1-14-5226/186 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

7. september 2015 Tartu (kirjalik menetlus)

Väärteoasja number

1-14-5226

Kohtukoosseis

Maarika Kuusk, Mati Kartau, Tiit Lõhmus

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 17. augusti 2015

määrus riigi õigusabi andmata jätmise kohta Euroopa

Inimõiguste Kohtusse pöördumiseks

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

süüdimõistetu Jaak Reinomägi määruskaebus

RESOLUTSIOON

Jätta Viru Maakohtu 17. augusti 2015 määrus muutmata ning süüdimõistetu Jaak

Reinomägi määruskaebus rahuldamata.

KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu

Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised

kohtumenetluse pooled viieteistkümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai

vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

Asjaolud

1.

10.08.2015.a. saabus Viru Maakohtule Jaak Reinomägi taotlus riigi õigusabi saamiseks.

Taotleja kirjutab, et kriminaalasja 1-14-5226 kohtumenetluse vältel koheldi teda ebainimlikult

(art 3 rikkumine) põhjusel, et kohtumenetlust teostati art 6 vastaselt ja et teda on

diskrimineeritud (art 14 riive) ja jäetud korduvalt ilma tõhusast õiguskaitsevahendist (art 13).

Talle ei ole tagatud õiguste iseseisev käitamine. J. Reinomägi soovib esitada kaebuse Euroopa

Inimõiguste Kohtule (EIK) ja taotleb selleks riigi õigusabi.

2. Taotluse kohaselt ei võimalda J. Reinomägi majanduslik seisund tal ise leida õigusabi

osutajat oma õiguste käitamiseks. Samas õigusabi vajalikkus tuleneb rikkumiste paljususest

(mahust) ja nende iseloomust – J. Reinomägi väitel koheldi teda seoses talle määratud kaitsjaga

pikaajaliselt inimväärikust alandavalt, millega tekitati talle hingelist valu.

3. Samuti soovib ta PS § 45 alusel riigi õigusabi vahendusel avalikustada asjaolud seoses

tema poolt poest ostetud pükstega ning asjaolud selle kohta, kuidas rikkumiste korral takistati

taotlejat käitamast tõhusat õiguskaitsevahendit.

4. Asjast taotlejale tulenevaks võimalikuks kasuks on märgitud: õiguste, millistest taotlejat

on ilma jäetud, kättesaadavus ja nende taastamine; riigivõimu omavoli ja õigusvastasuse

tuvastamine paljudes olulistes asjades.

Esimese astme kohtu määruse sisu

5. Maakohus analüüsis RÕS § 37 lg-d 1 ja 3 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooni (EIÕK) artikleid 34 ja 35 ning leidis, et J. Reinomäe taotlus riigi õigusabi

saamiseks tuleb jätta rahuldamata, kuna tema kaebus EIK-sse oleks põhjendamatu. J.

Reinomägi on asunud kaebeõigust kuritarvitama.

Maakohus märkis, et J. Reinomägi on oma taotluses viidanud Inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooni artiklitele, mida väidetavalt tema suhtes on rikutud, kuid taotleja ei ole

märkinud konkreetselt ühtegi asjaolu, milles viidatud artiklite rikkumised on väljendunud, kes

neid on rikkunud ja mil viisil. J. Reinomägi rahulolematus kohtumenetluse teostamise üle on

üldsõnaline, deklaratiivne ning faktiliselt põhistamata. Samuti ei ole J. Reinomägi selgitanud,

mis on need paljud olulised asjad, milles tuleks tuvastada riigivõimu omavoli ja õigusvastatus

ja milles see väljendub. Kohus asus seisukohale, et pole mingit mõistlikku alust arvata ja pole

ka eluliselt usutav, et kolme astme kohtud, prokuratuur, advokatuur ja erinevad

justiitsametnikud on võtnud eesmärgiks J. Reinomäe tagakiusamise ja tema õiguste

süstemaatilise rikkumise. Kohus leidis, et J. Reinomägi ilmselgelt kuritarvitab kaebeõigust.

Määruskaebuses esitatud taotluste sisu

6. J. Reinomägi taotleb maakohtu määruse tühistamist ning riigi õigusabi andmist EIK-sse

pöördumiseks.

Ta leiab, et määrus on õigusvastane. Riigi õigusabile esitatavad andmed kehtestab riigi

õigusabi seadus ja selle järgi tuleb kirjelduses märkida probleemi põhjendus, miks riigi

õigusabi saamine on vajalik taotleja õiguste kaitseks ning milline on asjast taotlejale tulenev

võimalik kasu. Seadusest ei tulene kohustust märkida asjaolusid, milles väljenduvad taotluse

esitaja poolt väidetud rikkumised, kes neid on rikkunud ja mil viisil, samuti rikkumise laadi.

RÕS § 37 lg 3 sätestab riigi õigusabist keeldumise alused. EIÕK art 35 sätestab eeldused

EIK- sse pöördumiseks. Konventsiooni artiklist 35 tuleneb, et konventsiooni osaline saab

isikule riigi õigusabi andmise üle otsustamisel kontrollida üksnes seda, kas asjas on

ammendunud kõik siseriiklikud õiguskaitsevahendid ning kas järgitud on 6 kuu tähtaega

lõpliku otsuse tegemisest arvates. Ainuüksi EIK on pädev otsustama esitatud kaebuse

vastuvõetavuse kriteeriumeid art 35 lg-te 2,3,4 järgi. Seega on maakohus asunud õigusvastaselt

täitma EIK kohtuniku ülesandeid. Nimelt võib EIK vastu võtta kaebusi igalt üksikisikult,

vabaühenduselt ja isikurühmalt, kes väidavad, et nad on konventsioonis ja selle protokollide

sätestatud õiguste konventsiooniosaliste poolt toime pandud rikkumiste ohvriks.

Konventsiooniosalised ei või mingil viisil takistada selle õiguse tõhusat kasutamist. Antud

juhul on maakohus kuritarvitanud oma õigusi (art 17) ning vastuolus art 34 seadnud J.

Reinomäele takistusi EIK- sse pöördumiseks. Seoses sellega, et kohus teab, et EIK-sse

pöördumine iseseisvalt pole tagatud, on kohus kohelnud J. Reinomäge ebainimlikult,

diskrimineerivalt ja piiravalt (art 6 lg 1 mõttes).

Määruses puudub ka igasugune põhjendus, miks jäeti riigi õigusabi taotlus rahuldamata osas,

mis puudutab PS § 45 kehtestatud õiguste käitamist.

Isegi kui kohus leidis, et andmed on puudulikud, pidanuks ta jätma kaebuse käiguta.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on põhjendatud ja seaduslik ning J.

Reinomäe määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

7.1

J. Reinomäe kaebuse põhiväide seisneb selles, et kohus ületas oma pädevust, jättes

rahuldamata tema taotluse riigi õigusabi saamiseks EIK-sse pöördumiseks. J. Reinomäe arvates

saab kohus võtta seisukoha vaid formaalsete eelduste täidetuse osas (st kas asjas on

ammendunud kõik siseriiklikud õiguskaitsevahendid ning kas järgitud on 6 kuu tähtaega

lõpliku otsuse tegemisest arvates), samas aga on vaid EIK-l õigus hinnata kaebuse

vastuvõetavust ning maakohus on seega takistanud J. Reinomäe pöördumist EIK-sse, koheldes

teda ebainimlikult, diskrimineerivalt ja piiravalt.

7.2

RÕS § 37 lg 1 sätestab, et Eesti kodanik või Eestis elamisloa alusel viibiv isik, kes

vastab RÕS § 6 lg 1 nõuetele, võib RÕS-is ettenähtud korras saada riigi õigusabi kaebusega

EIK-sse pöördumiseks kuni võimaluse tekkimiseni taotleda õigusabi Euroopa Inimõiguste

Kohtult, kui tema kaebuse aluseks oleva inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni või

selle juurde kuuluvate ja Eesti suhtes siduvate lisaprotokollide väidetava rikkumise on toime

pannud Eesti riik.

7.3

RÕS § 37 lg 3 sätestab, et maakohus keeldub käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel riigi

õigusabi andmisest, kui ta leiab, et esitatav kaebus ei oleks inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni artikli 35 kohaselt vastuvõetav.

7.4

EIÕK artikkel 35 lõike 3 kohaselt tunnistab kohus vastuvõetamatuks iga artikli 34 järgi

esitatud avalduse, mida ta peab kokkusobimatuks konventsiooni või selle juurde kuuluvate

protokollide sätetega, selgelt põhjendamatuks või kaebeõiguse kuritarvituseks.

7.5

Seega tuleneb RÕS § 37 lg-st 3 üheselt kohtu volitusnorm hinnata kaebuse

vastuvõetavust inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 35 kohaselt. Kui

kohus leiab, et esitatav kaebus ei ole vastuvõetav nimetatud sätte alusel, on tal õigus RÕS § 37

lg 1 alusel keelduda riigi õigusabi andmisest. Järelikult ei ole maakohus on pädevust antud

asjas ületanud, mistõttu ei tee ka J. Reinomäe vastupidine seisukoht maakohtu määrust

ebaseaduslikuks ega taotleja õigusi piiravaks.

7.6

Vastavalt EIK juhistele peab kaebuse esitaja tõendama, et kaevatavad asjaolud on

seotud õigustamatu sekkumisega tema põhiõigustesse. J. Reinomägi on piirdunud üksnes

üldsõnaliste konstateeringutega, et kogu kriminaalasja nr 1-14-5226 vältel koheldi teda

ebainimlikult (art 3 rikkumine) põhjusel, et kohtumenetlust teostati art 6 vastaselt ja et teda on

diskrimineeritud (art 14 riive) ja jäetud korduvalt ilma tõhusast õiguskaitsevahendist (art 13).

Täpsemalt on J. Reinomägi üksnes selgitanud, et menetluse väitel koheldi teda seoses talle

määratud kaitsjaga pikaajaliselt inimväärikust alandavalt.

7.7

Väärib märkimist, et kaitseõiguste rikkumisega seotud küsimusi on J. Reinomägi

tõstatanud nii apellatsioonikohtus, kui ka Riigikohtule saadetud avalduses. Mõlemad

kohtuinstantsid on põhjalikult vaaginud J. Reinomäe väiteid ja leidnud, et isiku väited

kaitseõiguste rikkumise kohta on ekslikud (vt Tartu Ringkonnakohtu 1-14-5226 otsuse p-d 9-

9.22 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi esimehe vastuskiri J. Reinomäe avaldusele).

7.8

Asjas Kreuz vs. Poola märkis EIK, et piirangu konventsioonile vastavuse hindamisel ei

ole EIK-i eesmärk määrata, millised on kõige sobivamad abinõud kohtule juurdepääsu õiguse

reguleerimiseks riigis. Samuti ei hinda EIK asjaolusid, mis viisid liikmesriigi kohtus vastava

otsuse langetamiseni. EIK ülesanne on kontrollida, kuidas liikmesriik on rakendanud talle

antud kaalutlusõigust, ja kindlaks teha, kas riigivõimu otsuste tagajärjed on konventsiooniga

kooskõlas. Kohus lähtub kontrolli teostamisel konventsiooni eesmärgist, mille kohaselt ei tohi

juurdepääs kohtule olla teoreetiline ja illusoorne. Kohtule tõhusa juurdepääsu tagamine võib

tähendada niisuguseid abinõusid nagu nt tasuta õigusabi andmine, sest sellise abi puudumisel

võib seadusandja rikkuda üldist kohtutee garantiid tegevusetusega.

7.9

Eeltoodust tulenevalt hindab EIK peaasjalikult seda, kas liikmesriik on taganud isikule

tõhusa juurdepääsu kohtule, mitte aga seda, kas isik on rahul oma kaitsja tegevusega. Seega ei

oleks J. Reinomäe kaebusel kaitseõiguste rikkumisest EIK- s ilmselgelt perspektiivi.

7.10

Lisaks märgib ringkonnakohus, et kuigi J. Reinomägi leiab edasikaebuses, et maakohus

pidanuks andma talle täiendava tähtaja taotluse käiguta jätmise näol oma seisukohtade

põhistamiseks, ei keelanud miski tal esitada oma täiendavaid väiteid rikkumiste sisu kohta

ringkonnakohtule esitatavas määruskaebuses. Seda J. Reinomägi aga ei teinud. Seetõttu loeb

apellatsioonikohus J. Reinomäe väited paljasõnalisteks.

7.11

Lisaks on J. Reinomägi taotlenud maakohtu määrus tühistamist põhjusel, et ta tahab

riigi õigusabi vahendusel avalikustada asjaolud seoses tema poolt poest ostetud pükstega.

Ringkonnakohus märgib, et Euroopa Inimõiguste Kohtusse ei ole võimalik kaevata selle peale,

et otsus oli vale või et riigisisene kohus eksis. Kohus ei ole riigisiseste kohtute

apellatsiooniastmeks ja ei saa muuta ega tühistada nende tehtud otsuseid. Euroopa Inimõiguste

Kohus tahab eelkõige ausa ja õiglase kohtumenetluse läbiviimist, mis ei rikuks

menetlusosaliste inimõigusi ja põhivabadusi. Asjaolu, et J. Reinomägi ei nõustu tema suhtes

tehtud süüdimõistva kohtuotsusega (milles mh tuvastati, et J. Reinomägi süü pükste

vargusepisoodis), ei anna talle kaebeõigust pöördumiseks Euroopa Inimõiguste Kohtusse

tõendite ümberhindamiseks ja siseriikliku materiaalõiguse järgimise tuvastamiseks. Nimetatud

küsimused ei ole Euroopa Inimõiguste Kohtu pädevuses.

8. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et J. Reinomäe taotlus riigi

õigusabi määramiseks Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumiseks ei ole põhjendatud ning

maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja J. Reinomäe määruskaebus rahuldamata.

Maarika Kuusk

Mati Kartau

Tiit Lõhmus