3-14-51529/21 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-51529 Otsuse kuupäev 04.09.2015 Kohtunik Mare Priks Kohtuasi D.H. kaebus Politseija Piirivalveametilt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seonduvalt inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega Lääne prefektuuri Pärnu arestikambris Asja läbivaatamise vorm kirjalik menetlus Menetlusosalised

Resolutsioon

Kaebaja – D.H. Vastustaja – Politseija Piirivalveamet

1. Võtta asja materjalide juurde õiguskantsleri 30.06.2009 kontrollkäigu raport Lääne Politseiprefektuuri Pärnu, Rapla ja Kuressaare arestimaja kohta;

2. Rahuldada kaebus. Mõista Politseija Piirivalveametilt D.H. kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 132 (ükssada kolmkümmend kaks) eurot;

3. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 05.10.2015. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

D.H. esitas 04.11.2013 Politseija Piirivalveametile (PPA) kahju hüvitamise taotluse (registreeritud PPA-s 13.11.2013). Taotluses viitas D. H. sellele, et viibis alates 18.01.2011 Pärnu arestimajas, kus olid inimväärikust alandavad kinnipidamistingimused. D. H. kirjeldas erinevaid kinnipidamistingimusi, kuid esitas kahju hüvitamise nõude vaid seoses värskes õhus viibimise mittevõimaldamisega. Kahjunõude suuruseks märkis ta kaks eurot iga päeva eest.

PPA lahendas D. H. kahjunõude 12.12.2013 otsusega nr 23-2/190539-2, kusjuures otsuses võeti seisukoht ka kinnipidamistingimuste osas, mida kaebaja taotluses nimetas, kuid millede osas ta nõuet ei esitanud.

D.H. esitas 09.01.2014 kohtule kaebuse PPA-lt kahju hüvitamise nõudes (haldusasi nr 3-14-38). Kuna kaebaja ei tasunud kaebuselt riigilõivu, siis tagastati tema kaebus 30.06.2014 kohtumäärusega.

21.07.2014 saabus halduskohtusse uuesti D.H. kaebus PPA-lt kahju hüvitamise nõudes (käesolev haldusasi nr 3-14-51529). Kaebaja taotles PPA-lt inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustes viibimise eest hüvitist kohtu äranägemise järgi. Perioodideks, mil kahju tekkis, märkis kaebaja: 18.01.2011 – 25.02.2011, 15.04.2011 – 06.05.2011, 02.06.2011 – 22.07.2011, 16.12.2011 – 06.01.2012, 23.03.2012 – 30.03.2012. Tartu Halduskohtu 22.10.2014 määrusega võeti D. H. kaebus menetlusse.

Tartu Halduskohtu 19.12.2014 määrusega lõpetati haldusasja nr 3-14-51529 menetlus osaliselt, s.o kahjunõudes perioodide 18.01.2011 – 25.02.2011 ja 15.04.2011 – 06.05.2011 eest ning kahjunõudes seoses värskes õhus viibimise mittevõimaldamisega (perioodidel 02.06.2011 – 22.07.2011, 16.12.2011 – 06.01.2012 ja 23.03.2012 – 30.03.2012). Menetluse lõpetamise tingis kaebetähtaja ületamine.

Kohtu menetlusse jäi kaebus osas, milles D. H. taotles hüvitist perioodidel 02.06.2011 – 22.07.2011, 16.12.2011 – 06.01.2012 ja 23.03.2012 – 30.03.2012 tekkinud kahju eest seoses kinnipidamistingimustega, milles ei sisaldu värskes õhus viibimise mittevõimaldamine.

Kaebuse põhjendused, seisukohad ja taotlused

Kaebaja viitab alljärgnevatele inimväärikust alandavatele ja kannatusi tekitanud kinnipidamistingimustele: 1) kambrites suitsetati, kaebaja ise on mittesuitsetaja, suitsuvabas kambris sai ta viibida vaid ajavahemikul 16.12.2011 – 06.01.2012; 2) perioodil 16.12.2011 – 06.01.2012 oli kambris külm, ta pidi kasutama talvejopet, suvel oli kambris ebainimlikult palav; 3) riiete pesemise ja kuivatamise tõttu oli kambris niiske ja rõske; 4) kambris olev WC oli lahtine ja vaid osaliselt eraldatud, kükitamine koormas põlvi; 5) kambri valgustus ei vastanud VangS § 45 lg-s 1 sätestatud nõuetele, puudus loomulik valgus; 6) ventilatsioonisüsteem oli puudulik; 7) kambris puudusid laud, tool ja kapp; 8) perioodil 02.06.2011 – 22.07.2011 olid kambris nr 8 kirbud, pärast nädalapikkust kurtmist toodi kirbutõrje aerosoolpurk; 9) dušši all sai käia vaid ühe korra nädalas, kusjuures dušširuum oli ebahügieeniline, sooja vett oli piiratud koguses; 10) kambris puudus kraanikauss; 11) puudusid võimalused lähedastega normaalselt suhtlemiseks; 12) ei võimaldatud lugeda üleriigilisi päevalehti, sai lugeda mitu kuud vana lehte; 13) perioodil 16.12.2011 – 06.01.2012 ei antud perearsti poolt määratud kõrvetiste rohtu; 14) ei võimaldatud tegeleda kehakultuuriga; 15) kambris oli vähe isiklikku pinda.

Kaebaja on seisukohal, et PPA rikkus EIÕK artiklit 3 ja palub välja mõista endale hüvitise.

Vastustaja vastuväited, seisukohad ja taotlused

Vastustaja, tutvunud esitatud kaebusega, palub jätta kaebuse rahuldamata.

1) Kaebaja väidab, et pidi mittesuitsetajana viibima ühes kambris suitsetajatega. Praeguseks kehtetu „Arestimaja sisekorraeeskirja“ § 32 lg 2 p 6 tulenevalt oli kambri elukorraldusega seonduv pandud teatud osas eeskätt kambris viibivatele isikutele. Kambris ei olnud suitsetamine lubatud, kui seda nõudis üks kambris viibijatest. Perioodidel 16.12.2011-06.01.2012 ja 23.03.2012-30.03.2012 viibis kaebuse esitaja mittesuitsetajate kambris, mida kinnitab arestimaja juhi kirjalik ettekanne. Perioodil 16.12.2011-06.01.2012 viibis kaebuse esitaja kambris enamuse ajast üksinda ning viimasel perioodil oli ta kambris üksinda kogu aja. Seega ei saanud kaebajat keegi suitsetamisega häirida. Ülaltoodust nähtuvalt ei rikutud D. H. õigusi.

2) Kaebaja väited külma ja palava kambri kohta on paljasõnalised ja vastuolus vastustaja andmetega. Arestimaja juhi ettekande kohaselt kambrite temperatuuri pidevalt jälgitakse ja soovi korral reguleeritakse soojust või antakse kambrisse radiaator. Väljavõttest arestimaja töö arvestuse raamatust nähtub, et kaebaja 20.12.2011 pöördus sooviga saada kambrisse küttekeha, milline palve ka täideti. Ka märgib arestimaja juht, et kaebaja lähedased või advokaat oleks pööranud arestimaja ametnike tähelepanu, kui kinnipidamistingimused oleksid avaldanud kaebuse esitajale negatiivset mõju või esitanud nõudmisi nende parandamiseks.

3) Pärnu arestimaja ei pea tagama pesupesemiseks vastavaid võimalusi, seega ei saa pidada nimetatud olukorda kaebaja õigusi rikkuvaks. Kehtetu sissekorraeeskirja § 48 ja kehtiva sisekorraeeskirja § 36 kohaselt on lubatud kinnipeetule saata esemeid, sealhulgas puhtaid riietusesemeid, mis välistaks kambris riiete pesemist ja kuivatamist. Nimetatud põhjustel ei saa tunnistada õigusvastaseks arestimajas toimunut, et kaebaja pidi arestimajas pesu pesema ja kambris kuivatama, millest tingituna oli õhk niiske.

4) WC võib olla kambris võimalusel kooskõlas kehtetu sisekorraeeskirja § 10 lg 1 p 7 ja kehtiva sisekorraeeskirja § 13 lg 1 p 7. Konkreetseid nõudeid WC asukohale kambris ja ehitustehnilistele tingimustele ei ole ette nähtud. Pärnu arestimajas on WC-d kambrites olemas. See on piiratud kolmest küljest – kahest küljest kambrite seinaga ja ühest küljest madala seinaga. Kambritesse antakse kardin.

5) Kambris on loomulik valgus, mis tuleb läbi klaasplokkidest akna. Lisaks põleb laes päevavalguslamp. Kaebuse esitaja ei ole pöördunud Pärnu arestimaja ametnike poole seoses ebapiisava valgusega, samuti ei vajanud arstiabi seoses nägemisprobleemidega.

6) Kaebaja väited ventilatsioonisüsteemi puudulikkuse kohta on paljasõnalised. Õhuvahetuse tagab ventilatsioon, mis Pärnu arestimajas on töökorras ja toimib. Arestimaja juhi sõnul seda regulaarselt puhastatakse ja remonditakse.

7) Kehtetu sisekorraeeskirja § 10 lg 1 kohaselt kuuluvad kambri sisustusse laud ja istekoht, kehtiva sisekorraeeskirja § 13 lg 1 järgi kuulub laud ja istekoht kambri sisustusse võimaluse korral. Kumbki sisekorraeeskiri ei näe kambris ette kappi ja see etteheide vastustajale on asjakohatu. Lauda asendab riiul. Istekohana kasutatakse tooli ja see on kambris olemas. Alarahvastatud kambris sai kasutada erinevaid võimalusi, näiteks vaba nari, riiulit ja toole.

8) Kaebaja väide kirpude kohta on paljasõnaline ja tõendamata. Arestimajas tehakse regulaarselt tõrjet. Samuti on puhtus vajalik toidukäitlemiseks, mille nõuete täitmise üle teostab Tervisekaitseinspektsiooni regulaarset järelevalvet. Sellist sündmust kambris nr 8 ei toimunud.

9) Kehtiva sisekorraeeskirja § 26 ja kehtetu sisekorraeeskirja § 31 p 12 näevad ette dušši kasutamise võimaldamist ühel korral nädalas ja see nõue on täidetud, mida D. H. ise kaebuses ka kinnitab. Ei saa nõustuda kaebaja väitega dušširuumi ebahügieenilisuse osas, kuna arestimaja juhi sõnul dušši kasutamisel jälgitakse, et eelmisest kasutajast ei jääks koristamata ruum. Arestimaja juhi ettekande kohaselt võis dušši kasutamist ajaliselt reguleerida. Augustis 2011 tehti dušširuumile sanitaarremont. Seega kaebaja väited ei ole õiged.

10) Kambrites kraanikauss puudub. Otseselt sellise sanitaartehnika olemasolu mõlemad sisekorraeeskirjad ei nõua. Kambritesse on antud pesukauss ja 5-liitriliste kanistritega antakse sooja vett, seega on võimalik ennast pesta kausi kohal sooja veega. Samuti sai kaebaja pakiga veekeedukannu. Sellisel moel oli vee kasutamine ja sooja vee võimalus kaebajale tagatud.

11) Vastustaja ei pea kaebuse esitaja väiteid lühiajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamise osas usutavaks. Kehtetu arestimaja sisekorraeeskirja § 61 ja kehtiva sisekorraeeskirja § 54 lõige 1 ütleb, et kokkusaamine viiakse läbi arestimaja territooriumil ning kinnipeetu ja lähedase võib eraldada vaheseinaga. Eraldi ruumi või muid täpsemaid tingimusi eeskirjad ei reguleeri. Kokkusaamised toimuvad koridoris trellustega osas, mille kestel on suhtlemine tagatud ja seda ei sega ega katkesta kolmandad isikud. Arestimaja ametnikud ei saa mõjutada vestluse pikkust, küll aga peavad arvestama selleks lubatud üldise pikkusega „.. kuni kaks tundi.. “. Lisaks peavad arestimaja ametnikud arvestama kohtute poolt kehtestatud kirjavahetuse või suhtlemiskeeluga (kehtetu sisekorraeeskirja § 59 lg 1 ja kehtiva sisekorraeeskirja § 53). Kokkusaamise pikkust ja vestluse sisu võib mõjutada arestimaja ametniku juuresviibimine, kuid kehtetu sisekorraeeskirja § 61 lg 1 ja kehtiva arestimaja sisekorraeeskirja § 55 lg 1 alusel on järelevalve kohustuslik. Väljavõte arvestusraamatust kinnitab, et kokkusaamisi kaebajale võimaldati ja seda õigust ta ka kasutas. Ka tuleb arvestada tema suhtes kriminaalmenetluse ajal kehtestatud piiranguid.

12) Kehtetu sisekorraeeskirja § 31 p 9 kohustas arestimaja tagama üleriigiliste päevalehtede olemasolu. Kehtiv sisekorraeeskiri sellist kohustust ette ei näe. Arestimajas oli ajalehtede saamine tagatud ja arestimaja juhi sõnul on seda võimalik kasutada tänase päevani, kuigi arestimaja kohustused on selles osas muutunud.

13) Kehtetu sisekorraeeskirja §-de 7 lg 3 ja 29 lg 1 ja kehtiva § 31 p 3 ja 29 järgi peab esmaabi ja juurdepääs tervishoiuteenusele olema tagatud. Arestimaja juhi ettekanne ja väljavõte arvestusžurnaalist kinnitavad, et D. H. pöördus ja sai abi. Talle anti erineval ajal erinevaid ravimeid

– valuvaigisteid, rahusteid ja seedehäirete vastu. Samuti sai pakiga silmatilkasid. Seega D. H. terviseprobleemidele reageeriti. Asjaolu, et kaebajale määras perearst rohu, on kaebaja suusõnaline, tõendamata väide.

14) Kehtinud ja kehtivad arestimaja nõuded ei näe ette arestimaja kohustust tagada kehakultuuriga tegelemise võimalust. Selle põhjusel ei ole etteheide asjakohane.

15) Kamber nr 1 on suurusega 12 m² ja kambrid nr 7; 8, 10, 13, ja 14 on kõik 15,9 m². D. H. viibis enamuse ajast alarahvastatud kambris, kahel perioodil üksinda. Euroopa Inimõiguste Kohus on pidanud ainult alla 3m2 jäävat isiklikku ruumi iseenesest piinamiskeeldu rikkuvaks ( Tunis vs Eesti (2013)). Seetõttu ei saa käesoleval juhul käsitada kaebaja kinnipidamistingimusi õigusvastasena üksnes isikliku ruumi vähesuse tõttu, sest kaebaja kasutas vaidlusalusel perioodil üle 3m2 suurust isiklikku ruumi. Kaebaja väide ei ole õige ega kooskõlas asja tehioludega.

Vastustaja leiab, et asjaoludest, mis tekitasid kaebuse esitajale ebamugavusi, vastustaja ei olnud teadlik. Arestimaja juhi ettekande kohaselt saab iga kinnipeetu esitada oma nõudeid, kaebusi, avaldusi hommikuse kontrollkäigu ajal. Tulemused fikseeritakse arestimaja arvestusžurnaalis. Arestimaja juhi ettekande kohaselt kontrollis ta kandeid ja ei tuvastanud ühtegi pöördumist. Kaebaja sooviavaldustega tegeleti, samuti talle anti ravimeid ning võimaldati helistada ning ta sai pakke, pidas kirjavahetust, kaebaja suhtles velskri ja advokaadiga, arestimaja ametnikega. Kaebaja ei ole tõendanud, et vastustaja tegeles kaebaja taotluste ja pöördumistega valikuliselt. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.

Kohtu seisukoht

1. Kohus märgib esmalt, et on käesolevas asjas asunud seisukohale, et D. H. kaebus on kolme viimase perioodi osas esitatud tähtaegselt (v.a värskes õhus viibimise mittevõimaldamisega seoses) ja on tulenevalt sellest, et PPA arestimaja tingimustega tekitatud kahju hüvitamise nõude korral puudub kohustus läbida kohtueelset menetlust, kohtus lubatav ning tuleb sisuliselt läbi vaadata. Kuigi Tartu Ringkonnakohus on 14.04.2015 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-14-268 analoogset kaebust menetledes asunud seisukohale, et see tuleb osaliselt jätta läbi vaatamata, siis leiab halduskohus, et kaebuse läbi vaatamata jätmiseks puudub õiguslik alus.

2. Kohus, tutvunud asja materjalidega, asub seisukohale, et kaebus kuulub rahuldamisele alljärgnevatel põhjustel.

Kaebaja on viibinud Lääne prefektuuri Pärnu arestikambris ajavahemikel 02.06.2011 – 22.07.2011 (51 päeva), 16.12.2011 – 06.01.2012 (22 päeva) ja 23.03.2012 – 30.03.2012 (8 päeva). Kokku viibis ta seega arestikambris 81 päeva ning tegemist ei olnud järjepideva arestikambris viibimisega. Eeltoodu üle vaidlus puudub.

Vaidlus seisneb selles, kas Pärnu arestikambri kinnipidamistingimused olid inimväärikust alandavad ja kas kaebajal on inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustes viibimise tõttu õigus hüvitisele.

Pärnu arestikambri kinnipidamistingimusi on oma 2009. a ja 2012. a kontrollkäikudel hinnanud ka õiguskantsler. 2009. a on õiguskantsler Pärnu arestikambri kohta leidnud, et seal esinevad sügavad puudujäägid olmeja kinnipidamistingimustes. Hooned on üldiselt amortiseerunud. 18.07.2012 kontrollkäigul on leitud, et Pärnu arestikambri keskmine täituvus oli ametnike hinnangul 2011. a ca 40%. Arestikambris on lisaks eriliigilistele kambritele ka ametnike tööruumid, menetlustoiminguteks kasutatavad kaks ruumi, kinnipeetute pesemisruum ja köök. Lisaks on Pärnu arestikambris tervishoiutöötaja ruum, mida enam ei kasutata, kuna puudub tervishoiutöötaja. Kinnipeetute lühiajaliste kokkusaamiste jaoks ettenähtud ruumi ei ole. Kohtumised toimuvad Pärnu arestikambri koridoris. See on üheks probleemiks. Kokkusaamised korraldatakse läbi koridori ust asendavate trellide. Pärnu arestikamber on kinnipidamistingimuste osas mõnevõrra amortiseerunud. Eriti kambrite tingimused ja inventar. Teisalt on n-ö üldkasutatavates ruumides tehtud hulganisti remonttöid – vahetatud on ventilatsioon, renoveeritud kinnipeetute pesemisruum. Pärnu kambris on hiljuti soetatud kinnipeetutele uus voodipesu ja uued sööginõud. Kontrollkäigu ajal vahetati kambrites valgusteid. Ametnike kinnitusel saavad 2012. a juuli lõpuks kõik kambrid uued lambid. Kambrid on küll amortiseerunud, kuid puhtad ja nende üldist olukorda võib pidada arestimaja madalat täituvust arvestades rahuldavaks. Kambrites on muu hulgas olemas WC ja aken, viimane ei ole siiski täiel määral loomulikku valgust läbilaskev. Kambrites puuduvad toolid/pingid ja lauad. Olmetingimuste parandamiseks on täielikult renoveeritud kinnipeetute kasutatav dušširuum, köök ja ruumide ventilatsioon. Pärnu arestikambri olmetingimused on rahuldavad juhul, kui kinnipeetu viibib kõnealuses politseihoones järjest mitte rohkem kui 30 päeva. Pikemaajalisel kinnipidamisel võivad Pärnu kambri tingimused kujutada riivet kinnipeetu põhiõigustele, eelkõige inimväärikusele.

Eeltoodust nähtub, et Pärnu arestikambri olmetingimustes on olnud olulisi puudujääke, mida on järkjärgult hakatud likvideerima 2011 – 2012. aastal.

3. Arvestades õiguskantsleri raporteid ja kaebaja kaebuses ning vastustaja vastuses sisalduvat, asub kohus seisukohale, et kaebaja kinnipidamistingimused ei vastanud osaliselt õigusaktides sätestatule. Vangistusseaduse § 41 lg 1 kohustab kinni peetavat isikut kohtlema viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega.

Kohus leiab, et põhjendatud on kaebaja etteheited kambrite valgustuse ja ventilatsioonisüsteemi kohta. Asja materjalidest nähtub, et kambrite aknad ei lasknud täiel määral loomulikku valgust läbi ning 2012. a on toimunud arestikambris kõikide valgustite vahetus (tööde lõpp 2012. a juuli). Seega võib järeldada, et vanad valgustid olid amortiseerunud ja kambrite valgustus ei vastanud eelnevalt nõuetele. Ka ventilatsioonisüsteemi on peetud vajalikuks renoveerida, mistõttu võib teha järelduse, et see ei toiminud eelnevalt piisavalt hästi. Puudulik ventilatsioonisüsteem toob endaga kaasa ka kambrite niiskuse ja rõskuse, kui seal riideid pesta ja kuivatada. Samuti võib see mõjutada kambri temperatuuri. Kaebaja väidab, et perioodil 16.12.2011 – 06.01.2012 oli kambris külm ja ta pidi kasutama talvejopet. Suvel oli kambris ebainimlikult palav. Kohus märgib, et arestikambri arvestusžurnaalist (t.l 68-69) nähtub, et kaebaja on 20.12.2011 avaldanud soovi saada kambrisse küttekeha, sest kambris on külm. Tema soov täideti. Hilisemaid pretensioone külma kambri kohta žurnaalist ei nähtu, mistõttu teeb kohus järelduse, et küttekeha andis piisavalt sooja. Kuna kaebaja viitas külmale kambrile alles 20.12.2011, siis tuleb teha järeldus, et sellele kuupäevale eelnevatel päevadel ei olnud kambris nii külm, et sellest oleks tulnud teavitada ametnikke. Suvise palava kambri kohta ei ole kaebaja midagi konkreetsemat kirjutanud.

Kohus peab osaliselt põhjendatuks ka kaebaja etteheiteid kambris laua ja istekoha puudumise kohta. Kuni 23.10.2011 kehtinud siseministri määruse „Arestimaja sisekorraeeskiri“ § 10 lg 1 p 2 nägi kambri kohustusliku elemendina ette laua ja istekoha, mis peavad aga alates 24.10.2011 kambris olema vaid võimaluse korral. Siiski võib nõustuda vastustaja seisukohaga, et mingil määral kompenseeris puuduvat lauda kambris asuv riiul ning istekohta alarahvastatuse korral vaba nari. Lisaks nähtub õiguskantsleri 2012. a raportist ja vastustaja vastusest, et toole siiski kambritesse võimaldati. Kapi olemasolu kambris ei ole õigusaktid ette näinud.

Õiguskantsler on 2012. a raportis pidanud problemaatiliseks ka lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamist Pärnu arestikambris, sest kokkusaamisteks puudub eraldi ruum. Arestikambri arvestusžurnaalist nähtub, et kaebaja on kolmel korral kohtunud oma pereliikmetega 5 minuti vältel. Asja materjalidest ei nähtu, miks kokkusaamised piirdusid vaid 5 minutiga, kui nende maksimaalne pikkus võis olla kaks tundi. Kaebaja kirjelduse kohaselt toimus suhtlemine kahemeetrise vahega topelt trellide tagant. Kohus loeb põhjendatuks ka kaebaja etteheited lühiajaliste kokkusaamiste korraldusele.

4. Kaebaja heidab vanglale ette, et kambris puudus kraanikauss ning kambris olev WC oli lahtine ja vaid osaliselt eraldatud. Kaebaja arestimajas viibimise ajal kehtinud „Arestimaja sisekorraeeskiri“ ei näinud kambris kohustusliku elemendina ette pesemiskohta, seega ei ole kaebaja etteheidetel alust. WC osas on vastustaja märkinud, et see oli kolmest küljest piiratud (kahest küljest kambri seintega ja ühest küljest madala seinaga). Lisaks anti kambrisse kardin. Kohtu hinnangul oli kaebaja privaatsus seega piisavalt tagatud. Ka kaebaja etteheidetel seoses dušši kasutamisega, puuduvad alused. Kaebaja kinnipidamise ajal ja ka hetkel kehtiv „Arestimaja sisekorraeeskiri“ näeb ette dušši kasutamise võimaluse ühel korral nädalas. Kaebaja on kinnitanud, et dušši kasutamist talle võimaldati.

Pesemisruum remonditi 2011. a augustis, seega sai kaebaja kasutada juba remonditud ruumi ning ka enne remonti oli pesemine võimalik.

Kohus ei pea tõendatuks kaebaja väidet, et perioodil 02.06.2011 – 22.07.2011 olid kambris nr 8 kirbud. Arestikambri arvestusžurnaalist ei nähtu, et kaebaja oleks sellise probleemiga ametnike poole pöördunud. Vastustaja vastuse kohaselt tehakse arestimajas regulaarset tõrjet. Kui kaebaja oleks nädal aega kurtnud kirpude üle, oleks see ka kirjalikult kajastamist leidnud.

Kohus ei pea usutavaks kaebaja väidet, et ta ei saanud arestikambris tutvuda üleriigiliste päevalehtedega. Vastustaja vastuse kohaselt oli arestimajas ajalehtede saamine tagatud ning neid antakse lugeda isegi praegusel ajal, kuigi päevalehtede lugemise võimaldamine enam kohustuslik pole.

Kaebaja väidab, et perioodil 16.12.2011 – 06.01.2012 ei antud talle perearsti poolt määratud kõrvetiste rohtu. Samas nähtub arestikambri arvestusžurnaalist, et kaebajale on antud 16.12.2011 ja 18.12.2011 ravimit „Malox“. Samuti on kaebajale sellele eelnevalt ja hilisemalt väljastatud ravimeid, mistõttu leiab kohus, et kui kaebajal esinesid terviseprobleemid, siis sai ta vajalikku abi.

Kaebaja viitab veel sellele, et tal oli kambris vähe isiklikku ruumi ja ta ei saanud tegeleda kehakultuuriga. Asja materjalidest nähtub, et perioodil 02.06.2011 – 22.07.2011 viibis kaebaja kambris nr 8 (15,9 m2), kus oli maksimaalselt neli inimest. Perioodil 16.12.2011 – 06.01.2012 viibis ta kambris nr 14 (15,9 m2) valdavalt üksinda (kolmel päeval kolmekesi) ja perioodil 23.03.2012 – 30.03.2012 viibis kaebaja kambris nr 1 (12 m2) üksinda. Mitte ühelgi juhul ei olnud kambrid maksimaalselt täitunud. Neljakesi kambris viibides oli kaebaja isiklikuks ruumiks seega 3,98 m2 (ilma WC-aluse pinnata veidi vähem) ning ülejäänud aegadel rohkem. Seega ei ole rikutud ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat isikliku ruumi osas, mis näeb ette standardina 3 m2 isiku kohta. Kuna kaebaja isiklikku ruumi ei saa pidada väheseks, siis puuduvad alused ka kaebaja etteheidetel, et ta ei saanud tegeleda kehakultuuriga.

Kaebaja viitab sellele, et ta oli perioodidel 02.06.2011 – 22.07.2011 ja 23.03.2012 – 30.03.2012 sunnitud viibima kambris, kus suitsetati. Kaebaja ise ei suitseta. Perioodil 02.06.2011 – 22.07.2011 kehtis 08.01.2008 vastu võetud siseministri määrus nr 3 „Arestimaja sisekorraeeskiri“, mille § 32 lg

2 p 6 sätestas, et kinnipeetul on keelatud suitsetada, kui sellega ei nõustu teine samas kambris viibiv isik. Nimetatud perioodil viibis kaebaja kambris nr 8, kus oli erinevatel aegadel kokku 2-4 kinnipeetut. Arestikambri arvestusžurnaalist ei nähtu, et kaebaja oleks kambris suitsetamise probleemiga pöördunud arestimaja ametniku poole. Samas on sinna üles märgitud kaebaja muud soovid ja avaldused. Kaebaja viitab küll sellele, et pöördus probleemi tõttu ametnike poole ka kirjalikult, kuid vastavaid tõendeid kohtule esitatud ei ole. Perioodil 23.03.2012 – 30.03.2012 viibis kaebaja kambris nr 1 üksinda, mistõttu ei ole võimalik, et teda häiris teise kinnipeetu suitsetamine. Eeltoodust tulenevalt peab kohus küll võimalikuks, et kambris nr 8 suitsetati, kuid puuduvad tõendid selle kohta, et see kaebajat perioodil 02.06.2011 – 22.07.2011 häiris ja et ta üritas enda õigusi kaitsta ja kahju tekkimist vältida. Arestimajas viibiv isik peab võimaluse korral ise püüdma mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või vähendada (vt ka Riigikohtu 17.06.2002 otsuse haldusasjas nr 3-3-1- 32-02 p 25).

5. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

Riigikohus on Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele tuginedes leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvestada kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (RKHK 15. märtsi 2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11).

Arvestades kaebaja kinnipidamistingimusi kogumis ja seda, et teatud kinnipidamistingimused on vastustajale etteheidetavad (valgustuse ja ventilatsiooni puudulikkus, laua ja istekoha puudumine, lühiajaliste kokkusaamiste korraldus), leiab kohus, et kaebaja inimväärikust on kinnipidamisel Pärnu arestikambris alandatud ja tal on tekkinud õigus mittevaralise kahju hüvitisele.

Kaebaja viibis Pärnu arestikambris kolmel perioodil: 02.06.2011 – 22.07.2011 (51 päeva), 16.12.2011 – 06.01.2012 (22 päeva) ja 23.03.2012 – 30.03.2012 (8 päeva). Kõige intensiivsemalt rikuti kaebaja õigusi seega perioodil 02.06.2011 – 22.07.2011 ja kõige vähem perioodil 23.03.2012

– 30.03.2012. Kaebaja on jätnud nõutava hüvitise summa märkimata. Kohtupraktikas välja mõistetud summade puhul on olnud üheks oluliseks kriteeriumiks see, et kaebajatele ei ole arestikambris viibides võimaldatud viibimist värskes õhus ühe tunni jooksul päevas. Käesoleval juhul on kaebaja ise minetanud selle võimaluse, et kohus arvestaks hüvitise määramisel värskes õhus viibimise mittevõimaldamist, sest kaebaja esitas selles osas kaebuse tähtaega ületades. Seega peab kohus kohaseks hüvitise määraks 51 päeva pikkuse arestikambris viibimise eest 2 eurot päevas ja 22 päeva pikkuse ja 8 päeva pikkuse arestikambris viibimise eest 1 eurot päevas. Kokku on hüvitise suuruseks

132 eurot.

Eeltoodu alusel tuleb kaebus rahuldada ning kohus mõistab Politseija Piirivalveametilt D.H. kasuks välja Pärnu arestikambris kinnipidamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitise summas 132 eurot. Kohus juhindub hüvitise väljamõistmisel halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 5 lg 1 p 4, mis on volitusnorm mittevaralise kahju väljamõistmiseks avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest. Kohus on lähtunud otsuse tegemisel HKMS § 160 lg 1, mille kohaselt koosneb kohtuotsus sissejuhatusest, selgitustest, kirjeldavast ja põhjendavast ning resolutiivosast.

6.Menetluskuludest

Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks vastustajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest kaebaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Mare Priks kohtunik

Kohtuotsuse põhjendusi on muudetud Tartu Ringkonnakohtu 10.05.2016.a otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 10.05.2016.a otsus Resolutsioon

1. Jätta D.H. apellatsioonkaebus rahuldamata, muutes osaliselt Tartu Halduskohtu 4. septembri 2015 otsuse põhjendusi kaebaja suitsetajate kambris viibimise ja hüvitise ulatuse kohta, asendades need käesolevas otsuses toodud põhjendustega.

2. Muus osas jätta D. H. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 4. septembri 2015 otsus muutmata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta poolte endi kanda.