele sooritatud

tehingutest.

Vastustaja positsioon käibemaksupettuse osas (Vastutusotsuse lk 7, 3 rida ülevalt) on

vastuoluline. Vastustaja tugines küll Riigikohtu 05.05.2003 otsusele asjas nr 3-3-1-39-03, kuid

arusaamatutel põhjustel vaidles MTA OÜ Koskel poolt haldusasjas nr 3-10-1122 täiendavalt

esitatud tõendite vastu (kuigi need tõendid olid vastustaja poolt kogutud revisjoni käigus ning

rikkudes vastustajat kohustavat kohtumäärust, ei ole vastustaja neid tõendeid kohtule esitanud).

Seega vastustaja oli teadlik täiendavate tõendite olemasolust, kuid ei esitanud neid vaatamata

asjas 3-10-1122 tehtud kohustavale kohtumäärusele ja takistas samade tõendite esitamist ka

OÜ-l Koskel, kuna teadis, et need täiendavad tõendid võivad mõjutada haldusasjas nr 3-10-1122

kohtuotsuse tegemist.

Viitega Vastutusotsuse p 6 lõpus ja p 7.1. märgitule, V.T. leiab, et MTA ei ole tema poolt

läbiviidud revisjoni ja vastutusmenetluse käigus saadud informatsiooni ja tõendite põhjal teinud

õigeid järeldusi. MTA poolt tehtud järeldused on otsitud iseloomuga, tõendamata ja

põhjendamata ning on asjatundmatud.

MTA heitis V.T.ile ette OÜ Koskel 2001-2008. a majandusaasta aruannete allkirjastamise ja

tugineb aastaaruannetes antud kinnitustele. MTA etteheide on kohatu, kuna 2001-2008. a

majandusaasta aruannete alusel ei ole kunagi maksuvõlga tekkinud. Tulenevalt Maksuotsuse

motiividest ja kohtute poolt haldusasjas 3-10-1122 antud hinnangutest on maksuvõla summas 5

355 975.- krooni ehk 342 309,19 eur tekkimise põhjuseks hoopis ajavahemikul 01.07.2006 kuni

31.12.2006 OÜ-ga Lapreta tehtud, kuid MTA kahtluse alla seatud tehingud. MTA ei ole kunagi

teinud haldusakti, millega oleks kahtluse alla seatud OÜ Koskel 2001-2008. a majandusaasta

aruanded. Seda enam, et revisjoni käigus, mis eelnes Maksuotsuse koostamisele, uuriti ainult

ajavahemikul 01.07.2006 kuni 31.12.2006 tehtud tehinguid, mitte aga 01.01.2001 – 30.06.2006

ja 01.01.2007 – 31.12.2008 tehtud tehinguid või majandusaasta aruandeid. Seega puudub

põhjuslik seos ajavahemikul 01.07.2006 kuni 31.12.2006 OÜ-l Koskel tekkinud maksuvõla ja

ajavahemikul 2001-2008 V.T.i allkirjastatud majandusaasta aruannete vahel. Vastustaja ei ole

selgitanud kuidas võis tekkida 2001-2008. a majandusaasta aruannete alusel maksuvõlg, kui

vastustaja enda seisukohtade kohaselt (vt Maksuotsust) tekkis maksuvõlg ajavahemikul

01.07.2006 kuni 31.12.2006 OÜ-ga Lapreta tehtud tehingutest. OÜ-s Koskel koostas

majandusaasta aruandeid raamatupidaja ja ettevõtte audiitor lisas majandusaasta aruannete

juurde oma arvamused. Tegevjuhi ülesannete täitmine ei tähenda automaatselt, et tegevjuhina

pidi olema V.T. teadlik teise juhatuse liikme tehtud tehingutest. A.F. oli ametipositsioonilt

tunduvalt kõrgem kui V.T. tegevjuhina oli isik, kes enamikel kordadel esindas ettevõtet

tehingutes. Seega on vastustaja väited antud osas asjakohatud.

Vastustaja

ei

ole

Vastutusotsuses

selgitanud

kuidas

V.T.

kasutas

OÜ

Koskel

raamatupidamisarvestuses OÜ Lapreta väljastatud tegelikke tehinguid mittekajastavaid arveid.

Tegemist on üldsõnalise põhjendamata väitega. V.T. jääb seisukohale, et tehingud OÜ-ga

Lapreta on toimunud ja need tehingud olid vastavalt dokumenteeritud (vt kaebuse p. 2.6).

Vastustaja 28.10.2009 J. L. poolt maksuhaldurile antud ütlustele /I kd tl 160-161/ tuginemine on

küsitav ja ainetu. V.T. seisukohalt võttis vastustaja J. L. ütlustest enda positsiooni

motiveerimiseks ühe lause kontekstist ja tõlgendas seda moonutatud ning valesti, J. L.

täpsustamata, endale sobival viisil. J. L. vastus „AS Koskel poolt mõlema“´ ei ole konkreetne,

on väga üldine ning sellest ei saa järeldada, et justkui V.T. osales ettevõtte juhtimises (J. L.

selgitustest ei selgu, et V.T. oleks teinud vaidlusaluseid tehinguid).

V. G. selgitustest /I kd tl 163/ on võimalik aru saada, et tema oli teadlik, et A.F. ja V.T. olid OÜ

Koskel seaduslikeks esindajateks. V. G. ei ole kinnitanud vastustajale V.T.i osalemist

vaidlusalustes tehingutes.

A. K. selgitustest /I kd tl 164-166/ võiks aru saada, et V.T. olevat tegelenud OÜ Koskel

juhtimisega ainult A.F.i puudumise korral. V.T. hinnangul tõendab antud ütlus seda, et V.T. ei

olegi tegelenud OÜ-s Koskel tehingute tegemisega, vaid seda on teinud A.F.. Kui A.F. oli ära,

siis ei tegelenud V T. OÜ Koskel juhtimisega, vaid A F. korralduste täitmisega. Igal juhul ei ole

teinud V.T. vaidlusaluseid tehinguid; need tehingud tegi A.F. ise.

Vastustaja tugines TLS § 1 lg 1 ning jäi arvamusele, et OÜ Koskel töötajatel oli võimalik OÜ-s

Koskel töötades ning OÜ Lapreta nimel toiminguid teha üksnes OÜ Koskel juhatuse liikmete

nõusolekul, teadmisel ning korraldusel …. Kaebajad on seisukohal, et vastustaja arvamust ei saa

pidada tõendiks, ta on kohustatud esitama oma väidete tõendamiseks tõendeid. OÜ Koskel

töötajad ei ole midagi täiendavalt maksuhaldurile kinnitanud. Vastustaja poolne sõna “töötaja“

mitmuses kasutamine on pahatahtlik ja ekslik, kuna ainult üks töötaja umbmääraselt, üldistavalt

ja mitte konkretiseerides vastas mõlema juhatuse liikme kohta, kuid mida ta mõtles selle all ei

ole vastustaja haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 6 rikkudes täiendavalt uurinud.

MTA väidab Vastutusotsuses, asjaolu, et kaebaja II oli kursis OÜ Koskel töötajate poolt OÜ

Lapreta arvetel nimetatud kaupade tarnimisega kolmandatelt isikutelt, kinnitab täiendavalt

seegi, et OÜ-le Koskel EMT poolt väljastatud telefoniarvetest nähtuvalt teostasid OÜ Koskel

töötajad kõnesid Leedu mobiilivõrku, kuigi OÜ Koskel raamatupidamisarvestuses ei kajastunud

tehinguid Leedu äriühingutega. V.T.ile jääb selgusetuks kuidas on Leedu mobiilinumbritele

helistamine seotud V.T. süüdistamisega juhatuse liikme kohustuste rikkumises. Antud

asjaoludel puudub igasugune põhjuslik seos ning antud asjaolude põhjal ei saa V.T.ile

süüdistust esitada. Miks peale Leedu mobiilvõrku helistamist pidid toimuma tehingud Leedu

äriühingutega on ebaselge.

MTA märgib, et „maksuhaldur eeldab, et äriühingu juhatuse liikmetel peaks olema ülevaade

äriühingu poolt tehtavatest kulutustest ning sellest, kas kulutused on seotud äriühingu

ettevõtlusega või mitte. Maksuhaldur leiab, et kui juhatuse liikmed ei oleks olnud teadlikud OÜ

Koskel töötajate tegevusest, ei oleks olnud võimalikud ka kulukate kõnede tegemine OÜ Koskel

rahaliste vahendite arvelt…..“. Kaebajad on seisukohal, et maksuhalduri eeldus ei ole tõend.

Tehinguid, mida vastustaja peab mittetoimunuteks, tegi teine juhatuse liige A.F.. Maksuotsusest

ei selgu miks ja kuidas peaks V.T. vastutama selliste tehingute tagajärge eest, mida tema teinud

ega nendes osalenud ei ole.

MTA märgib, et tulenevalt tema poolt leitud asjaoludest, leiab MTA, et kaebaja II OÜ Koskel

juhatuse liikmena pidi olema kursis äriühingus toimuvaga. V.T. selgitab, et oli kursis nende

tehingutega, millistega tema konkreetselt tegeles. Vaidlusalustes tehingutes ei ole V.T. isiklikult

osalenud, ta tegeles OÜ-s Koskel sisuliselt ainult tolliküsimustega.

V.T.ile on jäänud arusaamatuks MTA selgitus, et kasu OÜ Lapreta poolt väljastatavate

tegelikke tehinguid mittekajastavate arvete alusel sai ennekõike OÜ Koskel, mitte OÜ Koskel

töötajad. Nagu kaebuses varasemalt mainitud, vastustaja ei ole välja toonud fakte ega tõendeid,

kuidas tema arvamusel V.T. kasutas väidetavalt OÜ Lapreta väljastatud tegelikke tehinguid

mittekajastavaid arveid. V.T. on seisukohal, et tema raamatupidamise ebarahuldavas

korraldamises süüdistamine on alusetu, kuna tegemist oli OÜ Koskel ja MTA erinevate

seisukohtadega vaidlusaluste tehingute osas ning lõpliku hinnangu antud küsimusele andis

kohus. Kohus andes oma hinnangu haldusasjas 3-10-1122, ei ole tuvastanud ebarahuldava

raamatupidamise korraldamist (seda enam, et vastustaja ei ole seda nõudnud). Teisest küljest

vaadatuna kohtu poolt hinnangu andmine maksualasele küsimusele ei tähenda automaatselt

raamatupidamise ebarahuldavat korraldamist, vaid kohus selgitas menetluse pooltele oma

seisukohti konkreetses vaidluses. Kuna vastustaja ei ole detailselt V.T.i toiminguid ega

käitumist analüüsinud, siis jäävad arusaamatuks vastustaja selgitused, et ükski teine tavaline

mõistlik inimene ei käituks V.T.iga sarnaselt.

Vastustaja selgitas, et Vastutusotsus baseerub ennekõike töötajate ütlustel. Kaebajad avaldasid

oma seisukoha töötajate ütluste osas ja arvestades eeltooduga on ilmselge, et vastustaja hindas

valesti “elulise usutavuse“ kriteeriumi kaebajate suhtes. Vastustaja ei ole selgitanud milliseid

juhiseid Kaebajad väidetavalt olevat töötajatele andnud, mille tagajärjel tekkis OÜ-l Koskel

maksuvõlg.

Nagu varasemalt kaebuses märgitud, on vastustaja väited V.T. poolt tegelikkuses mittetoimunud

tehinguid kajastavate arvete raamatupidamisarvestusse sisestamise, kajastamise ja arvete

kasutamise otsustamise kohta, pealiskaudsed konkretiseerimata, ja kirjutatud üldistavalt. V.T. ei

ole kunagi selliselt käitunud ega toiminud. V.T. ei peaks negatiivselt tõendama seda, mida tema

ei ole kunagi teinud.

MTA märgib, et vastavalt MKS § 40 lg 1 kui seaduslik esindaja, tegevjuht või vara valitseja

rikub tahtlikult või raskest hooletusest MKS § 8 nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu

tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. Kaebajad jäävad kindlaks oma

seisukohale, et nad ei ole tahtlikult või raskest hooletusest MKS § 8 nimetatud kohustusi

rikkunud ning seetõttu ei ole võimalik neile antud osas süüdistust esitada. MTA ei ole

tõendanud tahtluse või raske hooletuse esinemist.

MTA märgib, et kaebaja II on rikkunud OÜ Koskel raamatupidamisarvestuses OÜ Lapreta

tegelikke majandustehinguid mittekajastavaid arveid kasutades ning OÜ Koskel rahalisi

kohustusi

mitte

täites

juhatuse

liikme

kohustusi

–

kohustust

esitada

esindatava

maksudeklaratsioonides talle teadaolevaid õigeid andmeid ning andmete õigsust kirjalikult

kinnitada ning kohustust tagada esindatava MKS-st ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja

mitterahaliste kohustuste tähtaegne ning täielik täitmine. MTA leiab, et kaebaja tegevus OÜ

juhatuse liikmena ei ole olnud kooskõlas seadusega ning märgib, et ükski teine õiguspäraselt

toimiv juhatuse liige ei oleks kaebaja asemel käitunud äriühingut juhtides samamoodi. V.T.

kinnitab, et tema ei ole OÜ Koskel raamatupidamisarvestuses kasutanud tegelikke

majandustehinguid mittekajastavaid arveid ning tema tegevus juhatuse liikmena oli kooskõlas

seadusega. Iseenesest aastaaruande allkirjastamine ei saa tuua kaasa maksukohustuse tekkimist.

Tegemist on ainult seadusele vastava kohustusliku majandusalase dokumendiga. Maksuotsusest

järeldub, et vastustaja on seisukohal, et maksukohustus on tekkinud vaidlusalustest tehingutest,

mitte aastaaruandest.

MTA märgib, et kaebaja I tegevuse ja maksuotsusega määratud maksuvõla vahel on otsene

põhjuslik seos. Juhul kui kaebaja II oleks täitnud omapoolseid juhatuse liikme kohustusi

õiguskuulekalt, ei oleks tekkinud OÜ-l Koskel maksukohustusi, mida äriühing ei suuda tasuda.

Kaebajad leiavad, et nende tegevuse ja Maksuotsuses märgitud maksuvõla vahel puudub

igasugune seos, kuna nad on oma juhatuse liikme kohustusi täitnud seadusi järgides. Vastustaja

on Maksuotsuses märgitud resolutsioonis jõudnud valedele järeldustele ning maksuvõlga

tegelikult ei tekkinud. Vastutusotsus sisaldab hulgaliselt asjatuid, üldistavaid kordamisi, mis

tõendab, et Vastutusotsus on koostatud alusetult.

MTA ei ole V.T.it üle kuulanud. V.T. soovis enda ülekuulamist, samuti esitada täiendavaid

tõendeid. MTA selgitused, et vastustaja ei suutnud saada V.T.iga kontakti, on põhjendamatud.

V.T. oli nõus ja valmis tulema vastustaja juurde, kuid mingil põhjusel helistati V.T.ile ja

selgitati, et ei ole vaja tulla. Seega vastustaja jättis ise V.T. üle kuulamata ja seejuures, mitte

teades kõiki asjaolusid, asus tegema Maksuotsust, mis sisaldab ebaõigeid andmeid. Samuti olid

MTA-l olemas V.T.i esindaja andmed, kuid arusaamatutel põhjustel ei võtnud MTA ühendust

V.T.i esindajaga. Vaideotsuses olevad vastustaja selgitused antud osas on kohatud ja ainetud.

On ilmselge, et vastustaja ei ole taganud V.T.ile ärakuulamisõigust.

Kaebajad leiavad, et üksnes asjaolu, et MTA tuvastas maksukohustuse, ei tähenda automaatselt,

et juhatuse liige peaks selle eest koos maksukohustuslasega solidaarselt vastutama. Riigikohus

on oma otsuse nr 3-3-1-41-05 p-s 13 leidnud, et vastutuse kohaldamise aluse näitamiseks tuleb

maksuhalduril muuhulgas tuvastada, et juhatuse liige on oma kohustusi süüliselt rikkunud ja

juhatuse liikme süü vorm. Vastutuse kohaldamise aluse näitamine tähendab, et vastutusotsuses

tuleb motiveerida, miks maksuhaldur asus seisukohale, et juhatuse liige on tahtlikult või raskest

hooletusest rikkunud oma kohustusi. Juhatuse liikme süü on individuaalne, s.t et iga juhatuse

liikme süü tuleb tuvastada eraldi. Antud juhul ei ole vastustaja tõendanud ja tuginenud alustele,

mille põhjal oleks võimalik kindlalt väita, et juhatuse liige on oma kohustusi rikkunud, on oma

kohustusi rikkunud süüliselt ning samuti ei ole välja toodud süü vorm.

Riigikohus on oma otsuse nr 3-3-1-23-12 p-s 20 leidnud, et vastutusotsuse aluseks oleva süü

hindamisel tuleb sageli lähtuda tõendite kogumist ja "elulise usutavuse" kriteeriumist. Kaebajad

on seisukohal, et vastustaja on kogutud tõendite ja informatsiooni alusel teinud valesid järeldusi

ja jõudnud seetõttu valede ning alusetute otsusteni.

Riigikohus on oma otsuse nr 3-3-1-23-12 p-s 26 leidnud, et MKS § 40 lg-st 1 nähtub, et

vastutusotsuse saab seaduslikule esindajale teha vaid siis, kui maksuvõlg on tekkinud tema

õigusvastase käitumise tõttu. Seega tuleb vastutusotsuses tuvastada ka selline põhjuslik seos.

Kui maksuvõlg on tekkinud ajaliselt varem kui etteheidetav käitumine või muudel põhjustel, ei

saa vastutusotsust sellise maksuvõla osas teha. Kaebajad on seisukohal, vastustaja ei ole

tuvastanud kaebaja õigusvastase käitumise ja maksuvõla põhjuslikku seost, millest tulenevalt on

Vastutusotsus alusetu.

Vastutusotsuse p 7.2. MTA märgib, et revisjoni ja vastutusmenetluse raames kogutud tõendid

viitavad asjaolule, et kaebaja I tegevus OÜ Koskel juhatuse liikmena on toonud kaasa OÜ-le

Koskel maksuotsusega määratud maksuvõla tekkimise summas 342 309,19 eur. MTA märgib, et

temal on põhjendatud kahtlus, et kaebaja I on OÜ Koskel juhatuse liikmena osalenud

maksupettuses, kasutades OÜ Koskel raamatupidamisarvestuses OÜ Lapreta poolt väljastatud

tegelikke tehinguid mittekajastavaid arveid.

A.F. leiab, et MTA ei ole tema poolt läbiviidud revisjoni ja vastutusmenetluse käigus saadud

informatsiooni ja tõendite põhjal teinud õigeid järeldusi, järeldused on otsitud iseloomuga,

tõendamata ja põhjendamata ning on asjatundmatud.

MTA heitis A.F.ile ette OÜ Koskel 2001-2005. a majandusaasta aruannete allkirjastamise.

Selline EMTA etteheide on kohatu, kuna 2001-2005. a majandusaasta aruannete alusel ei ole

kunagi maksuvõlga tekkinud. Tulenevalt maksuotsuse motiividest ja kohtute poolt haldusasjas

3-10-1122 antud hinnangutest on maksuvõla summas 5 355 975.- krooni ehk 342 309,19 eur

tekkimise põhjuseks hoopis ajavahemikul 01.07.2006 kuni 31.12.2006 OÜ-ga Lapreta tehtud,

kuid MTA kahtluse alla seatud tehingud. MTA ei ole kunagi teinud haldusakti, millega oleks

kahtluse alla seatud OÜ Koskel 2001-2005. a majandusaasta aruanded. Seda enam, et revisjoni

käigus, mis eelnes Maksuotsuse koostamisele, uuriti ainult ajavahemikul 01.07.2006 kuni

31.12.2006 tehtud tehinguid, mitte aga 01.01.2001 – 31.12.2005 tehtud tehinguid või

majandusaastaaruandeid. Seega puudub põhjuslik seos ajavahemikul 01.07.2006 kuni

31.12.2006 OÜ-l Koskel tekkinud maksuvõla ja ajavahemikul 2001-2005. a A.F.i poolt

allkirjastatud majandusaasta aruannete vahel. Vastustaja ei ole selgitanud kuidas võis tekkida

2001-2005. a. majandusaasta aruannete alusel maksuvõlg, kui vastustaja enda seisukohtade

kohaselt (vt Maksuotsust) tekkis maksuvõlg ajavahemikul 01.07.2006 kuni 31.12.2006 OÜ-ga

Lapreta tehtud tehingutest. Tulenevalt eeltoodust on vastustaja selgitused ainetud.

MTA heitis A.F.ile ette töötajatega OÜ Koskel nimel töölepingute sõlmimise ja jooksvate

tööalaste korralduste andmise. Vastustaja etteheited on õiguslikult ainetud. A.F.il OÜ Koskel

seadusliku esindajana oli TLS-st ja ÄS-st tulenev õigus sõlmida töötajatega töölepinguid ja anda

neile tööalaseid korraldusi. Antud toimingute ja maksuvõla tekkimise vahel puudub põhjuslik

seos.

Vastustaja

ei

ole

Vastutusotsuses

selgitanud

kuidas

A.F.

kasutas

OÜ

Koskel

raamatupidamisarvestuses OÜ Lapreta väljastatud tegelikke tehinguid mittekajastavaid arveid.

Tegemist on üldsõnalise põhjendamata väitega. Vastutusotsuses puuduvad antud väidet

tõendavad ja kirjeldavad asjaolud ja tõendite loetelu.

A.F.i seisukohalt äriühingu ja maksuhalduri erinevad seisukohad vaidlusalaste tehingute

maksustamise suhtes ei tähenda veel, et A.F. kasutas OÜ Koskel raamatupidamisarvestuses OÜ

Lapreta väljastatud tegelikke tehinguid mittekajastavaid arveid. Asjaolu, et kohus nõustus

haldusasjas nr 3-10-1122 vastustaja positsiooniga maksualases küsimuses, ei tähenda

automaatselt ega tõenda A.F.i poolt OÜ Koskel raamatupidamisarvestuses OÜ Lapreta

väljastatud tegelikke tehinguid mittekajastavate arvete kasutamist. OÜ-lt Lapreta arvete

kättesaamisel lähtuti tegelikust olukorrast, s.t tehingud olid reaalsed ja need toimusid

tegelikkuses. OÜ Koskel ei saanud teada kohtu hinnangust OÜ-lt Lapreta arvete kättesaamise

ajal. Seega tegemist on ajaliselt hiljem kohtu poolt antud hinnanguga maksuotsuse tegemise

aluseks olnud faktidele.

A.F. ei ole nõus vastustaja järeldusega, et maksupettus seisnes selles, et OÜ Koskel hankis,

eeskätt oma töötaja J. L. tegevuse läbi ning osaliselt ka A. G. osalemisel, OÜ Lapreta arvetel

nimetatud kaupu muudelt isikutelt, ent korraldas kauba soetamise vormistamise OÜ Lapreta

fiktiivsete arvete alusel. Tallinna Halduskohus ja Tallina Ringkonnakohus haldusasja 3-10-1122

menetlemisel vastustaja seisukohta ei jaganud, ning leidsid, et Maksupettus seisnes tõenäoliselt

selles, et OÜ Koskel hankis, eeskätt oma töötaja J. L. tegevuse läbi ning osaliselt võib-olla ka A.

G. osalemisel, OÜ Lapreta arvetel nimetatud kaupu muudelt isikutelt, ent korraldas kauba

soetamise vormistamise OÜ Lapreta fiktiivsete arvete alusel (vt Tallinna Halduskohtu

20.03.2012. a otsuse lk 7 p 19 ja Tallina Ringkonnakohtu otsuse lk 4, lõpus). Vastutusotsusest

aga ei selgu milliste vastutusmenetluse käigus kogutud tõendite alusel väidab nüüd vastustaja, et

maksupettus toimus väidetavalt nii, nagu seda maksuhaldur Vastutusotsuse kirjeldanud. A.F.

jääb seisukohale, et tehingud OÜ-ga Lapreta on toimunud ja need tehingud olid vastavalt

dokumenteeritud.

A.F. ei vaidle selle vastu, et tema andis OÜ Koskel töötajatele jooksvaid korraldusi ja tegeles

OÜ-ga Lapreta toimunud tehingutega. Töötajatele jooksvate korralduste andmine ei toonud

kaasa maksuvõla tekkimist. OÜ-ga Lapreta toimunud tehingud olid reaalsed ja seega OÜ

Lapreta arved, mis on kajastatud OÜ Koskel raamatupidamises, on õiged ja asjakohased. See, et

kohus ei nõustunud haldusajas nr 3-10-1122 OÜ Koskel seisukohtadega, ei tähenda, et A.F.

oleks seotud maksupettusega. Tegemist on kohtu hinnanguga vaidlusalustele asjaoludele. Kohtu

hinnangust tulenevalt ei või OÜ Koskel sisendkäibemaksu maha arvestada. OÜ Koskel ei

tasunud tekkinud maksuvõlga. Kuid need faktid kogumis ei andud alust A.F.i suhtes

Vastutusotsust koostada.

MTA väidab Vastutusotsuses, et kaebaja I oli kursis OÜ Koskel töötajate poolt OÜ Lapreta

arvetel nimetatud kaupade tarnimisega kolmandatelt isikutelt, kinnitab täiendavalt seegi, et OÜ-

le Koskel EMT poolt väljastatud telefoniarvetest nähtuvalt teostasid OÜ Koskel töötajad

kõnesid Leedu mobiilivõrku, kuigi OÜ Koskel raamatupidamisarvestuses ei kajastunud

tehinguid Leedu äriühingutega. A.F.ile jääb selgusetuks kuidas on Leedu mobiilinumbritele

helistamine seotud kaebaja II süüdistamisega juhatuse liikme kohustuste rikkumises. Kaebaja on

seisukohal, et antud asjaoludel puudub igasugune põhjuslik seos ning antud asjaolude põhjal ei

saa A.F.ile süüdistust esitada. Miks peale Leedu mobiilvõrku helistamist pidid olema tehingud

Leedu äriühingutega on ebaselge.

MTA märgib, et maksuhaldur eeldab, et äriühingu juhatuse liikmetel peaks olema ülevaade

äriühingu poolt tehtavatest kulutustest ning sellest, kas kulutused on seotud äriühingu

ettevõtlusega või mitte. Maksuhaldur leiab, et kui juhatuse liikmed ei oleks olnud teadlikud OÜ

Koskel töötajate tegevusest, ei oleks olnud võimalikud ka kulukate kõnede tegemine OÜ Koskel

rahaliste vahendite arvelt…... A.F. on seisukohal, et maksuhalduri eeldus ei ole tõend. OÜ

Koskel selgitas maksuhaldurile Leedu mobiilivõrku helistamise vajadust revisjoni käigus.

MTA märgib, et võttes arvesse eelnimetatud asjaolusid, leiab MTA, et kaebaja I OÜ Koskel

juhatuse liikmena pidi olema kursis äriühingus toimuvaga. A.F. oli kursis nende tehingutega,

millistega tema konkreetselt tegeles. A.F. selgitas, et tema tegeles OÜ-ga Lapreta sõlmitud

tehingutega ja oli neist teadlik. Vaidlusalustes tehingutes ei ole V.T. isiklikult osalenud. Antud

osas jääb A.F. kaebuse p.2.4.4. ja p.2.4.5. toodud juurde.

MTA märgib muu hulgas, et kasu OÜ Lapreta poolt väljastatavate tegelikke tehinguid

mittekajastavate arvete alusel sai ennekõike OÜ Koskel, mitte OÜ Koskel töötajad´´. A.F.ile on

jäänud antud selgitus arusaamatuks. Vastustaja ei ole välja toonud fakte ega tõendeid, kuidas

tema arvamusel A.F. kasutas väidetavalt OÜ Lapreta väljastatud tegelikke tehinguid

mittekajastavaid arveid.

A.F. on seisukohal, et teda raamatupidamise ebarahuldavas korraldamises süüdistamine on

alusetu, kuna tegemist oli OÜ Koskel ja MTA erinevate seisukohtadega vaidlusaluste tehingute

osas ning lõpliku hinnangu antud küsimusele andis kohus. Kohus, andes oma hinnangut

haldusasjas 3-10-1122, ei ole tuvastanud ebarahuldava raamatupidamise korraldamist (seda

enam, et vastustaja ei ole seda nõudnud). Teisest küljest vaadatuna kohtu poolt hinnangu

andmine maksualasele küsimusele ei tähenda automaatselt raamatupidamise ebarahuldavat

korraldamist, vaid kohus selgitas menetluse pooltele oma seisukohad konkreetses vaidluses.

Kuna vastustaja ei ole konkreetseid A.F.i toiminguid ega käitumist analüüsinud, siis jäävad

arusaamatuks vastustaja selgitused, et ükski teine tavaline mõistlik inimene ei käituks A.F.iga

sarnaselt.

Vastustaja väited A.F.i poolt tegelikkuses mittetoimunud tehinguid kajastavate arvete

raamatupidamisarvestusse sisestamise, kajastamise ja arvete kasutamise otsustamise kohta on

pealiskaudsed konkretiseerimata, ja kirjutatud üldistavalt. A.F. jääb kaebuse p.2.2., 2.4.3-2.4.5.

toodud seisukohtade juurde. A.F. ei vastuta isiklikult selle eest, et kohus ei nõustunud OÜ

Koskel seisukohtadega haldusasjas nr 3-10-1122.

MTA märgib, et kaebaja I on rikkunud OÜ Koskel raamatupidamisarvestuses OÜ Lapreta

tegelikke majandustehinguid mittekajastavaid arveid kasutades ning OÜ Koskel rahalisi

kohustusi

mitte

täites

juhatuse

liikme

kohustusi

–

kohustust

esitada

esindatava

maksudeklaratsioonides talle teadaolevaid õigeid andmeid ning andmete õigsust kirjalikult

kinnitada ning kohustust tagada esindatava MKS-st ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja

mitterahaliste kohustuste tähtaegne ning täielik täitmine. MTA leiab, et kaebaja I tegevus OÜ

juhatuse liikmena ei ole olnud kooskõlas seadusega ning märgib, et ükski teine õiguspäraselt

toimiv juhatuse liige ei oleks kaebaja I asemel käitunud äriühingut juhtides samamoodi. A.F.

kinnitab, et tema ei ole OÜ Koskel raamatupidamisarvestuses kasutanud tegelikke

majandustehinguid mittekajastavaid arveid. Kaebaja lähtus tegelikkuses eksisteerinud

olukorrast, mistõttu olid OÜ Koskel raamatupidamises OÜ Lapreta arved olemas ja A.F.i

tegevus juhatuse liikmena oli kooskõlas seadusega.

MTA märgib, et kaebaja tegevuse ja maksuotsusega määratud maksuvõla vahel on otsene

põhjuslik seos. Juhul kui kaebaja I oleks täitnud omapoolseid juhatuse liikme kohustusi

õiguskuulekalt, ei oleks tekkinud OÜ-l Koskel maksukohustusi, mida äriühing ei suuda tasuda.

A.F. leiab, et tema tegevuse ja maksuotsuses märgitud maksuvõla vahel puudub igasugune seos,

kuna tema on oma juhatuse liikme kohustusi täitnud seadusi järgides. Vastustaja on

Maksuotsuses märgitud resolutsioonis jõudnud valedele järeldustele ning maksuvõlga tegelikult

ei tekkinud. A.F.i suhtes koostatud Vastutusotsus sisaldab hulgaliselt asjatuid üldistavaid

kordamisi, mis tõendab, et tema suhtes on Vastutusotsus koostatud alusetult.

MTA ei ole A.F.i üle kuulanud. Ta soovis enda ülekuulamis ja esitada täiendavaid tõendeid.

MTA selgitused, et vastustaja ei suutnud leida A.F.i, on kummalised ja ainetud. MTA kutsus

A.F.i enda juurde ülekuulamisele seoses teise ettevõttega ja A.F. viibis MTA Põhja Maksu- ja

Tollikeskuse ruumides ning on korduvalt suhelnud MTA ametnikega. Arusaamatutel põhjustel

ei ole aga MTA A.F.i teavitanud, et tema suhtes toimub menetlus. Samuti oli MTA-l A.F.i

esindaja andmed, kuid arusaamatutel põhjustel ei ole MTA võtnud ühendust A.F.i esindajaga.

Veebilehel ametlikudteadaanded.ee ei ole andmeid vaide esitaja kutsumise kohta ega temale

vaidlustatud otsuse kättetoimetamise kohta. Vaideotsuses olevad vastustaja selgitused antud

osas on kohatud ja ainetud. On ilmselge, et vastustaja ei ole taganud A.F.i ärakuulamisõigust.

Vaideotsuste p-s 3.4.1. asub vastustaja seisukohale, et kuna OÜ Koskel suhtes on Maksuotsus

jõustunud, siis ei anna vastustaja hinnangut Maksuotsuse õiguspärasusele. Kaebajad leiavad

ühiselt, et Vastutusotsuses ei ole vastustaja sisuliselt analüüsinud Maksuotsuse tegemise

asjaolusid. Kaebajate hinnangul on tegemist haldusmenetluse normi olulise rikkumisega ning

seega ei vasta Vastutusotsus HMS nõuetele.

Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-23-12 p.24 on asunud halduskolleegium seisukohale, et kehtiva

maksuotsuse muutmist või tühistamist on võimalik maksuhaldurilt taotleda seoses vastutus-

otsuse vaidlustamisega üksnes neil alustel, mis on märgitud MKS-s ja HMS-s. HMS-le ei saa

toetuda nende aluste osas, mis on märgitud selle seaduse 4. peatüki 4. jaos (MKS § 101 lg 1

p 5). Samuti tuleb HMS kohaldades arvestada neid piiranguid ja erisusi, mis on sätestatud

MKS-s kui eriseaduses (§-d 101–103).

Tallinna Ringkonnakohtu 06.06.2011 otsuses nr 3-07-1863 p 11 on muu hulgas asutud

seisukohale, et Ringkonnakohus ei jaganud halduskohtu seisukohta vastutusotsusele lisatavale

maksuotsusele antud tähenduse ja vaidlustamise võimaluste osas. Kuna antud juhul on

äriühingutest põhivõlgnikele määratud maksusumma maksuotsusega, on need maksuotsused

käsitatavad eelhaldusaktidena vastutusotsuse suhtes, mistõttu tekkis kaebajal vastutusotsuse

adressaadina õigus äriühingute maksuotsuseid sisuliselt vaidlustada sõltumata sellest, kas ta

äriühingute seadusliku esindajana nende vaidlustamise võimalust kasutas või mitte. Kaebaja

õiguste kaitseks piisab maksuotsuste õigusvastasuse tuvastamisest kohtu poolt selleks, et

lahendada vastutusotsuse tühistamistaotlus. Kaebajal oli õigus esitada kõik sisulised

vastuväited maksuotsustele ja halduskohus pidi neid hindama, kuid ei teinud seda. Halduskohus

on rikkunud oluliselt menetlusnorme, andes vastutusotsuse eelhaldusaktideks olevatele

maksuotsustele hinnangu nende jõustumise kaudu äriühingute suhtes ning jättes võtmata

seisukoha kaebaja sisuliste vastuväidete suhtes ja sellega maksuotsuste sisu hindamata.

Sellest johtuvalt oleks pidanud vastustaja vaideotsustes ja Vastutusotsustes analüüsima

Maksuotsuse tegemise asjaolusid.

A.F.i täiendavad seisukohad OÜ-ga Lapreta tehtud toimingute kohta (kuigi V.T. ei osalenud

antud tehingutes, toetab ta neid seisukohti): MTA selgitused raha liikumise kohta OÜ Lapreta

arvelduskontol jäävad OÜ-le Koskel arusaamatuks. OÜ Lapreta on majanduslikult iseseisev

juriidiline isik, kellel on õigus teha vastavaid toiminguid oma arvelduskontoga. Kuidas

puutuvad OÜ-sse Koskel OÜ Lapreta arvelduskonto liikumised ei ole selge, v.a need

liikumised, mis on seotud konkreetselt OÜ-ga Koskel.

Maksuotsuses jäi arusaamatuks OÜ-ga Osment seonduv ning vastustaja pole sisuliselt

selgitanud kuidas OÜ-sse Koskel puutub OÜ-ga Osment seonduv.

Maksuhalduri seisukoht, et OÜ Koskel on vormistanud kaupade soetamise läbi äriühingu OÜ

Lapreta eesmärgiga vähendada oma tasumisele kuuluvat käibemaksu perioodil juuli jaanuar

2006 – detsember 2006 kokku 5 778 579 krooni võrra, on alusetu ja põhjendamatu. MTA

seisukohast ei ole selge, mis ajavahemikuga tegemist on. Teisest küljest on OÜ Lapreta

seaduslikud esindaja ja antud ettevõttega seotud isikud andnud ütlusi selle kohta, et nemad

tegutsesid iseseisvalt. MTA ei ole küsinud OÜ-lt Lapreta küsimusi, mis annaksid aluse eelpool

märgitud järelduse tegemiseks. MTA ei ole arusaadavalt selgitanud miks ei ole arved piisavaks

tõendiks OÜ Lapreta ja AS Koskel vahel toimunud tehingute tõendamiseks. Tegemist on pika

aja jooksul koostööd teinud ettevõtetega. OÜ Koskel andmetel oli OÜ-t Lapreta MTA poolt

varasemalt kontrollitud, ning OÜ Koskel andmetel ei leidnud MTA OÜ Lapreta tegevuses

rikkumisi. MTA ei ole teavitanud, et OÜ Lapreta näol on tegemist ebausaldusväärse ettevõttega

või ettevõttega, kellel oleks kontrollitud perioodil pikaajalisi maksuvõlgnevusi. OÜ-l Lapreta

oli suur käive ja hea ärimaine. Tegemist on pikka aega tagasi asutatud ettevõttega. Antud

ettevõtte majandusnäitajaid ja aruandeid oli kaebaja andmetel korduvalt krediidiasutuste poolt

kontrollitud, ning ettevõttel oli kontrollitud perioodil võetud laene. Kui OÜ Lapreta oleks

ebausaldusväärne äripartner, siis ei oleks ettevõte kunagi krediidiasutuselt laene korduvalt

saanud. Kui OÜ Lapreta ja OÜ Koskel vahelised tehingud ei oleks olnud reaalsed, siis

krediidiasutused ei oleks samuti võimaldanud faktooringut. OÜ-le Koskel sobis koostöö OÜ-ga

Lapreta muu hulgas ka seetõttu, et OÜ Lapreta sai krediidiasutuselt faktooringut, mis võimaldas

kasutada koostöös krediidiasutuste rahalisi vahendeid, ning tagas koostöö sujuvuse.

MTA seisukoht, et AS Koskel oleks pidanud töötama otse Leedu ettevõtetega, on

põhjendamatu, alusetu ja demokraatlikus riigis lubamatu. Ettevõttel on õigus vabalt valida

kellega ettevõte koostööd teeb ja kellega mitte. Selline MTA poolne sund on ebaseaduslik ja

rikkus OÜ Koskel põhiõigusi ja vabadusi.

Enne sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse tekkimist andis OÜ Koskel MTA-le kõik

sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse tekkimisega seotud dokumendid, ning MTA ei ole OÜ-

le Koskel kordagi teatanud, et OÜ-l Koskel ei ole tekkinud sisendkäibemaksu mahaarvamise

õigust. MTA tuvastas, et kaubad olid reaalsed (s.t olid ostetud tootjalt/esmamüüjalt) ja seega

tehingud OÜ Lapreta ja OÜ Koskel vahel olid reaalsed, kuna ei ole vaidlust, et arvetes ja seega

tehingutes märgitud kaubad on jõudnud lõpptarbijateni. Kuna selles osas ei ole MTA

Maksuotsuses pretensioone esitanud on Maksuotsus igal juhul motiveerimata ja põhjendamata.

MTA-l oleks olnud põhjus teha revisjoniakt ja seejärel maksuotsus ainult juhul, kui MTA oleks

ümberlükkamatult tõendanud, et arvetes ja seega tehingutes olnud kaupa ei ole kunagi olnud.

MTA kogus aga piisavalt tõendeid, mis tõendavad, et kaup oli reaalne ja lõpptarbijale on see üle

antud ning vastu võetud. MTA seisukohaga võiks hüpoteetiliselt arvestada ainult juhul kui

kaupu ei oleks füüsiliselt olemas. Käesoleval juhul aga kaubad olid olemas. Seega on MTA

järeldused kogumis ebaõiged ja vastuolulised.

MTA tuginemine asjaolule, et A. G. ja A. G. ei mäleta midagi, on asjakohatu. OÜ Koskel ei saa

vastutada selle eest, et teise ettevõttega seotud isikud keeldusid ütlusi andmast, viidates nõrgale

mälule. Seda enam, et selline käitumine (viitamine nõrgale mälule) on levinud, ning jääb

arusaamatuks, millistel alustel MTA võttis selliseid selgitusi arvesse. A.F.i hinnangul ei saa OÜ

Kosel võtta vastutust OÜ Lapreta majandustegevuse organiseerimise eest. Samuti ei ole OÜ-le

Koskel teada kui palju ja millist konkreetset kaupa omas teatud ajavahemikel OÜ Lapreta. OÜ

Koskel soetas seda kaupa, mida OÜ Lapreta OÜ-le Koskel pakkus. Kas OÜ Osment müüs

kaupu OÜ-le Lapreta või mitte, ei puutu asjasse ja OÜ-sse Koskel. OÜ Koskel ei ole antud

tehingute pool ja seetõttu ei saanud anda antud osas seisukohti.

Revisjoniakt ja Maksuotsus baseeruvad oletustel. MTA poolne tõendite tõlgendamine on väär

ega haaku seletustega, mida erinevad isikud haldusmenetluse kestel andsid.

A.F. ei nõustu Maksuotsuse juurde lisatud arvestusega täies ulatuses, kuna on tehtud oletuslikel

põhjendustel ja otsitud iseloomuga väidetel.

A.F. leiab, et MTA-l puudus õigus ja seaduslik alus juba revisjoniakti tegemiseks, kuna

revisjoni tähtaeg oli revisjoni akti tegemise kuupäeva seisuga lõppenud ja selle pikendamine oli

ebaseaduslik. Kuna revisjon lõppes varem ja revisjoni lõppemisega koos ei antud ei

revisjoniakti ega maksuotsust, siis 02.02.2010 revisjoniakt koostati hilinemisega ja on seega

alusetu. Sellele järgnev Maksuotsus on aga antud eelnevast tulenevalt kehtetu revisjoniakti

alusel ning ei saa olla seetõttu seaduslik.

Maksuhaldur jättis hindamata, et suhkrut müünud Leedu ettevõtted ei ole kinnitanud, et nemad

tegid suhkru müügitehinguid OÜ-ga Koskel. Selliseid tõendeid kohtule esitatud ei ole. OÜ

Koskel ei võinud negatiivselt tõendada, et tema ei ole teinud müügitehinguid suhkrut müünud

Leedu ettevõtetega. Maksuhaldur jättis arvestamata ja nõuetekohaselt hindamata, et OÜ Koskel

ei ole kunagi tasunud saadud suhkru eest suhkrut müünud Leedu ettevõtetele. Maksuhaldur ei

ole arvestanud asjaoluga, et ei olnud sisulist vaidlust selle üle, et suhkru päritolumaa oli Leedu.

Seega, arvestades suhkru suurt kogust, oli vastustajal suhteliselt lihtne tuvastada, millised Leedu

ettevõtted (suhkrut tootvad/ümbertöötlevad tehased) võivad sellises koguses suhkrut müüa.

Vastustaja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et mõni eelpool mainitud ettevõtetest

kinnitaks OÜ-ga Koskel koostöö tegemise fakti. Sisulist vaidlust selle üle, et OÜ Lapreta tasus

Leedu ettevõttele suhkru eest, ei olnud.

Maksuhaldur jättis põhjendamatult arvesse võtmata ja hindamata, et OÜ Lapreta juhatuse

esialgse seisukoha, et OÜ Lapreta ei tea sisuliselt midagi toimunud müügitehingutest, on OÜ-le

Lapreta igati kasumlik ja põhjendamatuid eelistusi loov. Vastustaja nõustus kergemeelselt ja

fakte kontrollimata OÜ Lapreta juhatuse antud seisukohtadega, ning sellise vastustaja

kergemeelse ja põhjendamatu usalduse eest ei pea kaebajad varaliselt vastutama. Selline

vastustaja nõustumus on põhjendamatu. Igal konkreetsel juhtumil peab vastustaja selliste

väidete esitamist kontrollima. Käesoleval juhul ei ole seda vastustaja poolt sisuliselt tehtud.

Milline alus oli vastustajal nõustuda OÜ Lapreta juhatuse sellise selgitusega, ei ole selgitatud.

Vastustaja jättis välja selgitamata ja kontrollimata, et OÜ-l Lapreta oli suhteliselt suur käive, ja

seega suhtelist suur arv majandustehinguid, kus iseenesest mõistetavalt osales OÜ Lapreta

juhatus. Kuna OÜ Lapreta juhatus osales antud tehingutes, organiseeris raamatupidamist, tegi

tehinguid pankadega (on vaieldamatu, et krediidiasutustel on kõrgendatud kohustus kontrollida

nii ettevõtet, kui ka selle juhatust ja omanike ringi), siis on ilmselge, et OÜ Lapreta juhatus oli

teadlik tehingutest OÜ-ga Koskel, kuid pidas enda jaoks varaliselt õigeks väita, et OÜ Lapreta

juhatusele ei ole sisuliselt midagi teada OÜ-ga Koskel tehtud tehingutest. OÜ Lapreta juhatuse

vastused kogumis näitavad ja tõendavad seda, et nemad soovisid tõenäoliselt meelega jätta

vastustajale muljet, et OÜ Lapreta juhatus ei tea OÜ Lapreta majandustegevusest sisuliselt

midagi, ning et OÜ Lapreta ei tea sisuliselt midagi juhatuse liikmete kohustuste jagamisest

ettevõttes. Antud OÜ Lapreta juhatuse seletused ei ole veenvad ega usaldusväärsed.

Vastustaja pidi arvesse võtma, et vastustaja on OÜ Lapreta poolt deklareeritud ja töötasu

väljamaksetest tasutud maksud vastu võtnud. Seega oli OÜ-s Lapreta töökorraldus

organiseeritud nii, nagu seda väitis OÜ Koskel ja vastustaja on sellega kaudselt nõustunud,

mitte tagastades OÜ-le Lapreta alusetult saadud makse, so kui vastustaja väitis, et OÜ Lapreta

juhatus ei ole seotud selle ettevõtte majandustegevusega ega teinud selles tööd, siis ei võinud

vastustaja töötasu väljamaksetest tasutud makse õiguslikult vastu võtta, kuna vastustaja

seisukohtadest peaks järeldama, et töötasu olevat olnud sisuliselt fiktiivne ning ei olevat

tasutud tehtud töö eest.

A.F.i seisukohalt on menetluslikult ja tõenduslikult tähtis see, et 13.09.2010 võttis A. G. oma

kirjaliku selgitusega omaks OÜ Koskel ja OÜ Lapreta tehingute toimumise. Maksuhaldur on

seotud isikupoolse omaksvõtuga. A. G. ei ole taganenud antud omaksvõtust. Seada kahtluse alla

A. G. omaksvõtt põhjusel, et tema ei ole selgitanud täiendavaid asjaolusid, on põhjendamatu,

kuna vastustaja ei ole palunud täiendavalt midagi selgitada ja seega pidi tõlgendama kõnealust

seletuskirja A. G. tahteavalduse kohaselt. A. G. ei olnud teadlik, et oleks olnud vajalik lisada

täiendavaid selgitusi, kuna seda temalt ei küsitud.

OÜ Koskel teenis kasumit tehingutelt, mida tema tegi. Selle üle vaidlust ei olnud. Samuti ei

olnud vaidlust selle üle, et kui isegi teoreetiliselt oletada, et OÜ Koskel soetas suhkrut ja teisi

kaupu (mida tegelikkuses ei olnud) Leedu ettevõtetelt, siis deklareeriks ta käibemaksu

summasid hoopis teistmoodi ja temal tekiks õiguslik alus käibemaksu tasaarvestamiseks.

Vastustaja ei ole antud asjaolu ümber lükanud.

Kaebajatelt sisendkäibemaksu nõudmine on ebaseaduslik. Vastustajal ei ole õiguslikku alust

saada ühe ja sama kauba eest topelt maksusummat ja veel tingimusel, et OÜ Lapreta ei ole

maksuvõlglane. Vastustaja kinnitas, et OÜ Lapreta majandustegevust ei ole kontrollitud ning

tasaarvestamise õigust ei ole kontrollitud, st eeldatakse OÜ Lapreta majandustegevuse ja

deklaratsioonide õigsust. Maksuhaldur nõustus OÜ Lapreta tasaarvestusega, mis sai tehtud

vaidlusaluste kaupade osas. Õiguslikult ei ole selge kuidas vastustaja saab nõuda täiendava

maksusumma tasumist faktiliselt teistkordselt, kui ta nõustus eelnevalt vaieldamatult

maksusumma

tasaarvestamisega.

Seega

ei

tekkinud

Eesti

Vabariigil

puudujääki

sisendkäibemaksu osas. OÜ-lt Koskel ei või nõuda sisendkäibemaksu tasumist, kui OÜ Lapreta

ei ole maksuvõlglane. Käesoleval juhul ei ole tuvastatud, et OÜ Lapreta maksis käibemaksu

vähem (tasaarvestus on vastustaja poolt vaidlustamata ja seega on tasaarvestus õige ja kehtiv

ning maksuhaldurile seega õigusliku faktina siduv), kui OÜ Koskel sisendkäibemaksu maha

arvas. A.F.i arvates oleks pidanud maksuhaldur arvesse võtma, et kaupade lõpptarbija on igal

juhul tasunud Eesti Vabariigile käibemaksu ostetud kaupade pealt.

A.F. leiab jätkuvalt, et kui tehingu pooled on konsolideerimise eesmärgil ja koostöö efektiivsuse

tõstmiseks kokku leppinud selles, et OÜ Koskel töötajad osutavad kaasabi kaupade kiiremaks ja

tõrgeteta saabumiseks Eestisse, siis selline kokkulepe ei saa olla ebaseaduslik. Iseenesest on

mõistetav, et OÜ-le Koskel laoteenust osutanud ettevõtte kontaktisik ja selle rekvisiidid võisid

olla kauba saatedokumentides. See lihtsustas igal juhul kaupu vedanud autojuhtidel teekonna ja

mahalaadimise koha leidmist. Ei OÜ Koskel ega OÜ Lapreta ei olnud kohustatud sellega

tegelema, kui laoteenust osteti kolmandalt juriidiliselt isikult.

Vaidlust ei olnud selles, et OÜ Lapreta võis mitte vastutada müügiahelas enda toimingute eest.

Isegi, kui OÜ Koskel töötajad aitasid OÜ-t Lapreta ei tähendanud antud asjaolu seda, et OÜ-l

Lapreta oleks lõppenud lepinguline vastustus OÜ Koskel ees lepinguliste kohustuste

mittetäitmise eest.

A.F.i seisukohalt tegi maksuhaldur ebaõige järelduse J. L. antud seletuste osas. J. L. andis

seletuse, et tema aitas ainult eelpool toodud eesmärgi saavutamiseks OÜ-t Lapreta ja isegi

koolitas OÜ Lapreta juhatust.

OÜ Koskel ei ole kunagi tegutsenud OÜ Lapreta või OÜ Osment nimel. Selline maksuhalduri

järeldus on kohatu ja paljasõnaline. Maksuhaldurile ei olnud esitatud tõendeid OÜ Koskel

seotuse kohta eelpool toodud ettevõtetega.

A.F.i arvates ei ole maksuhaldur piisava tähelepanelikkusega hinnanud OÜ Koskel väidet, et

kaupade läbi OÜ Lapreta hankimine oli põhjendatud, kuna OÜ-l Koskel ei olnud sellist käivet

nagu OÜ-l Lapreta, ning et OÜ Koskel ei saanud võtta krediidiasutuselt sellises suuruses laenu

või faktooringut nagu seda oli võimalik teha OÜ-l Lapreta.

Jääb arusaamatuks, miks maksuhaldur peab ebamõistlikuks olukorda, kus ühel ettevõttel on

kliente, kuid ei ole käiberaha soetada klientide jaoks kaupu müügi eesmärgil ja teisel ettevõttel

on käiberaha ja faktooringu võtmise võimalus kuid ei ole kliente kellele kaupu müüa ning

mõlemad ettevõtted teevad majanduslikult üksteisele kasulikku koostööd, kus iga ettevõte

kasutab koostöö toimimiseks tema kasutuses olevaid ressursse. A.F.i arvates ei ole tähtsust kes

milliseid ressursse koostöö organiseerimiseks ja edasiarendamiseks kasutab. Maksuhaldur on

teinud ebaõige ja põhjendamatu järelduse faktooringute osas.

Maksuotsuse arvestuses vea esinemine, kokku summas üle 6 000 eur, tähendab ja tõendab seda,

et Maksuotsuses on oluline viga. Maksuhalduri seisukoht, et maksukohustuslane peab sisuliselt

ise otsima arvestuslikke vigu ja ise oletama, mida pidas silmas maksuhaldur, on ainetu ega

tulene MKS-st. Sellist maksukohuslase kohustust MKS-s sätestatud ei ole. Viitega MKS § 95

lg-le 2 märgib kaebaja, et käesoleval juhul ei selgu maksuotsusest, kuidas tasumisele kuuluv

maksusumma on määratud, kuna korduvalt on tehtud arvestuslikke vigu.

Maksuhaldur jättis põhjendamatult arvestamata, et kõnealusel juhtumil: ei olnud tegemist

pettusega; OÜ Koskel näitas üles äris nõutava või tavapärase hoolsuse (äripartnereid esindanud

isikud olid teada, isikusamasus oli kontrollitud, olid sõlmitud lepingud, toimus koostöö jms);

OÜ Koskel teadis, et OÜ Lapreta on kauba tegelik müüja; OÜ Koskel tegi koostöö OÜ-ga

Lapreta; OÜ Koskel tegevuses ei esinenud pahausksust. OÜ Koskel ja OÜ Lapreta koostöö

kokkulepe vastas seltsingulepingu sätetele (VÕS 7 osa, 30-32 ptk.). Kuna maksuhaldur heitis

OÜ-le Koskel ette sisuliselt vaid seda, et OÜ Koskel töötajad tegid teatud toimingud, mida

maksuhaldur arvates oleks pidanud tegema OÜ Lapreta, siis maksuhaldur oleks pidanud

analüüsima, kuidas antud tegevus on vastuolus VÕS § 593; OÜ Lapreta puhul ei olnud

tegemist “arvevabrikuga“, vaid kontrollperioodil tegutsenud ettevõttega.

Kokkuvõtvalt ei ole maksuhaldur arvestanud Riigikohtu praktikaga (Riigikohtu lahend asjas nr

3-3-1-32-09, mh kuid mitte ainult p.10). Käesoleval juhul ei ole haldusakt kohane ega

proportsionaalne (HMS § 3 lg 2). Vastustaja, laskumata detailidesse ja kaebajate tegevust

analüüsimata, määras, et kaebajad on solidaarvõlgnikud vastutusotsuse alusel. Haldusorgan on

tulenevalt uurimisprintsiibist (HMS § 6) kohustatud haldusmenetluses välja selgitama muud

asjaolud, kui need omavad asja lahendamisel tähtsust. Vastutusotsus on vastuolus õiguse

üldpõhimõtete ja põhiseaduslike printsiipidega, sealhulgas haldusõiguse põhimõtetega.

Kaebajatel on ja oli põhjendatud ootus õiglasele haldusele, kuna see on tagatud PS § 14.

Käesoleval juhul ei ole vastustaja taganud õiglast haldusmenetlust, kuna ei ole selgitanud välja

olulise tähendusega asjaolusid, vastustaja ei ole võimaldanud esitada tõendeid, vastustaja ei ole

ära kuulanud kaebajaid (HMS § 40 lg 2). Ei ole eluliselt usutav, et ca 2,5 kuuga on võimalik läbi

viia kõik HMS § 6 tulenevalt haldustoiminguid niivõrd mahukas vastutusmenetluses.

Käesoleval juhul sooritas vastustaja toiminguid, mille tulemusel koostas Vastutusotsuse, millega

kahjustati kaebajate õigusi ja mille järgi peaksid kaebajad tasuma solidaarselt maksuvõla

summas 5 355 975.- krooni ehk 342 309,19 eur. Vastustaja ei olnud üldse teavitanud kaebajaid

haldusmenetlusest ega võimaldanud arvamusi või taotlusi esitada ega kaasanud kaebajaid

haldusmenetlusse, ei võimaldanud kaebajatel tutvuda vastutusmenetluse toimikuga ega lubanud

sisuliselt esitada tõendeid (HMS § 37 lg 1). Vastustaja ebaseaduslike toimingute tõttu ei saanud

kaebajad esitada vastutusmenetluse käigus vastuväiteid. Kuna kaebajad ei teadnud sisuliselt

vastutusmenetlusest, siis puudus neil võimalus tutvuda vajalikul määral vastustaja poolt kogutud

tõendite ja toimikuga. Kuna vastustaja ei ole võimaldanud kaebajatel esitada omapoolseid

seiskohti ega tõendeid, siis esineb Vastutusotsuses kaalutlusvigu ning see ei ole

proportsionaalne ega vasta HMS §-le 54.

Vastustaja ei ole kaebajaile taganud olulisi õigusi. Riigikohus on oma otsustes korduvalt

sätestanud, et nimetatud rikkumine on haldusmenetluse nõuete sedavõrd jäme rikkumine, mis

sõltumata otsuse sisule antavast hinnangust toob kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamise (nt EV

Riigikohtu 29.05.2006 lahend haldusasjas nr 3-3-1-23-06).

Kaebajad tuginevad PS § 13 teises lauses toodud printsiibile ja § 14; MKS, § 40 lg 1, § 84, § 96

lg 1, § 151, HMS § 3 lg 2, § 6, § 54, ÄS § 306 ja § 307, VÕS § 127 lg 4 sätetele. Kaebajad

leiavad, et nende põhjendatud huvi seisneb selles, et on ebaseaduslik nõuda kaebajatelt

vastustaja poolt seadust rikkudes tasumiseks määratud maksusumma 342 309,19 euro tasumist.

Kaebuse rahuldamise korral vabanevad kaebajad ebaseaduslikult määratud maksusumma

tasumisest. Demokraatlikus riigis ei saa sundida tasuma maksusummat, mis on määratud

ebaseaduslikult.

Vastustaja Maksu- ja Tolliameti 16.12.2013 vastus kaebusele /I kd tl 107-108/

Vastustaja leiab, et Vastutusotsus on õiguspärane ja motiveeritud ning kaebajate esitatud

põhjendused ei anna alust Vastutusotsuse tühistamiseks. Vastustaja jääb vaideotsustes ja

Vastutusotsuses esitatud seisukohtade juurde ning ei korda neid käesolevas vastuses kaebusele.

Kaebaja leiab, et Maksuotsus tehti arvestamata tõendeid, mida esitas OÜ Koskel vastustajale

revisjoni käigus. Kahetsusväärselt kaebaja ei täpsusta, millised olid need tõendid, millega

Maksuotsust koostades maksuhaldur ei arvestanud ning kuidas iga konkreetne tõend võis

mõjutada maksusumma määramist. Sellest tulenevalt ei ole võimalik vastustajal väitele vastata.

Kaebaja leiab, et vastustaja seisukoht selles osas, et V.T. pidi antud tehingutest teadma, on

ebaselge. Maksuhaldur on vaideotsuse nr 6-1/1647-2 p-s 3.5.3 selgitanud, miks maksuhaldur

on jõudnud seisukohale, et V.T. on vaidlusaluste tehingutega seotud olnud. Kaebaja ei ole

vaideotsuses ega Maksuotsuses toodud seisukohti ümber lükanud ega mingeid täiendavaid

tõendeid esitanud.

Vastutusotsusega on tõendatud, et V.T. ja A.F. osalesid OÜ Koskel juhtimises ning olid

teadlikud, et arvetel kajastatud tehinguid tegelikkuses ei toimunud. Kui isik on teadlik, et

tehingut tegelikkuses ei toimu, siis saab nende arvete kajastamine maksuarvestuses olla üksnes

tahtlik tegevus. Juhul kui V.T. ja A.F. ei oleks maksuarvestuses kajastanud tegelikkuses

mittetoimunud tehinguid, ei oleks OÜ-l Koskel Maksuotsuse alusel maksuvõlga tekkinud.

29.06.2012 J. L. on vastanud maksuhalduri viiendale küsimusele ning küsimusest ja vastusest

on võimalik aru saada nii, et OÜ Koskel mõlemad juhatuse liikmed (V.T. ja A.F.) andsid

korraldusi seoses tehingutega, mis tehti OÜ-ga Lapreta. Vastustajale jääb hetkel täiesti

arusaamatuks kaebaja etteheide kaebuse p-s 2.3.5. A. K. aga selgitas, et A.F.i puudumisel

asendas teda V.T.. Arvestades J. L. ja A. K. ütlusi koos, siis on täiesti usutav ja tõenäoline, et

tehingutest OÜ-ga Lapreta olid teadlikud mõlemad OÜ Koskel juhatuse liikmed. Puuduvad

igasugused tõendid, mis kinnitaksid, et V.T. ei teadnud tehingutest OÜ-ga Lapreta mitte

midagi.

Ärakuulamisõiguse tagamine. Maksuhaldur on V.T.ile ja A.F.ile 28.08.2013 tehtud vaideotsuse

p-s 3.6 põhjalikult selgitanud, miks maksuhaldur leiab, et ärakuulamisõigust ei ole

vastutusmenetluses rikutud. Eelnevast tulenevalt ning arvestades, et kaebaja ei ole uusi, sisulisi

vastuväiteid esitanud, ei pea vastustaja vajalikuks vaideotsuses kirja pandut korrata.

Kaebaja on kaebuse p-s 2.5 ja 2.6 esitanud hulgaliselt väiteid, millega soovib vaidlustada

Maksuotsuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid. Arvestades, et kõik kaebaja väited on üldised

ning seda, et kaebaja ei ole esitanud mitte ühtegi uut tõendit, millele tuginedes võiks vastustaja

asuda seisukohale, et Maksuotsuses tuvastatud asjaolud on ebaõiged, ei pea vastustaja

vajalikuks nendele väidetele vastata. Seda eelkõige ka põhjusel, et kõiki neid väiteid on juba

analüüsitud kas siis Maksuotsuses või kohtumenetluses, haldusasjas nr 3-10-1122.

V.T.i 17.02.2014 täiendavad seisukohad /IV kd tl 28-30/

Kaebuse esitaja selgitab, et tema pole kunagi juhtinud OÜ Koskel majandustegevust ega

andnud korraldusi OÜ Koskel töötajatele. Kuigi V.T. oli teatud ajavahemikul OÜ Koskel

juhatuse liikmeks, ei võinud ta mõjutada OÜ Koskel majandustegevust: tal puudus võimalus

töötajaid tööle vastu võtta ja lahti lasta, samuti ei ole ta kunagi töötajatega arutanud

töötingimusi, palga tasumise tingimusi jms; ta ei ole tegelenud OÜ Koskel majandustegevusega

(kaupade ost-müük, kaupade vedu ja ekspedeerimine, veotellimuste hindade kooskõlastamine,

rahalised küsimused, sh laekuvate rahade kontroll ja tasumisele kuuluvate arvete kontroll); ta ei

pidanud läbirääkimisi tellijate ja vahendajatega, ei ole sõlminud lepinguid ega võtnud vastu

otsuseid lepingute sõlmimise vajaduse üle, samuti ei ole ta teinud otsuseid lepingute täitmise

kohta. V.T.i ja A.F.i vahel oli sõlmitud vastutuskokkulepe OÜ-s Koskel teostatava

majandustegevuse kohta.

Maksu- ja Tolliameti 06.04.2015 täiendavad seisukohad /V kd tl 20-24/

Esmalt käsitleb vastustaja neid teemasid, mida kohus 26.02.2015 toimunud kohtuistungil

kohustas vastustajat välja uurima. Seejärel toob vastustaja lühidalt välja Vastutusotsuse

õiguspärasuse eeldused selgitades, millest tulenevalt on need antud juhul täidetud. Siis saab ka

kaebaja esitada arusaadavad vastuväited konkreetsete eelduste mitteesinemise kohta, millest

tulenevalt on 28.05.2015 toimuvaks kohtuistungiks üheselt selge, mille üle vaidlus on.

AS Koskel ja OÜ Lapreta vahelise lepinguga seonduv ning faktooringuleping pangaga.

26.02.2015 toimunud kohtuistungil selgitas kaebaja, et AS Koskel ja OÜ Lapreta vahel on

sõlmitud ostu-müügi leping ning seda kinnitavat asjaolu, et ilma lepingut AS-le SEB

Ühisliising näitamata/andmata, ei oleks pank faktooringulepingut sõlminud. Lisaks selgitas

kaebaja, et OÜ Lapreta kaudu soetati kaupa põhjusel, et AS-l Koskel polnud kauba soetamiseks

vajalikul hulgal raha, aga OÜ-l Lapreta oli selleks tarbeks sõlmitud faktooringuleping

krediidiasutusega.

VÕS § 256 lg 1 kohaselt kohustub faktooringulepinguga üks isik (faktooringu klient)

loovutama teisele isikule (faktoor) rahalise nõude kolmanda isiku (faktooringuvõlgnik) vastu,

mis tuleneb lepingust, mille alusel faktooringu klient müüb faktooringuvõlgnikule oma

majandus- või kutsetegevuses eseme või osutab teenuse, faktoor aga kohustub: 1) tasuma

nõude eest ja kandma nõude täitmata jätmise riisikot või 2) andma faktooringu kliendile nõude

täitmise arvel krediiti, nõuet faktooringu kliendi jaoks valitsema ja teostama sellest tulenevaid

õigusi, muu hulgas korraldama nõudest tulenevat raamatupidamist, ja nõude sisse nõudma.

Seega on faktooringulepingu sisuks õigussuhe kauba müüja ja faktoori vahel ning faktooringu

eesmärk on eeskätt see, et kauba müüja loovutab faktoorile oma nõude kauba ostja vastu,

saades faktoorilt selle eest kohe raha, millega finantseerida oma edasist majandustegevust, ilma

et kauba müüja peaks ootama, kuniks kauba ostja nõude rahuldab või muretsema selle pärast,

kas osta seda üldse teeb. Faktooringu sisuks on seega faktoori poolt kauba müüjale, mitte kauba

ostjale laenu andmine.

AS Koskel maksumenetluses tuvastas maksuhaldur, et AS Koskel on oma raamatupidamises

kajastanud perioodil juuli kuni detsember 2006 nii soetust kui ka müüki OÜ-le Lapreta. Kui

vaadata, OÜ Lapreta arveid AS-le Koskel, siis nähtub, et AS Koskel on kohustatud kauba eest

tasuma otse OÜ Lapreta Hansapangas asuvale arveldusarvele. Kui aga vaadata AS Koskel

poolt OÜ-le Lapreta väljastatud arveid, siis nähtub arvelt järgmine täpsustus: Käesoleva arve

aluseks olev nõue on loovutatud AS-ile SEB Ühisliising ja kõik arvel olevad summad tuleb

maksa AS-i SEB Ühisliising arvelduskontole 10052045861006 SEB Eesti Ühispangas. Kogu

info, mis on seotud käesoleva arvega, tuleb teatavaks teha AS-ile SEB Ühisliising. Vastustaja

rõhutab, et kõigil arvetel, v.a ühel, oli märgitud peale eelnevalt toodud info. Seega, eeltoodust

nähtub selgelt, et faktooringut on kasutatud nende tehingute finantseerimisel, kus AS Koskel

müüs kaupa OÜ-le Lapreta, mitte aga nende tehingute puhul, kus OÜ Lapreta müüs kaupa AS-

ile Koskel. Vastutusotsuse kontekstis on olulised üksnes need tehingud, mis puudutavad OÜ

Lapreta poolt AS-le Koskel kauba müümist ja kuskilt ei nähtu, et kui OÜ Lapreta müüs kaupa

AS-le Koskel, siis oleks ta oma nõude loovutanud faktooringulepingu alusel. Kokkuvõttes on

vastustaja seisukohal, et sellist faktooringulepingut nagu kaebaja väidab olevat ei ole olemas

ning sellest tulenevalt ei oleks ka pidanud maksuhaldur seda pangalt välja küsima.

Vastustaja esitab seisukoha juurde kõik AS Koskel pool OÜ-le Lapreta edastatud arved /V kd tl

25-30/ ja 2006 juulis OÜ Lapreta poolt väljastatud arved AS-le Koskel /V kd tl 31-35/. Samuti

juhib vastustaja tähelepanu haldusasjas nr 3-10-1122 tehtud 20.03.2012 kohtuotsuse p-le 26,

kus kohus on käsitlenud faktooringulepingu teemat /V kd tl 36-41/.

Dokumendid, mis AS Koskel esitas maksu määramise menetluses maksuhaldurile. Vastustajale

jäi 26.02.2015 toimunud kohtuistungil arusaamatuks, kas kaebaja väidab, et on maksuhaldurile

esitanud AS Koskel ja OÜ Lapreta vahelise ostu-müügi lepingu ja maksuhaldur on selle ära

kaotanud või hoopis esitas AS Koskel selle AS-le SEB Ühisliising. AS-le SEB Ühisliising ei

saanud AS Koskel esitada lepingut, mille sisuks on see, et OÜ Lapreta kohustub kaupa müüma

AS-le Koskel.

Kaebaja seisukoht, et AS Koskel on esitanud kõik dokumendid maksuhaldurile (ka lepingu) on

üllatuslik ning sellise seisukohaga tuli kaebaja esmakordselt välja alles 26.02.2015

kohtuistungil. Ka asjas nr 3-10-1122 ei ole AS Koskel kunagi väitnud, et poolte vahel (OÜ

Lapreta poolt müük AS-le Koskel) oleks sõlmitud leping. AS Koskel esitas kohtule küll

taotluse AS-lt SEB Ühisliising faktooringlepingu väljanõudmiseks, kuid seda põhjusel, et see

tõendas AS Koskel arvates tehingute reaalselt toimumist /V kd tl 42-43/. Seega soovis kaebaja,

et kohtuasja juurde võetaks faktooringuleping, mis tõendab tehingute toimumist, mitte OÜ

Lapreta ja AS Koskel vahel sõlmitud ostu-müügi leping. Nimetatud asjaolu viitab selgelt sellele,

et ostu-müügi lepingut ei ole poolte vahel sõlmitud. Vastustaja selgitab, et ostu-müügi lepingut

maksuhaldurile esitatud ei ole, mida kinnitab AS Koskel kontrollitoimikus sisalduvate

dokumentide nimekiri /V kd tl 44/.

Mitu korda on AS Koskel juhatuse liikmed maksuhalduri juures seletusi andmas

käinud ning kuhu aadressile on isikutele dokumendid edastatud ja kas isikud on need kätte

saanud.

Maksu määramise menetlus. V.T. oli juhatuse liige perioodil 20.03.2001 kuni 27.10.2009 ja

A.F. 30.03.2001 kuni 03.01.2007. Revisjoni alustamise korraldus nr 12-2.1/31640 toimetati

kätte 02.10.2008 käsipostiga V.T.ile /I kd tl 129/. 04.06.2009 edastas revident V.T.ile e-kirja

(aadressile xxxxxxxx), milles palus e-kirjas toodud küsimustele vastata ning 15.06.2009

edastas AS Koskel juhatuse liige V.T. e-posti teel vastused /V kd tl 45/. 21.12.2009

edastas

maksuhaldur

V.T.ile

kui

kolmandale

isikule

korralduse

nr

12.2-3/7137-19, mis saadeti aadressile xxxxxxxx /V kd tl 46-47/ tähtkirjaga. Korraldusega

kohustati

isikut

küsimustele

vastama

30.12.2009.

15.01.2010

esitas

V.T.ile

esitatud küsimustele vastuse AS Koskel lepinguline esindaja Margus Venesaare /V kd tl 48/.

Revisjoniakt nr 12.2-3/7137-22 anti tutvumiseks üle juba AS Koskel uuele juhatuse liikmele J.

Š. 02.02.2010. Kokkuvõttes saab öelda, et kuna A.F. ei olnud revisjoni alustamisel enam AS

Koskel juhatuse liige, siis maksuhaldur temalt menetluse kestel selgitusi ei võtnud. V.T.ilt on

revisjoni kestel seletusi võetud kahel korral.

Sissenõudmise menetlus. Sissenõudmise menetluse kestel ei õnnestunud maksuhalduril saada

seletusi V.T.ilt ega A.F.ilt. Sissenõudmise menetluse läbiviijale oli teada, et Rahvastikuregistri

järgi on A.F.i aadressiks xxxxxxxxxxxx ning V.T.i aadressiks on xxxxxxxx A.F. kinnitas ka

26.02.2015 toimunud kohtuistungil, et ta on sisse kirjutatud aadressil xxxxxxx ning lisaks

nimetas erinevaid aadresse, millega ta seotud on (sh xxxxxxxxx).

04.11.2010

edastas maksuhaldur halduskohtule taotluse täitmist tagavate toimingute

sooritamiseks /V kd tl 49-50/. A.F.i aadressiks oli taotluses märgitud xxxxxxxx ning

V.T.i

aadressiks

xxxxxxxxx

09.11.2010

rahuldas

kohus

maksuhalduri

taotluse

(haldusasi nr 3-10-2869).

19.03.2012 esitas kaebaja määruse peale määruskaebuse, milles oli A.F.i aadressiks märgitud

xxxxxxxxx ja V.T.i aadressiks xxxxxxxxxx /V kd tl 51-54/.

29.03.2012 edastas maksuhaldur V.T.ile teabe andmiseks korralduse e-postile xxxxxxxxx ja

aadressile xxxxxxxx. Korraldus tagastati maksuhaldurile postiasutuse poolt 20.04.2012

„hoiutähtaja möödumisel“ /V kd tl 55-57/.

29.03.2012 edastas maksuhaldur A.F.ile teabe andmiseks korralduse e-postile xxxxxxxx ja

aadressile xxxxxxxxx. Korraldus tagastati maksuhaldurile postiasutuse poolt 20.04.2012

„hoiutähtaja möödumisel“ /V kd tl 58-60/.

29.11.2012 koostas maksuhaldur vastutusotsuse projekti. Teatise projekti kohta edastas

maksuhaldur V.T.ile xxxxxxxxx ja A.F.ile xxxxxxx (lisa 15). V.T.ile ja ka A.F.ile edastatud

teatis koos projektiga tagastati maksuhaldurile postiasutuse poolt 18.12.2012 „hoiutähtaja

möödumisel“ /V kd tl 61-71/. 15.01.2013 toimetati vastutusotsuse projekt isikutele kätte

Ametlikud Teadaanded kaudu /I kd tl 179-180/. 01.03.2013 viisid MTA ametnikud läbi

menetlustoimingu, mille eesmärgiks oli vastutusotsuse projekti kättetoimetamine. A.F.ile üritati

projekti toimetada kätte xxxxxxx ja V.T.ile xxxxxxxx ja xxxxxxxxx /I kd tl 181-182).

28.06.2013 koostatud Vastutusotsus edastati A.F.ile xxxxxxxx ja V.T.ile xxxxxxx. A.F.ile

edastatud Vastutusotsus tagastati maksuhaldurile postiasutuse poolt 19.07.2013 „hoiutähtaja

möödumisel“ /V kd tl 72/. V.T.ile tähtkirjaga edastatud Vastutuseotsuse kohta maksuhaldurile

mingisugust teadet jõudnud ei ole. Küll aga kinnitas V.T. 01.08.2013 esitatud vaides, et

vastutusotsuse sai kaebaja esindaja kätte postiga 11.07.2013 /V kd tl 73-76/. A.F.i vaide

kohaselt sai kaebaja esindaja vaide kätte V.T.ilt 11.07.2013 advokaadibüroo ruumides /V kd tl

77-80/.

Tulenevalt eelnevast nähtub selgelt, et maksuhaldur on menetluse kestel igati püüdnud juhatuse

liikmetega kontakti saada, kuid seda tulutult. Vastustaja juhib tähelepanu, et V.T.ile üritati

erinevaid dokumente toimetada kätte registrijärgsele aadressile xxxxxxxx. Nimetatud aadressi

on isik ise märkinud ka haldusasjas nr 3-10-2869 enda aadressiks ning A.F.ile on maksuhaldur

üritanud dokumente kätte toimetada nii isiku registrijärgsele aadressile xxxxxxx, kui ka

haldusasjas nr 3-10-2869 märgitud aadressile xxxxxxxx. Lähtudes eeltoodust jääb vastustaja

vaideotsuste p-des 3.6 toodud seisukoha juurde ja on seisukohal, et maksuhaldur ei ole

kaebajate ärakuulamisõigust rikkunud.

Vastutusotsuse õiguspärasuse eeldused. Vastutusotsuse tegemist välistavaid asjaolusid, MKS §

96 lg-s 6 nimetatud aluseid (maksuvõlga ei ole tekkinud, maksuvõla sissenõudmine on aegunud,

maksuvõlg on aegunud) ei esine. Maksusumma määramine ei olnud Vastutusotsuse

väljastamise hetkel aegunud (MKS § 98 lg 1 ja § 95 lg 5). Kuni 30.06.2013 kehtinud MKS

kohaselt oli maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral maksusumma

määramise aegumistähtaeg 6 aastat. MKS § 99 lg 1 p 3 kohaselt peatub maksusumma

määramise aegumine alates revisjoni alustamise päevast kuni revisjoni tulemuste põhjal

maksuotsuse kättetoimetamise päevani. AS Koskel suhtes alustati revisjoni 01.10.2008 ning

Maksuotsus koostati 17.03.2010 ja AS Koskel sai selle kätte 31.03.2010. Seega oli

maksusumma aegumine peatunud 1 aasta ja 6 kuud. Kui maksusumma aegumine on peatunud,

siis pikeneb ka vastutusotsuse koostamise aeg, sest vastutusotsuse võib teha nii kaua kuni

maksusumma määramine ei ole aegunud. Vastutusotsuse alusel sissenõutav maksuvõlg on

tekkinud perioodil 01.07.2006-31.12.2006. Kuna maksuvõla näol on tegemist käibemaksu

võlaga, siis deklareerimise ja tasumise kohustus tekkis vastavalt perioodil 20.08.2006-

20.01.2007 (KMS § 27 lg 1). Vastutusotsus väljastati 28.06.2013. Seega kui juuli 2006 eest

tekkis maksusumma tasumise kohustus 20.08.2006, siis juuli 2006 osas saabus aegumistähtaeg

20.08.2013. Kui arvestada juurde see, et maksusumma aegumine oli peatunud 1 a ja 6 kuud,

siis vastutusotsuse väljastamine 28.06.2013 oli tehtud aegumistähtaja jooksul.

Kaebaja on kaebuses toonud välja, et revisjoni tähtaeg oli revisjoni akti tegemise kuupäeva

seisuga lõppenud ja tähtaja pikendamine oli ebaseaduslik, mistõttu on ka Vastutusotsus tehtud

pärast aegumistähtaega. Kaebaja ei ole mingil viisil seda väidet põhjendanud ega selgitanud,

milles pikendamise ebaseaduslikkus seisnes. Ka haldusasjas nr 3-10-1122 käsitles kohus

revisjoni pikendamise teemat ning ei näinud seal midagi ebaseaduslikku. Kuivõrd kaebaja ei

käsitlenud seda teemat 26.02.2015 kohtuistungil, siis eeldab vastustaja, et nimetatud küsimuses

vaidlus puudub.

Maksuvõla tekkimine. Kaebajatelt sissenõutava maksuvõla näol on tegemist 17.03.2010

maksuotsusega tuvastatud maksuvõlaga. Maksuvõla tekkimist on kirjeldatud vastutusotsuse p-s

2 ja asjakohane on ka p 4.1.

26.02.2015 toimunud kohtuistungi alguses märkis kohus, et maksuvõla kujunemise osas

vaidlust ei ole. Samas hiljem kohustas kohus vastustajat välja selgitama, kas AS Koskel on

maksuhaldurile esitanud lepingu OÜ-ga Lapreta ning kas maksuhaldur on sellist lepingut

nõudnud AS-lt SEB Ühisliising. Käesoleva seisukoha p-des 2.1 ja 2.2 selgitas vastustaja, et

kaebaja viited väidetava lepingu olemasolule on asjakohatud. Seega eeldab vastustaja, et

maksuvõla kujunemises ja olemasolus vaidlus puudub.

Maksuvõla sissenõudmine AS-lt Koskel ei ole vastutusotsuse väljastamise seisuga õnnestunud,

samuti ei õnnestunud võõrandada kahte sõidukit. Vastustaja on seisukohal, et selles osas

vaidlus puudub. Seda, miks maksuvõla sissenõudmine AS-lt Koskel on ebaõnnestunud, on

selgitatud Vastutusotsuse p-s 3. Vastustaja lisab, et talle teadaolevalt ei ole ka tänaseks hetkeks

äriühingule kuuluvaid sõidukeid õnnestunud võõrandada.

Kohustused, mida juhatuse liikmed on rikkunud. MKS § 8 lg-st 1 tuleneb juhatuse liikmele

kohustus tagada esindatava vara arvel maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste

kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine. Vastustaja on seisukohal, et A. T. ja V. F. on rikkunud

järgmiseid kohustusi:

1) deklareerimiskohustust: MKS § 84 lg 4 kohaselt on deklaratsiooni esitaja kohustatud esitama

talle teadaolevalt õiged andmeid ning andmete õigsust kirjalikult kinnitama. Käibedeklaratsiooni

esitamise kohustus tuleneb KMS § 24 lg-st 1 koostoimes § 27 lg-ga 1. Antud juhul on AS Koskel

juhatuse liikmed perioodil 01.07.2006 kuni 31.12.2006 küll esitanud käibedeklaratsioone, kuid

on nendes kajastanud ebaõigeid andmeid. Täpsemalt öeldes, on juhatuse liikmed kasutanud

kuue kuu jooksul sisendkäibemaksu hulgas võltsarvetel kajastatud käibemaksu ning seeläbi

vähendanud tasumisele kuuluvat käibemaksusummat 342 309,19 euro võrra. Seega on juhatuse

liikmed rikkunud mitterahalise kohustuse täitmist.

2)

tasumiskohustust: Äriühingu juhatuse liikmetel on kohustus tagada maksuseadustest

tulenevate rahaliste kohustuste täielik ja tähtaegne täitmine. Antud juhul aga tekitasid juhatuse

liikmed olukorra, kus nad vältisid tasumiskohustuse tekkimist. See tähendab, et nende tegevuse

tulemusel (võltsarvete kajastamisel raamatupidamises) ei täitnud AS Koskel rahalist kohustust

tähtaegselt ja täielikult. Seega on isikud rikkunud MKS § 105 lg-t 1 ja KMS § 38 lg-t 1.

3)

tagamiskohustust: Tagamiskohustus tuleneb MKS § 8 lg-st 1 ja tähendab seda, et

juhatuse liikmed peavad esmajoones tagama äriühingu majandustegevusega seotud n-ö

igapäevaste MKS-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste (nt tasumiskohustus) ja

mitterahaliste (nt deklareerimiskohustus) kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Antud

juhul on juhatuse liikmed rikkunud deklareerimiskohustust, mis omakorda viis ka

tasumiskohustuse rikkumiseni. Seega on juhatuse liikmed rikkunud nii kohustust tagada

rahaliste kui ka mitte rahaliste kohustuste täitmine. Selle asemel, et kajastada

käibedeklaratsioonides õigeid andmeid ja tasuda tekkinud käibemaks õigeaegselt riigile,

esitasid juhatuse liikmed deklaratsioonides valesid andmeid, vähendades sellega tasumisele

kuuluvat käibemaksu summat.

Kohustusi on rikutud tahtlikult. Vastutusotsuse p-s 7 on maksuhaldur andnud hinnangu

juhatuse liikmete tegevusele ja põhjendanud, miks on tegemist tahtlusega. Vastustaja on

seisukohal, et sealtoodud asjaoludega on juhatuse liikmete tahtlus tõendatud. Samuti nõustub

vastustaja vaideotsuste p-des 3.5. tooduga ning ei pea vajalikuks siin hakata kordama

maksuhalduri seisukohta, miks mõlemad juhatuse liikmed on kohustusi rikkunud tahtlikult.

Siiski peab vastustaja oluliseks seoses A.F.i tahtlusega rõhutada järgmist. Isik on ise

kinnitanud, et ta oli kõikide AS Koskel ja OÜ Lapreta vaheliste tehingutega kursis. Kuna isik

väitis end olevat tehingutega kursis, kinnitas tehingute toimumist arvel kajastatud viisil ning

maksumenetluses on leidnud kinnitust, et tehinguid AS Koskel ja OÜ Lapreta vahel ei

toimunud, siis ei saa tekkida küsimust sellest, et isik ei olnud teadlik sellest, et ta kajastas

raamatupidamises tegelikult mittetoimunud tehinguid. Olles teadlik, et tehingud ei ole

tegelikult arvetel märgitud viisil toimunud ning kajastades sellest hoolimata neid arveid

raamatupidamises vähendades seeläbi tasumisele kuuluvat käibemaksusummat, saab selline

käitumine olla üksnes tahtlik.

V.T. üritab jätkuvalt väita, et tema ei olnud AS Koskel ja OÜ Lapreta vaheliste tehingutega

kursis ja tehingutega tegeles üksnes teine juhatuse liige A.F.. Väidetavalt tegeles isik äriühingus

üksnes tolliküsimustega. Isiku selline seisukoht ei ole usutav, samuti pole isik oma väidet

mingil viisil tõendanud. Vastustaja on seisukohal, et V.T.i osalemist tehingutes ja teadmist

tehingutega seotud asjaoludest kinnitab muu hulgas see, et isik on 15.06.2009 maksuhaldurile

osanud OÜ Lapreta ja tehingute kohta anda täpseid selgitusi ning pole maksumenetluses

kordagi väitnud, et tema ei oska seletusi anda, kuna teine juhatuse liige tegeles maksuhaldurit

huvitavate tehingutega. Kummastav on ka see, et isik väidab end tehingutest mitte midagi

teadvat, kuid seejuures kinnitab, et tehingud on siiski toimunud.

Kohustuste rikkumise ja maksuvõla tekkimise vahel on põhjuslik seos. Kui juhatuse liikmed ei

oleks maksuarvestuses kajastanud võltsarveid ehk tegelikult mittetoimunud tehinguid, siis ei

oleks AS-l Koskel tekkinud ka Maksuotsusega tuvastatud maksuvõlga. Lisaks selgitab

vastustaja, et tasumis- ja tagamiskohustuse rikkumise ja maksuvõla vaheline põhjuslik seos

seisneb selles, et valede andmete esitamisel käibedeklaratsioonides varjas isik käibemaksu

tasumise kohustust, misläbi tekkis maksuvõlg ja mille tasumist äriühingud ei taganud.

Kaebajate 20.04.2015 seisukohad vastuseks MTA 06.04.2015 menetlusdokumendile /V kd tl

81-87/

Seoses OÜ Lapreta ja AS Koskel vaheliste tehingutega A.F.i arvates ei ole vastustaja oma

seisukoha koostamisel arvestanud tema selgitusi seoses faktooringuga. 26.02.2015 toimunud

kohtuistungil

selgitas

A.F.

kohtule

(protokolli

lk

6):

Selline

pangaga

sõlmitud

faktooringuleping võib-olla sõlmitud aastal 2004 või 2005, mis on sõlmitud aastaks koos

võimalusega lepingu kehtivuse pikendamiseks. Kõik algas sellest, et Koskel esitas arve

Lapretale koos käibemaksuga. Antud arve loetakse ettemaksuks, Lapreta registreerib arve oma

raamatupidamises ja loetakse, et Lapreta on kauba kätte saanud ja pooled andsid antud arve

krediidiasutusele.

Pärast

seda

sai

Koskel

krediidiasutuselt

raha.

Koskel

kannab

krediidiasutuselt saadud raha üle Lapretale. Lapreta kasutab raha selliselt, et maksab antud

raha Leedu äriühingule ja saab kauba enda lattu. Müüb sama kauba Eestisiseselt Koskelile.

Koskel müüb kauba edasi oma klientidele, saab raha müüdud suhkru eest oma klientidelt

faktooringu alusel. Koskel saab raha faktooringuga ja kannab saadud raha üle Lapretale, kes

kasutab saadud raha järgmiste kaupade soetamiseks. Raha kasutatakse aruande perioodil 90

päeva jooksul. Selleks ajaks tuli raha kasutada, kuna saabus Koskeli esimese arve tasumise

tähtaeg. Lapreta pidi esimese arve tasuma pangale 90 päeva möödudes. Tegelikult oli antud

juhul faktooring sisuliselt ettevõtete tehingutes laenuna kasutatud ja faktooringu summa oli ca

2 miljonit krooni. Koskelil olid oma faktooringud oma klientidega, kellelt sai raha

edasimüüdavate kaupade eest ning sisuliselt sai 90 päeva jooksul selles skeemis summat 2

miljonit kasutatud 4-5 korral. Seetõttu tekkis ettevõtete vahel suur käive, summas 8-10 miljonit,

kus kasutati faktooringu raha. Seda 2 miljonit võisime, arvestades äri kiirust, kasutada

aruande perioodil 4-5 korral. Selles äriidees oli vajalikuks partneriks Lapreta, kes on hea

krediidiajalooga ettevõte. Pooled ei kasutanud oma rahalisi vahendeid, vaid krediidiasutuse

vahendeid. Lapreta nõustus selles osalema. Tingimuseks oli, et nemad on kauba saajad ja

nemad pidid kauba Koskelile edasi müüma. Nad teenisid 10 kasumit 10-15 senti kauba kg

pealt, vahel oli kasum ka 20 senti. Kuna koostöö käigus pooled suutsid seda faktooringu laenu

kasutad aruande perioodil 4-5 korda, siis oli käive suur ja need 10, 15, 20 senti oli koguseliselt

suur summa. Vastustaja seisukohad on seega kohatud. Kaebaja selgitas kuidas faktooringu raha

kasutati. Nii vastustaja kui ka kohus peaksid lähtuma lepingupoolte tegelikust tahtest.

Vastustaja menetlusdokumendi lisas 1 olevad arved koos arvetega, mis on lisas 2 ja menetluses

varem esitatud AS Koskel pangakontoväljavõtted tõendavad, et lepingupooled kasutasidki

faktooringu alusel saadud raha omavahel tehingute tegemiseks ja et AS-l Koskel endal ei olnud

sellist raha kuskilt võtta, et tasuda OÜ Lapreta arveid. Mis puudutab 20.03.2012 otsuse p 26

haldusasjas nr 3-10-1122, siis hinnang oli hüpoteetiline, ei ole uuritud ei faktooringulepingut,

ega A.F.i selgitusi kontodel raha liikumise kohta.

Kaebajad jäävad oma seisukoha juurde, et AS Koskel esitas maksuhaldurile kõik dokumendid.

Maksuhaldur ei ole kunagi juurde nõudnud ei OÜ Lapreta ja AS koskel vahelist müügilepingut

või faktooringulepingut, mis tõendab otseselt, et maksuhalduril olid need tõendid olemas.

Maksuhaldur möönab ise, et tegemist on väga tähtsate tõenditega ja seega ei ole usutav, et

maksuhaldur jätaks antud dokumendid välja nõudmata, kui AS Koskel poleks neid

vabatahtlikult esitanud. Maksuhaldur pole vaidlustanud asjaolu, et tema ametnik viibis ca 7

päeva AS Koskel kontoriruumides ja et temal võimaldati tutvuda kõigi AS Koskel

raamatupidamisalaste dokumentidega ja et temale anti üle kõik kontrollitud ajavahemiku

raamatupidamisalased dokumendid. Kui aga vastustaja pole vormistanud nõuetekohast

dokumentide üleandmise-vastuvõtmise akti, siis vastutab selle eest vastustaja, mitte AS Koskel

või tema juhatuse liikmed. Vastustaja väide asjaolu kohta, et on olemas OÜ Lapreta ja AS

Koskel vaheline müügileping, sai ta teada alles praegu, on väär. Kõigepealt asuvad kaebajad

seisukohale, et krediidiasutus ei annaks faktooringut, kui sellist lepingut ei eksisteeriks. Teiseks

vastustaja sai kõik lepingud, kuid arusaamatutel põhjustel ei väljasta lepinguid kohtule, kuigi

sai need originaalis. Kolmandaks, kui vastustaja ise leiab, et need on vajalikud, siis jääb

menetluslikult ja õiguslikult arusaamatuks miks vaidles vastustaja vastu AS Koskel taotlusele

faktooringulepingu väljanõudmiseks krediidiasutuselt (võis siis välja nõuda kõik faktooringu

aluseks olnud tõendid). Vastustaja positsioon on vastuoluline ja pahatahtlik. Neljandaks,

18.04.2012 apellatsioonkaebuses haldusasjas 3-10-1122 on lepingud kohe alguses märgitud.

Lisaks 5 olevaid andmeid ei ole võimalik usaldusväärselt kontrollida. Kaebajad palusid

haldusasjas 3-10-1122 ja käesolevas menetluses, et vastustaja esitaks kõik tema valduses

olevad dokumendid, kuid vastustaja vältis seda ja esitas alati vaid need dokumendid, mis olid

temale halduskohtumenetluses kasulikud.

Kaebajad leiavad, et maksuhaldurile esitatud tõendid tõendavad kogumis, et vastustaja ei ole

neid haldusmenetlusse kaasanud, ei ole võimaldanud seletusi anda ega üle kuulanud. Lisas 6 on

tuvastatav, et küsiti 14 küsimust. Antud lisas 6 ei ole märgitud, et küsimuste esitamisega

võetakse kaebajalt seletused. Seda enam, et käesoleva vaidluse esemeks olevaid küsimusi

polegi esitatud. Küsimused said edastatud 04.06.2009 ja vastused on esitatud 15.06.2009.a.

Sellest järeldub, et küsimused küsiti AS Koskel kontrolli teostamise käigus, mitte aga V.T.

alustatud vastutusmenetluse käigus. Seda enam ja arvestades asjaolu, et AS Koskel suhtes tehti

Maksuotsus 17.03.2010, siis on selge, et maksuhaldur esitas dokumentidega tutvumise käigus

teda huvitanud küsimused veel teadmata, millal lõpeb kontroll ja millise otsuse maksuametnik

teeb. Igal juhul on seletuste võtmine oma olemuselt hoopis teine toiming ning ei ole samastatav

küsimuste esitamisega. Mis puutub vastustaja menetlusdokumendi lisadesse 7 ja 8, siis ei olnud

jällegi tegemist seletuste võtmistega, vaid V.T.ile kui kolmandale isikule küsimuste

esitamisega. Kogumis tõendavad antud kasinad tõendid, et vastustaja ei ole V.T.ilt seletusi

võtnud ning pole küsitlenud ega võtnud seletusi A.F.ilt. Vastustaja selgitused, et A.F.i pole

küsitletud ega peetud vajalikuks teda üle kuulata, kuna tema polnud AS Koskel juhatuse liige,

on ainetud. Vastustaja küsitleb ja võtab selgitusi sarnastes menetlustes juhatuses olnud juhatuse

liikmetelt. V.T. vaidleb vastu, et temalt võeti seletusi. Küsimuste esitamine ei ole samaväärne

seletuste võtmisega. Talle 2 ei ole keegi tuvastanud tema õigusi ja kohustusi seoses väidetavate

seletuste võtmisega.

Mis puudutab vastutusmenetlust, siis leiavad kaebajad, et vastustaja võttis omaks, et tema

kaebajatelt seletusi ei võtnud ega kaasanud neid vastutusmenetlusse. Lisadest 11 ja 13 ei ole

võimalik aru saada, et need oleks elektrooniliselt kaebajatele edastatud. Vastustaja pole

selgitanud kuidas on lisadega 18 ja 19 võimalik tõendada asjaolu, et 15.01.2013 toimetati

vastutusotsuse projekt isikutele kätte väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Lisa 20 on

esitamata. Vastustaja pole selgitanud, miks ta ei võtnud ühendust kaebajate volitatud

esindajatega, kui väidetavalt ei õnnestunud temal kaebajatega kontakti saada. Vastustajal oli

kaebajate

volitatud

esindaja

kontaktid

olemas.

Samuti

oli

vastustajal

kaebajate

mobiiltelefoninumbrid ja V.T.ile isegi helistati, kuid miskipärast ei ole vastustaja neid

sidevahendeid kasutanud ega kaasanud kaebajaid vastutusmenetlusse. Kaebajad jäävad

seisukohale, et nendele polnud tagatud ärakuulamisõigust.

Vastutusotsuste mitteõiguspärasusest. Oma kaebuses selgitasid kaebajad miks nad leiavad, et

Maksuotsus on kohatu ja selles on isegi arvestusviga. Kaebajad leiavad jätkuvalt, et puudub

alus

neilt

AS

Koskel

maksuvõlgnevuse

nõudmiseks.

Kaebajad

pole

rikkunud

deklareerimiskohustust. Kõigepealt ei ole vastustaja selle kohustuse rikkumise olemust

selgitanud. Milles seisneb rikkumine, kelle poolt on rikkumine toime pandud, kuidas on

rikutud. Tegemist on üldistava tõendamata väitega ning selle kohustuse rikkumise

tõendamiseks ei ole vastustaja tõendeid esitanud. Nt nähtub vastustaja esitatud dokumentidest,

et V.T. pole AS Koskel arveid allkirjastanud. Samuti väitis V.T., et tema pole osalenud

vaidlusalustes tehingutes, ning selgitas, et A.F. juhtis ettevõtet ja tegeles vaidlusalaste

tehingutega. Isegi V.T.i e-posti aadress ei seostu AS-ga Koskel (xxxxxxxxx). V.T. selgitas, et

tegeles raudtee kaupadega OÜ-s Aalang Invest. Kohtu poolt haldusasjas 3-10-1122 antud

õiguslik

hinnang

asjaoludele

ei

tähenda,

et

juhatuse

liikmed

oleksid

rikkunud

deklareerimiskohustust.

Kaebajad leiavad, et nemad pole rikkunud tasumiskohustust. Vastustaja selgitusest ei ole

võimalik ühiselt aru saada kuidas iga kaebaja on rikkunud tasumiskohustust. Ainuüksi see, et

AS Koskel pole täitnud maksukohustust, ei tähenda, et kaebajad juhatuse liikmetena oleksid

rikkunud tasumiskohustust. Pole selge kuidas kaebajad pidid arvestama asjaoluga, et ajaliselt

hiljem annab kohus asjaoludele teistsuguse õigusliku arvamuse ning seejuures ei arvesta

asjaoludega, et osa tõendeid jätab kohus kogumata. Samuti ei arvestanud kohus, et juhatuse

liikmeid polnud küsitletud. Samuti ei pea juhatuse liikmed arvestama, et kohus jätab

hindamata, et Maksuotsuses on arvestuslik viga. Sellises olukorras ei ole võimalik väita, et

juhatuse liikmed oleks rikkunud tagamiskohustust.

Kaebajate hinnangul on tahtlus tõendamata. Jääb ebaselgeks, milles seisnes kaebajate tahtlus

(iga kaebaja kohta eraldi). Vastustaja ei ole selgitanud kuidas see tahtlus on viinud

maksukohustuse tekkimiseni. Üksnes see, et A.F. täitis seadustest tulenevat juhtimiskohustust,

ei tähenda, et ta peaks vastutama ettevõttel tekkinud maksukohustuse eest. Vastustaja pole

selgitanud, milles seisneb A.F.i kasu ja huvi. Vastustaja väited on üldised ning pole esitatud

ühtegi tõendit, mis tõendaks A.F.i tahtlust.

Kummalised on vastustaja seisukohad V.T.i osas. Asjaolusid ei ole võimalik tõendada

negatiivselt. Jääb ebaselgeks, miks ei ole vastustaja esitanud tõendeid, mis tõendaksid, et V.T.

osales tehingute tegemisel.

Küsimused esitati ettevõttele ja seega pöörduski V.T. ettevõtte siseselt raamatupidaja ja A.F.i

poole. Siinjuures märgib V.T., et vastused küsimustele esitati vene keeles, mis tõendab, et mitte

V.T. ise (kuna valdab piisaval määral eesti keelt), vaid teised ettevõttega seotud isikud andsid

vastused, mis esitati maksuhaldurile. Vastustaja pole selgitanud, milles seisneb V.T. kasu ja

huvi.

Jääb ebaselgeks vastustaja väide, et …. pole maksumenetluses kordagi väitnud, et tema ei oska

seletusi anda, kuna teine juhatuse liige tegeles maksuhaldurit huvitavate tehingutega.

Kõigepealt ei ole vastustaja ära kuulanud V.T.it ega temalt seletusi võtnud, mistõttu on ainetu

rääkida, et toimus õiguspärane maksumenetlus. Teiseks selgitas kaebaja vaides (so kui V.T.ile

esitati vastustaja poolt esimene võimalus esitada seisukohad), et tema ei ole antud tehingutega

tegelenud. V.T. ei välista, et sellest räägiti ka tsiviilasjas 3-10-1122. Nagu V.T. selgitas, sai

tema tehingutest ja nende toimumisest teada siis, kui pöördus A.F.i poole.

MTA 16.07.2015 täiendavad seisukohad /V kd tl 123-124/

Seoses 28.05.2015 toimunud kohtuistungil määratuga märgib vastustaja esmalt, et jääb kõigi

varem esitatud seisukohtade juurde. Vastustaja esitas kohtule 06.04.2015 põhjalikud selgitused,

miks Vastutusotsus on õiguspärane, tuues välja n-ö kõik Vastutusotsuse õiguspärasuse

hindamiseks vajalikud eeldused punktide kaupa. Vastustaja eeldas, et sellele järgneb kaebaja

poolne vastuargumentide esitamine, mille tulemusel oleks võimalik laskuda sügavamasse

diskusiooni. Kaebajad esitasid aga üksnes väga lakoonilised vastuväited. Tulenevalt sellest ei

pea vastustaja vajalikuks/võimalikuks esitada käesoleval hetkel põhjalikumaid selgitusi selle

kohta,

et

Vastutusotsus

on

õiguspärane.

Vastustaja

puudutab

siinkohal

üksnes

ärakuulamisõigusega seonduvat.

04.11.2010 esitas maksuhaldur halduskohtule taotluse täitmist tagavate toimingute

sooritamiseks loa saamiseks (MTA 06.04.2015 täiendava seisukoha lisa 9). 09.11.2010

rahuldas kohus MTA taotluse ja andis maksuhaldurile loa kohtuliku hüpoteegi seadmiseks

kaebajate kinnistusraamatusse kantud kinnistutele ja käsutamise keelumärke kandmiseks

liiklusregistrisse V.T.ile kuuluvale sõidukile. MTA taotluses oli selgelt kirjas, mis tegevust

kaebajatele ette heidetakse ja et kaebajate ebaseaduslik tegevus on toonud kaasa AS Koskel

täiendava maksuvõla tekkimise summas 5 355 975 krooni, mida plaanitakse vastutusotsusega

sisse nõuda kaebajatelt.

Kaebajad esitasid 19.03.2012 halduskohtu määrusele kaebuse ning määruskaebuse kohaselt said

kaebajad halduskohtu määruse kätte 07.03.2012. Tallinna Ringkonnakohus jättis 13.04.2012

määrusega kaebajate määruskaebuse rahuldamata. 30.04.2012 esitasid isikud määruskaebuse

Riigikohtusse. 06.02.2013 võttis Riigikohus kaebuse menetlusse ning 14.05.2013 tegi otsuse

(haldusasi nr 3-3-1-7-13). Seega, perioodil 07.03.2012 kuni 14.05.2013 olid kaebajad ja nende

esindaja aktiivselt tegevuses eelaresti taotluse vaidlustamisega, mis omakorda tähendab, et kursis

oldi ka taotluse sisuga ja muu asjassepuutuvaga.

Mis puutub sissenõudmise menetluse kestel katsetesse kaebajatega kontakti saada, siis 29.03.2012

edastas maksuhaldur kaebajatele korraldused teabe saamiseks (vt 06.04.2015 seisukoha p 2.3),

kusjuures mõlemale isikule adresseeriti korraldus sellele aadressile, mis oli märgitud isikute

kontaktandmeteks 19.03.2012 määruskaebuses. Kaebajatele jäeti teade tähtkirja kohta, kuid isikud

postiasutusse kirjadele järele ei läinud. Seejärel üritas maksuhaldur perioodil 29.11.2012 kuni

01.03.2013 kaebajatele vastutusotsuse projekti kätte toimetada kolmel viisil (postiga, Ametlike

Teadaannete kaudu ja ka käispostiga; 06.04.2015 vastustaja seisukoha p 2.3). Seega, maksuhaldur

üritas isikutele ärakuulamisõigust tagada perioodil 29.11.2012 kuni 01.03.2013 ehk ajal, mil isikud

olid aktiivselt seotud taotluse vaidlustamisega erinevates kohtuastmetes (ehk perioodil

07.03.2012 kuni 14.05.2013). Vastustaja peab eeltoodut väga oluliseks, kuna see näitab, et

isikud olid menetluse alustamisest teadlikud ning isikud olid ka kursis menetluses isikutele

etteheidetavate asjaoludega ja tulevikus nendelt sissenõutava maksusumma suurusega.

Kokkuvõttes on vastustaja seisukohal, et maksuhaldur on teinud kõik mõistlikult võimaliku selleks,

et tagada isikutele ärakuulamisõigus. Samuti oli kaebajatel võimalus olla menetluses ise

aktiivsed, kuna nad olid teadlikud menetlusest ja neile etteheidetavatest asjaoludest, kuid

kaebajad seda ei olnud. Vastupidi, vaadates maksuhalduri katseid isikutega kontakti saada ja

muid asjaolusid, siis kaebajad pigem vältisid menetluses osalemist.

Lõpetuseks märgib vastustaja, et menetlust läbiviinud ametniku Agne Kalsoni sõnade kohaselt

ta menetluse käigu kohta logiraamatut ei pidanud ning seetõttu ei ole võimalik seda ka kohtule

esitada.

Mis puutub isikute kontaktandmetesse, mis on kajastatud 01.03.2013 menetlustoimingu protokollis,

siis V.T.ile üritati vastutusotsuse projekti toimetada kätte ka aadressil xxxxxxxx seetõttu, et

nimetatud aadress oli rahvastikuregistri kohaselt isiku elukohaks aastatel 1994-1997. A.F.ile

helistati numbril xxxxxxxx ja R. F. numbril xxxxxxxxx, kuna nimetatud numbrid sai

maksuhaldur vastuseks EMT-le tehtud päringule. Käesoleval hetkel ei ole päringute vastuseid

võimalik kohtule esitada, kuna neid ei salvestatud. Seejuures on vastustaja seisukohal, et

numbrite seost A.F.i ja tema abikaasaga peaks kinnitama kaebajate esindaja poolt tehtud päring

EMT-le ja viimase vastus.

Kaebajate 20.07.2015 täiendavad seisukohad /V kd tl 126-129/

Tulenevalt 28.05.2015 toimunud kohtuistungil määratust soovivad kaebajad esitada kohtule

järgmised tõendid:

Elisa Eesti AS 10.06.2015 vastused, millega kaebajad tõendavad, et A.F.i abikaasa R. F. olid

seotud erinevatel aegadel järgmised numbrid - xxxxxxx, xxxxxxx, xxxxxxx. Kõik lepingud

antud telefoninumbrite kasutamise kohta lõppesid enne kaebajate poolt vastutusmenetlusest

teada saamist (19.03.2012), samuti tõendavad kaebajad, et A.F.il polnud kunagi ega ole ka

praegu telefoninumbreid Elisa Eesti AS-s /V kd tl 130-131, 165-166/.

Tele 2 Eesti AS 12.06.2015 vastus, millega kaebajad tõendavad, et A.F.il ja tema abikaasal R.

F. polnud kunagi ega ole praegu telefoninumbreid Tele 2 Eesti AS-s /V kd tl 132, 167/.

03.01.2013 tähtajaline liitumisleping 9011310 ja 16.03.2015 EMT mobiilsideteenuste

liitumisleping 9105117. AS EMT keeldus tõendit väljastamast selle kohta, millised numbrid

on A.F.il ja R. F. AS EMT selgitas, et tema võib väljastada vaid lepingud, mis praegu kehtivad

ja mis on seotud A.F.i ja R. F.. AS EMT põhjendas tõendi mitteväljastamist asjaoluga, et

vaatamata telefoni A.F.i või tema abikaasa kasutuses olemisele, ei tähenda see seda, et need

olid AS EMT kliendid.

03.01.2013 tähtajalise liitumislepingu nr 9011310 kohaselt on OÜ-l Aalang Invest kasutusel

komplektina süle – ja tahvelarvuti, mille juurde on internetiühenduseks kaasa antud number

xxxxxxxx. Vastavalt lepingu märkustele ja eritingimustele kasutatakse kõiki seadmeid ühe

komplektina, so number on antud ainult internetiühenduseks ja on seotud konkreetse süle- ja

tahvelarvutiga. Eeltoodust järeldub, et sellele numbrile ei saa helistada (st. tooni antud telefon

ei anna, nagu väitis vastustaja oma 01.03.2013 menetlustoimingute protokollis, kuna sim-kaart

on paigaldatud arvutile, mis tehniliselt ei tööta mobiiltelefonina (nt helistas numbrile xxxxxxx

kaebuse esitajate esindaja ning tooni ei olnud kuulda, peale numbri valimist lõppes kontakt

koheselt (ehk mingit hääletooni ei olnud kuulda)).

16.03.2015 EMT mobiilsideteenuste liitumislepinguga tõendab A.F., et telefoninumbri

xxxxxxxx omanikuks on praegu OÜ Euronordic Trans ning seda numbrit kasutab A.F. /V kd tl

133-135/.

AS Eesti Telekom 20.07.2015 vastus /V kd tl 136/. V.T.i osas ei olnud vaidlust, et

telefoninumber xxxxxxxx oli tema kasutuses. Küll tekkis vajadus kontrollida, kas on säilinud

01.03.2013 kõnede eristused. V.T. tegi päringu AS-le Eesti Telekom, kes vastas, et kõnede

eristusi säilitatakse ainult 12 kuulise perioodi kohta. Vaatamata eeltoodule jääb V.T. varasemalt

esitatud seisukoha juurde.

Kaebajad

leiavad

ühiselt,

et

pole

tõendatud,

et

vastustaja

on

kaasanud

neid

vastutusmenetlusesse.

Vastustaja ei ole kaebajaga I ühendust võtnud ega teavitanud teda vastutusmenetluse

alustamisest ja sellega seonduvatest õigustest ja kohustustest. Vastustajale oli teada milliste

ettevõtetega oli tol ajal A.F. seotud ning vastustaja ametnikud suhtlesid temaga seoses teiste

ettevõtetega.

Vastustaja ametnik helistas kaebajale II, kuid konkreetselt midagi ei räägitud, sest kaebajal II

oli kiire ning kui V.T. helistas maksuametnikule tagasi, siis ei järgnenud sellele mingeid

menetlustoiminguid. V.T. ei saanudki päris täpselt aru, miks vastustaja teda tülitas.

Mis puutub 01.03.2013 protokolli märgitud A.F.i aadressi xxxxxxxxx, siis kaebajale on seni

ebaselge, miks vastustaja on sellel aadressil käinud. A.F.i aadressiks on xxxxxxxx.

Vastustaja võttis omaks, et ei ole mingit teadet läbi R. F. telefoni A.F.i jaoks üle andnud.

Kaebajale II jääb ebaselgeks kes oli Igori nimeline isik, kes oli väidetavalt aadressil xxxxxxx.

Sel aadressil ei ole elanud ega ela mingit Igori nimelist isikut. Milliste tunnuste vms järgi ja

alusel arvas vastustaja, et antud isik on V.T.i sõber, on ebaselge.

Milliste asjaoludega seoses ja kuna sattusid maksuametnikud aadressile xxxxxxx ja kuidas see

aadress on seotud V.T.iga, pole selge.

V.T. soovib täiendavalt selgitada, et tema pole tegelenud ning temal puudus võimalus anda

korraldusi seoses ostu-müügitehingutega, kuna tema oli sisuliselt juhatuse liikmeks vaid

juriidiliselt. Kogu tegevust juhtis AS-s Koskel A.F., kes võttis omaks, et tema juhtis ettevõtte

tegevust ja võttis ise vastu otsused, mis puudutasid suhkru ostu-müügitehinguid ja muid

tehinguid. V.T. tegevus ettevõttes oli seotud ainult tolliformalsustega, mis olid seotud tarne

import-ekspordiga.

Mis

puudutab

V.T.i

poolt

selliste

dokumentide

allkirjastamist

nagu

arved

ja

majandusaastaaruanne, siis V.T. oli seisukohal, et kuna need dokumendid olid kontrollitud

ettevõtte raamatupidaja ja auditoori poolt, siis on nad seega õiged. Samuti lähtus V.T. asjaolust,

et antud dokumendid olid korduvalt kontrollitud pangaasutuste poolt ja vastustaja poolt

(maksude mahaarvamised ja ennammakstud summade tagastamised).

V.T. tegevust ei saa pidada rikkumiseks, kuna temal ei ole finantsharidust ja seega kuna tema

lähtus pädevate nõustajate selgitustest, siis oli temal õigus asuda seisukohale, et tema

allkirjastatud dokumendid on õiguspärased. Igal juhul ei ole V.T.i poolt allkirjastatud

dokumendid kaasa toonud riigile kahju tekitamist. Ettevõtte raamatupidaja või audiitor pole

kunagi kaebajale II teada andnud, et allkirjastatud dokumendid oleksid valed.

V.T.i arvamusel ei andnud tunnistajad J. L. ja V. G. tunnistusi selle kohta, et V.T. annaks

mingeid korraldusi seoses tehingute tegemise või maksmistega. Kuna AS Koskel tegeles 2006-

2010. a nii oma kaupade vedudega kuid ka veoteenuste osutamisega, siis pole välistatud, et

impordi-ekspordi dokumendid olid kooskõlastatud transpordiosakonnaga (milles töötas J. L.) ja

laoga (milles töötas V. G.). V.T. korraldused olid pigem kooskõlastamiseks, kui korralduste

andmiseks. A.F. otsustas keda võtta tööle ja millist palka maksta. V.T. õigused olid sisuliselt

samad kui ettevõtte teiste töötajatel.

Kaebajale II jäid vastustaja selgitused, seoses dokumentide üleandmise võimatusega

kaebajatele, ebaselgeks. AS Koskel asus V.T.i andmeil aadressil Kivimäe 20, Tallinn kuni

2014. a. Vastustaja ametnik, kes teostas kontrolli, käis kohapeal ja teostas kontrolli ning keegi

teda ei takistanud. Pole selge, mis takistas vastustajal tulla ja toimetada vajalikud dokumendid

aadressile Kivimäe 20, Tallinn, kus asus ettevõte ja selle töötajad.

MTA 06.08.2015 täiendavad seisukohad /V kd tl 154-155/

Kaebaja poolt tehtud päringute vastustest nähtub, et telefoni number xxxxxxxx oli seotud

A.F.iga. Samuti nähtub, et telefoni number xxxxxxxx oli seotud A.F.iga (läbi äriühingu, millega

isik oli seotud). Vaidlus selles osas puudub, et telefoni number xxxxxxxx kuulub V.T.ile.

Kokkuvõttes on oluline see, et MTA üritas isikutega saada ühendust kõikide maksuhaldurile

teatavaks saanud kontaktandmete kaudu, kuid seda ebaõnnestunult.

V.T. väidab, et kui maksuhaldur talle helistas, siis maksuhaldur midagi konkreetselt ei rääkinud ja

kui isik helistas maksuhaldurile tagasi, siis ei järgnenud sellele midagi. Kaebaja väide on väga

üldistav (puudub konkreetsus asjaolude väljatoomises) ja paljasõnaline. Seevastu on kaks

vanemrevidenti koostanud menetlustoimingu protokolli, mis on asjas tõendiks ning millest

tulenevalt ei saa kahtluse alla seada seda, et isikule pakuti võimalust saada kokku, et

vastutusotsuse projekt kätte toimetada, kuid isik seda ei soovinud.

V.T. rõhutab ka seda, et tema pole tegelenud ostu-müügi tehingutega. Samuti on isik seisukohal,

et tunnistajate seletused ei kinnita seda, et tema oleks töötajatele ostu-müügi tehingutega seoses

korraldusi andnud. Vastustaja kaebaja seisukohaga ei nõustu. Kuna vastustaja on menetluse kestel

erinevates dokumentides selgitanud, miks isik on vastutav äriühingu maksuvõla eest (sh et isik oli

tegev ka seoses ostu-müügi tehingutega), siis siinkohal ei hakka vastustaja oma varasemaid

seisukohti kordama, vaid palub kohtul lähtuda juba eelnevalt väljendatust.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Vastavalt MKS § 150 lg-le 1 maksuteates või maksuotsuses määratud maksusumma

vaidlustamise korral lasub maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati

valesti. Kohtu hinnangul on nimetatud säte kohaldatav ka vastutusotsuse kui teatavat liiki

maksuotsuse suhtes.

Tulenevalt HKMS § 59 lg-st 1 menetlusosaline peab tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti. HKMS § 63 kohaselt põhistamine on

faktilise väite selgitamine kohtule selliselt, et kohtu hinnangul on väide usutav. Põhistamiseks

võib menetlusosaline kasutada nii tõendeid kui ka teavet, mis ei ole seaduses sätestatud

menetlusvormis.

Kohus, analüüsinud asjassepuutuvaid õigusnorme, asjakohast kohtupraktikat, hinnanud

Vastutusotsust ja sellega seonduvaid Maksuotsust ja 28.08.2013 vaideotsuseid, poolte

kirjalikke ning 26.02.2015 ja 28.05.2015 toimunud kohtuistungil väljendatud suulisi seisukohti,

samuti kõiki asjas kogutud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, ei ole tuvastanud

maksumenetluses niisuguseid menetlusnormide rikkumisi, mis oleksid võinud viia vastustaja

valedele järeldustele. Kohus on kokkuvõtlikult seisukohal, et Vastutusotsus (ja ka Maksuotsus

selle eelhaldusaktina) on nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane haldusakt, mis

vastab nii haldusaktidele üldiselt (HMS § 55-57 jm) kui ka maksuotsustele ja eraldi veel

vastutusotsustele spetsiifiliselt esitatavatele nõuetele (MKS §-d 46, 95 ja 96) ja mis ei saa

rikkuda kaebajate õigusi, ning A.F.i ja V.T.i ühiskaebus ei ole põhjendatud. Kohtu hinnangul

kaebaja ei ole antud juhul suutnud tõendada, et „maksusumma määrati valesti“. Sealjuures

kohus nõustub täielikult MTA põhjenduste ja järeldustega Vastutusotsuses, Maksuotsuses ja

vaideotsustes, aga samuti ka vastustaja argumentatsiooniga kohtumenetluses.

2. Ehkki maksuotsuse subjektiks olnud äriühingu (endistel) juhatuse liikmetel on

vastutusotsuse vaidlustamisel põhimõtteliselt õigus esitada vastuväiteid ka nimetatud

maksuotsusele, ei ole A.F. ja V.T. kohtu hinnangul käesolevas kohtumenetluses esitanud

niisuguseid kvalitatiivselt uusi väiteid ega tõendeid, millele ei oleks reageerinud/vastanud

vastustaja juba eelnevates menetluses ja/või kohus halduskohtumenetlustes (haldusasjad nr 3-

10-1122, milles vaidlustati Maksuotsus, ja nr 3-10-2869, milles lahendati MTA taotlus täitmist

tagavate toimingute sooritamiseks loa saamiseks, ning milliste haldusasjade kohtulik kontroll

on läbinud kõik kohtuastmed ja lõppenud). Ka kaebajate korduvad täiendavad seisukohad on

tegelikult juba varem öeldu kordamine. Arvestades eelmärgitut, sh seda, et käesoleva

haldusasja raames ei ole kohtul alust asuda teistsugustele seisukohtadele, kui seonduvates

kohtuasjades, praeguse haldusasja mahtu, eelkõige vaidlustatud haldusakti ja dokumentaalsete

tõendite mahtu (5 toimikuköidet) ning sealjuures poolte seisukohtade esitamist käesolevas

kohtuotsuses praktiliselt terviklikult (vajadusel on kohus varustanud viited tõenditele viidetega

toimikulehekülgedele, kus tõendid paiknevad), siis olukorras, kus kohus jagab MTA seisukohti

(järgib tema põhjendust), puudub igasugune ratsionaalne mõte veel igale kaebaja

väitele/seisukohale uuesti oma sõnadega vastata, nende ekslikkust näidata. Sealjuures kohus

lähtub HKMS § 165 lg-st 2, mille kohaselt, kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt

kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist

on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja

kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib

viidata põhjendusega nõustumisele. Neil asjaoludel kohus piirdub üksnes mõningate märkuste

ja rõhutustega.

3. Et A.F. ja V.T. on esitanud tühistamiskaebuse konkreetse haldusakti – Vastutusotsuse –

peale, siis väljuvad antud kaebuse raamidest kaebajate etteheited 28.08.2013 vaideotsustele,

mistõttu kohus jätab need kui asjasse puutumatud tähelepanuta.

Samas vastutusotsuse küsimustes on välja kujunenud selge kohtupraktika.

Seadusliku esindaja vastutust on Riigikohtu halduskolleegium (edaspidi RKHKo) selgitanud

oma 31. oktoobri 2005. a otsuses asjas nr 3-3-1-41-05 jj asjakohastes lahendites. Kõrgeima

kohtu selgituste kohaselt MKS § 96 lg-st 1, § 40 lg-st 1 ja § 8 lg-st 1 tuleneb, et juhatuse liikme

vastutuse eeldused temalt maksuvõla sissenõudmisel on järgmised:

- juhatuse liige on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud oma kohustusi;

- rikutud on kohustust tagada MKS-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste

kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine;

- sellise kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg.

Riigikohus on selgitanud, et vastutuse kohaldamise aluse näitamiseks tuleb maksuhalduril

muuhulgas tuvastada, et juhatuse liige on oma kohustusi rikkunud süüliselt ja juhatuse liikme

süü vorm. Vastutuse kohaldamise aluse näitamine tähendab, et vastutusotsuses tuleb

motiveerida, miks maksuhaldur asus seisukohale, et juhatuse liige on tahtlikult või raskest

hooletusest rikkunud oma kohustusi. Juhatuse liikme süü on individuaalne, s.t et iga juhatuse

liikme süü tuleb tuvastada eraldi.

22.05.2013 seadusega (jõustus 01.07.2013) lisandus MKS § 40 sõnaselge säte - lõige 4, mille

järgi tahtluse, raske hooletuse ja hooletuse tuvastamisel lähtutakse VÕS § 104 lg-tes 3-5

sätestatust. Et praktikas oli seda ennegi tehtud, on asjakohane ka käesolevas asjas lähtuda

samadest põhimõtetest.

Vastavalt VÕS § 104 lg-le 1 seaduses või lepingutes ette nähtud juhtudel vastutab isik oma

kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral. VÕS § 104 lg 2 kohaselt süü vormid on

hooletus, raske hooletus ja tahtlus. VÕS § 104 lg 3 kohaselt hooletus on käibes vajaliku hoole

järgimata jätmine. Vastavalt VÕS § 104 lg-le 4 raske hooletus on käibes vajaliku hoole

olulisel määral järgimata jätmine. VÕS § 104 lg 5 järgi tahtlus on õigusvastase tagajärje

soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel.

Kohtu hinnangul MTA on lähtunud asjakohastest õiguslikest alustest ja kohtupraktikast ning

tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses õigesti hinnates teinud individuaalselt kindlaks

mõlema juhatuse liikme vastutuse eelduste olemasolu, vastustaja (nagu kohuski) ei ole

tuvastatud asjas MKS § 96 lg-s 6 sätestatud aluseid, mil vastutusotsust ei tehta (kui

maksuvõlga ei ole tekkinud, maksuvõla sissenõudmine on aegunud või maksuvõlg on

kustutatud) ning seda Vastutusotsuses, aga samuti korduvalt kohtumenetluses piisava

põhjalikkuse ja arusaadavusega põhjendanud. Kaebajate väited, nagu jääks suurem osa MTA

väiteid Vastutusotsuses neile arusaamatuks, on pigem nö otsitud ja emotsionaalset laadi. Asjast

nähtuvalt on olnud kaevatud otsus A.F.ile ega V.T.ile tegelikult arusaamatu, sest nad on

saanud Vastutusotsust argumenteeritult vaidlustada ja kohus on saanud Vastutusotsuse

õiguspärasust sisuliselt kontrollida, aga just need asjaolud ongi haldusakti motiveerimise

eesmärgiks. Sealjuures on vastustaja näidanud ära ka asjaolud/tõendid, mille tõttu ta on

põhjendatult asunud seisukohale, et lisaks A.F.ile ka V.T., vaatamata oma vastupidistele

paljasõnalistele väidetele, oli teadlik sellest, et tegelikkuses ei ole OÜ Lapreta OÜ-le Koskel

kaupa müünud ning OÜ Lapreta poolt väljastatud arved kajastasid tegelikkuses mittetoimunud

tehinguid, andes OÜ-le Koskel vaid võimaluse sisendkäibemaksu mahaarvamiseks.

4. Mis

puutub

väidetavasse

uurimispõhimõtte

ja

ärakuulamisõiguse

rikkumisse

Maksuotsuse andmisel, siis niisuguseid menetluslikke vigu, mis oleks võinud viia väärade

järelduste tegemisele ehk oleksid mõjutanud asja otsustamist (HMS § 58), kohtud ei

tuvastanud, jättes Maksuotsuse jõusse.

Seega asjaolu, et maksumenetluses ei võetud

seletust A.F.ilt kui kolmandalt isikult ei saanud edaspidi viia ka ebaõige Vastutusotsuse

tegemisele.

HMS § 40 lg kohaselt enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele

võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja

vastuväited, sama paragrahvi lg 2 järgi enne menetlusosalise suhtes sellise toimingu

sooritamist, mis võib kahjustada tema õigusi, peab haldusorgan andma talle võimaluse

arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Põhimõtteliselt sama on sätestatud MKS § 13 lg-s 1.

MKS § 11 lg 2 kohaselt maksuhaldur otsustab maksude tasumise õigsuse kontrollimisega

seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning kogub asja

otsustamiseks vajalikke tõendeid. Maksuhaldur ei ole maksustamise seisukohast tähendust

omavate asjaolude väljaselgitamisel seotud ainult menetlusosalise esitatud taotluste ja

tõenditega.

Seega kaebajate kriitika selles osas, mis vormis ja/või mitu korda tulnuks neilt selgitusi küsida

maksumenetlustes, sh Vastutusotsuse andmise menetluses, on alusetu. Asjast nähtuvalt on

MTA teinud piisavaid jõupingutusi, et kaebajatega kontakti saada ja vastutusotsuse projekt

kaebajatele arvamuse ja vastuväidete esitamiseks kätte toimetada. Puudub alus etteheideteks

vastustajale, kui viimane on kasutanud selleks kõiki teadaolevaid ja eeldatavaid kontaktivõimalusi

(aadressid, telefonid). Kui isikule edastatakse tähtkiri tema enda teatud ja/või elanikeregistris

olevale aadressile, kuid see tagastatakse, ja nii juhtub mõlema seotud isiku puhul, siis jääb

paratamatult mulje, et isikud on kontaktidest maksuhalduriga püüdnud ise hoiduda.

Kohatu on etteheide MTA-le ka selles osas, nagu ei oleks vastustaja kaebajate poolt kõikide esitatud

dokumentide üleandmist õigesti kajastanud. Esiteks oli kaebajatel igal ajal võimalik tutvuda

maksuhalduri juures maksutoimikus säilitatavate asjas tähtsust omavate dokumentidega (MKS §

14 lg 3) ning teiseks, kui dokumentide üleandmise-vastuvõtmise akt oli väidetavalt ebatäielik,

siis pidanuks kaebajad sellele koheselt tähelepanu juhtima. Seega on praegu ilmselgelt

paljasõnaline väide, kuidas kaebajad olid esitanud ühed või teised dokumendid juba

Maksuotsuse andmise menetluses.

Vastavalt HMS § 54 haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt

andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta

ning vastab vorminõuetele. Vastutusotsus vastab HMS § 54 nõuetele ja seega ei kuulu A.F.i ja

V.T.i ühiskaebus rahuldamisele.

5. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Samas

tuleneb eelmärgitud sättest, et isikul, kelle kahjuks otsus tehti, tuleb üldjuhul kanda ka

vastaspoole menetluskulud. HKMS § 109 lg-st 1 tulenevalt esitatakse menetluskulude

väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid,

kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid aga kohtu poolt

määratud tähtaja jooksul. Nende esitamata jätmisel menetluskulusid välja ei mõisteta.

Et käesoleval juhul jääb A.F.i ja V.T.i ühiskaebus rahuldamata ning MTA ei ole seaduses

ettenähtud korras menetluskulunõuet esitanud, kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 ja § 158

lg-le 5 leiab, et menetlusosaliste võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Hurma Kiviloo

Kohtunik