4-15-5764/4 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus (Liivalaia kohtumaja) Otsuse tegemise aeg ja koht 28.08.2015 Tallinnas Väärteoasja number 4-15-5764 (2317,15,005405) Kohtukoosseis Kohtunik Janika Kallin Väärteoasi

K.N kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja

Prefektuuri Korrakaitsebüroo Liiklusjärelvalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse 30.06.2015 otsusele väärteoasjas nr 2317,15,005405.

Kaebaja K.N

isikukood: XXX; EV kodanik; emakeel: vene keel; elukoht:XXX; e-posti aadress: XXX.

Kohtuväline menetleja

Politseija Piirivalveamet Põhja Prefektuur Korrakaitsebüroo

liiklusmenetlustalitus; asukoht: Rahumäe tee 6, Tallinn; kirjaliku seisukoha esitas Oleg Lodeikin. Menetlustoiming Väärteoasja lahendamine kirjalikus menetluses. RESOLUTSIOON

Juhindudes karistusseadustiku (KarS) § 47 lg 1, § 50 lg 1 p 2, § 57 lg 1 p 3 ning väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 120, 123 lg 2, § 132 p 2, § 133-135 kohus

otsustas:

1. Tühistada kohtuvälise menetleja 30.06.2015 otsus osaliselt ja teha asjas uus otsus.

2. Süüdi mõista K.N LS § 224 lg 2 järgi ja karistada rahatrahviga

200 trahviühiku ulatuses, so 800,00 EUR.

3. KarS § 66 lg 2 järgi määrata, et K.N tasub talle määratud

rahatrahvi ositi, 10 (kümne) kuu jooksul, igakuise maksega mitte vähem kui 80,00 EUR.

4. Kohaldada KarS § 50 lg 1 p 1 ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristust ja võtta K.N-ilt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 3 (kolmeks) kuuks.

5. Rahatrahv tasuda kohtuvälise menetleja 30.06.2015.a otsuses näidatud

arveldusarvele. Edasikaebamise kord

Väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku

advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse

kättesaamisest, teatades kassatsiooni esitamisest maakohtule 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest.

Asjaolud:

Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna poolt 23.05.2015.a. koostatud väärteoprotokolli nr AB1392911 kohaselt K.N juhtis 23.05.2015.a kella 15:22 ajal Harju maakonnas, Saku-Tõdva tee 7 kilomeetril, mootorsõidukit Volkswagen Passat, r/n XXX, isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,27 mg/l. Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus 0,32 mg/l, +/- 0,05 mg/l. Menetlusalune isik rikkus seega LS § 69 lg 3 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 224 lg 2 järgi.

Politsei-ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 30.06.2015.a otsuse alusel väärteoasjas nr 2317,15,005405, karistati K.N LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, so 800,00 EUR ning LS § 224 lg 3 p 1 alusel mootorsõiduki juhtimisõigusega 3 kuuks.

Kaebaja seisukoht ja taotlus: Kaebaja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Kaebuses esitatud selgituste kohaselt tarvitas kaebaja 22.05.2015.a öösel vastu 23.05.2015.a suvilas kanget õlut. 23.05.2015.a päeval tundis end kindlalt ning otsustas kella 15:00 ajal koju sõita. Istus

autosse ning hakkas sõitma. Kella 15:20 ajal peatati ta politsei poolt kinni ning paluti puhuda alkomeetrisse. Temale üllatuseks oli alkomeetri näit positiivne, 0,27 mg/l. Protokolli koostamisel võeti ta vastutusele LS § 224 lg 1 alusel, millele ta vastu ei vaielnud. 19.06.2015.a otsusele järele tulles muutsid aga politseiametnikud tema rikkumise kvalifikatsiooni LS § 224 lg 2 vastu, pikendati

vastulause esitamise tähtaega ning määrati uueks otsuse kättesaamise kuupäevaks 09.07.015.a. Otsustas 01.07.2015.a esitada siiski vastulause, kuid seda temalt vastu ei võetud. Leiab, et politsei tegevusega rikuti tema protsessuaalseid õigusi, kuna otsus oli tehtud arvestamata tema arvamusega. Saadud otsuses on õiglaselt viidatud, et antud teos raskendavad asjaolud puuduvad, kuid peale süü tunnistamise on tal ka teisi põhjuseid leebema kohtlemise taotlemiseks:

- juhib autot üsna kaua (10 aastat) ning varem pole tal selliseid probleeme olnud;

- juhtimisega seotud rikkumised puuduvad;

- on andnud puhtsüdamliku ülestunnistuse, teinud aktiivset koostööd liiklusõnnetuse asjaolude

kiireimaks väljaselgitamiseks;

- peab üleval kahte last (sünd 2010 aastal) ning töötut abikaasat;

- töö on seotud perioodilise transpordivahendi kasutamisega, töökoht asub elukohast 40 km

kaugusel. Saab tööle ainult isikliku transpordiga, kuna ühistransport regulaarselt ei sõida. Sõiduki juhtimise loa ära võtmise korral pole tal võimalik tööl käia, mille tulemusel võib tema pere jääda elamisvahendita.

- õiglane karistusmäär oleks 100 trahviühiku ulatuses, so 400 eurot, mis tuleks mõista osade

kaupa;

- palub kaebaja kohtuvälise menetleja otsuse tühistada, vähendada trahvisummat 400 eurot

suurusele ning lisakaristust mitte kohaldada.

Kohtuvälise menetleja seisukoht ja taotlus:

Kohtuväline menetleja esitas kohtule väärteoasja toimiku ja kirjaliku seisukoha. Kohtuistungil osalemist kohtuväline menetleja ei soovinud.

Kohtuväline menetleja kirjaliku seisukoha kohaselt, on karistuse määramisel on kohtuväline

menetleja arvestanud isiku süüga ja teo toimepanemisega seotud kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava sätte sanktsiooni piirides ja prognoosida menetlusalusele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Kohtuväline menetleja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13 p 11, mille kohaselt on Riigikohus asunud seisukohale, et iseenesest ei ole ka esmakordse rikkumise toime pannud isiku puhul välistatud temalt sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt

piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu

suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest

suuremaks. Kohtuvälise menetleja hinnangul on käesolevas väärteoasjas tuvastamist leidnud, et

alkoholi kogus väljahingatavas õhus ületas olulisel määral lubatut ning isiku käitumine näitab

ilmselgelt tema ükskõikset ja üleolevat suhtumist liiklusohutusse, teistesse liiklejatesse ning võimalikku saabuvase tagajärge. Isiku puhul, kes veendub eelnevalt alkoholi tarvitades selles, et ta on viinud ennast seisundisse, milline on juhile keelatud ja sellele vaatamata peab vajalikuks sõidukit juhtida, ega astu samme selleks, et oma seisundit kindlaks teha, vaid pidades kõige olulisemaks asuda sõidukit juhtima, selline kindlus ilmselgelt puudub. Kohtuväline menetleja leiab, et juhile keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimisel tehtavatel vigadel võivad olla väga rasked tagajärjed. Seetõttu ei antagi mootorsõiduki juhtimise õigust niisama, vaid tegemist on meetmega kontrollimaks, et isik on oma teadmistelt, oskustelt ja suhtumiselt sobiv mootorsõidukit juhtima. Kohtuväline mentleja juhib

tähelepanu, et seadusandja on liiklusreegleid kehtestades näinud ette piirmäärad ja kohustused. Piirmäär on oma sisult määr, mida mitte mingil juhul ei tohi ületada ja kohustus oma sisult nõue, mida mingil juhul ei tohi täitmata jätta. Iga keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimine on tahtlikult

toime pandud seaduserikkumine. Kohtuvälise menetleja hinnangul karistuse raskuse määramisel

arvestatakse süü ulatust ning erija üldpreventiivsed vajadusi. Teisisõnu peab karistus vastama

toimepandud teo ebaõigusele, mõjutama isikut edaspidi rikkumistest hoiduma ning kaitsma

õiguskorda. Kuigi kohtuväline menetleja on karistust kergendava asjaoluga arvestades määranud menetlusalusele isikule põhikaristuse üle sanktsiooni keskmise määra ja kohaldanud lisakaristust ei ole selline karistus ülemäära raske, arvestades, et menetlusalune isik oli teadlik oma keelatud seisundist. Seega on määratud karistus isikule piisavaks motivatsiooniks oma hoiakute muutmiseks ja liiklusseaduses toodu kordamiseks, tuletamaks mh meelde liiklusreeglitest kinnipidamise kohustust ning seda, et reeglite rikkumise korral võib järgneda tema õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg. Keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimine on kahjuks enamlevinud liiklussüütegusid ning liiklusõnnetuste põhjustaja. Arvestades kaebaja suhtumist liiklusnõuetesse, süü suurust, tahtluse astet ja juba viidatud üldpreventiivseid aspekte, on põhikaristusena rahatrahvi kohaldamine üle sanktsiooni

keskmise määra ja lisakaristuse kohaldamine sanktsiooni alammääras põhjendatud ja vajalik. Lisakaristuse kohaldamata jätmine üksnes põhjusel, et kaebajale on juhtimisõigus vajalik töökoha

säilitamiseks, ei ole põhjendatud: olukorras, kus isiku töö sõltub juhtimisõigusest, on mõistlik eeldada, et isik kohandab oma käitumise selliseks, mis välistab juba eos selle äravõtmise võimaluse.

Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata, kuid ei vaidle vastu rahatrahvi ositi tasumisele.

Kohtu seisukoht:

Käesoleval juhul taotles K.N asja lahendamist kirjalikus menetluses. V™S § 120

järgi võib maakohus kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi V™S § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi istungist osa võtta.

Kohus edastas kaebuse kohtuvälisele menetlejale, kes nõustus samuti asja läbivaatamisega kirjalikus

menetluses ning edastas kohtule väärteoasja originaaltoimiku ja omapoolse, kirjaliku seisukoha kaebuse osas.

Kohus, olles tutvunud asja materjalidega, kaebusega ja kohtuvälise menetleja seisukohaga, leiab, et

asja lahendamiseks puudub vajadus korraldada kohtuistungit. Kaebuses ja kohtuvälise menetleja kirjalikus seisukohas on ära näidatud sündmuse faktilised asjaolud, pooled ei ole viidanud kohtueelses menetluses üle kuulamata isikulistele tõendiallikatele või vajadusele koguda täiendavaid tõendeid, poolte taotlused on selged ja kohtule üheselt arusaadavad.

V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse

piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid; kaebuse lahendamiseks selgitab kohus VtMS §-s 133 sätestatud küsimused. VtMS § 2

järgi kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse

erisusi. KrMS § 60 lg 1 järgi tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mida ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks; KrMS § 61 lg 2 järgi hindab kohus tõendeid nende kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt. Kaebaja hinnangul rikuti tema õigusi seeläbi, et tema poolt koostatud vastulauset ei arvestatud. Kohus

tutvus väärteoasja toimikuga ning nendib, et asja materjalidest ei nähtu kaebaja õiguste olulist rikkumist. 23.05.2015 koostatud väärteoprotokollis nr AB1392911 on esmalt märgitud, et kohtuvälise menetleja lahend on kättesaadav alates 19.06.2015. Väärteotoimikus on vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 26.05.2015 kiri nr 3.1-1.1/15869-1, millest nähtuvalt tagastati K.N suhtes koostatud materjal (so väärteoprotokoll nr AB1392911) selles esinenud puuduste tõttu palvega teha kohased õiendused ning vajadusel määrata uus lahendi kättesaamise kuupäev. 23.05.2015 koostatud väärteoprotokollis nr AB1392911 on tehtud parandus ning uueks lahendi kättesaadavaks tegemise

tähtajaks määrati 09.07.2015. Kaebaja on väärteoprotokollis 10.06.2015 kirjutanud: „Mulle on tutvustatud.“

ning lisanud allkirja. Protokolli pöördel on selgitatud, et menetlusalusel isikul ja tema kaitsjal on õigus esitada kohtuvälisele menetlejale väärteoasjas vastulause 15 päeva jooksul. Kaebaja märkis, et saabus 01.07.2015 kohtuvälise menetleja juurde eesmärgiga esitada vastulause, kuid tema vastulauset ei võetud vastu põhjendusega, et see on esitatud hilinenult. Kohus leiab, et

01.07.2015 oli kaebaja vastulause esitamise tähtaeg möödunud: kaebaja tutvus parandustega 10.06.2015 ning alates nimetatud kuupäevast hakkas kulgema vastulause esitamise tähtaeg, mis on 15 päeva. Olukorras, kus kaebaja ei järgi seadusega ettenähtud tähtaega, on kohatu rääkida kaebaja õiguste rikkumisest. Lisaks peab kohus vajalikuks märkida seda, et kohtul lasub kohustus arutada

väärteoasja täies ulatuses; kaebaja on esitanud kohtule kaebuse, milles ei saa sisalduda oluliselt erinevaid asjaolusid ning selgitusi võrreldes sellega, mida isik soovis esile tõsta kohtuvälisele menetlejale esitatavas vastulauses.

Kohus tutvunud väärteoasja materjalidega ja hinnanud asjas kogutud tõendeid kogumis, leiab, et K.N poolt toime pandud LS § 224 lg 2 järgi rikkumine on tõendamist leidnud. LS § 224 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku

poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50-1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 milligrammi.

Väärteoasja kohtueelses menetluses on tunnistaja Inrek Inno andnud ütlusi selle kohta, et ta täitis

23.05.2015.a. kella 15:22 ajal Saku vallas, Saku-Tõdva tee 7 kilomeetril tööülesandeid, kui nägi kahtlaseid manöövreid tegevat sõiduautot VW, r/n XXX. Sõiduk peatati ning seda juhtis K.N (ik XXX). Kuivõrd isik käitus kahtlaselt ning juhi suust oli tunda alkoholilõhna, siis otsustas ta kontrollida indikaatorvahendiga alkoholijoovet, mille näit oli 0,31 mg/l; tõendusliku alkomeetri lõpptulemuseks jäi 0,27 mg/l kohta.

Indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtub, et 23.05.2015.a kella 15.21 kasutati K.N suhtes indikaatorvahendit ALCOQUANT 6020, nr A104526, mille näit oli 0,31 mg/l.

Indikaatorvahendi kasutamise protokolli pöördel olevast joobeseisundile viitavate tunnuste

kirjeldamise protokollist nähtub, et K.N esinesid silmade punetus ning higistamine.

Väärteoasja materjalidele on lisatud tõendusliku alkomeetri väljatrükk. KorS § 38 lg 5 alusel

kehtestatud Tõendusliku alkomeetri ja indikaatorvahendi kasutamise ning nende kasutamise

dokumenteerimise korra (vt siseministri 30.05.2014 määrus nr 19) § 5 lg 1 kohaselt dokumenteeritakse tõendusliku alkomeetri kasutamine väljatrükina või protokollina ning see peab

sisaldama § 5 lg 2 p-des 1-5 näidatud andmeid. Tõendusliku alkomeetri väljatrüki kohaselt on Politseija piirivalveameti ametnik M. Pekarski 23.05.2015 kella 15.31 Harjumaal Saku vallas Saku-

Tõdva tee 7 km allutanud K.N (isikukood: XXX) menetlustoimingule, menetlusalune isik puhus tõenduslikku alkomeetrisse Dräger Alcotest 7110 EST (tunnistus nr TTRC- 15-00051), mille lõplik näit oli 0,27 mg/l kohta. Kaebaja on menetlusaluse isikuna andnud ütlusi selle kohta, et sõitis autoga ega olnud teadlik, et tal on jääknähud. Eelmisel päeval tarvitas ta 3 purki õlut. Tal ei olnud alkomeetrit, millest on väga kahju. Väärteoprotokollis on kaebaja omakäelised ütlused, mille kohaselt on ta protokolliga nõus, eelmisel päeval jõi ta õlut. Ta ei teadnud, et ta ei tohi rooli minna, tal on väga-väga kahju. Kaebuses on kaebaja märkinud, et ta viibis 23.05.2015 suvilas, kus tarbis öösel kanget õlut, sest abikaasaga oli suur tüli. Päeval ta tundis ennast kindlalt ja otsustas suvilast koju sõita. Ta tegi end korda, puhastas hambad ja loputas suu alkoholi sisaldava suuveega „Listerine“. Ta istus ca kella 15.00 paiku rooli ja suundus Tallinnasse. Politsei pidas ta kella 15.20 paiku kinni. Kohtu hinnangul puudub asjas seega vaidlus selles, et kaebaja oli tarvitanud alkoholi. Isiku ütlustest nähtuvalt ei täitnud ta LS § 33 lg 2 p 1 sätestatud kohustust, mille kohaselt on juht kohustatud enne sõidu alustamist veenduma, et tema terviseseisund lubab sõidukit juhtida. Kaebaja enda ütlustega on tõendatud, et ta selles ei veendunud. Kohus leiab, et kaebaja ütlustesse selle kohta, et ta tundis end enne rooli minekut hästi, tuleb suhtuda kriitiliselt. Tunnistaja Inrek Inno ütlustega on tõendatud, et kaebaja juhitud sõiduki peatamise ajendiks oli asjaolu, et sõiduk jäi silma kahtlaste manöövritega, tunnistaja sõnul oli otsus kontrollida

juhi võimalikku joovet tingitud isiku kahtlasest käitumisest ja suust tuleva alkoholilõhna tõttu. Kaebaja on selgitanud, et loputas enne sõitma asumist suud alkoholi sisaldava suuveega, kuid kaebaja enda ütlustest nähtuvalt jäi sõidu alustamise ning sõiduki peatamise vahele ca 20min intervall. Kohus ei kahtle kaebaja väidetes selles, mis puudutavad suuvee kasutamist peale öist alkoholitarbimist, kuid kohtu arvates ei ole eluliselt usutav, et kaebaja suust tulev alkoholilõhn ja tuvastatud joove oli tingitud suuvee kasutamisest.

Kaebaja poolt viidatud suuvee „Listerine“ koostis ja kasutamisjuhend on kättesaadav avalikest

allikatest (vt ). Suuvesi https://apteek.apotheka.ee/product/2768/listerine-suuvesi-coolmint-250ml sisaldab tõepoolest alkoholi, kuid selle eesmärgipärasel kasutamisel ei ole mõeldav, et see mõjutab 20min pärast tõendusliku alkomeetri näitu väljatrükis märgitud näiduni. Samuti puudub märge selle

kohta, et pärast suuvee kasutamist ei ole soovitatav asuda autot juhtima. Seega on kaebaja viited suuvee kasutamisele ainetud ning ei oma tähtsust asja lahendamisel.

Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kaebajal tuvastatud alkoholijoove oli siiski tingitud alkoholi tarvitamisest. Arvestades kaebaja poolt märgitud, tarvitatud alkoholi kogust (3 purki kanget õlut), tarvitamise aega (öösel), sõiduki peatamise aega (kella 15.20 paiku, so pärastlõunal) ning tuvastatud näitu (0,27 mg/l kohta) ei saa kohus kahetsusväärselt välistada, et tarvitatud alkoholi kogus võis olla ka suurem; samuti kahtleb kohus tunnistaja Inrek Inno ütluste valguses kaebaja sõnades selle kohta, et ta hindas enda teada õigesti oma seisundit, so kainenemist. Kuid igal juhul pidi kaebaja öösel kanget õlut tarvitades ja oma elukogemust arvesse võttes möönma, et ta ei pruugi olla sõiduki juhtimiseks lubatud seisundis; kohus leiab, et kaebaja on väärteo toime pannud vähemalt kaudse tahtlusega. LS sätted ei anna sõidukijuhile võimalust jääda oma terviseseisundi kontrollimisel passiivseks. Kohtu hinnangul puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud; isik on süüvõimeline, süüd välistavad asjaolusid kohus ei tuvastanud. Karistus: Karistuse mõistmisel KarS § 56 lg 1 alusel tuleb arvestada menetlusaluse isiku süüd, tema isikut ning

karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanekust ja õiguskorra kaitsmise huvisid. RKKKo on oma otsuses nr 3-1- 1-113-12 sedastanud, et KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu

tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt RKKKo 3- 1-1-40-04, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut.

Lisaks on kehtivas kohtupraktikas asutud seisukohale (vt RKKKo lahendid nr 3-1-1-58-13, 3-1-1-52-

13), et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja –järgne

käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. LS § 224 lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuni kaheteistkümne kuuni. K.N-ile on menetleja otsuse alusel määratud LS § 224 lg 2 alusel rahatrahvi 200

trahviühiku ulatuses, so 800 eurot. LS § 224 lg 3 p 1 alusel võeti K.N-ilt ära mootorsõiduki juhtimisõigus 3 kuuks.

Kaebaja on esitanud seisukoha, mille kohaselt ei ole kohtuväline menetleja karistuse määramisel arvestanud tema arvamusega. Lisaks ei ole arvestatud järgmisi asjaolusid: 1) pikaajalist juhistaaži (so

10 aastat), varasemate rikkumiste puudumist, puhtsüdamlikku ülestunnistust, ülalpeetavaid ning töökoha olemasolu. Kohtu hinnangul on kohtuväline menetleja määranud K.N-ile karistuse seadusega kooskõlas; menetleja on karistuse määra valikul arvesse võtnud kaebaja isikut ning süü suurust.

Kohus ei nõustu kohtuvälise menetlejaga aga selles, et antud asjas tuleb karistust kergendavaks

asjaoluks lugeda süü tunnistamist. Kohus märgib, et KarS § 57 lg 1 p 3 kohaselt on süü

ülestunnistamisele ilmumine isiku , millega ta võtab süü omaks; tema enda vabatahtlik avaldus

algatusel pöördumine kohtuvälise menetleja poole, kohtueelse uurimise asutusse, prokuratuuri või

kohtusse ning kõigi talle teadaolevate süüteo asjaolude täielikku avaldamist, mis hõlbustab süüte avastamist (RKKK 3-1-1-23-96; 3-1-1-13-97; 3-1-1-112-04 p 8). Oluline ei ole, millisel motiivil isik

süü ülestunnistamisele ilmus ning kas ta kahetseb oma tegu või mitte. Selline pöördumine

vormistatakse kahtlustatava või süüdistatava ülekuulamise protokollina KrMS § 63 lg 1 alusel. Asjaolu, et tegemist on süüteo ülestunnistusega, iseloomustab ütluse sisu ega anna alust selle vormistamiseks mingil muul viisil. Samuti tuleb protokollis näidata, et initsiatiiv ülestunnistuseks tuli

isikult endalt. Vastavasisulise kirjaliku pöördumise korral tuleb seda käsitleda ülestunnistuseele ilmumise soovivaldusena ning pöörduja tuleb kirjalikult esitatud väidete osas üle kuulata (RKKK 3- 1-1-127-06 p 10). Antud väärteoasjas ei nähtu, et kaebaja oleks enda initsiatiivil, avalduse korral, võtnud süü omaks ning ta oleks selles osas üle kuulatud. KarS § 57 lg 2 kohaselt võib karistuse

kohaldamisel arvestada ka lg-s 1 nimetamata asjaoludega, kuid kohtu hinnangul tuleb valitseva arvamuse kohaselt (vt RKKKo lahendid nr 3-1-1-70-98) tuleb seaduses nimetamata asjaolu täpselt kirjeldada ja põhistada, miks seda loetakse karistust kergendavaks asjaoluks. Käesoleval juhul ei ole kohtuväline menetleja seda teinud ja kohtu hinnangul ei saa nimetatud asjaoluga arvestada. Kohus märgib, et eeltoodu on olemuslikult seotud ka kaebaja esitatud väidetega selle kohta, et ta andis puhtsüdamliku ülestunnistuse. Kaebaja väide selles, et ta tegi aktiivset koostööd liiklusõnnetuse asjaolude kiiremaks väljaselgitamiseks jääb kohtule arusaamatuks, sest ei väärteoasja materjalidest ega kohtule esitatud kaebusest ei nähtu andmeid selles, et 23.05.2015 oleks toimunud midagi, mida saaks käsitleda liiklusõnnetusena LS mõttes. Kaebaja leiab, et tema karistust kergendava asjaoluna tuleb arvestada mh ka pikka juhistaaži ning

seoses sellega varasemate karistuste puudumist (sh alkoholi tarvitamisega seotud karistused).

Väärteotoimikus on kaebaja karistusregistri väljavõte, millest nähtuvalt puuduvad isikul kehtivad karistused. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et kehtivate karistuste puudumine peab endaga kaasa tooma võimaliku karistuse leevendamise. Kohtu hinnangul on kehtivate karistuste puudumine igati

tervitatav, kuid ühiskonnas tuleks karistuste puudumist lugeda siiski oodatavaks, mitte

enneolematuks asjaoluks. Kahtlemata on kehtivate karistuste puudumine isikut positiivselt

iseloomustava tähendusega, mis annab menetlejale ja kohtule teatava pidepunkti karistuse eripreventiivsete aspektide hindamisel, kuid karistust kergendava asjaoluna karistatuse puudumist arvesse võtta on kohtu arvates kohatu. Kohtu arvates ei saa antud asjas karistust kergendavaks asjaoluks lugeda kahetsust, kuigi kaebaja on kahetsust avaldanud protokolli koostamisel ja menetlusaluse isikuna ülekuulamisel. Samas on kohtul käesoleval hetkel alus kaebaja kahetsuse siiruses kahelda: kohtule esitatud kaebuses pole sõnagi mida saaks kasvõi kaude lugeda kahetsuseks, kaebaja keskendub selle asemel ennast õigustavate asjaolude rõhutamisele (alkoholi tarvitamise põhjus, alkoholi sisaldava suuvee kasutamine).

Antud asjas on kaebajale põhikaristuseks mõistetud rahatrahv 200 trahviühiku ulatuses. Kohtu

hinnangul on mõistetud põhikaristus kohane vaatamata sellele, et see ulatub üle keskmise

sanktsioonimäära. Kuigi kaebajal tuvastatud joove jääb teokoosseisu alumise piiri lähedale, oli kaebaja liikluses ohtlik (vt siinkohal uuesti tunnistaja ütlusi selle kohta, et sõiduk jäi silma kahtlaste

manöövritega), kaebaja karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Kaebaja juhtis sõidukit asulavälisel teel, kus on lubatud sõidukiirus suurem ning seega eriti oluline juhi adekvaatsus ja võime

reageerida. Karistuse määramisel tuleb arvestada vältimatult ka üldpreventiivsete aspektidega –

kahetsusväärselt on joobes juhtimine muutunud mass-süüteoks: sõiduki juhtimine alkoholijoobes mugavusest, hetkeemotsioonide ajendil, tundega, et mis see pudel õlut ikka teeb, midagi ei juhtu,

võtsin toidu kõrvale/eile õhtul klaasikese ja tundsin ennast normaalselt jms ettekäänetel ning põhjustel on Eesti ühiskonnas kahetsusväärselt levinud.

Kohtu hinnangul puuduvad käesolevas asjas alused kaebajale kohaldatud lisakaristuse tühistamiseks. Lisaks viidatud üldpreventiivsetele aspektidele (so ühiskonnas levinud süüteo korral peavad juhid, kes asuvad sõidukit juhtima olukorras, kus nad on eelnevalt tarvitanud alkoholi, arvestama sellega, et nende suhtes võidakse kohaldada ka nende harjumuspärast elukorraldust enam mõjutavat piirangut,

so ajutist sõiduki juhtimise keeldu) lisakaristuse kohaldamine põhjendatud olukorras, kus isiku

suhtumine teosse on ennastõigustav ning ta oma tegu siiralt ei kahetse. Lisaks viitavad kogutud tõendid viitavad asjaolule, et kaebaja pidi oma keelatud seisundist enne sõitma asumist teadlik olema (vt tunnistaja ütlused kahtlase sõidumaneeri kohta ning juhi suust levinud alkoholilõhna osas) ning

seega ei saa välistada, et kaebaja ei näinud sellises seisundis sõidukit juhtima asumises midagi taunimisväärset.

Kaebaja väite osas, mis puudutab asjaolu, et karistuse kergendamisel tuleks arvesse võtta

perekondlikke ning majanduslikke asjaolusid, märgib kohus, et need ei kaalu üles lisakaristuse kohaldamise vajadust. Kohtupraktikas on väljakujunenud seisukoht, et töökoha kaotamise võimalus ei saa olla iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise välistavaks asjaoluks, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust võtta ära üksnes isikult, kes kasutab seda

liikumispuude tõttu (RKKK0 3-1-1-26-10, p 7.3). Antud juhul ei kasuta isik mootorsõidukit

liikumispuude tõttu ning seega KarS § 50 lg-st tulenevalt juhtimisõiguse äravõtmiseks välistavat asjaolu ei esine. Samuti märgib kohus, et juhiloa tööalane ning perekondlik vajadus pidi kaebuse esitajale teada olema ka enne sõiduki juhtimisele asumist, kuid isik otsustas vaatamata sellele asuda sõidukirooli. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et K.N kaebus tuleb jätta rahuldamata ning kohtuvälise

menetleja otsuse alusel määratud põhija lisakaristus tuleb jätta muutmata. Menetleja oli nõus asjaoluga, et kaebaja tasub talle määratud trahvi ositi. Kohtu hinnangul on trahvisumma - 800,00 eurot - võrdlemisi suur ning arvestades kaebaja majanduslikku olukorda, perekondlikke asjaolusid võib Kars § 66 lg 2 järgi kaebaja selle tasuda ositi, 10 kuu jooksul, igakuise maksega 80,00 EUR.

Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/