3-14-52799/16 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-52799 Otsuse kuupäev

2. september 2015 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Ivan Neiliku kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ebapiisava kambripinnaga Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja – Ivan Neilik Vastustaja – Tallinna Vangla Resolutsioon

1. Jätta Ivan Neiliku kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 2.oktoober 2015.a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. I. Neilik esitas 20.01.2014 (registreeriti 22.01.2014) Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ebapiisava kambripinnaga 15 eurot ööpäeva eest. I.Neiliku taotlus jäeti Tallinna Vangla 11.03.2014 kirjaga käiguta. 25.03.2014 andis Tallinna Vangla I. Neilikule 30 päeva kahjunõudes esinevate puuduste kõrvaldamiseks. 08.04.2014 esitas I. Neilik taotluse, milles tõi lisaks ebapiisavale põrandapinnale välja, et jalutusboks oli väike, dušši võimaldati vaid kord nädalas ja ventilatsioon oli vilets.

2. Tallinna Vangla jättis 23.09.2014. a otsusega nr 5-18/14/2280-6 I. Neiliku 22.01.2014. a hüvitamisnõude rahuldamata. I. Neilik sai nimetatud otsuse kätte 26.09.2014 (toimiku lk 27).

3. Tallinna Vangla jättis 24.10.2014. a otsusega nr 5-18/14/10542-2 I. Neiliku 08.04.2014. a hüvitamisnõude rahuldamata.

4. I. Neilik esitas 13.11.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 6300 eurot. Kaebuse kohaselt on kahju põhjustatud inimväärikust alandavate kambritingimustega perioodidel 15.10.2008 – 08.12.2008,

18.05.2010 – 09.09.2011 ja 23.04.2013 – 03.07.2013. Koos kaebusega esitas kaebaja taotlused riigilõivust vabastamiseks ning kaebetähtaja ennistamiseks.

5. Tartu Halduskohus tagastas 29.12.2014. a määrusega kaebuse osaliselt, s.o mittevaralise kahju nõudes perioodide 15.10.2008 – 08.12.2008 ja 18.05.2010 – 09.09.2011 osas, vabastas kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel ning võttis kaebuse menetlusse mittevaralise kahju nõudes perioodi 23.04.2013 kuni 03.07.2013 osas. Samuti andis kohus vastustajale võimaluse seisukoha esitamiseks kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlusele.

6. Tartu Halduskohus jättis 19.01.2015. a määrusega rahuldamata kaebaja taotluse tähtaja ennistamiseks ning lõpetas menetluse. Kaebaja esitas 28.01.2015 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 19.01.2015. a määruse tühistamiseks.

7. Tartu Halduskohus võttis 29.01.2015 määrusega Ivan Neiliku määruskaebuse menetlusse, tühistas Tartu Halduskohtu 19.01.2015 määruse ja luges kaebuse perioodi 23.04.2013 kuni 03.07.2013 osas tähtaegseks.

Menetlusosaliste seisukohad

8. Kaebaja märgib, et ta viibis Tallinna Vanglas perioodil 23.04.13-03.07.13 nõuetele mittevastavates kinnipidamistingimustes, mistõttu tundis ennast alandatuna ja allasurutuna. Kaebajat vaevas stress ja hingeline ahastus ning pidev liikumispuudus ja abitustunne. Üldpinda kuuekohalises kambris on enamasti umbes 2,5 m2 või vähem inimese kohta. Kaebaja on seisukohal, et kambri üldpindalast tuleb maha arvata mööbli ja inventari alla jääv ruum. Seega on vaba ruumi isiku kohta vähem kui 1,5 m2. Kaebaja viitab seejuures mitmetele Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditele ning Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) seisukohtadele. Tualetid asusid vangla vanas osas koridoris ja on üldkasutatavad ning ajal, mil kambriuksed on lukustatud, võib tualetti pääsemiseks ooteaeg olla 1 tund või rohkemgi.

8.1 Kambrid olid lukustatud 23 tundi ööpäevas ning jalutada sai üksnes 1 tund päevas 15 m2 suuruses jalutusboksis, mida tuli jagada kambrikaaslastega. Riideid tuli pesta ja kuivatada samas kinnipidamiskambris, mistõttu oli seal pidevalt niiske ja rõske. Kambrite seintel võis kohata hallitust. Ventilatsioon oli puudulik. Kunstlik valgustus ei vastanud nõuetele ning kurnas silmi. Duši all võimaldati käia kord nädalas 20 minuti jooksul ja kambrites oli üksnes külm vesi.

8.2 Hüvitise suuruse hindamisel tuleks kaebaja arvates lähtuda nii Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast kui Riigikohtu praktikast. Samuti taotleb kaebaja viivise väljamõistmist täielikult protsendina põhinõudest alates kaebuse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Viiviste protsendi kindlaksmääramisel tuleb lähtuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-st 1 ning § 94 lgst 1, viiviste määr on 8,15% aastas.

9. Vastustaja palub jätta Ivan Neiliku kaebus kambrite halva valgustatuse osas läbi vaatamata, kuna selles osas on kaebajal läbimata kohtueelne menetlus. Muus osas palub vastustaja jätta kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes ja intressi nõudes rahuldamata. Vastustaja jääb Tallinna Vangla 23.09.2014 otsuses nr 5-18/14/2280-6 ja 24.10.2014 otsuses nr 5-18/14/10542-

2 esitatud seisukohtade juurde, lisades järgmist.

9.1 I. Neilik ei ole Tallinna Vanglas viibimise ajal esitanud pöördumisi, mis viitaksid ruumipuudusele või muudele vangistustingimustega kaasnevatele kannatustele. Kaebaja kandis seejuures oma 5. vangistuskaristust ja on korduvalt ka varasemalt Tallinna Vanglas viibinud.

9.2 Ükski õigusakt ei kohusta vanglat looma pesu pesemiseks ega kuivatamiseks eraldi ruumi. Kuna kehtivate õigusaktide kohaselt on vahistatutel lubatud isiklikke riideid kanda tingimusel, et nad ise hoolitsevad oma riiete korrasoleku ja puhtuse eest, siis tulebki neil oma riideid kambris pesta ja kuivatada.

9.3 Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kambri põrandapinnast tuleb välja arvata mööbli ja tualeti alla jääv pind. Üldpinna hulka tuleb arvata WC pindala, kuna kinnipeetavate kambritele on sätestatud eluruumidele kehtestatud nõuded ja väljaspool vanglat (nt eluruumi ostmisel) ei arvestata WC pinda ruumi kogupinnast maha. Tallinna Vangla kambrites, kuhu taotluse esitaja oli paigutatud, asub WC kambris ning see on eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda. EIK lahendites on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal ajal kasutada. Lisaks tuleb EIK lahenditest, et pidev juurdepääs tualettidele on kinnipidamistingimuste oluliseks detailiks.

9.4 Mittevaralise kahju hüvitise nõudelt viivise nõue ei ole põhjendatud. Lähtudes Riigikohtu 27.11.2014 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-66-14 toodud seisukohtadest oleks viivise nõue põhjendatud olukorras, kus isik on oma kohustuse täitmisega avalik-õiguslikus suhtes viivitanud ning maksnud raha välja hilinemisega või on pidanud isiku raha alusetult kinni. Samuti peaks kaebajale sellise viivituse tagajärjel olema tekkinud varaline kahju. Kaebajale käesoleval juhul sellist kahju tekitatud ei ole. Viivise tasumist õiguskaitsevahendina riigivastutuse seadus ette ei näe.

Kohtu seisukoht

10. Vaidluse all on, kas vastustaja on kaebaja viibimisel vaidlusalusel perioodil Tallinna Vanglas järginud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) artiklist 3 tulenevat inimväärikuse alandamise keeldu, eelkõige kas kaebaja kinnipidamistingimused olid inimväärikust alandavad isikliku ruumi vähesuse tõttu. Kohus täpsustab esmalt, millise nõude osas on kaebajal kohtueelne menetlus läbitud (I) seejärel hindab kohus kaebaja väiteid puuduliku isikliku ruumi osas (II), muude olmetingimuste osas (IV), võtab seisukoha kaebaja nõude osas (III) ning lõpuks lahendab kohus menetluskulude jaotuse (III).

I

11. HKMS § 47 lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole tähtaegselt rahuldatud. VangS § 11 lg 8 näeb vangla tekitatud kahju hüvitamiseks halduskohtusse kaebuse esitamisel ette kohustusliku kohtueelse menetluse. Seega peab vanglale esitatud kahjunõue olema samasisuline halduskohtule esitatud hüvitamiskaebusega. Halduskohtule esitatud kaebusega ei saa kaebaja enda nõuet laiendada ega sisustada asjaoludega või perioodiga, mis ei ole vanglale kahjunõude esitamise aluseks.

12. Kaebaja taotlustest Tallinna Vangla direktorile (tlk. 9, 62), Tallinna Vangla 23.09.2014 otsusest nr 5-18/14/2280-6 (tlk.13-15) ja 24.10.2014 otsusest nr 5-18/14/10542-2 ( tlk.52-54) nähtub, et kaebaja on seostanud endale kahju tekkimise isikliku ruumi vähesusega, jalutusboksi suuruse, duši kasutamise ja ventilatsiooniga. Kohtule esitatud kaebuses on kaebaja seostanud kahju tekkimist ka kambri halva valgustatusega. Kuna kaebaja ei ole nõudnud kahju hüvitamist kohtueelses menetluses tuginedes sellele, et kambrite kunstlik valgustus oli nõuetele mittevastav, on kaebajal kohustuslik kohtueelne menetlus vastavas osas läbimata, mistõttu tuleb I. Neiliku kaebus selles osas HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel jätta läbi vaatamata.

II

13. Kohus võttis 29.12.2014 määrusega menetlusse Ivan Neiliku kaebuse perioodi 23.04- 2013 kuni 03.07.2013 osas ning luges 29.01.2015 määrusega kaebuse selles osas tähtaegselt esitatuks. Seega on vaidluse all I. Neilikule mittevaralise kahju põhjustamine Tallinna Vangla poolt ainult perioodi 23.04.2013-03.07.2013 osas, kokku 71 päeva. Täpsustuseks märgib kohus, et kaebuse perioodide 15.10.2008-08.12.2008 ja 18.05.2010-09.09.2011 osas on kohtu 29.12.2014 jõustunud määrusega tagastatud. Kaebaja ega vastustaja ei ole oma seisukohtades selgesõnaliselt märkinud, kas I. Neilik oli vaidlusalusel perioodil Tallinna Vanglas süüdimõistetu staatuses või vahistatu. Kohtu päringule esitatud vastuses on vastustaja märkinud, et riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri andmetel viibis I. Neilik ajavahemikul 23.04.2013-21.05.2013 (27 päeva) vahistatuna ja 21.05.2013-03.07.2013 (44 päeva) süüdimõistetuna.

14. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 2 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada riigivastutuse seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise korral. Siseriikliku kohtupraktika kohaselt, mis toetub EIK seisukohtadele, võib isikul olla kinnipidamistingimustest tulenevalt õigus mittevaralise kahju rahas hüvitamisele juhul, kui kinnipidamisega kaasnev isikuõiguste riive ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (RKHK 15.03.2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11).

15. Vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. VSKE kuni 31.12.2013.a kehtinud redaktsiooni § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Alates 01.01.2014 redaktsioonis on põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud 3 m2. Vaidlusalune periood ulatub tervikuna enne 01.01.2014 kehtinud VSKE § 6 lg 6 mõjualasse.

16. Kaebaja sisustab oma õiguste rikkumise peamiselt kambris vaba põrandapinna vähesusega. Selleks, et hinnata, kas kaebaja isiklik ruum vastas õigusaktidest tulenevalt nõuetele, tuleb kindlaks teha, kuidas arvutatakse kinnipeetavale ette nähtud isiklikku ruumi. Otsuses Tunis vs Eesti, samuti Jevšik vs Slovenia, jättis Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja tualeti aluse pindala. Seega tuleb ka antud juhul isikliku ruumi pindala arvutamisel kambri üldpindalast välja jätta tualeti alune pind. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et WC pind tuleb kambri vaba pinna hulka arvata, seda ka mitte seetõttu, et WC asub kambris ja on eraldi suletav. Samas leiab kohus, et kambripinna piisavuse kindlakstegemisel ei ole oluline arvesse võtta kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Nii EIK lahendites kui ka VSkE § 6 lõikes 6 on räägitud vastavalt kas 3 või 2,5 ruutmeetrisest põrandapinnast iga isiku kohta, mitte kambri sisustusest vabast põrandapinnast. EIK otsuses asjas Tunis vs Eesti p-des 9, 11 ja 46 kui ka 9.01.2014 otsuses asjas Jevšik vs Sloveenia p-des 7, 21 ja 25 on EIK lähtunud isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetute jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Kambris asuvate esemete olemasolule on EIK osundanud ilmestamaks vaba ruumi vähesust olukorras, kus on juba ilma mööblita tuvastatud, et isiklikku ruumi on alla 3 m2 ( EIK lahend asjas Ciolan vs Rumeenia). Toodud seisukoht on kooskõlas ka senise kohtupraktikaga. Seega ei nõustu kohus kaebaja seisukohaga, et kambri vaba pinna arvutamisel tuleb lisaks tualeti aluse pinnale maha arvata ka mööbli alune pind.

17. EIK praktikas on väljendatud seisukohta, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta ning juhul kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (19.03.2013.a otsus nr 7910/10 Blejusca vs Rumeenia, 19.12.2013 otsus nr 429/12 Tunis vs Eesti, 11.02.2010 otsus nr 43589/02 Salakhudtinov vs Venemaa). EIK hinnangul tuleb seejuures arvestada ka muid tingimusi (10.05.2007 otsus nr 1443/05 Modarca vs Moldaavia). Seega saab pidada olukorda, kus kambris on ühe isiku kohta põrandapinda alla 3 m3, EIK praktika kohaselt EIÕK art 3 rikkumise tuvastamise aluseks. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis 20. juuni 2014 otsuses asjas nr 3- 4-1-9-14, et 2,5 m2 on sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav. Samas märkis Riigikohus, et 2,5 m2 kambri põrandapinda ühe isiku kohta ei ole siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Näiteks olukorras, kus isiku kohta on tagatud küll kõigest 2,5 m2 kambri pindala, kuid isik on sellistes tingimustes sunnitud viibima üksnes ööajal ja seejuures on tagatud piisav ventilatsioon, kohane temperatuur, öörahu ja muud vajalikud tingimused väljapuhkamiseks, ei pruugi olla tegemist inimväärikuse alandamisega. Õigust inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m-ga.

18. Eelnevat arvestades ja vastustaja poolt esitatud andmetest (tlk.14) lähtudes nähtub, et kaebaja viibis 71-st päevast kambris põrandapinnaga isiku kohta alla 2,5 m2 36 päeval, pinnaga 2,5-2,99 m2 isiku kohta 23 päeval ja vaba pinnaga üle 3,0 m2 isiku kohta 12 päeval. See tähendab, et kaebaja viibis 59 päeval olukorras, kus kinnipeetavale oli tagatud vähem kui 3 m2 isiku kohta, sellest 36 päeva olukorras, kus ühele kinnipeetavale oli tagatud vähem kui 2,5 m2 kambri põrandapinda. Eeltoodut arvestades on kohus seisukohal, et kaebaja viibimisel 59 päeva jooksul kambrites, kus isikliku ruumi suurus oli alla 3 m2, saab vastustaja käitumist lugeda õigusvastaseks. Kinnipidamiste kogum, mille puhul põhiprobleemiks on ebapiisav põrandapind, võib endast kujutada väärikuse alandamist.

Kambri tingimusi põrandapinna suurusest tulenevalt, kus põrandapinda ühele isikule oli vähemalt 3 m2, kohus õigusvastaseks ei pea. Põrandapind isiku kohta 3,0 m2 ja enam ületab ka kuni 31.12.2013.a kehtinud VSkE nõude ning EIÕK praktikast tuleneva miinimumnõude. Arvestades, et kambreid oli akna kaudu võimalik õhutada, kaebajal oli võimalik ühe tunni jooksul värskes õhus viibida, kaebajale oli tagatud duši kasutamise võimalus kord nädalas, kambrid olid valgustatud, ei saa kinnipidamistingimusi sellises olukorras pidada väärikust alandavateks ja vastustaja tegevust õigusvastaseks.

III

19. Kaebaja on lisaks põrandapinna vähesusele osundanud ka teistele puudustele Tallinna Vangla tingimustes. Kaebaja on märkinud, et riideid tuli pesta ja kuivatada elukambris, mistõttu oli kambris niiske ja rõske, millest saab järeldada, et ka ventilatsioon oli puudulik, duši all sai käia ainult kord nädalas ja seda olukorras, kus kambrites oli külm vesi.

Kohus märgib, et nimetatud kaebaja väited on liialt üldsõnalised ja deklaratiivsed. Kaebaja on Tallinna vanglas viibinud varasemalt mitmel korral ja mitte lühiajaliselt. Samuti ei nähtu, et kaebaja oleks sel ajal pöördunud vastustaja poole kaebustega seoses väidetatavate puudustega vanglas. Samas ei ole kaebaja ka konkretiseerinud, kuidas mittenõuetekohased kinnipidamistingimused, niiskus ja ebapiisav pesemisvõimalus teda Tallinna Vanglas mõjutas. Vastustaja on kaebaja kahju nõudele esitatud vastustes märkinud, et kambrites on osaline sundventilatsioon, kambrite õhuhulka on võimalik reguleerida akna küljes oleva õhutusava kaudu, samuti on kambrites kütteperioodil keskküte. Kõik need vahendid peaksid tagama optimaalse õhuniiskuse kambrites. Õigusaktides ei ole keelatud pesu kambris kuivatada ega vastustajal kohustust pesu kuivatamiseks eraldi ruumi sisustamiseks. Kohus ei pea ka usutavaks, et kogu Tallinnas Vanglas viibimise ajal olid kambrid, kus kaebaja viibis, pidevalt niisked ja rõsked.

20. Kohus ei nõustu kaebaja etteheidetega pesemisvõimaluse nõuetele mittevastavuse osas. VangS § 50 lg 2 järgi võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš vähemalt kord nädalas. Vaidlust ei ole selles, et kaebajale oli tagatud duši kasutamise võimalus kord nädalas. VSkE §

7 lg 7 sätestab, et kambri sisustuses on pesemiskoht võimalusel. Seega spetsiaalne pesemiskoht kambris on küll soovituslik, kuid spetsiaalse sooja veega pesemiskoha puudumine kambris ei ole käsitatav kaebaja õiguste piiramisega. Ühestki õigusaktist ei tulene vanglale kohustust tagada kinnipeetavatele sooja vee kasutamise võimalus kambris.

21. Ka kaebaja etteheide jalutusboksi suuruse ja selle kasutamise kohta on üldsõnaline. Kuna kaebaja ei ole pidanud vajalikuks välja tuua, kuidas ja milles jalutusboksi suurus ja selle kasutamine on seotud talle mittevaralise kahju tekkimisega, jätab kohus selles osas kaebaja väited tähelepanuta. Sellised üldised loeteluna esitatud etteheited jätavad kahtluse, et kaebaja tegelikult ei ole tema poolt loetletud kinnipidamistingimusi erilisi kannatusi põhjustatavatena tajunud ning on esitanud võimalikke puudusi ainult kahjuhüvitise suurendamise eesmärgil. Eelnevast tulenevalt ei anna alust lugeda vastustaja tegevust selles osas õigusvastaseks.

IV

22. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist summas 300 eurot iga kuu eest ehk 10 eurot päeva eest. Kohtupraktika kohaselt hindab kohus mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust diskretsiooni alusel ning teeb hüvitise suuruse kindlaksmääramisel individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu lahend 3-3-1-10-14 ja selles viidatud kohtupraktika).

23. Antud juhul on kaebaja taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist inimväärikuse alandamise eest. Riigikohus on EIK lahenditele tuginedes leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvestada kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetetes tingimustes kinni peeti (RKHK 15.03.2010 otsus nr 3-3-1-93-09 ja 10.10.2013 otsus asjas nr 3-3-1-38-13). Arvestades just kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja aega, millal kaebaja pidi õigusvastastes tingimustes viibima, jätab kohus rahalise hüvitise välja mõistmata. Kohtlemise kestuse määravat rolli on rõhutanud hüvitise suuruse määramisel ka Euroopa Inimõiguste kohus (10.01.2012 otsus asjas nr 60800/08 Ananyev jt. vs Venemaa).

24. Nõustudes kaebajaga selles, et kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas võisid tekitada ebamugavustunnet ja ei olnud alati kooskõlas inimväärikuse austamise põhimõttega, ei saa siiski põhjendatuks lugeda kaebaja poolt taotletud rahalise hüvitise väljamõistmist. Kohus leiab, et antud juhul ei olnud kaebajale tekitatud kannatused sedavõrd suured ja pikaajalised, mis annaksid aluse rahalise hüvitise väljamõistmiseks. Seejuures nähtub, et vaidlusalusel perioodil on kaebajale olnud tagatud vähemalt 2,5 m2 suurune põrandapind, mis tähendab, et vastustaja ei rikkunud sel ajal kehtinud VsKE § 6 lg 6 nõudeid. Põrandapinna suurust 2,498 m2 isiku kohta saab lugeda võrdseks 2,5 m2 -ga.

Kinnises osakonnas viibis kaebaja alla 3 m2 põrandapinnaga isiku kohta ainult 15 päeval, mida tuleb lugeda senise kohtupraktika pinnalt lühiajaliseks. Arvestades neis tingimustes viibimise lühiajalisust, samuti seda, et muid puudulikke kinnipidamistingimusi, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime koos isikliku ruumivähesusega oleks muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust, kohus ei tuvastanud. Seetõttu ei saa pidada nendes tingimustes viibimist kaebaja õigusi sellise intensiivsusega rikutuks, mis tingiks rahalise hüvitise välja mõistmise.

25. Kohus ei pea põhjendatuks mõista rahalist hüvitist välja ka 44 päeva eest, kus kaebaja viibis avatud osakonnas olukorras, kus põrandapinda oli alla 3 m2 isiku kohta . Sellest 44-st päevast viibis kaebaja 8 päeval kambris, kus isiku kohta oli põrandapinda 2,998 m2 ehk peaaegu 3,0 m2. Avatud osakonnas viibimise ajal oli kaebajal lisaks tunniajalisele jalutuskäigu ajale võimalik 4 tunni jooksul vabalt osakonnas liikuda, tal olid sportimisvõimalused, seega olid tema liikumisvõimalused tunduvalt vabamad kui kinnises osakonnas viibides. Kohus arvestab ka siin sellega, et ei ilmnenud muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale. Ei ole ka vaidlust, et kambrites oli olemas kõik elementaarseks eluks vajalik sisustus

– igal kinnipeetaval oli oma voodi, kambrites oli laud ja toolid, kambrid olid varustatud nii loomuliku kui kunstliku valgusega ja kindlustatud nõuetekohase temperatuuriga. Arvestades eeltoodut jätab kohus kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise osas täielikult rahuldamata.

26. Kaebaja on taotlenud välja mõista Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks viivise seadusjärgses määras põhinõudest alates kaebuse esitamisest kuni põhinõude rahuldamiseni. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata ja kaebaja kasuks rahalist hüvitist vastustajalt välja ei mõista, puudub alus ka viivise välja nõudmiseks, mistõttu ei pea kohus vajalikuks selle nõude põhjendatuse osas seisukohta võtta.

V

27. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on palunud jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja oli kohtu 29.12.2014 määrusega riigilõivu tasumisest vabastatud. Kohtukulude nimekirja ega kuludokumente kumbki pool kohtule esitanud ei ole. Seega jäävad võimalikud menetluskulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Eda Muts