3-14-50833/39 · 3-14-50833/39 · Tallinna Halduskohus Pärnu kohtumaja

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 01. september 2015. a, Tallinn Haldusasja number 3-14-50833

Haldusasi A.L.u kaebus Vändra vallavanema 16.04.2014 käskkirja nr 13-K ja 17.04.2014 käskkirja nr 13-K õigusvastasuse tuvastamiseks ning Vändra Vallavalitsuselt hüvitise 3372 euro väljamõistmise nõudes

Asja läbivaatamise kuupäev kirjalik menetlus Menetlusosalised kaebuse esitaja A.L. esindaja vandeadvokaat Ljudmilla Tamar vastustaja Vändra vald esindaja vandeadvokaat Urmas Arumäe

RESOLUTSIOON 1. Rahuldada A.L.u kaebus. 2. Tunnistada Vändra vallavanema 16.04.2014 käskkiri nr 13-K ja 17.04.2014 käskkiri nr 13-K õigusvastaseks ning mõista Vändra vallalt A.L.ule välja hüvitis summas 3372 eurot (kolm tuhat kolmsada seitsekümmend kaks eurot ja 00 senti). 3. Mõista Vändra vallalt A.L. kasuks välja tema kantud õigusabikulud summas 1680 eurot (üks tuhat kuussada kaheksakümmend eurot ja 00 senti).

2 Edasikaebamise kord Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 01.09.2015,

esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (HKMS § 114, § 187 lg 4). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD

1. A.L. (edaspidi ka kaebuse esitaja või kaebaja) töötas alates 01.08.1995 Vändra Vallavalitsuses vallasekretäri ametikohal. Vändra vallavanema 20.03.2014 käskkirjaga nr 7-k algatati kaebaja suhtes alates 21.03.2014 distsiplinaarmenetlus, kahtlustades teda distsiplinaarsüüteo toimepanemises (teenistuskohustuste rikkumises). Vallavanem määras distsiplinaarmenetluse läbiviijaks iseeenda ja läbiviimise tähtajaks 15 tööpäeva /I kd tl 57-59/.

2. Distsiplinaarmenetluse tulemuste kohta koostatud kokkuvõtet (edaspidi ka DM kokkuvõte) tutvustati kaebajale 09.04.2014, mille kohta A.L. andis DM kokkuvõttele allkirja /I kd tl 64-70/ ja mille kohta kaebaja esitas 14.04.2014 oma vastuväited /I kd tl 71-72/.

3. Vändra vallavanema 16.04.2014 käskkirjaga nr 13-k (edaspidi ka 16.04.2014 käskkiri või käskkiri) määrati Vändra vallasekretär A.L.ule avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS) § 69; § 70 lg 3; § 74; § 75 lg 1, lg 2, lg 4, lg 5 ja lg 6 p. 1, p. 3, p. 4 ning lg 9; § 76 lg 1; § 77 lg 1; § 86; § 94 lg 1 ja lg 2;§ 101, lg 5; 103 lg 1 ja § 104 alusel teenistuskohustuste rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine. Vallasekretäri teenistussuhte viimaseks päevaks määrati 17.04.2014 /I kd tl 10-11/.

4. Vändra vallavanema 17.04.2014 käskkirjaga nr 13-k (edaspidi ka 17.04.2014 käskkiri või käskkiri) määrati Vändra vallasekretär A.L.ule samadel asjaoludel ja õiguslikel alustel nagu 16.04.2014 käskkirjaga teenistuskohustuste rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine. Vallasekretäri teenistussuhte viimaseks päevaks määrati 17.04.2014 /I kd tl 12-13/.

5. 16.05.2014 esitas A.L. Tallinna halduskohtule (Pärnu kohtumaja) kaebuse Vändra vallavanema 16.04.2014 käskkirja nr 13-K ja 17.04.2014 käskkirja nr 13-K õigusvastasuse tuvastamise ning Vändra Vallavalitsuselt hüvitise 3372 euro väljamõistmise nõudes ja 02.07.2014 nõuete täpsustuse /I kd tl 5-9, 27-29/. Oma täiendavad seisukohad ja alternatiivnõude saamata jäänud palga summas 214 euro saamiseks esitas kaebaja kohtule 04.12.2014 /II kd tl 117-124/.

6. Kohus 19.08.2014 määrusega võttis kaebuse menetlusse /I kd tl 31-32/ ning viis asjas läbi kaks kohtuistungit (05.11.2014 ja 23.01.2015), määrates kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja – 03.03.2015 kell 16.00. 23.01.2015 istungil kohus määras lubada kaebajal

3 esitada alternatiivnõue saamata jäänud palga summas 214 euro saamiseks /II kd tl 45-48, 123- 124, 135-140/.

7. Seoses haldusasja seni menetlenud kohtunik Annika Vendiku surmaga jagati Tallinna halduskohtu esimehe 26.02.2015 käskkirja nr 11-1/4 alusel haldusasi ümber Tallinna halduskohtu (Tallinna kohtumaja) kohtunik Hurma Kiviloole, kes 10.03.2015 määrusega võttis kaebuse oma menetlusse, määras lahendada kaebus kirjalikus menetluses ning teha kohtuotsus avalikult teatavaks 01.09.2015 pärast kella 16.00 /II kd tl 159/.

8. Vastustajaks tunnistatud Vändra vald esitas 05.09.2014 kohtule oma kirjaliku seletuse kaebuse kohta /I kd tl 36-50/.10.03.2015 määrusega pooltele täiendavate selgituste, taotluste jm dokumentide kohtule esitamiseks antud tähtajal kumbki midagi täiendavat ei esitanud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja A.L. on seisukohal, et kaevatavad käskkirjad on õigusvastased. Kaebajal ei ole teada, kumb käskkirja variant tema suhtes kehtib, neil on erinevad kuupäevad, kuid sisu üks, seega kaebaja vaidlustab mõlemad käskkirjad. Kaevatava käskkirja p 5.1 kohaselt peetakse kaebaja tahtlikuks süüteoks, et tema ei ole esitanud ettepanekut tsiviilhagi esitamiseks endise vallavanema vastu seoses kriminaalasja algatamisega seadusest tulenevaks tähtajaks ega teavitanud hagi esitamata jätmisega seotud võimalikust korruptsiooniohtlikust teost. Lisaks heidetakse kaebajale ette vallavanema 11.12.2013 käskkirja mittetäitmist, millega vallavanem kohustas kaebajat esitama 51. nädalal 2013 toimuvale vallavalitsuse istungile ettepanek tsiviilhagi esitamiseks, kuid kaebaja keeldus seda tegemast toomata välja põhjust. Kaebaja tegevusetus tõi vallale ka kahju. Kaebaja sellega ei nõustu, kuna: Pärnu Maakohtu 02.10.2013 määruse kohaselt oli võimalus KrMS § 225 tulenevalt tsiviilhagi esitamiseks alates 01.08.2013 (kuni 11.08.2013). ATS § 77 lg 1 järgi distsiplinaarkaristuse võib määrata kahe aasta jooksul distsiplinaarsüüteo toimepanemise päevast arvates, kuid hiljemalt kuue kuu möödumisel päevast, kui distsiplinaarsüüteost sai teada isik, kellele süüdlane teenistusalaselt allub. Kui Vändra vallavanem sai väidetavast süüteost, st ettepaneku mitteesitamisest, teada 11.08.2013, siis distsiplinaarkaristust oli võimalik määrata vaid kuni 11.02.2014. Siinjuures ei oma tähtsust asjaolu, et vallavanem vahetus – aegumistähtaeg ei hakka uuesti kulgema. 2013 augustikuus oli vallavanema ülesannetes Mari Reinfeldt, kes oli asjaga kursis. 16.12.2013 antud seletuses on kaebaja selgitanud, miks tema arvates ei ole vaja teha ettepanekut tsiviilhagi esitamiseks nüüd, 2013 detsembrikuu lõpus. Vändra vallavolikogu 16.02.2010 määrusega nr 4 kehtestatud Vändra valla esindamise korra järgi on ettepaneku tegijaks üksnes vallasekretär. Sellest tuleb järeldada, et üksnes vallasekretär kaalub kohtuasja algatamist ning selleks ei saa vallavanem talle korraldusi anda ja seda enam – lugeda ettepaneku mitteesitamist teenistuskohustuse rikkumiseks. Kui asuda seisukohale, et volikogu määrusest tuleneb vallasekretärile kohustus ettepaneku esitamiseks, siis vallavanemal oli võimalus pärast seletuse võtmist ja sellega mitte nõustudes, anda uuesti korraldus hagi esitamiseks ja selle korralduse mittetäitmisel võis olla tegemist teenistuskohustuse rikkumisega. Lisaks peab mainima, et tsiviilhagi esitamisel ei olnud enam erilist mõtet, sest riigilõivu tuli tasuda juba niikuinii. Väidetav kahju ja selle saabumine on käskkirjas konkretiseerimata. Kaevatava käskkirja p 5.2 kohaselt kohtule kaebaja poolt koostatud seisukohad haldusasjades nr 3-13-1729 (A.P., esindaja vandeadvokaat Urmas Arumäe, vs Vändra vald) ja nr 3-13-1942 (Pärnu maavanem,

4 esindaja vandeadvokaat Urmas Arumäe, vs Vändra vald) on ebaprofessionaalsed ja tegemist on tahtliku teoga. Kohtunõudes sisaldus hoiatus, et tähtaegselt nõudele põhistatud vastuse esitamata jätmisel võidakse valda trahvida, aluseks võttes HKMS § 58. Kaebaja arvates on täiesti arusaamatu ja alusetu etteheide, kuna: Kokkuvõttes viidatakse väidetavale ebaprofessionaalsusele ja ametijuhendi p 3.6 rikkumisele, mis võisid aset leida 2009. aastal, kuid võimalike süüteona on nad aegunud, mille tõttu ei esita kaebaja sisulisi vastuväiteid; Haldusasjade algatajana ei olnud Vändra vald, vaid kodanik ja Pärnu maavanem, ning vastustajana oli oma nägemus asjast. Tõendatud ei ole, et kaebaja ütles, et ei oska kohtu nõudele vastust koostada, ütles vaid seda, et ei oska midagi varem öeldule lisada. Kohtu kirjades sisalduvad trahvihoiatused, samuti ka viited võimalusele kasutada juriidilist abi, on tavaline kirja osa; Kaevatavast käskkirjast ei nähtu, millist oma kohustust kaebaja on rikkunud, millal see juhtus ja milles see seisnes. Juba 07.02.2014 võeti vastu korraldus nr 33 kompromissi võimaluse kohta. Haldusasjad nr 3-13-1729 ja nr 3-13-1942 on tänaseks lõppemas kompromissiga, mida kinnitas volikogu 10.04.2014 istungil. Kaevatava käskkirja p 5.3 kohaselt heidetakse kaebajale ette, et ta 2014 jaanuaris vallavalitsuse korralduse ettevalmistamisel tõlgendas ebaõigesti riigihangete seaduse (edaspidi RHS) sätteid. Vallavanema arvates õigusteenuse sisseostmiseks riigihanget ei korraldata ning kaebaja ebaprofessionaalsus selles küsimuses oli täiendav usalduse kaotuse juhtum. Kaebaja sellega ei nõustu. Kaebaja on ka täna seisukohal, et õigusteenuse ostmisel on kahtlemata tegemist rahalise kohustuse võtmisega vallale. 16.10.2012 vastuvõetud Vändra vallavara valitsemise korra (edaspidi Kord) 5 lg 4 kohaselt vallavara omandamise või teenuse tellimise otsustab või annab nõusoleku volikogu, kui: 1) sellega võetakse vallale rahaliselt hinnatavaid kohustusi, mis ületavad selleks eelarves ettenähtud vahendeid; 2) jooksva aasta eelarves ei ole ette nähtud sellega võetavaid kohustusi; 3) omandamine või teenuse tellimine, mis toob kaasa rahalised kohustused järgnevatesse eelarveaastatesse. Korra § 6 järgi asjade ostmise ja teenuste tellimise ja ideekonkursi korraldamise, ehitustööde hankelepingu sõlmimise ja ehitustööde kontsessiooni andmise alused, õigused ja kohustused sätestatakse Vändra valla hankekorras. Vändra Valla hankekorra § 5 lg 1 sätestab, et lihthanke piirmäär on 10 000 kuni 40 000 eurot asjade ostmise ja teenuste tellimise ja ideekonkursi korraldamise puhul, ehitustööde hankelepingu ja ehitustööde kontsessiooni korral 10 000 kuni 250 000 eurot. Kaevatava käskkirja andmise ajaks õigusteenuse maht ületas oluliselt 10000 eurot. Vallavanem ei ole tõendanud, et tema seisukoht RHS tõlgendamise kohta on seadusega kooskõlas ja ainuõige. Arusaamatu on käskkirjas viide kaebaja ebaõigele seisukohale, kui jäeti riigihange kohaldamata luksusmaasturite valla kasutusse võtmisel. Käskkirjas käsitletakse süütegu, mille kirjeldust ega toimepanemise aega ei ole väljaselgitatud, ometigi väidetakse, et tegemist on raske hooletusega. Käskkirja kohaselt ilmnes 21.02.2014 kohtuistungil Peeter Reimanni kriminaalasjas, et kaebaja ei osanud võtta seisukohta juriidilises küsimuses, kas Peeter Reimanni maasturite kasutusse võtmisel tuli korraldada riigihange või mitte. Vallasekretäri poolt tunnistajana ütluste andmine kriminaalmenetluses (sh 21.02.2014 kohtuistungil Peeter Reimann ja Taivo Himmaste kriminaalasjas) ei kuulu vallasekretäri ametikohustuste hulka, seega ei saa vallasekretäri selle eest ka distsiplinaarvastutusele võtta. Lisaks ei saa võtta distsiplinaarvastutusele süüteo eest, mis võis (selle tõendatusse korral) aset leida 2005. või 2008. aastal. Kaevatava käskkirja p 5.4 kohaselt on süütegu teatavaks saanud 28.02.2014 kohtuistungil ja tegemist on tahtliku süüteoga. Süüteokirjeldus sisaldub kokkuvõtte punktis 5 (tegelikult ei sisaldu). Kaebajale heidetakse ette, et tema ei ole tühistanud volikogu 19.08.2003 otsust, millega määrati Taivo Himmaste vallavanema asetäitjaks. Kaevatavast käskkirjast aga ei nähtu, milles seisneb süütegu, st mis alusel ja millal pidi vallasekretär selleks kehtetuks tunnistamise

5 otsuse eelnõu koostama ja volikogule esitama. Vallasekretäril lasub üldine kohustus vastutada selle eest, et vallavolikogu ja vallavalitsuse õigusaktid ja muu dokumentatsioon vastaksid nõuetele. Ebaõige on avanema väide, et ülalnimetatud otsuse kehtivus ilmnes alles 28.02.2014 kohtuistungil. Et otsus on jõus, oli teada vähemalt alates uurijale dokumendi esitamisest 26.11.2011. Tolleaegne vallavanem ei pidanud vajalikuks esitada vastav eelnõu volikogule. Vajaduse korral võib seda teha uus vallavanem, kuid siiani pole seda tehtud, millest võib järeldada, et tegemist ei ole haldusakti karjuva õigusvastasusega. Igal juhul ei saa eelnõu mitteesitamine olla aluseks vallasekretäri teenistusest vabastamiseks; tegemist on otsitud põhjusega. Pole siiani tõendatud, et volikogu otsus Taivo Himmaste volituste kohta on õigusvastane, tühine või ei vasta nõuetele, seega ei ole tõendatud kaebaja kompetentsi puudumine ka selles küsimuses. Kaevatava käskkirja p 5.5 kohaselt on kaebaja esitanud millalgi uurijale tõenditena väidetavalt volikogu materjalideks olnud pabereid, mida tegelikkuses volikogu liikmed saanud ei olnud. Süütegu on toime pandud selge tahtlusega, mille eesmärgiks sai olla üksnes takistada kuriteona karistatava teo olemasolu või selle puudumise või muude tõendamiseseme asjaolude tuvastamist. Kuigi on viidatud kohtuistungi protokollile, jääb selgusetuks, millisele ja mis kuupäevaga protokollile soovitakse viidata. Kaebaja on andnud oma selgitused 27.03.2014 ja 14.04.2014, kus ta selgitas, miks juhtus, et uurijale olid esitatud dokumendid erinevatest kaustadest. Kaevatavast käskkirjast ei nähtu, miks vallavanem ei pidanud selgitusi piisavaks. Samas ei nähtu, millal kaebaja on need dokumendid uurijale esitanud ja milles seisneb kaebaja poolt teenistuskohustuste rikkumine. Kaebaja arvates ei ole võimalik hinnata süüteod kogumis, eriti tahtluse seisukohal, kuna vallavanem on ise leidnud, et mitte kõik tema poolt tuvastatud süüteod toime pandi tahtlusega. Olles hinnanud iga süüteo tunnuseid ja tõendeid, ei ole võimalik tuvastada, et kas või üks nendest süütegudest mahub ATS § 75 lg 4 regulatsiooni alla – rikkumine peab olema oluline (ATS § 75 lg 5). Kaevatavast käskkirjast nähtub, et suures osas on tuginetud faktilistele asjaoludele ja tegevustele, mis leidsid aset eelmise vallavanema ajal. Kaebaja arvates nendele tuginemine ja nö „ajaloo ümberkirjutamine“ ei ole uue vallavanema ülesanne ega kohustus. Kaevatavast käskkirjast ei nähtu, millise kaebaja käitumise järgi juba Jaanus Rahula olemise ajal võis usaldust kaebaja vastu kaotada. 11.12.2013 käskkirja mittetäitmise kohta on kaebaja juba seisukohta võtnud. Kui vallavanem ei soovinud korrata korraldust ettepaneku esitamiseks (juhul, kui selline korraldus oli seaduse seisukohalt õiguspärane), korraldas Vändra Valla esindamise korra muutmist ja sai teha ise ettepanekut, ei saa see olla kaebajale kohustuse rikkumisena etteheidetav. Lisaks tuleb märkida, et kui vald oli otsustanud hagi esitamist, arusaamatul põhjusel ei olnud hagi koostamine usaldatud vallasekretäri kätte, kelle professionaalsusele vallavanem nii kõrged nõudmised esitab. Viitega ATS § 75 lg 6 ja § 75 lg 9 sätetele kaebaja märgib, et kaebaja tegudes puudub tahtlus, ei ole vallale tekitatud ka varalist kahju ega vallavalitsuse mainet kahjustatud. Käskkirja sellised väited on deklaratiivsed ja paljasõnalised, seega ei saa kaebaja neile esitada sisulisemaid vastuväiteid. Viide karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 316-le on täiesti alusetu, sest kaebaja ei ole tõendeid ise loonud ega kõrvaldanud, kaebaja esitas vaid ametlikud (tänaseks ka arhiveeritud) dokumendid, kuid teisest kaustast, ning uurija ei ole sellele tähelepanu pööranud. ATS § 75 lg 1 järgi distsiplinaarkaristus määratakse proportsionaalselt distsiplinaarsüüteo raskusastmega. Kaevatavas käskkirjas proportsioon puudub, sest ei ole selgunud selliseid kaalukaid asjaolusid, mille puhul saaks väita, et tegemist on väga oluliste mitme teenistuskohustuste rikkumisega. Suurem osa etteheidetest on seotud endise vallavanema kriminaalasjaga, mis ei ole kohaliku omavalitsuse ja vallasekretäri igapäevane tegevus. Kaebajaga koos töötades alates detsembrist 2013, s.o poolaasta vältel, ei ole vallavanem välja

6 toonud sellel perioodil ühtegi rasket rikkumist, mida on kaebaja toime pannud. Vallavanem ei ole ametiasutuse juhina täitnud ATS § 31-st tuleneva kohustust rakendada abinõusid ametniku ametialaste teadmiste ja oskuste arendamiseks, sealhulgas kavandama ametiasutuse eelarvesse selleks vajalikud vahendid. Kui uus vallavanem on täheldanud vallasekretäri ebapiisavaid teadmisi, tuli juhtida sellele tähelepanu ja saata ta koolitustele, st anda aega teadmiste täiendamiseks, mitte koheselt teenistusest vabastada. ATS § 105 lg 1 alusel, kuna kaebaja ametipalgaks oli alates 01.01.2014 1124 eurot kuus, taotleb kaebaja hüvitiseks 3372 eurot (3 kuu palga ulatuses, mis on ühtlasi ka keskmine palk).

Vastustaja Vändra vald on kokkuvõttes seisukohale, et kaebajat ei ole teenistusest vabastatud õigusvastaselt. Kaebuses esitatud kujul teenistusest vabastamise õigusvastasuse kindlakstegemiseks veenvaid argumente ja tõendeid esitatud ei ole. Paljudel juhtudel on kaebaja hinnang reaalsele olukorrale täiesti väär. Seega puudub igasugune alus A.L.u kasuks hüvituse välja mõistmiseks üldse ja kaebus tuleb täies ulatuses jätta rahuldamata. 16.04.2014 ja 17.04.2014 käskkirjad olid välja antud A.L.u, kui tol ajal Vändra vallasekretärina ametis olnud isiku suhtes algatatud distsiplinaarmenetluse tulemusena ning puudutasid kokkuvõttes distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamist. Vändra vallavanemale, Jaanus Rahulale, jääb veidi ebaselgeks, kas kaebus on esitatud õige vastustaja vastu. Kuna kaebaja peab silmas konkreetsete vallavanema käskkirjade väidetavalt õigusvastaseks tunnistamist, peaks vastustajaks olema vallavanem või peaks vallavanem olema vähemalt kaasatud antud menetlusse. Hetkel tuleb asuda seisukohale, et kaebus on esitatud vale isiku vastu. HKMS § 17 lg 1 järgi on vastustajaks muu hulgas riigiasutus, kohaliku omavalitsuse üksus ja avalik-õiguslik juriidiline isik, kelle tegevuse peale on esitatud kaebus või kellega kaebajal on tekkinud või võib kõige tõenäolisemalt tekkida vaidlus asjaolu üle, mille tuvastamist kaebuses taotletakse. Seadus ei selgita miks on vaja rõhutada kohaliku omavalitsuse üksust eraldi, justkui ei oleks kohaliku omavalitsuse üksus avalik-õiguslik juriidiline isik. Sama paragrahvi lg 2 täpsustab, et riigiasutus on vastustaja ka siis, kui vaidlustatakse tema koosseisu kuuluva ametiisiku või kollegiaalorgani tegevust. Kohaliku omavalitsuse üksuse koosseisu kuuluva ametiisiku - vallavanem - kohta sellist täpsustust seadus ei tee. Vastustaja teeb vaidluse esemest lähtudes HKMS § 18 lg 1 järgi kindlaks kohus. Käesolevas kaasuses on kohus seda, viidates HKMS § 17 lg 1, ka teinud ja leidnud, et vastustajaks on Vändra vald. Menetlusosaliste seisukohad vastustaja määratlemisel ei ole kohtule siduvad. Kui kohus leiab HKMS § 18 lg 2 järgi menetluse käigus, et kaasatud ei ole kõik vastustajad, kaasab ta täiendava vastustaja. Kui kohus leiab menetluse käigus, et vastustaja on kindlaks tehtud valesti, asendab ta vastustaja. Ehkki vallavanem ei ole kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (edaspidi KOKS) § 4 mõistes omavalitsusorgan (neiks on volikogu ja valitsus), on ta haldusorgan HMS § 8 lg 1 mõttes, kellel on haldusakti andmise õigus HMS § 51 lg 1 tähenduses. Just sellise haldusakti osas on kaebus esitatud, mistõttu palun kohtul anda täpsustav selgitus käesolevas asjas vastustaja määramise osas ja võtta seisukoht: 1) Kas HKMS § 17 lg 2 järgi riigiasutuse koosseisu kuuluva ametiisiku loogika oleks rakendatav ka vallavanema puhul ja 2) kas vallavanema käskkiri vallasekretäri teenistusest vabastamise kohta on käsitatav HKMS § 17 lg 1 nimetatud kohaliku omavalitsuse üksuse tegevusena, mille peale saab esitada kaebust vallale, nagu see on esitatud. Vajadusel ja põhjendatuse korral, kui kohus leiab menetluse käigus, et vastustaja on kindlaks tehtud valesti, palun kohtul vastustaja asendada õigega." Kaebaja ei taotle teenistusest vabastamise aluse muutmist ega teenistusse ennistamist. Seetõttu on küsitav, millisel õiguslikul alusel põhineb hüvitise väljamaksmise nõue, ehk milles seisneb kahju, mille hüvitamist soovitakse. Kaebaja ei vaidlusta tema teenistusest vabastamise menetlust, mööndes seega, et protsessuaalselt oli kõik korrektne. Kaebaja püüab kaebuses vaidlustada väidetavat õigusvastasust seoses otstarbekuse küsimusega, ehk seda, kas

7 vallavanema otsus vallasekretär teenistusest vabastada oli sisuliselt õige. Kuna formaalseid ja protsessuaalseid minetusi vallasekretäri teenistusest vabastamisel ei esinenud ja kaebaja pole neid esile toonud ega sellekohaseid tõendeid esitanud, ei saa kohus langetada otsust vallavanema eest otsuse otstarbekuse osas, ehk osas, kas vallavanem usaldab/peab usaldama vallasekretäri või mitte. Vallavanem on vaidlustatud käskkirjas piisava põhjalikkusega motiveerinud, miks ta on jõudnud kaalutletud sisulise otsuseni vallasekretär teenistusest vabastada. Vastuväited kaebuses esitatud konkreetsetele väidetele kaebuses esitatud väidete järjekorras: Kaebaja on kaebuses asunud seisukohale, et käskkirjad on õigusvastased, kuna kaebajal ei ole teada, kumb käskkirja variant tema suhtes kehtib, neil on erinevad kuupäevad, kuid üks sisu. Paraku 17.04.2014 kuupäeva kandvas käskkirjas oli kaks tehnilist ebatäpsust (viga A.L.u isikukoodis ning viga oli ka käskkirja kuupäevas). Seega parandas 16.04.2014 käskkiri nr 13-K tegelikkuses ainult neid vigu. Seega, loeme käskkirju üheks ja samaks käskkirjaks, millest esimest on tehniliselt parandatud päev hiljem. Vallasekretär on omakäeliselt 17.04.2014 alla kirjutanud ka vallasekretäri toimikute ja asjaajamise üleandmis-vastuvõtmisaktile (vallavanema 17.04.2014 käskkiri nr 11 ja selle lisa 1 juurde lisatud), ning lõpparve dokumendile (17.04.2014 vallavanema käskkiri nr 15-K juurde lisatud), millele aluseks just 16.04.2014 käskkiri nr 13-K. Seetõttu saame väita, et vallasekretär siiski teadis, et tegemist on ühe ja sama käskkirjaga ning ei saa nõustuda, et ta ei teadnud milline haldusakt tema suhtes kehtis. Et haldusakti õigusvastasust kindlaks teha, peab olema tuvastatud mingi HMS § 54 tulenev õiguspärasuse eeltingimuse puudumine. Kuna kaebuse esitaja ise tunnistab, et haldusaktide sisud on samad, on ta seega tegelikult teadnud, et tegu on ühe ja sama haldusaktiga ning HMS § 54 tuleneval alusel kaebuses õigusvastasust ei mainita. Kaebaja ei nõustu kaevatava käskkirja p 5.1 tuleneva etteheitega. Kaevatavas korralduses peetakse tahtlikuks teoks endise vallavanema vastu tsiviilhagi ettepaneku esitamata jätmist ja hagi esitamata jätmisega seotud võimalikust korruptsiooniohtlikust teost teavitamata jätmist. Kaebaja leiab, et KrMS § 225 tuleneva tsiviilhagi esitamata jätmise osas endise vallavanema vastu (ilmselt mõtleb siinkohal kaevatava käskkirja p 5.1 ja kokkuvõttes p 1 esitatud süüdistust) on nõue aegunud. Põhjendab seda ATS § 77 lg-ga 1. Kaebaja väidab, et vallavanem sai väidetavast süüteost teada 11.08.2013 (s.o viimane tähtaeg, mis oli tsiviilhagi esitamiseks) ja selle eest on võimalik karistust määrata vaid kuni 11.02.2014 ning vallavanema vahetumisega ei hakka aegumistähtaeg uuesti kulgema ning antud süütegu on aegunud. Antud väitega vallavanem ei nõustu. Nagu kokkuvõttes mainitud on tsiviilhagi esitamata jätmisega seotud mitu erinevat rikkumist. Süütegu ei ole aegunud. ATS-is viidatud säte karistuse määramise tähtaja osas eeldab kahte olulist tingimust. Teadasaamine, et toime on pandud süütegu ehk veendumus, et tegu on rikkumisega ja teada saajaks on isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Kui Peeter Reiman endise vallavanemana oli üldse teadlik asjaolust, kus tsiviilhagi esitamiseks kriminaalasjaga koos on oma tähtaeg, ei pidanud ta selle esitamata jätmist ilmselgelt rikkumiseks, sest selline teguviis oleks olnud tema isiklike huvidega otseses vastuolus. Kuna tsiviilhagi tulnuks esitada just endise vallavanema enda vastu, oleks absurdne loota, et selle esitamata jätmises näeks ta süütegu ja selle tõttu ta vallasekretäri karistaks. ATS § 77 lg 1 annab karistuse määramise õiguse isikule. Seega ei ole karistusõiguse teostamine seotud ametikohast tuleneva õigusjärglusega, vaid see on siiski isikuga lahutamatult seotud õigus. Aegumistähtaja arvestamisel ei puutu üldse asjasse kes veel antud asjast teadsid, vaid fakt on see, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) järgi jagunevad isikud füfisilisteks ja juriidilisteks isikuteks. Vallasekretär allub oma ametijuhendi kohaselt vallavanemale. Seega allub ta füüsilisele, mitte juriidilisele isikule. Kaevatava käskkirja välja andnud vallavanema kui füüsilise isiku ja vallasekretäri/kaebaja vaheline teenistusalane alluvussuhe algas piiratult 25.11.2013 vallavolikogu otsusega nr 47 „vallavanema valimine", /I

8 kd tl 51/ ning täielikud volitused algasid 04.12.2013 vallavolikogu 04.12.2013 ostsus nr 51 vallavalitsuse liikmete kinnitamine järgi /I kd tl 52/. Ametisse asudes ilmnes, et endise vallavanema vastu ei olnud kriminaalmenetluses võimalik korrektset tsiviilhagi avaldust esitada, kuna selle esitamise ettepaneku oleks pidanud tegema vallasekretär. Asjaolude täpsemaks väljaselgitamiseks ja veendumaks, kas antud teadmine on õige, pärisin nimetatud tegevuse kohta vallasekretärilt aru 11.12.2013 välja antud käskkirjas nr 34-K /I kd tl 53-54/, milles andsin muuhulgas vallasekretärile ülesande vallavalitsusele ettepaneku esitamiseks võimaldamaks tsiviilnõuet esitada eraldi nõudena tsiviilkohtumenetluses. Vallasekretär vastas korraldusele 16.12.2013 kirjalikult, tema seletuskirjast /I kd tl 55-56/ ilmnes: a) on tõene, et kriminaalmenetlusega koos tsiviilnõude esitamise ettepanekut ei teinud vallasekretär teadlikult ja tahtlikult; b) käskkirjas talle vallavanema poolt esitatud korralduse täitmisest vallasekretär otsesõnu keeldus. Vallasekretäri ametijuhendi /I kd tl 113-115/ p 3.19 tulenevalt on vallasekretäril kohustus täita vallavanema poolt antud ühekordseid ülesandeid. Seega sain mina isikuna, kellele ametnik teenistusalaselt allub tsiviilhagi esitamata jätmise ettepaneku tegemata jätmisest kriminaalasjaga koos teada läbi vallasekretäri enda kirjaliku tunnistuse 16.12.2013. Seega ei ole karistuse määramise õigus aegunud. Lisaks leidis samal ajal aset rikkumine, kus vallavanema poolt antud ülesande täitmisest vallasekretär keeldus. Kriminaalasjaga koos tsiviilhagi esitamata jätmine tõi vallale kaasa lisakulu. Distsiplinaarmenetluse läbiviimise hetke seisuga on kulu konkreetne suurus menetluskokkuvõttes märgitud (s.o 850 eurot riigilõiv ja 2234 eurot õigusabikulu). Teadaolevalt olnuks kriminaalasjaga koos tsiviilhagi esitamine riigilõivuvaba (KrMs § 38 lg 3) ning lisaks ei olnuks vajalik vallal teha kulutusi õigusabiteenusele, sest tsiviilhagi oleks menetletud kriminaalasjaga koos. Seega lisaks käesoleva vastuse p-s 1 märgitud rikkumistele tekkis nendega seoses vallale veel ka lisakulu. Süüteo asjaolud on samuti kõik kirjas nii kaevatavas käskkirjas kui ka detailsemalt DM kokkuvõttes. Seega nii kaebuses kui ka 16.12.2013 esitatud seletuskirjas esitatud argumendid väljendavad selget tahtmatust üldse tsiviilnõude esitamise nimel tegutseda. Korruptsioonivastase seaduse (edaspidi KVS) § 6 lg 1 aspekt, on toodud käskkirja seetõttu, et juhtida vallasekretäri tähelepanu tema poolsete hoiakute tagajärgedele KVS silmis, mis kohustasid teda informeerima ettenähtud isikuid või organeid asjaolust, kui temale sai teatavaks, et tsiviilnõude esitamise ettepaneku mittetegemine oli endisele vallavanemale isiklikult kasulik vältimaks temale süüks pandud vara omastamises süüdi mõistmise korral kahju reaalse hüvitamise kohustust. Samuti arvestades asjaolu, et antud juhtumil on kohtu alla antudki kriminaalkorras endine vallavanem, keda süüdistatakse valla rahaliste vahendite omastamises olulises ulatuses, ei saa KVS seaduse põhimõtteid silmas pidades aktsepteerida samuti vallasekretäri loogikat aegumise osas. „Lisaväärtust"annab antud asjale veel vallasekretäri arusaamine, kus vallasekretär põhjendab tsiviilhagi esitamise ettepaneku tegemata jätmist ja selle tegemisest keeldumise aluseks asjaolu, et hagi esitamiseks ei teinud ta teadlikult ettepanekut seetõttu, et endist vallavanemat ei ole ju kriminaalasjas süüdi tunnistatud. Esmalt on sellega selgelt tõendatav tahtlik tegu-ülesande täitmisest keeldumine. Järeldub sellest aga jällegi, et vallasekretär ei hooma õigusmõistmise elementaarseid aspekte. On ju ilmselge, et kui tsiviilnõue esitatakse kriminaalasjas, siis kriminaalasjas kahtluse all oleva isiku õigeksmõistmise korral ei mõisteta temalt välja ka sama asjaga seotud tsiviilkahjusid. Kaebuse esitaja tugineb Vändra vallavolikogu 16.02.2010 määrusega nr 4 kehtestatud ja tol ajal kehtinud „Vändra valla esindamise kord", mille järgi oli sellise ettepaneku tegijaks vallasekretär. Siit järeldas vallasekretär, et üksnes temal oli õigus kaaluda ainuisikuliselt kohtuasja algatamist ning seega puudus tema arvates vallavanemal justkui õigus vallasekretärile üldse antud asjas korraldusi anda.

9 Kui see nii ka oleks, ei saaks isegi sellisel juhul pidada põhjendatuks vallasekretäri poolse nn."ainuõiguse" kasutamist vastuolus valla üldiste huvidega. Suhtudes pealiskaudselt asjaolusse, kus vallale võib olla tekitatud olulist varalist kahju, saab võimaliku kahju sissenõude ettepaneku esitamata jätmist pidada hooletusse tööülesannetesse suhtumiseks ning valla, kui maksumaksja varaga kergekäeliseks ümberkäimiseks. Sellist otsus aga valla põhjendatud huvidega mitte kooskõlas olevaks käitumiseks. Olukorras, kus on selgelt ilmnenud, et nimetatud ettepanek jäeti tegemata teadlikult ja tahtlikult (otsene ja kirjalik keeldumine selle täitmisest), raskendab süü raskusastet veelgi. Kui kaebaja tõlgendas kehtinud korda nii, et vallasekretärile selles sisaldunud volitus „ettepaneku tegemine kohtuasja algatamiseks" tähendas samal ka ainuisikulist otsustusõigust peab vallasekretär oma otsuste tegemisel lähtuma siiski haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 4 sätestatust. Seega tulnuks tal kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel ning teostada otsustusõigus kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kaebusest ei ilmne milliste valla huvidega on kooskõlas vallasekretäri kaalutlus tsiviilnõude esitamiseks ettepanekut mitte teha. Kas ta üldse antud otsust on kaalunud valla põhjendatud huve silmas pidades? Kas ta on kaalutlusõigust teostanud objektiivseid olulisi asjaolusid arvestades valla huve silmas pidades ja milliseid asjaolusid ta kaalutlusõiguse teostamisel vaagis ja hindas? Kas otsus ettepanekut nõude esitamiseks mitte teha vastab tema ametikohast tulenevale oodatavale pädevusele? Ainsaks argumendiks saab 16.12.2014 vallasekretäri poolt esitatud seletuskirjas välja tuua asjaolu, kus tema hinnangul polnud nõuet põhjust esitada, kuna kahtlustatavana ei ole vallavanemat süüdi tunnistatud. Täna ametis oleva vallavanemana leian, et selline kaalutlus on kooskõlas pigem kahtlustatavana kriminaalasjas kohtu all oleva endise vallavanema huvidega, mitte valla huvidega. Oli ju seletust nõudvad vallavanema kirjas küsimus esitatudki just selle kaalutlusega, et millisel põhjusel jäeti see esitamata olukorras, kus on üldteada, et selle esitamine ka süüdi mittemõistmise korral ei too kahtlustatavale kohustusi. Vastus oli kõike muud kui valla huve arvestav ja ametis oleva vallavanemana ei saa usaldada vallasekretäri, kes seab selgelt kõrgemale kriminaalkorras kahtlustatava eraisiku huvid ja ei näe valla vahendite võimalikus riisumises probleemi, vaid teeb endast oleneva selleks, et blokeerida võimalusi selle tagasi nõudeks. Väide, et antud säte võtab automaatselt õiguse vallavanemal vallasekretärile korraldusi anda, on kõiki asjaolusid arvestades lausa meeleheitlik. Tegelikult andis kehtinud kord kohtuasja algatamise otsustusõiguse vallavalitsusele. Vändra vallavolikogu 16.02.2010 määrus nr 4 § 6 lg 4 „Vändra valla esindamise korra kehtestamine". Nimetatud säte on sõnastatud järgmiselt: "(6) Kui kohtuasja algatajaks on Vändra vald, otsustab kohtuasja algatamise vallasekretäri ettepanekul vallavalitsus" Seega arvestas säte, et vallas on ametis valla huvides tegutsev vallasekretär, kes jooksvalt jälgib vallas toimuvat õiguslikus pildis ja toob muuhulgas ka vallavalitsuseni sõnumid, milliseid toiminguid või tegevusi on otstarbekas vallal planeerida ja kuidas neid peaks tema hinnangul ellu viima. Kaebuse esitaja leiab, et ka juhul, kui volikogu määrusest tulenes vallasekretärile kohustus ettepaneku esitamiseks, pidanuks vallavanem justkui peale seletuse võtmist esitama uue korralduse. Lisaks leiab kaebaja, et tsiviilhagi esitamisel ei olnud enam mõtet, sest riigilõiv tulnuks tasuda nüüd niikuinii. Selle seisukohaga annab kaebuse esitaja esmalt tunnistust, et ta pole siiski kindel, kuidas oleks pidanud Vändra vallavolikogu 16.02.2010 määrusega nr 4 kehtestatud korda kohtuasja algatamisettepaneku osas tõlgendama. See tekitab omakorda küsimuse kuidas vallasekretär antud korda tõlgendada ei suuda kui antud korra on ta ise välja töötanud, sest see on olnud ju tema ametiülesanne.

10 Seisukoht iseenesest on aga vastuolus kaebaja eelpool tuleneva seisukohaga, kus ta leiab, et vallasekretäril oli sätte järgi ainuõigus otsuse tegemiseks, mistõttu vallavanemal puudus volitus selle sätte taustal talle korraldusi anda. Kui kaebaja siiski ei tea, kuidas sätet tõlgendada, ei saa ta väita, et vallavanemal antud asjas sõnaõigus puudus. Kaebuse esitaja ei põhjenda oma väiteid ka ühegi õigusliku aluse väljatoomisega. Küsimust tekitab ka see, et mille alusel arvab kaebuse esitaja, et vallavanem peab vallasekretärile ühe ja sama asja kohta kaks korda korraldusi andma, et nende täitmine kohustuslikuks muutuks? Kas tsiviilhagi esitamisel on mõte detsembrikuus 2013 või muul ajal ei oma siinkohal üldse enam tähtsust, sest vallasekretär oli oma tegudega välistanud sellise kohtuasja algatamise võimaluse üldse ning oma seletuses ta keeldus täitmast vallavanema ülesannet, mitte ei lubanud seda täita mingi aja jooksul. Kaebuse esitaja väidab, et kahju on konkretiseerimata. Esmalt on karistuse määramise hetke seisuga väidetav kahju ja selle saabumine menetluskokkuvõttes esitatud. Küll aga ei puutu antud detailid siinjuures üldse asjasse, sest vallasekretärilt ei ole kahju kaevatava määrusega sisse nõutudki (eraldi hagi esitamine ei puutu käesolevasse kaasusesse). Fakt, et kahju mingisugusel kujul on tekkinud on ilmselge, sest seda tunnistab ka kaebaja oma kaebuses väites, et „... Lisaks peab mainima, et tsiviilhagi esitamisel ei olnud enam erilist mõtet, sest riigilõiv tuli tasuda juba niikuinii ..."Seega annab kaebuse esitaja ka ise endale suurepäraselt aru, et riigilõivuvabalt nüüd enam tsiviilnõuet esitada poleks saanud. Kui see ei ole lisakulu, siis mis see on? Kaebuse esitaja ei nõustu kaevatava käskkirja p 5.2. tuleneva etteheitega. Kaebaja on leidnud, et kaevatava käskkirja p 5.2 viidatud DM kokkuvõttes (käskkiri 09.04.2014 nr 12-K), kus rõhutakse kaebaja ebaprofessionaalsusele ja ametijuhendi 3.6. rikkumisele, ei saa vaadelda süüteona aegumise tõtt ning seepärast sellele sisulisi vastuväiteid ei esita. Lisaks leiab kaebaja, et nimetatud haldusasjade algataja ei olnud Vändra vald, vaid kodanik ja maavanem, kellel oli oma nägemus asjast. Kaebaja väitel puuduvad ka tõendid kaebaja poolt antud ütluste kohta antud asjas. Kohtu kirjades kohtu poolt esitatavad trahvihoiatused, samuti viited ja soovitused juriidilise abi kasutamiseks on kaebaja seisukohalt tavaline kirja osa. Kaebaja seisukohalt kaevatavast käskkirjast ei nähtu millist kohustust on kaebaja rikkunud ja milles see seisnes. Peab oma seisukohtade kinnituseks oluliseks nüanssi, et antud kohtulahendid on lõppenud kompromissiga. Vändra vald ei nõustu kaebuses viidatud väitega, et süütegu on aegunud. Süüks peetavad ühinemislepinguga seotud kohtuasjad on siiski DM kokkuvõttest tulenevalt alguse saanud Vändra vallavolikogu 16.07.2013 vastu võetud otsusest nr 29 ning sellele järgnevatest toimingutest kohtuasjade menetluse käigus, mitte aga 2009. a nagu väidab kaebuse esitaja. Otseseks süüks on pandud nende kohtuasjade äärmiselt ebaprofessionaalne ning hooletut suhtumist üles näitav menetlemine vallasekretäri poolt, valla esindajana kohtus, Vändra vallavolikogu poolt 16.02.2010 määrusega nr 4 kehtestatud „Vändra valla esindamise korra" § 6 lg 1 järgi. Kuna kohtunõuete täitmine eeldas juriidilisi eriteadmisi, vastutas niisuguste ülesannete täitmise eest ning nende nõuetele vastavuse, s.h sisu eest vallasekretär oma ametijuhendist tulenevalt juba ametikoha eesmärgist lähtudes ning ka ametijuhendi p 3.3. järgi. Süüks pannakse vallasekretärile antud kohtuasjade n-ö opereerimist, milles näitas vallasekretär üles totaalset suutmatust ja ebaprofessionaalsust (s.h nt kahe erineva kohtuasja puhul, mis ei ole liidetud esitab vallasekretär seisukohad üksnes viitelisena hoopis teisele asjale, samas on ta viidanud vaidluses, mille kohta pole tehtud veel ühtegi otsust justkui oleks samas asjas otsuseid kolm (Vändra valla 13.12.2013 kiri nr 16-4/761, I kd tl 130). Seega ei esitata DM kokkuvõttest tulenevalt süüdistust üldse mitte 2009. a aset leidnud rikkumise eest, mis on toodud väidetavaks aegumise aluseks. Antud asjaolu on kaevatavast käskkirjast selgelt ilmnev. Kuna kaebuse esitaja leiab, et tema hinnangul on süütegu aegunud, ei esita ta selle kohta sisulisi vastuväiteid. Seega saab aegumise mittekohaldumise korral järeldada, et antud süüks pandud rikkumisele iseenesest vastuväiteid ei ole.

11 Selgitame siiski veelkord, et DM kokkuvõttest tuleneb, et distsiplinaarmenetluse käigus on menetluse läbiviija süvenenud Vändra vallavolikogu 16.07.2013 vastu võetud otsuse nr 29 tagamaadesse ja leidnud vallasekretäri rikkumisi, mis ulatuvad juurtega juba varasemasse aega. Kaugemate aegade juhtumisi välja tuues on see veennud vallavanemat vallasekretäri suutmatuses ka edaspidi täita talle pandud ootusi. Äsja ametisse astunud vallavanemana pidin seisma hea selle eest, et vallas oleks tagatud igakülgne pädev juriidiline teenindamine olukorras, kus rohkem juriidilise eriharidusega spetsialiste ametis ei olnud. Kohustab ju ka ATS § 75 lg 2 p 4 karistuse määramisel arvestama ka ametniku eelnevat teenistusalast käitumist. Tagamaade uurimisega on seda tehtudki, kuid karistust 2009. a toime pandud rikkumiste eest ju ei määratud! Asjaolu, et algatajaks on antud kohtuasjades kolmandad isikud, ei puutu antud juhul süü tuvastamisel ja hindamisel üldse asjasse. Kaebuse esitaja on viidanud antud haldusasjade lahendamisele kompromissiga, jättes kohtule tutvustamata kompromissi sisu. Asjaolu, kus lahendus haldusasjades tuli kompromissi teel, ei muuda vallasekretäri poolt kohtuasjade menetluse faasis üles näidatud ebapädevust olematuks. Vald oli sunnitud lõpetama menetluse tõesti kompromissiga, võtteski rikkumised omaks ja kohustudes volikogu 16.07.2013 vastu võetud otsuse nr 29 kehtetuks tunnistama (vallavolikogu 11.04.2014 otsused nr 14 ja 15 kompromissi kinnitamise kohta, I kd tl 116-125). Seega on ka kompromisslepingu sõlmimine sellisel kujul otseseks tõendiks ja näiteks vallasekretäri nõrkusest vastutusalasse jäävate ülesannete täitmisel. Kaebaja on ju ise tunnistanud ka kaebuses oma suutmatust kohtu nõuet täita, kinnitades ka ise kaebuses oma ütlust, et „ta ei oska midagi lisada". Antud asjas ei oma isegi mitte sisulist tähtsust, kas vallasekretär ütles et „ei oska nõudele vastust koostada" või „ei oska sellele midagi lisada", sest kohtunõudest tulenevalt ta polnud varasemalt nõutavatele asjaoludele põhistatud seisukohti andnudki. Millisest „lisamisest" sai juttu olla, kui varasemalt pole ühtegi seisukohta esitatudki. Lõpptulemusena on kaebuse esitaja selle lausega igati ka ise tunnistanud, et teab, millisest situatsioonist on juttu ja ka seda, et tal puudus võimekus antud asjas kohtunõuet täita. Kuna nõue kohtult esitati 23.01.2014, vastuseid oodati 30.01.2014, mida vallsekretär suuteline täitma ei olnud, ei ole süütegu kuidagi aegunud, sest vallasekretäri ongi antud kaevatava käskkirja punkti kohaselt karistatud eelkõige kohtult 23.01.2014 saadud nõude (23.01.2014 e-kiri seisukoha nõue haldusasjas 3-13-1729, I kd tl 126), täitmisega seotud tegevuse(tuse) eest. Kohtu vastavast kirjast selgub, Tallinna Halduskohtu menetluses olevale A. P. kaebusele ei esitanud Vändra vald vastustajana oma seisukohti 2009. a väljastatud haldusaktide tühistamisnõuete tähtaeguses osas ka 20.12.2013. Sellest tulenevalt esitati uuesti nõue, kus oodati vastavaid põhistatud seisukohti tähtajaga 30.01.2014. Kas kohtukirjades on menetlusosalisele antav soovitus kasutada vastuse koostamisel juriidilist õigusabi tavapärane kirja osa või mitte, jäägu kohtu hinnata. Küll aga ei muuda see asjaolu fakti, et vallasekretär näitas üles järjekordset kompententsi puudumist ja hoolimatust, jättes vallas ametis oleva erialasepetsialistina kohtu nõude täitmata, seades sellega vallavanema olukorda, kus ta ametisse asudes pidi püüdma ise kohtu poolt nõutavaid seisukohti kombineerida. Nagu kaevatavast käskkirjast, DM kokkuvõttest ja ka kaebusest endast tulenes ei suutnud sellist oodatud põhistatud seisukohta vallasekretär kohtule koostada. Üles kerkib küsimus kuidas on võimalik, et vallasekretär, kes ise oma ametiülesannetest tulenevalt (ametijuhendi p 3.6) on ette valmistanud volikogu vastava otsuse eelnõu, ei suuda selle järgi otsuseks vormistatud (16.07.2013 vastu võetud otsus nr 29) valla haldusakti vaidluse korral kohtus enam kaitsta ning selle kohta põhistatud seisukohti kujundada. Kuidas saab siikohal öelda, et antud asjaolu ei ole teenistuskohustuste rikkumine ning kuidas peaks selline vallasekretäri saamatus mitte põhjustama vallavanemas umbusaldust ja veendumust tema võimekuse puudumises. Lisaks on selgelt antud juhtumis teenistuskohustuse rikkumise

12 tunnused, sest vastavate ülesannete nõuetekohase täitmise kohustus vallasekretäri poolt tulenes nii tema ametijuhendist kui ka valla õigusaktist. Kaebaja ei nõustu ka käskkirja p 5.3., mille kohaselt heidetakse kaebajale ette RHS tõlgendamist õigusteenuse sisseostmisel, põhjendades antud seisukohta 16.10.2012 vastu võetud Vändra valla valitsemise korra § 5 lg 4 ning § 6, mis näeb ette teenuste tellimise valla hankekorra kohaselt. Lisaks leiab kaebaja, et vallavanem ei ole tõendanud, et tema seisukoht RHS tõlgendamise kohta on kooskõlas seadusega. Nimetatud väide nagu poleks vallavanem tõendanud oma seisukohta RHS tõlgendamisel on täiesti arusaamatu. Seisukohad õigusabiteenuse sisseostmise kavatsuse tekkimisel ilma hankemenetlust läbi viimata esitatud ja nende vastavus seadusandlusele tõendatud algusest alates, s.h ka vallavalitsuse vastavas korralduses 10.01.2014 nr 8 „Lihtsustatud korras tellitav teenus" (10.01.2014 nr 8, I kd tl 133), millele on allkirja andnud ka kaebuse esitaja A.L. ise. Juba teenuse tellimise kohta otsuse tegemise ajal on korraldus sisaldanud viidet RHS § 19 lg 1 ning selgitust selle rakendamise kohta. Õigusvaldkonna spetsialistile võinuks olla teada, et RHS § 19 lg 1 viidatud Komisjoni määruse (EÜ) nr 213/2008 28 november 2007 lisas VII on sätestatud ka valdkond „õigusteenused". Lisaks on antud võimaluse kasutamine igakülgselt kooskõlas ka valla huvidega, sest õigusteenuse kasutamine avalike huve puudutavas olulises kohtuvaidluses on igati põhjendatud juba teenuse osutaja leidmise vajaduse ajalise piiratuse tõttu, mis ei võimaldaks kuidagi antud vaidluses valla esindajat otsida hanke korras. Lisaks oleks sellise hanke korraldamine vastuolus kriminaalmenetluse põhimõtetega, sest komplitseeritud oleks olnud hanke korras leitavale teenuse osutajale teenuse olemuse ja sisu kirjeldamine ja selgitamine läbi avaliku registri. Kaebuse esitaja on oma kaebuses üritanud väita, et eksinud on hoopis vallavanem ning asunud jätkuvalt seisukohale, et õigusteenuse sisseostmisele tulnuks korraldada hange, viidates muuhulgas ka Vändra vallavolikogu 17.12.2012 määrusega nr 31 kehtestatud „Vändra valla hankekorra" § 5, mis sätestab lihthankete piirmäärasid. Paraku on spetsialist jätnud kaebuses ka kohtule mainimata samas hankekorras on § 7 lg 1 mis sätestab, et lihtsustatud korras tellitavate teenuste puhul järgitakse RHS § 19. Seega on nimetatud teenuse tellimisel lihtsustatud korras järgitud täiesti nii seaduses kui valla enda õigusaktides sätestatut ning kaebuses esitatav seisukoht, kus kaebaja leiab endiselt, et vastava teenuse tarvis hanke korraldamine olnuks seadusest tulenevalt kohustuslik, näitab jätkuvalt endise töötaja ebaprofessionaalsust. Kui kaebuse esitaja leiab, et vallavanem pole tõendanud oma seisukohta RHS tõlgendamisel, tulnuks nimetada ka millele tema väide tugineb (HKMS § 59). Kaebaja jätab kaebuses puudutamata sama süü teise episoodi, mis on kaevatavast käskkirjast kui ka DM kokkuvõttest tulenevalt aset leidnud 21.02.2014 toimunud kohtuistungil kriminaalasjas nr 1-13-7409, milles esitati kahtlustus endisele vallavanem Peeter Reimannile valla vara omastamises olulises ulatuses ning kus vallasekretär esines tunnistajana. Istungil asus vallasekretär samal ajal RHS tõlgendades seisukohale, et luksusmaasturite valla kasutusse võtmine koos sellega kaasnevate rahaliste kohustustega ei eelda RHS tulenevalt hanke läbiviimist. Hiljem ta samal istungil küll tunnistas oma eksimust antud episoodis, RHS rikkumist omaks võttes ning seda „inimlikuks eksimuseks" pidades, mis on ka kohtuistungi protokollidega tõendatud ja kaevatavas määrus seda ka märgitud (21.02.2014 kohtuistungi protokoll, I kd tl 135-164). Võttes arvesse kaebuses esitatavaid seisukohti õigusteenuse sisseostmisel hanke korraldamise vajalikkuse kohta, lähtudes eelpool märgitud kohtuistungil antud tunnistusest, kus tunnistajana osaledes kaebuse esitaja tunnistab, et on RHS tõlgendamisel eksinud, ilmneb siit selgelt ja saab lugeda tõendatuks A.L.u nõrk teadlikkus RHS põhimõtetest, mistõttu distsiplinaarmenetluses ka sellele süüteole viitamine on täiesti põhjendatud. Oluline on ka mainida, et kaebaja enda teenistuses oldud aja jooksul varasemalt ei pidanud tegelikult kordagi vajalikuks õigusteenuse sisseostmiseks hanget korraldada. Ka kaebajat käesolevas asjas esindav vandeadvokaat on varasemalt valda õiguslikult teenindanud ja pole pidanud selleks hankementluses osalema. See, mida kaebaja ja tema advokaat selle

13 teema osas oma kaebuses kirjutavad, on nende mõlema ebaprofessionaalsuse eksponeerimine ja lisaks veel ka silmakirjalikkus (kuna on käitunud mitte oma sõnade järgi ja ise oma väidetavat korda rikkunud). Antud asjaolule on tähelepanu juhtinud ka Vändva valla revisjonikomisjon oma 24.01.2014 aktis /I kd tl 182-183/, märkides, et OÜ Tamar Advokaadibürooga on sõlmitud teenuse leping 30.06.2010 ühegi õigusliku aluseta. Küsimus pole siin isegi üksnes hankes ja selle vajalikkuses või mittevajalikkuses, vaid antud otsustust õigusteenuse lepingu sõlmimiseks ei ole arutatud ka üheski valla organis. Paraku kehtestati Vändra vallavolikogu poolt 16.03.2010 määrusega nr 5 „Vändra valla põhimäärus", mille § 8 tulenes siis, et lepingute sõlmimise pädevus on vallavolikogul või vallavalistusel. Seega on vallasekretär eelmise perioodi jooksul pidanud õigeks õigusteenuste lepingute sõlmimist isegi ilma ühegi organi otsuseta, rääkimata hankest. Kaebuse esitaja märgib, et arusaamatu on kaevatavas käskkirjas viide kaebaja ebaõigele seisukohale, kui jäeti riigihange kohaldamata luksusmaasturite valla kasutusse võtmisel. Kaebaja on aru saanud, et käskkirjas käsitletakse süütegu, mille kirjeldust ega toimepanemise aega ei ole välja selgitatud. Käskkirja kohaselt ilmnes 21.02.2014 kohtuistungil Peeter Reimanni kriminaalasjas, et kaebaja ei osanud võtta seisukohta juriidilises küsimuses, kas maasturite kasutusse võtmiseks oli vaja korraldada riigihange või mitte. Vallasekretär on antud küsimuses kriminaalasja kohtuistungil üles näidanud totaalset pädevuse puudumist. Vastustajale jääb siit omakorda arusaamatuks, millest kaebuse esitaja aru ei saa, kui ta ise on kohtuistungil oma eksimust RHS täitmata jätmisel tunnistanud. Ametialase töökohustuse korrektseks täitmiseks ei saa lugeda juhtumit, kui vallasekretär näitab üles ebaprofessionaalsust, oskamata tunnistajana kohtuistungil anda ütlusi tema valdkonda kuuluvate küsimuste lahendamisel. Oskamata selgitada, argumenteerida ja tõendada maasturite kasutamiseks riigihanke korraldamise vajalikkust või mittevajalikkust, on see ilmse ebakompetentsuse tunnus. Ilmestab seda veendumust tema selgesõnaline ülestunnistust, et maasturite kasutusse võtmisel on hangete läbiviimise osas eksitud. Kui õigusalase kvalifikatsiooniga ametnik vallasekretärina ei ole oma kauaaegsete töö aastate jooksul endale selgeks teinud elementaarseid valla igapäevategevust puudutavaid õigusakte, ei orienteeru neis ka üldplaanis, on kahtlemata antud ametikoha kandja poolt tegemist ATS § 74 lg 2 kohase raske hooletuse käsitlusega. Kaebuses märgitakse, et vallasekretäri töökohustuste hulka ei kuulugi kriminaalmenetluses tunnistajana ütluste andmine, mistõttu ei saa selle eest teda ka distsiplinaarvastutusele võtta. Lisaks leiab kaebaja et ei saa võtta vastutusele süüteo eest, mis toimus 2005 või 2008. Kaebuse esitaja ei täpsusta, millises kaevatava käskkirja punktist ilmneb see, et teda on vastutusele võetud selle eest, et ta on kriminaalasjas tunnistajana ütlusi andnud. Selle toimingu eest ei ole talle karistust ju määratud. Kaebaja ei ole tänaseni aru saanud, et ta andis kriminaalmenetluses tunnistusi asjaolude kohta, mis on tööalaselt kuulunud tema teenistusülesannete hulka. Distsiplinaarvastutusele on ta võetud nüüd kaevatavas käskkirjas märgitud ajal toimunud või ilmsiks tulnud teenistusülesannetesse hooletu suhtumise eest, totaalse ebakompententsuse ülesnäitamise, usalduse kaotuse eest, muhulgas ka sellega, et ta tahtlikult on eiranud talle vallavanema poolt antud ülesannete täitmist, rikkudes sellega oma töökohustusi jne. Vastutusele ei ole vallasekretäri võetud üheski kaevatava käskkirja punktis selle eest, et ta on 2005 või 2008 toime pannud mingi konkreetse rikkumise. Kaebuse esitaja väidab, et kaevatava käskkirja p-s 5.4 viidatud süüteokirjeldust DM kokkuvõtte ei sisalda. Kaebuse esitaja märgib kaebuses, et talle heidetakse ette, et tema ei ole tühistanud volikogu 19.08.2003 otsust nr 17, millega määrati Taivo Himmaste vallavanema asetäitjaks. Kaebuse esitaja leiab, et käskkirjast ei nähtu, milles süütegu seisneb ja millal ning mille alusel pidanuks tema kõne all oleva otsuse kehtetuks tunnistamise eelnõu volikogule esitama. Kaebaja väidab, et teada saadi antud dokumendi kehtivusest juba 26.11.2011, kuid tolleaegne vallavanem ei pidanud oluliseks selle kehtetuks tunnistamise eelnõu volikogule esitamist.

14 Seega leiab kaebaja, et seda peaks tegema uus vallavanem, kui vajalikuks peab. Kaebaja leiab, et kuna seda pole siiani tehtud, pole õigusvastasus „karjuv" ning tegemist on otsitud põhjusega. Kaebuse esitaja väide ei vasta tõele. Süüteokirjeldus on DM kokkuvõtte üldosas p 5 ja kokkuvõtvas osas vastavalt p 3.5 leitav. Kaebajale ei heidetagi kaevatavas käskkirjas ette, et ta pole Vändra vallavolikogu 19.08.2003 otsust tühistanud. Volikogu otsuste tühistamine ei kuulugi vallasekretäri kompententsi, sest volikogu otsused tühistab siiski volikogu kui organ ise. Kummaline, et vallasekretärina töötanud isik seda ei tea. Vallasekretärile on ette heidetud, et ta ei ole täitnud enda ametijuhendist tulenevat ülesannet vastutada vallavalitsuse ja vallavolikogu õigusaktide jm dokumentatsiooni nõuetele vastavuse eest. Seega pole juba ainuüksi sel põhjusel tõene väide nagu käskkirjast ei ilmneks milles süütegu seisneb. Vallasekretäril tulnuks omada ülevaadet ja jälgida ametijuhendist ja ametikoha eesmärgist tulenevalt valla kehtivate haldusaktide õiguspärasust. 19.08.2003 otsust nr 17, millega määrati Taivo Himmaste vallavanema asetäitjaks /I kd tl 186/, on vastu võetud Vändra vallavolikogu 21.03.2000 määrusega nr 8 kehtestatud „Vändra vallavanema statuut“ /I kd tl 188-189/ p 21 alusel (19.08.2003 otsus nr 17, I kd tl 187; ka 19.08.2003 otsuses nr 17 on 10 viga, sest tegelikult reguleeris vallavanema asendamist hoopis statuudi p 12.1. Vändra vallavolikogu 18.04.2006 määruse nr 11 p-ga 1.2. tunnistati eelpoolnimetatud statuut kehtetuks, I kd tl 187). Vändra vallavolikogu 04.12.2013 otsusega nr 10 muudeti Vändra valla põhimäärust ning muuhulgas täiendati seda § 23 6, millega lisati põhimäärusesse seni, peale vallavanema statuudi kehtetuks tunnistamist reguleerimata vallavanema asendamise kord. Põhimääruse muudatus jõustus volikogu otsusest tulenevalt 20.12.2013. Nimetatud muutusest tulenevalt asendab alates põhimääruse muudatuse jõustumisest vallavanemat vanim kohalolev valitsuse liige, vallavanema käskkirjaga või valitsuse korraldusega määratud valitsuse liige. Valitsuse ja volikogu õigusaktide nõuetele vastavuse järgimine kuulus otseselt vallasekretäri ülesannete hulka. Arusaamatu on siinkohal kaebaja väide, kus kaebuse esitaja, olles ise ka selle volikogu istungi protokollija (vallavolikogu 04.12.2013 protokoll nr 4, I kd tl 190-194) ning arvestades, et volikogu istungi protokollis päevakorra 1 kajastatakse, et põhimääruse muutmiseks ja täiendamiseks on sõna antud vallasekretär A.L.ule, ei tea, mille alusel tulnuks 20.12.2013 kehtima hakanud põhimääruse muudatuse sisu arvestades senine volikogu otsus kehtetuks tunnistada. Vallasekretär pidi ju teadma, et Taivo Himmaste ei kuulu enam peale Vändra valla põhimääruse muutmist isikute ringi, kes saaks üldse vallavanemat asendada. Arusaamatu on ka kaebuse esitaja väide, kus ta avaldab, et konkreetne dokument sai uurijale esitatud just 26.11.2011. Kaebaja ei esita selle kohta ühtegi tõendit (HKMS § 59). Küll aga ei muuda see asjaolu fakti, et vallasekretäril oma ametijuhendist tulenevalt tulnuks vastutada selle eest, et vallavolikogu haldusakt oleks kooskõlas kehtivate õigusaktidega. See tähendab, et selle ülesande täitmata jätmise või lohaka täitmise eest lasub vallasekretäril vastutus ning seadusest tulenevalt on isikul, kellele vallasekretär ametialaselt allub, selle eest õigus karistada. Arusaamatu on kaebuse esitaja seisukoht, et vallavanem peaks justkui ise üles näitama soovi ja huvi antud volituste kehtetuks tunnistamiseks ning alles sellele järgneks vallasekretäri vastav tegevus. Sellist töökorralduslikku regulatsiooni ei sisalda ükski valla õigusakt. Vallasekretär pidi oma ametikoha eesmärgist ja ametiülesannetest tulenevalt täitma oma tööülesandeid jooksvalt ja omal initsiatiivil. Ametijuhendis ei ole ühtegi lauset, et selles sisalduvad ülesanded kuuluvad täitmisele peale vallavanemalt igakordse käsu saamist. Absurdne on siinkohal väita, et kuna vallavanem pole omalt poolt selleks initsiatiivi üles näidanud, poleks õigusvastasus justkui „karjuv". HMS ei erista „karjuvat" õigusvastasust mingist muust õigusvastasusest. Kui omavalitsuses kehtib haldusakt, mis annab jätkuvalt volitusi isikule, kellel ei saaks neid enam kehtivate õigusaktide järgi olla, on tegemist õigusvastasusega kõige ehedamal kujul, sest selline haldusakt ei ole HMS § 54 järgi antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas. Olukorras, kus volitatu isiku staatus muutus nii, et tal ei saanuks kehtiva korra järgi enam

15 seniseid volitusi olla, ei ole volitusi andev haldusakt seega kooskõlas kehtiva korraga ning seega ei ole täidetud õiguspärasuse eeldus. Kas õiguspärasus on karjuv või mitte, ei oma antud asja tähtsust. Kaevatava käskkirja p 5.5. kohase süüks pandud rikkumise osas leiab kaebaja nagu ta oleks andnud kohtuistungil 27.03.2014 ja 14.04.2014 selgitusi, miks juhtus, et uurijale olid esitatud dokumendid erinevatest kaustadest. Kaebuse esitaja leiab, et kaevatavast käskkirjast ei selgu, miks vallavanem ei pidanud selgitusi piisavaks. Samuti väidab kaebaja, et ei nähtu, millal need dokumendid uurijale on esitatud. Kaebuse esitaja on kaebuses kirjeldatuga moonutanud situatsiooni üksikasju. Kõne all olev rikkumine tuvastati Pärnu Maakohtu 28.02.2014 toimunud kriminaalasja nr 1-13-7408 kohtuistungil (28.02.2014 kohtuistungi protokolli lk 15-17). Ka väide, et ei nähtu, millal need dokumendid on uurijale esitatud ei pea paika, sest kaevatava käskkirja p 5.5. viimases lauses on selgelt väljendatud, et antud asjaolu tuleneb kohtuistungi protokollist. Kohtuistungi protokollid olid kõik vallasekretäri valduses. Tegemist ei olnud olukorraga, kus kaebuse esitaja kohtuistungil tunnistajana oleks esitanud tõendi mingist valest kaustast nagu väidab ta oma kaebuses. 28.02.2014 toimunud kohtuistungil ilmnes, et varasemalt prokurörile esitatud tõend ei kuulugi samade originaaldokumentidena arhiivis köidetud dokumentide hulka. Kohtuistungil esitati kohtu valdusesse ka A.L.u poolt prokuratuurile esitatud koopiate köidetud ja arhiveeritud originaalid. Kohus võrdles originaale, tuvastas need lehekülgede numbrite ja dokumendi pealkirja ja sisu järgi ning tuvastas, et A.L.u poolt tõendina varasemalt prokurörile esitatud dokument ei kuulu originaalide hulka. Antud juhtum on lisaks kõigile eelpool tulenevatele äärmiselt kahetsusväärne, kuid paraku reaalsuses aset leidnud. Kaebuse esitaja leiab, et süütegusid kogumis ei ole võimalik hinnata. Millele tugineb tema arvamus ei selgu. Kaebuse esitaja ei leia, et ükski süütegudest mahuks ATS § 75 lg 5 regulatsiooni alla. Kui vaadelda süüks pandud tegusid nende iseloomu ja rikkumise laadi (sh ka üksikult) eraldi, arvestades, et rikkumisi on mitu, arvestades, et mõne süüteoga seoses on vallasekretär toime pannud omakorda suisa mitu rikkumist. Võttes arvesse tema varasemat teenistusalast käitumist, kus distsiplinaarmenetluse läbiviimisel tehtud uurimistoimingu käigus on tuvastatud rikkumisi ka varasemast ajast, on imekspandav, et kaebuse esitaja näeb seda kõike arvestades ikka, et rikkumine pole oluline. Antud väitega iseenesest kaebuse esitaja siiski ka ise tunnistanud, et rikkumine kui niisugune on aset leidnud. Küsimus on püstitatud selle olulisuse kohta ning kaebuse esitaja arvates ei peaks selline teenistusalane käitumine tekitama vallavanemas vallasekretäri vastu usaldamatust ning arvamust, et rikkumisi pannakse toime ka edaspidi. Tekib küsimus, millisel juhul siis üldse saaks tekkida olukord, kui ametiisiku vastu usaldus kaob. Kaebaja seisukohalt ei nähtu kaevatavas käskkirjas, millise kaebaja käitumise järgi juba Jaanus Rahula vallavanemaks olemise ajal võis usaldust kaebaja vastu kaotada. Arusaamatu on asuda taolisele seisukohale olukorras, kus distsiplinaarmenetluse algatas ja viis läbi ning kaevatava käskkirja andiski välja vallavanemana Jaanus Rahula. Kaebuse esitaja leiab, et 11.12.2013 käskkirja mittetäitmine pole ka rikkumisena etteheidetav seetõttu, et peale „Valla esindamise korra" muutmist sai sellise ettepaneku teha vallavanem ise. Kaebuse esitaja pole aru saanud, et nimetatud korra muutmist tingisid asjaolu, kus muidu oleks tsiviilnõue esitamata jäänudki, kuna vallasekretär oma vastavat ettepanekut esitamast keeldus. Pigem on tegemist ennekuulmatu olukorraga, kus valla huvide eest seismiseks peab volikogu muutma kohalikku haldusakti nii, et strateegiliste otsuste tegemine ei oleks enam seatud sõltuvusse vallasekretäri sooritusest. Kui see pole tõend usaldamatusest, siis mis see veel saab olla? Vändra vallavolikogu muutis 16.02.2010 määrusega nr 4 kehtestatud Vändra valla esindamise korda Vändra vallavolikogu 21.01.2014 määrusega nr 1 ehk peale vallasekretärilt 16.12.2013 keeldumise saamist. Et osutuks üldse võimalikuks endiselt vallavanemalt süüdimõistmise korral tsiviilkahjusid sisse nõuda, muudeti eelpoolnimetatud korra § 6 lg 4 nii,

16 et kohtuasjade algatamise ettepaneku tegemise õigus oleks ka vallavanemal või volikogu esimehel. Kaebaja repliik, et kui vald seadis nii kõrgeid nõudmisi vallasekretäri professionaalsusele, siis jääb justkui talle mõistetamatuks millistel arusaamatutel põhjustel ei usaldatud hagi koostamist vallasekretäri kätte, on täiesti kohatu. Vald ei seadnud vallasekretärile „kõrgeid nõudmisi". Valla ootused on, et vallasekretär, arvestades tema ametikohale esitatud kvalifikatsiooninõudeid (KOKS § 55 lg 2), tema teenistussuhtest tulenevaid ülesandeid ja vastutust, neid korrektselt ka täidaks. A.L.ul vallasekretärina oli kõrgem juriidiline eriharidus. Nagu eelpool märgitud, sai vald tsiviilnõude kohtule esitamist otsustada alles pärast 21.01.2014 Vändra valla esindamise korra muutmist. Oleks täiesti mõeldamatu loota, et vallavanem oleks sama vallasekretäri, kes tegi kõik selleks, et tsiviilnõuet ei esitataks, saanud usaldada nõude koostamisel. Kaebaja viitab kaebuses ATS § 75 lg-le 6, mis sätestab millal eeldatakse rikkumise olulisust. Kaebaja leiab seega, et kaebaja tegudes puudub tahtlus ning vallale ei ole tekitatud varalist kahju ega kahjustatud valla mainet. Väidetavalt on käskkirja sellised väited deklaratiivsed. Tahtluse küsimust on puudutatud kaevatavas käskkirjas, DM kokkuvõttes, käesolevas vastuses põhjalikult. Ei saa nõustuda, et need on esitatud deklaratiivselt. Teenistusest saab vabastada kui rikkumine on oluline. ATS § 75 lg 5 peab teenistuskohustuste rikkumist oluliseks ka siis, kui see toob endaga kaasa usalduse kaotuse ametniku vastu põhjusel, et rikkumise laadist tulenevalt võib arvata, et ametnik ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuse täitmist. ATS § 75 lg 6 ei tulene, et teenistussuhtes saab vabastada üksnes siis kui lg 6 nimetatud loetelus märgitud eeldused esineksid kõik koos. Ei saa nõustuda väitega, et käskkirjas esinevad olulisuse kriteeriumid on esitatud paljasõnaliselt. Maineküsimuse osas on selgelt esitatud tõendid, viidates konkreetsetele meedias püstitatud artiklitele. Neis esitatud käsitlus sai võimalikuks üksnes seetõttu, et vallasekretär ei olnud suuteline enda koostatud eelnõude kaitsmiseks põhistatud seisukohti esitama. Tahtlik tegevus on tuvastatud ja tõendatud nii vallavanema antud ülesande täitmisest keeldumisega (16.12.2013 seletuskiri), kui ka tsiviilhagi esitamise ettepaneku mittetegemisega; prokuratuurile originaalile mittevastava tõendi esitamisega (28.02.2014 kohtuistungi protokollile oli viidatud juba ka kaevatavas käskkirjas) ning tahtlikuks on kvalifitseeritud ka Taivo Himmastele volitusi andva käskkirja kehtivuse küsimusega seonduv. Seda just vallasekretäri enda 27.03.2014 esitatud seletuskirja (27.03.2014 seletuskiri, I kd tl 60-61) tõttu. Seletuskirjas tunnistab ta ise, et ei ole teadlikult nimetatud volitusi tühistanud. Seda põhjusel, et Taivo Himmaste pole seda soovinud ja keegi pole tänaseni talle seda ettepanekut teinud. Vallasekretärile tundub korrektsena väita, et volikogu peab ise oma otsuste kehtetuks tunnistamise nimel tegutsema ja samuti seda, et keegi teine võimuks ka eelnõu teha?! Siinkohal ei tule vallasekretärile meelde oma ametiülesannetesse kirja pandud tööülesannete kirjeldus ja kohustused (p 3). Kõikide süütegu puhul on rikkumise laadi arvestades täielik ja põhjendatud alus arvata, et ametnik ei suuda tagada ka edaspidi oma teenistusülesannete nõuetekohast täitmist. Kaebaja viitab ATS § 75 lg 1 tulenevale proportsionaalsuse põhimõttele. Kaebaja leiab, et käskkirjas proportsioon puudub seetõttu, et tema väitel puuduvad kaalukad asjaolud, mille puhul saaks väita, et tegemist on oluliste teenistuskohustuste rikkumisega. Proportsionaalsuse osas on kaebaja väide puhtemotsionaalne. Kõike eeltoodut arvesse võttes ei saa küll kuidagi väita, et kaalukad asjaolud puuduvad. Milline on tema määratluse kohaselt kaalukuse määr ja mille järgi ta seda hindab, kaebusest ei ilmne. Kaebuse esitaja leiab, et kuna suurem osas süütegudest on seotud endise vallavanema kriminaalasjaga, siis ei ole see kohaliku omavalitsuse ja vallasekretäri igapäevane tegevus. Kaebaja leiab, et vallavanem ei ole välja toonud ühtegi „rasket" rikkumist, mis oleks aset leidnud nende koostöö perioodil, ehk alates 2013 detsembrist. Lisaks leiab, et detsembrikuus

17 2013 ametisse asunud vallavanem ei ole rakendanud abinõusid tema ametialaste teadmiste ja oskuste arendamiseks, ega planeerinud selleks vajalikke vahendeid. Jääb arusaamatuks, mis puutub asjasse see, et valdav osa süütegudest on seotud endise vallavanema kriminaalasjaga. Vallasekretärilt oodatakse teenistuskohustuste korrektset täitmist igal ajal. Vallasekretärilt ei oodata ainult rutiinsete, päevast päeva korduvate ühtede ja samade ülesannete lahendamise oskust, vaid ta peab olema võimeline lahendama vastavalt oma kvalifikatsioonile kõiki vallas esile kerkivaid juriidilisi küsimusi. ATS § 76 kohaselt määrab distsiplinaarkaristuse ametisse nimetamise õigust omav isik haldusaktiga. Kaebaja ise on oma kaebuse alguses tituleerinud ATS § 77 lg 1, mis ütleb, mis aja jooksul on õigus karistust määrata. ATS § 77 ei sätesta, et süüteod on karistatavad üksnes siis, kui need leiavad aset konkreetse (füüsilise) isiku selles ametis olemise aja jooksul. Täiesti absurdne on arvata, et vallavanem oma ametisse asumise päeval kohe kõik teenistujad õppima saadaks. See argument on lausa piinlik, ei tugine ühelegi õiguslikule alusele ja seda ei saa mõistlikkuse põhimõtet silmas pidades kuidagi oodata ja nõuda. Süü hindamisel on arvestatud kõiki seadusest tulenevaid asjaolusid, s.h töötaja kvalifikatsiooni ja tema eelnevat töökogemust. Jääb üle ainult imestada, et pool aastat vallavanemana tegutsenud isikul lasub kaebaja meelest vastutus kõrgharidusega ja samas omavalitsuses äärmiselt pikaajalise kogemusega juristikvalifikatsiooniga isiku koolitamiseks. Valla eelarves on teatud summad ette nähtud teenistujate koolituseks ning pikkaajalise teenistusega vallasekretär A.L. pidi seda teadma.

Kaebuse esitaja A.L.u seisukohad seoses vastustaja 18.11.2014 esitatud tõenditega Vastustaja esitas kohtule järgmised tõendid, selgitades, et need tõendid on esitatud asjaolude tõendamiseks, mis tulid esile 05.11.2014 kohtuistungil: Väljavõte kriminaalasja IV-st köitest, mis sisaldab köite sisukorda ja 23 ilmselt vastustaja poolt nummerdatud lisa; Vändra Vallavolikogu 15.02.2005 otsus 2005 eelarve kohta koos lisaga 2 lehel (tulud-kulud); Vändra Vallavolikogu 19.02.2008 otsus 2008 eelarve kohta koos lisadega 7 lehel (tulud-kulud, seletuskiri); PPA 10.05.2012 nõudekiri kriminaalasjas nr 3.2-2/59620-2; Vändra Vallavalitsuse 25.05.2012 selgitus nr 19.3-4/168; Vastustaja esindaja 19.11.2014 e-kiri selgitustega Vändra vallavanema poolt /II kd tl 55-79/. 05.11.2014 kohtuistungi protokollist (lk 7) nähtub, et vastustaja pidi esitama tõendeid, milliseid dokumente kriminaalasja menetleja vallalt nõudis, millised dokumendid valla poolt esitati, esitada käskkirjade osas dokumendiregistri väljavõte ja tõendada haldusasjade menetlemisel vallavanema osavõtt, et vallavanem tegutses ise, mitte vallasekretär. Vastustaja ei ole esitanud väljavõtet dokumendiregistrist ei kaevatava käskkirja ega ülejäänud, kaebaja teenistusest vabastamisega seotud käskkirjade kohta (vastuse lisad nr 9-12). Seega ei ole tõendatud, millal koostati ja tehti teatavaks kaebajale kõik need käskkirjad. Asjaolu, et mõned käskkirjad (lisad nr 11 ja 12) koostas kaebaja, ei tähenda seda, et need olid käskkirjades märgitud kuupäeval kehtima hakanud; puuduvad tõendid nende teatavakstegemise kohta. Vastustaja ei ole tõendanud, et kaevatav käskkiri tutvustati kaebajale 16.04.2014 või 17.04.2014. Kohtule on vastustaja vastuse lisas 9 esitatud 16.04.2014 käskkiri nr 13-k tutvustati kaebajale allkirja vastu 21.04.2014. Varasemat tutvustamist ei tõenda ükski tõend, sh ka 17.04.2014 kuupäevaga tehtud käskkirjad asjaajamise üleandmise või lõpparve maksmise kohta, kuna pole teada, millal neid tehti. Vallavanema 16.04.2014 käskkiri nr 14-k, millega määrati vallasekretäri asendajaks Kersti Sempelson, näitab, et asendamine hakkab alates 21.04.2014. Riigikohus on oma lahendis nr 3-3-1-83-11 selgitanud: „Lõpparve väljamaksmise aeg ei ole teenistusest vabastamise päeva kindlaksmääramisel määrava tähtsusega, sest lõpparve võib välja maksta ka teenistusest vabastamise päevast varem. Välistada ei saa ka, et seda tehakse õigusvastaselt hilinemisega. Määravaks ei saa pidada vara ja asjaajamise ülevõtmist, sest

18 seadus ei välista vara ja asjaajamise ametlikku ülevõtmist enne teenistussuhte lõppemist. Samuti ei mõjuta asjaajamise ja vara üleandmine või üle andmata jätmine teenistussuhte lõppemist.“ HMS § 61 lg 1 kohaselt haldusakt kehtib adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. HMS ei näe ette, et haldusakt hakkab kehtima enne, kui seda on adressaadile teatavaks tehtud, seega hiljem teatavaks tehtud haldusakt, kus ametnik vabastatakse teenistusest 17.04.2014 ja käskkiri tehakse teatavaks 21.04.2014, on õigusvastane. Tegemist ei ole vorminõude, vaid haldusakti õiguslike tagajärgede tekkimise alusega. Kui kohus leiab, et kaevatava käskkirja hilisem teatavaks tegemine on vaid vorminõude rikkumine, mis ei too kaasa haldusakti kehtetust, siis teenistusest vabastamise kuupäevaks on 21.04.2014 ja kaebajal on saamata palk 4 päeva eest (ATS § 34 lg 1). Kaevatava käskkirja p 5.2 (DM kokkuvõtte p 3.2) kohaselt kohtule kaebaja poolt koostatud seisukohad haldusasjades nr 3-13-1729 (A. P., esindaja vandeadvokaat Urmas Arumäe, vs Vändra vald) ja nr 3-13-1942 (Pärnu maavanem, esindaja vandeadvokaat Urmas Arumäe, vs Vändra vald) on ebaprofessionaalsed ja tegemist on tahtliku teoga (kaebaja tahtis esitada kohtule ebaprofessionaalsed vastused ?). Kohtuistungil on vastustaja rõhutanud täiendavalt, et kaebaja ebakompetentsuse tõttu oli vallavanem sunnitud ise kohtule vastama. Vastustaja esitatud tõenditest haldusasjas nr 3-13-1729 nähtub, et esialgse vastuse A. P. kaebusele andis volikogu esimees, kuna vaidlustatud oli volikogu haldusakt, ja valla seisukoht oli, et kaebus on alusetu ja esitatud hilinenult. 18.12.2013 kohtunõudele vastas juba kaebaja, mh teatades samuti kohtule, et kaebuse esitamise tähtaeg on möödas. 23.12.2013 kohtunõudele esitada põhistatud seisukohad kaebuse esitamise tähtaegsuse osas ei lasknud vallavanem kaebajal vastata ja vastas 29.01.2014 kirjaga ise, et „Vändra vallal ei ole nimetatud haldusaktide tühistamisnõuete tähtaegsuse osas vastuväiteid“. Vallavanem ei esitanud kohtule põhistatud seisukohta, vaid muutis valla poolt kohtule varasemalt kolmel korral esitatud seisukohta vastupidiseks. Valda esindavad kohtus vastavalt seadusele volikogu esimees, vallavanem ja vallasekretär. Vastustaja ei tõendanud oma vastuse koostamisega kohtule, et selle tingis asjaolu, et kaebaja ei osanud kohtule vastata. Vallavanema vastus tekitas kohtul rohkem küsimusi ja kohus palus 03.02.2014 kirjaga esitada põhistatud seisukohad valla arvamuse muutmise kohta, samuti oma arvamus põhjendada ka tõenditega. Vändra vallavalitsuse dokumendiregistri järgi pidid täitma kohtunõude nii kaebaja kui vallavanem. See tõendab vastustaja väidet, et vallavanem asus küll ise kohtuga suhtlema, kuid ei tõenda, et ta seda tegema hakkas kaebaja ebakompetentsuse tõttu. 07.02.2014 võttis vallavalitsus vastu korralduse haldusasjas kompromissi sõlmimise kohta, mis oli kollegiaalne otsus. Kas kohtuasja lõpetada kompromissiga, ei ole vallasekretäri otsustada, kuid vallasekretäril võib olla oma arvamus, kas kompromissiga lõpetamine on mõistlik või mitte, ja selle eest karistada ei saa. Otsuse võtab vastu pädev organ. Puuduvad tõendid, et vallasekretäri arvamus oli ekslik. Tallinna Halduskohtu 13.03.2014 kiri Vändra valla vastaspoolele ei ole seotud kaebajaga, seega on asjakohatu tõend (HKMS § 62 lg 2). Vastustaja esitatud tõenditest haldusasjas nr 3-13-1942 nähtub, et 05.12.2013 kohtumäärusele pidi vastama kaebaja, mida ta 20.12.2013 ka tegi. Kuna kohut vastus ei rahuldanud, palus kohus 30.01.2014 kirjaga vallal vastata konkreetsetele küsimustele, mida kohus oma kirjas esitas. Konkreetsete küsimuste esitamisel juba kohtumääruses oleks kohus saanud vältida üldsõnalist vastust. Dokumendiregistri järgi kohtunõude täitjateks oli märgitud nii kaebaja kui vallavanem, seega ei saa väita, et vallavanem asendas kaebajat, kuna kaebaja keeldus kohtule vastamast. 07.02.2014 vallavalitsuse korraldusega otsustati minna käesolevas asjas kompromissile ja tegemist on kollegiaalse otsusega, millest kohut teavitas vallavanem 10.02.2014 kirjaga koos lisadega. Vallavanem ei ole kohtule esitanud ühtegi sisulist vastust.

19 Tallinna Halduskohtu 13.03.2014 kiri Vändra valla vastaspoolele (lisatud ka asja nr 3-13-1942 juurde) ei ole seotud kaebajaga, seega on asjakohatu tõend (HKMS § 62 lg 2). Lähtudes eeltoodust ei ole tõendatud ka selles haldusasjas kaebaja kompetentsi puudumine. Kaevatava käskkirja p 5.5 (DM kokkuvõtte p 3.6) kohaselt on kaebaja esitanud kriminaalmenetlejale väidetavalt volikogu materjalideks olnud pabereid, mida tegelikkuses volikogu liikmed saanud ei olnud, ehk valeandmeid: „Süütegu on toime pandud selge tahtlusega, mille eesmärgiks sai olla üksnes takistada kuriteona karistatava teo olemasolu või selle puudumise või muude tõendamiseseme asjaolude tuvastamist.“ Vastustaja esitas kohtule väljavõtte Peeter Reimanni ja Taivo Himmaste kriminaalasjast, samuti väidetavalt volikogu kaustatest võetud 2005 ja 2008 eelarve materjalid, mis erinevad kriminaalasjast tehtud väljavõttest, milliseid esitas sinna kaebaja. Kaebaja on seisukohal, et ta ei ole uurijale valeandmeid esitanud. Vastustaja poolt kohtule esitatud PPA 10.05.2012 kirjast nähtub, et uurija palus väljastada kinnitatud koopiad mh järgmistest dokumentidest: /…/ 4) Vändra valla 2005 aasta eelarve koos lisadega; 5) Vändra valla 2008 aasta eelarve koos lisadega. Uurija ei palunud väljastada materjale vallavolikogu kaustadest. Kaebaja oli teadlik, et küsimus on seotud vallavanema sõiduki kasutusega valla huvides, seega üritas anda võimalikult rohkem informatsiooni selle kohta. Kõige täiuslikum informatsioon asus vallavalitsuse raamatupidamises finantsjuht Kaie Rätsepa kaustades. Kaebaja esitas uurijale nii volikogu materjalid kui finantsjuhi käest saadud lisatabelid. Vastustaja järeldus DM kokkuvõtte p 3.6, et kaebaja esitas uurijale väidetavad tõendid, nagu oleks vallavolikogu liikmetel olnud täielik ülevaade mh vallavanema sõiduautode küsimuses, on meelevaldne. Kaebaja ei ole kunagi väitnud, et kõik tema poolt esitatud materjalid pärinevad volikogu kaustadest, samuti ka seda, mida esitatud materjalid pidid tõendama. Lisaks materjalide päritolu selgitas 10.03.2014 kohtuistungil kriminaalasjas vallavalitsuse finantsjuht Kaie Rätsep. Kriminaalmenetluses esitatud materjalidele annab hinnangu kohus. Kaebaja on andnud oma selgitused 27.03.2014 ja 14.04.2014, kus ta selgitas, miks juhtus, et uurijale olid esitatud dokumendid erinevatest kaustatest. Kaevatavast käskkirjast ei nähtu, miks vallavanem ei pidanud selgitusi piisavaks, seda enam et vallavanem on viibinud ka 10.03.2014 kohtuistungil, kus finantsjuht Kaie Rätsep andis selle kohta selgitusi, et tegemist ei olnud valeandmete esitamisega. HKMS § 65 lg 1 kohaselt kohus võib asja lahendamisel arvestada tõendina ka haldus- või süüteomenetluses protokollitud või salvestatud ütlusi. Kaebaja tugineb 10.03.2014 kohtuistungil antud Kaie Rätsepa ütlustele (protokolli lk 1-2) kaebaja poolt kohtule esitatud 10.03.2014 kohtuistungi protokollis kriminaalasjas nr 1-13-7408. Lisaks – DM kokkuvõttes ja käskkirjas viidatakse pidevalt väidetavale ebaprofessionaalsusele, kompetentsi/võimekuse puudumisele. Kokkuvõtte lõppjärelduses on märgitud, et vallavanem on kaotanud usalduse vallasekretäri suhtes, kes on üles näidanud ebakompetentsust ja nagu eespool käsitletud, ka allumatust, millega on kaasnenud mh võimaliku varalise kahju tekkimine vallale. Lõppjäreldus on paljasõnaline ja ei haaku ATS § 75 lg 6 p 1, 3 või 4 sätestatud alustega. Kaebaja tahtlus ei ole tõendatud, kahju ei ole tekitatud, ametiasutuse maine kahjustamine ei ole samuti tõendatud. Nagu nähtub mahukast kohtupraktikast, võib usalduse kaotusena mõista selliseid süütegusid, mis on seotud ametniku poolt varalise kahju tekitamise või niisuguse kahju tekkimise ohu süülise loomisega (nt Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-46-00 ja 3-3-1-20-97), sama põhimõte on püsinud ka tööõiguslikes suhetes. Kuni 01.04.2013 kehtinud ATS § 118 lg 2 usalduse kaotus seotakse otseselt kahju tekitamisega (ATS § 84 lg 2). Alates 01.04.2013 kehtima hakanud ATS § 94 lg 1 seostab usalduse kaotust ATS § 75 lg 4 sätestatud tingimustega, mis on varasemalt kehtinud ATS-s sätestatule sarnased ja mille esinemist antud juhul ei ole vastustaja tõendanud. Kaevatavas käskkirjas viidatakse pidevalt hoopis ebakompetentsusele, mis ei saa täita ATS § 94 lg 1 sätestatud süüteo koosseisu. Ebakompetentsusega (selle tõendatuse puhul) seondub aga

20 ATS § 92 lg 1 ja seda ka lg 3 sätestatud lisatingimustega (koolituse saamise õigus). Nimetatud alusel kaebajat teenistusest vabastatud ei ole. Viitega ATS § 75 lg-le 2 kaebaja märgib, et Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-13-11 on öeldud: „Teenistusest vabastamine on rangeim distsiplinaarkaristus, mille määramist tuleb alati väga hoolikalt põhjendada. See ei ole automaatne tagajärg ka juhtudel, mil avaliku teenistuse seadus näeb ette põhimõttelise võimaluse rakendada distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamist (vt nt 13.06.2002 otsust asjas nr 3-3-1-35-02; 24.03.2011 otsust asjas nr 3-3-1-96- 10). Pädeval ametiisikul on distsiplinaarkaristuse määramisel ja karistuse valikul väga ulatuslik kaalumisruum. Seadusest tulenevalt on ta kohustatud igal üksikjuhtumil arvestama rikkumisega seonduvaid asjaolusid, neid vajalikul määral kaaluma, seejuures arvestades ka teenistuja varasemat käitumist.“ Riigikohus on oma lahendis nr 3-3-1-14-13 selgitanud: „Kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse valikul kaaluda karistuse vastavust süüteo raskusele, toimepanemise asjaoludele ning töötaja eelnevale käitumisele (vt otsus asjas nr 3-3-1-35-02, p 12). Iga üksikjuhtumit tuleb käsitada unikaalsena, arvestada rikkumisega seonduvaid asjaolusid, neid vajalikul määral kaaluda ning käskkirjast peavad nähtuma ka põhjendused karistuse määramise ja karistuse valiku kohta (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-35-02, p 13, otsus asjas nr 3-3-1-74-03, p 11, nr 3- 3-1-46-12, p 27).“ Kuna tegemist on asutuse juhi diskretsiooniga, siis võib ta kaaluda rikkumisega seotud asjaolusid, rikkumise raskust, teenistuja süü suurust, tema töökoormust, varasemat käitumist ja teenistuskohustuste täitmist. Riigikohus on oma lahendis nr 3-3-1-74-03 märkinud: „Mitme süüteo üheaegsel esinemisel tuleb iga süütegu hinnata eraldi ja otsustada iga konkreetse teo asjaolude pinnalt selle kvalifitseerimise küsimus. Distsiplinaarsüütegude kogum ei ole iseenesest asjaoluks, mis võimaldaks tegusid käsitleda jämeda (uue ATS-i mõttes – olulise) rikkumisena. Karistuse määramise käigus iga teo eraldi hindamine on oluline ka seetõttu, et distsiplinaarkaristuse määramise kohtuliku kontrolli tulemusena võib selguda, et osa distsiplinaarmenetluses süüks arvatud tegudest ei ole tegelikult tõendamist leidnud või mõne teo osas on möödunud karistuse määramise tähtaeg.“ „Isikule mitme teo eest distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas ka ainult ühe süüteo alusetu omistamine võib mõjutada talle määratud distsiplinaarkaristuse raskust. Seetõttu on selline kaalutlusotsus õigusvastane ja käskkiri kuulub tühistamisele.“ (Riigikohtu lahend nr 3- 3-1-10-09). Kaevatavast käskkirjast ei selgu, kas selles punktide kaupa toodud väidetavad rikkumised on aluseks kaebaja teenistusest vabastamiseks või nad iseloomustavad kaebaja varasemat käitumist; kas need teod on üldse süüteod. Nt kui kaebaja on väidetavalt esitanud uurijale valeandmeid 24.05.2012 kirja lisas, kuidas seda asjaolu käsitleda, sest kaebaja vastuväited (sh aegumise vastuväide) oleksid erinevad. Vastustajal on kõik asjaolud esitatud läbisegi, et luua kaebaja käitumise kohta negatiivse pildi, sest faktidest jäi puudu. Enamus faktidest ei ole seotud kaebaja igapäevaste põhiliste teenistusülesannetega, sest ei saa olla nt igapäevaseks valla esindamine kohtus (mida ilmekalt näitab käesolev menetlus, kus valda esindab lepinguline esindaja). Samuti enamus etteheiteid ulatub eelmise vallavanema teenistusaega. Samas aga antud asjas puuduvad teiste ametnike ja volikogu liikmete või valla kodanike etteheited vallasekretärile. Etteheited on välja otsitud, asjakohatud ja tõendamata. Väidetavate süütegude raskust on hinnatud ebaõigesti, kuna neid on ka ebaõigesti kvalifitseeritud. Ülejäänud osas jääb kaebaja oma kaebuse ja 05.11.2014 esitatu juurde. Alternatiivnõue saamata jäänud palga summas 214 euro saamiseks. Vastustaja on mh esitanud kohtule kaebaja teenistusest vabastamise aluseks olevad dokumendid, sh kaevatava käskkirja koos kaebaja märkega, et ta sai selle kätte 21.04.2014. Vastustaja ei ole tõendanud, et kaevatav käskkiri tutvustati kaebajale varem kui 21.04.2014. Varasemat tutvustamist ei tõenda ükski tõend, sh ka 17.04.2014 kuupäevaga tehtud käskkirjad asjaajamise üleandmise või lõpparve

21 maksmise kohta, kuna pole teada, millal neid tehti. Vallavanema 16.04.2014 käskkiri nr 14-k, millega määrati vallasekretäri asendajaks Kersti Sempelson, näitab, et asendamine hakkab alates 21.04.2014. Kui kohus leiab, et kaevatava käskkirja hilisem teatavaks tegemine on vaid vorminõude rikkumine, mis ei too kaasa haldusakti kehtetust, ning ka muudel põhjustel jätab kaevatav haldusakt jõusse, esitab kaebaja nõude hüvitada kuni tema teenistussuhte õiguspärase lõppemiseni saamata jäänud palk. Nõue on tühistamiskaebuse suhtes alternatiivnõue, mida tuleb rahuldada juhul, kui tühistamiskaebus jäetakse rahuldamata. ATS § 34 lg 1 kohaselt ametnikul on õigus saada teenistusülesannete täitmise eest palka alates ametikohale asumise päevast kuni teenistusest vabastamise päevani. ATS § 62 lg 2 järgi keskmise palga maksmisel võetakse keskmise palga arvutamisel aluseks töölepingu seaduse § 29 lõike 8 alusel Vabariigi Valitsuse kehtestatud keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord. Kaebaja on saamata palk ajavahemikul 18.04.-21.04.2014, st 4 päeva eest. Lähtudes kaebaja kuupalgast 1124 eurot kuus on saamata palgaks 214 eurot. Riigikohus on oma lahendi nr 3-2-1-27-11 p 11 selgitanud: „RLS § 22 lg-s 1 on sätestatud ammendav loetelu toimingutest, millelt ei tule riigilõivu tasuda. Selle paragrahvi esimese lõike p 1 kohaselt ei tule riigilõivu tasuda töövaidluses esitatud hagilt või kaebuselt, milles nõutakse töötasu või palka, töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamist, teenistusse ennistamist või teenistusest vabastamise aluse formuleeringu muutmist.“ Seega kaebaja nõue on riigilõivuvaba.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Antud asjas on kaebuse esitaja A.L. ATS § 105 lg 1 alusel vaidlustanud kaks tema suhtes antud Vändra vallavanema Jaanus Rahula haldusakti - 16.04.2014 ja 17.04.2014 käskkirjad. Kaebaja taotleb vaidlustatud käskkirjade õigusvastaseks tunnistamist ning tema õigusvastaselt teenistusest vabastamise eest kaebajale kolme kuu keskmise palga ulatuses hüvitise väljamõistmist. Vastavalt ATS § 105 lg-le 1 õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul on õigus nõuda vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses. Samas on A.L. esitanud ka alternatiivnõude – mõista vastustajalt välja saamata palk ajavahemikul 18.04.-21.04.2014, st 4 päeva eest summas 214 eurot - juhul, kui tühistamiskaebus (kohus märgib, et kaebaja on siinjuures eksinud ja õige oleks - tuvastamiskaebus) jäetakse rahuldamata. Seega on A.L. esitanud kaebuses asjakohased nõuded ning see, kas kaebaja soovib teenistusest vabastamise aluse muutmist või mitte ei oma kaebuse nõuetekohasuse aspektist tähtsust, sest see, milliseid võimalikke seaduses ettenähtud nõudeid kaebaja tahab esitada, on tema enda valikuõigus.

2. Et pooled on esitanud varasemas menetluses seisukohti menetluslikes küsimustes, millele kohus ei ole eelnevalt (lõplikult) reageerinud, siis peab kohus vajalikuks neile anda hinnang käesolevas otsuses enne, kui kohus asub kontrollima kaebuse põhjendatust sisuliselt. Esiteks, ATS § 105 lg 1 alusel nõutav hüvitis ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses tema õigusvastaselt teenistusest vabastamise eest ei ole võrdsustatav kahju hüvitisega riigivastutuse seaduse järgi. Pigem on tegemist nö trahvi iseloomuga hüvitisega. Järelikult A.L.u kaebus nii põhi- kui ka alternatiivnõuete osas on vastavalt RLS § 22 lg-le 1 riigilõivuvaba. Kaebaja on oma sellekohastes argumentides tuginenud asjakohasele kohtupraktikale, mis kinnitab kaebaja seisukohti. Seega kaebajal on õigus saada tagasi kogu tasutud riigilõiv. Kuivõrd kohtule on vastav avaldus juba ka esitatud, siis kohus lahendab selle taotluse eraldi määrusega. Teiseks, kohus on jätkuvalt seisukohal, et kaebus on esitatud õige vastustaja vastu ning ka kohus on nii 19.08.2014 kui ka 10.03.2015 määruses vastustaja õigesti kindlaks teinud.

22 Kuivõrd Vändra vallavanemale jääb vastustajaküsimus veidi ebaselgeks, siis kohus selgitab: HKMS § 17 lg-s 1 on sõnaselgelt sätestatud, et vastustajaks on muu hulgas kohaliku omavalitsuse üksus. Antud juhul on selleks Vändra vald, kes kannab vastutust ka siis, kui konkreetselt vallavanema haldusaktid ei õiguspärased, sh tasub oma eelarvest kohtu välja mõistetavad hüvitised jm summad, ning neid summasid ei pea vallavanem kui füüsiline isik tasuma oma isiklikust rahakotist (vt vrdl HKMS § 17 lg 2 – riigiasutus ja tema ametiisik). Asjaolu, et konkreetselt Vändra vallavanem Jaanus Rahula ei ole vastustajana antud menetlusse kaasatud, ei tähenda, et tal ei ole olnud võimalik enda antud käskkirjade osas kohtule seisukohti esitada ja nende õiguspärasust kaitsta. Vändra valla esindamise korra § 6 lg-st 1 tulenevalt valda esindab kohtus ilma erivolituseta ka vallavanem. Vändra vallavanema statuudi p 9.9. järgi esindab vallavanem valda muu hulgas kohtus erivolituseta oma pädevuse piires. Nähtuvalt asja materjalidest vallavanem Jaanus Rahula ongi seda esindusõigust käesolevas asjas täiel määral kasutanud, sh on vallavanem isiklikult allkirjastanud valla vastuse A.L.u kaebusele, osalenud kohtuistungitel jne. Järelikult on alusetu etteheide, et „peaks vallavanem olema vähemalt kaasatud antud menetlusse“.

3. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt, andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 55 lg 1 järgi haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. Tulenevalt HMS § 56 lg-st 1 kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud, lg 2 nõuab, et haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Sealjuures on Riigikohus rõhutanud, et oluline on ka faktilise ja õigusliku aluse loogiline seostamine, mis võimaldab nii haldusakti adressaadil kui ka haldusakti õiguspärasust kontrollival kohtul veenduda, et just niisugune tulemus on toodud asjaoludel ainuvõimalik. Spetsiifilised minimaalsed nõuded haldusaktile, millega vormistakse ametniku ametikohalt vabastamine, on toodud ATS § 103 lg-s 2, mille kohaselt haldusakt peab sisaldama järgmisi andmeid: 1) ametiasutuse nimetus; 2) ametniku ees- ja perekonnanimi ning isikukood; 3) selle ametikoha nimetus, millelt ametnik vabastatakse; 4) vabastamise põhjendus; 5) vabastamise alus viitega seaduse paragrahvile, lõikele ja punktile; 6) ametnikule makstav hüvitis, sealhulgas hüvitis kasutamata puhkusepäevade eest, kui vabastamisega kaasneb hüvitise maksmine; 7) lõpparvest kinnipidamine, kui sellekohane vajadus kaasneb seoses teenistusest vabastamisega; 8) teenistussuhte viimane päev või ametniku üleviimisel seniselt ametikohalt vabastamise päev; 9) vaidlustamisviide. HMS § 56 lg 3 kohaselt kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Vastavalt HKMS § 158 lg-le 3 kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Eelmärgitut arvestades kohus nendib, et kahtlemata võimaldab isiku distsiplinaarvastutusele võtmine haldusorganile väga laialdast ja mitmekülgset diskretsiooni, alates sellest, kas on üldse vaja distsiplinaarmenetlust alustada, kas tuvastatud distsiplinaarsüüteole on vaja reageerida karistamisega ja lõpetades sellega milline konkreetne distsiplinaarkaristus valida. On selge, et mitte iga rikkumine ei pea vältimatult tooma kaasa isiku distsiplinaarkorras karistamist, rääkimata raskeima karistuse määramisest. Samas allub kaalutlusõiguse alusel tehtud otsus halduskohtu kontrollile üksnes piiratud ulatuses, nagu eelnevalt viidatud. Kaebaja on viidanud asjakohastele kõrgeima kohtu seisukohtadele just kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktide motiveerimiskohustuse osas.

23 4. Kaevatavad käskkirjad on antud ATS § 69; § 70 lg 3; § 74; § 75 lg 1, lg 2, lg 4, lg 5 ja lg 6 p 1, p 3, p 4 ning lg 9; § 76 lg 1; § 77 lg 1; § 86; § 94 lg 1 ja lg 2;§ 101 lg 5; 103 lg 1 ja § 104 alusel. Nimetatud sätete sisu on järgmine: ATS § 69 kohaselt distsiplinaarsüütegu on teenistuskohustuse süüline rikkumine. Vastavalt ATS § 70 p 3 on distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine. ATS § 74 kohaselt ametnik vastutab distsiplinaarsüüteo eest üksnes süü olemasolu korral (lg 1); süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus (lg 2); hooletus on ametniku teenistuskohustuse täitmiseks vajaliku hoole järgimata jätmine (lg 3); raske hooletus on ametniku teenistuskohustuse täitmiseks vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine (lg 4); tahtlus on teenistuskohustuse rikkumise teadlik soovimine (lg 5); süü hindamisel arvestatakse ametniku haridust, töökogemust, teadmisi ja oskusi (lg 6). ATS §-s 75 on sätestatud distsiplinaarkaristuse määramisega seonduv: lg 1 kohaselt distsiplinaarkaristus määratakse proportsionaalselt distsiplinaarsüüteo raskusastmega; lg 2 kohaselt distsiplinaarkaristuse määramisel võetakse arvesse: 1) süü vormi; 2) süüteo tagajärgede raskust; 3) kas ametnikul on kehtiv distsiplinaarkaristus; 4) ametniku eelnevat teenistusalast käitumist; 5) rikutud teenistuskohustuse eesmärki, sealhulgas seda, kas kohustus pidi vältima selliste tagajärgede saabumist, mis tekkisid teenistuskohustuse rikkumisel. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 4 distsiplinaarsüüteo eest võib teenistusest vabastada juhul, kui rikkumine on oluline; vastavalt lg-le 5 teenistuskohustuste rikkumine on oluline, kui see toob endaga kaasa usalduse kaotuse ametniku vastu põhjusel, et rikkumise laadist tulenevalt võib arvata, et ametnik ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuse täitmist; lg 6 kohaselt lõikes 4 nimetatud olulisust eeldatakse järgmistel juhtudel: rikkumine on toime pandud tahtlikult (p 1), rikkumine on tekitanud ametiasutusele olulise varalise kahju (p 3), rikkumine on oluliselt kahjustanud ametiasutuse mainet (p 4). ATS § 75 lg 9 järgi, kui teenistuskohustuse rikkumine pannakse toime teoga, mille eest ametnikule võidakse määrata kriminaalkaristus või karistus väärteo eest või mille eest võidakse mõista ametnikult välja kahjuhüvitis, ei välista see ametnikule sama teo eest distsiplinaarkaristuse määramist. ATS § 76 lg 1 kohaselt distsiplinaarkaristuse määrab ametisse nimetamise õigust omav isik haldusaktiga, hinnates kõiki distsiplinaarmenetluse raames kogutud tõendeid ja asjaolusid kogumina. Vastavalt ATS § 77 lg-le 1 distsiplinaarkaristuse võib määrata kahe aasta jooksul distsiplinaarsüüteo toimepanemise päevast arvates, kuid hiljemalt kuue kuu möödumisel päevast, kui distsiplinaarsüüteost sai teada isik, kellele süüdlane teenistusalaselt allub. ATS § 86 näeb ette, et ametniku võib teenistusest vabastada ametisse nimetamise õigust omav isik. ATS § 94 lg 1 kohaselt ametniku võib teenistusest vabastada käesoleva seaduse § 70 punktis 3 sätestatud distsiplinaarkaristusena käesoleva seaduse § 75 lõikes 4 sätestatud tingimusel ja lg 2 kohaselt ametniku teenistussuhte viimane päev on teenistusest vabastamise haldusaktis märgitud päev. ATS § 101 lg 5 järgi teenistusest vabastamisest ei pea ette teatama, kui ametnik vabastatakse ATS § 88, 94 või 95 alusel. Vastavalt ATS 103 lg-le 1 ametnik vabastatakse teenistusest või ametikohalt haldusaktiga. ATS §-s 104 on sätestatud nõuded lõpparve maksmisele, sh kohustus maksta ametnikule kõik ametiasutuselt saada olevad summad teenistussuhte viimasel päeval. Arvestades asjaolu, et Vändra vallavanem on vaidlustatud käskkirjadega määranud vallasekretär A.L.ule teenistuskohustuste süülise, valdavalt tahtliku rikkumise eest, mida luges oluliseks rikkumiseks, distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamise, võib nentida, et käskkirjades on tuginetud asjakohastele õiguslikele alustele.

24 5. Samas kohus, analüüsinud asjassepuutuvaid õigusnorme ja kohtupraktikat, vaidlusaluseid käskkirju ja nende aluseks olevaid dokumente, sh DM kokkuvõtet, hinnanud poolte kirjalikke ja suulisi seisukohti ning kõiki asjas kogutud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et A.L.u kaebus on põhjendatud ja see kuulub rahuldamisele. Sealjuures kohus ei pea vajalikuks anda selle järelduse tegemiseks hinnangut igale üksikule kaebaja ja vastustaja väitele. Kohus leiab, et A.L.u teenistusest vabastamine oli õigusvastane eelkõige järgmistel põhjustel. Vaidlustatud käskkirjad ei vasta HMS § 55 lg-s 1 sätestatud haldusakti selguse ja üheselt mõistetavuse nõudele, samuti on need vastuolus ATS § 75 lg-ga 8, mille kohaselt teenistuskohustuste rikkumise eest määratakse üks distsiplinaarkaristus, välja arvatud juhul, kui rikkumised on iseseisvad ega ole üksteisega sisuliselt ja vahetult seotud. Kohtu hinnangul ei veena ka käskkirjade motiveering (faktilise ja õigusliku aluse seostamine, kaalutlused), et just niisugune tulemus on toodud asjaoludel loogiline ja ainuvõimalik.

6. Antud juhul on kaebajale määratud mitme eri aegadel väidetavalt toime pandud teenistuskohustuste rikkumise kogumi eest üks karistus ning seda kahe eri päevadel välja antud, kuid sama numbrit kandva käskkirjaga. Kummalgi käskkirjal puudub kaebaja allkiri selle talle kätteandmise kohta. 17.04.2014 käskkirjale on keegi küll märkinud „kätte 16.04.2014“, kuid selline märge ei tõenda kuidagi, et kaebajale see ka tegelikult sel päeval teatavaks tehti, liiatigi jääb arusaamatuks, kuidas järgmise päeva käskkirja juba eelneval päeval saadi kätte anda. Kaebaja on võtnud omaks, et 16.04.2014 tutvustati talle mõlema käskkirja eelnõu. Vastustaja väiteil 17.04.2014 käskkirjas oli kaks tehnilist ebatäpsust (viga A.L.u isikukoodis ning käskkirja kuupäevas), mistõttu 16.04.2014 käskkiri parandas tegelikkuses ainult neid vigu. Seega ei ole võimalik isegi tuvastada, kas käskkirjad anti selles järjekorras nagu näitavad kuupäevad (mis oleks loogiline ja õige) või vastupidises järjekorras. Selline olukord on pretsedenditu, sest isegi, kui käskkirja andja märkas selles vigu, tulnuks anda uus käskkiri uue numbriga paranduste/täienduste kohta või tunnistada kehtetuks eelmine käskkiri ja anda välja uus, vigadeta terviklik käskkiri. Kindlasti ei saa õiguspäraseks pidada kahe samasisulise ja sama numbrit kandva käskkirja üheaegset kehtimist, eriti kui tegemist on isikule raskeima distsiplinaarkaristuse määramisega – temaga teenistussuhte lõpetamisega.

7. Teine oluline viga vaidlustatud käskkirjades, mis muudab need kaalutlusotsused igal juhul õigusvastaseks, on kaebajale mitme eri aegadel toime pandud eraldiseisvate distsiplinaarsüütegude - teenistuskohustuste rikkumiste - kogumi eest ühe karistuse määramine. Kaebaja on õigesti välja toonud, et kaevatavatest käskkirjadest ei selgu, kas selles punktide kaupa toodud väidetavad rikkumised ka igaüks eraldi on aluseks kaebaja teenistusest vabastamiseks. Riigikohus on oma 17.11.2003 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-74-03 sedastanud: „Iga süütegu tuleb käsitleda unikaalsena ning seejuures arvestada selle toime pannud isikut ja tema käitumist iseloomustavat informatsiooni. Ka mitme süüteo üheaegsel esinemisel tuleb iga süütegu hinnata eraldi ja otsustada iga konkreetse teo asjaolude pinnalt selle kvalifitseerimise küsimus. Distsiplinaarsüütegude kogum ei ole iseenesest asjaoluks, mis võimaldaks tegusid käsitleda jämeda rikkumisena.“ (p 11) ning „Karistuse määramise käigus iga teo eraldi hindamine on oluline ka seetõttu, et distsiplinaarkaristuse määramise kohtuliku kontrolli tulemusena võib selguda, et osa distsiplinaarmenetluses süüks arvatud tegudest ei ole tegelikult tõendamist leidnud või mõne teo osas on möödunud karistuse määramise tähtaeg.“ (p 16). Haldusasjas nr 3-3-1-10-09 30.04.2009 tehtud otsuse p-s 16 on Riigikohus leidnud: „… et juba ühe süüteo alusetu omistamine kaebuse esitajale võis mõjutada talle määratud distsiplinaarkaristuse raskust ning ka ainuüksi sel põhjusel, sõltumata muude käskkirjas

25 väidetud süütegude tõendatusest, on käskkirjas langetatud kaalumisotsus õigusvastane ja käskkiri kuulub tühistamisele.“ Halduskohus leiab, et, kuigi vahepeal on jõustunud uus ATS (nt jämeda rikkumise asemel on nüüd oluline rikkumine), ei ole õigusteoreetilised ega kohtupraktika seisukohad selles osas muutunud ja nimetatud seisukohad on juhindumiseks ka käesoleval ajal. Antud juhul on kaebajale süüks pandud 6 eri süütegu, millest DM kokkuvõtte üldosa p-des 1, 2, 5 ja 6 on kvalifitseeritud ATS § 74 lg 5 järgi tahtlikuks ja p-des 3 ja 4 on kvalifitseeritud ATS § 74 lg 4 alusel raskeks hooletuseks. Kohut need kvalifikatsioonid paraku ei veena, kuna vallavanem on nii tahtluse kui ka raske hooletuse määratlemisel tuginenud A.L.u kompententsi puudumisele/ebakompententsusele/ebapädevusele. ATS § 92 lg 1 kohaselt ametniku võib teenistusest vabastada asjaolu tõttu, millest nähtub ametniku teadmiste ja oskuste vähesus teenistusülesannete täitmiseks kehtestatud nõuetele vastavas ulatuses ning mis ei võimalda tal teenistussuhet jätkata ja mida ei saanud ette näha ametniku teenistusse võtmisel ega katseaja kestel. Seega, kui isikul on väidetavalt vähesed teadmised ja oskused konkreetse ametikoha ülesannete täitmiseks, siis on vabastamiseks hoopis teine alus ja kord. Käskkirjades ei ole suudetud arusaadavalt ja loogiliselt põhjendada, kuidas on vähesed teadmised ja tahtlus või raske hooletus omavahel seotud. Liiatigi ei ole arusaadav nt, milles seisneb „Käesoleva käskkirja punktis 4 tulenev süütegu“, mis DM kokkuvõtte p 3.4. kohaselt leidis aset väidetavalt 21.02.2014 endise vallavanema ja ühe vallaametniku suhtes algatatud kriminaalasja kohtuistungil, kus kaebaja esines tunnistajana. Kas teenistusest vabastamine määrati tõesti selle eest, et tunnistaja ütlustes ilmnes „professionaalsuse küsitavus“ ja „ebapädevus“, mille pärast vallavanem pidi piinlikkust tundma?! Või seisnes süütegu selles, et riigihanget maasturi kasutusse võtmisel ei viidud läbi? See süütegu ei saanud küll 21.02.2014 kohtuistungil aset leida.

8. Kuna ATS § 75 lg 4 järgi võib distsiplinaarsüüteo eest teenistusest vabastada üksnes juhul, kui rikkumine on oluline, siis on tähtis, et olulisus oleks nõuetekohaselt tuvastatud ja motiveeritud. Sellekohane arusaadav ja kontrollitav põhistus käskkirjades (koos DM kokkuvõttega) kahjuks puudub. Käskkirjades on leitud, et vallasekretäri poolt toime pandud rikkumised on valdavas enamuses toime pandud tahtlusega ja on olulised. Oluliseks kvalifitseerimisel on lähtutud seega kõigepealt tahtlusest. Kui aga juba tahtlus ise on küsitav, siis on küsitav ka sel alusel rikkumise olulisus. Teiseks on lähtutud sellest, et rikkumine on tekitanud ametiasutusele olulise varalise kahju. Varalise kahju osas on vastustaja põhistused alates distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjast kuni vaidlustatud käskkirjadeni umbmäärased ja paljasõnalised, mistõttu kohtul puudub võimalus kontrollida, kas tegelikult ja millise süüteoga konkreetselt kaebaja põhjustas vallale just olulise varalise kahju. Täiesti paljasõnaline ja arusaamatu on tuginemine ATS § 75 lg 6 p-le 4, sest ei DM kokkuvõttest ega kaevatud käskkirjadest ei ilmne, millise (või mitme) süüteoga ning kelle ees on A.L. oluliselt kahjustanud ametiasutuse mainet ja kelle mainet antud asjas konkreetselt (valla, vallavanema, vallavalitsuse). Ainuüksi eeltoodust piisab näitamaks, et isegi juhul kui kaebaja oleks pannud toime need 6 distsiplinaarsüütegu, on kaebaja karistamise otsus igal juhul õigusvastane. Kohus peab vajalikuks märkida, et ehkki tulenevalt ATS § 73 lg 8 sõnastusest ei ole iseenesest keelatud, et distsiplinaarkaristuse määraja ja distsiplinaarmenetluse läbiviija on sama isik, oleks distsiplinaarmenetluse objektiivsuse ja igakülgsuse huvides olnud mõistlik, kui Vändra vallavanem üksinda ei oleks olnud nii distsiplinaarmenetluse algataja, läbiviija kui ka distsiplinaarkaristuse määraja. Praegu nähtub vastavatest dokumentidest vallavanema liigne emotsionaalsus ning eelarvamuste (-seisukohtade) olemasolu.

9. Et uus ATS enam üldjuhul ei näe ette võimalust ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametniku teenistusse ennistamiseks, siis tuleb lähtuda ATS § 105 lg-st 1 ja mõista vallalt

26 kaebaja kasuks välja ka hüvitis tema kolme kuu keskmise palga ulatuses. Nähtuvalt asjaoludest puudub poolte vahel vaidlus, et A.L.u kuupalk oli 1124 eurot. Järelikult on kaebaja õigesti taotlenud vastustajalt tema kasuks hüvitise summas 3372 eurot väljamõistmist. Nimetatud nõue kuulub rahuldamisele. Et kohus rahuldab A.L.u kaebuse põhinõuded, siis jääb alternatiivnõue läbi vaatamata.

10. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Samas tuleneb eelmärgitud sättest, et isikul, kelle kahjuks otsus tehti, tuleb üldjuhul kanda ka vastaspoole menetluskulud. HKMS § 109 lg-st 1 tulenevalt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid, kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid aga kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Nende esitamata jätmisel menetluskulusid välja ei mõisteta. Et käesoleval juhul kohus rahuldab A.L.u kaebuse, siis Vändra valla võimalikud menetluskulud peavad jääma igal juhul tema enda kanda. Samas on A.L. palunud mõista Vändra vallalt välja kaebaja kasuks tema menetluskulud riigilõiv 101.15 eurot (kui 86,15 eurot ei tagastata) ja õigusabikulud 1680 eurot /II kd tl 127/. Kaebaja on kulude kandmise tõenditena esitanud OÜ Advokaadibüroo Tamar arved ja nende tasumist kinnitavad maksedokumendid /II kd tl 128- 134/. Kohus leiab, et kaebaja õigusabikulud on põhjendatud ja nende kandmine tõendatud ning nende väljamõistmine Vändra vallalt ei ole ebaõiglane (HKMS § 108 lg 11, § 109 lg 6). Kohus märgib veelkord, et A.L.u kaebus kõigi nõuete osas on riigilõivuvaba, mistõttu tasutud riigilõivu väljamõistmine vastustajalt ei ole põhjendatud, vaid see kuulub kaebajale tagastamisele eraldi vormistatava kohtumääruse alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/

Hurma Kiviloo Kohtunik