3-15-1740/20 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Tiina Pappel, Madis Ernits Määruse tegemise aeg ja koht 31.08.2015, Tartu Haldusasja number 3-15-1740 Haldusasi Politseija Piirivalveameti taotlus varjupaigataotleja M.S.A. ´e kinnipidamiseks ning Politseija Piirivalveameti kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 09.07.2015. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M.S.A. ´e määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Taotluse esitaja Politseija Piirivalveamet (PPA) Isik, kelle kinnipidamiskeskusse paigutamist taotletakse M.S.A.

RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 09.07.2015. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 08.07.2015 kell 02.10 pidas Koidula maanteepiiripunkti toimkond Koidula maanteepiiripunkti ootealal (Põlva maakond, Värska vald, Koidula küla) kinni kolm tumedanahalist isikut. Isikud olid läbimärjad ja ilma dokumentideta. Isikute edasise kontrollimise ja vestluse käigus nimetas üks nendest ennast M.S.A. ´eks (sündinud XXXXXXXXX , Palestiina kodanik). Isiku sõnade kohaselt on tema elukohaks XXXXXXXXX , ta on abielus, omab algharidust ja on lõpetanud 3 klassi. Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu peeti isik väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 lg 1, § 15 lg 3, § 15 lg 2 p 1, 2, 3; § 19 lg 1 alusel 08.07.2015 kell 02.10 kuni 48 tunniks kinni. 08.07.2015 kell 12.20 avaldas isik PPA-le suuliselt soovi varjupaiga saamiseks. Vastavalt sellele vormistati kinnipidamine VSS alusel ümber kinnipidamiseks välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p 1, 2, 4 alusel, millega peeti isik kuni 48 tunniks kinni. Varjupaigataotlus võeti vastu ja registreeriti nr-ga 7001510127. Nimetatud taotluse suhtes ei ole PPA otsust teinud.

2. 09.07.2015 esitas PPA Tartu Halduskohtule taotluse loa saamiseks M.S.A. kinnipidamiseks ja PPA kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks VRKS § 361 lg 2 punktide 1, 2 ja 4 alusel. Taotluse põhjendustes märgib PPA järgmist. Esmalt esitas isik PPA-le oma reisiteekonna ning passi kadumise kohta tõele mittevastavaid väiteid. Pärast seda, kui talle näidati tema passi tükke, tunnistas ta, et valetas. Lõpuks tunnistas isik ka seda, et Euroopa riik, kuhu saabuda, anti talle ette, ja öeldi, et see on Eesti ning kästi dokument hävitada ja varjupaika paluda. Ebaseaduslik piiriületus oli seega ette kavatsetud. Antud hetkel puuduvad isikul ametlikud reisidokumendid, mis kinnitaksid, et tegu on just selle isikuga ja ta on Palestiina kodanik. Isik tuvastati tema enda sõnade järgi ja Liibanoni Põgenike kaardi järgi. PPA hinnangul ei pruugi järelevalvemeetmete kohaldamine olla käesoleval juhul tõhus. M.S.A. saabus Eestisse õigusvastaselt. Lähtudes ajalisest faktorist ei ole olnud võimalik kontrollida isikuga seonduvaid andmeid, samuti ei teeniks leebema meetme rakendamine PPA taotletavat eesmärki, sest leebem meede võib selle juhtumi asjaolusid arvesse võttes takistada varjupaigataotluse nõuetekohast läbivaatamist ning tuvastatud asjaolud kogumis on sellised, mis õigustavad isiku kinnipidamist ja kinnipidamiskeskusse paigutamist, mistõttu on isiku kinnipidamine proportsionaalne. Hinnates seda koos põgenemisohuga leiab PPA, et paigutamine kinnipidamiskeskusse on põgenemisohu vältimiseks vajalik ja proportsionaalne meede. Asjaolu, et isiku ütluste kohaselt soovitas talle Eestisse tulekut isik, kes aitas neid piiri ületamisel, seab kahtluse alla isiku soovi paluda varjupaika just Eesti Vabariigis. Samuti on isik andnud menetluse käigus ütlusi, mis ei ühti tema reisikaaslase ütlustega. Ei ole välistatud, et vabaduses viibides on isik motiveeritud suunduma oma venna juurde Itaaliasse. Arvestades käesoleva juhtumi asjaolusid, ei ole PPA-l võimalik varjupaigataotlust nõuetekohaselt menetleda ilma, et isikut kinni peetaks, sest VRKS § 18 lg 2 kohaselt vajab kontrollimist eelkõige VRKS § 4 lg-des 1 ja 3, §-s 20, § 21 lg-s 1 ja § 22 lg-des 1 ja 3 sätestatud asjaolude esinemine. Tarvilik on sooritada lisaks muid vajalikke menetlustoiminguid.

3. Tartu Halduskohus rahuldas 09.07.2015. a määrusega PPA taotluse ning andis loa varjupaigataotleja M.S.A. ´e kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse alates 09.07.2015 kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Kohus selgitab määruses, et varjupaigataotluse menetluse olemusest tulenevalt on selle käigus vajalik varjupaigataotleja enda kohalolu eeldatavalt mitmetel menetlustoimingutel. Antud juhul tuleb isiku põgenemise ohtu pidada vähemalt võimalikuks ning ei saa väita, et põgenemise oht oleks väike. M.S.A. on esitanud valeandmeid oma reisi ning passi kadumise kohta, ning oli nõus oma väiteid korrigeerima alles pärast seda, kui talle näidati puruksrebitud lehte tema passist, mis oli objektiivne tõend tõele mittevastavate ütluste andmise kohta. Järelikult on selge, et isik on valmis esitama Eesti ametivõimudele tõele mittevastavaid andmeid ning ta on ebausaldusväärne. Selgeid valeütlusi ei saa kohtu hinnangul anda pelgalt väsimuse tõttu, nagu M.S.A. püüdis selgitada kohtuistungil. Arvestada tuleb ka seda, et isiku vend elab Itaalias ning eluliselt on usutav, et isiku eesmärk oli sinna jõuda. Seega on kohtu hinnangul täidetud VRKS § 361 lg 2 p 4 kohaldamise eeldused. Kuivõrd kohus tuvastas ühe kinnipidamise aluse, ei võtnud kohus siduvat seisukohta, kas esinevad ka VRKS § 361 lg 2 punktides 1 ja 2 sätestatud kinnipidamise alused. Halduskohus nendib, et isikul ei ole ühtegi kehtivat reisidokumenti, kuna ta on selle ise hävitanud, kuid olukorras, kus on leitud isikule kuuluva passi tükid, ei ole üheselt selge, kas üksnes isikusamasuse ja kodakondsuse kontrollimise eesmärgil oleks isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamine proportsionaalne. Kuna kohus nõustub PPA-ga, et VRKS § 29 lõikes 1 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei pruugi käesoleval juhul olla tõhus ning esineb VRKS § 361 lg 2 punktis 4 sätestatud kinnipidamise alus, ei saa kohtu hinnangul kinnipidamist pidada ebaproportsionaalseks. Leebem meede võib takistada asjaolude korrektset tuvastamist ja varjupaigataotluse nõuetekohast läbivaatamist. Kohus rõhutab, et kohtu poolt isiku kuni kaheks kuuks kinnipidamiseks loa andmine ei võta PPA-lt kohustust hinnata pidevalt isiku kinnipidamise aluste esinemist ning juhul, kui need langevad ära enne kahe kuu möödumist, tuleb isik vabastada sõltumata sellest, kas varjupaigamenetlus on lõppenud või mitte.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

4. 13.07.2015 saabus Tartu Halduskohtusse M.S.A. e määruskaebus (tl 29, tõlge tl 41) Tartu Halduskohtu 09.07.2015. a määrusele. Määruskaebuse kohaselt andis määruskaebuse esitaja end ise vabatahtlikult politseile üle, tegi nendega koostööd ning esitas isikut tõendavad dokumendid. Menetlustoimingu käigus palus ta uurimismenetluse peatada tervislike asjaolude tõttu, mille järel kutsuti kohale kiirabi, kes teostas EKG analüüsi, kuna tema seisund oli kriitiline. Samas ei olnud ta söönud ja oli üleväsinud, mistõttu palus ta süüa ja võimalust puhkamiseks. Talle anti aga teada, et uurimistoimingu jätkamine on vajalik. Eeltoodu põhjustas talle psüühilisi ja füüsilisi kannatusi. Määruskaebuse esitaja sõnul põgenes ta Liibanonist vägivalla eest ja oli turvalisuse puudumise tõttu laagris. Põgenike laagris ähvardas teda relvastatud grupeeringute poolne oht. Määruskaebuse esitaja rõhutab, et on palestiinlane ning tema riik on vallutatud ja ebaturvaline. Tema sõnul tuli ta Eestisse, otsides turvatunnet, ning seisis teel siia silmitsi surmaohuga. Kinnipidamiskeskuses puudub tal vabadus, seal on piirdeaiad, mis kammitsevad tema vabadust ja toa suurus on nelja isiku jaoks väga väike. Määruskaebuse esitaja palub viia ta üle varjupaigataotlejate keskusesse.

5. PPA palub määruskaebusele esitatud vastuses (tl 59-61) jätta see rahuldamata. PPA selgitab, et määruskaebuse esitaja ei esitanud enda kohta ühtegi tervet dokumenti. Kõik dokumendid leiti PPA ametnike poolt kontrolljoone lähistelt ja need olid katki rebitud. Isiku käitumine on näidanud seda, et kui teda ei oleks kinni peetud, oleks ta liikunud edasi Itaalia suunal, kuna seal elab isiku vend. Pärast isikute kinnipidamist viidi isikud PPA ametiruumidesse ja seal vaatas isikud üle kiirabi, kes selgitas välja, et isikutel puuduvad ohtlikud tervisekahjustused. Määruskaebuse esitaja sai pärast seda, kui kiirabi oli ta Koidula raudteepiiripunktis üle vaadanud, puhata. Pärast kinnipidamist on isikud saanud vähemalt kolm korda päevas süüa. Isikuga alustati menetlust alles pärastlõunal kella 16.00 ajal. Seega ei saa väita, et isik ei saanud puhata ja süüa. Pärast rasket teekonda, ekseldes tundmatutes kohtades ja metsades, ning ebaseadusliku piiriületuse toimumist on loomulik, et inimene on väsinud. PPA ei ole veel määruskaebuse esitajaga varjupaigamenetluse raames pikka intervjuud läbi viinud ja kõiki isikuga seotud asjaolusid ei ole veel kindlaks tehtud. Kui on endiselt põhjendatud kahtlus isiku põgenemisohule, siis ei ole õigustatud ka leebem meede. Ebaseaduslik riiki sisenemine viitab sellele, et isik on valmis õigusrikkumise jätkamiseks. Vao varjupaigataotlejate majutuskeskusest on võimalik isikul omal vabal tahtel lahkuda ja jõuda välja Itaaliasse oma venna juurde, kes andis isikule reisiks raha.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.

7. Ringkonnakohus nõustub PPA ja halduskohtu seisukohaga, et taotluse rahuldamine isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks on põhjendatud VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel, kuivõrd määruskaebuse esitaja puhul esineb põgenemise oht. Kuna ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu 09.07.2015. a määruses esitatud põhjendustega, ei pea ta vajalikuks neid põhjendusi käesolevas määruses korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Vastuseks määruskaebusele märgib kohus järgmist.

8. Ringkonnakohus selgitab, et tulenevalt VRKS § 15 lg-st 8 suunab PPA varjupaigataotleja pärast esmaste toimingute tegemist varjupaigataotlejate majutuskeskusesse või kinnipidamiskeskusesse. Kui esinevad VRKS § 36¹ lg-s 2 sätestatud alused ja isikut on vaja kinni pidada kauem kui 48 tundi, paigutatakse isik halduskohtu loa alusel VRKS § 36² lg 2 kohaselt kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks. Antud juhtumi asjaoludest tulenevalt oli ringkonnakohtu hinnangul õigustatud isiku paigutamine just nimelt kinnipidamiskeskusesse, sest kinnipidamiskeskus on valvatava piirdega ja selgelt nähtavate tähistega märgistatud territoorium, mis võimaldab pideva järelevalve isikute üle (VSS § 261 lg 2). Põgenemisohu korral isiku paigutamine varjupaigataotlejate majutuskeskusesse, kus järelevalve teostamine ei ole niivõrd tõhus, ei tagaks ilmselt eesmärki, mida antud juhul taotletakse – vältida isiku põgenemist muusse riiki. Isiku riigist lahkumine takistaks aga varjupaigataotluse läbivaatamist. Kinnipidamiskeskuses valitsevate tavapärasest rangemate reeglite kehtimise eesmärk on just isikute tegevuse üle järelevalve hõlbustamine ning taotluste menetlemise tagamine, mis ei oleks võimalik, kui isik põgeneks riigist või ei oleks mõnel muul viisil ametnikele kättesaadav. Määruskaebuses esitatud väited, mis puudutavad kinnipidamiskeskuses viibimise käigus isiku vabaduste piiramist, ei ole määruskaebuse lahendamise seisukohast asjakohased. Käesolevas määruses hindab ringkonnakohus seda, kas isiku paigutamine kinnipidamiskeskusesse on põhjendatud nendel alustel, mis olid esitatud PPA vastavas taotluses. PPA ja halduskohtu järeldusi põgenemisohu esinemise kohta ei ole määruskaebuse esitaja antud juhul ka ümber lükanud. Seega on tema kinnipidamine varjupaigataotluse menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks vältimatult vajalik ning muud järelevalvemeetmed ei ole piisavalt efektiivsed. Kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tuleb isikul aga soovi korral esitada halduskohtule iseseisev kaebus.

9. Käesolevas vaidluses ei ole asjakohased ka määruskaebuses esitatud väited selle kohta, et määruskaebuse esitaja kannatas pärast tema kinnipidamist läbi viidud ülekuulamise ajal füüsiliselt ja psüühiliselt. Antud juhul on määruskaebuse esitaja vaidlustanud halduskohtu määruse, millega halduskohus andis PPA-le loa määruskaebuse esitaja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks. Kui isik leiab, et tema õigusi on rikutud mitte tema kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa andmisega, vaid muude tegevustega, tuleb tal esitada uus vastavasisuline kaebus.

10. Eeltoodust tulenevalt puuduvad alused Tartu Halduskohtu 09.07.2015. a määruse tühistamiseks ning määruskaebus jääb rahuldamata.

Agu Timmi Tiina Pappel Madis Ernits