1-10-11252/49 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht

3. september 2015, Tartu kohtumaja Kriminaalasja number 1-10-11252 Kohtunik Rutt Teeveer Kohtuistungisekretär Helju Rebane Prokurör Lõuna Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Mariken Arro

Kriminaalasi P.D süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 8, 9 järgi Menetlustoiming P.D karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise otsustamine Menetlusosalised

süüdimõistetu: (isikukood: XXX; P.D

elukoht vabanemisel: Elukoha andmeid ei avaldanud.

Rahvastikuregistrijärgseks elukohaks on XXXX. Vangla andmetel viimane elukoht XXXX Kohtuistungi toimumise aeg 03.09.2015

RESOLUTSIOON

Jätta karistusjärgne käitumiskontroll P.D suhtes kohaldamata. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtumääruse peale on kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve, õigus esitada Tartu Maakohtule kirjalik määruskaebus 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teda saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSKÄIK

Tartu Maakohtu 14.09.2011 tehtud otsusega tunnistati P.D süüdi karistusseadustiku

(KarS) § 200 lg 2 pde 4, 7, 8, 9 järgi ning isikule mõisteti 3 (kolm) aastat vangistust. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel vähendati P.D-le mõistetud karistust 1/3 võrra, so 1 (ühe) aasta pikkuse vangistuse võrra ning mõisteti karistuseks 2 (kaks) aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati P.D kahtlustatavana kinnipidamise aeg

9. – 11. veebruar 2010. a karistusaja hulka ja mõisteti karistuseks 1 (üks) aasta 11 (üksteist) kuud ja 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati käesoleva otsusega mõistetud karistust Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja 20. juuni 2006. a kohtuotsusega kriminaalasjas 1-06-825 mõistetud karistust ärakandmata osas, s.o 1 (üks) aasta 3 (kolm) kuud

14 (neliteist) päeva vangistuse võrra ning mõisteti lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks kohtuotsuste kogumina 3 (kolm) aastat 3 (kolm) kuud 11(üksteist) päeva vangistust. Karistuse kandmise aja algust hakati arvestama P.D poolt karistuse kandmisele asumisest 23.07.2012. Kohtuotsus jõustus 22.09.2011.

Harju Maakohtu 23.10.2014. a määrusega jäeti süüdimõistetu P.D temale Tartu

Maakohtu poolt tehtud 14.09.2011. a otsusega mõistetud vangistuse kandmisest tingimisi ennetähtaegselt vabastamata. P.D karistuse kandmise aeg lõpeb selle täielikul ärakandmisel 02.11.2015. Varem on P.D karistatud kriminaalkorras:

1. Tartu Maakohtu 24.11.2004. a otsusega KarS § 199 lg 2 p 4 järgi 6-kuulise vangistusega;

2. Tartu Maakohtu 28.01.2003. a otsusega KarS § 199 lg 2 p 4, 5, 7, 8 järgi 8-kuulise vangistusega, mida suurendati KarS § 65 lg 2 alusel eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse võrra ja liitkaristuseks mõisteti 11 kuud ja 21 päeva vangistust;

3. Tartu Maakohtu 24.01.2001. a otsusega KrK 175 lg 1 järgi 6- kuuline vangistus, mida suurendati KrK § 40 lg 3 alusel eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse võrra ja liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 2 kuud ja 5 päeva vangistust;

4. Tartu Maakohtu 30.08.2000. a otsusega KrK § 140 lg 2 p 1, 2, 3 järgi 1- aastase vangistusega;

5. Tartu Linnakohtu 08.12.1997. a otsusega KrK § 139 lg 2 p 1, 3 järgi tingimisi vabadusekaotusega 6 kuud 1- aastase katseajaga;

Varem on P.D karistatud väärteokorras:

1. Tartu Linnavalitsuse 24.09.2011. a otsusega ÜTS § 57(7) lg 1 rahatrahviga 20 eurot.

2. Lõuna Politseiprefektuuri 23.10.2005. a otsusega AS § 70 järgi rahatrahv 11, 5 eurot.

3. Tartu Politseiprefektuuri 07.10.2002. a otsusega AS § 70 järgi rahatrahv 11, 5 eurot.

Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on P.D uue kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul 21%. Tema ohtlikkus seisneb materiaalse ja füüsilise kahju tekkimise võimalikkuses. Sealhulgas on ohustatud alaealised, kuna kinnipeetav on varasemalt alaealise suhtes kuriteo toime pannud. Ohtlikkus on tõenäolisem alkoholijoobes ning negatiivset mõju omavas seltskonnas olles. Vangla ei toeta karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamist. Kriminaalhooldusametniku ettekandest järeldub, et P.D on säilitanud lähisugulastega head ning toetavad suhted. Pigem on kriminaalhooldaja arvates küsimus asjaolus, kuidas ja mil määral on P.D ise tahtnud vastu võtta toetust. Kinnipeetav ei soovinud lähedaste andmeid avaldada ega seda, et ametnik nendega ühendust võtaks. Kinnipeetava varasem tutvusringkond koosnes enamjaolt kriminaalkorras karistatud isikutest. Nüüdseks on P.D lõpetanud enda sõnul kriminaalkorras karistatud tuttavatega suhtlemise ning soovib elada üksi ja rahulikku elu. Varasemalt on olnud probleeme korduvalt alkoholiga. Kinnipeetav on vangistuses läbinud kaks sotsiaalprogrammi ,,Tee’’ ja ,,Eluviisitreening’’ (2012, 2013), mis on suunatud muutuste tegemisele elustiilis ja hoiakutes. Isik pole avaldanud, mis oleks tema karistusjärgne elukoht, kuna vajab mõtlemisaega. Andmete põhjal on võimalik asuda elama nii Tartusse kui ka Tallinnasse. Isik saab töövõimetuspensioni, ent lisaks soovib leida töökoha, mis sobiks tema tervisliku olukorraga. P.D puudub kindel plaan karistusjärgse töökoha leidmiseks. Vangla andmetel on kinnipeetav tasunud kõik täiturite nõuded. Vabanemisfondis on üle tuhande euro. Isikul on täitise andmetel (17.07) tasuda kaks nõuet. Kriminaalhooldusel olles (2002, 2008) leidis kinnipeetav endale kiiresti töökoha ning teda iseloomustati kui head töötajat.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD P.D avaldas kohtuistungil, et ta ei pea enda puhul karistusjärgset käitumiskontrolli vajalikuks ja ta ei soovi selle määramist. Prokurör on seisukohal, et karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine P.D suhtes pole vajalik ega põhjendatud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED KarS § 871

lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt võib kohus kohaldada isiku suhtes pärast vangistuse ärakandmist käitumiskontrolli vastavalt KarS §-s 75 sätestatule, kui: 1) isikut on karistatud tahtliku kuriteo eest vähemalt kaheaastase vangistusega ning ta on ära kandnud mõistetud vangistuse täies ulatuses; 2) teda on enne käesoleva lõike punktis 1 nimetatud kuriteo toimepanemist samuti karistatud tahtliku kuriteo eest vähemalt üheaastase vangistusega. Kohus on seisukohal, et olukorras, kus isik kannab liitkaristust, mis on mõistetud kohtuotsuste kogumis, siis selleks, et hinnata KarS § 871 lg 1 p-s 1 toodud eelduste olemasolu, tuleb arvestada kõiki kogumi moodustanud kohtuotsustega mõistetud karistusi. Käesoleval juhul moodustavad kohtuotsuste kogumi Tartu Maakohtu 20.06.2006 otsus ja Tartu Maakohtu 14.09.2011 otsus. Neist esimese otsusega mõisteti P.D süüdi tahtliku kuriteo eest ning teda karistati ühe aasta pikkuse vangistustega, kusjuures KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõisteti P.D-le liitkaristuseks 4 aastat. Teise otsusega mõisteti P.D süüdi tahtliku kuriteo eest ning teda karistati 1 aasta 11 kuu ja 27 päeva suuruse vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati vastava otsusega mõistetud karistust Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja 20. juuni. 2006. a kohtuotsusega mõistetud karistust ära kandmata osas, so 1 aasta 3 kuud ja 14 päeva vangistust ning kokku mõisteti liitkaristust 3 aastat 3 kuud ja 11 päeva vangistust. Seega on olemas KarS § 871 lg 1 p-s 1 nimetatud formaalsed eeldused, s.o isiku süüdi mõistmine tahtlikus kuriteos ning tema karistamine reaalse vähemalt kaheaastase vangistusega. Kuna Harju Maakohtu 23.10.2014. a määrusega jäeti P.D karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata, siis tuleb tal oma karistus ära kanda täies ulatuses. Seega on olemas ka KarS § 871 lg 1 p-s 1 toodud kolmas eeldus, s.o süüdimõistetu poolt vangistuse ära kandmine täies ulatuses.

P.D on varemgi tahtlike kuritegude toimepanemise eest süüdi tunnistatud ja seejuures on talle karistuseks mõistetud vähemalt üheaastane vangistus, siis on täidetud ka KarS § 871 lg

1 p-s 2 toodud formaalsed eeldused. Samas puuduvad karistusjärgse käitumiskontrolli materiaalsed eeldused. Tulenevalt KarS § 871 lg 1 p-st 3 tuleb kohtul karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise otsustamisel materiaalsete alustena arvestada kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, tema varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine, ning nende alusel hinnata, kas süüdimõistetu võib toime panna uusi kuritegusid.

Kohtule esitatud kinnipeetava iseloomustusest nähtub, et isikut on sanktsioneeritud kriminaalkorras kaheksal korral ning kannab viiendat vangistust. Kuritegude raskusastme dünaamika on olnud stabiilne. Isik on peamiselt toime pannud varavastaseid kuritegusid, neist kaks viimast olid röövimised, millega kaasnes füüsiline vägivald. P.D on eelnimetatud kuritegudele kallutanud alkoholisõltuvus ja elustiil. Lisaks nähtub vangla poolt kohtule esitatud materjalidest, et kinnipeetav on vangistuse jooksul läbivalt osalenud tööhõives. Ajavahemikul 09.10.2012 – 18.12.2012 läbis P.D sotsiaalprogrammi ,,Tee’’, mille tulemuseks olid järgnevad muutused: kinnipeetava mõistmine vastutuse võtmisest, süü tunnistamisest ning andestuse ja lepituse olulisusest vangistatu elus.

Ajavahemikul 18.03.2013 – 29.04.2013 läbis P.D

sotsiaalprogrammi ,,Eluviisitreening’’, mille raames osales programmi kõigil kohtumistel pigem passiivselt ning irooniliselt (tegi ironiseerivaid nalju ja vältis tõsisemaid arutelusid), kuid programmi lõppedes tunnistas probleeme alkoholiga ning vajadust vähendada viimase tarvitamist. Eelneva puhul osutus eesmärk pigem illusoorseks, sest täpsem selgus võimalikest alkoholi kogustest puudus. Isiku suhtlusringkonda kuulus varasemalt palju kriminaalkorras karistatud isikuid, kuid P.D on kinnitanud oma motiveeritust loobuda suhtlemisest vastavate isikutega. Vabanemisjärgseks perioodiks on seadnud endale saavutatavad eesmärgid, mille kohaselt soovib muuta suhtlusringkonda ning asuda tööle.

Isikul puuduvad vanglas kehtivad distsiplinaarkaristused.

Sellest järeldab kohus, et P.D on oma suhtumist oluliselt muutnud ning järelikult ei ole oht, et ta jätkab samasuguste kuritegude toimepanekut piisavalt suur, et teda veel pärast karistuse kandmist käitumiskontrollile allutada.

Lisaks peab kohus vajalikuks märkida ka seda, et karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine tingimustes, kus isik ise sellega nõus ei ole, ei ole reeglina tulemuslik.

/allkirjastatud digitaalselt/ Rutt Teeveer Kohtunik