4-15-5087/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-15-5087

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

01. september 2015.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja

Väärteoasja nr

4-15-5087

Kohtunik

Külli Iisop

Väärteoasi kaebus PPA Põhja prefektuuri V.B

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

menetlustalituse 05.06.2015 otsusele väärteoasjas nr 2317,15,005062

Kohtumenetluse pooled (isikukood Kaebuse esitaja: V.B xxx; elukoht: xxx; õpilane)

Kohtuväline menetleja: PPA Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

menetlustalitus (asukoht: Rahumäe tee 6/1, 11316

Tallinn)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tühistada PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

menetlustalituse 05.06.2015 otsus V.B mõistetud rahatrahvi suuruse osas. Karistada V.B liiklusseaduse (LS) § 227 lg 2 rahatrahviga 25 trahviühikut, s.o 100

(ükssada) eurot.

Trahv tuleb tasuda kohtuvälise menetleja otsuses näidatud Rahandusministeeriumi arvele

EE891010220034796011 SEB pangas, arvele EE932200221023778606 Swedbank pangas, arvele EE403300333416110002 Danske pangas või arvele EE701700017001577198 №rdea pangas. Kohustuslik on märkida viitenumber 10220155101679.

Edasikaebamise kord

Väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisest, teatades kassatsiooni esitamisest maakohtule 7 päeva jooksul samast päevast arvates.

Asjaolud ja kohtumenetluse poolte seisukohad

05.06.2015 otsusega väärteoasjas nr 2317,15,005062 määras PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalitus V.B karistuseks liiklusseaduse (LS) § 227 lg 2 järgi rahatrahvi 45 trahviühikut, s.o 180 eurot. Otsuse kohaselt juhtis V.B 14.05.2015 kell 15.14 Tallinnas Paldiski maanteel mopeedi kiirusega 73+/-3 km/h. Mopeedi suurim sõidukiirus on 45 km/h. Juht ületas sellega lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 25 km/h. Sellise tegevusega eiras V.B LS § 15 lg 1 p 9 nõudeid ning tema käitumine kvalifitseeriti väärteona LS § 227 lg 2 järgi.

V.B taotles oma kaebuses rahatrahvi vähendamist. Oma taotlust põhjendab kaebaja sellega, et teda ei ole varem liiklusrikkumiste eest karistatud, ta ei ületanud sõidukitele lubatud kiirust ning ta on vanemate poolt ülalpeetav gümnaasiumiõpilane. Kaebaja ei soovi kohtuistungil osaleda.

Kohtuväline menetleja esitas 15.07.2015 kirjaliku arvamuse esitatud kaebuse kohta, milles ta leiab, et vaidlustatud otsuse muutmiseks puudub alus ning kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuses märgitakse, et liikleja peab jälgima õigusaktide nõudeid, olema hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida kahju tekitamist. Karistusmäära valikul on lähtutud Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-77-11 p-s 11 antud juhistest, s.o arvestati karistust kergendavate asjaoludega ja karistuse eripreventiivsete eesmärkidega ning määrati karistus alla sanktsiooni keskmist määra. Kohtuväline menetleja nõustus asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses.

Tuvastatud asjaolud ja kohtu järeldused

Kohus, läbi vaadanud esitatud kaebuse ning kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ning kontrollinud väärteoasja nr 2317,15,005062 materjale, leiab, et kaebuse saab vastavalt V™S §-le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses.

V.B ei ole vaidlustanud väärteo toimepanemist ning selle asjaolude, tõendatuse ja kvalifikatsiooni osas vaidlus puudub. Kohus leiab samuti, et V.B käitumine on õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 2 järgi, kuivõrd ta ületas mopeedile LS § 15 lg 1 p-s 9 sätestatud lubatud sõidukiirust. Samuti on talle süüks arvatud tegu tõendamist leidnud väärteoasjas kogutud tõenditega, s.o lisaks kaebaja enda ütlustele veel kiirusmõõturi kasutamise protokolliga, politseitöötaja G. Võrno ütlustega ja Maanteeameti liiklusregistri väljavõttega. Küsimus on selles, kas kohtuväline menetleja on V.B karistuse määramisel arvestanud isiku süü suurusega, tema vastutust mõjutavate asjaoludega (eelkõige tema alaealisusega) ning määranud talle õige ja õiglase karistuse.

Kohtu arvates menetleja seda teinud ei ole ning on alaealisele mõistnud liialt range karistuse, mistõttu tuleb otsus tühistada V.B määratud rahatrahvi suuruse osas.

Liiklusseaduse § 227 lg 2 näeb ette karistuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis. V.B ületas kiirust 25 km/h. Seega on õige menetlusaluse isiku karistamine enamohtliku süüteo eest, ent arvestama peab sellega, et rikkumine oli pisut üle väärteo dispositsioonis sätestatud määra.

Kohtu hinnangul on asjakohane kohtuvälise menetleja viide Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-77-11 p-le 11, millest tulenevalt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr ning tuvastatakse seejärel süü suurus, karistust kergendavad/raskendavad asjaolud ja muud süü suurust määravad asjaolud.

Samas ei ole kohtu arvates menetleja piisavat tähelepanu pööranud ka teistele Riigikohtu seisukohtadele, mille kohaselt peab alaealiste puhul esmatähtsaks pidama mitte niivõrd tegu, kui just eripreventiivseid (kasvatuslikke) eesmärke (vt. näit Riigikohtu lahendit nr 3-1-1-43-06, p 13.1; 3-1-1-77-11, p 10.1). Seega on alaealise mõjutamise eesmärgiks esmajoones kasvatamine, mitte aga karistamine ning menetlejal tulnuks arvestada, et V.B näol on tegemist alaealisega, kes ei ole varem liiklusalaseid rikkumisi toime pannud ning kes oma tegu on tunnistanud ja taolise käitumise pärast vabandust palunud. V.B õpib ning tal endal puuduvad väidetavalt regulaarsed sissetulekud. Kui eesmärgiks on hoida V.B edaspidi olema sõidukiiruse valikul hoolikam, et vältida liiklusohtliku olukorra tekitamist, siis selle saavutamiseks piisab ka leebemast karistusest.

Kohus peab põhjendatuks V.B määratud karistust vähendada ja määrata talle karistus sanktsiooni alumises neljandikus. 25 päevamäära, s.o 100 euro suurune rahatrahv on kohtu arvates küllaldane, et süüdlasele meelde tuletada liiklusseadusest kinnipidamise kohustust ja vajalikkust ning seda, et reeglite rikkumise korral võib järgneda tema õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg. Selline karistus on kooskõlas ka õiguskorra kaitsmise huvidega.

Kohus ei pea põhjendatuks 17-aastase isiku suhtes, kes on toime pannud enamohtliku liiklusalase süüteo, tema karistusest vabastamist ja mõjutusvahendi kohaldamist KarS § 87 alusel, kuna tema kõlbelise ja vaimse arengu tase ei takista tal oma teo keelatusest aru saada ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida.

Kohus märgib lisaks, et kaebaja on kaebuse esitamisel 24.06.2015 tasunud ekslikult riigilõivu summas 15 eurot. Riigilõivuseadus (RLS) ei näe ette kriminaalja väärteoasjade korral riigilõivu tasumist. Seega on kaebaja teinud makse, milleks tal seadusest tulenevat kohustust ei ole. RLS § 12 lg 1 järgi on riigilõivu tasunud isikul õigus taotleda riigilõivu võtjalt riigilõivu tagastamist.

Otsuse tegemisel juhindub kohus V™S §-dest 132 p 2, 133, 134.

Külli Iisop Kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/