3-14-51286/25 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Agu Timmi ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht

1. september 2015, Tartu Haldusasja number 3-14-51286 Haldusasi E.S. kaebus Tartu Linnavalitsuse 27. mai 2014. a otsuse nr 203 tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks kohustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 30. detsembri 2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Tartu Linnavalitsuse apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja E.S. Vastustaja Tartu Linnavalitsus RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 30. detsembri 2014. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega jätta E.S. kaebus täielikult rahuldamata.

3. Jätta E.S. menetluskulu tema enda kanda. Mõista E.S. lt Tartu Linnavalitsuse kasuks välja menetluskulu 15 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 1. oktoober 2015).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. E.S. esitas koos I.O. G. S. Tartu Linnavalitsusele taotluse eluruumi kasutusse saamiseks. Linnavalitsuse 25. veebruari 2014. a otsusega jäeti taotlus rahuldamata. Selle otsuse peale esitas E.S. Tartu maavanemale vaide, mille maavanem 6. mail 2014 rahuldas ja tegi ettekirjutuse linnavalitsuse eluasemekomisjonile asja uueks otsustamiseks.

Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni 27. mai 2014. a otsusega nr 203 otsustati taotlus uuesti rahuldamata jätta.

2. E.S. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus linnavalitsuse otsus tühistada ja kohustada linnavalitsust taotlust uuesti läbi vaatama. Kaebuse kohaselt ei ole uue otsuse tegemisel arvestatud maavanema poolt viidatuga ja kaebaja esitatud tõenditega. Rikutud on kaebaja ärakuulamisõigust.

3. Tartu Halduskohtu 30. detsembri 2014. a otsusega rahuldati kaebus, tühistati vaidlustatud otsus ja kohustati linnavalitsust taotlus mõistliku aja jooksul uuesti läbi vaatama. Halduskohtu põhjendused olid järgnevad.

3.1. Kaebaja koos kaastaotlejaga on taotluse esitamise põhjuseks märkinud „muu põhjus.“ Ta ei ole taotlenud eluruumi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 121 lg 5 alusel ega ole ka Tartu linna omandis oleva eluruumi üürnik. Seega ei ole kaebaja sundüürnik ja seega ORAS-i sätted ei kohaldu. Taotluse kohaselt elavad taotlejad kaebaja tütre juures ja mõlemal taotlejal Tartus elukoht puudub. Ta on taotlenud üüripinnana kõigi mugavustega korterit, korteri soetamist eraturult ei pea kaebaja võimalikuks.

3.2. Tartu Linnavolikogu 11. septembri 2008. a määruse nr 97 „Tartu linna omandis olevate eluruumide kasutusse andmise kord“ (edaspidi eluruumide kasutusse andmise kord) § 4 lg 1 kohaselt antakse Tartu linna omandis olev eluruum isiku kasutusse juhul, kui linn täidab sellega seadusest, eelkõige sotsiaalhoolekande seadusest ja ORAS-st tulenevat kohustust.

3.3. Tulenevalt sotsiaalhoolekande seaduse § 14 lg-st 1 on kohalikud omavalitsusorganid kohustatud andma eluruumi isikule või perekonnale, kes ei ole ise suuteline ega võimeline seda endale või oma perekonnale tagama, luues vajaduse korral võimaluse sotsiaalkorteri üürimiseks. Vastustaja on vaidlustatud otsuses märkinud, et eluruumi andmise taotluses ettenähtud „muud põhjust“ tuleb mõista erakorralise vajadusena elamispinna järele tulenevalt tulekahjust, tulenevalt linna vajadusest isikute ümbertõstmiseks, vältimatu sotsiaalabina või tulenevalt muust asjaolust, millest tingituna linn täidab seadusega pandud ülesannet. Vastustaja on märkinud, et kaebaja toodud argumendid eluaseme üürimisel „muu põhjusena“ ei tulene seadusest.

3.4. Kohtu hinnangul ei ole taotluse blanketil toodud „muud põhjust“ lahti seletatud ning see jääb arusaamatuks. Vastustaja on selle mõiste lahti seletanud ja sisustanud oma otsuses pärast asja menetlemist. Kaebaja ja vastustaja on sisustanud mõistet „muu põhjus“ erinevalt. Vastustaja ei ole püüdnud välja selgitada kaebaja tegelikku olukorda, ei ole kogunud tõendeid, et hinnata olulise tähendusega asjaolusid. Linn ei ole välja selgitanud ka seda, kas kaebaja soovis saada eluruumi tavaüürilepingu alusel või sotsiaalüürilepingu alusel.

3.5. Vastustaja on vastuses märkinud, et kui kaebaja leiab, et tal on õigus saada sotsiaaleluruum, siis tuleks tal pöörduda piirkonna sotsiaalabi osakonda ja esitada seal vastav taotlus. Kaebaja ei ole esitanud sotsiaaleluruumi saamiseks vajalikke dokumente. Kuid kuna kaebaja on viidanud oma terviseprobleemidele ning väikesele sissetulekule, pidi see andma eluasemekomisjonile vihje, et uurida kaebaja tegelikku tahet, kas kaebaja sooviks on saada sotsiaaleluruum või tavaüürilepingu alusel saadav eluruum, ja komisjonil tulnuks kaaluda asjaolusid laiemalt. 3.6. Eelnevast tulenevalt ei ole eluasemekomisjon lähtunud otsuse tegemisel uurimispõhimõttest, ei ole kaebajat suunanud vajalikku taotlust ja dokumente esitama ega selgitanud välja kaebaja tegelikku tahet.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. Tartu Linnavalitsus esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldamata jätta. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

4.1. Linna eluasemekomisjon ei ole rikkunud uurimispõhimõtet ega selgitamiskohustust. Kohus ei ole arvestanud vaidlustatud otsuses esitatud selgitusi ega põhjendanud, miks need selgitused pole asjakohased. Haldusmenetluses oli küsimuseks kaebaja soov üürida korter tavaüürilepingu alusel.

Eluruumide kasutusse andmise korra § 4 lg 3 järgi tuleb eluruumi saamiseks sotsiaalüürilepingu alusel esitada taotlus vastavalt korra 2. peatüki 2. jaos sätestatule.

4.2. Ka sotsiaalüürilepingu sõlmimiseks vajaliku taotluse esitamine ei tähenda eluruumi automaatset saamist. Vastustaja elamufondi ressursid on piiratud ja neid ei ole ette nähtud isikutele, kes ei soovi vabaturult eluaset üürida või soetada ning kes ei kvalifitseeru tavaüürilepingu või sotsiaaleluruumiüürilepingu sõlmimiseks.

4.3. Sotsiaaleluasemeteenuse saamiseks on vajalik esitada vastav taotlus koos nõutud dokumentidega ning eluasemekomisjon ei saa asuda omaalgatuslikult tehiolusid laiemalt uurima, kuna isikuandmete kaitse seaduse § 4 lg 2 p 3 järgi liigituvad andmed terviseseisundi või puude kohta delikaatseteks isikuandmeteks. Ilma vastava sotsiaaleluasemeteenuse taotluse esitamiseta puudub vastustajal õiguslik alus asuda uurima registritest ja esitada järelpärimisi kaebaja tervisliku seisundi, majandusliku olukorra, laste ja nende varandusliku seisukorra jne kohta.

4.3. Vaidlustatud otsuses on välja toodud, et kaebajat on korduvalt nõustatud ning talle selgitatud erinevate taotluste esitamise vajadust. Kaebaja ei ole kordagi väitnud, et tal puuduks teadmine, et vajalik on esitada erinevad taotlused või et teda ei ole erinevate taotluste esitamise vajaduse osas nõustatud. Samuti on kaebaja käinud korduvalt sotsiaalabi osakonnas, kus talle on selgitatud, milline taotlus ja millised andmed tuleks esitada, kui kaebaja soovib sotsiaaleluruumi saada. Ka vaidlustatud otsuses on viide, et kaebajale on mitmel korral selgitatud sotsiaalüürilepingu sõlmimise aluseid ning edastatud piirkonna sotsiaalabi osakonna poole pöördumiseks andmeid.

4.4. Kohtu järeldused ärakuulamisõiguse osas jäävad arusaamatuks. Ärakuulamiskohustust ei ole kaebaja suhtes rikutud. Selle järgimine nähtub ka vaidlustatud otsusest.

5. E.S. i vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja põhjendatakse seda järgnevalt.

5.1. Linnakodanikku ei pea huvitama, kes ametnikest linnavalitsuses millist tööd teeb, milline on kellegi pädevus ning kuidas see jaotub.

5.2. Kaebaja on mitmel korral koostanud vormikohase taotluse koos nõutavate lisadega. Seda ei ole aga sotsiaaltöötaja kaebajalt vastu võtnud.

5.3. Tartu Linnavalitsus ei ole huvi tundnud kaebaja elamistingimuste ega laste vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata.

7. Nähtuvalt asjas esitatud seisukohtadest ja eluruumide kasutusse andmise korrast on isikul võimalik saada Tartu linnalt eluruume kasutusse kas nn tavaüürilepingu alusel või siis sotsiaaleluruumina. Kaebaja esitas taotluse tavaüürilepingu alusel antava eluruumi saamiseks ning sellisena linnavalitsus seda ka menetles. Lihtsustatult väljendudes taandub põhiline põhjus, miks halduskohus kaebuse rahuldas, sellele, et vastustaja ei olnud halduskohtu arvates piisavalt kohaldanud uurimispõhimõtet ega kontrollinud seda, kas kaebajal võiks olla subjektiivne õigus eluruumi saamiseks teisel alusel, st sotsiaaleluruumina.

8. Selle etteheitega ei saa nõustuda. Vaidlustatud otsuses on märgitud, et taotlejale on korduvalt selgitatud sotsiaalüürilepingu sõlmimise aluseid 16. septembril 2013 ja 23. oktoobril 2013 saadetud kirjades. Ühtlasi edastati talle piirkonna sotsiaalabi osakonna poole pöördumise andmeid. E.S. i sõnade kohaselt on ta suuliselt pöördunud linnavalitsuse sotsiaalabi osakonna poole, kuid abi pole saanud. Vaatamata korduvatele selgitustele pole ta esitanud vormikohast kirjalikku avaldust, et vastustaja saaks hinnata taotleja sotsiaaleluasemeteenuse vajajana arvele võtmist (tl 8).

Kaebaja ei ole eeltoodut vaidlustanud. Pigem nähtub nt kaebaja vaidest (tl 11, ülalt teine lõik) linnavalitsuse seisukoha tõelevastavus. Seetõttu on ringkonnakohus seisukohal, et linnavalitsusele ei saa ette heita uurimispõhimõtte ja selgitamiskohustuse (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6 ja § 36) rikkumist. Linnavalitsus on küll menetlenud kaebaja taotlust tavaüürilepingu sõlmimise taotlusena, kuid samaaegselt selgitanud kaebajale sotsiaalüürilepingu sõlmimise võimalusi. Sellest hoolimata ei ole kaebaja nõuetekohast avaldust sotsiaaleluruumi saamiseks esitanud. Haldusmenetluse uurimispõhimõte ei saa minna nii kaugele, et olukorras, kus isikule selgitatakse võimalust nõuetekohase avalduse esitamiseks koos sellele lisatavate dokumentidega, ent isik seda siiski ei tee, peab haldusorgan hakkama siiski menetlema algset avaldust, ehkki see ei ole vastavas menetluses nõuetekohane. Nõuetekohase, vastava menetluse jaoks tähtsust omavate andmetega taotluse esitamine ei ole isiku jaoks üldjuhul koormav. Märksa koormavam oleks haldusorganil hakata täpsustama ja üle küsima andmeid, mille esitamist ei olnud algse avalduse blanketis tulenevalt konkreetse haldusmenetluse spetsiifikast (st sõltuvalt küsimusest, kas isik soovib saada tavaeluruumi või sotsiaaleluruumi) ette nähtud. Sellise lähenemise korral muutuksid igasugustele taotlustele kehtestatud nõuded sisutuks, avaliku võimu poolt haldusmenetluste läbiviimine aga märgatavalt aeglasemaks, kuna sisuliselt saaks haldusmenetluse algatada igasuguse taotluse alusel ning vajalikud andmed tuleks haldusorganil alati endal välja uurida, selle asemel, et lasta need kohe esitada taotlejal endal. Käesoleval juhul on nähtuvalt eluruumide kasutusse andmise korrast tavaüürilepingu alusel eluruumi kasutusse saamise taotlusele ja sotsiaaleluruumi kasutusse saamise taotlusele kehtestatud erinevad nõuded ning sotsiaaleluruumi saamiseks esitatav taotlus on märksa põhjalikum, kus küsitakse andmeid muuhulgas isiku tervisliku seisundi, majandusliku seisundi jms kohta (vt eluruumide kasutusse andmise korra § 8 lg 2-3).

Eeltoodud järeldust kinnitab ka HMS § 15 lg-d 2-3, mille järgi annab haldusorgan puudustega taotluse korral isikule võimaluse puuduste kõrvaldamiseks ning kui isik puudusi ei kõrvalda, siis võib haldusorgan jätta taotluse läbi vaatamata. Ka selles regulatsioonis ei ole ette nähtud haldusorgani kohustust menetleda mittenõuetekohast avaldust.

9. Käesolevas asjas ei ole üheselt selge, miks kaebaja ei esitanud hoolimata sellekohastest selgitustest taotlust sotsiaaleluruumi üürilepingu sõlmimiseks. Apellatsioonkaebusest võib järeldada, nagu oleks kaebajale suulise vestluse käigus sotsiaalabi osakonnas öeldud, et sotsiaaleluruumi saamine on ebatõenäoline. Kaebaja vastuses apellatsioonkaebusele väidetakse, et temalt ei ole vastavat avaldust vastu võetud (tl 88). Arvestades seda, et see küsimus ei ole kaebaja poolt selgesõnaliselt tõstatatud vaidluse esemena ja et sellisel kujul on vaidlus jõudnud juba ringkonnakohtusse, samuti menetlusökonoomia põhimõtet, ei pea ringkonnakohus mõistlikuks asja halduskohtusse uueks lahendamiseks saatmist, selgitamaks välja küsimust, kas kaebaja eesmärk võib olla vaidlustada hoopis sotsiaaleluruumi kasutusse andmise taotluse menetlusse võtmisest keeldumist. Kaebaja jaoks on kujunenud olukorras kiireim lahendus see, kui ta esitab linnavalitsusele nõuetekohase taotluse sotsiaaleluruumi saamiseks vastavalt eluruumide kasutusse andmise korra § 8 lg-tele 2-3 ning kui tema taotlust ei võeta menetlusse või keeldutakse selle rahuldamisest, on tal võimalik see menetlustoiming või otsus iseseisvalt vaidlustada.

10. Lisaks etteheitele, et linnavalitsus ei olnud piisavalt kaebaja taotlust uurinud ja kaalunud asjaolusid laiemalt (st sisuliselt algatanud selle alusel sotsiaaleluruumi kasutusse andmise menetlust), on halduskohtu otsusest väljaloetav veel etteheide, et tavaeluruumi üürimise taotluse blanketil esitatud alus „muu põhjus“ jääb arusaamatuks.

Ringkonnakohtu hinnangul ei muuda see vaidlustatud otsust õigusvastaseks. Vaidlustatud otsuses on selgitatud, mida vastustaja „muu põhjuse“ all mõistab - erakorralist vajadust elamispinna järele seoses tulekahjuga, linna vajadusega isikute ümbertõstmiseks, vältimatu sotsiaalabina või seoses muu asjaoluga, millest tingituna linn täidab seadusega pandud ülesannet (tl 7). Seda selgitust ei saa pidada ka asjakohatuks ning see langeb kokku eluruumide kasutusse andmise korra § 4 lg-s 1 sätestatud eluruumide kasutusse andmise üldiste alustega (eluruum antakse kasutusse juhul, kui linn täidab sellega seadusest, eelkõige sotsiaalhoolekande seadusest ja ORAS-st tulenevat kohustust). Asjaolu, et vastustaja on seda mõistet sisustanud alles vaidlustatud haldusaktis, ei ole vastustajale etteheidetav, sest paratamatult tuligi seda sisustada alles konkreetses haldusaktis.

Samuti on vaidlustatud otsuses analüüsitud ja põhjendatud seda, miks kaebaja esitatud põhjendused eluruumi saamiseks ei ole käsitatavad alusena eluruumi andmiseks. Kaebaja on eluruumi saamise vajadust põhjendanud sellega, et ta sai invaliidsuspensioni ja oli sunnitud lahkuma Rootsi, kuna oli 1994. aastast eluruumijärjekorras. Samuti on ta kirjeldanud oma senist tegevust eluruumi saamiseks (tl 33-33p). Neid põhjendusi on vastustaja analüüsinud ning selgitanud, et need ei ole käsitatavad muu põhjusena eluruumi üürimiseks ja ei tulene seadusest. Ringkonnakohus ei näe alust neid põhjendusi õigusvastasteks lugeda, seda eriti olukorras, kus kaebaja ei ole kasutanud võimalust sotsiaaleluruumi üürimise taotlemiseks.

11. Seega puuduvad alused, miks lugeda vaidlustatud otsust õigusvastaseks. Vastustaja on kindlaks teinud kaebaja tegeliku tahte, milleks on soov saada linnalt eluruum. Vastustaja on tema taotlust menetlenud tavaüürilepingu sõlmimise taotlusena ja jätnud selle rahuldamata, kuna puuduvad alused (mõjuv põhjus) kaebajale eluruumi kasutada andmiseks. Ringkonnakohus ei näe alust, miks lugeda seda keeldumist õigusvastaseks. Otsest subjektiivset õigust kaebajale tavaüürilepingu sõlmimiseks ei tulene, sest ta ei ole sundüürnik. Seega ei ole kaebajal subjektiivset õigust eluruumi saamiseks ORAS-ist tulenevalt. Vastustaja on selgitanud, miks ei esine käesoleval ajal ka muud mõjuvat põhjust kaebajale eluruumi andmiseks, ning ringkonnakohtu hinnangul ei saa pidada neid seisukohti õigusvastasteks.

Ühtlasi on vastustaja selgitanud kaebajale võimalust esitada taotlust sotsiaaleluruumi taotlemiseks, kuid sellist taotlust ei ole kaebaja esitanud ja selle andmisest ei ole talle keeldutud. Kaebajal on võimalik esitada nõuetekohane taotlus sotsiaaleluruumi saamiseks linnavalitsusele ning kui selle andmisest keeldutakse, see otsus vaidlustada.

12. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus linnavalitsuse apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega jätab E.S. i kaebuse täielikult rahuldamata. E.S. i menetluskulu (halduskohtusse kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot) jääb HKMS §

108 lg 1 alusel tema enda kanda ning lisaks tuleb E.S. ilt välja mõista linnavalitsuse poolt apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot.

13. Täiendavalt märgib ringkonnakohus järgmist. E.S. on esitanud esialgse eluruumi eraldamisest keeldumise peale 20. märtsil 2014 vaide, mille Tartu maavanem lahendas 6. mail 2014 vaideotsusega. Maavanem rahuldas vaideotsusega vaide ja tegi Tartu Linnavalitsusele ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks.

HMS § 73 lg 1 sätestab, et kui seadusega ei ole sätestatud teistsugust vaidealluvust, esitatakse vaie haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgani kaudu haldusorganile, kes teostab haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgani üle teenistuslikku järelevalvet. Sama paragrahvi teine lõige näeb ette, et kui haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgani üle teenistuslikku järelevalvet teostavat organit ei ole, lahendab vaide haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgan.

Vaideotsuses ega vaides ei ole viidatud erialluvuse regulatsioonile, mille järgi peaks linnavalitsuse poolt eluruumide kasutusse andmise küsimuses antud haldusaktide peale esitatud vaideid lahendama maavanem. Ka ringkonnakohus ei tea sellist regulatsiooni. Seega tuleb vaide lahendamise pädevus määratleda ülaltoodud HMS § 73 lg 1-2 järgi. Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) 7. peatükist pealkirjaga "Teenistuslik järelevalve" (§-d 93-101) ei tulene, et maavanem teostaks kohalike omavalitsuste üle teenistuslikku järelevalvet. VVS § 85 reguleerib küll maavanema järelevalvet kohalike omavalitsuste üle, kuid selle järelevalve näol ei ole tegemist teenistusliku järelevalvega HMS § 73 lg 1 ja 2 ning VVS §-de 93-101 mõttes. Seetõttu ei näe ringkonnakohus õiguslikku alust, mille alusel lahendas maavanem H.S. vaiet sisuliselt.

Seda, et kohaliku omavalitsuse haldusaktide peale ei saa esitada vaiet maavanemale ja et maavanem ei saa sellist vaiet sisuliselt lahendada, on rõhutanud ka Riigikohus (vt RKHKo 3-3-1- 28-04, p 22-24). Tartu Ringkonnakohus on konkreetselt Tartu Linnavalitsuse tähelepanu (ja samuti seoses eluasemekomisjoni tegevuse vaidlustamisega) juhtinud sellele, kuidas käib linnavalitsuse haldusakti peale vaide esitamine ja lahendamine, juba 1. novembril 2012 tehtud otsuses haldusasjas nr 3-10-2903 (vt otsuse p 20 ja selles tehtud viited ringkonnakohtu istungi protokollile).

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel Agu Timmi Einar Vene