1-15-4367/18 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1 (4)

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

7. september 2015, Tallinn Kriminaalasja number 1-15-4367 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Julia Katškovskaja ja Andres Parmas Kohtuistungi

sekretär

Kea Lemming Kohtuistungi toimumise aeg

2. september 2015. a Kriminaalasi Z.H süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7, KarS § 266 lg 1 ning KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kokkuleppemenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 16. juuli 2015. a otsus Apellant Süüdistatav Prokurör Helga Aadamsoo Süüdistatav

Z.H Isikukood XXX; elukoht Xxxxx-xxxx xx-x, xxxxx;

eesti Vabariigi kodanik; xxxxxxxxx; emakeel vene keel, valdab eesti keelt; ei

tööta Kaitsja Ants Nõmmik

RESOLUTSIOON Jätta süüdistatava Z.H apellatsioon rahuldamata ja Pärnu Maakohtu 16.07.2015. a otsus muutmata.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Prokurör Helga Aadamsoo, süüdistatav Z.H ja tema kaitsja Ants Nõmmik sõlmisid a kokkuleppe, mille kohaselt mõistetakse Z.H süüdi KarS § 200 lg 2 28.05.2015. p 7, § 266 lg 1 ja § 199 lg 2 p 9 järgi ning teda karistatakse 3-aastase, 3-kuulise ja 2-kuulise

2 (4)

vangistusega. KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel mõistetakse kuritegude kogumi eest karistuseks kolm aastat üks kuu vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvatakse karistusaja hulk eelvangistuses viibitud aeg 16.12.2013, so 1 päev. KarS § 65 lg 2 alusel mõistetakse kohtuotsuste kogumi eest liitkaristus, suu ust 18.09.2013 rendades mõistetud karist Pärnu Maakohtu otsusega mõistetud karistusest kandmata 2 aasta 5 kuu 26 päeva võrra. Liitkaristuseks on 5 aastat 6 kuud 25 päeva vangistust.

2. a kokkuleppemenetlu Pärnu Maakohtu 16.07.2015. ses tehtud otsusega mõisteti

Z.H KarS ning teda karistati § 200 lg 2 p 7, § 266 lg 1 ja § 199 lg 2 p 9 järgi süüdi 3-aastase, 3-kuulise ja 2-kuulise vangistusega. KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel mõistis kohus kuritegude kogumi eest karistuseks 3 aastat ja 1 kuu vangistust. alusel arvas KarS § 68 lg 1 maakohus karistusaja hulka Z.H eelvangistuses viibitud ühe päeva. KarS § 65 lg 2 alusel mõistis maakohus kohtuotsuste kogumi eest Z.H-le liitkaristuse 5 aastat, 6 kuud ja 25 päeva vangistust suurendades mõistetud karistust Pärnu , Maakohtu 18.09.2013 otsusega nr 1-13-

6031 mõistetud karistusest kandmata 2 aasta, 5 kuu, 26 päeva võrra.

3. , kes palub maakohtu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav Z.H otsus ja arutada kriminaalasja uuesti. tühistada Apellatsiooni kohaselt oli Z.H kutsutud 13.07.2015 ringkonnaprokuröri juurde kokkulepet allkirjastama. Kuna tal oli kõrge palavik, ei saanud Z.H kokkuleppe allkirjastamisele ilmuda. Seda selgitas ta ka siis, kui talle helistati ja uuriti, miks ta ei ilmunud. Ta palus uut kokkuleppemenetluse aega ning seda, et kutse saadetaks talle kirjalikult. Uut kutset ta ei saanud,

16.07.2015. a hommikul tulid talle järele politseiametnikud, kes toimetasid ta arestimajja. Z.H väitel halvenes seal tema tervislik seisund veelgi, tema sõnul arestimajja toimetamine „lõi ta närvisüsteemi segamini“. Z.H märgib, et ta on PP arvel. Kell 14.45 toimetati ta Pärnu Maakohtusse kokkuleppemenetlusele. Kohtus ei olnud ta seisund adekvaatne, ta mäletab kohtuistungist vaid üksikuid lõike. Ta ei saanud õigesti aru, mis kohtus toimus. Kui ta püüdis oma olukorda selgitada, selgus, et istung oli juba lõppenud.

4. , milles leiab, Prokurör H. Aadamsoo esitas Z.H apellatsioonile kirjaliku vastuse et maakoht

u otsuse tühistamiseks alust ei ole. Apellatsioonis on ekslikult märgitud, et 13.07.2015 pidi toimuma kokkuleppe allkirjastamine. Z.H andis lepingulise kaitsja juuresolekul oma allkirja kokkuleppele 28.05.2015 ja sai siis kokkuleppest koopia. 13.07.2015. a Z.H Pärnu Maakohtu istungile ei ilmunud. Kohtuistungil teatas kohtunik, et kohus helistas Z.H-le ja uuris, miks ta ei ole istungile ilmunud. Z.H oli vastanud, et on haigestunud ja ei saa istungil osaleda, kuid tõendit ei ole. Uut kõnet kohus teha ei saanud, kuna järgmisele kõnele Z.H ei vastanud ja siis oli telefon välja lülitatud.

Z.H ka ise kinnitab apellatsioonis, et talle kohtust helistati ja küsiti arstitõendi olemasolu kohta. Apellatsioonist nähtub aga, et Z.H püüdnud mingilgi viisil ei olnud

oma tervislikku seisundit arstilikult kontrollida.

Kuna Z.H ei olnud arstitõendit esitanud, leidis prokurör, et Z.H ei olnud kohtuistungile ilmumata jätmiseks mõjuvat põhjust. Seetõttu taotles prokurör Z.H sundtoomist. Sundtoomise kohaldamisel puudub kohtul kirjaliku kutse edastamise kohustus.

3 (4)

Prokurör leiab, et Z.H väited selle kohta, et ta 16.07.2015 tundis end väga halvasti, on paljasõnalised. Pärnu Arestimaja juht selgitas

15 prokurörile, et 29.07.20 sundtoomisega oli paigutatud Z.H arestimajja 16.07.2015 kell 8.50, kus Z.H oma tervisliku seisundi kohta arestimajale suulisi ega kirjalikke avaldusi ei teinud.

16.07.2015 kohtuistungil osalesid sundtoodud Z.H , tema lepinguline kaitsja ja prokurör. Kohtuistungil kohus, peale kokkuleppe ülevaate avaldamist, küsis süüdistatavalt, kas ta sai aru kokkuleppe sisust kinnitas kohtule,

ja kas sõlmis kokkuleppe vabal tahtel. Z.H et kokkulepe tema vabal tahtel.

oli sõlmitud Prokuröri väljanägemine ja olek ei erinenud varasemalt, hinnangul Z.H

kahel korral

kokkuleppe menetluse läbirääkimistel kohtumistel nähtu oli väliselt rahulik ja st. Z.H kohtuistung möödus tavapäraselt. Prokurör leiab, et Z.H välja mitte ühtki seadusest ei too

tulenevat etteheidet, mida saaks tõlgendada KrMS § 338 sätestatud tühistamise aluste alla, sealhulgas KrMS § 339 lg 1 p 12 sätestatud ausa ja õiglase

kohtumenetluse rikkumisena.

5. Ringkonnakohtu istungil kinnitas Z.H, et jääb oma apellatsiooni juurde, ta ei ole tegelikult sõlmitud kokkuleppega nõus ning soovib, et kriminaalasja arutataks üldmenetluses. Kaitsja toetas esitatud apellatsiooni. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, leides, et maakohus on teinud põhjendatud ja õiguspärase otsuse.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. -st 4 on kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale Tulenevalt KrMS § 318 lg apelleerimine võimalik vaid seaduses loetletud alustel. Eelkõige on õigus esitada apellatsioon juhul, kui kohtumenetluse pool leiab, et kohus on rikkunud kokkuleppemenetlust reguleeriva KrMS 9. peatüki 2. jao sätteid. Z.H leiab, et maakohus ei oleks tohtinud 16.07.2015. a tema kriminaalasja arutada, kuna terviseseisundist tulenevalt ei olnud ta adekvaatne. Seega väidab Z.H sisuliselt, et maakohus ei selgitanud nõuetekohaselt välja seda, kas ta saab kokkuleppest aru ja kas see vastab tema tahtele. KrMS § 247 lg 2 kohaselt peab kohus seda tegema. Seega tugineb

Z.H apellatsioon sisuliselt väitele, et maakohus on rikkunud kokkuleppemenetluse nõudeid. Järelikult on tegemist lubatava apellatsiooniga ning ringkonnakohtul on kohustus kontrollida, kas maakohus on järginud kokkuleppemenetluse nõudeid.

7. Ringkonnakohus ei pea tõendatuks Z.H väidet, et ta ei saanud oma terviseseisundi tõttu maakohtu istungil toimuvast aru.

7.1 Esiteks nendib ringkonnakohus, et Z.H väited tema terviseprobleemide kohta on vastuolulised. Apellatsioonis väidab Z.H, et tema toimetamine arestimajja 16.07.2015. a hommikul „lõi tema närvisüsteemi segamini“, s.t seisund, mille tõttu ta ei olnud kohtuistungil osalema, tekkis samal päeval arestimajas viibides. Ringkonnakohtu istungil väitis Z.H, et just samal päeval di ema viima ta psühhiaatri juurde, s.t juba eelnevalt olid tekkinud pi

terviseprobleemid, mille tõttu ta vajas psühhiaatrilist abi. Z.H väidete usaldusväärsust kahandab ringkonnakohtu jaoks ka see, et kuigi Z.H väitel oli tal juba alates 12.07.2015 palavik ja enda väitel tundis ta end väga halvasti, ei pöördunud ta 13., 14. ega 15. juulil arsti

4 (4)

poole. Seejuures oli ta teadlik sellest, et ka kohus soovib talt saada arstitõendit, kuna ta ei ilmunud 13.07.2015 kohtuistungile Z.H kinnitab ise apellatsioonis, et kui talle – 13.07.2015. a kohtust helistati, selgitati talle seda, et tal peab olema kohtule esitada arstitõend.

7.2 Maakohtu istungi protokollist ei nähtu, et kohtul, prokuröril või kaitsjal oleks tekkinud kahtlus, et Z.H terviseseisund on selline, et ta ei ole võimeline kriminaalasja arutamisel osalema. Seda, kui inimene end palaviku tõttu halvasti tunneb, võib pidada asjaoluks, mille märkamiseks ei ole vaja meditsiinilist eriharidust. Samuti peaks suhtlemisel olema märgatav see, kui isikul on probleeme toimuvast arusaamisega. Võib eeldada, et kaitsja selle märkamisel, et ta klient ei tunne end hästi, sellest kindlasti kohtule teada annab. Kuna ühtegi sellekohast tähelepanujuhtimist maakohtu istungi protokollis ei ole, tähendab see, et kohtumenetluse pooltel ega kohtul ei tekkinud kahtlust, et süüdistatava terviseseisund võiks takistada tal kohtuistungil toimuva mõistmist ning kohtuistungist osavõtmist. Maakohtu istungi protokolli kohaselt on kohus esitanud süüdistatavale erinevaid küsimusi ja süüdistatav on neile vastanud. Nii on süüdistatav kinnitanud, et talle on tema õigused arusaadavad, samuti on talle arusaadav talle esitatud süüdistus ja sõlmitud kokkuleppe sisu. Süüdistatav on kinnitanud ka seda, et kokkulepe vastab tema tegelikule tahtele, keegi ei ole teda kokkuleppele sundinud ning ta jääb sõlmitud kokkuleppe juurde. Kohtuotsuse kuulutamisel kinnitas süüdistatav, et otsus on talle arusaadav. Istungiprotokolli kohaselt on Z.H vastused küsimustele asjakohased. Seega ei näita tema käitumine maakohtu istungil seda, nagu ei oleks ta saanud istungil toimuvast aru.

E. Viirad väitis nii apellatsioonis kui ringkonnakohtu istungil, et soovis kohut informeerida sellest, et ta tunneb end halvasti ja ei ole võimeline menetluses osalema, kuid ta ei saanud selleks võimalust: olevat selgunud, et kohtuistung on juba lõppenud. Kuna Z.H sai kohtuistungil korduvalt sõna, ei pea paika väide, et tal ei olnud võimalik kohut tema informeerida sellest, et ta tunneb end halvasti. Ka isiku kinnipidamise protokolli kohaselt ei olnud Z.H tema kinnipidamisel mingeid pretensioone. Ta on oma allkirjaga kinnitanud, et talle on tema õigusi tutvustatud ja ta on neist aru saanud. Lisaks on ta ise märkinud vastuväidete ja taotluste lahtrisse, et tal ei ole taotlusi ning et õde on tema kinnipidamisest teadlik (toim.l. 213).

8. Seega näitavad tõendid seda, et Z.H oli võimeline maakohtu istungil toimuvast aru saama, ta avaldas istungil selgelt oma tahet, kinnitades, et jääb sõlmitud kokkuleppe juurde.

Seega on maakohus nõuetekohaselt selgitanud välja selle, kas Z.H on sõlminud kokkuleppe oma vabal tahtel ning kas ta endiselt soovib jääda kokkuleppe juurde. See tähendab, et maakohus ei ole rikkunud KrMS 9. peatüki 2. jao sätteid. Asjaolu, et Z.H on pärast maakohtu istungit seisukohale, et ta ei ole enam kokkuleppega nõus, ei anna aga alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p le 1 jätab - ringkonnakohus apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

/allkirjastanud digitaalselt/ /allkirjastanud digitaalselt/ /allkirjastanud digitaalselt/

Sten Lind

kaja

Andres Parmas Julia Katškovs