2-14-16446/34 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

7. september 2015 Tartu

Tsiviilasja number

2-14-16446

Tsiviilasi

XX hagi T.T., A.P., K.P. ja CC vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 9. veebruari 2015 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): XX (isikukood XXXXXX), esindaja

vandeadvokaat Indrek Sirk

Vastustajad (kostjad):

1. T.T. (isikukood XXXXXX)

2. A.P. (isikukood XXXXXX)

3. K.P. (isikukood XXXXXX)

4. CC (isikukood XXXXXXX)

Vastustajate esindaja vandeadvokaat Veikko Puolakainen

RESOLUTSIOON 1. Tühistada Tartu Maakohtu 9. veebruari 2015 otsus osas,

millega jäeti rahuldamata XX hagi A.P. ja K.P. vastu

(resolutsiooni punkt 1), samuti CClt XX kasuks

väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise ja viivise

suuruse osas (resolutsiooni punktid 2 ja 3), ning teha

tühistatud osas uus otsuse, millega rahuldada XX hagi CC,

A.P. ja K.P. vastu ning mõista välja CClt, A.P.lt ja K.P.lt

solidaarselt XX kasuks mittevaralise kahju hüvitis 7500

eurot, viivis seisuga 07.09.2015 846,53 eurot ning alates

08.09.2015 viivis põhivõlgnevuselt 7500 eurot kuni kohase

täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

2. Muus osas jätta Tartu Maakohtu 9. veebruari 2015 otsus

muutmata.

3. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks

järgmiselt:

„3.1. Jätta rahuldamata XX hagi T.T. vastu mittevaralise

kahju hüvitamiseks.

3.2. Rahuldada XX hagi CC, A.P. ja K.P. vastu

mittevaralise kahju hüvitamiseks.

3.3. Välja mõista CClt, A.P.lt ja K.P.lt solidaarselt XX

kasuks mittevaralise kahju hüvitis 7500 eurot, viivis

seisuga 07.09.2015 846,53 eurot (kaheksasada

nelikümmend kuus eurot 53 senti) ning alates 08.09.2015

viivis põhivõlgnevuselt 7500 eurot kuni kohase täitmiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.“

4. Apellatsioonkaebus rahuldada.

Menetluskulude jaotus

1. Jätta T.T. menetluskulud maakohtus XX kanda.

2. Välja mõista XXlt T.T. kasuks menetluskulud

maakohtus summas 729 eurot (seitsesada kakskümmend

üheksa eurot).

3. Jätta XX menetluskulud maakohtus, mis on seotud

hagiga CC, A.P. ja K.P. vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks, solidaarselt CC, A.P. ja K.P. kanda; T.T.

vastu esitatud hagiga seotud menetluskulud jätta XX enda

kanda.

4. Välja mõista CClt, A.P.lt ja K.P.lt solidaarselt XX

kasuks menetluskulud maakohtus summas 1054,80 eurot

(üks tuhat viiskümmend neli eurot 80 senti).

5. Välja mõista CClt, A.P.lt ja K.P.lt solidaarselt XX

kasuks menetluskulud ringkonnakohtus summas 384 eurot

(kolmsada kaheksakümmend neli eurot).

6. CC, A.P. ja K.P. poolt XXle hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust

kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni

viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. XX (hageja) esitas 17. aprillil 2014 Tartu Maakohtule hagi T.T. (kostja I), A.P. (kostja II), K.P.

(kostja III) ja CC (kostja IV) vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hageja palus mõista kostjatelt

hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu õiglasel äranägemisel ning viivise alates

hagiavalduse esitamisest kuni nõude täitmiseni.

Hagiavalduses märgitu kohaselt juhtus 8. juunil 2012 Jõgeva maakonnas Palamuse vallas

Pikkjärve-Sääsküla maantee 2. kilomeetril liiklusõnnetus, kus kostja IV sõitis kostjale I kuuluva

ATV-ga otsa hageja juhitud mootorrattale. Hageja sai tervisekahjustuse ning ei ole käesoleva ajani

terveks saanud. 10. märtsil 2013 sõlmisid kostja I ja hageja kokkuleppe hagejale tekitatud varalise

kahju hüvitamiseks. Nimetatud kokkulepe on täidetud. Kostjad vastustavad hagejale tekitatud

mittevaralise kahju eest VÕS §-de 1056, 1043, 1045 ja 1050 alusel. Hageja palus kohtul hinnata

kostjate riski- ja seejärel deliktilist vastutust. Mootorsõiduki otseseks valdajaks oli seda juhtinud

kostja IV, kaudseks valdajaks omanik kostja I. Kostjal I oli mootorsõiduki omanikuna kohustus

tagada tema valduses oleva sõiduki õige kasutamine ja nõuetekohane hoidmine (LS § 72 lg 1), ta

ei tohtinud mootorsõidukit juhtima lubada juhtimisõiguseta juhti (LS § 90 lg 2). Kostjal IV puudub

mootorsõiduki juhtimisõigus (LS § 90 lg 1) ning sõites pinnasteelt kattega teele ei andnud ta teed

teel mootorrattaga liikuvale hagejale (LS § 17 lg 4), kaldudes teele sõites ka vastassuunavööndisse

(LS § 48 lg 2, § 2 p 60, § 14 lg 1). Kostjad II ja III lubasid oma alaealisel lapsel, kellel puudus

mootorsõiduki juhtimisõigus, sõita registreerimata mootorsõidukiga (VÕS § 1053 lg 2).

Hageja töö- ja isiklik elu on tagasipöördumatult muutunud. Hagejal on tõsine oht kaotada töö.

Vigastus segab igasugust aktiivset liikumist ning hageja ei saa oma hobidega tegeleda. Arvestades

senist kohtupraktikat ja hageja elukvaliteedi langust hindas hageja talle tekitatud mittevaralise

kahju suuruseks 15 000 eurot.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu. Vastuväidete kohaselt ei kohaldu riskivastutuse sätted kostjate I

– III suhtes, samuti ei ole täidetud deliktiõigusliku vastutuse eeldused. Hageja poolt juhitud

mootorratas on oma olemuselt suurema ohu allikas. Mittevaralise kahju hüvitamine ei ole VÕS

§ 1056 kaitse-eesmärgiks. Kahju on ebaselge ning tõendamata. Hageja poolt nõutav hüvitis

summas 15 000 eurot on ülemäära suur. Kostjate hinnangul esineb alus kahjuhüvitise

vähendamiseks (VÕS § 139), kuivõrd hageja sõidukiirus võis olla lubatust oluliselt suurem.

Varalise kahju katteks on hageja saanud 5832 eurot ning on kostja arvelt säästnud sisuliselt

4000 eurot, mis peaks olema piisav selleks, et katta ära võimalik mittevaraline kahju.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 9. veebruari 2015 otsusega XX hagi T.T., A.P. ja K.P. vastu mittevaralise

kahju hüvitamiseks rahuldamata, rahuldas hagi CC vastu osaliselt, mõistis CClt XX kasuks välja

mittevaralise kahju hüvitise 800 eurot, viivise 9. veebruari 2015 seisuga 53,89 eurot

ja viivise protsendina põhinõudelt (800 eurolt) VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 10.

veebruarist 2015 kuni põhinõude täieliku täitmiseni.

Maakohus jättis XX menetluskulud tema enda kanda, T.T., A.P. ja K.P. menetluskulud CC kanda,

rahuldas XX avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks, määras kindlaks XX menetluskulud

summas 1406,40 eurot (koos käibemaksuga), rahuldas T.T., A.P., K.P. ja CC avalduse

menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt, määras kindlaks nende menetluskulud summas

2916 eurot (koos käibemaksuga) ning jättis rahuldamata XX taotluse menetluskuludelt

seadusjärgse viivise väljamõistmiseks.

Maakohtu põhjenduste kohaselt on antud juhul tegemist suurema ohu allikaga tekitatud kahjuga

ning saab kohaldada riskivastutuse regulatsiooni. Liiklusõnnetuses osales kaks suurema ohu allikat

(kostja IV juhitud ATV ja hageja juhitud mootorratas). Tuginedes Riigikohtu lahenditele

nr 3-2-1-161-10 ja 3-2-1-75-07 leidis kohus, et kuna kahju kannatajaks oli hageja, siis vastutab

teine suurema ohu allika valdaja (kostja IV) igal juhul kahju tekkimise eest. Riskivastutuse puhul

ei oma tähtsust, kes oli liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi. Riigikohtu hinnangul see, kas keegi

osalenutest rikkus liikluseeskirja, ei oma vastutuse määramisel tähtsust. Kohus jättis seetõttu

nimetatud asjaolud hindamata ja märkis, et mõningad asjaoludest võivad anda aluse hüvitise

vähendamiseks, kuid sealjuures on olulise tähtsusega VÕS § 139 lg-s 3 sätestatud piirang.

Maakohus leidis, et antud asjas ei esine VÕS §-s 1057 sätestatud aluseid. Hageja on tõendanud

endal kehavigastuste ja tervisekahjude esinemise. Hagejal tekkis ka varaline kahju, kuid see on

hagejale hüvitatud.

Maakohtu hinnangul on VÕS § 1056 kaitse-eesmärgiks tervisekahjustusega kaasnenud

mittevaralise kahju hüvitamine. Kuivõrd mittevaralise kahju hüvitamist nõuab kannatada saanud

isik isiklikult, puudub vajadus hinnata VÕS § 134 lg-st 3 tulenevaid erandlikke asjaolusid.

Hagejale on liiklustrauma järel saadud tervisekahjustuse tõttu tehtud operatsioone ja üks seisab

veel ees. On üldteada, et operatsioonidega kaasnevad valu ja kannatused. Hageja kannatab valu

käes ka igapäevaselt ning kasutab selle leevendamiseks ravimeid. Hageja valud esinevad veel

enam kui 2 aastat pärast õnnetust. Hageja kannatatuna ülekuulamise protokollist selgub, et hagejal

oli õnnetuse järel šokiseisund ja ta peaaegu kaotas teadvuse. Nimetatud seisund on kohtu

hinnangul samuti käsitletav kannatusena. Eelkirjeldatud kannatuste ja füüsilise valu puhul on

tegemist mittevaralise kahjuga VÕS § 128 lg 5 mõttes. Mitte kõik hageja esitatud asjaolud ei

kvalifitseeru mittevaraliseks kahjuks, sest kahju tekitanud isik ei pea vastutama mitte igasuguste

isiku elukorraldust muutvate asjaolude eest. Asjaolu, et hageja ei saa tegeleda oma väljakujunenud

hobidega, ei ole kahju, mida seadusandja on pidanud vajalikuks hüvitada, sest see ei kätke endas

valu ja kannatusi. Varasemaga väiksem töövõime on kompenseeritud töövõimetuspensioniga ning

seda ei saa käsitleda mittevaralise kahjuna.

Kohus arvestas hüvitise määramisel asjaoluga, et kostjad on vabatahtlikult hüvitanud kõik hageja

varalise kahju nõuded. Poolte kokkuleppes puudus kokkulepe mittevaralise kahju hüvitamise

kohta. Võttes arvesse hageja vigastuste ulatust, sellega kaasnenud meditsiinilisi protseduure ja

terviseprobleemide kestust, kostjate käitumist ning kohtupraktikat, samuti ka üldist heaolu taset ja

ühiskonna õiguslikke ootusi, leidis maakohus, et hüvitise suuruseks tuleb määrata liiklusõnnetuse

ajal kehtinud Eesti keskmise palgale lähedane summa, s.o 800 eurot. Kohtu hinnangul ei ole hageja

nimetatud summa 15 000 eurot kindlasti vastav kohtupraktikale ja hageja enda kahju ulatusele.

Hageja kui teise suurema ohu allika valitseja enda võimalikku osa kahju tekkimises tuleb kostja

riskivastutuse korral hinnata kahjuhüvitise võimaliku vähendamise alusena VÕS § 139 lg-de 1

ja 2 järgi. Kuivõrd hageja kahju avaldus tervisekahjustusena, on hüvitise vähendamiseks vajalik

tuvastada hageja tahtlus või raske hooletus (VÕS § 139 lg 3). Antud juhul ei ole võimalik tuvastada

hageja tahtlust või rasket hooletust. Kostjate seisukohad hageja käitumise kohta on oletuslikud

ning puuduvad igasugused tõendid, et hageja oleks ületanud lubatud sõidukiirust. Kohus möönis,

et võimalik on hageja tähelepanematus liikluses (hagejal jäi märkamata asjaolu, et pinnaskattega

kõrvaltteelt läheneb sõiduk), kuid seda saab äärmisel juhul kvalifitseerida lihtsalt hooletusena.

Järelikult puudub kahjuhüvitise vähendamiseks alus.

Maakohtu hinnangul on teiste kostjate vastutus välistatud ja nõuded nende vastu tuleb jätta

rahuldamata. Hageja on ise esitanud nõude eelkõige riskivastutuse sätete alusel ja alles

alternatiivina märkinud delikti üldkoosseisust tulenevat vastutust. Teistel kostjatel puudub

vastutus VÕS 53. peatüki teises jaos sätestatu alusel, sest keegi neist ei olnud ATV, s.o suurema

ohu allika, otsene valdaja. Samuti ei saa kohaldada VÕS § 1058, 1059 või 1060. VÕS §-id 1056

ja 1057 ei anna alust solidaarvastutuse kohaldamiseks kostjate II ja III suhtes. Kostja IV oli kahju

tekitamise ajal vanem kui 14-aastat, mistõttu ei kuulu kohaldamisele VÕS § 1053 lg 1. Sama

paragrahvi lõige 2 ei kuulu kohaldamisele seetõttu, et kostja IV on ise vastutusvõimeline ja

vastutab VÕS-i eriregulatsiooni (riskivastutuse) alusel iseseisvalt ja täies ulatuses. Hageja ei ole

esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja IV vastutus ei kata mõnda osa hageja kahjust ja oleks

vajalik kohaldada täiendava kahju hüvitamiseks muud regulatsiooni. Kuna kostja IV vastutab kogu

kahju eest, on põhjendamatu nõue ka sõiduki omaniku kostja I vastu.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. XX esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 9. veebruari 2015 otsuse osalist

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega rahuldada hagi lisaks CCle ka solidaarselt A.P. ja K.P.

vastu, mõista välja hageja kasuks mittevaralise kahju hüvitis kohtu õiglasel äranägemisel ja

vastavuses

XX

tervisekahjustuste,

sellest

tingitud

tagajärgede

ning

väljakujunenud

kohtupraktikaga ning viivis alates hagiavalduse esitamisest kuni nõude täitmiseni. Apellant palus

jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ja määrata, et menetluskuludelt tuleb tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS §

113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) vastutavad kostjad II ja III omavahel ja kostja IV solidaarselt deliktiõiguslikul (VÕS § 1053

lg 2) alusel sõltumata sellest, et kostja IV vastutab riskivastutuse alusel ja täies ulatuses enda

tekitatud kahju eest. Lapsevanem saab üksnes siis vabaneda kahju hüvitamise kohustusest, kui ta

tõendab, et ta on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist. Kostjad

II ja III ei ole ühtegi vastavasisulist tõendit esitanud. Vastupidi, äärmiselt vähese

sõidukogemusega, võimsat maastikusõidukit, millega sõidukogemus kostjal IV sisuliselt puudus,

lubati kostja IV sõitma teele, kus maastikusõidukiga liiklemine on keelatud. Maastikusõiduk ei

pruukinud olla tehniliselt korras (tehnonõuetele vastavusele kontroll läbimata);

2) ei vasta väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis hageja vigastustele ning väljakujunenud

kohtupraktikale. Riigikohtu analüüsi kohaselt olid 2008. aastal hüvitised raske tervisekahjustuse

korral vahemikus 6400 – 19 200 eurot, seitsme aastaga on elukallidus oluliselt muutunud. Hüvitise

suuruse osas on otsus põhistamata ning seda ei saa siduda keskmise palgaga. Ebaõige on maakohtu

seisukoht, et hagejal ei teki mittevaralist kahju seoses sellega, et ta ei saa tegeleda varasemate

hobidega, esineb takistus teha senist tööd varasemal tasemel või tõenäosus kaotada töö. Sellised

muutused elukorralduses ja võimekuses teha tööd on käsitletavad mittevaralise kahjuna (RKTKo

20.06.2013 nr 3-2-1-73-13, p 13). Kuivõrd hageja ei esitanud konkreetset rahalist nõuet, siis

rahuldati hageja nõue mitte osaliselt, vaid täielikult.

5. Vastustajad CC, A.P. ja K.P. vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja taotlevad selle

rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei ole maakohus vaidlustatud osas materiaalõigusnormi rikkunud. Riskivastutus on kohaldatav

üksnes mootorsõiduki vahetu valdaja suhtes. Hageja ise esitas oma nõuded alternatiivselt esmalt

riskivastutuse sätete alusel ning seejärel deliktilise nõudena. Hagi rahuldamise korral ühe kostja

vastu ei ole põhjendatud analüüsida, kas alternatiivne nõue tuleks samuti rahuldada. Deliktilise

vastutuse eeldused ei ole täidetud (kostjate õigusvastane käitumine on tõendamata). Kostja IV

juhtimisstaaž ja maastikusõiduki registreering ei oma tähtsust;

2) kinnitavad vastustajad, et summa tasutakse sõltumata sellest, kas õiguslikus mõttes vastutab

ainult kosja IV üksinda või solidaarselt ka tema vanemad. Praktilist probleemi hagejal lahendi

täitmisega ei tekiks;

3) on varalise hüvitise määramine kohtu õiglasel äranägemisel kohtu diskretsiooniotsus. Ükski

apellatsioonkaebuses

viidatud

kohtulahend

ei

ole

praeguse

asjaga

samaväärne.

Apellatsioonkaebuses ei saa nõuda väljamõistetud summa suurendamist. Väide elukalliduse tõusu

kohta võiks omada tähtsust üksnes varalise kahju hüvitamise korral;

4) ei ole mittevaralise kahju olemasolu piisavalt tõendatud. Majanduslikud probleemid eraelus ja

äritegevuses ei ole olemuselt käsitatavad mittevaralise kahjuna. Kohtule ei ole esitatud tõendeid

selle kohta, et hageja kaotaks töö või, et hageja on varasemalt selliste hobidega tegelenud.

Kohtuarst-eksperdi arvates ei ole tegemist pöördumatu kahjustusega, seega võib eeldada, et hageja

endine elurütm siiski taastub. Sarnaselt elas liiklusõnnetuse toimumist emotsionaalselt üle ka

kostja IV;

5) on kahjuhüvitist võimalik oluliselt vähendada VÕS § 139 ja § 140 alusel. Hageja sai varalise

kahju katteks 5832 eurot ja on kostja arvelt säästnud sisuliselt 4000 eurot, mis peaks olema piisav

summa selleks, et katta ära ka võimalik mittevaraline kahju. Tuleb arvestada, et liiklusõnnetuses

osales kaks suurema ohu allika valdajat. Mootorratturi sõidukiirus pidi siiski olema oluliselt

suurem, kui tema enda poolt väidetud 50 km/h, kuivõrd vastasel juhul pidanuks mootorrattur

olema suuteline märkama ATV juhti ja õigeaegselt peatuma. VÕS § 1056 ei võimalda selle normi

kaitse-eesmärki arvestades üldse mittevaralise kahju hüvitamise nõuet esitada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab Tartu

Maakohtu 9. veebruari 2015 otsuse osas, millega jäeti rahuldamata XX hagi A.P. ja K.P.

vastu (resolutsiooni punkt 1), ja CClt XX kasuks väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise ja

viivise suuruse osas (resolutsiooni punktid 2 ja 3), ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega

rahuldab XX hagi CC, A.P. ja K.P. vastu ning mõistab välja CClt, A.P.lt ja K.P.lt solidaarselt

XX kasuks mittevaralise kahju hüvitise 7500 eurot, viivise seisuga 07.09.2015 846,53 eurot

ning alates 08.09.2015 viivise põhivõlgnevuselt 7500 eurot kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg

1 teises lauses sätestatud määras.

TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud maakohtu otsust osas, milles jäeti rahuldamata XX hagi A.P.

ja K.P. vastu (resolutsiooni punkt 1), samuti CClt XX kasuks väljamõistetud mittevaralise kahju

hüvitise ja viivise suuruse osas (resolutsiooni punktid 2 ja 3). Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud

osas, milles jäeti rahuldamata hagi T.T. vastu.

7. Õige on apellandi seisukohat, et A.P. ja K.P. CC vanematena vastutavad VÕS § 1053 lg 2

järgi CC poolt hagejale tekitatud kahju eest. Siinkohal on alusetu maakohtu seisukoht, et VÕS §

1053 lg 2 ei kuulu kohaldamisele seetõttu, et alaealine CC on ise vastutusvõimeline ning vastutab

VÕS eriregulatsiooni (riskivastus) alusel täies ulatuses.

VÕS § 1052 lg 1 järgi alla 14-aastane isik ei vastuta enda tekitatud kahju eest.

Viidatud sättest tuleneb, et 14-18-aastane isik vastutab enda tekitatud kahju eest ise. Kuna

CC oli kahju tekitamise ajal (liiklusõnnetus toimus 08.06.2012) 14-aastane, siis vastutab ta enda

tekitatud kahju eest. Samas aga asjaolu, et alaealine vastutab enda tekitatud kahju eest ise, ei välista

iseenesest VÕS § 1053 lg-st 2 tulenevat vanemate solidaarset vastutust alaealise isiku poolt

tekitatud kahju eest. Kahju tekitanud 14-18-aastane isik vastutab koos vanematega solidaarselt

(mitte täiendavalt) ning VÕS § 1053 lg-st 2 tulenev vastutus ei lõpe kahju põhjustanud isiku

täisealiseks saamisega.

VÕS § 1053 lg 2 kohaselt vanemad vastutavad, sõltumata oma süüst, ka 14-18-aastase isiku poolt

teisele isikule tekitatud kahju eest, kui nad ei tõenda, et nad on teinud kõik, mida saab mõistlikult

oodata, et ära hoida kahju tekitamist.

A.P. ja K.P. kui CC vanemate vastutuse aluseks on VÕS § 1053 lg 2. Nimetatud sätte kohaselt

vanemate süüd eeldatakse ning asjaolusid, mis saaksid anda aluse vanemate vastutusest

vabanemiseks, maakohtu menetluses esile ei ole toodud. Asjaolu, et CCl oli mopeedi

juhtimisõigus, ei anna alust asuda seisukohale, et vanemad täitsid oma hoolsuskohustust ning

kontrollisid piisavalt alaealise tegevust. Arvestades alaealise iga ning maastikusõiduki (ATV)

võimsust, oleks pidanud olema vanemate kontroll tugevam, et tagada alaealise turvaline liiklemine

maastikusõidukiga.

8. Ringkonnakohus leiab, et VÕS § 1053 lg-s 2 sätestatud vastutust saab vanemate suhtes

kohaldada ka juhul, kui 14-18-aastane isik ise vastutab riskivastutuse alusel (nagu ongi käesolevas

asjas). Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud kohtu poolt tuvastatud asjaolu, et hagejal tekkis

kahju seoses liiklusõnnetusega ning CC suurema ohu allika valdajana vastutab hagejal tekkinud

kahjus eest, s.o maakohus on tuvastanud, et kahju hüvitamise koosseis on täidetud. Kuna

apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud eelnimetatud asjaolu, siis ringkonnakohus ei kontrolli

seda, kas maakohus kohaldas õigesti riskivastutuse sätteid.

Vastuses apellatsioonkaebusele on A.P. ja K.P. väitnud, et antud juhul puudub praktiline tähendus

solidaarvastutuse kohaldmiseks, sest kohtuotsusega väljamõistetud summa tasutakse sõltumata

sellest, kas õiguslikus mõttes vastutab hageja ees vaid CC üksinda või solidaarselt ka tema

vanemad. Ringkonnakohus leiab, et selline vastuväide ei anna alust jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata ning solidaarvastutus kohaldamata.

9. Apellant on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu poolt väljamõistatud mittevaralise

kahju hüvitise suurust ning apellandi väite kohaselt ei vasta väljamõistetud mittevaralise kahju

hüvitis hageja vigastustele ning väljakujunenud kohtupraktikale.

Siinkohal nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et ka riskivastutuse sätete kohaldamisel on

võimalik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Nõustudes maakohtu vastavate põhjendustega

ringkonnakohus ei korda neid.

Samas aga on alusetu maakohtu seisukoht, et arvestades hageja vigastuste ulatust, nendega

kaasnenud meditsiinilisi protseduure ja terviseprobleemide kestust, kostjate käitumist,

kohtupraktikat, üldist heaolu taset ja ühiskonna õiguslikke ootusi, tuleb määrata kahjuhüvitise

suuruseks liiklusõnnetuse ajal kehtinud Eesti keskmise palga lähedane summa, s.o 800 eurot.

Tekkinud mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta ja selle hüvitamiseks raha

väljamõistmisel saab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 alusel hüvitise suuruse määrata

diskretsiooniõiguse alusel asjaoludest lähtudes, arvestades mh rikkumise intensiivsust ja kestust

(nt Riigikohtu 21. detsembri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 25). Kohtu poolt

väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis peab vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning

olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel

asjaoludel võrreldavad (nt Riigikohtu 26. juuni 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p 26).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on maakohus kahjuhüvitise suuruse määramisel õigesti viidanud

mittevaralise kahju hüvitise määramise põhimõtetele, kuid samas on asjakohatult sidunud

kahjuhüvitise suuruse keskmise palgaga. Samuti on maakohus ebaõigesti hinnanud kahjuhüvise

määramise aluseks olevaid asjaolusid.

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurust

tuleb muuta.

VÕS § 127 lg 6 esimene lause sätestab kohtu diskretsiooniõiguse mittevaralise kahju eest rahalise

hüvitise suuruse määramisel. Selle sätte järgi otsustab hüvitise suuruse kohus, kui kahju tekitamine

on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju

tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral. Sama põhimõtte kehtestab ka TsMS § 233 lg 1, mille

kohaselt juhul, kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu

kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte

kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga, otsustab kohus kahju suuruse oma

siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. TsMS § 366 võimaldab mittevaralise kahju

hüvitamise hagis nõutava hüvitise summa märkimata jätta ja taotleda õiglast hüvitist kohtu

äranägemisel.

Praeguses asjas ongi hageja hüvitise suuruse hagis märkimata jätnud ja palunud mõista kostjalt

välja õiglase hüvitise kohtu äranägemisel. Maakohtu otsuse on hageja vaidlustanud põhjusel, et

väljamõistetud hüvitis on liiga väike, kuna ei vasta ühiskonna üldise heaolu tasemele ning

kohtupraktikale, arvestamata on jäetud hageja füüsilise võimekuse vähenemine, mis on kaasa

toonud muudatused elukorralduses ja võimekuses teha tööd.

11. VÕS § 128 lg 5 kohaselt mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja

hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 5 järgi arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise

määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud

isikusse pärast rikkumist. Lisaks peab kohus mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel

sõltumata poolte taotlustest arvestama rikkumise laadi, rikkuja süüd ning selle astet, poolte

majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises ja muid asjaolusid, millega

arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise.

Antud juhul asja materjalidest nähtuvalt viibis hageja seoses liiklusõnnetusega perioodil

08.06.2012 kuni 06.12.2012 (6 kuud) töövõimetuslehel. Hagejal on tuvastatud perioodiks

07.12.2012 kuni 31.12.2015 töövõime kaotus 40%. Käesolevaks ajaks on tehtud hagejale kokku

5 operatsiooni (kaks operatsiooni 08.06.2012, seejärel 20.06.2012, 20.09.2012 ja 27.02.2015).

Sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum poolt 19.01.2015 väljastatud epikriisi kohaselt (I kd tl 163)

esines muuhulgas hagejal palpatoorne valulikkus vasakul hüppeliigesel lateraalse pekse all;

hüppeliigese liikuvus on alanenud. Hageja enda väitel kannatab ta valu käes igapäevaselt ning

kasutab selle leevendamiseks ravimeid. Ringkonnakohus leiab, et arvestades liiklusõnnetuse

tagajärjel hagejal tekkinud kehavigastusi ja tervisekahjustuse raskust ning sellega seotud

negatiivseid mittevaralisi tagajärgi (sh hageja füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi, samuti

tema elukorralduse ja tegevuse piirangutest tingitud heaolu langust), saab asuda seisukohale, et

hagejal on tekkinud mittevaraline kahju 7500 eurot. Ringkonnakohtu arvates on sellises suuruses

kahjuhüvitis proportsionaalne hageja eeldatava „valu suurusega“, s.o kahjuhüvitis kompenseerib

hagejal liiklusõnnetusest tekkinud isikukahju tagajärgi.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja poolt esiletoodud kannatuste ja füüsilise valu

puhul on tegemist mittevaralise kahjuga VÕS § 128 lg 5 mõttes, kuid mittevaraliseks kahjuks ei

ole hagejal osaline töövõime kaotus, mis on kompenseeritud töövõimetuspensioniga. Samas on

aga käsitletav mittevaralise kahjuna hageja elukvaliteedi langus (võimatus tegeleda harrastustega,

millistega ta enne tegeles, jms).

12. VÕS § 134 lg 5 kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestada ka seda,

milline oli hageja osa kahju tekitanud sündmuse põhjustamisel. Maakohus on asunud otsuse

punktis 17 seisukohale, et hageja tegevus seoses liiklusõnnetusega ja kahju tekkimisega ei olnud

tahtlik või raskelt hooletu ning seetõttu puudub alus kahjuhüvitise vähendamiseks.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid.

Ringkonnakohus leiab, et kostjatelt hageja kasuks väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too

kaasa neile heaolu olulist langust.

Asjakohatu on siinkohal kostjate väide, et mittevaralise kahju hüvitist on võimalik oluliselt

vähendada VÕS § 139 ja 140 alusel.

Riigikohus on 20. oktoobri 2008 tsiviilasja nr 3-2-1-85-08 otsuse punktis 14 asunud seisukohale, et

„ Kohtud on valesti kaalunud praeguses asjas VÕS § 139 lg 3 ja § 140 kohaldamist. Need sätted

reguleerivad üksnes varalise kahju eest mõistetava hüvitise vähendamist.“

Ka antud asjas on tegemist mittevaralise kahju hüvitamise vaidlusega ning seetõttu ei kuulu

kohaldamisele VÕS § 139 lg 3 ja 140. Maakohus on vaidlustatud otsuses (punkt 17) analüüsinud

VÕS § 139 lg-d 1, 2 ja 3 kui kahjuhüvitise võimaliku vähendamise aluseid. Kuna olemuslikult

kuuluvad VÕS § 139 lg-s 1 ja 3 märgitud asjaolud ka mittevaralise hüvitise suuruse määramisel

kaalumisele, siis vaatamata maakohtu poolsele ebaõigele viitele, on maakohtu poolt kaalutavad

asjaolud asjakohased.

13. Alusetu on kostjate vastuväide, et nad on tasunud hagejale juba kokkuleppe alusel 5832 eurot

ning hageja on sisuliselt säästnud 4000 eurot, mis peaks olema piisav summa selleks, et katta

võimalik mittevaraline kahju. Maakohus on esitanud põhjendused seoses nimetatud vastuväitega

vaidlustatud otsuse punktis 16, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja ei korda neid.

14. Hageja on taotlenud viivise väljamõistmist hagiavalduse esitamisest kuni täitmiseni.

VÕS § 113 lg 1 esimese ja teise lause järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta

kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär

enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (nn referentsintressimäär).

Kuna põhinõude suuruseks on 7500 eurot, siis viivis ajavahemiku 17.04.2014 kuni 07.09.2015

eest on 846,53 eurot. Viivise arvestuse käik on järgmine.

Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2014 kuni 30. juunini 2014 oli 0,25% (aastas), st 2014 esimesel

poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär oli 0,25 +8 = 8,25% aastas. 8,25% põhinõudest on

618,75 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 1,69 eurot päevas. Sellest tulenevalt on

viivisenõue 17. aprillist 2014 kuni 30. juunini 2014, s.o 75 päeva eest, 126,75 eurot.

Referentsintressimäär 1. juulist 2014 kuni 31. detsembrini 2014 oli 0,15% (aastas), st 2014 teisel

poolaastal kehtiv seadusejärgne viivisemäär oli 0,15 + 8 = 8,15% aastas. 8,15% põhinõudest on

611,25 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 1,67 eurot päevas. Sellest tulenevalt on

viivisenõue 1. juulist 2014 kuni 31. detsembrini 2014, s.o 184 päeva eest, 307,28 eurot.

Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2015 kuni käesoleva ajani on 0,05% (aastas), s.o 2015. aastal

kehtiv seadusejärgne viivisemäär on 0,05 + 8 = 8,05% aastas. 8,05% põhinõudest 603,75 eurot,

mis 365-päevast aastat arvestades teeb 1,65 eurot päevas. Sellest tulenevalt on viivisenõue

1. jaanuarist 2015 kuni 7. septembrini 2015, s.o 250 päeva eest, 412,50 eurot.

15. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Sama paragrahvi lg 3 järgi kui kõrgema astme kohus muudab

tehtud lahendit, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust.

Menetluskulude jaotuse kindlaksmääramise juures on õige hageja väide, et kuna ta ei esitanud

konkreetset rahalist nõuet, vaid palus kohtul välja mõista kostjatelt mittevaralise kahju hüvitis

kohtu õiglasel äranägemisel, siis rahuldati hagi täielikult, mitte aga osaliselt (nagu on märkinud

maakohus). Lähtudes asjaolust, et ringkonnakohus muudab maakohtu vaidlustatud otsust, tuleb

muuta ka menetluskulude jaotust. Kuna hagi rahuldatakse CC, A.P. ja K.P. vastu, siis jäävad XX

menetluskulud maakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel solidaarselt nende kanda. Hagi T.T. vastu jääb

rahuldamata ja seetõttu T.T. menetluskulud maakohtus jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel XX kanda.

TsMS § 174 lg 5 kohaselt kui madalama astme kohus määras menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks kohtuotsuses ja kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit, muudab kõrgema astme

kohus vajaduse korral madalama astme kohtu kindlaksmääratud menetluskulude rahalist suurust.

Antud juhul on maakohus kindlaks määranud menetluskulude rahalise suuruse. Ringkonnakohus

nõustub menetluskulude rahalise suuruse osas maakohtu poolt tuvastatuga ning ei muuda

menetlusosaliste menetluskulude rahalist suurust maakohtus. Samas aga seoses sellega, et

ringkonnakohus muudab menetluskulude jaotust maakohtus, muutub menetlusosalistelt

väljamõistetav konkreetne menetluskulude rahaline suurus. Menetluskulude väljamõistmisel

menetlusosaliselt tuleb arvestada asjaolu, et hagi T.T. vastu jääb rahuldamata. Lähtudes eeltoodust

mõistab ringkonnakohus välja CClt, A.P.lt ja K.P.lt solidaarselt XX kasuks menetluskulud

maakohtus summas 1054,80 eurot (1406,40:4=351,60x3=1054,80) ning XXlt T.T. kasuks

menetluskulud maakohtus summas 729 eurot (2916:4=729).

Kuna apellatsioonkaebus tuleb rahuldada, siis jäävad XX menetluskulud ringkonnakohtus TsMS

§ 162 lg 1 alusel CC, A.P. ja K.P. kanda.

Menetluskulude taotluse kohaselt on apellandi menetluskulud ringkonnakohtus olnud

517,80 eurot. Ringkonnakohus

leiab, et

vajalikuks ja põhjendatud

õigusabikuluks

ringkonnakohtus on apellandil 384 eurot. Apellatsioonkaebuse koostamiseks kulunud eeldatav aeg

on arvestades kaebuse ulatust ja mahtu 4 tundi ning maakohus on tuvastanud, et õigusabi

keskmiseks tunnihinnaks on 96 eurot (4x96=384).

XX taotluse alusel tuleb CCl, A.P.l ja K.P.l XXle hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. T.T. vastavat taotlust ei ole

esitanud.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson