3-15-253/25 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth

Plaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.08.2015, Tallinn

Haldusasja number

3-15-253

Haldusasi

RR kaebus Tallinna Vangla õigusvastase tegevusega

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes

Menetlusosalised

Kaebaja – RR (ik XXXXXXXXXXX), volitatud

esindaja v.adv Hannes Toodu

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave

Kasvandik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 28.04.2015 otsus (kohtuotsuses

on ilmse ebatäpsusena märgitud otsuse kuupäevaks

28.04.2014)

Menetluse alus ringkonnakohtus

RR

apellatsioonkaebus

ja

Tallinna

Vangla

apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Rahuldada RR apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 28.04.2015 otsus haldusasjas nr 3-15-253 ning teha

asjas uus otsus.

4. Mõista Tallinna Vanglalt RR kasuks välja 231 päeva vältel inimväärikust

alandavates tingimustes viibimise eest hüvitis 600 (kuussada) eurot. Muus osas jätta

kaebus rahuldamata.

5. Mõista Tallinna Vanglalt RR kasuks välja esimese ja teise astme kohtus kantud

menetluskulude katteks 267 (kakssada kuuskümmend seitse) eurot ja 70 senti.

Menetluskulu kanda üle MK (isikukood XXXXXXXXXXX) arveldusarvele nr

XXXXXXXXXXXXXXXXXX.

6. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.09.2015.

3-15-253

2(12)

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. RR esitas Tallinna Vanglale taotluse hüvitada talle 12 490 euro suurune mittevaraline

kahju, mis põhjustati sellega, et teda peeti Tallinna Vanglas kinni 1361 päeva jooksul

ebainimlikes tingimustes – kambrites, kus oli põrandapinda vähem kui 3 m2 ühe kambris

viibiva kinnipeetava kohta. Taotlus puudutab ajavahemikke 25.03.2010 – 04.06.2013 ning

11.06.2013 – 01.01.2014.

2. Tallinna Vangla jättis 26.09.2014 otsusega nr 2-1/14/261-4 RR kahju hüvitamise taotluse

läbi vaatamata osas, mis puudutas perioodil 25.03.2010 – 03.03.2011 tekitatud kahju, leides,

et selles osas on kahju hüvitamise taotlus esitatud pärast riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17

lg-s 3 sätestatud tähtaja möödumist. Ülejäänud osas jättis Tallinna Vangla RR kahju

hüvitamise taotluse rahuldamata.

3. RR esitas 30.01.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tallinna Vanglalt

õiglase hüvitise väljamõistmist mittevaralise kahju eest, mis tekkis seoses tema

kinnipidamisega Tallinna Vanglas ebainimlikes tingimustes kokku 1361 päeva jooksul

ajavahemikes 25.03.2010–04.06.2013 ning 11.06.2013–01.01.2014.

Kaebaja viibis valdavalt kambrites, kus oli ühe kinnipeetava kohta põrandapinda vähem kui 3

m2. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) seisukoha järgi asjas Tunis vs Eesti on kinnipeetava

hoidmine kambris, mille pindala on väiksem kui 3 m2 iga seal kinni peetava isiku kohta,

käsitatav inimväärikust alandava kohtlemisena ning kujutab endast Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumist. EIK praktika kohaselt tuleb vaba

põrandapinna suuruse hindamisel arvestada ka kambris paikneva mööbliga. Lisaks on

Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa

komitee (CPT) oma raportis 09.05–18.05.2007 toimunud Eesti külastuse kohta soovitanud nii

kiiresti kui võimalik tõsta ühiskongides põrandapinna suurust kinnipeetava kohta vähemalt 4

m2-ni. 01.01.2014 jõustunud muudatusega viidi justiitsministri 30.11.2000 määrus nr 72

„Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) kooskõlla EIK praktikaga, kuid see ei tähenda, et enne

seda muudatust kaebaja õigusi ei rikutud. Arvestades, et kambrite 45, 46 ja 48 uksed suleti

öörahu ajaks, ei olnud kaebajal võimalik öösel tualetti kasutada. Kaebajat peeti inimväärikust

alandavates tingimustes kauem kui kannatanut asjas Tunis vs Eesti ning seda tuleks hüvitise

määramisel arvestada.

4. Tallinna Vangla vaidles RR kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

3-15-253

3(12)

1) Kambrid nr 121, 126, 133, 136, 214, 215, 402, 415, 421, 429 ja 433 asuvad suletud

osakondades ning WC asub nendes kambrites eraldatud ruumina kambris; kambrid nr 71, 72,

81, 88 ja 89 on kartserikambrid, kus WC paikneb kambris, kuid on sellest eraldamata;

kambrid nr 45, 46 ja 48 asuvad avatud osakonnas, kus WC-d kambris ei ole, kuid kambrite

uksed suletakse üksnes öörahu ajaks ja kinnipeetavad saavad kasutada ühistualetti.

2) Vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama

eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38

kinnitatud „Eluruumidele esitatavate nõuete“ p 4 kohaselt arvestatakse eluruumi

põrandapindala lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). Seega tähendab

põrandapind ruumi põrandapinna suurust, mitte jalutamiseks vaba pinda, ning selle hulka

tuleb arvestada ka ruumis asuv WC. Tallinna Vangla lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE

§ 6 lg-st 6 ning tagas kaebajale vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud

kambris paikneva tualettruumi ja mööbli alla jäävat pinda. Kambris asuvale WC-le, mis

Tallinna Vanglas on privaatsuse huvides ülejäänud kambrist eraldatud, on kinnipeetaval pidev

juurdepääs ning EIK praktika kohaselt on see kinnipidamistingimuste nõuetekohasuse

hindamisel oluline asjaolu.

3) Kõigil 1027 päeval, mille osas on kaebus tähtaegne, oli kaebajale tagatud vähemalt 2,67

m2 põrandapinda, sh 742 päeval oli seda rohkem kui 3 m2. Ka siis, kui WC kambri pindala

hulgast välja jätta, oli kaebajale tagatud vähemalt 2,5 m2 vaba põrandapinda. Kaebajale oli

tagatud võimalus viibida iga päev tund aega värskes õhus. Ajavahemikus 23.08.2011 kuni

28.11.2013 sai ta osaleda sotsiaalprogrammides, õppida üldhariduskooli 9. klassis ja

kutseharidussüsteemis puidu erialal. Lisaks kohtus kaebaja korduvalt ametnike ja lähedastega.

Kõik nimetatud tegevused toimusid väljaspool kambrit. Avatud osakonnas viibimise ajal

(09.11.2011–03.09.2013 ja 11.11.2013–01.01.2014) oli kaebajal kogu päeva vältel võimalik

oma osakonna piires liikuda.

4) EIK praktikas on reaktsioon inimõiguste rikkumisele seoses väärkohtlemisega aja

jooksul üha rangemaks läinud. Riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi

muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise

tuvastamisel. Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa EIK

otsustes toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju.

5. Tallinna Halduskohus jättis 28.04.2015 määrusega kaebuse HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121

lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata osas, mis puudutab ajavahemikus 25.03.2010 – 03.03.2011

kaebaja väärikust alandavates tingimustes kinni pidamisega tekitatud kahju hüvitamist.

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 28.04.2015 otsusega (kohtuotsuses on ilmse

ebatäpsusena märgitud otsuse kuupäevaks 28.04.2014) RR kaebuse osaliselt, tuvastades

Tallinna Vangla tegevuse, mis seisnes kokku 146 päeva jooksul RR kinni pidamises

kambrites, mille põrandapindala oli vähem kui 3 m2 iga vastavas kambris kinni peetud isiku

kohta, õigusvastasuse. Muus osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata. Halduskohus

mõistis Tallinna Vanglalt RR kasuks välja menetluskulud summas 100 eurot.

1)

Ajal, mil kaebaja Tallinna Vanglas vahi all viibis, oli VSKE § 1 lg-st 2 ja § 6 lg-st 6

tulenevalt vahistatule kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Samas ei tähenda

see, et kinnipidamistingimused olid selle nõude täitmisel igal juhul inimväärsed.

Kinnipidamistingimuste inimväärsust tuleb hinnata kogumis. EIK praktika kohaselt ei saa

lugeda inimväärikuse austamise nõudega kooskõlas olevaks isiku hoidmist kambris, mille

pindala on väiksem kui 3 m2 iga seal hoitud isiku kohta. Vahemikus 2,5 kuni 3 m2 inimese

kohta võib põrandapinna suurus olla juhul, kui väikest ruumi kompenseerivad muud

inimväärikuse seisukohast positiivsed kinnipidamistingimused. Kambri põrandapinna suurust

3-15-253

4(12)

hinnates ei ole põhjust sellest välja arvata kambri sisustuse, sh kambris paikneva WC pindala.

EIK seisukohtadest ega Eesti õigusaktidest ei tulene, et kambris oleks pidanud olema 3 või

2,5 m2 vaba põrandapinda isiku kohta.

2)

Vastustaja esitatud andmetest nähtub kokkuvõtlikult, et vaadeldaval perioodil viibis

kaebaja kambrites, kus oli ruumi vähem kui 3 m2 kinnipeetava kohta, kokku 285 päeval:

sellest 139 päeva kambris nr 48; 8 päeva kambris nr 133; 16 päeva kambris nr 214; 80 päeva

kambris nr 415 ja 42 päeva kambris nr 429. Ülejäänud aja oli kaebajale kambris tagatud

vähemalt 3 m2 põrandapinda. Kamber nr 48, kus enamuse ajast oli põrandapinda kinnipeetava

kohta 2,67 m2, asus avatud osakonnas, mis tähendab, et kambri uks oli suletud vaid öörahu

ajaks ning muul ajal ei pidanud kinnipeetavad pidevalt kambris viibima. Seetõttu ei saa

kaebaja kinnipidamist kambris nr 48 pidada õigusvastaseks ning inimväärikust alandavatest

kinnipidamistingimustest saab rääkida üksnes 146 päeva puhul.

3)

Kambrites, kus kaebajat 146 päeva vältel kinni peeti, jäi pindala iga seal viibinud isiku

kohta vahemikku 2,67 kuni 2,98 m2. Selle aja jooksul olid kaebaja kinnipidamistingimused

inimväärikust alandavad. Samas ei olnud ruumi niivõrd vähe, et see oleks saanud põhjustada

kaebajale märkimisväärseid kannatusi. Kui kambrites oleks neil päevil olnud tagatud 3 m2

suurune pindalamiinimum, ei oleks neis kinni peetud isikutel olnud võimalik teha

märkimisväärselt midagi sellist, mida ei olnud võimalik teha väiksemates kambrites, ent mille

tegemine oleks heaolu või elukvaliteeti oluliselt parandanud. Samuti ei saa väita, et 3 m2

suuruse miinimumi täitmisel oleks olnud privaatsust oluliselt rohkem, kui kaebajal seda

praegusel juhul oli. Kaebaja heaolu kõnealustes kambrites ei oleks saanud olla 3 m2

miinimumnõude täitmise korral oluliselt suurem, mistõttu ei saa kaebajale tekkinud

mittevaraline kahju olla märkimisväärne. Viimast kinnitab ka asjaolu, et kaebaja ei esitanud

neis tingimustes viibimise ajal kordagi avaldusi ega kaebusi vähese ruumi kohta.

4)

Kohus arvestab RVastS §-s 13 sätestatud vastutuse piirangutega ning kahju põhjustaja

süü vormiga. Kaebaja hoidmine vaidlusalustes kambrites ei olnud kantud vanglateenistuse

soovist põhjustada kaebajale kannatusi või rohkem ebameeldivusi, kui vangistusega

paratamatult kaasneb, vaid oli tingitud objektiivsest paratamatusest ning selle vältimine ei

olnud vangla võimuses. Seejuures ei eksinud vangla otseselt õigusaktides kehtestatud normide

vastu: kaebajat ei peetud kinni kambrites, kus oleks ühe kinnipeetava kohta olnud ruumi alla

2,5 m2.

5)

Põhiõiguste rikkumine ei pruugi endaga alati kaasa tuua kahju hüvitamist rahas.

Olukorras, kus vangistuse tingimused ei ole päris nõuetekohased ega täielikus kooskõlas

inimväärikuse austamise põhimõttega, ent samas ei saanud neist ebakohastest tingimustest

tekkida isikule mingisuguseid olulisi või raskeid kannatusi, ei ole sellest tuleneva

inimväärikuse alandamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamine rahas põhjendatud.

EIK poolt kohtuasjas Tunis vs Eesti määratud hüvitisega samas suurusjärgus hüvitis annaks

kaebajale oluliselt suurema heaolu, kui oleks andnud viibimine kambrites, kus oli tagatud 3

m2 miinimumnõue. Kaebajale inimväärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju

kohaseks hüvitamise viisiks on praegusel juhul kahju rahas kompenseerimise asemel

kohtuotsusega kahju põhjustanud tegevuse õigusvastasuse tuvastamine.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. RR palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 28.04.2015 otsus tühistada

rikkumise ulatuse tuvastamise, hüvitise väljamõistmise ja menetluskulude hüvitamise osas

ning teha asjas uus otsus, millega mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja mõistlik hüvitis

kohtu äranägemisel ning kaebaja menetluskulud.

3-15-253

5(12)

1)

EIÕK-s sätestatud õigused ja vabadused on Eesti siseriikliku õigussüsteemi osa. Kui

kohus ei lähtu EIK poolt konventsioonile antud tõlgendusest, on tegemist materiaalõiguse

ebaõige tõlgendamisega. Halduskohus on rahalist hüvitist välja mõistmata jättes läinud

vastuollu EIK praktikaga ning seega ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. EIK praktikaga ei

ole kooskõlas ka halduskohtu seisukoht, et kambri põrandapinna suurust hinnates tuleb selle

hulka arvata ka kambris paikneva WC pindala. Halduskohus ei hinnanud, kas kaebajal oli

öösel olemas juurdepääs WC-le. Samuti jättis kohus tähelepanuta selle, et EIK praktika

kohaselt on 3 m2 indikaator, mis näitab ilmselgelt inimväärikust alandavat kohtlemist.

2)

Halduskohus vähendas ebaõigesti esindajakulu 50% võrra ja mõistis vastustajalt kaebaja

kasuks välja menetluskulu üksnes summas 100 eurot. Sisuliselt on halduskohus kaebuse

rahuldanud, arvestades, et kaebaja jättis hüvitise suuruse kohtu otsustada ning kohus pidas

kaebajale tekitatud mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks tuvastada rikkumine

kohtuotsuse resolutsioonis. Seega kohaldas halduskohus ebaõigesti HKMS § 108 lõikeid 1 ja

2. 8. Tallinna Vangla vaidleb RR apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see

rahuldamata.

1)

Arvestades, et EIK on alati keeldunud määramast, milline ruutmeetrite arv peab olema

kinnipeetavale tagatud muid faktoreid arvesse võtmata, et kohtlemist pidada EÕIK art-ga 3

kooskõlas olevaks, ei saa alati lähtuda EIK praktikast. Halduskohus ei pidanud ega saanudki

hüvitist välja mõista pelgalt seetõttu, et EIK on mõnel juhul sarnases vaidluses rahalise

hüvitise välja mõistnud, vaid kohus pidi tegema otsuse kõiki asjaolusid ja tõendeid kogumis

hinnates.

2)

Halduskohtu metoodika põrandapinna suuruse arvutamisel on õiguspärane ja kooskõlas

kehtiva õigusega. See, kas WC on kambri osa või mitte, ei ole hinnangu küsimus, vaid

kehtiva õiguse tõlgendamine. Kui WC asub kambris sees, siis on ta kambri osa. Samuti ei tule

kambri pinnast maha arvata mööbli alla jäävat pinda.

3)

Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebaja taotletud õigusabikulu oli ebamõistlikult

suur. Kuna otsuses oli vaidluse all 1027 päeva, kuid kohus tuvastas vangla tegevuse

õigusvastasuse vaid 146 päeva osas, ei ole alust öelda, et kohus on kaebuse sisuliselt

rahuldanud.

9. Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 28.04.2015 otsuse

Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamise ja kaebaja kasuks menetluskulude

väljamõistmise osas tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus täielikult rahuldamata

jätta.

1)

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei tuvastanud oma 20.06.2014

otsuses nr 3-4-1-9-14 VSKE § 6 lg 6 vastuolu põhiseadusega. Seega oli kuni 31.12.2013

kehtinud VSKE § 6 lg 6 põhiseadusega kooskõlas ja kehtiv. Tallinna Vangla lähtus kuni

31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas RR-le vähemalt 2,5 m2

põrandapinda – seda on ka halduskohus oma otsuses nentinud. Vangla tegevus on vastanud

siseriiklikule õigusele ja olnud seeläbi õiguspärane.

2)

Halduskohus on EIK praktikat arvestanud valikuliselt ja jätnud kõrvale olulised

seisukohad, mis välistavad võimaluse lugeda alla 3 m2 põrandapinda isiku kohta kambris

automaatselt EIÕK art 3 rikkumiseks. 06.02.2014 lahendis Semikhvostov vs Venemaa

(avaldus nr 2689/12) märkis EIK, et on alati keeldunud määramast, milline ruutmeetrite arv

peab olema kinnipeetavale tagatud muid faktoreid arvesse võtmata, et kohtlemine oleks

kooskõlas EÕIK art-ga 3. 12.03.2015 lahendis Muršić vs Horvaatia (avaldus nr 7334/13) asus

EIK seisukohale, et ruum alla 3 m2 ei ole alati automaatselt EIÕK art 3 rikkumine. EIK

3-15-253

6(12)

märkis, et kuigi isiklik ruum alla 3 m2 tõstatab arvestatava eelduse art 3 rikkumise kohta,

välistab teatud juhtudel muude tingimuste kogumist tulenev kompenseeriv mõju art 3

rikkumise. Seega ei ole EIK-i seisukohad isikliku ruumi küsimuses olnud niivõrd

järjepidevad, et Tallinna Vangla oleks pidanud neid järgima. Seetõttu ei ole õige Tallinna

Halduskohtu järeldus, et 146 päeval, mil RR-le oli tagatud kambris põrandapinda isiku kohta

alla 3 m2, on automaatselt EIÕK art 3 rikkumine ja inimväärikust alandav kohtlemine.

3)

Kohus ei ole otsuses selgitanud, mis hetkest pidi Eesti riik EIK-i kindlalt välja

kujunenud seisukohast põrandapinna küsimuses aru saama. Samuti ei võtnud kohus

seisukohta vastustaja kirjeldatud Eesti riigi tegevuse osas ega põhjendanud, miks see

praegusel juhul arvestatav ei ole. Eeltooduga on kohus rikkunud põhjendamiskohustust.

4)

Tallinna Vangla ei ole oma tegevusega RR inimväärikust alandanud, mistõttu on

kaebuse osaline rahuldamine ning Tallinna Vangla tegevuse RR paigutamisel 146 päeval

õigusvastaseks tunnistamine ja kaebaja kasuks menetluskulu summas 100 eurot välja

mõistmine põhjendamatu ja õigusvastane.

10. RR vaidleb Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata.

3 m2 suuruse põrandapinna tagamine ei tähenda automaatselt, et rikkumist ei esinenud. EIK

praktika kohaselt on alla 3 m2 suuruse põrandapinna puhul igal juhul tegemist inimväärikuse

alandamisega ning kannatanule tuleb välja mõista hüvitis. Kui isiklik ruum jääb vahemikku 3

– 4 m2, tuleb lisaks arvestada ka muid asjaolusid. Vangla sisekorraeeskiri ei ole varasemalt

takistanud EIÕK rikkumise tuvastamist ning Eesti riigilt rahalise hüvitise väljamõistmist.

Praeguses asjas on jäetud arvestamata kambris paikneva mööbliga, mistõttu ei olnud ruumis

tagatud vabalt liikumine. Samuti on jäetud arvestamata asjaolu, et viibides kambrites, kus

puudus tualett, ei olnud kaebajal öisel ajal võimalust WC-d kasutada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Kaebuses nõudis RR mittevaralise kahju hüvitamist seoses tema kinnipidamisega Tallinna

Vanglas ebainimlikes tingimustes kokku 1361 päeva jooksul ajavahemikes 25.03.2010–

04.06.2013 ning 11.06.2013–01.01.2014. Halduskohus jättis 28.04.2015 määrusega kaebuse

HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata osas, mis puudutab ajavahemikus

25.03.2010–03.03.2011 kaebaja väärikust alandavates tingimustes kinni pidamisega tekitatud

kahju hüvitamist. Menetlusosalised halduskohtu 28.04.2015 määrust vaidlustanud ei ole.

Halduskohtu

vaidlustatud

otsus

puudutab ajavahemikke

04.03.2011–04.06.2011

ja

11.06.2013–01.01.2014.

12. Halduskohus leidis, et kaebaja kinnipidamistingimused olid ajavahemike 04.03.2011–

04.06.2011 ja 11.06.2013–01.01.2014 jooksul väärikust alandavad ja õigusvastased kokku

146 päeval, mil kaebajal oli isiklikku ruumi vähem kui 3 m2. Seejuures lähtus halduskohus

kambrite puhul, kus WC-nurk asus kambris sees, põrandapinna suuruse hindamisel kogu

kambri pindalast, sh WC-nurga alla jäävast pinnast. Halduskohus asus kokkuvõttes

seisukohale, et kaebajale tekitatud mittevaraline kahju ei olnud märkimisväärne, mistõttu ei

ole põhjendatud rahalise hüvitise väljamõistmine, vaid piisab selle asemel vangla tegevuse

õigusvastasuse tuvastamisest.

13. Tallinna Vangla leiab apellatsioonkaebuses, et kuna kaebajale olid tagatud Eesti

õigusaktidele, sh VSKE § 6 lg-le 6 vastavad kinnipidamistingimused, oli vangla tegevus

õiguspärane. Vastustaja arvates ei saa lähtuda põrandapinna miinimumnõude osas EIK

praktikast, kuna EIK on alati keeldunud määramast, milline ruutmeetrite arv peab olema

3-15-253

7(12)

kinnipeetavale tagatud muid asjaolusid arvestamata, et kinnipeetava kohtlemine oleks

kooskõlas EIÕK art-ga 3.

14. RR peab halduskohtu otsust ebaõigeks seetõttu, et halduskohus ei ole juhindunud EIK

praktikast sarnastel juhtumitel rahalise hüvitise väljamõistmise osas. Samuti on halduskohus

kaebaja arvates EIK praktikat arvestamata lähtunud kogu kambri pindalast, jättes kinnipeetava

isikliku ruumi arvutamisel WC ja mööbli alla jääva pinna ebaõigesti kambri põrandapinna

hulgast maha arvamata.

15. Ringkonnakohus lahendab esmalt Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse (I), seejärel RR

apellatsioonkaebuse (II) ning lõpuks jagab menetluskulud (III).

I

16. Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

17. Vaadeldaval perioodil kehtis VSKE § 6 lg 6 v.r, mis sätestas, et kinnipeetavale on toas või

kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Sama nõue kehtis ka vahistatule (VSKE §

1 lg 2).

Tallinna Vangla viitab, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium kontrollis

20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14 nimetatud normi põhiseaduspärasust osas, milles see nägi

ette, et kinnipeetava isiklik ruum peab kambris olema vähemalt 2,5 m2, aga võib olla väiksem

kui 3 m2, kuid ei tuvastanud normi vastuolu põhiseadusega.

Tallinna Vangla jätab aga piisava tähelepanuta viidatud otsuse põhjendused, mille tõttu

Riigikohus asus seisukohale, et VSKE § 6 lg 6 v.r ei olnud põhiseadusega vastuolus.

Kolleegium möönis, et 2,5 m2 on sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris

viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav (p 37), kuid samas ei pidanud Riigikohus 2,5

m2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta siiski nii väikeseks pindalaks, mille puhul

saab inimväärikuse alandamist eeldada. Riigikohus selgitas, et näiteks olukorras, kus isiku

kohta on tagatud küll kõigest 2,5 m2 põrandapinda, aga isik on kohustatud kambris viibima

üksnes ööajal ja seejuures on tagatud piisav ventilatsioon, kohane temperatuur, öörahu ja

muud vajalikud tingimused väljapuhkamiseks, ei pruugi olla tegemist inimväärikuse

alandamisega. Seetõttu kontrollis Riigikohus, kas regulatsioon kogumis tingis vältimatult

isiku inimväärikust alandava kohtlemise (p 38) ning jõudis järeldusele, et VSKE ja VangS

regulatsioon kogumis ei näinud ette kinnipeetava ega vahistatu pikaajalist vähese

põrandapinnaga

kambris

hoidmise

kohustust,

jättes

vanglale

kui

haldusorganile

kaalutlusruumi kinnipidamistingimuste täpsemaks määramiseks. Kui määrused ja seadused

jätavad haldusorganile kaalutlusruumi, siis ei sõltu määruste ega seaduste põhiseaduspärasus

sellest, kas haldusorgan rakendab kaalutlusruumi (põhi)seaduspäraselt. Kui haldusorgan

toimib (põhi)seadusvastaselt, on küll tegemist rikkumisega, aga see ei muuda seaduspärast

tõlgendust ja tegevust võimaldavaid norme põhiseadusevastaseks. Riigikohus osutas, et

kinnipidamise täpsemad tingimused sätestatakse vangla direktori kinnitatavas vangla

kodukorras (p 40), VSKE näeb ette minimaalse vaba aja osakonnas liikumiseks ning iga

vangla kodukord sätestab selle täpsemalt ja võib ette näha pikema aja (p 39).

18. 2,5 m2 suuruse miinimumnõude kehtivus ja selle järgimine vangla poolt kohtuotsuses

tuvastatud ajal ei vii vältimatult järeldusele, et kinnipidamistingimused olid õiguspärased ja

isikule ei saanud tekkida inimväärikuse alandamisega kaasnevat mittevaralist kahju. Samuti ei

saa üksnes selle põhjal, et kinnipeetavale ei tagata isiklikku ruumi vähemalt 3 m2, järeldada

tingimata isiku õigusvastast ja inimväärikust alandavat kohtlemist (Riigikohtu 15.06.2015

määrus nr 3-3-1-20-15, p 17; EIK 12.03.2015 lahend Muršić vs Horvaatia (avaldus nr

7334/13)).

Kinnipidamistingimused

võivad

olla

vastuolus

õigusega

inimväärikale

3-15-253

8(12)

kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme.

Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle

inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest

asjaoludest, muu hulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest

mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise

tingimustest (Riigikohtu otsuse nr 3-4-1-9-14 p 36). Seega tuleb igal konkreetsel juhul

hinnata, kas vangla toimis õiguspäraselt ja järgis VangS § 41 lg-st 1 tulenevat kohustust

kohelda kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ja kindlustab, et karistuse

kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult

kaasnevad vanglas kinnipidamisega.

19. Praeguses asjas on halduskohus tuvastanud, et osa Tallinna Vanglas veedetud ajast viibis

kaebaja suletud sektsioonis (kambrid nr 121, 126, 133, 136, 214, 215, 402, 415, 421, 429 ja

433), osa ajast avatud sektsioonis (kambrid nr 45, 46 ja 48) ning lisaks viibis kaebaja ka

kartserikambrites nr 71, 72, 81, 88 ja 89. Avatud osakonnas saavad kinnipeetavad vangla

selgituse kohaselt sektsiooni piires päevasel ajal vabalt ringi liikuda, suletud osakonnas

seevastu peavad kinnipeetavad üldjuhul kogu päeva, v.a tunniajane jalutuskäik kord päevas,

viibima lukustatud kambris. Halduskohus tuvastas, et kambrites, kus kaebaja viibis, ei olnud

igal ajal tagatud vähemalt 3 m2 põrandapinda (arvestades selle hulka ka kambris paikneva WC

pinna) iga kambris kinni peetava isiku kohta. Suletud sektsioonis asuvate kambrite (nr 133,

214, 415 ja 429) osas leidis halduskohus, et alla 3 m2 põrandapind ei ole kooskõlas

inimväärikuse austamise põhimõttega.

20. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kui kinnipeetav viibib peaaegu kogu päeva

lukustatud kambrisse suletuna ning selles kambris on iga seal kinni peetava isiku kohta

põrandapinda vähem kui 3 m2, on üldjuhul tegemist inimväärikust alandavate

kinnipidamistingimustega. Sellisel juhul on vangla tegevus õigusvastane sõltumata sellest, kas

kinnipeetavale oli tagatud VSKE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalne põrandapind. On tõsi, et

EIK on alati keeldunud üheselt määramast, kui mitu ruutmeetrit põrandapinda peab olema

kinnipeetavale EIÕK nõuete järgimiseks tagatud, kuna arvestada tuleb ka muude asjaoludega,

nagu kinnipidamise kestus, võimalus väljas liikuda, kinnipeetava füüsiline ja vaimne seisund

(EIK 06.02.2014 lahend Semikhvostov vs Venemaa (avaldus nr 2689/12), p 79). Tingimused,

milles kaebaja Tallinna Vanglas suletud osakonnas viibis, erinevad oluliselt vastustaja

viidatud EIK lahendis Muršić vs Horvaatia kirjeldatud tingimustest. Nimelt ei viibinud selles

asjas avaldaja ööpäevaringselt (v.a ühetunnine jalutuskäik) lukustatud kambris; perioodid, mil

tema kasutuses oli isiklikku pinda vahemikus 2,8-2,86 m2, olid lühiajalised ja ruumikitsikuses

viibitud aeg kokku oli kinnipidamise üldise kestusega võrreldes lühike; samuti olid

sportimisvõimalused avaramad.

21. Tallinna Vangla heidab halduskohtule lisaks ette, et kohus ei selgitanud oma otsuses, mis

hetkest pidi Eesti riik aru saama EIK seisukohast põrandapinna küsimuses, arvestades, et EIK

seisukohad ei ole selles osas olnud täiesti järjepidevad. Ringkonnakohus möönab, et piisava

põrandapinna suurust on eelpool märgitut arvestades keeruline määratleda. Samas oli

praeguses asjas vaidluse all olevaks ajaks olemas piisavalt EIK praktikat (nt 07.04.2005

lahend Karalevičius vs Leedu (avaldus nr 53254/99); 11.02.2010 lahend Salakhutdinov vs

Venemaa (avaldus nr 43589/02); 20.10.2011 lahend Mandić ja Jović vs Sloveenia (avaldused

nr 5774/10 ja 5985/10)) kinnipidamistingimuste, sh põrandapinna osas, võimaldamaks riigil

hinnata, milline peaks olema piisav põrandapind, arvestades seejuures kinnipeetava muid

liikumisvõimalusi. Kohtupraktika edasiarenemine EIÕK tõlgendamisel ei tähenda, et kohus

saab mittenõuetekohastes kinnipidamistingimustes kinnipidamisega tekitatud kahju hüvitamise

nõude lahendamisel jätta arvestamata EIÕK art 3 tõlgendamist puudutavad hilisemad

kohtulahendid ja piirduda üksnes kinnipidamise vastavuse hindamisega siseriiklikule õigusele.

3-15-253

9(12)

22. On üldteada, et kinni peetavate isikute liikumis- ja sportimisvõimalused Tallinna Vanglas

on üsna piiratud, iseäranis neil, kes viibivad suletud osakondades. CPT märkis oma 2007.

aasta külastuse kohta koostatud 2011. aasta aruandes (p 53), et ühiskambrites peaks

põrandapinda ühe kinnipeetava kohta olema vähemalt 4 m2. Seega pidi vanglale olema

piisavalt selge, et 2,5 m2 ei ole alati piisav põrandapind. Isegi kui ümberkorralduste tegemine

piisava põrandapinna tagamiseks oli vangla jaoks keeruline ning kui kõikidele

kinnipeetavatele lihtsalt ei olnud igal ajal võimalik tagada vähemalt 3 m2 põrandapinda, ei ole

vastustaja näidanud, et vanglal ei olnud võimalik ülerahvastatud kambrites viibivatele

kinnipeetavatele ruumipuudust vähemalt osaliselt kompenseerida näiteks täiendavate

regulaarsete liikumis- ja sportimisvõimaluste andmisega. Riik on küll asunud võtma abinõusid

vanglate ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, kuid see ei välista rikkumise tuvastamist.

23. Vangla on välja toonud, et perioodil 23.08.2011–28.11.2013 sai kaebaja osaleda

sotsiaalprogrammides, õppida üldhariduskooli 9. klassis ja kutseharidussüsteemis puidu erialal

ning lisaks kohtus kaebaja korduvalt ametnike ja lähedastega. Ringkonnakohus märgib, et

need tegevused kompenseerivad osaliselt ruumipuudust kambris ning nendega tuleb arvestada

hüvitise suuruse kindlaksmääramisel, kuid ka väljaspool kambrit toimuvates tegevustes

osalemine ei välista kinnipidamistingimuste õigusvastasust.

II

24. RR apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

25. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kinnipeetava isikliku ruumi

arvutamisel tuleb tualeti alune pind arvata kambri pinna hulka. Sanitaarnurka ei saa

olemuslikult pidada selliseks ruumi osaks, mida võib inimväärikusele vastava põrandapinna

suuruse arvestamisel arvata eluruumi hulka. Arvestades selle kasutusotstarvet ja eraldatust

ülejäänud kambrist, ei leevenda kambris paikneva WC alune pind mingil moel ülerahvastatuse

probleemi. Seisukohta, et tualeti alune pind tuleb kambri pinnast maha arvata, on Tallinna

Ringkonnakohus varem väljendanud 18.05.2015 otsuses nr 3-13-821 (p 10), 28.05.2015

otsuses nr 3-13-70245 (p 12) ja 25.06.2015 otsuses nr 3-14-52725 (p 15) ning jääb selle

seisukoha juurde. Seisukohale, et kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna

määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et VSKE § 7 lg 1 p-s 7 on seda nimetatud kambri

sisustusse kuuluvana, on asunud ka Tartu Ringkonnakohus näiteks 15.04.2015 otsuses nr 3-

13-1610 (p 11). Samuti saab EIK lahendist Tunis vs Eesti järeldada, et EIK kujundas oma

seisukoha, tuginedes asjaoludele, mille puhul isikliku ruumi arvutamisel oli kambri pinna

hulgast välja arvatud WC alune pind (EIK 19.12.2013 otsuse p-d 9, 10, 38, 46).

26. Seevastu mööbli (voodid, laud, toolid jm) alla jääva pinna mahaarvamist ringkonnakohus

põhjendatuks ei pea. VSKE § 7 lg-s 1 on ette nähtud kambri sisustuse kohustuslikud

elemendid, mille puudumisel oleks kinnipidamistingimused õigusvastased. Seisukohale, et

mööblialust pinda ei tule isikliku ruumi arvutamisel maha arvata, on Tallinna

Ringkonnakohus väljendanud ka 18.12.2014 otsuses nr 3-14-50078 (p 10) ja 18.05.2015

otsuses nr 3-13-821 (p 10). Samale seisukohale on asunud ka Tartu Ringkonnakohus

15.04.2015 otsuses nr 3-13-1610 (p 12). EIK on mööbli arvesse võtmist oluliseks pidanud

juhtudel, kus see takistab liikumist (vt nt 10.01.2012 lahend Ananyev jt vs Venemaa,

(avaldused nr 42525/07 ja 60800/08), p 148). Kaebaja väide, et mööbli tõttu oli raskendatud

ruumis vabalt liikumine, ei ole praegusel juhul usutav. Arvestades kambrite üldpindasid ja

kohtade arvu ning voodite ja muu inventari alla eeldatavalt jäävat pinda, võib eeldada, et

kambrites oli piisaval määral vaba ruumi, et mööbliesemete vahel takistusteta liikuda.

27. Halduskohus on õigesti eristanud ajavahemikke, mil kaebaja viibis suletud osakonnas,

neist, mil kaebaja viibis avatud osakonnas. Avatud osakonnas (s.o kambrites nr 45, 46, 48)

3-15-253

10(12)

viibis kaebaja ajavahemikel 09.11.2011–03.09.2013 ja 11.11.2013–01.01.2014. Vangla

selgituse kohaselt suleti kambrites nr 45, 46 ja 48 uksed vaid öörahu ajaks. Vastustaja esitatud

tabelist nähtub, et kambrites nr 45 ja 46 oli alati vähemalt 3 m2 põrandapinda kinnipeetava

kohta ning kambris nr 48 oli osa ajast (139 päeva), mil kaebaja seal viibis, põrandapinda

kinnipeetava kohta vähem kui 3 m2 (minimaalselt 2,67 m2). Halduskohus leidis, et kuna

kamber nr 48 asub avatud osakonnas, ei saa kaebaja kinnipidamist kambris nr 48 pidada

inimväärikust alandavaks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et võimalus liikuda

päevasel ajal osakonna piires väljaspool kambrit kompenseeris praegusel juhul ruumipuuduse

kambris. Kaebajale oli kambris nr 48 tagatud vähemalt 2,67 m2 põrandapinda ning perioodid,

kus põrandapind ühe isiku kohta oli alla 3 m2, vaheldusid perioodidega, kus põrandapinda oli

üle 3 m2. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud ruumikitsikuse mõju seetõttu kaebajale niivõrd

intensiivne, et oleks põhjust rääkida inimväärikuse alandamisest. Suurema osa avatud

osakonnas viibitud ajast (576 päeva) oli kambrites tagatud põrandapinda rohkem kui 3 m2

kinnipeetava kohta.

28. Kaebaja on märkinud, et avatud osakonnas, kus tualetid asuvad väljaspool kambrit, ei

olnud tal võimalik öösel tualetti kasutada. See kaebaja väide on paljasõnaline. Asjaolu, et

kambris tualetti pole ja kambri uks ööseks suletakse, ei tähenda, et kinnipeetaval poleks

võimalik vajaduse korral kutsuda valvur, kes ta tualetti laseb. Kaebaja ei ole välja toonud

ühtegi juhtumit, kus tal oleks tekkinud öösel vajadus tualetti kasutada, kuid valvurit kutsudes

ei tulnud kedagi või siis pidi kaebaja tualetti laskmist ebamõistlikult kaua ootama.

Ringkonnakohus märgib, et kuna kaebaja ei nimetanud tualeti kasutamise piiramise küsimust

vanglale esitatud taotluses, ei saa kohus seda käesoleva kahjunõude lahendamisel arvestada.

29. Seega ei olnud tingimused avatud osakonna kambrites nr 45, 56 ja 48, kus kaebaja viibis

kokku 715 päeva, inimväärikust alandavad. Kartserikambrites nr 71, 72, 81, 88 ja 89 (WC ei

olnud kambrist eraldatud) viibimise ajal oli kaebajale alati tagatud üle 3 m2 põrandapinda.

Muude tingimuste osas ei ole kaebaja kartserikambritele eraldi etteheiteid teinud. Seetõttu ei

ole alust kaebaja kinnipidamist ka nendes kambrites pidada inimväärikuse alandamiseks.

Avatud osakonnas ja kartserikambrites viibitud aega puudutavas osas tuleb kaebus jätta

rahuldamata.

30. Eeltoodut arvestades on inimväärikuse seisukohast problemaatiline eelkõige kaebaja

kinnipidamine kambrites, mis asusid suletud osakonnas, kus kaebaja viibis ööpäevaringselt

(v.a ühetunnine jalutuskäik kord päevas) lukustatud kambris. Halduskohus leidis, et ebapiisav

põrandapind oli kambrites nr 133, 214, 415 ja 429 kokku 146 päeva vältel, arvestades

põrandapinna nõude täitmisel ka kambris asuva tualeti alla jäävat pinda. Kui WC-alune pind

põrandapindalast maha arvata, viibis kaebaja kambrites, kus oli iga seal kinni peetava isiku

kohta põrandapinda vähem kui 3 m2, järgmiselt: kambris nr 421 – 12 päeva; kambris nr 415 –

80 päeva; kambris nr 433 – 59 päeva; kambris nr 429 – 42 päeva; kambris nr 133 – 20 päeva;

kambris nr 214 – 16 päeva; kambris nr 126 – 2 päeva. Seega viibis kaebaja inimväärikust

alandavates tingimustes kokku 231 päeva vältel.

31. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud halduskohtu seisukoht, et praegusel juhul

piisab kaebajale tekkinud mittevaralise kahju hüvitamiseks Tallinna Vangla tegevuse

õigusvastasuse tuvastamisest. Iseenesest võib olla tõsi, et kui kambrites, kus kaebaja viibis,

oleks olnud igal ajal vähemalt 3 m2 kinnipeetava kohta, ei oleks tal tõenäoliselt olnud

võimalik teha midagi sellist, mida ei olnud võimalik teha väiksemates kambrites, kuid mille

tegemine oleks kaebaja heaolu oluliselt parandanud. Selle väitega aga ei saa praegusel juhul

õigustada mittevaralise kahju eest hüvitise välja mõistmata jätmist. Ringkonnakohus märgib,

et 3 m2 saab pidada minimaalseks nõudeks suletud osakondades viibivate kinnipeetavate

jaoks, kelle liikumisvõimalused väljaspool kambrit piirduvad sageli üksnes ühetunnise

3-15-253

11(12)

jalutuskäiguga päevas. Nii EIK kui ka CPT on soovitavaks pidanud põrandapinda vähemalt 4

m2 ühe kinnipeetava kohta.

32. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis

tagab õiglase hüvitise, arvestades seejuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud

kriteeriume. Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid

arvestades ja diskretsiooni alusel. RVastS § 13 lg 1 p 3 kohaselt arvestatakse hüvitise suuruse

määramisel muu hulgas õiguste rikkumise raskust. Hüvitise suuruse määramisel on

kohtlemise kestus üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub

rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus. Arvestada tuleb nii kinnipidamise

üldist kestust kui ka konkreetsete ajavahemike pikkust eraldi, sest kinnipidamistingimused ei

pruugi olla kogu aeg samasugused ja ühesuguse mõjuga isiku õigustele (Riigikohtu

10.10.2013 otsus nr 3-3-1-38-13, p-d 21, 23). Kohtlemise kestuse määravat rolli hüvitise

suuruse määramisel on rõhutanud ka EIK (vt nt 10.01.2012 lahend Ananyev jt vs Venemaa

(avaldused nr 42525/07 ja 60800/08), p 172). Inimväärikust alandavates tingimustes viibimise

suhteliselt pikka kestust (kumulatiivset mõju) arvestades ei ole rikkumine praegusel juhul

sedavõrd väheoluline, et lugeda kohaseks hüvitiseks vangla tegevuse õigusvastasuse

tuvastamist.

33. Muus osas peale põrandapinna ei ole kaebaja kinnipidamistingimustele etteheiteid teinud,

s.o võib eeldada, et kambrites olid olemas VSKE § 7 lg-s 1 nimetatud sisustuselemendid;

kambrid olid piisavalt valgustatud ja köetud; öörahu ajal (22:00–06:00) sai kaebaja välja

puhata; kaebaja sai iga päev vähemalt ühe tunni värskes õhus jalutada; võimaluste piires olid

tagatud meelelahutus ja infovajaduse rahuldamine.

34. Ruumipuudust leevendavate asjaoludena on vangla välja toonud kaebaja osalemise

sotsiaalprogrammides, õppimise ning kohtumised ametnike ja lähedastega, mis kõik toimusid

väljaspool kambrit. Ringkonnakohus võtab lisaks arvesse, et kaebaja ei pidanud

ülerahvastatud kambrites viibima 231 päeva järjest, vaid suletud osakonnas viibides oli

ajavahemikke, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli 3 m2 või enam ning suurema osa

vaidluse all olevast vahemikust veetis kaebaja avatud osakonnas. Praegusel juhul on

õiguspärased tingimused vaheldunud õigusvastaste tingimustega ning erilist tähelepanu tuleb

pöörata pikematele ruumikitsikuses veedetud perioodidele, eelkõige vahemikud 04.03.2011–

25.04.2011 ja 19.05.2011–10.11.2011, kuhu jäid vaid üksikud päevad, mille vältel oli

põrandapinda kinnipeetava kohta üle 3 m2. On usutav, et Tallinna Vangla ei põhjustanud

kaebajale kahju tahtlikult ning on asunud ülerahvastatuse probleemiga tegelema. Asjas ei ole

tuvastatud kitsaste elutingimuste mõju raskendavaid asjaolusid ega seda, et kaebaja oleks

vastavates tingimustes viibides ebapiisava põrandapinna kohta vanglale avaldusi või kaebusi

esitanud. Eeltoodut arvestades ei ole praeguses asjas põhjendatud hüvitise väljamõistmine

sellises suurusjärgus, nagu mõistis EIK välja näiteks asjas Tunis vs Eesti (ligi 10 eurot päeva

kohta).

35. Ringkonnakohus peab praeguses asjas kaebajale 231 päeva vältel inimväärikust

alandavates tingimustes kinni pidamisega tekitatud mittevaralise kahju kohaseks hüvitiseks

600 eurot. Ringkonnakohus tühistab HKMS § 200 p 3 alusel halduskohtu otsuse ning teeb

asjas uue otsuse, millega rahuldab RR kaebuse osaliselt ning mõistab tema kasuks Tallinna

Vanglalt välja 600 euro suuruse kahjuhüvitise.

III

36. Kuna ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja teeb lahendi asja uueks arutamiseks

saatmata, tuleb muuta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). HKMS § 108 lg 2 kohaselt

3-15-253

12(12)

jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse

rahuldamisega.

Kaebaja taotles õiglast hüvitist kohtu äranägemisel (HKMS § 38 lg 2 teine lause), mistõttu ei

ole praegusel juhul võimalik kaebuse rahuldamise ulatuse ja menetluskulude jagamise

proportsiooni määratlemisel lähtuda kaebaja poolt taotletud ja kohtu poolt välja mõistetud

summade võrdlusest. Halduskohus on kaebuse rahuldamise ulatuse määramisel õigesti

lähtunud sellest, mitme päeva osas kaebaja väidetust kohus rikkumise tuvastas. Kaebaja väitis

oma õiguste rikkumist 1361 päeva vältel. Ringkonnakohus tuvastas kaebaja õiguste rikkumise

231 päeva osas, s.o kaebus kuulub rahuldamisele ligikaudu 17% ulatuses.

37. Kaebaja menetluskuludeks halduskohtus olid 250 euro suurune riigilõiv ning 1324,80 euro

suurune õigusabikulu. Halduskohus leidis, et kaebaja õigusabikulu halduskohtus oli

ülemäärane: tegemist ei ole õiguslikult ega faktiliselt keeruka vaidlusega, mille puhul oleks

põhjendatud advokaadi töö 9 tunni ja 12 minuti ulatuses. Halduskohus vähendas kaebaja

menetluskulu HKMS § 109 lg 6 alusel 50% võrra. Ringkonnakohus nõustub selles osas

halduskohtuga, s.o kaebaja põhjendatud kuludeks halduskohtus tuleb lugeda 912,40 eurot

(250+662,40). Seega tuleb kaebaja kasuks esimese astme kuludena vastustajalt välja mõista

155,10 eurot (912,40×0,17).

38. Tallinna Vangla on riigilõivu tasumisest HKMS § 15 lg-te 2 ja 3 ning § 104 lg 10 alusel

vabastatud.

39. RR taotleb apellatsiooniastmes 744 euro (sh käibemaks) suuruse õigusabikulu

väljamõistmist. Advokaadibüroo arve tasumine on tõendatud kassa sissetuleku orderiga (tl

114). Arve on kaebaja eest tasunud kolmas isik (MK), nagu ka halduskohtus. HKMS § 109 lg

5 kohaselt ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis

need muu isik. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa vajalikud ja põhjendatud

kohtumenetluse kulud olla kõrgema astme kohtus üldjuhul suuremad, kui need olid

madalamas astmes (vt nt Riigikohtu otsused nr 3-3-1-14-13 (p 19) ja nr 3-3-1-67-14 (p 40.1)).

Seda arvestades peab ringkonnakohus põhjendatuks vähendada kaebaja apellatsiooniastme

menetluskulusid selliselt, et need ei ületaks esimese astme kohtus toimunud menetluse

põhjendatud kulusid, s.o 662,40 eurot (sh käibemaks). Kuna kaebus rahuldatakse 17%

ulatuses ja samas ulatuses tuleb rahuldatuks lugeda ka apellatsioonkaebus, kuulub Tallinna

Vanglalt RR kasuks apellatsiooniastme menetluskuludena välja mõistmisele 112,60 eurot

(662,40×0,17).

40. Kokku tuleb seega kahe kohtuastme menetluskuludena kaebaja kasuks välja mõista 267,70

eurot (155,10+112,60). Muus osas jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Vastavalt RR taotlusele märgib ringkonnakohus otsuse resolutsiooni, et menetluskulud tuleb

tasuda MK arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (HKMS § 168 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks