3-14-51012/30 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

1

TARTU HALDUSKOHUS K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-51012 Otsuse tegemise aeg ja koht 04. september 2015, Jõhvi

Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi P. A kaebus Tallinna Vangla poolt ajavahemikul 30. august 2008 kuni 30. november 2009 ja 03. märts 2012 kuni 08. juuli 2013 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 20 eurot Tallinna Vanglas iga viibitud päeva eest

Menetlusvorm

Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja P. A Vastustaja Tallinna Vangla

Resolutsioon 1. Lõpetada P. A kahjunõude menetlus perioodide 30.08.2008-11.08.2009 ja 18.08.2009-17.11.2009 osas kaebetähtaja rikkumise tõttu. 2. Jätta P. A kaebus kahjunõudes perioodide 03.03.2012- 08.03.2012 ja 18.11.2009-30.11.2009 osas läbi vaatamata 3. Jätta rahuldamata P. A kaebus ajavahemikul 09. märts 2012 kuni 08. juuli 2013 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 20 eurot Tallinna Vanglas iga viibitud päeva eest 4. Jätta menetluskulud Eesti Vabariigi kanda

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 05.10.2015. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik 1. P. A esitas 16.03.2014 Tallinna Vanglale kahjunõude õigusvastaselt tekitatud mittevaralise kahju summas 10000 euro hüvitamiseks (tl 22-23). Taotluse kohaselt viibis taotleja vahistatuna ja süüdimõistetuna Tallinna Vanglas ajavahemikul 30.08.2008-30.11.2009 ja

2

03.03.2012-08.07.2013. Taotlejat hoiti kuuekohalises kambris, mis oli ca 15m², sh 3 kahekordset narivoodit, WC ruum, kapid, laud, pingid ja kraanikauss. Kambris oli pidevalt 6 inimest ja kambris oli vaba pinda 6m², mistõttu liikuda oli võimatu ning taotleja pidi olema sundasendis (lamama või istuma). Dušši võimaldati kasutada ainult 1 kord nädalas, mis oli ebapiisav. Telefoni võimaldati kasutada 1 kord nädalas 5 minutit, mis takistas normaalset suhtlemist perega. Taotlejat hoiti 23 tundi ööpäevas lukustatud kambris v.a 1 tund jalutamist, puudus igasugune kambriväline tegevus. Kambrid olid ülerahvastatud. Kokkuvõtlikult olid elamis-ja pesemistingimused alandavad ja ebainimlikud, millega tekitati temale kannatusi nii moraalselt kui ka füüsilisi. 2. 10.06.2014 vastuses kohtunõudele nr 1-11/14/16059-2 (tl 20) selgitas Tallinna Vangla kohtule, et tulenevalt suurenenud kahjunõuete arvust ei ole Tallinna Vangla kohtunõudele vastamise ajaks P. A kahju hüvitamise taotlust lahendanud.

Kaebuse põhjendused ja taotlus

3. 03.06.2014 saabus Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja P. A kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes 20 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva. Kaebuse kohaselt esitas kaebaja Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse, kuid kaebuse esitamise ajaks on taotluse esitamisest möödunud rohkem kui kaks kuud, mis on seadusega ette nähtud, aga Tallina Vangla ei pidanud vajalikuks kaebajale vastata. Kaebuse esitaja palub kohtul läbi vaadata Tallinna Vanglale esitatud nõue ja nõudes välja toodud asjaolude ja põhjenduste alusel kohustada Tallinna Vanglat maksma kaebajale kompensatsiooni 20 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest. 4. 28.04.2015 saabus Tartu Halduskohtule P. A taotlus (tl 46) kaebetähtaja ennistamiseks ajavahemiku august 2008 kuni november 2009 nõude osas. Taotluse kohaselt Tallinna Vangla teadlikult eksitas kinnipeetavaid, siis kaebuse esitaja arvas, Tallinna Vangla käitumine kinnipidamistingimuste osas oli seaduslik, kuigi sisetunde järgi kaebaja tundis, et need ebainimlikud kinnipidamistingimused peaksid olema ebaseaduslikud. Alles juunis 2014. aastal sai kaebuse esitaja teada, et tema kannatused olidki ebaseaduslikud. Kohe pärast teadasaamist esitas kaebaja Tallinna Vanglale kahju hüvitamise nõude. Kuna kaebuse esitamiseks peab olema seaduslik põhjus, siis kaebaja ei saanud esitada oma nõuet varem kui juuni 2014, kui kaebaja sai teada, et tema õigused on rikutud ning kaebajal on õigus nõuda kahju hüvitamist. Kaebaja palub ennistada kaebetähtaeg ajavahemiku august 2008 kuni november 2009 osas.

Vastustaja vastuväited

5. 15.05.2015 esitas vastustaja seisukoha (tl 52-53) kaebetähtaja ennistamise osas. Vastustaja on seisukohal, et P. A taotlus kahjunõude esitamise tähtaeg perioodi 29.07.2008- 11.08.2009 osas lõppes 11.08.2012 ja 18.08.2009-17.11.2009 osas hiljemalt 17.11.2012. Tallinna Vangla leiab, et kaebaja poolt kaebuses välja toodud kahju ei saa olla tuvastatav läbi teise isiku kaebuses tehtava kohtuotsuse, kuna väidetav kahju pidi olema kaebajale tuntav vahetult. Samuti ei saa kaebetähtaja ennistamise objektiivseks põhjuseks lugeda seda, millal sai isik teada vangla tingimuste õigusvastasusest, kuna vastava teadmise puudumine ei takistanud tal õigeaegselt halduskohtusse pöörduda. Tulenevalt eeltoodust on vastustaja seisukohal, et P. A esitas kaebuse ajavahemikel 29.07.2008-11.08.2009 ja 18.08.2009-18.11.2009 tekitatud kahju hüvitamise nõudes tähtaja rikkumisega ning tähtaja ennistamine ei ole võimalik. Vastustaja palub jätta P. A kaebus ajavahemikel 29.07.2008- 11.08.2009 ja 18.08.2009-18.11.2009 tekitatud kahju hüvitamise nõudes läbi vaatamata.

3

6. Vastuses kaebusele (tl 61-65p) on vastustaja seisukohal, et kaebus kahju hüvitamise nõude ajavahemiku 30.08.2008-17.11.2009 ei ole tähtaegne. Kahju hüvitamise perioodi 09.03.2012-08.07.2013 osas märgib vastustaja, et kaebajale oli tagatud vähemalt 2,65 m², põrandapinda ning isikute arv kambris pidevalt muutus ja sellega seonduvalt muutus ka põrandapind isiku kohta. Perioodid, kus kambris oli maksimaalne arv inimesi, ei olnud märkimisväärselt pikad ja vaheldusid perioodidega, kus kambris oli isikuid vähem. Vastustaja leiab, et põrandapinna suuruse arvestamisel tuleb kaebajale kasutada olnud ruumi hulka arvestada ka tualettruumi alune pind, sest WC asus kambris ja oli eraldi seintega piiritletud. Tallinna Vangla lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas kaebajale vähemalt 2,5 m², põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri tualettruumi ja mööblialust pinda. Tallinna Vangla tegevuses kaebaja vanglasisesel paigutamisel puudub õigusvastasus, sest kaebajale on olnud tagatud õigusaktides ettenähtud põrandapind. Seega on täitmata üks kahju hüvitamise nõude eeldustest. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Kambrites, milles kaebaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes kaks valgustit, lisaks oli kambrites kaks seinalampi – üks tualetis, teine kambriukse kohal olev öövalgusti. Lisaks avatavale aknale oli kambrites sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kõigis kambrites, milles kaebaja viibis oli magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Lisaks võimaldati duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal vahistatul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00 – 06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata. Vastustaja hinnangul ei saanud vangistustingimused ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel. VangS § 50 lg 1 ja lg 2, mille kohaselt peab kinnipeetav hoolitsema oma isikliku hügieeni eest ning kinnipeetavale tagatakse vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel, saun, vann või dušš. Tallinna Vangla on VangS § 50 lg-s 2 sätestatud nõudest kinni pidanud ning seega ei ole vangla kaebuse esitaja õigusi isikliku hügieeni eest hoolitsemisel rikkunud. Ajavahemikul 09.03.2012-06.05.2013, mil kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna ning oli peale 26.04.2013 kohtuotsuse jõustumist paigutatud vastuvõtuosakonda, oli talle igapäevaselt tagatud võimalus liikuda väljaspool oma elukambrit vähemalt 1 tunni jooksul päevas värskes õhus jalutuskäigu ajal. Alates 07.05.2013 viibis kaebaja kinnipeetavana avatud osakonnas ja lisaks igapäevasele vähemalt 1-tunnisele jalutuskäigule värskes õhus, oli talle päevakavas sätestatud ajal tagatud oma osakonnas liikumiseks vaba aega vähemalt neli tundi. Samuti oli kaebajal kord nädalas graafiku alusel võimalus kasutada spordisaali, mis andis kaebajale võimaluse üldfüüsiliseks treeninguks. Kaebaja võimalused ei piirdunud väljaspool elukambrit liikumiseks üksnes eelmärgituga. Kaebaja osales vangistuse jooksul korduvalt ka lühiajalistel kokkusaamistel, mis tulenevalt VangS § 24 lg-st 2 on lühiajalise kokkusaamise kestuseks kuni kolm tundi. Tallinna Vangla on seisukohal, et kaebajal oli ringi liikumiseks piisavalt ruumi ja sai soovi korral võimelda. Tallinna Vanglas on kaebajale olnud õigusaktides ette nähtud telefoni kasutamise võimalus tagatud ning on taotlejale Tallinna Vanglas viibimise ajal võimaldatud telefoni kasutamist sagedamini kui kord päevas. Samuti nähtub Kinnipeeturegistri kannetest asjaolu, et kaebaja ei ole ise helistamisvõimaluse kasutamisel erilist aktiivsust üles näidanud ning on kasutanud õigust helistada lubatust vähem. Kaebaja ei ole Tallinna Vangla dokumendihaldusprogrammi andmetel esitanud mitte ühtegi kirjalikku pöördumist seoses ebarahuldavate vangistustingimustega Tallinna Vanglas, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind või muud kinnipidamistingimused

4

kaebajale tema poolt kaebuses kirjeldatud vaimseid kannatusi põhjustaks. Arvestades eeltoodut, tuleb kaebaja kaebus jätta rahuldamata.

Kohtu seisukoht

7. Käesolevas haldusasjas on P. A esitanud kohtule kaebuse Tallinna Vangla poolt ajavahemikul 30. august 2008 kuni 30. november 2009 ja 03. märts 2012 kuni 08. juuli 2013 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 20 eurot Tallinna Vanglas iga viibitud päeva eest.

8. P. A kaebus kahjunõude perioodi 30.08.2008-11.08.2009 ja 18.08.2009-17.11.2009. Kinnipeetava registri andmetel (tl 66) viibis P. A Tallinna Vanglas ajavahemikul 29.07.2008-11.08.2009; 18.08.2009-17.11.2009; 09.03.2012-08.07.2013. RVastS § 17 lg 3 kohaselt taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Kohus on seisukohal, et P. A kaebus Tallinna Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 20 eurot iga vanglas viibitud päeva eest ajavahemiku 30.08.2008-11.08.2008 18.08.2009-17.11.2009 osas, on esitatud kaebetähtaega rikkudes. Kohtule esitatud tähtaja ennistamise taotluses märkis kaebaja, et juunis 2014. aastal sai kaebuse esitaja teada, et tema kannatused olid ebaseaduslikud. Kohe pärast teadasaamist esitas kaebaja Tallinna Vanglale kahju hüvitamise nõude. Kuna kaebuse esitamiseks peab olema seaduslik põhjus, siis kaebaja ei saanud esitada oma nõuet varem kui juuni 2014, kui kaebaja sai teada, et tema õigused on rikutud ning kaebajal on õigus nõuda kahju hüvitamist. Kaebaja palub ennistada kaebetähtaeg ajavahemiku august 2008 kuni november 2009 osas. Vastustaja leiab, et kaebaja poolt kaebuses välja toodud kahju ei saa olla tuvastatav läbi teise isiku kaebuses tehtava kohtuotsuse, kuna väidetav kahju pidi olema kaebajale tuntav vahetult. Samuti ei saa kaebetähtaja ennistamise objektiivseks põhjuseks lugeda seda, millal sai isik teada vangla tingimuste õigusvastasusest, kuna vastava teadmise puudumine ei takistanud tal õigeaegselt halduskohtusse pöörduda. Kohus on seisukohal, et kaebaja taotlus tähtaja ennistamiseks ei ole põhjendatud. Kaebuse esitamise tähtaeg võib erandina hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem (vt 6. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-93-13, p-d 13 ja 14). Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-20-15 leidnud, et jätkuva toimingu puhul võib kahjunõude esitamise tähtaja kulgemine alata erineval ajal, sõltuvalt sellest, millal kannatanu sai või pidi teada saama kahjust ja seda tekitanud isikust. Jätkuvalt kahju tekitavates tingimustes viibimise korral tuleb hinnata, kas ja millisel hetkel pidi isikul olema piisavalt informatsiooni kahjunõuet õigustavatest asjaoludest. Kui on ilmne, et isik pidi kahjust ja kahju tekitajast teada saama varem, kui lõppes jätkuv toiming, hakkab ka kahjunõude esitamise tähtaeg kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist. Kui kahjust teada saamise aega on raske eristada, algab kahjunõude kaebetähtaeg siis, kui kahjustav tegevus lõpeb. Õigeks ei saa pidada aga arusaama, mille kohaselt tuleb kogu kinnipidamist ühes vanglas pidada eelduslikult jätkuvaks toiminguks. Kui isiku kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes kinnipidamised lugeda eraldiseisvateks toiminguteks. Kinnipidamistingimuste olulisel muutumisel tuleb toiming lõppenuks lugeda ja saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu lõppemise hetkel teada saanud. Ebamäärasust, mis kaasneb kaebetähtaja kulgemahakkamisega niisugustes asjades, aitab tasandada kaebetähtaja 3- aastane pikkus. Kaebuse esitamisega viivitamine ei tohi olla kantud eesmärgist saada

5

suuremat hüvitist. Käesolevas asjast ei nähtu, et esineksid objektiivsed takistused, mis õigustaksid tähtaja ennistamist. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kaebaja pidi juba Tallinna Vanglas ebainimväärsetes tingimustes viibimise ajal, kuid hiljemalt 17.11.2009, mil ta Tallinna Vanglast ümber paigutati, saama teada talle Tallinna Vangla poolt tekitatud kahjust. Seega hakkas RVastS § 17 lg 3 alusel kaebaja kahjunõude 30.08.2008-11.08.2009 esitamise tähtaeg kulgema hiljemalt 12.08.2009 ja lõppes 12.08.2012 ning kahjunõude 18.08.2009-17.11.2009 osas esitamise tähtaeg kulgema hiljemalt 18.11.2009 ja lõppes 18.11.2012. Tulenevalt eeltoodust kohus lõpetab P. A hüvitamiskaebuses perioodide 30.08.2008-11.08.2009 ja 18.08.2009-17.11.2009 osas menetluse kaebetähtaja rikkumise tõttu.

9. P. A kaebus kahju hüvitamise perioodi 03.03.2012-08.03.2012 ja 18.11.2009- 30.11.2009 osas 10. Kinnipeetava registri andmetest nähtub, et ajavahemikul 18.11.2009-30.11.2009 viibis P. A Viru Vanglas ning ajavahemikul 03.03.2012-08.03.2012 paiknes kaebaja Põhja Prefektuuri arestimajas. Kohus nõustub vastustajaga, et nendel päevadel kaebajal tekkinud kahju näol ei saa olla tegemist Tallinna Vangla poolt tekitatud kahjuga. HKMS § 151 lg 2 p 1 kohaselt kohus võib jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad käesoleva seadustiku § 121 lõikes 2 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohasaelt kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Tulenevalt eeltoodust tuleb jätta P. A kaebus kahjunõude perioodi 03.03.2012-08.03.2012 ja 18.11.2009-30.11.2009 osas läbi vaatamata.

11. P. A kaebus kahju hüvitamise perioodi 09.03.2012-08.07.2013 osas

RVastS § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega, mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab kohus tuvastama, et haldusorgan on süülise tegevusega kahjustanud kaebajat. RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüve. RVastS § 9 lg 2 kohaselt mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kohus märgib, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude korral tuleb kindlaks teha, kas kaebajale on õigusvastase akti või toiminguga põhjustatud hingelisi või füüsilisi kannatusi, kas kahju on tekkinud haldusorgani õigusvastase kannatanu õigusi rikkuva süülise tegevuse tõttu, kas kahju tekkimise ja õigusvastase süülise tegevuse vahel on põhjuslik seos ning kas esineb mõni RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud kahju hüvitamise alus. VangS § 4¹ lg 1 kohaselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. PS § 18 kohaselt kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. PS § 11 kohaselt õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.

6

EIÕK artikkel 3 keelab piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise. Ka PS § 18 kohaselt ei tohi kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi EIK) on nentinud, et riigil on kohustus tagada kinnipeetavale sellised elamistingimused, mis austavad inimese väärikust, ning et karistuse kandmise viis ja täideviimise meetodid ei tohi tekitada rohkem kannatusi ega kurnatust kui need, mis paratamatult vangistusega kaasnevad. Kuid inimväärikuse mõistel on oma kindel juriidiline sisu ning inimväärikuse alandamisega on tegemist tõsistel juhtudel. Mõiste sisu avamiseks tuleb pöörduda EIK praktika poole. Kvalifitseerimaks teguviisi väärkohtlemisena (sh ka inimväärikuse alandamisena) peab väärkohtlemine ületama teatud minimaalse raskustaseme. EIK on nentinud, et vangistusega kaasneb niikuinii teatud paratamatu ebamugavustunne, kuid kvalifitseerimaks inimväärikuse alandamisena, peab olema tegemist minimaalse raskusastme ületamisega. Nimetatud taseme tuvastamine on aga konkreetse kaasuse fakti ja asjaolude küsimus ning arvesse võetakse kohtlemise kestvust, füüsilist ja vaimset mõju isikule ning teatud juhtudel ka ohvri sugu, vanust ning tervislikku seisundit. Samuti on EIK leidnud, et hinnates minimaalse raskusastme kriteeriumi, tuleb arvestada asjaolude kumulatiivset efekti, mis tuleneb nii kinnipidamistingimustest ning kinnipidamise ajast. Kohtule esitatud kaebuses palub kaebaja kohtul läbi vaadata Tallinna Vanglale esitatud nõue ja nõudes välja toodud asjaolude ja põhjenduste alusel kohustada Tallinna Vanglat maksma kaebajale kompensatsiooni 20 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest. Kaebajal väitel hoiti teda kuuekohalises kambris, mis oli ca 15 m², sh 3 kahekordset narivoodit, WC ruum, kapid, laud, pingid ja kraanikauss. Kambris oli pidevalt 6 inimest ja kambris oli vaba pinda 6 m², mistõttu liikuda oli võimatu ning taotleja pidi olema sundasendis. Kambrid olid ülerahvastatud ning kokkuvõtlikult olid elamisja pesemistingimused alandavad ja ebainimlikud, millega tekitati temale kannatusi nii moraalselt kui ka füüsilisi. VangS § 45 lg 1 kohaselt kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. Kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg 6 kohaselt kinnipeetavale on toas ette nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda. VSKE § 7 lg 1 p-de 1-8 kohaselt toa või kambri sisustusse kuuluvad: ühevõi kahekordsed voodid; isiklike asjade hoiukoht; laud; istekoht igale kinnipeetavale; võimaluse korral valjuhääldi; riidenagi; võimaluse korral pesemiskoht; võimaluse korral WC. Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebuse esitajale tagatud VSkE § 6 lg-st 6 (kehtiv kuni 31.12.2013) ettenähtud põrandapind. Arvestades, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14, et VSkE § 6 lg 6, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m² põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSkE regulatsiooni kogumis, kinnipeetavate õigust inimväärikale kohtlemisele ning et seetõttu ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus, siis oli kaebuse esitajale Tallinna Vanglas kasutada olnud põrandapind kooskõlas kehtiva õigusega. Kohus nõustub vastustaja järeldusega Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" punkt 4 sisustamisel, st mõiste „põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi üldpinda ehk ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Mööbli pindala mahaarvamist kambri pindala kindlaksmääramisel ei ole vajalikuks pidanud ka EIK. Kaebaja väitel võimaldati dušši kasutada ainult 1 kord nädalas, mis oli ebapiisav. VangS § 50 lg 2 kohaselt vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel

7

võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš. Vastustaja kinnitusel on vangla VangS § 50 lg-s 2 sätestatud nõudest kinni pidanud ning seega ei ole vangla kaebuse esitaja õigusi isikliku hügieeni eest hoolitsemisel rikkunud. Kaebaja väitel võimaldati telefoni võimaldati kasutada 1 kord nädalas 5 minutit, mis takistas normaalset suhtlemist perega. VangS § 28 lg 1 kohaselt kinnipeetaval on õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. VSKE § 51 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas. Kohtule esitatud tõendist (tl 73) nähtub, et kaebuse esitajale võimaldati telefoni kasutamist, samuti nähtub, et kaebuse esitaja on viibinud lühiajalistel kokkusaamistel, millega kohus on tuvastanud, et kaebajal on olnud võimalus perekonnaga suhelda. Kaebuse kohaselt hoiti kaebajat 23 tundi ööpäevas lukustatud kambris v.a 1 tund jalutamist samuti puudus igasugune kambriväline tegevus. VangS § 90 lg 3 kohaselt vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Vastustaja kinnitusel viibis kaebaja alates 07.05.2013 kinnipeetavana avatud osakonnas ja lisaks igapäevasele vähemalt 1-tunnisele jalutuskäigule värskes õhus, oli talle päevakavas sätestatud ajal tagatud oma osakonnas liikumiseks vaba aega vähemalt neli tundi. Samuti oli kaebajal kord nädalas graafiku alusel võimalus kasutada spordisaali, mis andis kaebajale võimaluse üldfüüsiliseks treeninguks. Kaebaja väitel olid elamisja pesemistingimused alandavad ja ebainimlikud, millega tekitati temale kannatusi nii moraalselt kui ka füüsilisi. Kohus on seiskohal, et kaebuse esitaja on üldsõnaliselt märkinud, et kaebaja oli sunnitud viibima ebainimlikes ja inimväärikust alandavates tingimustes millega tekitati talle füüsilisi ja vaimseid kannatusi kuna kinnipidamistingimused ei vastanud nõuetele. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja nii kaebuses kui ka Tallinna Vangalale esitatud kahjunõudes välja toonud, milles konkreetselt kaebajale väidetav kahju seisnes. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei ole rakendanud kõiki esmaseid õiguskaitsevahendeid, st püüdnud ära hoida kahju tekkimist. Kui kaebuse esitaja leidis, et talle tagati Tallinna Vanglas viibides ebapiisavad elamistingimused jne, siis oli kaebajal võimalik pöörduda koheselt vangla poole vastavasisulise märgukirja või selgitustaotlusega, kuid kaebaja seda teinud ei ole, vaid on esitanud vanglale koheselt kahju hüvitamise taotluse. Kohus märgib, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et kaebaja oleks pöördunud Tallinna Vangla poole märgukirjaga seoses kambris valitsenud ruumipuudusega ebainimlike elamistingimustega. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kaebajale ei ole tekitatud sellist mittevaralist kahju, mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. Halduskohus märgib kokkuvõtvalt, et RVastS § 7 lg 1 kohaselt õigustab nii varalise kui ka mittevaralise kahju puhul kahjunõude esitamist see, et avaliku võimu kandja on kannatanu suhtes käitunud õigusvastaselt. Kaebaja leiab, et kinnipidamistingimused olid õigusvastased, sest kambripinda oli isiku kohta alla 3 m2. Muid asjaolusid, mis kambritingimused ebainimlikeks muutsid, kaebaja esile ei ole toonud. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium kontrollis 20. juuni 2014. a otsuses asjas nr 3-4-1-9-14 vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 6 lg 6 kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud redaktsiooni. See sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Riigikohus leidis, et kuigi ühe kinnipeetava kohta vähem kui 2,5 m2 suuruse põrandapinna osaga kambris viibimine pika aja kestel võib kujutada endast inimväärikuse alandamist, pole tegemist inimväärikust riivava olukorraga, kui isik sai vabal ajal oma osakonnas piisavalt liikuda või olla väljaspool kambrit muul põhjusel. Seega jättis Riigikohus taotluse sätte põhiseadusevastaseks tunnistamiseks rahuldamata ning see norm kehtis ja kuulus õiguspäraselt kohaldamisele perioodil, mille eest kaebaja

8

kahju nõuab. Kui isikule oli tagatud vähemalt 2,5 m2 suurune põrandapind kambris või toas, pole võimalik ainult sellest asjaolust järeldada isiku õigusvastast ja inimväärikust alandavat kohtlemist. Euroopa Inimõiguste Kohtu lahend Tunis vs. Eesti on tehtud konkreetsete asjaolude pinnalt, mis ei ole ülekantavad kõigile kinnipeetavate kaebustele: T. Tunis sai kohtuotsuse asjaoludest nähtuvalt kambrist lahkuda üksnes tunniajaseks jalutuskäiguks ning ta oli paigutatud kambrisse, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda ühtedel andmetel alla 2,5 m2. Euroopa Inimõiguste Kohus leidis 12. märtsi 2015. a lahendis Muršić vs. Horvaatia (avaldus nr 7334/13), et juhul, kui kinnipeetava isiklik ruum kinnipidamisasutuses on alla 3 m2, võib muude tingimuste kompenseeriv mõju välistada artikli 3 rikkumise. Kaebajale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning ei ole tuvastatud, et kaebajale oleks mingisugust mittevaralist kahju tekkinud. Tulenevalt eeltoodust on kohus seisukohal, et P. A kaebus kahju hüvitamise perioodi 09.03.2012- 08.07.2013 osas tuleb jätta rahuldamata.

12. Menetluskulud

Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on vabastatud riigilõivu tasumisest Tartu Halduskohtu 11.06.2014 määrusega (tl 24-25). Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda.

(digitaalselt allkirjastatud)

Ülle Polluks Kohtunik

Jõustus Riigikohtu 29.03.2017 lahendis toodud muudatustega osaliselt 29.03.2017