3-15-451/12 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Otsuse tegemise aeg ja koht 28. august 2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-451 Haldusasi K.R. kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju 1100 eurot ja viivise saamiseks Menetlusosalised Kaebaja – K.R., volitatud esindaja Denis Piskunov Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Irene Iskül Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON 1. Rahuldada K.R. kaebus osaliselt. 2. Mõista Tallinna Vanglalt K.R. kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 96 (üheksakümmend kuus) eurot. 3. Tunnistada õigusvastaseks kaebaja kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas 14 päeva jooksul (08.03.2012, 20.03-22.03.2012, 27.04.2012, 16.05.-23.05.2012, 04.06.2012), kui tema vahistatuna kinnipidamisel oli põrandapinda ühe inimese kohta alla 3m2, kuid rohkem kui 2,5 m2. 4. Mõista Tallinna Vanglalt K.R. kasuks välja menetluskulud 44 (nelikümmend neli) eurot 70 senti. 5. Kaebaja kasuks välja mõistetav hüvitis ja menetluskulud kanda Advokaadibüroo Magnusson OÜ kontole EE822200221058296933 (Swedbank).

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28. septembril 2015. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

3-15-451 2(13) ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. K.R. esitas 04.12.2014 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse seoses väidetavalt inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas ajavahemikul 12.02.2012 – 04.06.2012. Väidetavalt inimväärikust alandavad õigusvastased tingimused sesinesid järgnevas: ebapiisav kambripind ühe inimese kohta (alla 3m2); ebapiisav liikumisvõimalus – ühetunnine jalutuskäik toimus jalutusboksis suurusega 2,7x4,7 m; vähene valgustus ja ventilatsioon ning niiskus kambrites; ebapiisav pesemisvõimalus (üks dušikord nädalas oludes, kus kambris puudub soe vesi). Tallinna Vangla jättis 16.02.2015 vastusega nr 5-18/14/33583-2 K.R. kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Vastuse kohaselt ei leidnud tuvastamist vangla tegevuse õigusvastasus ega taotluse esitajale kahju tekkimine. Vastuses leiti, et kambripind vastas väidetava kahju tekkimise ajal kehtinud õigusele (tagatud oli vähemalt 2,7 m2) ning vangla tegevus pole olnud õigusvastane ka ülejäänud kinnipidamistingimuste osas. Vanglal ei ole kohustust tagada duši kasutamist rohkem kui kord nädalas, tagatud oli valgustus kunstliku ja loomuliku valgustuse koostoimes ning vanglas toimib loomulik ja sundventilatsioon. Kaebaja ei ole ise vangla poole pöördunud, et kahju tekkimist ära hoida või vähendada. 2. K. R. esitas 23.02.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse mittevaralise kahju hüvitamiseks, mis on tekkinud Tallinna Vanglas inimväärikust alandavates tingimustes viibimisel ajavahemikul 12.02.2012 – 04.06.2012.

Kaebaja palub mõista Tallinna Vanglalt kaebuse esitaja kasuks välja 1100 eurot, s.o 10 eurot iga päeva eest, kokku 110 päeva eest). Samuti palub kaebaja mõista Tallinna Vanglalt kaebuse esitaja kasuks välja viivist seadusjärgses määras (kaebuse esitamise ajal 8,05 % aastas) põhinõudest alates kaebuse esitamisest kuni põhinõude rahuldamiseni. Kaebus ei hõlma ajavahemikku 28.04.2012-30.04.2012, mil kaebuse esitajale oli tagatud piisav põrandapind.

Kaebuse kohaselt tundis kaebuse esitaja nõuetele mittevastavates kinnipidamistingimustes viibides ennast alandatuna ja allasurutuna. Teda vaevasid stress ja hingeline ahastus ning pidev liikumispuudus ja abitustunne. Kaebaja viitab erinevatele olmetingimustele, mis tema olukorda halvendasid.

Vastutaja ei nõustu kaebusega ning on oma 20.04.2015 vastuses ja 26.05.2015 täiendavates seisukohtades esitanud vastuväited ning tõendid kaebaja kinnipidamistingimuste kohta.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3. Kaebaja on taotlenud talle väärikust alandavate kinnipidamistingimustega põhjustatud kahju hüvitamist, väites järgmist.

3.1.Kaebaja viibis väärikust alandavates tingimustes Tallinna Vanglas kokku 110 päeva vältel, mis tekitas talle hingelist ahistust ja stressi. Kaebaja viibis vanglas 12.02.2012 – 04.06.2012, millest vaid 28.04.2012-30.04.2012 oli tagatud piisav põrandapind. 3.2. Kaebaja kannatas ruumija liikumisvõimaluste puuduse tõttu. Kuuekohalistes kambrites on üldpinda enamasti umbes 2,5m2 või natuke vähem ühe inimese kohta. Vaba pinda, kust on maha arvutatud mööbli ja inventari alla jääv ruum, on aga vähem kui 1,5m2 ühe inimese kohta. Ka vähestes suuremates kambrites ei ületa üldpind 4 m2 ühe inimese kohta. Ka Tallinna Vangla kinnipeetavatele mõeldud nn vanas osas, kus on erineva suurusega toad, on isiklik ruum alla 3 m2 inimese kohta. Selles vangla osas asuvad tualetid koridoris ja on üldkasutatavad ning sel ajal, kui uksed on lukustatud, võib tualetti pääsemiseks ooteaeg olla 1 tund või rohkemgi.

3-15-451 3(13) 3.3. Vahistatute kambrites ja kinnipeetavate ootekambrites on inimesed lukustatud kambritesse 23 tundi ööpäevas. Ka tavakinnipeetavatele on kambriuksed reeglina avatud vaid 4 tundi ööpäevas. Kõigile on päevas ette nähtud - tunnine jalutuskäik boksis, mille suurus jääb alla 15 m2 ja mida jagatakse kõigi kambrikaaslastega. 3.4. Riideid tuli pesta ja kuivatada samas elukambris, mistõttu on seal pidevalt niiske. Paljude kambrite seintel on hallitus, mis viitab puudulikule ventilatsioonile. 3.5. Kambrite kunstlik valgustus ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Kunstliku valgustuse loomiseks kasutati kahte 75W elektripirni. Arvestades, et inimesed peavad kambrites lugema, kirjutama ja tegelema rõivaste hooldamisega, on vajalik valgustus vähemalt 400 luksi. Mõõtmistest on selgunud, et 150W elektripirni kasutamisel on keskmine valgustus u. 100 luksi (vt Tallinna Halduskohtu lahendit asjas nr 3-06-204). 3.6. Isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks võimaldas Tallinna Vangla üht 20-minutilist duširuumi külastust nädalas ja seda olukorras kus kambrites on ainult külm vesi. Euroopa Vanglareeglistik näeb ette vähemalt kahte dušikorda nädalas. 3.7. Inimväärika kohtlemise nõue laieneb ka vanglas kinnipeetavatele. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (EIÕK) art 3 sätestab piinamise, ebainimliku või alandava kohtlemise ja karistamise keelu. Probleemidele Tallinna Vanglas on tähelepanu juhitud ka Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) raportis. Kaebuse esitaja arvas kuni kohtulahendist Tunis vs Eesti teada saamiseni heauskselt, et kannatused ja ebameeldivused mis talle osaks said, ongi need mida VangS § 4 1 lg 1 käsitleb vangistuse või arestiga paratamatult kaasnevatena. 3.8. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4m2 isiku kohta. Juhul kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist. 3-4m2 suuruse põrandapinna puhul on rikkumise tuvastamisel arvestatud ka muid kinnipidamisega seonduvaid asjaolusid. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Asjas Tunis vs Eesti on EIK hinnanud isiku kinnipidamist Tallinna Vanglas kaebajaga sarnastes tingimustes. EIK lahendis Feher v. Ungari on põrandapinnast tulenev rikkumine tuvastatud vaatamata sellele, et kambrite uksed olid 4 tundi päevas avatud. 3.9. Hüvitise suuruse hindamisel tuleks lähtuda kaebuses mainitud EIK praktikast ja Riigikohtu lahendist asjas nr 3-3-1-10-14. 3.10. Viivise nõudmisel lähtub kaebuse esitaja mh Riigikohtu lahenditest asjades nr 3-3-1-47- 08 (p 27) ja nr 3-3-1-83-10 (p 22) ning võlaõigusseaduse (VÕS)§ 82 lg-test 3 ning 7. Viivise protsendi kindlaksmääramisel tuleb lähtuda VÕS § 113 lg-st 1 ning § 94 lg-st 1. Kaebuse esitaja leiab, et nõue muutus sissenõutavaks kaebuse esitamise päevast.

4. Vastustaja palub vastuses kaebusele jätta kaebus mittevaralise kahju hüvitamise ja intressi nõudes rahuldamata ning menetluskulud kaebuse esitaja enda kanda. Vastuses kaebusele ja 26.05.2015 täiendavas seisukohas esitas vastustaja järgmised väited.

4.1. Vangla sisekorraeeskiri (VSKE) sätestas igale kinnipeetavale kuni 31.12.2013 kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Kinnipeeturegistri andmetel oli kaebajale tagatud vähemalt 2,7 m2 põrandapinda. Tallinna Vangla tegevuses kaebuse esitaja vanglasisesel paigutamisel puudub õigusvastasus. 4.2. Euroopa Vanglareeglistikul on soovituslik iseloom. Vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat võimaldama kinnipeetavale iga päev pesemiseks sooja vett, seega vanglas igapäevaseks tarbimiseks sooja vee puudumine ei ole õigusvastane. Vee soojendamiseks on kinnipeetavatel lubatud endale veekeedukann vangla kauplusest soetada, lisaks annavad

3-15-451 4(13) valvurid soovi avaldamisel alates 2013. a veebruarist kinnipeetavatele kambrisse veekeedukannu, et nad vett soojendada saaksid. 4.3. Vanglariietuse pesemise eest hoolitseb vangla tasuta (Tallinna Vangla kodukorra (edaspidi kodukord) p 11.2.2). Isiklike riiete pesemine kambris on vabatahtlik, kuna on võimalus anda ka need vanglale või pesumajja pesemiseks vastavalt hinnakirjale. Otsustades riideid kambris pesta ja kuivatada, riskib isik ka suurema niiskustasemega. 4.4. Kambrites on osaliselt sundning osaliselt loomulik ventilatsioon. Kinnipeetavatel on võimalik kambri õhuhulka reguleerida akna küljes oleva õhutusava kaudu. Õhuringluse efektiivseks toimimiseks on võimalik kambris viibival isikul hoida ventilatsiooniavad vabana ja avatuna. Kambrites on keskküte, mis tagab kütteperioodil ühtlase temperatuuri ja kuivatab õhku. 4.5. Tallinna Vanglal puuduvad andmed selle kohta, et liigse niiskuse tõttu on kaebuse esitajale tekkinud mittevaralist kahju. Isegi kui pidada usutavaks, et kambripinna probleem sai kaebajale teatavaks EIK lahendist Tunis vs Eesti, siis pole kaebaja põhjendanud, miks ta alles 2014. a on välja on toonud, et kambris pesu pesemisest ja kuivatamisest ning valgustuse mittevastavusest tuleneb õiguste rikkumine ja tekib kahju. 4.6. Kaebuse esitajat hoiti 23 tundi lukustatud kambris kuna ta oli vahistatu staatuses. VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui ta töötab või õpib ning lg 5 kohaselt on vangla või arestimaja kohustatud võtma kasutusele kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine. Samuti ei ole tulenevalt VangS § 14 lg-st 3 ja VSKE § 8 lg-st 4 väljaspool kambrit oma osakonnas liikumiseks ette nähtud vaba aega vastuvõtuosakonnas viibival kinnipeetaval. Kaebuse esitajale oli tagatud väljaspool kambrit liikumiseks igapäevaselt vähemalt ühe tunni pikkune jalutuskäik värskes õhus. 4.7. Väited WC ooteaja kohta ei pea paika, kuna kaebaja ise kirjeldatud kambrites ei viibinud. Kambris nr 329 koosseisus on tualett. Kamber nr 81 on kartserikamber, kus on WC samuti kambris, kuid tegu ei ole seintega eraldatud ruumiga. 4.8. Kinnipeetavate kambrite valgustusele ei ole kehtestatud erinõudeid. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 nr 38 määruse nr 38 „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ p 5 kohaselt peab eluruumi igal toal olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse tuulutamiseks ning tagab piisava loomuliku valgustuse. Kehtivas õiguses pole ette nähtud, milline peaks olema valgustihedus kambris. Kambris on olemas aken ja valgustid, mis tagavad ka õhtuseks ajaks piisava valguse. Üldiselt on Tallinna Vangla kambrites 2 laelampi (elektripirnid võimsusega 75 W). Tualetis on 1 lamp võimsusega 60 W ning ukse kohal öövalgusti võimsusega 40 W. Päevasel ajal lisandub aknast tulev loomulik valgus. Akna ees on küll trellid, kuid mitte muid tõkkeid ega piirdeid, mis takistaks loomuliku valguse sissepääsu kambrisse. Seega on tagatud elutegevuseks vajalik valgustus. 4.9. Kõnealuses kambris oli veega WC ning kraanikauss ning võimaldati duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal vanglas viibival isikul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00 – 06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata. 4.10. Kaebuse esitajale oli tagatud võimaluse piires meelelahutus ja infovajadus rahuldatud. Reeglina oli iga kahe nädala tagant võimalus laenutada vangla raamatukogust raamatuid, kuid kaebaja seda võimalust ei kasutanud. Iganädalaselt väljastati graafikujärgselt kambritesse nii eestikeelseid kui ka venekeelseid ajalehti Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Jalutuskäikude ajal värskes õhus sai kaebaja raadiot kuulata. Samuti võimaldas vangla jälgida kaebajal televisioonisaateid. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks korda kuus, lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga, samuti kohtuda vangla sotsiaaltöötajate, psühholoogide ning meditsiinipersonaliga.

3-15-451 5(13) 4.11. CPT ja EIK on leidnud, et kambri mõistlikku suurust on raske määratleda ning tuleb arvestada paljude teguritega. EIK praktikas on üldjuhul põrandapind alla 3 m2 küll problemaatiline, kuid leidub ka vastupidiseid näiteid ning arvestada tuleb vangistustingimustega kogumis. Kogumina ei ületa Tallinna Vangla vangistustingimused nõutavat minimaalset raskusastet, olles vähemalt rahuldaval tasemel. 4.12. WC ja mööblialuse pinna maha arvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga (esemetega), mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu põhjendamatult kambripinda ära võtab. Pidev juurdepääs tualettidele on EIK-i praktika kohaselt kinnipidamistingimuste oluliseks detailiks. 4.13. Kaebuse esitaja ei ole kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, et väidetavat kahju ära hoida. Vangla dokumendihaldusprogrammi kohaselt ei ole kaebaja pöördunud vangla poole kinnipidamistingimusi puudutavate taotluste ega märgukirjadega. Alles kohtuasjast Tunis vs Eesti teada saades pöördus ta kahju hüvitamise nõudega. 4.14. Käesoleval juhul esinevad faktilised asjaolud ei viita õiguste rikkumistele, mis on RVastS § 9 lg 1 ja võlaõigusseaduse VÕS § 128 lg 5 järgi on aluseks mittevaralise kahju hüvitamisel. Kaebaja hoidmine vaidlusalustes kambrites ei olnud kantud vanglateenistuse soovist põhjustada kaebajale kannatusi või rohkem ebameeldivusi, kui on vahi all viibimise paratamatuks ja loomulikuks osaks. Kambrite ülerahvastatus on tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest, mis on üldteada probleem ja mille lahendamine ei ole väga operatiivselt võimalik. 4.15. Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Tallinna Vangla ei ole tuvastanud, et vangla tegevus oleks olnud õigusvastane, samuti ei nähtu, et kaebajale oleks vangla tegevuse tulemusel kahju tekkinud, siis puuduvad alused ka mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kui kaebuse esitajal oleks tekkinud eelkirjeldatud tingimustes viibimise tõttu reaalne mittevaraline kahju, näiteks rasked hingelised kannatused, siis oleks ta ilmselt esitanud Tallinna Vanglale kirjaliku pöördumise või aktiivselt proovinud enda olukorda parandada. Dokumendiregistrist nähtuvalt ei ole kaebaja vangla poole pöördunud ega teada andnud, et kinnipidamistingimused on talle kannatusi tekitanud. 4.16. Viivise nõue on põhjendamatu. Vastustaja pole viivitanud kohustuse täitmisega avalikõiguslikus suhtes ega hilinenud väljamaksetega ega pidanud isiku raha alusetult kinni.

KOHTU PÕHJENDUSED 5. Kohtu menetluses on kaebaja mittevaralise kahju hüvitise nõue seoses väidetavalt väärikust alandavate kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas. Kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri (edaspidi kinnipeeturegister) kohaselt on kaebaja Tallinna Vanglas viibinud 13.02.2012-04.06.2012. Ajavahemiku 28.04.2012-30.04.2012 osas möönab kaebaja, et sel ajal oli talle tagatud piisav põrandapind. 6. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Praeguses asjas on kaebaja väitnud talle kahju tekitamist väärikuse alandamisega.

3-15-451 6(13) 7. Vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine). Kohtul tuleb võtta seisukoht, kas vastustaja on kaebaja kinnipidamisel käitunud õigusvastaselt ning hoidnud teda väärikust alandavates tingimustes ning kas sellega tekitati kaebajale hüvitamisele kuuluvat kahju. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" § 6 "Kinnipeetava vanglasisene paigutamine" kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis(VSKEv.r) lõige 6 sätestas: "Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda." Alates 01.01.2014 kehtiva redaktsioonis on põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud 3 m2. 8. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis kaebusega hõlmatud ajavahemikul 13.02.2012 – 04.06.2012 Tallinna Vanglas. Vastustaja on kinnitanud, et kaebaja viibis sel ajal Tallinna Vanglas vahistatu staatuses (tl 55). 9. Vastustaja on kohtule esitanud tabelina ülevaate K.R. paigutamiste ja kambrite täituvuse kohta (tl 39 ja pöördel). Sellest nähtub, millistel kuupäevadel on kaebaja mingis kambris viibinud, ära on näidatud kambri number, iga kambri suurus ruutmeetrites, kambri täituvus (kambris kinni peetud isikute arv) ning põrandapind ühe isiku kohta ruutmeetrites. Samas on näidatud, kas kambri juurde kuulus eraldi WC ning sellistel juhtudel näidatud ka kambri suurus ilma WC pinnata ja kambri pind ühe isiku kohta ilma WC pinda arvestamata. 10. VSKE § 6 lg 6 (v.r) valguses võib teatud kaebusega hõlmatud ajavahemike puhul vangla tegevuse õiguspärasuse hindamisel osutuda ka oluliseks, kas kambripinna hulka tuleb arvata ka eraldatud WC pindala ning kas arvesse tuleb võtta mööbliga kaetud osa kambripinnast. 11. Kohus on seisukohal, et nendel juhtudel, kui kambri juurde kuulus tualett eraldi ruumis, ei saa selle pinda arvata kambri pindala hulka (vähemalt praeguse vaidluse lahendamise kontekstis) ning tuleb lähtuda vastustaja andmetest, kus pindala ühe isiku kohta on välja toodud ilma tualettruumi pindala arvestamata. Ka EIK lahendist kaebaja poolt viidatud asjas Tunis vs Eesti saab järeldada, et kujundades oma seisukoha kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel, tugines EIK asjaoludele, mille puhul kambri üldpindalast jäi välja tualeti pindala. Tualeti pindala arvestamine ei oleks põhjendatud ühest küljest seetõttu, et tegemist on seintega eraldatud ruumiga. Teisalt tuleb arvesse võtta ruumi kasutusotstarvet. Olukorras kus kambris viibib mitu kinnipeetavat (vastustaja andmetest nähtuvalt on kaebaja viibinud kambrites, kus elas viis kuni kuus inimest), kes kõik kasutavad sama tualetti, pidada seda ruumiks, mis võimaldaks vaba liikumist lisaks kambri elupinnale. Sarnasele seisukohale on korduvalt asunud ka Tallinna Ringkonnakohus, nt 25.06.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-52725 (p 15, samuti seal viidatud ringkonnakohtute lahendid). 12. Kohus leiab, et kambripinna piisavuse kindlakstegemisel ei ole oluline arvesse võtta kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" punkt 4 mõttes ei tähenda mõiste „põrandapind“ ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi üldpinda ehk ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus.

3-15-451 7(13) Mööbli pindala mahaarvamist kambri pindala kindlaksmääramisel ei ole alati igal juhul vajalikuks pidanud ka EIK (vt nt EIK otsus asjas Tunis vs Eesti, p 46). Seega, ka EIK lähtub isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Sarnasele seisukohale on asunud korduvalt ka Tallinna Ringkonnakohus (nt Tallinna Ringkonnakohtu 25. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-14-52725 (p 15 ja seal viidatud lahendid). Kambri kui eluruumi oluliseks osaks on seal asuv mööbel, mis on normaalseks igapäevaeluks vajalik. VSKE § 7 lg-s 1 sätestatakse kambri sisustuse kohustuslikud elemendid, sealhulgas ka minimaalselt vajalikud mööbliesemed, mille puudumine omakorda muudaks kinnipidamistingimused õigusvastaseks või raskendaks vangla väidetavat rikkumist. Mööbli arvestamine võib aga kinnipidamistingimuste kui terviku hindamisel siiski mõnikord omada vanglapoolse rikkumise raskuse hindamisel tähendust, sõltuvalt juhtumi eripärast ja asjaoludest (näiteks hinnates kambritingimusi tervikuna koosmõjus kambrivälise liikumise ja tegevuse võimalustega). Kaebaja ei ole väitnud, et mööbli olemasolu kambris oleks seal liikumise võimatuks muutnud. 13. Vastustaja esitatud tabelist nähtuvalt viibis kaebaja valdavalt kambris, kus põrandapind isiku kohta jäi napilt isegi alla 2,5 m2, st sel ajal kehtinud normi VSKE § 6 lg 6 (v.r) järgi. Kokku 96 päeval viibis ta kambris, kus põrandapinda oli 2,47 m2. Kokku 14 päeval viibis kaebaja kambris, kus pinda isiku kohta oli 2,96 m2 inimese kohta, st kooskõlas tol ajal kehtinud normiga ning napilt vähem kui on EIK-i poolt aktsepteeritavaks peetud standard ning ka hetkel Eestis kehtiv määr 3 m2. Kolme päeva osas (28.-30.04.2015) vaidlus puudub – neil päevadel viibis kaebaja kartseris ning sel ajal ei olnud probleemi ebapiisava põrandapinnaga. 14. Üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasus ei tähenda aga veel, et see tooks alati endaga kaasa hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju RVastS § 9 lg 1 tähenduses. EIK on oma praktikas rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, on ülerahvastatust peetud sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145).

Samas ei ole tegemist absoluutsete seisukohtadega. Näiteks ei ole EIK pidanud art 3 rikkumiseks ajutist lühiajalist viibimist (27 päeva jooksul) olukorras, kus isiklikku ruumi on küll alla 3 m2, kuid seda kompenseerivad muud tegurid, (Murśić vs Horvaatia, kohtuotsus 12.03.2015, avaldus nr 7334/13). Selliste teguritena on konkreetsel juhul nimetatud nt kambrisse loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs ja joogivee olemasolu, kaebajal isikliku voodi olemasolu ning võimalust väljaspool kambrit viibida raamatukogus või osaleda erinevates tegevustes. 15. Ka siseriiklikus kohtupraktikas (nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-9-14, (p 36) on leitud, et kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja

3-15-451 8(13) psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Riigikohus leidis samas (p 44), et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil. Riigikohus möönis viidatud lahendis, et 2,5 m2 ühe kinnipeetava kohta on sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav (p 37), kuid samas ei ole see siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga (p 41). 16. VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas. Vahistatu kamber peab vastama VangS § 45 lõikes 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise (VangS § 90 lg 4). Erinevalt kinnipeetavatest, kes üldjuhul saavad oma osakonna piires nelja tunni jooksul liikuda, vahistatutel selline võimalus puudub. Samuti on nende staatuse eripärast tingitult piiratud suhtlemisvõimalused. Vahistatule lubatakse lühiajalisi kokkusaamisi isiklikes, õiguslikes või ärilistes huvides, mida vahistatu ei saa teostada läbi kolmandate isikute (VangS § 94 lg 1) ning konsulaartöötajaga (lg 2) ning neile ei võimaldata pikaajalisi kokkusaamisi (lg 5). Vahistatule on tema soovi korral ette nähtud võimalus vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus (VangS § 93 lg 5). Vahistatu režiimi eripärast tingitult on neil ka piiratumad sportimisvõimalused. Seetõttu on väidetavalt õigusvastastest kinnipidamistingimustest, sh ebapiisavast põrandapinnast tingitud mõju vahistatu suhtes tugevam võrreldes nende vanglas kinni peetavate isikutega, kellele võimaldatakse igapäevast kambrivälist liikumist ja suhtlemist ulatuslikumalt. VangS § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. Praeguse kaebaja puhul tuleb arvestada, et kõnealusel perioodil viibis ta Tallinna Vanglas vahistatuna ning see staatus tingib oma olemuse tõttu kinnipeetavaga võrreldes piiravama kohtlemise, mis vahistatu seisundiga paratamatult kaasneb. 17. Vastustaja on märkinud, et vahistatud staatuse tõttu oli kaebaja paigutatud ööpäevaringselt lukustatud kambritesse, kuid talle oli kogu Tallinna Vanglas viibimise ajal tagatud igapäevane ühetunnine jalutuskäik värskes õhus (vastuse p 17 tl 33, tl 55). Kaebaja ei eita, et ta sai jalutamisvõimalust kasutada, kuid kurdab jalutusboksi väiksuse üle. Vaidlust jalutusboksi suuruse (15 m2) üle ei ole, samuti selle üle, et jalutusruumi jagati kambrikaaslastega. 18. Kinnipidamistingimuste kogumi hindamisel on oluline arvestada ka erinevaid suhtlusja tegevusvõimalusi. Kaebaja puhul on sellised võimalused olnud piiratud tema kui vahistatu seisundist tulenevalt (vt ka otsuse p 16). Vastustaja on kohtu nõudele 26.05.2015 täiendavas vastuses lisanud registri väljavõtte (tl 56), millest nähtub, et vaadeldaval perioodil oli kaebajal kolmel päeval (14.03.2012, 02.04.2012 ja 24.04.2012) kokkusaamised ametnikega. Isiklikes suhetes kokkusaamisi lähedastega tal polnud. Kolmel korral on ta saanud paki (29.01.2012, 05.02.2012, 12.02.2012). Vastustaja esitatud telefonikõnede väljavõtte (tl 57–59) kohaselt on kaebaja kõnealusel ajavahemikul pidanud 28

3-15-451 9(13) telefonivestlust, mille erineva pikkusega kestus on fikseeritud. Kõned on toimunud erinevate isikutega, sh advokaadiga (Sven Sillar). Vastustaja on selgitanud, et kaebajal oli võimalus vaadata telesaateid, kuulata raadiot (seda küll jalutuskäikude ajal), saada ajalehti ning laenutada raamatukogust raamatuid. Viimast võimalust kaebaja vastustaja sõnul ei kasutanud (tl 55). Kohtu hinnangul tähendab õigusvastaselt väikesele kambripinnale lisaks kambrivälise liikumisvõimaluse ja tegevuse puudumine ka väiksemat suhtlemisvõimalust ja sotsiaalseid kontakte. Praegusel juhul on sellise kambrivälise liikumise ja suhtluse võimalus eelnevast nähtuvalt olnud küll vähene. Vahistatu režiimi eripära arvestades ei ole see ka ülemääraselt piirav, kuid ei saa pakkuda kuigivõrd leevendust ebapiisava kambripinna oludes. 19. Kaebaja on napile kambripinnale lisaks viidanud erinevatele probleemidele seoses kinnipidamistingimustega (ebapiisav valgustus ja ventilatsioon; niiskus (riideid pestakse ja kuivatatakse samas elukambris); vaid kord nädalas sooja veega pesemise võimalus duši all ning seda olukorras, kus kambris on vaid külm vesi). 19.1. Vastustaja on vastuses kaebusele (tl 30–37) selgitanud, et kambris, kus taotleja viibis, asub kraanikauss koos voolava veega ning kambris on lubatud seep. Seega saab isik ennast elementaarsel määral pesta ka kambris olles. Ei vangistusseadusest ega ka vangla sisekorra eeskirjast tulene, et kambri pesemiskoht peab olema varustatud kuuma (sooja) veega. Kui vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat võimaldama kinnipeetavale iga päev pesemiseks sooja vett, siis vanglas igapäevaseks tarbimiseks sooja vee puudumine ei ole õigusvastane. Vastustaja on ka selgitanud, et vee soojendamiseks on kinnipeetavatel lubatud endale veekeedukann vangla kauplusest soetada. Seejuures ei ole kohtu hinnangul praegusel juhul asjakohane vastustaja seisukoht, et lisaks annavad valvurid soovi korral alates 2013. a veebruarist kinnipeetavatele kambrisse veekeedukannu, kuna kaebus puudutab 2012. aastat. 19.2. Kui ka eraldivõetuna võib vaieldavaks pidada VangS § 50 lg-s 2 sätestatu („Vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš.“) põhjendatust, ei ole praegusel juhul kaebaja väitnud, et seda miinimumtaset poleks vastustaja taganud. Kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei halvenda hüve võimaldamine vähemalt minimaalses ulatuses kindlasti kinnipidamistingimuste kui terviku kvaliteeti. Ka Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-50-14 (p 34.1) märkinud, et VangS § 50 lg-st 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust kaks korda nädalas dušši kasutada ning avaliku võimu kandja (vangla) ei ole kohustatud sellesisulist toimingut tegema. 19.3. Ventilatsiooni kohta märgib vastustaja (vastus kaebusele p 16, tl 32), et lisaks Tallinna Vangla kambrites toimivale sundventilatsioonile on kambris viibijatel õhuhulka reguleerida ka akna küljes oleva õhutusava kaudu. Seda asjaolu on Tallinna Vangla järjekindlalt kinnitanud paljudes erinevates menetlusdokumentides erinevates kinnipidamistingimuste õiguspärasuse üle peetavates kohtuvaidlustes (nt haldusasjad nr 3-14-52723, 3-14-52725). Ka kaebaja ise ei ole väitnud ventilatsioonisüsteemide puudumist, kuid peab neid ruumides valitseva niiskuse tõttu ebapiisavaks. Seoses kaebaja väidetega liigsest niiskusest kambris, nõustub kohus vastustaja seisukohaga, et kambris riiete pesemine ja kuivatamine on vaba valik. VangS § 93 lg 1 kohaselt kannab vahistatu isiklikke riideid, kuid kui kandmiskõlblikud isiklikud riided puuduvad või kui vahistatu ei soovi neid kanda, saab ta vanglalt tasuta riietuse. Vangla kodukorra p 11.2.2

3-15-451 10(13) kohaselt on vanglariietuse pesemine tasuta. Kinnipeetav, kellel on selleks rahaline võimalus, saab isiklikud riided anda pesemiseks vanglale või vanglale teenust osutavasse pesumajja vastavalt vangla direktori kehtestatud hinnakirjale (kodukorra p 11.2.5). Selleks raha puudumisel on järelikult kambris niiskuse vältimiseks võimalus isiklikest riietest loobuda. 19.4. Tallinna Vangla on selgitanud, et piisav valgustus tagatakse loomuliku ja kunstliku valgusega üheskoos. Vastustaja vastuse kohaselt on Tallinna Vangla kambrites reeglina 2 laelampi (elektripirnid võimsusega 75 W). Tualetis on 1 lamp võimsusega 60 W ning ukse kohal öövalgusti võimsusega 40 W. Päevasel ajal lisandub aknast tulev loomulik valgus. Akna ees on küll trellid, kuid mitte muid tõkkeid ega piirdeid, mis takistaks loomuliku valguse sissepääsu kambrisse. Ka VangS § 45 lg-st 1 tuleneb, et ruumi piisav valgustatus tuleb kindlustada kambris oleva akna ja kunstliku valgustuse koosmõjus. Akna olemasolu üle asjas vaidlust ei ole. 19.5. Nii puuduliku kunstliku valguse kui ka ventilatsiooni mittetoimimise ja liigse niiskuse korral on kohane õiguskaitsevahend kohene pöördumine vanglaametnike poole, et saavutada häirivate olmeprobleemide kõrvaldamine või leevendamine. Vastustaja on kinnitanud, et kaebaja pole seoses väidetavalt õigusvastaste kinnipidamistingimustega kunagi vangla poole pöördunud (vastuse p 25, tl 35). Ajas oluliselt hiljem kahjunõude koostisosana esitatud selliseid väiteid on äärmiselt keeruline ka kontrollida ning tõendada. Praegusel juhul pole põhjust kahelda vastustaja seisukohtades nii toimiva ventilatsiooni kui ka piisava valgustuse tagamisest. Asjaolu, et kaebaja pole neis küsimustes vangla poole pöördunud, viitab, et õiguste väidetav riive polnud märkimisväärne ning kaebaja ei tajunud võimalikke ebamugavusi väärikust alandavatena. 19.6. Vastustaja on kaebaja kinnipidamistingimusi iseloomustades märkinud veel omaette voodikoha olemasolu ja regulaarset voodipesu vahetamist. Omaette voodikoha tähtsust on ka EIK rõhutanud (näiteks asjas Logothetis jt vs. Kreeka (kaebus nr 740/13), 25.09.14; Murśić vs Horvaatia (kaebus nr 7334/13), 12.03.2015). 19.7. Vastustaja leiab õigesti, et asjakohased pole kaebaja väited üldkasutatava tualeti kasutamisega seoses (järjekorrad, kambriuste lukustamine), kuna kaebaja ise ei ole sellistes tingimustes viibinud. Ka kohtule esitatud paigutamiste tabelis (tl 39 ja pöördel) on näidatud, et kambrite juurde, kus kaebaja viibis, kuulus WC. 19.8. Seega ei nähtu, et olmetingimused vanglas olnuks sellised, mis ebapiisava põrandapinna negatiivset mõju kaebajale suurendada oleks saanud. 20. Hinnates ebapiisava kambripinna ja väheste liikumisvõimaluste mõju kaebajale tuleb arvesse võtta, et kõnealune periood, mille osas kahju hüvitamist praeguses asjas taotletakse, on kokku 110 päeva. Samuti tuleb silmas pidada, et umbes 12,7 % ulatuses koguperioodist (14 päeva 110-st) oli kaebajale tagatud EIK poolt aktsepteeritud standardile praktiliselt vastav tase (2,97 m2) ning 87,3% ulatuses tol ajal kehtinud siseriiklikule normile ligilähedane tase (2,47 m2). Siiski oli kogu vaidlusalusel perioodil kohtu hinnangul tagatud isiklik ruum õigusvastaselt väikeses ulatuses. 21. Kohtupraktikast tulenevalt tuleb selleks, et otsustada, kas kinnipidamistingimused põhjustasid väärikuse alandamist ning tõid kaasa hüvitamisele kuuluva kahju, eristada ka olukordi, kus täidetud oli kehtiva õigusega ette nähtud tingimus (st 2,5 m2 nõue) olukordadest, kus see nõue täidetud ei olnud. Riigikohus on kinnipidamistingimustest põhjustatud kahju hüvitamisega seonduvalt eristanud olukorda, kus järgitud pole seaduses imperatiivselt sätestatud norme (halduskolleegiumi 10. septembri 2009. asjas nr 3-3-1-24-09, otsus, p 9).

3-15-451 11(13) Kohus peab sellest seisukohast põhjendatuks lähtuda ka praeguse juhul. 22. Kahju hüvitamisel peab RVastS § 13 lg 1 kohaselt arvestama muude kriteeriumite hulgas ka õiguste rikkumise raskust (p 3) ning asjaolusid, millest lähtuvalt oleks kahju hüvitamine taotletud ulatuses ebaõiglane (p 5). Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 41 lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades seejuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume. Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel. Hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus. Arvestada tuleb nii kinnipidamise üldist kestust kui ka konkreetsete ajavahemike pikkust eraldi, sest kinnipidamistingimused ei pruugi olla kogu aeg samasugused ja ühesuguse mõjuga isiku õigustele (Riigikohtu 10.10.2013 otsus haldusasjas nr 3-3-1-38-13, pd 21, 23). Vahelduvates tingimustes kinnipidamise korral ei saa hüvitise mõistmisel lähtuda pelgalt automaatsetest arvutustehetest. Oluline on tähele panna ruumikitsikuses viibitud perioodide pikkust, sest lühiajaliselt kitsastes oludes viibimine ei põhjusta sedavõrd intensiivseid kannatusi kui pikaajaline (nt kuudepikkune) ruumikitsikuse talumine (Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-52725, p 25). 23. Eelnevalt käsitletud asjaoludel ning viidatud kohtupraktika valguses peab kohus põhjendatuks hüvitada kaebajale väärikust alandava kinnipidamisega tekitatud mittevaraline kahju rahas 96 päeva ulatuses (isiklikku ruumi alla 2,5 m2). 14 päeva osas, mil kaebaja isiklik ruum küündis 2,97 m2-ni, leiab kohus, et piisav hüvitis on kinnipidamistingimuste õigusvastasuse tuvastamine. Kohus arvestab seejuures, et kõnealusel ajal oli kaebajale tagatud põrandapinda ulatuses, mis vastas kehtivale siseriiklikule õigusele ning oli ligilähedane ka EIK-i praktikas aktsepteeritud tasemele, asjas pole tuvastatud vahistatuna kinni peetud isiku märkimisväärselt täiendavaid liikumisega tegevusvõimalusi, mis võinuks ruuminappust leevendada. Samas ei olnud olmetingimused vanglas kõnealusel perioodil sellised, mis võiksid vähemalt oluliselt halvendada kinnipidamistingimuste kui terviku kvaliteeti. Kuigi numbriliselt on täidetud peaaegu isegi EIK lahenditest tulenev nõue, vahelduvad nõuetekohasele ligilähedase tingimuse tagavad päevad valdavalt isegi siseriiklikku määra mitte täitvate ajavahemikega. Seega ei ole põhjust eitada selliste ajutist leevendust pakkuvate üksikute päevade või lühemate ajavahemike (08.03.2012, 20.03-22.03.2012, 27.04.2012, 16.05.-23.05.2012, 04.06.2012) õigusvastasust. Kohus peab selles osas kohaseks hüvitiseks kinnipidamistingimuste õigusvastasuse tuvastamist. 24. Välja mõistetava hüvitise suuruse osas puudub seni sarnastes kaasustes väljakujunenud ühetaoline kohtupraktika. Hüvitise suuruse mittevaralise kahju eest otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu halduskolleegiumi 17. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-70-14, p 24). Väljakujunenud kohtupraktika järgi peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele

3-15-451 12(13) ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (Riigikohtu seisukohad tsiviilasjades nr 3-2-1-18-13, p 26; nr 3-2-1-159-09, p 13; nr 3-2-1-85-08, p 13). Kogu vaidlusaluse ajavahemiku osas leiab kohus, et kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei ilmne asjaolusid (olmetingimused), mis võiksid halvendada veelgi ebapiisavast kambripinnast tulenevat negatiivset mõju ja suurendada hüvitamisele suuruvat kahju. 25. Riigikohus on 10.10.2013 otsuses nr 3-3-1-38-13 (p 21) leidnud: „Määratav hüvitis ei tohi olla võrrelduna Euroopa Inimõiguste Kohtu analoogsetes asjades määratud hüvitistega põhjendamatult madal. EIK on kohtupraktikas märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK-i poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata.““ Kohus ei pea praeguses asjas võrreldavaks kaebaja poolt viidatud kohtulahendit asjas Tunis vs Eesti, kus analüüsiti kinnipidamistingimuste õiguspärasust kaebajaga sarnastes oludes. Kaebaja on küll sarnaselt viibinud 23 tundi ööpäevast lukustatud kambris, jalutamisvõimalusega vaid 1 tund päevas. Kõrvutatav ei ole aga sellise kohtlemise kestus. Kõnealusest EIK lahendist nähtuvalt pidi T. Tunis viibima sellistes oludes üle kahe aasta ja kümne kuu, välja arvatud lühikesed viibimised mujal (kaebaja puhul on see periood umbes 3 ja pool kuud). Praeguses asjas ei ole ka kitsaste elutingimuste mõju raskendavaid asjaolusid tuvastatud. 26. Ühiskonna õiglustunde ja väärtushinnangutega kokkusobiva mittevaralise kahju hüvitise suuruse väljaselgitamisel peab kohus oluliseks ka arvestada ühiskonna üldisemat heaolutaset. Otsest sellist arvulist statistilist näitajat välja töötatud pole.

Seetõttu on asjakohane arvestada, et näiteks alates 1. jaanuarist 2015 kehtiv kuutasu alammäär täistööajaga töötamise korral on 390 eurot (Vabariigi Valitsuse 28.11.2013. a määrus nr 166), millest 154 eurot ületav osa on maksustatav tulumaksuga. Riigi keskmine pension 44-aastase staažiga inimesel on 2015. a 375,04 eurot https://valitsus.ee/et/uudised/valitsus-kinnitasriikliku-pensioni-2015-aasta-indeksi). Tegemist on sissetulekutega, millest tuleb igapäevaselt toime tulla sissetuleku saajal ning sageli ka tema ülalpeetavatel. Vastavalt 2015. aasta riigieelarve seadusele on toimetulekupiir 2015. aastal üksi elavale inimesele või perekonna esimesele liikmele 90 eurot kuus, samuti perekonna iga alaealise liikme toimetulekupiir. Arvestades, millises suurusjärgus tuleb toime tulla paljudel ühiskonnaliikmetel, oleks ühiskonna õiglustundele ja heaolutasemele vastav hüvitis ühe õigusvastastes kinnipidamistingimustes viibitud päeva eest peetud õiglaseks näiteks 2-3 euro suurust hüvitist. Seejuures tuleb silmas pidades iga üksikjuhtumi eripära (kinnipidamise kestus, järjepidevus, tingimuste kogum jm). Taolist taset on aktsepteerinud ka nt Tallinna Ringkonnakohus 25.06.2015 otsuses haldusasjas nr 3-14-52725 (p 26).

27. Praeguses asjas kinnipidamistingimusi kogumis hinnates leiab kohus, et liikumisvõimalused ja kambriväline tegevus ning suhtlus tõendamist leidnud tasemel ei leevenda ebapiisava kambripinnaga põhjustatud ebamugavust. Ühelt poolt tuleb arvestada vahistatu režiimi eripära (vt eelpool p 16) ning asjaolu, et kaebaja kambriväline suhtlus ja liikumisvõimalused ei puudunud täielikult (tagatud olid igapäevase tunniajalised jalutuskäigud; lühiajalised kokkusaamised ametnikega, pakid, telefonikõned), kuid oli siiski üsna vähene. Teisalt tuleb arvestada, et kinnipidamise kogupikkus piirdus 113 päevaga, millest 110 osas käib vaidlus kinnipidamistingimustega kahju tekitamise üle.

3-15-451 13(13) Eelnevast lähtuvalt peab kohus põhjendatuks rahuldada kahju hüvitamise nõue osaliselt ja rahaline hüvitis välja mõista iga päeva kohta, mil kaebaja viibis piiratud liikumisvõimalustega lukustatud kambris, kus põrandapinda isiku kohta oli alla 2,5 m2 (kokku 96 päeva), 1 (üks) euro päeva kohta, seega kokku 96 (üheksakümmend) eurot.

28. Rahuldamata tuleb jätta kaebaja nõue viivise saamiseks. Kehtiv avaliku õiguse regulatsioon viivise mõistet ei sisalda. Kaebajal on õigus selles, et viivisenõue avalik-õiguslikes suhetes ei ole iseenesest välistatud (nt Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-83-10, p 22; otsus asjas nr 3- 3-1-81-13). RVastS § 7 lg 4 orienteerib eraõiguslike õiguskaitsevahendite kasutamisele, kui need pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega. Võlaõigusseaduse § 113 lg 1 kohaselt kohaldub viivis rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral. Kohus nõustub vastustajaga, et alust viivise nõudmiseks pole tekkinud (vastustajal pole olnud kohustust avalik-õiguslikus suhtes, mille täitmisega ta oleks viivitanud, ta ei ole hilinenud raha väljamaksmisega ega ole ka alusetult isiku raha kinni pidanud).

29. HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse esitamisel on tasunud riigilõivu 33 eurot MTÜ Auxilio (tl 51). Asjas on esitatud taotlus õigusabile tehtud kulude väljamõistmiseks summas 414 eurot. Kohtule on esitatu arve nr 20150153 millest nähtub õigusabi osutamine K.R.le käesolevas haldusasjas ning kviitung selle summa tasumise kohta MTÜ Auxilio poolt (tl 50 ja 52). HKMS § 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Arvestades kaebaja nõude suurust ja välja mõistetavat hüvitist, on kaebus rahuldatud osaliselt. Kaebaja on taotlenud 10 eurot hüvitist iga päeva eest. Kohus on 96 päeva osas mõistnud välja rahalise hüvitise ning rahuldanud nõude 10% ulatusess. 14 päeva osas on kohus kahju hüvitamiseks tuvastanud kinnipidamistingimuste õigusvastasuse, st rahuldanud kaebuse samuti osaliselt, kuid rahuldamise osakaal ei ole suhtarvuna hinnatav. Rahuldamata jääb viivise nõue. Kohus leiab, et kaebus tuleb pidada rahuldatuks 10 % ulatuses ning seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista ka tasutud riigilõiv ja õigusabikulu samas ulatuses, so kokku 44 eurot 70 senti (riigilõiv 3 eurot 30 senti ja õigusabi eest 41 eurot 40 senti). Kohus peab menetluskulude väljamõistmist õiglaseks ka asja materjalidest nähtuvat õigusabi ulatust ja iseloomu (kaebuse koostamine vandeadvokaadi poolt, kes samalaadsetes asjades on esitanud sisult ja ülesehituselt sarnaseid kaebusi paljudes halduskohtule esitatud asjades) arvestades (HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud). 30. Kaebaja kasuks välja mõistetav hüvitis ja menetluskulud kanda vastavalt 21.05.2105 taotlusele (tl 49) EE822200221058296933 (Swedbank) Advokaadibüroo Magnusson OÜ kontole

/allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe