4-15-6221/7 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

07. septembril 2015 Tallinnas, Harju Maakohtu

Liivalaia kohtumajas, kirjalikus menetluses

Väärteoasja number

4-15-6221

Kohtunik

Anne Rebane

Väärteoasi

H.J-i väärteoasi LS § 201 lg 1 järgi

Vaidlustatud otsus

PPA

Põhja

Prefektuuri

Korrakaitsebüroo

Liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse

23.07.2015.a. otsus väärteoasjas 2302,15,010556

Kaebuse esitaja

, isikukood: XXX; elukoht:

H.J

XXX; kodakondsus: Eesti; töötab.

Kohtuväline menetleja

PPA Põhja Prefektuur

Väärteoprotokolli number

20150702376402 väärteoasjas nr 2302,15,010556

RESOLUTSIOON

Juhindudes V™S §-st 120 lg 1, 132 p 2 ja § 134

lg 3 kohus otsustas:

1. Rahuldada

H.J-i

kaebus

PPA

Põhja

Prefektuuri

Korrakaitsebüroo

Liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse

23.07.2015.a.

otsus

väärteoasjas

2302,15,010556 temale karistuseks määratud rahatrahvi vähendamiseks.

2. Tühistada kohtuvälise menetleja otsus osaliselt, nimelt H.J-ile mõistetud karistuse osas ja teha väärteoasjas uus otsus, millega karistada H.J Liiklusseaduse § 201 lg 1 alusel rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o. summas 200.- (kakssada) eurot.

3. Rahatrahv tuleb tasuda 15 päeva jooksul arvates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest väärteoasjas nr 2302,15,010556 tehtud kohtuvälise menetleja otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvetele märkides viitenumbriks 10220155136372 ja selgitusse väärteoasja number (2302,15,010556). Kui nimetatud tähtajaks ei ole rahatrahv tasutud, siis saadetakse kohtuotsus kohtutäiturile täitmiseks.

Edasikaebamise kord

Kaebuse esitaja advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal on õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on pooltele tutvumiseks kättesaadav. Käesolev põhjendatud kohtuotsus on pooltele tutvumiseks kättesaadav alates 07. septembrist 2015.a.

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA

Menetluse käik ja asjaolud

1.1.PPA

Põhja

Prefektuuri

Korrakaitsebüroo

Liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse 23.07.2015.a. otsusega väärteoasjas 2302,15,010556 karistati H.J selle eest, et 02.07.2015.a. kell 20:50 Harju maakonnas Viimsi-Rohuneeme tee 7. kilomeetril juhtis ta mootorsõidukit Kawasaki Z750, omamata vastava, s.o. A kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust, rikkudes LS § 90 lg 1 p 1 nõudeid. Karistuseks määrati LS § 201 lg 1 alusel rahatrahv 90 trahviühikut ehk 360 eurot.

1.2. Harju Maakohtusse saabus H.J-i kaebus nimetatud otsuse

tühistamiseks. Kaebusest nähtub, et H.J: 1) ei vaidlusta väärteo toimepanemist; 2) juhib tähelepanu asjaolule, et tal puuduvad varasemad rikkumised; 3) põhjendab rikkumist sooviga harjutada kõrvalisel teel sõitu, et valmistuda peatseks sõidueksamiksoma senise juhistaaži jooksul on ta liigelnud hoolikalt; 4) leiab, et temale määratud „peaaegu maksimumkaristus“ on ilmselgelt liiga karm; 5) ei soovi kohtuistungist osa võtta. 1.3.PPA Põhja Prefektuur esitas kohtule kirjaliku seisukoha. Kirjalikus seisukohas: 1) nõustutakse kaebuse lahendamisega kirjalikus menetluses; 2) leitakse, et puuduvad alused kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ja karistuse vähendamiseks; 3) põhjendatakse karistusmäära valikut (sanktsiooni keskmisest määrast mõnevõrra madalamat karistusmäära) raskendavate asjaolude puudumise, menetlusaluse isiku kahetsuse arvestamisega ning karistuse mõistmise üldiste alustega.

Kohtu põhjendused ja seisukoht

Kohus, tulenevalt V™S §-st 120 lg 1, peab võimalikuks lahendada kaebus kirjalikus menetluses. Kohus, tutvunud väärteoasja materjalidega, leiab, et kaebus tuleb rahuldada ja H.J-i karistust vähendada, s.o. V™S § 132 tähenduses – teha uus otsus.

2.1. Kuigi H.J ei ole väärteo toimepanemist vaidlustanud ning on oma tegu kahetsenud, võtab kohus seisukoha kõigis VtMS § 133 loetletud küsimustes. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt: 1) ei esine väärteoasjas väärteomenetlust välistavaid asjaolusid; 2) tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse, on aset leidnud; 3) teo on toime pannud menetlusalune isik. Kõnealune asjaolu on tõendatud menetlusaluse isiku, samuti tunnistaja Sander Kullamaa ütlustega, aga ka väljavõttega Maanteeameti liiklusregistrist (23.07.2015.a. seisuga). Menetlusalune isik ei ole teo toimepanemist ega kvalifikatsiooni vaidlustanud; 4) tegu on väärtegu ja see on õigesti kvalifitseeritud. LS § 90 lg 1 p 1 kohaselt ei tohi mootorsõidukit juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. LS § 201 lg 1 kohaselt karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguseta isiku poolt rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga; 5) karistuse on määranud selleks pädev kohtuväline menetleja; 6) kohtuväline menetleja on väärteo menetlemisel järginud väärteomenetlusõigust; 7) väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VtMS § 30 alusel.

2.2. Järgnevalt võtab kohus seisukoha VtMS § 133 p 7 ette nähtud küsimuse osas, mis on ka kaebuse keskne küsimus. Kaebaja hinnangul on temale määratud „peaaegu maksimumkaristus“ (90 trahviühikut), mis on ilmselgelt liiga karm. Tõenäoliselt on Kaebaja lähtunud oma hinnangu kujundamisel Liiklusseaduse varasemast redaktsioonist, mis nägi kõnealuse väärteo eest ette rahatrahvi kuni

100 trahviühikut, kuid 01.01.2015.a. jõustunud redaktsioonis nähakse ette rahatrahv kuni 200 trahviühikut. Sellegipoolest asub kohus seisukohale, et kohtuväline menetleja ei ole võtnud karistuse määramisel arvesse kõiki karistuse kohaldamise üldaluseid. Kohtuväline menetleja on küll korrektselt lähtunud sanktsiooni keskmisest määrast ning vähendanud karistust, viidates kergendavale asjaolule, ent kohtu hinnangul ei ole arvestatud preventiivseid kaalutlusi. Kohtuvälise menetleja kirjalikus sisukohas on küll viidatud Riigikohtu lahenditele 3-1-1-99-09 ja 3-1-1-76-07, millest tulenevalt peab karistuse „eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut“. Kuigi kehtiv Karistusseadustik otsesõnu süüdlase isikut kui iseseisvat karistuse mõistmise alust ette ei näe, on kohus siiski seisukohal, et KarS § 56 lg

1 ettenähtud „võimalus mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest“ tähendab, et isiku arvestamine karistuse määramisel on vältimatu. H.J on varem karistamata isik ja tema süü kõnealuse väärteo toimepanemisel ei olnud suur. Väärteomenetluses ei ole võimalik kohaldada karistusest tingimisi vabastamist kui süüteo toimepanija suhtes usaldust väljendavat instituuti. Lähtudes põhimõttest, et kui kuriteo toimepanijasse on kohtul võimalik „väljendada usaldust“, siis peaks sarnaselt suhtuma ka väärteo kui olemuselt kergema süüteo toimepanijasse. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et väärteomenetluses tuleb varem karistamata isikule karistuse määramisel (olukorras, kus süü suurus ei tingi vastupidist) lähtuda eeldusest, et niisuguse (s.o. varem karistamata) isiku eripreventiivseks mõjutamiseks piisab kergemast karistusest kui sanktsiooni keskmisest määrast lähtudes määratud karistus. Seega leiab kohus, et H.J-ile määratud karistuse puhul ei olnud piisavalt arvestatud tema isikut ehk tema eripreventiivse mõjutamise võimalust ning kohtu hinnangul piisab nimetatud eesmärgi täitmiseks kergemast karistusest, milleks antud juhul on rahatrahv 50 trahviühiku ulatuses.

Anne Rebane

Kohtunik