1-15-3575/19 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-15-3575

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

7. september 2015. a, Tallinn Kohtuasja number 1-15-3575 Kohtukoosseis Meelika Aava, Andres Parmas, Sten Lind Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 18. augusti 2015. a otsus kokkuleppemenetluses

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdistatava Sven Schütsi (isikukood 38910090298, asub Tallinna Vanglas) määruskaebus sundraha väljamõistmise osas

Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Harju Maakohtu 18. augusti 2015. a otsus Sven Schütsilt sundraha väljamõistmise osas jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule

15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUDJA MENETLUSE KÄIK

1. S. Schüts tunnistati Harju Maakohtu 18. augusti 2015. a otsusega kokkuleppemenetluses süüdi ja karistati KarS § 214 lg 2 p 1 järgi 4 aasta vangistusega, KarS § 199 lg 2 p 7,9 järgi 1 aasta vangistusega ja KarS § 121 järgi 6 kuu vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti 4 aastat vangistust algusega 5. novembrist 2014. Karistusest loeti kantuks 3 päeva.

S. Schütsilt mõisteti välja riigituludesse menetluskuluna muuhulgas sundraha 975 eurot. Menetluskulud kuuluvad tasumisele 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

2. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatav S. Schüts kohtuotsuse tühistamist osas, millega temalt mõisteti välja sundraha.

2(3)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

3. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamine otsustatakse KrMS § 189 lg 2 järgi kohtumäärusega või kohtuotsusega. KrMS § 189 lg 3 kohaselt, juhul kui kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on ette nähtud kohtuotsuses, võib selle vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15 peatüki kohaselt, mis näeb ette määruskaebuse lahendamise menetluse.

Ülaltoodust lähtudes kuulub antud apellatsioon lahendamisele kui määruskaebus menetluskulude peale, mida süüdistataval on õigus esitada ka kokkuleppemenetluses ja milline menetlus ei too endaga kaasa süüdistatavale uusi menetluskulusid.

Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalidega ning määruskaebuse väidetega leiab, et ringkonnakohtule esitatud taotlus süüdistatavalt välja mõistetud sundraha täielikult või osaliselt riigi kanda jätmiseks rahuldamisele ei kuulu, sest selleks puudub seaduslik alus.

KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi.

Seega ei võimalda KrMS § 180 lg 3 jätta menetluskulusid täielikult riigi kanda. Maakohus on menetluskulude väljamõistmisel juba arvestanud S. Schütsi majanduslikku seisukorda ning andnud talle võimaluse tasuda menetluskulud mitte 1 kuu, vaid 12 kuu jooksul kindlate osadena kohtuotsuse jõustumisest. Seda oli taotlenud maakohtus süüdistatava kaitsja. Süüdistatav jagas kaitsja seisukohta. Süüdistatav on maakohtu istungil kinnitanud, et ta nõustub temalt välja mõistetavate menetluskulude suurusega (tl 57). Seega on maakohus süüdistatava kaitsja taotluse täielikult rahuldanud.

Käesoleva kohtutoimiku materjalidest ega ka määruskaebusest ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et S. Schütsil kui töövõimelisel isikul esineksid takistused temalt välja mõistetud menetluskulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Ka seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Käesolevas süüdistusasjas, lisaks maakohtu poolt tuvastatule, selliseid asjaolusid ei esine. Kohtukolleegium märgib, et S. Schüts kui varem korduvalt kohtu poolt karistatud isik, pidi arvestama sellega, et kuriteo menetlemisega kaasnevad kulud kuuluvad tasumisele seaduses ettenähtud tähtaja jooksul.

Asjaolu, et S. Schüts viibib vanglas, ei ole aluseks temalt välja mõistetud sundraha vähendamiseks, sest Vangistusseaduse § 37 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama. Vangistusseaduse § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on

7. detsembri 2012. a lahendis nr 3-1-1-120-12 märkinud, et hoolimata sellest, et vangistuse ajal ei ole kinnipeetavale igakord tagatud võimalust töötada, ei saa menetluskulude hüvitamise otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu karistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta. Riigikohus on selles lahendis märkinud, et juhul kui isik menetluskulusid siiski õigeaegselt ei tasu, tuleb lähtuda täitemenetluse seadustiku regulatsioonist.

3(3) Seega on S. Schütsil võimalik töötada ka vangla tingimustes ning asuda hüvitama temalt välja mõistetud menetluskulusid. Siinjuures lisab kohtukolleegium, et menetluskulude hüvitamine ei pea toimuma mitte ainult süüdimõistetu töötasu, vaid ka muu vara arvel.

Eelnevat arvestades on kohtukolleegium seisukohal, et S. Schütsilt on sundraha seadusele tuginedes välja mõistetud, mistõttu puudub alus seda täielikult või osaliselt riigi kanda jätta.

KrMS §-des 423 ja 424 sätestatu kohaselt võib mõjuvate põhjuste olemasolu korral süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel oma määrusega pikendada või ajatada kuni ühe aasta võrra rahalise karistuse, sealhulgas menetluskulude tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa.

Seega, kui süüdistatav S. Schüts pärast menetluskulude tasumise tähtaja möödumist jätkuvalt leiab, et tal puuduvad rahalised vahendid menetluskulude tasumisega alustamiseks, siis on tal õigus pöörduda vastavasisulise taotlusega maakohtu täitmiskohtuniku poole.

4. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 390 lg-test 1, 2, 3 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu

18. mai 2015. a kohtuotsuse muutmata ja süüdistatava S. Schütsi määruskaebuse rahuldamata.

Meelika Aava Andres Parmas Sten Lind /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/