4-15-1809/13 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. augustil 2015 Jõhvi kohtumajas Väärteoasja number 4-15-1809 (9400,14,001512) Kohtunik Inna Kirsipuu Kohtuistungi sekretär Merike Erisalu Väärteoasi kaebemenetluses Raimu Aia Jahiseaduse § 60 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises, milles Raimu Aia tunnistati süüdi Jahiseaduse § 60 lg 1 järgi ja karistati rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o summas 200 eurot ning MTÜ Ida-Viru Jahimeeste Selts Jahiseaduse § 60 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises, milles MTÜ Ida-Viru Jahimeeste Selts tunnistati süüdi Jahiseaduse § 60 lg 2 järgi ja karistati rahatrahviga 1200 eurot. Menetlusalused isikud Raimu Aia, isikukood 34109112234xxx MTÜ Ida-Viru Jahimeeste Selts, registrikood xxxx Kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Allan Valk Kohtuväline menetleja Keskkonnainspektsiooni esindaja juhtivinspektor Janek Kuuse RESOLUTSIOON VTMS § 23, 29 lg 1 p 1, 132 p 2, § 133-135, kohus

OTSUSTAS:

Raimu Aia ja MTÜ Ida-Viru Jahimeeste Seltsi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Allan Valgu kaebus Keskkonnainspektsiooni keskkonnakaitse juhtivinspektor Jxxx Kxxx27.02.2015 otsuse peale väärteoasjas 940014001512 rahuldada osaliselt ja nimetatud otsus tuhistada osaliselt R. Aia jahiseaduse § 60 lg 1 ja MTÜ Ida-Viru Jahimeeste Seltsjahiseaduse § 60 lg 2 süüdistuses ja karistuse määra osas.

Raimu Aia tunnistada süüdi jahiseaduse 60 lg 1 alusel selles, et ajavahemikus 01.03.2014 kuni 10.03.2014, olles MTÜ Ida-Viru Jahimeeste Selts juhatuse liige ja vastutav jahilubade arvestuse pidamise eest, jättis ta arvestuse nõuetekohaselt pidamata, nimelt konkreetselt

2 jättis arvestuse pidamisse raamatusse kandmata K. Nxxx ja A. Rxxx jahilubade tagastamise, rikkudes sellega jahiseaduse § 40 lg 7 sätestatut, mille kohaselt jahiloa andja peab arvestust jahiloa andmise, tagastamise ja jahiloale kantud andmete kohta.

MTÜ Ida-Viru Jahimeeste Selts tunnistada süüdi jahiseaduse § 60 lg 2 alusel selles, et ajavahemikus 01.03.2014 kuni 10.03.2014, R. Aia, tegutsedes MTÜ Ida-Viru Jahimeeste Selts huvides, jättis ta arvestuse nõuetekohaselt pidamata, nimelt konkreetselt jättis arvestuse pidamisse raamatusse kandmata K. Nxxx ja A. Rxxx jahilubade tagastamise, rikkudes sellega jahiseaduse § 40 lg 7 sätestatut, mille kohaselt jahiloa andja peab arvestust jahiloa andmise, tagastamise ja jahiloale kantud andmete kohta.

Mõista Raimu Aiale jahiseadusel § 60 lg 1 alusel karistusena rahatrahv 10 trahviühikut summas 40 (nelikümmend) eurot.

Mõista MTÜ-le Ida-Viru Jahimeeste Selts jahiseaduse § 60 lg 2 alusel rahatrahv summas 100 (ükssada) eurot.

Raimu Aiale karistuseks määratud rahatrahv 40 eurot ja MTÜ Ida-Viru Jahimeeste Seltsile karistuseks määratud rahatrahv 100 eurot tuleb tasuda 30 päeva ehk edasikaebamise tähtaja jooksul Rahandusministeeriumi arveldusarvele EE891010220034796011 SEB pangas, kohustuslik viitenumber 4100064625

Väärteomenetlus MTÜ Ida-Viru Jahimeeste Seltsi süüdistuses Jahiseaduse § 60 lg 2 järgi (G. Krxxxjahiloa tagastamise kuupäeva raamatusse kandmise osas) lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 näidatud alusel - väärteokoosseisu puudumise tõttu, ultima ratio põhimõttele tuginedes.

Rahuldada Raimu Aia ja MTÜ Ida-Viru Jahimeeste Seltsi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Allan Valgu taotlus valitud kaitsjale tasu 1320 eurot hüvitamiseks osaliselt summas 1188 eurot. Hüvitada valitud kaitsja tasu summas 1188 eurot MTÜ-le Ida-Viru Jahimeeste Selts arveldusarvele EE092200001120022462

Edasikaebamise kord.

Kohtuotsuse peale on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtu kantseleis menetlusosalistele tutvumiseks kättesaadav. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest Viru Maakohtule kirjalikult teatama seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 04.09.2015 Kassatsiooni esitamise õigus on üksnes vandeadvokaadil.

Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav 28.08.2015 Kohtuotsus jõustub alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest 30-päevase tähtaja möödumisel (ehk 29.09.2015) juhul kui ükski menetlusepool ei ole kassatsiooni esitanud.

MENETLUSE KÄIK

3 28.01.2015 koostas keskkonnainspektsiooni juhtivinspektor J. Kxxxväärteoprotokolli ( k 2 lk 31- 35) väärteoasjas 940014001512 menetlusaluse isiku Raimu Aia ja menetlusaluse isiku MTÜ Ida- Viru Jahimeeste Seltsi suhtes.

Raimu Aiale kui füüsilistest isikutest menetlusalusele isikule heideti ette, et ta rikkus jahiseaduse § 40 lg 7 nõuet, nimelt tema rikkumine seisnes väärteoprotokolli kohaselt selles, et ajavahemikul 01.03.2013-13.06.2014 andis ta MTÜ Ida-Viru Jahimeeste Seltsi nimel välja jahiload väärteoprotokollis loetletud isikutele ning ei pidanud nende kohta arvestust, jättes jahilubade arvestuse pidamise raamatusse märkimata andmed jahilubade väljastamise ja tagastamise kohta. Jahiseaduse § 40 lg 7 näeb aga ette, et jahiloa andja peab jahilubade andmise ja tagastamise ning jahiloale kantud andmete arvestust.

MTÜ-le Ida-Viru Jahimeeste Selts esitati väärteoprotokollis identse tekstiga süüdistus. Täiendavalt juriidilisest isikutest menetlusalusele isikule konkreetsemalt on ette heidetud, et erinevate väärteomenetluste käigus tuvastatu kohaselt ei vasta jahilubade nr 7, 247, 102 ja 564 tagastamise tähtaeg jahilubade arvestuse pidamise raamatus tegelikkusele.

12.02.2015 esitas menetlusaluste isikute kaitsja advokaat A. Valk kohtuvälisele menetlejale, keskkonnainspektsioonile, vastulause väärteoasjas ( k 2 lk 2-3). Vastulauses tugines kaitsja järgmistele argumentidele: - kaitsja leidis, et jahulubade arvestust peab MTÜ, mitte füüsiline isik Raimu Aia. Raimu Aia ei ole volitatud esindaja. Norm, mille alusel on võimalik karistada jahilubade arvestuse pidamise rikkujat, on adresseeritud seega juriidilisele isikule ehk MTÜ-le, mitte füüsilisele isikule; - lisaks leidis kaitsja, et arvestust peeti ja peeti seda korrektselt. Ta juhib kohtuvälise menetleja tähelepanu asjaolule, et arvestuse pidamise raamatut on tegelikult kaks. Kontrolli läbiviimise käigus tutvus Keskkonnainspektsioon ainult ühe raamatuga. Teine raamat on esitatud koos vastulausega ( k 2 lk 6-30). Raimu Aia inimlik viga on, et ta jättis teise raamatu esitamata kontrolli käigus. Arvestades teise raamatu andmeid, on arvestusega kõik korras, kõik tagastatud juhiload (ja vajalikud andmed), mis MTÜ juurest olid kontrolli käigus avastatud, on arvestuse pidamise raamatusse kantud.

27.02.2015 tegi Keskkonnainspektsiooni juhtivinspektor J. Kuxxx otsuse väärteoasjas ( k 2 lk 194- 203), mille kohaselt tunnistati süüdi menetlusalune isik R. Aia ja karistati jahiseaduse § 60 lg 1 alusel jahiloa andmise, tagastamise või jahiloale kantud andmete arvestuse rikkumise eest rahatrahviga 50 trahviühikut summas 200 eurot. MTÜ Ida-Viru Jahimeeste selt on karistatud jahiseaduse § 60 lg 2 alusel rahatrahviga 1200 eurot.

Kohtuvälise menetleja lahendi sisu on kokkuvõtlikult selline:

Menetlusalustele isikutele esitatud süüdistus jahiseaduse § 40 lg 7 rikkumises, mis on otsuses näidatud väärteo lühikirjeldusena, on sõnastatud identselt väärteoprotokolliga ehk väärteoprotokollis ja otsuses toodud süüdistuse tekstid on samad. Kohus märgib siinkohal, et kohtuvälise menetleja otsus on vormi poolest ebaselge ja sisu poolest vastuoluline. Nii VTMS § 74 lg 1 p 5 ja 6 näeb ette, et kohtuväline menetleja peab otsuses näitama teo toimepanemise aeg ja koht, samuti väärteo lühikirjeldus. VTMS õ 72 lg 1 kohaselt, lahendi tegemisel lähtub kohtuväline menetleja isi8ku ütlustest, asjas kogutud tõenditest, esitatud vastulausest ja sellele lisatud materjalist. VTMS § 72 lg 2 sätestab, et otsuse tegemisel peab kohtuväline menetleja lahendama VTMS § 108 loetletud küsimused. VTMS § 108 näeb ette, et

4 muuhulgas tuleb otsuse tegemisel selgitada, kas on toime pandud väärteokoosseisule vastav tegu, selle kvalifikatsioon ja kas tegu on toime pandud menetlusaluse isiku poolt. Teisisõnu, otsuse tegemisel peab kohtuväline menetleja, lähtudes asjas kogutu tõenditest ja vastulausest koos materjaliga, formuleerima lõplik süüdistus väärteo lühikirjeldusena ( kusjuures varem esitatud süüdistuse piiridest väljumine ei ole lubatud, kuigi seadusega ei ole välistatud uue väärteoprotokolli koostamine ehk uue süüdistuse esitamine, kui tekib vajadus laiendada süüdistust või sõnastada süüdistus uuesti). Väärteoasjas otsuse tegemisel ei ole nõutav saadud tõendite refereerimine, nagu on tehtud käesolevas otsuses, ega näe ette VTMS § 72, 73, 74 ja 108, et otsuses tuleks lisaks väärteo lühikirjeldusele sõnastada kõik väärteoasjas tuvastatud asjaolud, nagu jällegi on käesolevas otsuses tehtud. Peale selle, otsuses on millegi pärast kirjeldatud, mis oli tuvastatud teiste väärteomenetluste raames ( k 2 lk 198). Viimane asjaolu koormab otsuse sisu veelgi ja põhjendamatult ega puutu konkreetsesse käesolevasse väärteoasjasse. Selline otsuse tegemise vormi nõuete mittejärgmine toob kaasa otsuse sisu ebaselguse ja kohati vastuolulisuse. Maakohtule jäi kohtuliku arutamise tulemusena ikka arusaamatuks, millises teos on isikutele siiski lõplik süüdistus esitatud, sest kohtuväline menetleja ei teinud endale vaeva põhjendada oma seisukohti kohtuvaidlustes, piirdudes märkusega, et „ ei hakka otsust ümber sõnastama. Keskkonnainspektsioon jääb tehtud otsuse juurde. Tõendeid on piisavalt kogutud…“ (k 1 lk 41 pöördel). Otsuse osas, milles on kohtuväline menetleja kirjeldanud „ väärteomenetluse käigus tuvastatud asjaolud“, on vähemalt osaliselt näidatud süüdistuse aluseks olevad asjaolud- nimelt kirjeldatakse lahti väärteo lühikirjeldus, märgitakse detailsemalt milliste isikute millise numbriga jahiload olid reaalsuses kontrolli käigus avastatud ja millised andmed on selle numbriga jahiloa kohta arvestuse pidamise raamatusse kantud. Järgmisena sammuna on otsuses analüüsitud, miks arvestatakse osaliselt esitatud vastulausega ( k 2 lk 198). Kohus märgib, et tegelikult tuleks otsuses lähtuda VTMS § 74 lg 1 p 8 sätestatust ja näidata vastulauses esitatu mittearvestamise põhjendus, mitte aga arvestamise põhjendus. Kohtuväline menetleja märgib otsuses, et vastulause rahuldatakse osaliselt ja selgitab vastulausega arvestamise põhjendusi. Otsuse tekstist on küllalt raske aru saada, milles osas siis kohtuväline menetleja sisuliselt loobub süüdistusest, Kohtu arvates jäi siiski kohtuväline menetleja esitatud süüdistuse juurde jahilubade nr 247, 7, 102 ja 564 osas, sest nimetatud jahiload olid tagastatud juhatuse liikmele, kes esindab MTÜ-t, õigeaegselt, Raimu Aia aga kandis raamatusse jahiloa tagastamise ajaks 14.03.2014, mis ei vastanud tõele. Samuti tuleneb siiski otsuse tekstist, et kohtuväline menetleja jääb ka süüdistuse juurde selles osas, mis puudutab jahilubasid nr 509 ja 497- jahiload olid tagastatud ja avastatud kontrolli käigus, vastav märge arvestuse pidamise raamatus puudus. Otsuse tekstist nähtub, et kohtuväline menetleja jätab varem esitatud süüdistusest välja faktid, mis puudutavad teise arvestuse pidamise raamatusse kantud jahilubasid. Isikuid ja jahilibasid on otsuses seoses sellega mainitud 21 ( k 2 lk 199-200) ja kohtuväline menetleja nendib, et selles osas kuulub vastulause rahuldamisele.

Seega, tuginedes otsuse tekstile ja analüüsides otsuse teksti ülesehituse loogikat, tegi kohus kindlaks, et lõplikult on esitatud süüdistus ja MTÜ Ida-Viru Jahimeeste Selts sai karistada selle eest, et ajavahemikus 01.03.2013-13.06.2014 andis Raimo Aia, kes tegutses juriidilise isiku MTÜ Ida-Viru Jahimeeste Seltsi huvides, jahiload välja Axxx Kxxx nr 247, xxxxx– nr 7, Oxxx Ixx- nr 102, Dxxx Jxxxe- nr 564, ja kuigi jahiload olid nimetatud isikute poolt tagastatuid õigeaegselt, kandis R. Aia arvestuse pidamise raamatusse jahiloa tagastamise kuupäevana 14.03.2014; Kohus peab vajalikuks märkida siin, uurides väärteoprotokollis ja väärteootsuses kirjeldatud R. Aia kui füüsilise isiku süüdistust, mis on kirjeldatud lahtris „väärteo lühikirjeldus“, et tegelikult ei ole R. Aia süüdistuses ühtki sõna või viidet, mille alusel saaks kohus piisava kindlusega järeldada, et R. Aiale kui füüsilisele isikule on süüdistuses esitatud ka tegevuse vormis toimepandud teos, et ta tegi midagi nõuetevastast. Lugedes R. Aiale esitatud väärteo lühikirjeldust, on tuvastatav, et talle

5 on süüdistus esitatud ainult tegevusetuse vormis teo toimepanemises, nimelt, et ta jättis midagi tegemata - ei pidanud jahilubade arvestust. Seda, et ta pidas arvestust ja kandis raamatusse andmed, mis ei vasta tegelikkusele, sellist süüdistust väärteo lühikirjelduse tekstist ei leidu. MTÜ-le esitaud süüdistuse põhjal, mis on formuleeritud lahtris „väärteo lühikirjeldus“, võib kohus siiski järeldada, et MTÜ-le on esitatud süüdistus nelja isiku jahilubade tagastamise kuupäeva raamatusse kandmises, mis ei vastanud tegelikule kuupäevale, kuigi ka siingi süüdistuse formuleering ei ole parima stiili näide - kirjas on, et teiste menetluste käigus on tuvastatud, et nelja isiku jahilubade puhul on tagastamise kuupäevana kantud kuupäev, mis ei vasta tegelikkusele, vt lk 195 k 2. Kohus ei peatu siin pikalt juba ammu väljakujunenud kohtupraktikale, mille kohaselt tegevuse ja tegevusetuse vormis deliktid on niivõrd erinevad, et juhul, kui süüdistus oli formuleeritud tegevusetuse vormis, aga tegelikult tuvastatakse, et tegu pandid toime tegevusega, nõutav on uue süüdistuse esitamine, viide Riigikohtu lahend 3-1-1-13-07. Kohus ei peatu siin ka jällegi väljakujunenud praktikale, et väärteoasjas toimub arutamine esitatud väärteoprotokolli raames, väärteoprotokoll menetlusliku funktsiooni poolest on sarnane süüdistusaktiga ja uue süüdistuse esitamine ehk väärteoprotokolli parandamine kaebemenetluses võimalik ei ole ja sel juhul kuulub menetlus lõpetamisele - viide Riigikohtu lahend 3-1-1-43-14. Peale selle kohtupraktikas on rõhutatud, et süüdistuse mahtu ei tohi tuvastada süüdistusdokumendi kui terviku põhjal, vaid süüdistus peab olema formuleeritud selleks ettenähtud osas ja piirid süüdistusdokumendi osade vahel peavad olema selged, teisisõnu, menetleja ei saa viidata süüdistusdokumendi muule osale, justkui oleks süüdistusevälisest dokumendi osast süüdistuse mõte siiski arusaadav, – viide Riigikohtu lahend 3-1-1-84-12. Kohus märgibki, et väärteomenetluses on väärteoprotokollis kui süüdistusdokumendis tuleb näidata VTMS § 69 lg 2 p 1,2 alusel teo lühike kirjeldus, toimepanemise koht ja aeg, teo kvalifikatsioon. Seega tuleks kohtuvälisel menetlejal väärteoprotokolli koostamisel näidata lahtris väärteo lühikirjeldus kõik kas tegevuse või tegevusetuse vormis toime pandud teod, mis oleksid kvalifitseeritavad jahiseaduse § 60 alusel.

Analüüsides süüdistuse teksti, teeb kohus lindlaks, et isikutele on esitatud ka järgmine süüdistus: kahel korral, nimelt Kxxx Nixxx jahiloa nr 509 kohta ja Axxx Rxxx jahiloa nr 487 kohta jättis R. Aia arvestuse pidamise raamatusse kandmata nimetatud jahilubade tagastamise aja, kuigi jahiload olid õigeaegselt tagastatud ja asusid tagastatud jahilubade juures; Selles osas on süüdistus esitatud nii R. Aiale kui ka MTÜ-le Ida-Viru Jahimeeste Selts; R. Aiale ja MTÜ-le esitatud süüdistuses on see väga napilt formuleeritud sellisena, et K. Nixx A. Rxxxi, seda veel teiste isikute hulgas, suhtes jättis R. Aia arvestuse pidamata ja ei ole konkretiseeritud, mille ta siiski jättis tegemata; samas on väärteoprotokollist ja väärteootsusest piisavalt selge, mida jättis R. Aia tegemata arvestuse pidamise K. Nxxx ja A. Rexxi jahilubade puhul. Ka R. Aia sai ise aru sellest, mille ta jättis tegemata, sest kohtuvälise küsimusele vastates, miks näiteks K. Nxxx jahiloa tagastamist ei ole raamatuses märgitud, nõustus R. Aia sellega ja vastas, et jah, juhtus nii, tema viga. Sel juhul leiab kohus, et süüdistus on piisavalt konkreetne ( ehk süüdistuse konkreetsuse miinimumstandardile siiski jõuti) selleks, et menetlusaluse isiku õigus teada, milles teda süüdistatakse, oleks tagatud. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et märkides raamatusse tagastamise kuupäevana ebaõige kuupäeva ja jättes raamatusse kandmata K. Nxx ja A. Rxx jahilibade tagastamise kuupäeva, rikkus R. Aia kui füüsiline isik jahiseaduse § 40 lg 7 nõuet ning tegutsedes juriidilise isiku huvides, olles ise MTÜ juhatuse liige, rikkus ta sama sätet, millele kaasneb juriidilise isiku, nimelt MTÜ Ida- Viru Jahimeeste Seltsi vastutus jahiseaduse alusel.

KOHTULE ESITATUD KAEBUSE SISU JA SELLE PÕHJENDUSED

6 Kaebuses palus kaitsja lõpetada väärteomenetluse väärteokoosseisu puudumise tõttu nii R. Aia kui ka MTÜ Ida-Viru Jahimeeste Seltsi suhtes või alternatiivse taotlusena palus ta mõista kergem karistus juhul, kui kohus siiski jõuab seisukohale et menetlusaluste isikute tegevuses esineb väärteokoosseis. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtlikud järgmised. Juhatuse liikme, kes on R. Aia, kohustuste hulka ei kuulu jahilubade üle arvestuse pidamine. Sellest lähtudes on MTÜ võtnud töölepingu alusel R. Aia tööle ja tema tööülesandeks sai jahilubade arvestuse pidamine. Sel juhul, kui jahiloa omanik tagastab jahiloa suvalisele kolmandale isiku, muuhulgas juhatuse liikmele selle edasiandmiseks jahiloa andjale, on tegemist volitamisega ja volitaja, kellele omanik andis jahiloa tagastamiseks, vastutab ise õigeaegse tagastamise eest. R. Aia ei saaks kanda raamatusse tagastamise kuupäevana mingi muu kuupäev kui see kuupäev, millal jahiluba temani nö füüsiliselt jõudis. Kaitsja juhib tähelepanu asjaolule, et ükski õigusakt ei sätesta, kuidas tuleb pidada jahilubade arvestust ja millised konkreetsed andmed tuleks raamatusse kanda ja mis tingimustel. Kaitsja on seisukohal, et arvestades arvestuse pidamise konkreetsete nõuete puudumist, on jahiloa andjal endal otsustada, kuidas ta korraldab arvestuse pidamist. Kaitsja ise on seisukohal, et tegelikult arvestust peeti ju MTÜ-s Ida-Viru Jahimeeste Selts korrektselt. Järgmine kaitsja argument põhineb asjaolule, et R. Aia kui füüsiline isik ei ole jahilubade andja ega pea nende üle arvestust. Teisisõnu, jahiseaduse §-i 60 karistusnorm ei ole adresseeritud füüsilisele isikule, vastutust arvestuse pidamise rikkumise eest kannab ainult jahiloa andja ehk MTÜ Ida-Viru Jahimeeste selts. Samas juriidiline isik MTÜ Ida-Viru Jahimeeste Selts sõlmis R. Aiaga töölepingut just jahilubade arvestuse pidamise korraldamiseks. Sel juhul ei ole R. Aia jahilubade andja ( andja on MTÜ) R. Aia tegutses kui palgatöötaja mitte aga juhatuse liige, kes esindaks juriidilist isikut. Lõpuks märgib kaitsja kaebuses, et isegi kui jõuda seisukohale, et rikkumine on toime pandud ja toimepanijad on MTÜ Ida-Viru Jahimeeste Selts ja R. Aia, on määratud karistused ebaproportsionaalsed.

POOLTE SEISIKOHAD KOHTUISTUNGIL

Kohtuistungil jäi kaitsja kaebuses väljendatud seisukohtade juurde. Täiendavalt märkis kaitsja. kaebuses väljendatud mõtete selgitamiseks, et kui R. Aia võib kellegi ees vastutada, siis oma tööandja ees distsiplinaarkorras, kuna ta tegutses jahilubade arvestuse pidamisel kui palgatöötaja, mitte juhatuse liige. Kaitsja jäi lõplikult seisukohale, et arvestus on korrektne ja R. Aia kandis raamatusse jahiloa tagastamise kuupäevana reaalne kuupäev, millal jahiluba oli talle kätte antud.

Osas, mis puudutas kahe jahimehe nimelt K. Nxxx ja A. Rxx tagastatud jahilubade tagastamise kuupäeva raamatusse kandmata jätmist, ei väljendanud kaitsja oma seisukohta kaebuses ega kohtuvaidlustel.

Kohtuväline menetleja ei pakkunud kohtule kohtuvaidluste asjaolude ega õiguslikku analüüsi, kuigi palus jätta otsus muutmata põhjendusel, et kõik tõendeid on kogutud piisavalt.

KOHTUISTUNGIL TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTU PÕHJENDUSED

Kõigepealt peab kohus vajalikuks tuua selguse mõnede asjaolude ja normide tõlgendamisel ja vastata kaitsja poolt kaebuses ja kohtuliku arutamise käigus tõusetunud probleemsetele momentidele.

7 Kohus selgitab järgmist. Kaitsja arusaam Ida-Viru Jahimeeste Seltsi, R. Aia ja juhatuse liikme staatusest ja sellest staatusest tulenevatest kohustustest on kohati meelevaldne. Kaitsja väidab, et juhul kui jahiloa omanik tagastab jahiloa kolmandale isikule ( suvalisele juhatuse liikmele, mitte aga R. Aiale, kes on tööle võetud lepingu alusel just arvestuse pidamiseks), siis see on jahiloa omaniku risk, kui ta ei edasta jahiluba R. Aiale, või siis selle suvalisele juhatuse liikme risk, kui ta võtab vastu tagastamisele kuuluvad jahiload ja edastab need R. Aiale tegelikult hiljem. R. Aia kannab raamatusse arvestuse pidamisel tagastamise reaalset kuupäeva ehk jahiloa temani jõudmise kuupäeva. Sel juhul kaitsja arvates vabaneb R. Aia vastutusest. Selline kaitsjapoolne asjaolude käsitlemine ja tõlgendamine ei põhine seadustel. Jahiseaduse § 40 lg 3 p 1 alusel annab jahiloa jahipiirkonna kasutaja. Jahiseaduse § 14 lg 2 p 1 alusel on jahipiirkonna kasutusõiguse loa saamise õigus Eestis registreeritud juriidilisel isiku. Käesoleva väärteoasjas ei ole vaidlust fakti üle, et MTÜ Ida-Viru Jahimeeste selts on jahipiirkonna kasutaja, kes andiski väärteootsuses loeteletud jahiload välja jahiseadusega kooskõlas. Mittetulundusühingutes seaduse § 1 kohaselt on mittetulundusühing isikute vabatahtlik ühendus, mille eesmärgiks või põhitegevuseks ei ole majandustegevus. Ida-Viru Jahimeeste Seltsi põhitegevuseks ongi füüsiliste isikute organiseerimine jahipidamises. Sellest lähtudes peabki mittetulundusühing Ida-Viru Jahimeeste Selt lähtuma jahiseaduse nõuetest ja korraldama oma tegevust vastavalt sellele. Juhul kui jahiseaduse § 40 lg 7 näeb ette, et jahiloa andja ehk Ida-Viru Jahimeeste Selts peab jahilubade andmise ja tagastamise ning jahiloale kantud andmete arvestust, on mittetulundusühingul seadusest tulenev kohustus, korraldada piisava hoolsusega nõutav arvestus. Kuidas sellist arvestuse pidamist mittetulundusühingu siseselt korraldatakse on mittetulundusühingu enda asi. See sisemine asjade korraldamise viis ei saa olla õigustuseks seadusest tuleneva kohustuse ebapiisavaks täitmiseks. Teisisõnu kohus selgitab, et kohustuse nõuetekohase täitmise poolest ei oma tähtsust, kas mittetulundusühingus peab nimetatud arvestust juhatuse liige või palgale võetud lepinguline töötaja või muu isik vabatahtlikul alusel. Igal juhul ei vabane mittetulundusühing vastutusest arvestuse pidamise rikkumise eest. Mittetulundusühingul peab mittetulundusühingute seaduse § 26 lg 1 kohaselt olema juhatus, mis seda juhib ja esindab, juhatusel võib olla üks liige või rohkem. Juhatuse juhtimisfunktsiooni olemusest tuleneb, et juhatus või juhataja ongi see, kellele lasub kohustus korraldada arvestuse pidamine ja seda nõuetekohaselt. Kohtuliku arutamise käigus oli tuvastatud, ja selles puudub vaidlus, et arvestuse pidamiseks oli R. Aiaga sõlmitud tööleping ja, olles juhatuse liige, oli ta veel mittetulundusühingus palgatööl. Mittetulundusühingute seaduse § 27 lg 1 alusel on juhatuse igal liikmel õigus esindada mittetulundusühingut kõikide tehingute tegemisel. Seda enam on juhatuse igal liikmel seadusest tulenev õigus võtta tagastatav jahiluba vastu. Ja seega on jahiloa omaniku jahiseaduse § 41 lg 5 tulenev kohustus jahiloa tagastamise kohta on täidetud ( kui see on täidetud 10 päeva jooksul alates jahiloale märgitud tähtaja lõppemisest) ja jahiluba tagastatud.

Kohtuliku arutamise käigus olid tuvastatud järgmised faktilised asjaolud.

R. Aia poolt kohtuliku arutamise käigus antud ütlustest nähtub, et ta tegelikult ei eita, et täiesti võimalik on see, et nelja isiku puhul arvestuse pidamise raamatusse on tal jahiloa tagastamise kuupäevana kandnud mitte see kuupäev, millal jahiloa omanik andis jahiloa näiteks teisele või kolmandale- neljandale juhatuse liikmele või muule isikule, vaid kuupäev, millal on jahiload temani reaalselt jõudnud. Jahiload, selgitas R. Aia, korjati ära piirkonniti ja siis toimetati talle, või isik ise saatis Ida-Viru jahimeeste Seltsi aadressile postiga, sel juhul tagastamise kuupäevaks oleks kantud postitamise kuupäev. Samuti ei eita R. Aia, et jättis raamatusse kandmata K. Nixx ja A. Rxxi tegelikult tagastatud jahiloa tagastamise kuupäeva – tunnistab viga, et nii kogemata juhtus.

Sellised R. Aia ütlused ühtivad kohtule esitatud tõenditega, nimelt esimese ja teise arvestuse raamatu andmetega ( k 2 lk 6-30), samuti objekti kontrollimise aktiga ( k 2, lk 64-127).

8 K 2 lk 65, 90 ja 127 nähtub tõepoolest, et A. Rxx jahiluba on avastatud kontrolli käigus tagastatud lubade juurest, jahiluba kehtis kuni 28.02.2014, seega tagastamise viimane tähtaeg oli 10.03.2014. Samuti k 2 lk 64, 91 ja 98 nähtub, et K. Nixxx jahiluba on avastatud tagastatud lubade juurest, jahiluba kehtis kuni 28.02.2104, seega tagastamise viimaseks tähtajaks oli 10.03.2014. Kuna esmane kontroll toimus 13.06.2014 ja selle seisuga olid mainitud kahe jahiloa andmed, nimelt nende tagastamine, kandmata arvestuse pidamise raamatusse, on tegemist arvestuse rikkumisega. Seega R. Aia, füüsilise isikuna, jättes raamatusse kandmata K. Nxxxja A. Rxxxjahilubade tagastamise, rikkus jahiseaduse § 40 lg 7 nõuet, et tuleb pidada arvestust andmise ja tagastamise üle. Kohus on seisukohal, et ei ole kahtlust selles asjaolus, et pidades arvestust, tegutses R. Aia mittetulundusühingu huvides, sest arvestuse pidamise nõue on sätestatud jahiseadusega. R. Aia on mittetulundusühingu juhatuse liige ( vt väljavõte k 2 lk 63) ja oli mittetulundusühingus ka tähtis palgatöötaja ehk selles osas juhtivtöötaja, kes pidigi hoidma arvestust nõuetekohasel tasemel. Asjaolu, et R. Aia oli mitte ainult juhatuse liige, kellel niigi on seadusest pädevus esindada mittetulundusühingut jahilubade arvestusel, vaid ka juhtivtöötaja lepingu alusel, on kinnitatud R. Aia ütlustega, et ta saigi palga just arvestuse pidamise eest. Sellest tulenevalt vastutab MTÜ Ida-Viru Jahimeeste Selts kui juriidiline isik arvestuse pidamise rikkumise eest, mis on toime pandud R. Aia poolt, kes on juhatuse liige ja juhtivtöötaja ja tegutses arvestuse pidamisel mittetulundusühingu huvides. Juriidilise isiku vastutuse üldtingimused on sätestatud KarS §-ga 14, mille kohaselt vastutus järgneb juriidilisele isikule juhul, kui tegu on toime pandud organi või selle liikme või pädeva esindaja või juhtivtöötaja poolt.. Kohus märgib, et KarS § 14 lg 2 kohaselt ei välista juriidilise isiku vastutuselevõtmine süüteo toimepannud füüsilise isiku vastutuselevõtmist. Seega, ei vabane R. Aia vastutusest, kuna ta pani teo toime ja tegutses juriidilise isiku huvides. R. Aia poolt juriidilise isiku huvides toimepandud tegu, mis seisnes selles, et ajavahemikus 01.03.2014 kuni 10.03.2014 jättis ta arvestuse nõuetekohaselt pidamata, nimelt konkreetselt jättis arvestuse pidamisse raamatusse kandmata K. Nxxxja A. Rxxi jahilubade tagastamise, on väärtegu, mille eest on vastutus ette nähtud jahiseaduse § 60 lg 1 alusel- füüsilisele isikule, § 60 lg 2 alusel – juriidilisele isikule.

Kohus on seisukohal, et R. Aia tegutses K. Nxxxja A. Rxxxi jahilubade tagastamise kuupäeva kandmata jätmisel ehk ei pidanud tagastamise üle arvestust, hooletusest KarS § 18 lg 3 mõttes. Ta ei teadnud, et selles osas rikkus ta arvestuse pidamise nõudeid, tal ei olnud meelde jäänud, et nende kahe isiku puhul on tagastamise kuupäevad kandmata. Kohus leiab, et see on tõepoolest võimalik, sest arvestuse pidamise raamatusse kantud isikute hulk ületab arvu 500. Samas tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral oleks ta pidanud seda ette nägema. Kohtuliku arutamise käigus oli tuvastatud, et arvestuse pidamisega on seotud ainult üks isik, R. Aia ise, arvuti abi andmete korrastamisel ei kasutata. Sellises olukorras pidigi R. Aia ette nägema, et sellise isikute arvu silmas pidades on vea tegemine või mingi kuupäeva kandmata jätmine üsna võimalik.

R. Aia ja MTÜ Ida-Viru Jahimeeste Seltsi õigusvastasust välistavaid asjaolusid 8 K. Nxxxja A. Rxxxi episoodis) kohus tuvastanud ei ole.

Kohus, arvestades R. Aia juriidilise isiku huvides toimepandud ülaltoodud teo ebaolulist ohtlikkust, on kaalunud menetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Kohus leiab, et menetlus selles osas otstarbekuse kaalutlusel lõpetamisele ei kuulu. Kohtu arvates ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et R. Aia ja MTÜ Ida-Viru Jahimeeste Selts oli juba varem samataolise teo, arvestuse nõuete rikkumise eest karistatud kohtuvälise menetleja otsusega ja kohus lõpetas menetluse otstarbekuse kaalutlusel 28.02.2013 ( k 2 lk 46). Seega teistkordne

9 menetluse lõpetamine samalaadses süüdistuses ei ole enam põhjendatud, kuna varasem lõpetamine ei mõjutanud isikuid parendada arvestuse nõuete täitmisega seonduvat MTÜ-s.

Kohus on eelpool süüdistuse teksti analüüsinud ja jõudnud seisukohale, et jahilubade tagastamise valede kuupäevade kandmises arvestuse raamatusse ei ole süüdistus R. Aiale kui füüsilisele isikule esitatud, kuna R. Aia kui füüsilise isiku toimepandud tegu on formuleeritud tegevusetusdeliktina, et ta jättis arvestuse pidamata. Küll aga vastav süüdistus tuvastatav MTÜ-le Ida-Viru Jahimeeste Selts kohta koostatud väärteoprotokolli põhjal. Sama süüdistuse tekst kordub sõnasõnaliselt väärteoasjas tehtud otsuses. Süüdistust puudutab jahilubade tagastamise kuupäeva kandmist raamatusse Gxx Kxxx jahiluba nr 7, Axxxxxjahiluba nr 247, OxxxIxxe jahiluba nr 102 ja DxxxJxxxi jahiluba nr 564 puhul.

Kohtuliku arutamise käigus on tuvastatud R. Aia ütlustega, et jahiloa tagastamise kuupäevana kandis ta raamatusse kuupäeva, millal jahiluba temani reaalselt jõudis ( postiga saatmise korral ümbriku postitamise kuupäev).

Kohtuliku arutamise käigus on tuvastatud, et nimetatud jahilubade tagastamise kuupäevaks on raamatusse kantud 14.03.2014 ( vt k 2 lk, 69, 73, 79, 93). Ei ole vaidlust, et mainitud kuupäevad on raamatusse kantud R. Aia poolt ja seda juriidilise isiku ehk MTÜ Ida-Viru Jahimeeste Selts huvides, kelle on jahiseaduse §-st 40 tulenev kohustus pidada arvestust jahilubade andmise, tagastamise ja jahiloale kantud andmete kohta. Kõik nimetatud jahiload kehtisid kuni 28.02.2014 ( vt k 2 lk 96, 97, 102, 124 - jahilubade fotokoopiad) ja seega tagastamise viimane päev oli 10.03.2015 ( jahiseaduse § 41 lg 5 kohaselt tuleb jahiloa tagastada 10 päeva jooksul alates lõppemisest). Tagastamise kohustus on täidetud juhul, kui isik tagastab jahiloa selle andjale ehk MTÜ-le juhatuse liikme näol, kes esindab MTÜd mittetulundusühingute seaduse §§ 26 ja 27 lg 1 alusel, või saadab jahiloa postiga MTÜ-le juriidilisele aadressile. Kõik nimetatud jahiload olid välja antud MTÜ Ida-Viru Jahimeeste Seltsi poolt. Kohus märgib, et tõsiseltvõetavaks ei saa pidada kaitsepoolset argumenti, et arvestuse pidamise raamatusse kantakse jahiloa tagastamise kuupäevana see kuupäev, millal jahiloa nö reaalselt arvestuse raamatu pidaja ehk R. Aia kätte jõudnud. MTÜ huvides arvestuse raamatu pidamist teostav kas juhatuse liige või töölepinguline töötaja tegutseb MTÜ nimel, kes on jahiloa andja, ja peab kandma raamatuse tagastamise kuupäevana päev, millal on jahiloa omanik oma kohustuse täitnud ja edastanud jahiloa juhatuse liikmele, toimetas selle MTÜ juriidilisele aadressile või saatnud selle tähitud kirjana postiga.

Siinkohal peab kohus vajalikuks juhtida tähelepanu järgmistele asjaoludele.

Faktilised asjaolud on järgmised. Neli jahimeest tagastasid kehtivuse kaotanud jahiload. 1.Ei ole vaidlust, et jättes kõrvale G. xxxx nr 7 tagastamise kuupäeva ja selle arvestuse raamatusse kandmise, sai G. xx3.03.2014 uue jahiloa nr 207 ( k 2 lk 132). Jahiluba nr 7 pidi olema tagastatud hiljemalt 10.03.2014. Raamatusse on tagastamise kuupäevaks kantud 14.03.2014. Isegi kui arvata, et G. Kxx tagastas jahiloa MTÜ-le või juhatuse liikmele vahetult õigeaegselt ehk kuni 10.03.2014, on tegeliku tagastamise ja raamatusse kandmise kuupäeva vahel mõned päevad. Asjaolu, et 03.03.2014 sai G. Kxxx juba uue jahiloa nr 7, annab kohtule arvata, et , et tõepoolest kehtivuse kaotanud jahiluba oligi uue jahiloa saamisel ehk 03.03.2014 MTÜ-le tagastatud. See oleks mõistlik ja eluliselt usutav. 2. A.xxahiloa nr 147 tagastamise kuupäev ei ole väärteo menetluses ega kohtuliku arutamise käigus tuvastatav. Vaidlust ei ole asjaolus, et jahiluba oli tagastatud juhatuse liikmele K. xxx kellelt see jõudis juhatuse liikme K-J xxxxätte, kellelt see jõudis R. Aiani. Kohus märgib, et nüüd, augustis 2015, ei ole võimalik tuvastada päevase täpsusega ühe konkreetse jahiloa

10 saabumist-edastamist ühelt teisele isikule, isegi kui allutada kõiki isikuid detailsele ülekuulamisele. Tuleb märkida, et ka kohtuväline menetleja ei tundnud isikute ülekuulamisel selle vastu vähimatki huvi. Siin kohus märgib, et A Kxxx puhul ei ole tegelikult välistatud, et jahiluba oli tagastatud juhatuse liikmele K-J xx vahetult ka pärast 10.03.2014. Kohus tuletab meelde, et kõik kõrvaldama kahtlused tõlgendatakse menetlusaluse isiku kasuks KrMS § 7 lg 3 alusel. Seega ei ole omakorda välistatud, et jahiluba oli MTÜ-le, selle juhatuse liikme K-J Kxxnäol, tagastatud 14.03.2014 nagu ongi kantud arvestuse raamatusse. A. Kxx jahiloaga seonduvat episoodi jätab kohus MTÜ-le esitatud süüdistusest välja. 3. Ei ole vaidlust asjaolus, et O. Ixxs edastas oma jahiloa nr 102 Txxx Kxxe 09.03.2014, väärteotoimikus on xxxx Jahtkond protokoll ( k 2 lk 157).K 2 lk 63 kohaselt ei ole T. xxx Ida- Viru Jahimeeste Selts juhatuse liige. Seega, rikkus O. Ixxx jahiseaduse § 41 lg 5, mille kohaselt jahiloa omanik on kohustatud tagastama jahiloa selle andjale ( antud juhul see on MTÜ Ida-Viru Jahimeeste Selts) vahetult või postiga väljastusteatega 10 päeva jooksul alates tähtaja lõppemisest. Nüüd augustis 2015 ei ole võimalik usaldusväärselt tuvastada, mis konkreetsel kuupäeval oli jahiluba juhatuse liikmele R. Aiale vahetult üle antud, sest selle kohta ei ole säilitatud ühtegi usaldusväärset dokumenti, näiteks R. Aia allkirjaga, et ta võttis jahiloa vastu T. Kxx 10.03.2014. T. Kxx väited, et ta edastas jahiloa R. Aiale 10.03.2014 ja R. Aia väited, et T. Kxx edastas talle 14.03.2014, ei anna kohtule võimaluse jõuda tegelikkuseni. See kahtlus ei ole käesoleval ajal kõrvaldatav. Kohus tuletab meelde, et kõik kõrvaldama kahtlused tõlgendatakse menetlusaluse isiku kasuks KrMS § 7 lg 3 alusel O. Ixxx jättis jahiloa tagastamise kohustuse nõuetekohaselt täitmata ja T. Kxxx puudus kohustus hakata tegelema jahilubade edastamisega MTÜ-le Ida-Viru Jahimeeste Selts. Seega ei ole välistatud, et jahiluba oli MTÜ-le Ida-Viru Jahimeeste Selt tagastatud 14.03.2014 nii nagu on kantud arvestuse raamatusse. O. Inxxxxe jahiloaga seonduvat episoodi jätab kohus MTÜ-le esitatud süüdistusest välja. 4. D. Jxx tagastas MTÜ-le jahiloa nr 564 märtsis 2014. Selles osas ei ole vaidlust. Kohus siin märgib jällegi, et nüüd augustis 2015 ei ole võimalik tuvastada ühe või teise jahiloa tagastamise täpset kuupäeva ega asjaolusid, sest ainult 2014 nö käibes olnud jahilubasid on üle 500. Väärteootsuse tegemisel lähtus kohtuväline menetleja sellest, et isik tagastas jahiloa MTÜ-le vahetult ja seda kuni 10.03.2014. Tõendamiseks on esitatud D. Juxx poolt kohtuvälisele menetlejale edastatud ja toimikusse lisatud D. Jxxxi reisidokumendi koopia ja marsruudi leht k 2 lk 180,182. Sellest nähtub, et 15.03.2014 sõitis D. xxx naasis xxx. Marsruudi lehest nähtub, et D. xxxöötas 13.04.2014 ja 17.03.2014 marsruudil xxx R. Aia väiteid, et raamatusse kandis ta tagastamise reaalne kuupäev 14.04.2015. . D. Jxxviibis venemall 15.-16.03.2015 ja seega tema viibimine xxx ei ole välistatud. Tegelikult ei ole välistatud ka sedagi, et D. Jxx tagastas jahiloa 10.03.2014, sest ta xxx. Aga käesoleval ajal ei ole võimalik neid asjaolusid täpselt tuvastada, sest R. Aia ja D. xxxastandlikud positsioonid ei annaks kohtule võimaluse jõuda tegelikkuseni. Igal juhul jahiloa ei olnud kellegi tagastatud allkirja vastu, et selle alusel saaks tuvastada, milline oli siiski tagastamise õige päev. Jällegi kohus osutab KrMS § 7 lg 3 sättele, mille kohaselt kohus tõlgendab kõrvaldamata kahtlused isiku kasuks. D. Jxxxi jahiloaga seonduvat episoodi jätab kohus MTÜ-le esitatud süüdistusest välja.

Faktiliste asjaolude kontrollimise tulemusena leiab kohus, et kohtuliku arutamise tulemina on usaldusväärselt tõendatud ainult see, et R. Aia, tegutsedes juriidilise isiku nimelt Ida-Viru Jahimeeste Seltsi huvides, kandis jahilubade arvestuse raamatuse G. Kxxx jahiloa nr t tagastamise kuupäevana 14.03.2014, kuigi tegelikult oli nimetatud jahiluba tagastatud MTÜ-le tähtaegselt kuni 10.03.2014.

Teo õigusvastavust välistavaid asjaolusid selles süüdistuse osas kohus tuvastanud ei ole.

R. Aia ja MTÜ Ida-Viru Jahimeeste selts on nii A. Rxxxx ja K. xxxui ja G. xxxahulubasid puudutavas süüdistuses on süüvõimelised KarS § 33,34 ja 37 mõttes. Kohtul ei tekkinud kahtlust,

11 et juriidiline isik MTÜ Ida-Viru Jahimeeste Selts oleks õigusvõimetu või R. Aia süüdivus oleks välistatud või piiratud.

Ultima ratio põhimõttega arvestamine, kohtu seisukoht

Kohus märgib siinjuures, et kehtivuse kaotanud jahiloa tagastamine tähtaja rikkudes või mittetagastamine jahiseaduse §-ga 41 lg 5 ettenähtud tähtaja jooksul ei too jahiloa omanikule õiguslikke tagajärgi. Jahiseaduse 8. peatükk näeb ette vastutuse terve rea väärtegude eest. Jahiloa tagastamata jätmine või tagastamine tähtaja rikkudes ei ole jahiseaduse mõttes karistatav. Jahiseadus ei näe ette ka vastutust jahiseaduse muu nõuete rikkumise eest ( nagu näiteks liiklusseaduses § 242 ). Sellest tuleneb, et seaduseandja ei pidanud jahiloa tagastamata jätmist või tagastamist tähtaja rikkudes sellisena rikkumisena, mis peaks tooma kaasa süüteomenetluse alustamist. Jahiloa andmise, tagastamise ja jahiloale kantud andmete arvestuse nõuete rikkumise eest on aga ette nähtud vastutus jahiseaduse § 60 lg 1 ja 2 alusel, vastutust kannab andmete arvestuse pidaja, jahiseadusel § 40 lg 7 alusel on see jahiloa andja - käesolevas juhtumis MTÜ Ida-Viru Jahimeeste Selts. Maakohus juhib tähelepanu, et vastutus on selle paragrahvi alusel on sätestatud just arvestuse nõuete rikkumise eest, mis puudutab vastavat arvestust jahiloa andmise, tagastamise või jahiloale kantud andmete üle; sõna arvestust ei tohi lauseehitusest välja rebida.

Väärteo materjalidest ja väärteootsusest nähtub, et kohtuväline menetleja alustas ilma aluse ja ajendita väärteomenetlust nelja isiku suhtes ( G. xxx A. xxxx. Ixxx ja D. Jxxxn, vt k 2 lk 128- 129) jahiseaduse § 60 lg 1 alusel. Isikud kuulati üle menetlusaluse isikuna. Lõpuks leiti, et tegelikult isikud tagastasid jahiload õigeaegselt ( vt väärteootsus k 2 lk 194-203). Ühendatud väärteoasja materjalidest ei nähtu, et väärteomenetlus nelja isiku suhtes nendega seotud episoodides oleks lõpetatud väärteotunnuste puudumise tõttu. Kohus peab siin vajalikuks märkida, et ülaltoodud asjaolud on märk sellest, et kohtuvälises menetluses ei lähtunud menetleja ausa menetlemise põhimõtetest ja alustas neli süüteomenetlust nelja isiku suhtes ilma igasuguse ajendi ja aluseta, sest algusest peale on teada, et jahiloa omanik ei pea jahiseaduse § 40 lg 7 alusel arvestust ja seega ei saa olla vastutav jahiseaduse § 60 lg 1 alusel. Murettekitav kohtule ka see, et kohtuväline menetleja hindas 3-4 päevase hilinemisega jahiloa tagastamise kuupäeva kandmine raamatusse ( kusjuures kontrolli käigus avastati ainult 4 sellist juhtumit) nii intensiivseks rikkumiseks, et kvalifitseeris tegu väärteoks.

Kohus peab siin menetlejale selgitama, et mis tahes formaalselt väärteokoosseisule vastav tegu ei ole alati väärtegu ehk väärteokorras karistatav tegu. Eesti õiguses on juurdumas seisukoht ( üldise ülikriminaliseerimise foonil), samuti see leidis siiski toetuse ka kohtupraktikas, et karistatavaks teoks ehk süüteoks muutub formaalselt süüteokoosseisule vastav tegu siis, kui rikkumine kahjustab õigushüve piisava intensiivsusega. Lähtuda tuleb ultima ratio põhimõttest, mille kohaselt sekkub riik karistusõiguslikult sotsiaalsesse elusse siis, kui muude leebemate vahenditega ei ole küsimuse reguleerimine võimalik. Riigikohtu lahendis 3-1-1-82-07 p 8 tõdes kohus, et abstraktselt sõnastatud süüteokoosseisu lai tõlgendamine võib viia õiguskindluse põhimõtte rikkumiseni; rikkumine peab olema teatud intensiivsusega ja karistusõiguslik sekkumine peab lähtuma ultima ratio ehk viimase abinõu põhimõttest. Kuigi jahiseaduse § 60 süüteokoosseisu puhul on tegemist blanketse normiga ( ei saaks väita, et tegemist on puhtalt abstraktse koosseisuga), mis tähendab, et isik vastutab konkreetselt jahiseaduse § 40 lg 7 normi rikkumise eest, ei ole arvestuse pidamise nõuded kehtestatud üheski õigusaktis. Jahiseaduse § 40 lg 7 sätestab, et jahiloa andja peab arvestust. Jahiseaduse § 40 lg 8 sätestab, millised andmed kantakse jahiloale. Nende kahe normi süstemaatiline tõlgendamine suunabki menetlejat ( ja tegelikult ka kohut) seisukohale, et arvestust tulebki korraldada kuidagi nii, et see

12 oleks mõistlik ja kajastaks jahiloale kantud olulisi andmeid. Sellest nähtub, et sisu poolest on jahiseaduse § 60 norm selline, mis lubab laiemat tõlgendamist – milline see arvestus on, kuidas seda pidada ja mida ja millal raamatusse kanda, peale jahiloa andmist ja tagastamist.

Küsimusele, kas õigusriigis peaks olema aktsepteeritud olukord, kui raamatusse paaril korral kuupäeva kandmine 3-4 päevase hilinemisega on väärteokorras karistatav tegu, annaks kohus vastuse, et tegu ei ole väärtegu. Selle teo intensiivsus, jahiloa tagastamise kuupäeva kandmine hilinemisega, mis on mõõdetav päevades, on niivõrd vähene, et ei kahjusta jahiseadusega kaitstavat õigushüve ja riikliku karistusõigusliku võimu kasutamine jääb antud olukorras ilmselt põhjendamatuks. Jahiseaduse eesmärk on hoida tasakaal keskkonna ja inimese tegevuse vahel jahinduses. Lähtudes sellest reguleerib seadus ( vt § 1) jahipiirkondade moodustamist ja kasutamist, sätestab jahiulukite seire, küttimismahu ja struktuuri ning muud jahipidamise alused, määrab kindlaks jahipidamisõigust tõendavad dokumendid, sätestab tekitatud kahju hüvitamise ning riikliku järelevalve ja vastutuse. Kuidas saaks MTÜ tegu, mis seisnes paaril korral jahiloa tagastamise kuupäeva raamatusse kandmises 3-4 päevase hilinemisega, mõjutada jahiseadusega kaitstavat õigushüve, kõigutada keskkonna ja inimese tegevuse vahelist tasakaalu jahindudes kasvõi kaudselt, jääb kohtule arusaamatuks ja kohtuvälise menetleja loogika ei ole kohtule jõuline.

Ilmekas on kohtuväline menetleja tähelepanek kohtuvaidlustes, et tegemist oli mahuka ja vaevarikka plaanipärase kontrolliga tänu just sellisele arvestusele, mis oli Ida-Viru Jahimeeste Seltsis ( k 1 lk 41 pöördel). Kohus selgitab järgmist. Asjaolust, et kontroll on vaevarikas, ei tulene, et sel juhul peaks kontroll ilmtingimata lõppema kellegi karistusega. Arvestuse pidamise eesmärgiks ei ole riigiametnike mugavus ja rahu kontrolli tegemisel. Seda enam, et plaanilist kontrolli tuleb teostada igal juhul, mitte aga üksnes siis, kui on lootust alustada väärteomenetlust. Kohus rõhutab, et jahilubade arvestuse raamatu pidamine on vajalik eeskätt ühingule endale (milleks on Ida-Viru Jahimeeste Selts) ühenduse korrektseks tegevuseks, mitte ametnike tööpõllu tagamiseks. Ainuke mõistlik selgitus, milleks seda arvestuse raamatut peetakse, on see, et kuna Jahimeeste Selts on seaduse alusel jahiloa andja ja arvestuse pidaja, oleks järgmine jahiluba väljaantav siis kui eelmine on kehtivuse kaotanud ja tagastatud, et jahimeestel ei tekkinud mitu jahiluba korraga, sest see hakkaks juba mõjutama jahiulukite arvu seega keskkonda. Sellest lähtuvalt kohus märgib veel sedagi, et arvestuse raamatusse tagastamise kandmata jätmine (A. Rxxxi ja K. Nxxxjahilubasid puudutav süüdistuse osa, mille kohta andis kohus oma hinnangu varem) tõepoolest tekitab ohtu, et jahiluba ei olegi tagastatud, jahipidamise õigust kinnitav dokument on ikka kasutamisel ja võib olla mitteheatahtlikult. Teiselt poolelt, kui jahiluba on tegelikult tagastatud, aga raamatusse ei ole tagastamine kantud, võib see piirata põhjendamatult isiku õigus uue jahiloa saamiseks. Asjaolu, et raamatusse on jahiloa tagastamise kuupäev kantud 3- 4 päevase hilinemisega, ei tekita absoluutselt vähimatki ohtu. Seda enam, kui jahiloa tagastamise viimane päev oli 10.03.2014, see tagastati aga reaalselt juhatuse liikmele vahetult näiteks 05.03.2014, aga raamatusse oleks tagastamise kuupäevaks kantud näiteks 10.03.2015, ei oma selline päevade vahemik mingit tähtsust, sest tagastamine toimus tähtaja jooksul. Isegi kui tagastamise kuupäevana on märgitud tegelikust tähtajast hilisem kuupäev ( käeolevas väärteoasjas see on 14.03.20149, ei oma tegelikult ka see asjaolu tähtsust, see ei kahjusta jahiomaniku õigusi, sest teda ei saa süüteomenetluses vastutusele võtta, vastav karistusnorm puudub (mille kohta on kohus juba oma seisukoha väljendanud). Ülaltoodu annab kohtule aluse arvata, et kohtuväline menetleja ei lähtunud menetlemisel ultima ratio põhimõttest ja riigivõimu esindajana sekkus karistusõiguslikult olukorda, kus tegelikult oli võimalik mõjutada muude meetmetega. Muud mittekaristuslikud meetmed on järgmised. Keskkonnainspektsioon teostab keskkonnajärelevalvet keskkonnajärelevalve seaduse alusel, mille § 2 näeb ette muuhulgas, et keskkonnajärelevalve üheks eesmärgiks kõrvaldada korrarikkumine. Süüteo avastamine ja

13 karistusõiguslik mõjutamine ei ole seaduse mõttes iseenesest järelevalve teostamise eesmärgiks. Tuvastades lõplikult, et paaril korral ( kusjuures kontrollile kuuluvate tagastatud jahilubade hulk ületab arvu 500) on raamatusse jahiloa tagastamise kuupäevana kantud mitte jahiloa omaniku poolt jahiloa vahetu tagastamine juhatuse liikmele, vaid kuupäev, millal R. Aia sai jahiloa nö füüsiliselt oma töölauale, tuleks, kohtu arvates, järelevalveteostajal reageerida korrarikkumisele mõistlikult eesmärgiga kõrvaldada korrarikkumine, ehk teha MTÜ-le kõigepealt ettepanek parandada andmeid ja selgitada arvestuse raamatu pidajale, milline kuupäev tuleks tegelikult raamatusse kanda, vajadusel anda soovitusi raamatu mõistlikumaks pidamiseks. Kuni 01.07.2014 sätestas keskkonnajärelevalve teostaja järelevalvetoimingute regulatsiooni keskkonnajärelevalve seadus. Käesoleval ajal kehtib korrakaitseseadus, milles on muuhulgas sätestatud riikliku järelevalve üldmeetmed. Nii korrakaitseseaduse § 26 lg 1 näeb ette, et korrakaitseorganil (korrakaitseorgan ei ole ainult politsei, see on sama seaduse § 6 alusel pädev asutus riikliku järelevalve teostamiseks; jahiseaduse § 47 kohaselt ongi keskkonnainspektsioon järelevalve teostaja jahiseaduse täitmise üle) on õigus teha toiminguid, millega teavitaks avalikkust või isikut korrarikkumisest (teadaanded, soovitused, hoiatused). Ka enne 01.07.2014 kehtinud keskkonnajärelevalve seadus ei takistanud kohtuvälisel menetlejal ultima ratio põhimõttest lähtuda. Näiteks keskkonnajärelevalve seaduse § 16 lg 2 p 4 kohaselt oleks võimalik ebaseadusliku tegevuse või tegevusetuse korral teavitada sellest isikut, teha ettekirjutuse või anda korralduse rikkumise lõpetamiseks.

Sellest nähtub, et käesoleval ajal on seaduseandja andnud selge signaali karistusõigusliku võimu kasutamiseks ultima ratio põhimõtte alusel ehk viimase abinõuna. Vähemintensiivsete korrarikkumiste puhul tuleb lähtuda põhimõttest, et kuigi formaalselt esineb süüteokoosseis, tegu on õigusvastane ja süüline, ei ole siiski tegemist süüteoga, vaid korrarikkumisega, millele tuleb reageerida korrakaitseseaduses sätestatud meetmetega. KarS § 2 lg 2 näeb ette, et karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Norm on selgelt sõnastatud ja justkui ei nõutagi, et tegu ise peab veel olema teatud intensiivsusastmega, et seda peetaks süüteoks. Maakohus aga märgib, et kogu karistusseadustikust ei leidu ühtki viidet ultima ratio põhimõttele ja senine karistuspraktika on olnud pigem sellise suunaga, et karistuslike meetmete kohaldamata jätmine on konkreetsete tingimuste esinemisel lubatud erand, mida tuleb eraldi põhjendada.

Lõplikult jõuab maakohus seisukohale, et G. Kxxx jahilubasid puudutav süüdistus põhjendatud ei ole, menetlusaluse isiku MTÜ Ida-Viru Jahimeeste Selts tegevuses puudub väärteokoosseis, lähtudes ultima ratio põhimõttest, arvestades tuvastatud teost tuleneva õigushüve kahjustava mõju vähest intensiivsust. Väärteomenetlus süüdistuse selles osas kuulub lõpetamisele VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

KARISTUS

KarS § 56 lg 1 alusel karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kohus selgitab, et karistuse määra valimisel on kohtupraktika välja kujunenud. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-58-13 on märgitud, et kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt

14 RKKKo 3-1-1-77-11, p 11 ja 3-1-1-52-13, p 19). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt ka RKKKo 3-1-1-76-12, p 7 ja 3-1-1-52-13, p 19). Kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine (vt ka nt RKKKo 3-1-1-26-03, p 5).

R. Aiale on jahiseaduse § 60 lg 1 alusel määranud kohtuväline menetleja karistuse 50 trahviühikut summas 200, ehk seda keskmises määras, sest jahiseaduse § 60 lg 1 alusel on trahvina võimalik määrata kuni 100 trahviühikut, summas see kuni 400 eurot. MTÜ Ida-Viru Jahimeeste Selt on karistatud jahiseaduse § 60 lg 2 alusel kui juriidiline isik rahatrahviga summas 1200 eurot, see on sanktsioonist keskmisest määrast väiksemas määrast, kuna karistada on võimalik trahviga summas kuni 3200 eurot.

Kohus tuvastas kohtuliku arutamise käigus, et R. Aia ja MTÜ Ida-Viru Jahimeeste Selts väärtegu seisnes selles, et rikkudes jahiseaduse § 40 lg 7, jättis R. Aia, tegutsedes MTÜ huvides, kahel korral jahiloa ( konkreetselt A. Rxxxi ja K. Nxxxe jahiload) tagastamise raamatusse kandmata.

Kohus leiab, et isiku süü on väärteos väike, peaaegu minimaalne. Kohtuliku arutamise käigus on tuvastatud, et R. Aia on ainuke isik, kes peab arvestust kogu MTÜ Ida-Viru Jahimeeste Selts poolt väljaantud jahulubade üle, olles veel ka juhatuse liige. Ühte raamatusse on kantud andmed 240 isiku ja nende jahilubade osas ( k 2 lk 29), teisse raamatusse – andmed 598 jahiloa kohta. Arvestades, et R. Aia jättis tagastamise kandmata ainult kahel korral, on tema süü sellegipoolest minimaalne ja kui väärib karistamist siis miinimumlähedases määras.

R. Aia ega MTÜ Ida-Viru Jahimeeste Selts ei ole varem kohtulikult karistatud isikud. Ühel korral oli kohtu poolt menetlus lõpetatud väärteoasjas otstarbekuse kaalutlusel, sest tegemist oli vähetähtsa samalaadse rikkumisega. R. Aia on pensionär ja juhatuse liige mittetulundusühingus. Juriidiline isik Ida-Viru Jahimeeste Selts ei ole äriühing, seega selle isiku suhtes rahalist laadi meetmete kohaldamisel tuleb arvestada juriidilise isiku olemust, et selle ühingu põhiliseks tegevuseks ei ole äri ja kasumi saamine. R. Aia nõustus rikkumisega ja tunnistas oma viga.

Isikute karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohus tuvastanud ei ole.

Karistus peab vastama süü suurusele ja toimepanija isikule. Arvestades ülaltoodud leiab kohus, et kohtuvälise menetleja poolt määratud karistused 200 eurot (sanktsiooni keskmises määras) ja 1200 eurot ( sanktsiooni keskmisest määrast veidi väiksemas määras) ei vasta süü suurusele ega toimepanija isikule. Kohus leiab, et R. Aiale tuleb mõista jahiseaduse § 60 lg 1 alusel sanktsiooni miinimummäärale lähedane rahatrahv 10 trahviühikut summas 40 eurot. MTÜ-le Ida-Viru Jahimeeste Selts tuleb mõista jahiseaduse § 60 lg 2 alusel rahatrahv summas 100 eurot. Kohus leiab, et selline karistus osutab pensionärist R. Aiale ja mittetulundusühingule piisavalt mõju, et edaspidi hoiduksid isikud süütegude toimepanemisest. Samas leiab maakohus, et sel juhul on ka õiguskord kaitstud, et riigipoolne hukkamõist teole on väljendatud ja isikutele karistuse näol teatavaks tehtud.

MENETLUSKULUD

15

Kaitsja advokaat A. Valk esitas kohtule taotluse, samuti arved ja maksekorraldused ( lk 32-38), isikule menetluskulude hüvitamiseks summas 1320 eurot.

VTMS § 23 sätestab, et väärteomenetluse lõpetamise korral § 29 lg 1 p 1 alusel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu riigi või kohaliku eelarvest.

Kohtupraktika kohaselt (vt RKKKo lahend 3-1-1-99-11) tuleb menetluskulude hüvitamise küsimuse lahendamisel arvestada mitu aspekti: „Küsimus kaitsjale makstava tasu suuruse mõistlikkusest on seega otseselt seotud ausa ja õiglase menetluse põhimõtte tagamisega. Kaitsjale makstava tasu mõistlik suurus peab väljendama tasakaalu ühelt poolt menetlusalusele isikule enda kaitse korraldamiseks vajalike sammude astumiseks piisavalt avara võimaluse loomise ja teiselt poolt avaliku huvi vahel kasutada riigi raha kokkuhoidlikult.“ „Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse otsustamise juures tuleb silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust." „Õigusabikulude suurus ei ole otseses sõltuvuses võimaliku väärteokaristuse raskusest, vaid nende suurus peab olema põhjendatud sisuliselt. Siiski saab teo eest maksimaalselt ähvardav karistus õigusabikulude suuruse määramisel arvesse tulla ühe kriteeriumina -sanktsiooni väikse ülemmääraga väärteo asjaolude tuvastamine ning sellega seonduvate õiguslike küsimuste lahendamine on üldjuhul väiksema töömahuga. Sanktsiooni ülemmäär iseenesest ei või aga olla keskne argument, mille alusel tasu suuruse mõistlikkus kindlaks määratakse.“ „Määrates kindlaks kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkust konkreetses väärteoasjas, on vaja hinnata lisaks ka osutatud õigusabi vajalikkust.“ „Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium varasemalt asunud seisukohale, et tasu suuruse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb muu hulgas arvesse võtta kriminaalasja keerukust ja süüdistuse mahtu (vt 2. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-28-11, p 18). Ühtlasi viitab kriminaalkolleegium Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohale, mille kohaselt on kohtul võimalus hinnata esindaja töö mahtu muu hulgas selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18. mai 2010. a otsus asjas nr 3-2-1-43-10, p 14).“

Kohus leiab, et kaitsja poolt on esitatud kõik vajalikud dokumendid menetluskulude tekkimise ja suuruse kohta - tunnihind 120 eurot ( käibemaksuga), mis on vägagi mõistlik kaasaaegse õigusteenuste turul. Kohus leiab, et kulu suurus ise on mõistlik. Tegemist on mittemahuka, keskmise keerukuse väärteoasjaga, milles tuli teha õiguslik analüüs ühes väärteokoosseisus kahe isiku puhul. Menetluskulu 1320 eurot menetlusaluse isiku puhul ületab füüsilisele isikule ettenähtud sanktsiooni ülemmäära (400 eurot) küll, aga mitte kordades, juriidilise isikule ettenähtud sanktsiooni ülemmäärast 3200 eurot jääb see oluliselt alla poole .

Seaduse ja kohtupraktika kohaselt ei ole oluline, kes ja kas on menetluskulusid tegelikult kandnud.

Vastavalt kohtupraktikale (vt RKKKo lahend 3-1-1-61-08) tuleb hüvitada menetlusalustele isikutele valitud kaitsjale makstud tasu proportsionaalselt osale, milles väärteomenetlus on lõpetatud.

Käeoleval kriminaalasjas on kogu süüdistusest püsima jäänud fakt, et kahel korral jättis R. Aia jahiloa tagastamise kuupäeva raamatusse kandmata. Ühes osas ei pidanud kohus tegu tõendatuks ( D. Jxxx, A. Kxxx ja O. Ixx jahilubade episoodid), osas lõpetas väärteomenetluse väärteokoosseisu puudumise tõttu, tuginedes ultima ratio põhimõttele ( G. Kxx jahiloa tagastamise episood).

16 Kohus leiab, et esialgselt isikutele väärteoprotokollis esitatud süüdistuse mahust on isikud süüdi tunnistatud kohtu poolt selle väga väikses osas. Kohus hindab, et esialgsetest süüdistusest on püsima jäänud süüdistuse 10 %-ne osa, kui arvesse võtta asja sisulist külge. Järelikult selles osas ( 10 % kaitsjakuludest) kannab kulusid menetlusalune isik ise ehk summas 132 eurot. Ülejäänud menetluskulud summas 1188 eurot tuleb menetlusalusele isikule hüvitada VTMS § 23 alusel riigi eelarvest vastavalt esitatud taotlusele MTÜ-le Ida-Viru Jahimeeste Selts.

/allkirjastatud digitaalselt/

Inna Kirsipuu kohtunik