3-15-1528/2 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(4)

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Määruse tegemise aeg ja koht

1. september 2015, Tallinn

Haldusasja number

3-15-1528

Haldusasi

Menetlusosalised

A.E.u kaebus Tallinna Vangla kohustamiseks (elektriseadme

kasutamise kulude arvestamine)

Kaebaja – A.E.

Vastustaja – Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

Tagastada kaebus läbivaatamatult.

Edasikaebamise kord

Määruse peale on õigus esitada määruskaebus Tallinna

Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva

jooksul määruse kättesaamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla kinnipeetav A.E. esitas 22.04.2015 Tallinna Vangla finants- ja

majandusosakonnale taotluse, milles taotles, et temalt juba kinni peetud summade osas tehtaks

tagasiarvestus vastavalt tegelikult tarbitud elektri hinnale ja alates aprillist lähtutaks

elektriseadme kasutamise kulude arvestamisel tegelikult tarbitud elektrienergia kogusest ning

kilovati hinnast, mis on esitatud või esitatakse RKAS-i (Riigi Kinnisvara AS) poolt.

Taotluse kohaselt on A.E.u kasutuses alates 23.01.2015 televiisor võimsusega 45 W, mida saab

lähtuvalt vangla päevakavast kasutada 16 tundi päevas. Järelikult on televiisori ööpäevane

elektritarbimine 0,72 kW (16h x 45 W) ja ühekuine elektritarbimine 21,6 kW (30-päevane kuu)

või 22,32 kW (31-päevane kuu). Jaanuaris tarbis teler 6,12 kW, veebruaris 20,16 kW ja märtsis

22,32 kW. A.E. sai 20.04.2015 vanglalt koopiad vangla elektriarvetest perioodi jaanuar 2014

kuni märts 2015 kohta, kust nähtub ka ühe kilovati elektrienergia hind. Arvetel näidatud kilovati

hindade järgi arvutades oleks A.E.u televiisori reaalseks kasutamise tasuks jaanuaris olnud 0,43

eurot, veebruaris 1,41 eurot ja märtsis 1,59 eurot. Need summad on oluliselt madalamad kui

VSkE § 591 lg 1 p-s 2 sätestatud 2,23 eurot.

2. Vangla tagastas 18.05.2015 kirjaga nr 5-18/15/12465-2 A.E.u taotluse, põhjendades, et

elektriseadmete kasutamise eest tasustatava kulu arvestamine ei kuulu Tallinna Vangla

otsustusalasse, sest elektriseadmete kasutamise kulude määrad on sätestatud justiitsministri

30.11.2000 määruse „Vangla sisekorraeeskiri“ § 591 lg 1 alusel.

3. A.E. esitas vangla 18.05.2015 kirja peale vaide, kuid vangla 09.06.2015 vaideotsusega jäeti

vaie rahuldamata ning leiti, et 22.04.2015 taotluse läbi vaatamata jätmine oli õiguspärane.

4. A.E. esitas 15.06.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles, et kohus kohustaks

vanglat tema 22.04.2015 taotlust uuesti lahendama ning tunnistaks VSkE § 591 lg 1 p 2

põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see näeb ette elektriseadme (45 W) kasutamise

2(4)

tasu 2,23 eurot ühes kuus. Kaebusele oli lisatud ka riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise

taotlus.

Kaebuse kohaselt seob vangistusseaduse (VangS) § 31 lg 3 elektriseadme kasutamise kulud

elektriseadme võimsusega. VangS § 31 lg-ga 4 on seadusandja volitanud justiitsministrit

kehtestama elektriseadme kasutamise kulude määrad ning nende arvestamise ja hüvitamise

korra. Kaebaja hinnangul on justiitsminister elektriseadme kasutamise kulude määrad

kehtestanud kummaliselt. Näiteks 10-30 W seadme eest tuleb tasuda 0,63 eurot kuus, kuid 31

W seadme eest juba 2,23 eurot kuus ehk peaaegu 4 korda rohkem. Kaebaja televiisori

kasutamise kulud on igakuiselt tegelikult madalamad kui VSkE § 591 lg 1 p 2 ette näeb. Vangla

tasub elektrienergia eest RKAS-i poolt esitatud arve alusel ehk vanglal on võimalik

elektriseadme kasutamise kulu iseseisvalt välja arvutada, kui on teada elektriseadme võimsus.

Justiitsministri poolt kehtestatud määr 2,23 eurot kuus ei ole 45 W seadme puhul põhjendatud

ega proportsionaalne.

KOHTU PÕHJENDUSED

I

5. A.E. taotleb, et kohus kohustaks vanglat tema 22.04.2015 taotlust uuesti lahendama ning

tunnistaks VSkE § 591 lg 1 p 2 põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätaks selle kohaldamata.

Menetluse efektiivsuse huvides ning kaebaja lõppeesmärgist lähtudes tõlgendab kohus kaebust

selliselt, et kaebaja palub vangla kohustamist samadeks toiminguteks nagu on taotletud tema

22.04.2015 taotluses. Teisisõnu on kaebuse nõudeks esiteks, et vanglat kohustataks vastavalt

tegelikult tarbitud elektri hinnale tegema tagasiarvestus A.E.ult juba kinni peetud summade

osas. Teiseks, kuna kaebaja taotles vanglalt, et alates aprillist lähtutaks elektriseadme

kasutamise kulude arvestamisel tegelikult tarbitud elektrienergia kogusest ning kilovati hinnast

ja aprillikuu on möödunud, siis on kaebaja nõudeks, et edaspidi lähtutaks elektriseadme

kasutamise kulude arvestamisel alati tegelikult tarbitud elektrienergia kogusest ning kilovati

hinnast, mis esitatakse RKAS-i poolt.

6. Kohus leiab, et kohtu poolt tõlgendatud nõuete osas saab kohustusliku kohtueelse menetluse

läbituks lugeda.

7. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg 1 sätestab, et seadus võib näha mõnda

liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse

menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude

kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole

selles korras tähtaegselt rahuldatud. Kinnipeetavate puhul näeb kohustusliku kohtueelse

menetluse ette VangS, mille § 11 lg 5 sätestab, et kinnipeetaval on õigus esitada vangla

haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule HKMS-is sätestatud alustel ja korras

tingimusel, et ta on eelnevalt esitanud vaide vanglateenistusele või Justiitsministeeriumile ning

vanglateenistus või Justiitsministeerium on vaide tagastanud, osaliselt rahuldanud, rahuldamata

või tähtaegselt lahendamata jätnud. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1 sätestab, et isik

võib nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on

kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Sama

paragrahvi lõike 3 kohaselt tuleb taotlus haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks

esitada selleks pädevale haldusorganile. Taotluse rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata

jätmise korral võib isik esitada vaide haldusorganile või kaebuse halduskohtule.

8. A.E. esitas 22.04.2015 vanglale RVastS § 6 lg 3 kohase toimingute sooritamise taotluse, kuid

vangla tagastas selle põhjendusega, et elektriseadmete kasutamise eest tasustatava kulu

arvestamine ei kuulu Tallinna Vangla otsustusalasse (ehk teisisõnu tema pädevusse).

Haldusmenetluse seaduse § 15 lg 4 sätestab, et kui taotluse lahendamine ei kuulu haldusorgani

3(4)

pädevusse, jätab haldusorgan taotluse läbi vaatamata, selgitades taotlejale, millise haldusorgani

pädevusse asi kuulub, või edastab taotluse pädevale haldusorganile, teatades sellest taotlejale.

Vangla ei ole põhjendanud, et kui taotluse lahendamine ei kuulu tema otsustusalasse, siis kelle

otsustusalasse see kuulub. Samuti ei nähtu, et taotlus oleks lahendamiseks edastatud pädevale

haldusorganile. Kohus on seisukohal, et taotluse lahendamine kuulub vangla pädevusse

(otsustusalasse) ning sisuliselt on kaebaja 22.04.2015 taotluse tagastamisel esitatud selle

rahuldamata jätmise põhjendused. Vangla vastusest järeldub, et vangla peab elektriseadmete

kasutamise kulude arvestamisel lähtuma VSkE §-st 591 ega saa sellest regulatsioonist kõrvale

kaldudes pidada elektriseadme kasutamise kulude arvestust kaebaja soovitud viisil. Asjaolu, et

vanglal puudub VSkE § 591 alusel diskretsioon, ei tähenda veel pädevuse puudumist kaebaja

taotluse lahendamiseks. Seega kohus leiab, et vangla on oma 18.05.2015 vastuse kaebaja

22.04.2015 taotlusele valesti tagastanud (või tagastamisena vormistanud) ning vangla tegevuse

tõttu ei ole kaebaja saanud esitada vaiet oma taotluse rahuldamata jätmise peale. Kuna kaebaja

pole saanud kohtueelset menetlust korrektselt läbida vangla õigusvastase tegevuse tõttu, tuleb

kohtueelne menetlus läbituks lugeda ning kaebuse nõudeks ei pea olema mitte kaebaja

22.04.2015 taotlusele vastamiseks kohustamise nõue, vaid samadele toimingutele kohustamise

nõuded, mis olid esitatud 22.04.2015 taotluses. Veel enam, kuna vangla põhjendas 18.05.2015

vastuses sisuliselt kaebaja taotluse rahuldamata jätmist viidetega VSkE §-le 591, pole kohtul

takistust asuda otse sisulise vaidluse juurde.

II

9. HKMS § 121 lg 2 p 2 järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui

kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kohus leiab, et kaebus on

materiaalõiguslikult perspektiivitu ja tuleb HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel tagastada. Riigikohus

on pidanud õigeks kaebuse tagastamist HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel olukorras, kus teatud nõude

esitamine ja menetlemine on iseenesest võimalik, kuid selline kaebus jääks rahuldamata (vt

Riigikohtu määrus asjas nr 3-3-1-86-12, p 15 ja asjas nr 3-3-1-29-13, p 24).

10. VangS § 31 lg-test 2 ja 3 tuleneb, et kinnipeetava isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku

elektriseadme kasutamise kulud katab kinnipeetav. Elektriseadme kasutamise kulude

arvestusperioodi pikkuseks on üks kuu ning kulude arvestamise aluseks on elektriseadme

võimsus. VangS § 31 lg 4 kohaselt kehtestab elektriseadmete kasutamise kulude määrad, nende

arvestamise ja hüvitamise korra valdkonna eest vastutav minister määrusega. Justiitsministri

kehtestatud VSkE § 591 lg 1 sätestab, et kinnipeetav on kohustatud hüvitama isiklike

elektriseadmete kasutamise kulud vastavalt järgmistele normidele: 1) 10–30 W seadme eest

kuus 0,63 eurot; 2) 31–100 W seadme eest kuus 2,23 eurot; 3) üle 100 W seadme eest kuus 2,87

eurot.

A.E. märkis kaebuses, et tema televiisori võimsuseks on 45 W, järelikult VSkE § 591 lg 1 p 2

kohaselt tuleb tal teleri kasutamise eest kuus tasuda 2,23 eurot. Pole kahtlust, et kui käesoleva

vaidluse lahendamisel kohaldada VSkE § 591 lg 1 p-i 2, jääks kaebaja kohustamisnõuded

rahuldamata, sest selle regulatsiooni kohaselt tuleb kaebajal televiisori kasutamise eest tasuda

2,23 eurot kuus olenemata tegelikult tarbitud elektrienergia kogusest. Kaebaja ei väida, et

vangla on temalt televiisori kasutamise eest võtnud rohkem raha kui VSkE § 591 ette näeb või

et nimetatud regulatsiooni oleks valesti kohaldatud, vaid leiab, et regulatsioonist ei peaks üldse

lähtuma, kuna see on põhiseadusvastane. Järelikult taandub kaebuse perspektiivikuse küsimus

VSkE § 591 lg 1 p 2 põhiseaduspärasuse hindamisele.

11. Kaebaja ei nimeta, millise põhiseaduse sättega VSkE § 591 lg 1 p 2 tema hinnangul vastuolus

on, kuid selgitab, et säte on ebaproportsionaalne, sest tema 45 W televiisori kasutamise eest

nõutakse liiga suurt summat. Kaebaja leiab, et õige oleks televiisori kasutamise tasu arvutada

välja täpselt kaebaja televiisori võimsusest lähtuvalt, mitte sellest, et televiisori võimsus kuulub

vahemikku 31-100 W. Kohus järeldab eelnevast, et kaebaja arvates on VSkE § 591 lg 1 p 2

4(4)

vastuolus põhiseaduse § 32 lg-ga 1, mille kohaselt igaühe omand on puutumatu, sest isikult

põhjendamatult suurt summat nõudes riivatakse tema omandiõigust.

12. Kaebuses ei väideta ning ka kohtule ei nähtu ühtegi põhjust, miks peaks VSkE § 591 lg 1 p

2 regulatsiooni pidama formaalselt põhiseadusvastaseks. Kaebaja on põhjendanud ainult

regulatsiooni ebaproportsionaalsust.

Kohus vaidlusalust sätet ebaproportsionaalseks ega põhiseadusvastaseks ei pea. Kohtu

hinnangul on põhjuseks, miks VSkE § 591 lg-s 1 on elektriseadmete kasutamise kulude määrad

kehtestatud teatud võimsuskategooriate kaupa, see, et vangla ei peaks kulutama elektriseadmete

kasutamise kulude arvutamisele ülemäära palju aega ja raha. Teisisõnu on legitiimseks

eesmärgiks riigi raha säästlik kasutamine. VSkE § 591 lg-s 1 seadmete võimsuskategooriate

järgi seadmete kasutamise kulude kehtestamine on selle eesmärgi saavutamiseks sobiv ja

vajalik meede, kuna vanglatöötajate töö on oluliselt lihtsustatud, kui teatud seade tuleb vaid

liigitada õigesse kategooriasse ning võtta kinnipeetava arvelt maha kindlaksmääratud summa.

Regulatsioon on ka mõõdukas. Kui vangla peaks lähtuma iga kinnipeetava konkreetse seadme

võimsusest ja arvutama seadme kasutamise elektrikulu välja tol hetkel kehtiva elektrienergia

hinna alusel, siis kuluks arvutamisele ebamõistlikult palju ressurssi, arvestades elektrihinna

muutusi, kinnipeetavate arvu ja seda, et ühel kinnipeetaval võib kambris olla mitu elektriseadet.

Ka kaebusele lisatud A.E.u 22.04.2015 taotlusest nähtub, et võrreldes 2015. a jaanuari ja

veebruariga oli juba märtsis elektri hind veidi tõusnud (0,07 eurolt 0,0714 eurole kW kohta).

Kaebaja arvutuste kohaselt oleks ta 2015. a veebruaris (28 päeva) pidanud elektri eest tasuma

1,41 eurot ja märtsis (31 päeva) 1,59 eurot. Seega on vahe VSkE § 591 lg 1 p-s 2 sätestatuga

veebruaris 0,82 eurot (2,23-1,41) ja märtsis 0,64 eurot (2,23-1,59). Juhul, kui elektrihind püsiks

stabiilsena, saabki maksimaalne vahe tekkida veebruarikuus, kuna tegemist on aasta lühima

kuuga. Kohus leiab, et tegelikult tarbitud elektri hinna ja VSkE § 591 lg 1 p 2 alusel makstud

elektrihinna maksimaalne vahe 0,82 eurot kuus ei ole nii suur summa, et annaks alust pidada

kaebaja omandiõiguse riivet ebamõistlikult suureks võrreldes vangla ressursside kokkuhoiuga.

Võrdluseks võiks tuua VSkE §-s 592 sisalduva määra, et kui vanglateenistus vähendab

kinnipeetava taotluse alusel kinnipeetava poolt makstavat tasu proportsionaalsest ajaga, millal

isik ei kasutanud elektriseadet, siis tuleb kinnipeetaval tasuda 0,63 eurot arvestusega seotud

lisakulusid. Nimetatud tasu ongi ette nähtud selleks, et katta kulusid, mis kaasnevad täiendava

tööga elektriseadme kasutamise kulude ümberarvestamisel. Kohtu hinnangul võib eeldada, et

analoogselt tekiks ka iga kinnipeetava seadmete kohta eraldi arvutuste tegemisel sama suur

lisakulu või tõenäoliselt suuremgi. Kaebajalt võetav tasu 2,23 eurot kuus ei pruugi küll täpselt

kattuda tegelikult tarbitud elektri hinnaga, kuid on sellele küllaldaselt lähedane ja arvestab

õigustatult ka sellega, et nõutav tasu peab katma ka võimalikud hinnatõusud, mis ei ole täpselt

kalkuleeritavad. Kuna VangS § 31 lg-s 2 sätestatud esemete näol on kinnipeetava jaoks tegemist

täiendava hüve, mitte igapäevaeluks vajalike esemetega, siis seda enam on põhjendatud, et kui

kinnipeetav endale vastavat hüve soovib, ei pea vangla talle selle võimaldamiseks

ebaproportsionaalselt palju ressurssi kulutama ning võib kinnipeetavalt nõuda ligikaudset

summat võrreldes tegelikust tarbimisest lähtuva summaga.

13. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et kaebaja kohustamisnõuded jääksid rahuldamata, sest

VSkE § 591 lg 1 p 2 kaebuse rahuldamist ei võimalda. Järelikult võib kohus kaebuse tagastada.

14. Kuna kaebus tagastatakse, puudub vajadus lahendada menetlusabi taotlust.

/allkirjastatud digitaalselt/

Monika Laatsit