3-15-1122/7 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-15-1122 Otsuse kuupäev

31. august 2015 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Juri Marinitši kaebus Tallinna Vangla vastu kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 2850 eurot Asja läbivaatamine kirjalikus menetluses Menetlusosalised

Resolutsioon Kaebaja – Juri Marinitš Vastustaja – Tallinna Vangla

1. Jätta kaebus läbi vaatamata osas, milles kaebaja nõuab hüvitist seoses väheste pesemisvõimaluste ning õhuakende ette paigutatud perforeeritud metallplaatidega.

2. Jätta kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. september 2015. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Juri Marinitš viibis Tallinna Vanglas 03.06.2014 – 17.12.2014. Ta esitas Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles ta taotles Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega tekitatud kahju hüvitamist. Tallinna Vangla jättis kahju hüvitamise taotluse oma 15.05.2015 otsusega nr 5-37/15/66-2 rahuldamata.

2. 28.04.2015 saabus Tartu Halduskohtusse J. Marinitši kaebus, milles ta nõuab Tallinna Vanglas viibimise ajal kinnipidamistingimustega tekitatud kahju hüvitamist summas 2850 eurot. Ühtlasi taotles ta enda vabastamist riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel.

3. Tartu Halduskohus vabastas 22.06.2015 kaebaja riigilõivu tasumisest osaliselt ning määras tasumisele kuuluvaks riigilõivuks 15 eurot.

4. 06.07.2015 saabus Tartu Halduskohtusse maksekorraldus riigilõivu tasumise kohta.

5. Oma 07.07.2015 määrusega võttis Tartu Halduskohus kaebuse menetlusse ning andis Tallinna Vanglale tähtaja kaebusele vastamiseks.

6. 16.07.2015 kirjalikus vastuses kaebusele palub Tallinna Vangla jätta kaebuse läbi vaatamata osas, mis puudutab duši kasutamist, õhuakendele paigutatud metallist plaate ning jalutuskäigul viibimist. Ülejäänud osas palub Tallinna Vangla jätta kaebuse rahuldamata.

7. Tartu Halduskohus määras 28.07.2015 asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses, andis pooltele täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtaja kuni 14.08.2015 ning teatas, et kohtuotsus tehakse asjas teatavaks 31.08.2015.

Kaebuse põhjendused

8. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas 03.06.2014 – 17.12.2014, kus tema sõnul jääb valdavalt kinnipeetava kohta isiklik ruum alla 3 m2. Ta selgitab, et Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on tuvastanud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3 rikkumise olenemata muudest asjaoludest, kui kinnipeetava isiklik ruum on alla 3 m2. Muude nõuetele mittevastavate kinnipidamistingimustena toob kaebaja välja asjaolud, et talle võimaldati üks 20-minutiline dušikord nädalas, õhuakendele on paigutatud perforeeritud metallplaadid, mis oluliselt takistavad õhuvahetust, riideid tuli pesta ja kuivatada elukambris, mistõttu oli seal pidevalt niiske ja rõske. Ka valgustus ei vastanud nõuetele, kuigi kinnipeetavad peavad kambris lugema, kirjutama ja tegelema rõivaste hooldamisega. Väljaspool kambrit oli võimalik viibida vaid üks tund ööpäevas jalutuskäigu ajal jalutusboksis, mille suurus on 2,7 m * 4,7 m. Seetõttu nõuab J. Marinitš Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega tekitatud kahju hüvitamist summas 2850 eurot.

Vastustaja vastuväited

9. Tallinna Vangla selgitab, et kaebaja viibis Tallinna Vangla kambrites, kus talle oli tagatud vähemalt 3,34 m2 põrandapinda. Kuigi vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et põrandapinna suuruse arvutamisel tuleks kambri üldpinnast maha arvutada WC ja mööblialune pind, märgib vastustaja, et isegi kui mitte arvestada WC-alust pinda, siis on sellele vaatamata kaebajale olnud tagatud põrandapind vähemalt 3,04 m2. Seega on Tallinna Vangla kaebajale taganud õigusaktides ettenähtud põrandapinna, millest tulenevalt puudub Tallinna Vangla tegevuses kaebuse esitaja vanglasisesel paigutamisel õigusvastasus. Tallinna Vangla on seisukohal, et arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleks kaebajale kannatusi põhjustanud.

10. Vastustaja märgib, et Tallinna Vanglas 18.02.2015 registreeritud kahjunõudes ei ole kaebuse esitaja välja toonud puudusi seoses ühe 20-minutiline dušikorra võimaldamisega nädalas, õhuakendele paigutatud perforeeritud metallist plaatidega ning kambrist väljaspool viibimisega 1 tunni vältel ööpäevas jalutuskäigu ajal jalutusboksis. Seega ei ole kaebuse esitajal nõuetekohaselt läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus ning nimetatud muude kaebuste osas tuleb kahjunõue jätta läbi vaatamata.

11. Isiku arusaam, mille kohaselt iga vanglas esinev isikule subjektiive ebameeldivus peab kaasa tooma hüvitise saamise, on väär. Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks.

Kahjuhüvitise maksmine on suunatud õigushüve terviklikkuse taastamisele või kompenseerimisele. Tekkinud kahju, mille hüvitamist taotletakse, peab olema tõsine. Vaid ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja väärikuse riivamisega. Väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Tallinna Vangla tegevus ei viita sellisele õiguste riivele. Kui kaebaja Tallinna Vanglas viibides leidis, et vangla tema õigusi rikub, oli tal võimalik sellekohase märgukirja või selgitustaotlusega vangla poole pöörduda. Kui kaebuse esitajal oleks tekkinud eelkirjeldatud tingimustes viibimise tõttu reaalne moraalne kahju, näiteks rasked hingelised kannatused, siis oleks ta ilmselt esitanud Tallinna Vanglale kirjaliku pöördumise või aktiivselt proovinud enda olukorda parandada.

12. Oma 15.05.2015 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses, millele Tallinna Vangla viitab kui kaebusele esitatud vastuse põhjenduste osale, märkis vastustaja, et kõigis Tallinna Vangla kambrites on osaliselt sundventilatsioon ja osaliselt loomulik ventilatsioon ning kinnipeetavatel on võimalik kambrite õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Lisaks köetakse Tallinna Vangla kambreid sügisest suve alguseni. Nimetatud põhjustel ei ole taotleja väited väidetava niiskuse ja rõskuse kohta kambris usutavad. Kambrite valgustihedust ei reguleeri ükski õigusakt. Kambrites, kuhu taotleja Tallinna Vanglas oli paigutatud, oli olemas aken ja valgustid, seega oli olemas nii kunstlik kui ka loomulik valgus, mis kindlustas kambrite piisava valgustatuse. Lisaks on vangla vahendusel võimalik tugevama kunstliku valgustuse saamiseks soetada isikuarvel oleva raha eest näpitslamp.

Kohtu seisukoht

13. Tallinna Vangla taotleb kaebuse läbi vaatamata jätmist osas, mis puudutab kinnipidamistingimusi seoses ühe 20-minutilise dušikorra võimaldamisega nädalas, õhuakendele paigutatud perforeeritud metallist plaatidega ning kambrist väljaspool viibimisega

1 tunni vältel ööpäeval jalutuskäigu ajal. Kohus nendib, et seoses pesemisvõimaluste ja õhuakendele paigutatud perforeeritud metallplaatidega ei ole kaebaja tõepoolest läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust, kuivõrd neid kahju tekkimise aluseid ei ole ta Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses välja toonud (tl 6-7). Tulenevalt vangistusseaduse § 11 lõikest 8 on kinnipeetaval või vahistatul vangla tekitatud kahju hüvitamiseks õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg 1 kohaselt võib kohustusliku kohtueelse menetluse korral kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast. Seega jätab kohus HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel kaebuse läbi vaatamata osas, milles kaebaja nõuab hüvitist seoses pesemisvõimaluste vähesuse ja õhuakendele paigutatud perforeeritud metallplaatidega. Seoses väljaspool kambrit viibimisega hüvitise nõudmisega kohus vastustaja seisukohaga ei nõustu, kuivõrd kaebaja on selle aluse kohtueelses menetluses selgesõnaliselt välja toonud.

14. Asjas ei ole vaidlust, et kaebaja viibis 03.06.2014 – 17.12.2014 kokku 198 päeva Tallinna Vanglas. Tallinna Vangla on kinnitanud, et kaebaja viibis kogu selle aja suletud eluosakondades, sest oli vahistatu staatuses ja viibis ööpäev läbi lukustatud kambris. Kogu Tallinna vanglas viibimise ajal oli kaebajale tagatud igapäevane ühetunnine jalutuskäik värskes õhus (tl 26 pöördel).

15. Tallinna Vangla on esitanud kohtule tabeli kaebaja kambrite suuruse ning neis viibinud isikute arvu kohta (tl 30-31) ning pooled ei vaidle esitatud andmete tõesuse üle. Kaebaja on seisukohal, et tema isiklik ruum Tallinna Vanglas viibides oli sedavõrd vähene, et see alandas tema inimväärikust ning seetõttu on õigustatud mittevaralise kahju rahas hüvitamine. Seejuures nähtub kaebusest, et kaebaja hinnangul tuleb isikliku ruumi arvestamisel maha arvata nii WC kui mööbli alla jäänud põrandapind.

16. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kambri põrandapinnast tuleb maha arvata kambri inventari (mööbli) alla jääv põrandapind. EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse kinnipeetava isiku isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist (vt nt otsus asjas Jirsak vs Tšehhi). Kohus märgib täiendavalt, et EIK on osutanud kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale üksnes olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada konventsiooni artikli 3 rikkumist.

17. Teisalt ei saa kambris asuvat tualetti kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et VSkE § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Kohtu seisukohta kinnitab muu hulgas EIK seisukoht asjades Tunis vs Eesti ning Jevšnik vs Sloveenia, kus EIK on pidanud samuti põhjendatuks välistada tualeti alune pind kambri põrandapinna hulgast. Seega on kohtu järgnevates arvestustes põrandapinnast maha arvatud WC, kui see asus kambris, kuid mööblialune pind on arvestatud põrandapinna hulka.

18. Vastavalt Tallinna Vangla esitatud tabelile kaebaja viibis kambrites nr 450 ning 322 perioodidel 03.06.2014 – 17.12.2014 ja põrandapinda ühe isiku kohta oli 20 päeval 3,8 m2 ning 178 päeval oli see 3,04 m2. Seega viibis kaebaja kogu selle aja suletud eluosakonnas, kuid põrandapind isiku kohta ilma WC-ta oli rohkem kui 3m2.

19. RVastS § 7 lõike 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lõikest 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

20. VSkE § 6 lõike 6 kohaselt on kinnipeetavale ette nähtud kambris vähemalt 3 m2 põrandapinda. Seega VSkE § 6 lõike 6 rikkumist ei esinenud. Kaebaja on seisukohal, et tulenevalt EIK praktikast on põrandapind kinnipeetava kohta alla 3 m2 igal juhul EIÕK artikli

3 rikkumine (tl 2 pöördel), kuid kohus ei ole tuvastanud, et kaebaja oleks viibinud kambrites, kus tal oleks olnud alla 3m2 pinda isiku kohta. Kaebaja arvestas maha põrandapinnast mööblialuse pinna, kuid nagu kohus eelnevalt selgitas, ei arvata põrandapinna arvestamisel mööblialust pinda kambri pindalast maha.

21. EIÕK artikkel 3 sätestab, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt EIK otsus Ananyev jt vs Venemaa p 145). Sama seisukohta on EIK korranud asjas Tunis vs Eesti (p 43-49), hinnates isiku kinnipidamist Tallinna Vanglas, kaebajaga sarnastes tingimustes ning määras sellega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalise kompensatsiooni. Samas ei pidanud Riigikohus oma 20.06.2014 otsuse asjas nr 3-4-1-9-14 punktis 38 veel 2,5 m2 suurust põrandapinda iseenesest inimväärikust alandavaks, kuid Riigikohus möönis, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav. Riigikohus jättis VSkE § 6 lõike 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsiooni vastuolu põhiseadusega tuvastamata seetõttu, et iseenesest ei välista vangistust reguleerivad õigusaktid vanglas viibiva isiku ulatuslikku liikumisvabadust, mis võiks leevendada vähesest põrandapinnast tulenevaid negatiivseid mõjusid.

22. Käesoleval juhul ei ole vaidlust, et kaebaja viibis kogu Tallinna Vanglas viibimise aja suletud eluosakonnas, kus ta sai väljaspool kambrit viibida eeskätt igapäevase tunniajase jalutuskäigu ajal. Vahistatu puhul tuleneb see juba iseenesest VangS § 90 lõikest 3. Kohus leiab, et käesolevas asjas tuleb lähtuda EIK praktikast ning eeldada, et ainult alla 3 m2 suurune põrandapind isiku kohta kambris oli iseenesest inimväärikust alandav. Käesoleval juhul ei ilmne niisuguseid asjaolusid, millest tuleks järeldada, et ka 3 m2 isiklikku ruumi oleks kaebaja inimväärikust alandav, kuna muude kinnipidamistingimuste osas minetusi ei ilmne.

23. Kaebaja on Tallinna Vanglale ette heitnud ka muid puudusi: riideid tuli pesta ja kuivatada samas kinnipidamiskambris, mistõttu oli seal pidevalt niiske ja rõske; kambri kunstlik valgustus ei vastanud VangS § 45 lg 1 sätestatule, vähene valgus kurnas silmi; kaebaja hoiti 23 tundi ööpäevas kinnises osakonnas. On tuvastatud, et kaebaja oli võimalus jalutada värskes ohus jalutusboksis mõõtmetega 2,7 x 4,7 m 1 tunni vältel. Seega ei ole tuvastatud, et vastustaja oleks tegutsenud kaebaja suhtes selles osas õigusvastaselt, kui hoidis kaebuse esitajat 23 tundi lukustatud kambris. VangS § 90 lõike 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Kogu vaidlusaluse perioodi oli kaebaja vahistatu staatuses ja seega vangla tegevus ei olnud selles osas kehtiva õigusega vastuolus. Vastustaja selgitas, et igas kambris oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida ja akendel ees piirded ei takista õhuliikumist ning kambrites oli osaline sundventilatsioon, seega oli tagatud kambrisse värske õhu juurdepääs. Samuti vastas kamber ehitusseaduse alusel eluruumide kehtestatud üldistele nõuetele ja valgus tuli akna ja kunstlike valgustite kaudu. Kaebaja ei ole kordagi pöördunud vangla poole kaebustega, et kambris ei ole tagatud ventilatsioon või valgustus oli kehv.

24. Eeltooduga on tuvastatud, et kaebajale oli kindlustatud Tallinna Vanglas elementaarsed tingimused, sealhulgas kambris iga kinnipeetava suhtes 3m2 pindala, mis on kohtupraktika poolt aktsepteeritud. Järelikult jätab kohus kaebuse rahuldamata.

25. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tamara Hristoforova kohtunik