2-15-201/15 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Määruse tegemise aeg ja koht 31. august 2015 Tartu Tsiviilasja number 2-15-201 Tsiviilasi Olev Tomsoni hagi Vahur Läätse vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu 24. märtsi 2015 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Olev Tomsoni määruskaebus Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Määruskaebuse esitaja (hageja): Olev Tomson (isikukood XXXX) Vastustaja (kostja): Vahur Lääts (isikukood XXXX) RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 24. märtsi 2015 määrus muutmata. Menetluskulude jaotus Jätta määruskaebuse menetlemisel kantud menetluskulud Olev Tomsoni kanda.

Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

2

ASJAOLUD 1. Olev Tomson (hageja) esitas 7. jaanuaril 2015 Tartu Maakohtule hagi Vahur Läätse (kostja) vastu mittevaralise kahju summas 350 eurot hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt andis kostja Tõrva Tarbijate Ühistu nõukogu liikmena koos teiste endiste nõukogu liikmetega kohtus kriminaalmenetluse raames valeütlusi, mille tulemusena mõisteti hageja süüdi. Valeütluste andmisega pani kostja toime KarS § 320 lg-s 2 nimetatud kuriteo, millega kaasnes ka tõendite kunstlik loomine. Kostja peab tõendama, et tema poolt kohtus antud ütlustes hageja tegevuse kohta sisalduvad andmed ja asjaolud vastavad tegelikkusele. Kostja tekitas oma õigusvastase käitumisega hagejale kahju ning tuginedes VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p-dele 4, 7 ja 8 ning § 1047 lg-dele 1 ja 2 tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja mittevaralise kahju summas 350 eurot. MAAKOHTU SEISUKOHT 2. Tartu Maakohus jättis 24. märtsi 2015 määrusega TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel hagi menetlusse võtmata. Maakohtu põhjenduste kohaselt keskendub hageja hagiavalduses juba jõustunud kohtuotsusega lahenduse leidnud kriminaalasjale nr 1-11-7144. Maakohus leidis, et tsiviilkohtupidamise korral ei ole võimalik asuda hindama tunnistaja ütlusi, mis on antud kriminaalasja raames. Teadvalt valeütluse andmise tuvastamine on iseseisva kriminaalmenetluse ese KarS § 320 järgi. Juhul, kui algatatud kriminaalasi päädib otsusega, millega tuvastatakse tunnistaja valeütlus, saab see omakorda olla teistmise aluseks KrMS § 366 lg 1 järgi. Maakohus märkis, et hageja on vääriti mõistnud VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p-de 4, 7 ja 8 ning lg 2 sisu ning nende kohaldamisala. Maakohus selgitas VÕS §-i 1047 kohaldamist. Tunnistaja poolt kriminaalasja kohtuistungil ütluste andmise puhul ei ole tegemist andmete teatavaks tegemisega kolmandatele isikutele. Hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huve kaitseks ega eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset. Samuti ei ole esitatud hagiga võimalik saavutada hageja taotletavat eesmärki. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED 3. Olev Tomson esitas määruskaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 24. märtsi 2015 määruse tühistamist ning hagi menetlusse võtmist. Määruskaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) ei sätesta KrMS § 366 lg 1, et asja teistmine on võimalik üksnes juhul, kui tunnistaja valeütluse andmine on tuvastatud kriminaalkohtumenetluses. See tähendab, et teistmist saab alustada ka siis, kui tunnistaja valeütlus on tuvastatud tsiviilvõi halduskohtumenetluses. Hagimenetluses on ebaõigete andmine esitamise tuvastamine nii riigi kui asjaosaliste jaoks tunduvalt odavam, kiirem ja vähemsegavam kui kriminaalasjas. Maakohtu seisukoht on vastuolus KrMS § 366 lg-ga 1 ning piirab põhiseaduslikku õigust pöörduda kohtusse tekitatud kahju hüvitamiseks; 2) kuulevad süüdistatav ja kaitsja alles kohtuistungil, milliseid andmeid tunnistajad esitavad ning seetõttu ei suuda kaitsja vajalikul määral ja kiiresti ebaõigete andmete esitamist kohtu ees ka ümber lükata. Tsiviilkohtumenetluses selgitatakse poolte seisukohad välja juba enne kohtuistungit. Kriminaalmenetluses peab kaitsja tõendama, et tunnistaja esitab ebaõigeid andmeid, kuid tsiviilkohtus peab VÕS-i järgi andmete esitaja tõendama, et need on õiged; 3) ei saa olla õiguspärane maakohtu käsitlus selle kohta, et kui teistel juhtudel saab ebaõigete andmete esitamise puhul nõuda kahjuhüvitist VÕS-i järgi, siis kohtuistungil ebaõigete andmete

3

esitamise puhul seda teha ei saa. Kui tunnistaja ütluste õigsust pärast kohtuotsuse jõustumist ei saa enam kahtluse alla panna, ei oleks seadusandja KrMS § 366 lg 1 ja § 320 kehtestanud; 4) esitas määruskaebuse esitaja hagiavalduse lisas nr 5 Tõrva TÜ nõukogu 25. märtsi 2008 otsuse, millel on ka kostja allkiri ning milles nõukogu hindas müüdavat hoonet juba renoveeritud kujul. Kostja valetas, vastates prokuröri küsimusele, et ta ei teadnud renoveerimisest ja ehitustegevusest midagi. VASTUSTAJA SEISUKOHAD JA VASTUVÄITED 4. Vahur Lääts vaidles määruskaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) esines kostja kriminaalasjas nr 1-11-7144 tunnistajana. Neid tunnistaja ütlusi on hinnanud kriminaalasjas nii maakui ringkonnakohus. Riigikohtu 10. juuni 2013 otsusega nr 3-1-1-43-13 jõustus hageja osas süüdimõistev lahend. Määruskaebuse esitaja on korduvalt pöördunud prokuratuuri poole, taotledes vastustaja ja ka mitme teise kriminaalasjas osalenud isiku suhtest kriminaalmenetluse alustamist KarS § 320 tunnustel, kuid need pöördumised polnud tulemuslikud; 2) on hageja määruskaebuses selgitanud hagi esitamise tegelikku eesmärki – hageja soovib sellisel omapärasel moel leida aluseid Riigikohtus teistmismenetluse alustamiseks. Seega pole hagi suunatud mittevaralise kahju sissenõudmisele. Maakohtu määruses toodud põhjendused on õiged. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 5. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 24. märtsi 2015 määrus muutmata. Ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu vaidlustatud määruse tühistamiseks. 6. Maakohus on vaidlustatud määrusega jätnud hagi TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata, leides, et hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huve kaitseks ega eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, samuti ei ole esitatud hagiga võimalik saavutada hageja taotletavat eesmärki. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja poolt maakohtule esitatud hagiga pole tal võimalik taotletavat eesmärki saavutada, s.o hageja poolt kostjalt nõutava mittevaralise kahju väljamõistmiseks hagis esitatud asjaoludel puudub alus. Hagiavaldusest nähtuvalt tugineb hageja oma nõudes kostja vastu asjaolule, et kostja on tunnistajana kriminaalmenetluses väidetavalt andnud valeütlusi, kuna tema poolt kohtus antud ütlustes hageja tegevuse kohta sisalduvad andmed ei vasta tegelikkusele. Õigusliku alusena on hageja viidanud hagiavalduses VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p-d 4, 7, 8 ja § 1047 lg 1 ja 2. 7. VÕS § 1047 lg 1 kohaselt isiklike õiguste rikkumine või isiku majandusvõi kutsetegevusse sekkumine isiku või tema tegevuse kohta ebaõigete andmete avaldamise või faktilist laadi andmete mittetäieliku või eksitava avaldamisega on õigusvastane, kui avaldaja ei tõenda, et ta ei teadnud avaldamisel andmete ebaõigsusest või mittetäielikkusest ega pidanudki sellest teadma. Andmete avaldamise all mõeldakse mis tahes tegu või tegevusetust, mille tulemusena saavad andmed avalikkusele kättesaadavaks. Tulenevalt VÕS §-st 1047 on avaldamine nimetatud sätte tähenduses andmete kolmandatele isikutele teatavaks tegemine, s.o avaldaja on seega isik, kes teeb kolmandatele isikutele andmed teatavaks. Ringkonnakohus leiab, et kostja poolt andmete avaldamisena VÕS § 1047 lg 1 mõttes ei ole käsitletav kriminaalasjas nr 1-11-7144 ütluste andmine. Kuna puudub seaduses sätestatud

4

vastutuse koosseisuline element (andmete avaldamine), siis ei kuulu antud juhul VÕS § 1047 lg 1 kohaldamisele ning hagil ei ole perspektiivi. 8. Lisaks eeltoodule vastuseks määruskaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus, et tsiviilkohtumenetluses ei ole võimalik asuda hindama tunnistaja ütlusi, mis on antud kriminaalasja raames. Teadvalt valeütluste andmise tuvastamine on iseseisva kriminaalmenetluse ese KarS § 320 järgi. KrMS § 366 lg 1 eeltingimuseks on jõustunud kohtuotsuse olemasolu, millega on tuvastatud, et teistitava kriminaalasja menetlemisel on toime pandud KarS §-s 320 sätestatud valeütluse andmine. KarS §-s 320 sätestatud koosseisu (s.o valeütluse andmise) tuvastamine ei kuulu tsiviilkohtu pädevusse. Määruskaebuse esitaja poolt KrMS §-le 366 antud tõlgendus on ekslik. Kriminaalkohtumenetluses kehtib võistlevuse printsiip (KrMS § 14), millest tulenevalt ongi kaitsja ülesandeks tunnistaja poolt kohtuistungil avaldatud ütlustele piisavalt kiire reageerimine. Süüdistataval ning kaitsjal on võimalik tutvuda kriminaalasja materjalidega (KrMS § 224), sealhulgas tunnistajate poolt kohtueelses menetluses avaldatud ütlustega, mistõttu ei saa asuda seisukohale, et süüdistatava ning kaitsja jaoks on tunnistajate poolt kohtuistungil avaldatud ütlused üllatuseks. Juhul, kui tunnistaja poolt kohtuistungil antud ütlused erinevad kohtueelses menetluses avaldatust, on kaitsja ülesandeks juhtida sellele kohtu tähelepanu ja taotleda kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. 9. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta menetluskulud Olev Tomsoni kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson