3-14-53107/25 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht

04. september 2015; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-14-53107 Haldusasi V. P kaebus Siseministeeriumi 07.11.2014 otsuse „Sissesõidukeelu muutmata jätmine“ nr 11-3/597-14 tühistamise ja sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise kohustamise nõudes Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebuse esitaja – V. P, esindaja T. K; Vastustaja – Siseministeerium, esindaja Merje Joll RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 04.09.2015. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Siseministeeriumi 07.11.2014 otsusega nr 11-3/597-14 jäeti V. Pi taotlus tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks või selle kehtivusaja lühendamiseks rahuldamata (tl 11-13).

2. V. P esitas 08.12.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Siseministeeriumi 07.11.2014 otsuse nr 11- 3/597-14 tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks tunnistada kaebaja suhtes 09.11.2013 lisakaristusena kohaldatud 3 aastane Eestisse sissesõidukeeld kehtetuks (tl 5-9).

3. Tallinna Halduskohtu 09.01.2015 määrusega jäeti kaebus seaduses ettenähtud riigilõivu tasumise võimaldamiseks käiguta (tl 24). Riigilõiv tasuti 16.01.2015.

4. Tallinna Halduskohtu 21.01.2015 määrusega võeti kaebus menetlusse (tl 30). Vastustaja esitas 20.02.2015 omapoolse vastuse kaebuse kohta (tl 37-39).

5. Kaebaja esitas 14.05.2015 täiendava seisukoha, milles märkis et on vigadest aru saanud ja palus sissesõidukeelu vähendamist ühe aasta võrra. Ühtlasi nõustus kaebaja asja lahendamisega kirjalikus menetluses (tl 49).

6. Tallinna Halduskohtu 18.05.2015 määrusega võimaldati Siseministeeriumil esitada arvamus kaebaja 14.05.2015 täiendava seisukoha suhtes ning teatada kas asja saab lahendada kompromissiga või muul viisil kokkuleppel (tl 50). Siseministeerium vastas määrusele 10.06.2015, kuid leidis, et kompromissi sõlmimiseks või asja lahendamiseks muul viisil kokkuleppel võimalusi ei ole (tl 55).

7. Kaebaja esitas 19.07.2015 e-kirjaga veelkord omapoolse seisukoha ning avaldas valmisolekut vaidluse lahendamiseks kompromissiga (tl 58).

8. Tallinna Halduskohtu 20.07.2015 määrusega määrati asi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses. Sama määrusega anti menetlusosalistele vastavad tähtajad täiendavate taotluste, selgituste või menetlusdokumentide esitamiseks ning nendele vastamiseks ning määrati kindlaks kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aeg (tl 60).

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

9. Siseministeerium on rikkunud otsuse tegemisel menetlusõiguse põhimõtteid. Sissesõidukeelu kehtestamise aluseks olnud asjaolud on muutunud. Kaebaja on esitanud ka tähtajalise elamisloa taotluse, mis on registreeritud Politseija Piirivalveametis 25.09.2014 numbriga 2024043674. Väärteomenetluse otsuse peale on esitatud kaebus ning Harju Maakohtu 22.09.2014 otsusega on kiirmenetluse otsus tühistatud ja väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlusel lõpetatud. Arvestamata jäeti ka see, et sissesõidukeelu kehtestamise momendil ei olnud kaebaja veel abielus Eesti kodaniku T. K. Alusetu ja väär on vastustaja seisukoht nagu hakkaks kaebaja Eesti Vabariiki sisenedes uuesti toime panema jätkuvaid õigusrikkumisi. Väide, et kaebajal on lähisugulased Ukrainas, ei saa olla aluseks, et välistada kaebajal elamast perekonnaelu Eestis. Arvestades kujunenud olukorda Ukrainas, on kaebaja arvates vastustaja seisukoht selles, et Eesti kodanikust abikaasa võib jätkata perekonnaelu elamist Ukrainas, kohatu ning vastuolus Eesti Vabariigi Põhiseaduse paragrahvist 27 tulenevate üldpõhimõtetega ning paragrahvi 36 esimeses lauses sisalduvaga. Kaebaja on korduvalt väljendanud oma kahetsust juhtunu osas ning siiralt kahetsenud oma tegu.

10. Kaebaja hinnangul on vastustaja rikkunud kaalutlusreegleid, jättes arvestamata oluliste asjaoludega ja tuginenud lubamatutele kaalutlustele. Viidates Riigikohtu lahendi 3-3-1-13-02 punktile 14, märgib kaebaja, et koormava haldusakti põhjendus peab sisaldama nii faktilisi kui ka õiguslikke motivatsioone. Kaebaja leiab, et sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevate asjaolude muutumist arvestamata rikkus Siseministeerium sellega olulisi kaalutlusreegleid ning tugines lõpliku otsuse tegemisel lubamatutele väidetele. Otsuse tegemisel on jäetud arvestamata humaansed kaalutlused.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

11. Vastustaja on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata, sest vaidlustatud otsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus.

12. Vastustaja ei nõustu kaebaja käsitlusega nagu ei oleks vaidlustatud otsuses faktiline ja õiguslik motivatsioon omavahel loogiliselt seotud. Arvestades väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 74 lg 5 sätestatud haldusmenetluse erisusi, on vastustaja käesoleval juhul isegi pikalt ja põhjalikult kaebajale sissesõidukeelu kehtivusaja muutmata jätmist põhjendanud.

13. Vastustaja leiab, et kaebaja väide nagu oleks vastustaja jätnud vaidlustatavas otsuses arvestamata sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevate asjaolude muutumist, ei oma otsuse tegemisel kaaluomavat tähtsust juba seetõttu, et abielu ei ole põhiseadusega rohkem kaitstud kui tavaline kooselu. Põhiseaduse §-ga 27 kaitstakse perekonda. Sissesõidukeelu kehtestamise ajal olid kaebaja ja

T. K elukaaslased. Seega pole asjaolud sisuliselt muutunud nagu väidab kaebaja. Samas niivõrd kuivõrd ei omanud kooselu/abielu fakt määravat tähtsust sissesõidukeelu kehtestamisel, ei oma see määravat tähtust ka sissesõidukeelu kehtivusaja muutmise küsimuse otsustamisel. VSS § 74 lg 4 sätestab, et sissesõidukeelu võib kohaldamata jätta üksnes humaansetel kaalutlustel. Politseija Piirivalveameti praktikas on välismaalase Eestis viibimise aega humaansetel kaalutlustel pikendatud näiteks tulenevalt isiku enda või tema lähedase haigusest, haiglas viibimisest või operatsioonijärgsest ravist arsti järelevalve all. Kuid uusi asjaolusid, mis tingiksid sissesõidukeelu muutmist, ei ole sissesõidukeelu kehtivusja muutmise menetluse käigus esitatud. Sellisteks asjaoludeks ei ole kaebaja välja toodud tähtajalise elamisloa taotluse esitamine ega kohtu poolt väärteomenetluse lõpetamine otstarbekuse alusel.

14. Vaidlustatud otsuses on põhjalikult kaalutud sissesõidukeelu kehtivusaja muutmise võimalust humaansetel kaalutlustel, kuid siiski leitud, et keelu muutmiseks alust ei ole. Asjaolu, et kaebaja otsuses toodud põhjendustega ei nõustu, ei tähenda, et kaalutlusõigust ei teostatud.

15. Vastustaja ei nõustu väitega, et kogu Ukraina on ebaturvaline. Kaebaja on märkinud oma Ukraina elukohaks Volõnskaja oblast, mis asub Lääne-Ukrainas. Lääne-Ukrainas elavatel isikutel ei ole põhjust karta oma turvalisuse pärast. Sellele asjaolule on viidatud ka juba 21.08.2014 sissesõidukeelu muutmata jätmise otsuses. Arvestades kaebaja poolt toime pandud rikkumist, mis seisneb peaaegu 20 aastat ebaseaduslikus Eestis viibimises, on põhjendatud tema ja tema abikaasa põhiõiguse - perekonnaelu - riive. Õigus riigi positiivsele tegevusele, mis aitaks isikul elada Eestis täisväärtuslikku perekonnaelu, ei ole piiramatu põhiõigus. Kuna abielu on sõlmitud pärast isiku väljasaatmist ning sissesõidukeelu kohaldamist, siis kaebaja ja tema abikaasa pidid olema juba enne abiellumist teadlikud, et nende abieluline kooselu Schengeni viisaruumis, sealhulgas Eestis, on kuni kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtivusaja lõpuni võimatu.

16. Vastustaja ei nõustu väitega nagu sunniks ta Eesti riigi kodanikku emigreeruma, kuna põhiseaduse § 36 lg 1 kehtib Eesti kodanike suhtes ning sissesõidukeelu otsust on siiski kohaldatud mittekodanikust kaebaja, mitte tema Eesti kodanikust abikaasa suhtes.

KOHTU PÕHJENDUSED

17. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Siseministeeriumi 07.11.2014 otsust nr 11-3/597-14, millega jäeti V. P taotlus tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks või selle kehtivusaja lühendamiseks rahuldamata ning taotletud selle tühistamist. V.P on esitanud ka vastava kohustamisnõude sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks, kuid selle taotluse rahuldamine sõltub sellest kas sissesõidukeelu muutmata jätmise otsus on õigusvastane või mitte, sest vaidlustatud haldusakti õiguspäraseks osutumise korral vastupidisel eeldusel baseeruvat kohustamisnõuet aktsepteerida ei saa, mis tähendab seda, et kaebus tuleb tervikuna rahuldamata jätta.

18. Siseministeeriumi 07.11.2014 otsuse nr 11-3/597-14 andmisel on lähtutud väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 32 lõikest 1. VSS § 32 lg 1 võimaldas siseministril või tema poolt volitatud Siseministeeriumi kõrgemal ametnikul tunnistada kehtetuks või lühendada välismaalase põhjendatud taotluse alusel sissesõidukeelu kehtivusaega, kui sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on muutunud või ära langenud, samuti humaansetel kaalutlustel kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut või avalikku korda. Seega tuleb kohtul hinnata peamiselt seda kas sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olnud asjaolud olid muutunud või mitte ja kas Siseministeeriumi vastavasisuline positsioon ja kaalutlused seonduvalt taoliste asjaolude puudumisega olid veatud või siis vähemalt ilma oluliste ebakõladeta.

19. Siseministeerium on asunud vaidlustatud haldusakti andmisel seisukohale, et sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olnud asjaolud ei olnud muutunud ega ära langenud. Politseija Piirivalveameti (PPA) 09.11.2013 ettekirjutusega, mis oli koheselt sundtäidetav, kohustati kaebajat Eesti Vabariigist lahkuma ning seejuures kohaldati VSS § 74 lg 1 alusel ka 3-aastast sissesõidukeeldu (tl 16-17). Mis puutub ettekirjutuse sisulisse alusesse, siis põhiliselt tugines PPA eelnimetatud ettekirjutuse koostamise ajal kehtinud VSS § 72 lg 2 punktile 8, mille kohaselt võis lahkumisettekirjutuse koheselt sundtäita, kui oli kahtlus, et välismaalane võib põgeneda või siis lahkumisettekirjutuse täitmisest muul viisil kõrvale hoida.

Nähtuvalt sissesõidukeelu muutmata jätmise otsusest nr 11-3/597-14 on vastavad asjaolud ja menetluse käik eraldi välja toodud ning lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamisega seonduvaid aspekte veelkord hinnatud. Seejuures leiti, et PPA 09.11.2013 ettekirjutus oli õiguspärane. Vastustaja pidas küllaltki olemuslikuks, et kaebaja oli viibinud riigis ilma seadusliku aluseta peaaegu 20 aastat. Nimetatud asjaolus kui sellises ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust ka olnud. Vaidlustatud haldusaktis on selgitatud, et PPA kiirmenetluse otsuse tühistamine väärteoasjas, millele kaebaja oli oma taotluses viidanud, ei ole otseselt selleks aluseks, mille pinnalt peaks sissesõidukeelu kehtivusaega muutma.

Nimetatud seisukohaga tuleb nõustuda. Sissesõidukeelu kohaldamise absoluutseks takistuseks ei ole ka abielu ning sellest tulenev perekonnaelu kaitstuse põhimõte, mis ühtlasi tähendab seda, et see ei saa olla ka põhjuseks, mille tõttu peaks sissesõidukeelu ilmtingimata kehtetuks tunnistama. Siseministeerium on oma sellekohast seisukohta vaidlustatud haldusaktis piisavalt põhjendanud. Kohus järgib vaidlustatud haldusaktis esitatud põhjendusi ja ei pea vajalikuks kõike lähtuvalt halduskohtumenetluse seadustiku § 165 lõikest 2 üksikasjalikumalt üle korrata.

Vastustajaga tuleb nõustuda ka selles, et tähtajalise elamisloa taotluse esitamine ei ole see alus, millega peaks kaasnema sissesõidukeelu kehtivusaja muutmine ning samuti ei ole see asjaolu, mille pinnalt tuleks sissesõidukeelu kehtivusaega lühendada näiteks humaansetel kaalutlustel. See on ainult üks aspekt, mille tähenduse hindamine on eelkõige vastustaja pädevuses. Arvestades asjaolu, et VSS § 74 lg 5 ja § 301 lg 3 kohaselt ei ole vaja sissesõidukeelu kohaldamise põhjendustes selle faktilist alust ning sellega seonduvaid asjaolusid ja kaalutlusi tegelikult üldse avada, millest omakorda järeldub, et sissesõidukeelu muutmata jätmist ei pea samuti (põhjalikult) motiveerima, on kohtulik kontroll mõnevõrra piiratud.

Siseministeeriumil on nendes küsimustes ulatuslik kaalutlusruum. Samas ei tohi ilmneda põhimõttelisi kaalutlusvigu ning seda saab kohus vaidluse lahendamise käigus hinnata. Antud juhul tuleb asuda seisukohale, et Siseministeerium on lähtunud vaidlustatud haldusakti andmisel kehtivast õigusest, haldusakti on ka piisavalt motiveeritud ning olulisi kaalutlusvigu sellest ei nähtu. Seetõttu jääb kaebus rahuldamata. Siseministeerium ei ole nõustunud vaidlust ka kompromissiga lahendama, kuid see on menetlusosalise õigus ning seda ei saa vastustajale ette heita.

Arvestades asjaolu, et vaidlustatud haldusakt osutus õiguspäraseks, ei saa rahuldada ka vastupidisele eeldusele tuginevat kohustamisnõuet.

20. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Enno Loonurm Kohtunik