4-15-5459/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1

4-15-5459

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 01. september 2015 Tallinn, Liivalaia kohtumaja

Väärteoasja nr

4-15-5459

Kohtunik

Külli Iisop

Väärteoasi K.U kaebus PPA Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 05.06.2015 otsusele nr 2302,15,007830

Kohtumenetluse pooled Kaebuse esitaja: K.U (isikukood XXX; elukoht: XXX; ei tööta)

Kohtuväline menetleja: PPA Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskus (asukoht:

Rahumäe tee 6/1, 11316 Tallinn)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON 1. Jätta K.U kaebus rahatrahvi vähendamiseks rahuldamata.

2. Tühistada PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 05.06.2015 otsus osaliselt, s.o rahatrahvi tasumise aja osas ning KarS § 66 lg 2 alusel määrata, et K.U-le

mõistetud rahatrahv 200 eurot on võimalik tasuda ositi 10 kuu jooksul võrdsetes osades alates kohtuotsuse jõustumisest ehk 20 (kakskümmend) eurot kuus.

Trahv tuleb tasuda kohtuvälise menetleja otsuses näidatud Rahandusministeeriumi arvele

EE891010220034796011 SEB pangas, arvele EE932200221023778606 Swedbank pangas,

arvele EE403300333416110002 Danske pangas või arvele EE701700017001577198 №rdea pangas. Kohustuslik on märkida ka viitenumber 10220155102092.

2 Edasikaebamise kord Väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus

Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisest, teatades kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtule 7 päeva jooksul samast päevast arvates.

Asjaolud ja kohtumenetluse poolte seisukohad

1. 05.06.2015 otsusega väärteoasjas nr 2302,15,007830 määras PPA Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse vanemväärteomenetleja K.U-le karistuseks liiklusseaduse (LS) § 202 lg 1 järgi rahatrahvi 50 trahviühikut, s.o 200 eurot. Otsuse kohaselt lubas K.U 15.05.2015 kell 21.20 Tallinnas Kloostrimetsa teel sõiduki valdajana juhtida mootorsõidukit A. K.U, kel puudus vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus. Sellise tegevusega eiras K.U LS § 90 lg 2 nõudeid ning tema käitumine kvalifitseeriti väärteona LS § 202 lg 1 järgi.

2. K.U oma kaebuses palub vähendada talle määratud trahvi, kuivõrd ta on kolme lapse ema, ei tööta ja tal ei ole nii suure trahvi maksmiseks raha. Alternatiivselt palus kaebaja, et kohus võimaldaks tal trahvi maksta osade kaupa. Kaebaja kohtuistungist osa võtta ei soovinud.

3. Kohtuväline menetleja esitas kirjaliku arvamuse esitatud kaebuse kohta, milles palub jätta kaebus rahuldamata, sest otsuse muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.

Kohtuväline menetleja märgib, et on lähtunud Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-77-11 p-s 11

väljendatud seisukohast. K.U on karistatud rahatrahviga keskmises määras, otsuse

tegemisel on arvestatud kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisega ning isiku varasemate liiklusrikkumistega, mis ei ole suutnud mõjutada teda seaduskuulekalt käituma. Kohtuväline menetleja nõustus asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses.

Tuvastatud asjaolud ja kohtu järeldused 4. Kohus, läbi vaadanud esitatud kaebuse ning kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ning kontrollinud väärteoasja nr 2302,15,007830 materjale, leiab, et kaebuse saab vastavalt V™S §- le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses.

5. Menetledes väärteoasja kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse alusel, arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses. Asjaolu, et K.U sõiduki valdajana lubas juhtimisõiguseta isikut mootorsõidukit juhtima,

on tõendatud kaebaja enda ütlustega, samuti muude kogutud materjalidega. Kaebaja ei eita

menetlusaluse isikuna rikkumise toimepanemist. Kaebaja poolt toimepandut tõendavad veel politseitöötaja Ruudi Räimtaali ütlused, kelle väitel nägi ta kella 21.20 Kloostrimetsa teel, kuidas

autot juhtinud noormees (A. K.U) ronis tagaistmele ja naisterahvas (K.U ) läks juhiistmele. Tunnistaja sõnul selgitasid kontrollitavad, et tegid õppesõitu, kuid autokooli kaarti ega juhendaja tunnistust neil ei olnud.

Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et K.U lubas mootorsõiduki valdajana sõidukit juhtida juhtimisõiguseta isikul. Seega rikkus K.U LS § 90 lg 2 sätestatud nõudeid ning tema tegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 202 lg 1 järgi.

3

6. Kaebajale määratud karistuse hindamisel lähtub kohus KarS § 56 lg-st 1, mille kohaselt arvestatakse lisaks isiku süüle ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Riigikohus on korduvalt rõhutanud (RKKKo nr 3-1-1-28-14 p 29;nr RKKKo nr 3-1-1-52-13, p 19 jt), et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastada süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse

määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt.

LS § 202 lg 1 võimaldab süüdlast karistada rahatrahviga kuni 100 päevamäära. Kohtuväline menetleja on K.U-le toimepandu eest määranud karistuseks rahatrahvi 50 trahviühikut, s.o sanktsiooni keskmises määras.

Kohus leiab, et K.U süü on keskmisest väiksem. K.U lubas ise kõrval istudes sõita oma peagi täisealiseks saaval pojal, kes väidetavalt käis autokoolis. Seega ei kujutanud A.K.U poolt juhitav sõiduk suurt ohtu ei enda ega ka kaasliiklejate elule, tervisele ja varale.

Samas arvestab kohus ka seda, et K.U on varem neljal korral liiklusrikkumiste eest

karistatud, kuid need ei ole teda mõjutanud seaduskuulekalt käituma. Seega on kaebaja oma käitumisega näidanud, et suhtub liiklusreeglitesse ükskõikselt ning mõistetav karistus peab aitama tal oma hinnanguid ümber kujundada.

Kaebaja on kirjeldanud oma rasket majanduslikku olukorda. Kohtu hinnangul ei anna toodud põhjus alust määratud karistuse vähendamiseks. Vähene sissetulek oli kaebajale teada ka enne rikkumist ning seda enam oleks kaebaja pidanud hoiduma uute rikkumiste toimepanemisest.

Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et määratud karistus on kooskõlas kehtiva

karistuspraktikaga ning kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse

ebaõiget kohaldamist, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse

muutmine või tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

7. Küll aga peab kohus kaebaja tööalast seisu arvestades võimalikuks rahatrahvi ositi määramist. Kohus arvestab, et kaebaja ei tööta ja tema ülalpidamisel on kolm last ning KarS § 66 lg 2 alusel

peab mõistlikuks anda kaebajale võimalus tasuda mõistetud rahatrahv 200 eurot kümne kuu jooksul otsuse jõustumisest, tasudes igas kuus 20 eurot.

Kohus selgitab, et rahatrahvi maksmine 10 kuu jooksul on kaebaja õigus, mitte kohustus.

Kaebajal on alati võimalus trahv enne otsusega määratud tähtaega ära maksta. Mida varem kaebaja trahvi tasub, seda kiiremini kustutatakse tema karistusandmed karistusregistrist.

Otsuse tegemisel juhindub kohus V™S §-dest 132 p 2, 133, 134.

Külli Iisop Kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/