2-14-52192/64 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. august 2015.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-14-52192

Tsiviilasi

T.R. hagi M.R. , M.R. ja R.M. vastu elatise

vähendamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

2340 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 19. veebruari 2015.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T.R. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): T.R. (isikukood 3692132715);

Vastustajad (kostjad):

1. M.R. (isikukood XXX);

2. M.T. (isikukood 50701215216);

3. R.M. (isikukood 50804065228)

Vastustajate seaduslik esindaja D.R. .

RESOLUTSIOON 1. Jätta Tartu Maakohtu 19. veebruari 2015.a otsus

muutmata.

2. Jätta T.R. apellatsioonkaebus rahuldamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

1. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus T.R.

kanda.

2. Jätta maakohtu poolt kantud tõlkekulud summas 57,82

eurot riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama

tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks

või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega,

annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse

lahendamist,

kui

nimetatud

taotlus

ei

ole

esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. T.R. esitas 16. mail 2014.a hagiavalduse M.R. , M.R. ja R.M. vastu makstava elatise

vähendamiseks, paludes vähendada temalt kohtuliku kokkuleppega väljamõistetud elatist kolme

kostja peale kokku 100 euroni kuus.

Hagiavalduse kohaselt on hagejalt kostjate M.R. , M.R. ja R.M. kasuks välja mõistetud elatis

alates 01. aprillist 2013.a summas 360 eurot. Hagejal on elatise võlgnevus 720 eurot, mille

katteks ta peab tasuma igakuiselt 40 eurot kuni võlgnevuse tasumiseni. Kostjate esindaja algatas

nõude suhtes sundtäitmise, kuna hagejal ei olnud võimalik lahendit täies ulatuses täita. Perioodil

20. oktoober 2013.a kuni 18. veebruar 2014.a hageja töötas ja tasus siis igakuiselt elatist 190

eurot. Hageja teatas, et viibib haiguslehel ja seetõttu tal ei ole pikema perioodi vältel võimalik

kohtuotsust täita. Haiguslehel on hageja viibinud 18. veebruar 2014.a kuni 17. aprill 2014.a ja 18.

aprill 2014 kuni 02. mai 2014.a. Hageja viibib jätkuvalt haiguslehel. Hagejal oli mitu südame

insulti ja tema tervis pole taastunud. Hageja palub makstavat elatist vähendada kuna, tema

tervislik seisund on halb ja ei võimalda töötamist ka osalise koormusega. Hageja kinnitab, et on

valmis tasuma lastele elatist, kui tema tervis taastub.

Hagejale on laekunud haigusraha 710 eurot, millest ta tasub eluasemega seotud kulud 349,69

eurot, telefonikulu 20 eurot ning ravikulud 210,11 eurot ning elamiseks jääb hagejale 174 eurot.

Rahalisi vahendeid vajab ta enda raviks ja elamiseks. Ehkki hageja teatel valmistab talle stressi

võimetus töötada ja elatist tasuda, soovib hageja tugineda oma varalise seisukorra olulisele

halvenemisele ja palub seetõttu elatist vähendada.

Hageja leidis, et tal on mõjuv põhjuse elatise vähendamiseks. Hageja on püüdnud pikema

perioodi vältel tööd leida, kuid siis haigestus.

Hageja oli haiguslehel kuni 2014.a augusti lõpuni. Kahel kuul aitas elatist maksta Lapua linn

(Soome), kus hageja elab. Linn aitas tasuda ka haiglaarved. Alates juulist 2014.a ei ole hageja

elatist tasunud. Juulist on olnud sissetulek haigusraha 150 eurot, sest enne haigestumist töötas

lühikest aega Soomes. Tööleping oli tähtajaline, see lõppes oktoobris 2014 ja kuna füüsiline töö

on keelatud, siis hageja enam töötada ei saanud. Töövõimetuspensioni suurust ei tea, sest avaldus

on KELA-s läbi vaatamisel. Hageja sissetulekuks on riigi poolt makstav elatustugi 71 eurot. Ei

ole võimalik enam tasuda ka 112 eurot, mille maakohus septembris 2014.a tasumisele määras.

Võimalik on taotleda Soomes ümberõpet. Eeldatavalt tõstetakse hageja korterist välja. Enne

haigestumist maksis elatisena 400 eurot, nagu oli kokku lepitud.

2. Kostjad hagi ei tunnistanud, paludes jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostjate esindaja märkis, et oli kokkulepet sõlmides nõus elatisega alla seaduses sätestatud

miinimummäära. Veel kord elatise vähendamine kahjustab oluliselt kostjate majanduslikku

toimetulekut. Hageja lähenemine oma sissetuleku jagamisel on ebaõige – ei ole põhjendatud

sissetulekust algul oma kulude maha arvamine ja siis ülejäänu jagamine enda ja kostjate vahel

ühetaoliselt nagu näeb ette perekonnaseaduse § 102 lg 2. Kostjate majanduslik olukord ei ole

vahepealsel ajal muutnud, samas on kulutused suurenenud. Hageja ei täitnud 18. aprilli 2013.a

sõlmitud kompromissi nõuetekohaselt ja tal on tekkinud võlgnevus, eeldatavalt on hageja

pidavalt oma sissetulekut varjanud.

Kostjate esindaja sissetulek on 385 eurot ja laste toetused 158 eurot. Pere on nelja liikmeline:

kostjad ja nende seaduslik esindaja. Kostjate esindaja viitas, et laste kulutused on kasvanud ja ta

sooviks tegelikult saada seadusjärgset elatist 177,50 eurot lapse kohta.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas T.R. hagi osaliselt ja jättis Tartu Maakohtu 18. aprilli 2013.a poolt

tsiviilasjas 2-12-40528 määrusega T.R. lt M.R. , M.R. ja R.M. kasuks välja mõistetud igakuise

elatise suuruse muutmata, kuid vabastas T.R. Tartu Maakohtu 18. aprilli 2013.a määrusega

igakuiselt välja mõistetud elatise tasumisest perioodil 01. september 2014.a kuni 19. veebruar

2015.a osaliselt: iga kostja osas 82,67 euro ulatuses kuus, s.o M.R. le, M.R. le ja R.M. le kokku

248 euro igas kuus tasumisest. Poolte menetluskulud jättis maakohus hageja T.R. kanda ning

maakohtu poolt kantud tõlkekulud summas 57,82 eurot riigi kanda.

Maakohus leidis, et poolte vahel puudub vaidlus, et hageja ja kostjate esindaja sõlmisid elatise

tasumise osas kompromissi, mille Tartu Maakohus 18. aprillil 2013.a tsiviilasjas 2-12-40528

kinnitas. Nimetatud kompromissi kohaselt kohustus hageja tasuma kolmele kostjale kokku

jooksvalt elatist alates 01. aprillist 2013.a 360 eurot kuus, s.o 120 eurot lapse kohta. Lisaks

kohustus hageja tasuma elatise võlgnevuse 720 euro katteks igakuiselt 40 eurot, kuni võlgnevus

saab tasutud. Seega pidi hageja alates 01. aprillist 2013.a tasuma elatisena igakuiselt 400 eurot.

Hageja täitis kokkulepet kuni haigestumiseni veebruaris 2014.a.

Maakohus tuvastas, et hageja haigestus ja viibis haiguslehel 18. veebruar 2014.a kuni

28. veebruar 2014.a, 03. märts 2014.a kuni 31. märts 2014.a ja 07. aprill 2014.a kuni 17. aprill

2014.a, 18. aprill 2014.a kuni 02. mai 2014.a, 08. mai 2014 kuni 25. mai 2014.a. Hagejale on

väljastatud haigusleht perioodiks 26. mai 2014.a kuni 30. juuni 2014.a ja 01. juuli 2014.a kuni

31. juuli 2014.a. Hagejale on määratud haigushüvitis 12. märts 2014.a kuni 02. mai 2014.a eest

35,10 eurot päevas, periood 28. veebruar 2014.a kuni 11. märts 2014.a ei kuulunud hüvitamisele.

Maakohus leidis, et poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostjatel, kes on ülalpidamissuhtes

õigustatud isikuks, eluvajadused ja sellega seotud kulud ei ole muutunud väiksemaks kui need

olid 18. aprilli 2013.a kohtumääruse tegemise ajal. Kostjate esindaja sõnul on kulutused ja

vajadused kasvanud. Maakohus märkis, et 18. aprilli 2013.a määrusega kinnitatud kokkuleppe

kohaselt olid õigustatud isikute vanemad – käesolevalt hageja ja kostjate esindaja – nõus, et elatis

määratakse väiksemana kui seda nägi ette perekonnaseaduse § 101 lg 1.

Maakohus asus seisukohale, et hageja nõue elatise vähendamiseks tuleb jätta rahuldamata.

Maakohus selgitas, et kui varem kehtinud perekonnaseaduse § 61 lg 2 ja 3 võimaldasid elatise

suuruse määramisel arvestada vanema varalist seisundit ja samuti arvestada selle muutumist, siis

alates 01. juulist 2010.a kehtiv perekonnaseadus seab esikohale lapse vajadused ja kulud (PKS

§ 99 lg 1, 2). Kohustatud isiku varalise seisundi arvestamise võimalus on sätestatud PKS § 102.

Kuna käesolevas asjas on tegemist alaealiste lastega, ei tule PKS § 102 lõige 1 kohaldamisele,

sest lõike 2 esimene lause selle välistab, v.a arvestades PKS § 101 sätestatud erandeid. Seega

lubab seadus vähendada elatist alla seadusjärgse miinimummäära juhul, kui isik on töövõimetu.

Maakohtule esitatud tõenditest nähtus, et hageja oli töövõimetu kuni 31. juuli 2014.a. 24. juuli

2014.a on arst väljastanud otsuse, mille kohaselt hageja on töövõimetu tähtajaliselt kuni

25. augustini 2014.a. Jätkuva perioodi kohta hageja vaatamata maakohtu tähelepanu juhtimisele

töövõimetuse kohta tõendeid ei esitanud. Hageja selgitas kohtuistungitel, et tema küsimus on

otsustamisel Soome sotsiaalasutuses KELA, kuid otsus on viibinud. Maakohus tegi järelpärimise

hageja elukohajärgsele KELA-le ja sai 23. detsembril 2014.a vastuseks, et otsustus hageja suhtes

on tehtud 10. detsembril 2014.a. KELA otsust maakohtule, viitega isikuandmetele, ei väljastatud,

mistõttu maakohus kohustas hagejat esitama otsuse kohtule. Hageja KELA otsust maakohtule ei

esitanud. Maakohtul puudus tõendusliku alusega teave selle kohta, kas hageja on töövõimetu ja

kui on, siis milline on tema sissetulek, mida oleks võimalik jagada hageja enda ja tema

ülalpeetavate vahel. Hageja ei ole asunud maakohtu andmetel korraldama ka töövõimetuse

kindlaks määramist ja vastava pensioni saamist Eesti Vabariigis, kuigi sellist vajadust mainis ta

juba 2013.a alguses eelmises kohtuasjas.

Maakohus selgitas, et hagejal lasus kohustus tõendada, et tema tervis on jätkuvalt halb, sellest

tulenevalt korraldada töövõimetuspensioni saamine või kui tervis ei ole nii halb, et teda

tunnistada töövõimetuks, leida töine sissetulek.

Kuna hageja ei tõendanud oma jätkuvat töövõimetust, ei ole põhjendatud elatise välja mõistmine

alla seadusjärgse elatise miinimummäära. Pooled on kokku leppinud 18. aprilli 2013.a määruses,

et elatist tasutakse alla elatise miinimummäära, seega ei ole võimalik kokkulepet ilma poolte

ühise tahteta ei vähendada ega suurendada.

Maakohus leidis, et maakohus ei saa ka muude esitatud tõendite alusel asuda seisukohale, et

hageja on töövõimetu või esineks mingi muu mõjuv põhjus elatise oluliseks vähendamiseks.

Maakohtu poolt kogutud muude tõendite - hageja Soome Vabariigis kasutuses oleva Danske

Bank pangakonto väljavõtete - alusel on selge, et hageja ei ole saanud alates maist 2014.a

töötasu pangakontole ning alates oktoobrist 2014.a on ka talle makstavad sotsiaaltoetused

oluliselt vähenenud: mais oli KELA teinud väljamakse hagejale summas 1079,33 eurot, juunis

kokku eri maksetega 934,08 eurot, augustis 213,51 eurot, septembris 1022,89 eurot, alates

oktoobrist on näha vaid kuus 71,17 euro laekumine selgitusega „asumistuki“(eluasemetoetus).

Seega pole enam tegemist haigushüvitise või töövõimetustoetusega. Esitatud tõendid näitavad, et

hageja on saanud toetusi ka oma elukohajärgselt linnalt. Seejuures on aidanud linn täita elatise

tasumise kohustust mais ja juunis 2014.a. Eestis kasutuses olevalt SEB panga kontolt nähtub, et

hagejal on olnud sissetulekuid mais-juunis nii sularaha sissemaksetena tema enda poolt kui

eeldatavalt vanametalli müügist saadud summad: nimetatud summad ei ole aga suured, jäädes 20-

40 euro piiresse ning kokku ei ületa 150 eurot. Hageja esitas maakohtule tõendid oma ravi- ja

elamiskulude kohta, kuid kuna elatise ulatuse määramisel lähtutakse vanema sissetulekust enne

vanema enda kulude maha arvamist, ei võtnud maakohus nimetatud tõendeid asja lahendamisel

arvesse. Maakohus selgitas, et ravikulud tuleb hagejal kanda sellest sissetuleku osast, mis jääb

tema kasutada pärast elatise tasumist.

Maakohus asus seisukohale, et ei ole tõendatud hageja sissetuleku püsiv vähenemine põhjusel,

mis annaks alust ülalpidamiskohustuse ulatust oluliselt vähendada. Maakohus rõhutas, et

vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Maakohus märkis, et on

ammendanud võimalused lähtudes TsMS § 230 lg 4 iseseisvaks tõendite kogumiseks.

Maakohus arvestas laste huve ja seda, et lastel puudub võimalus endale ise elatist teenida.

Kostjate esindaja sissetulek ei ole nii suur, et võimaldaks jätta enamuse laste kuludest tema

kanda.

Maakohus peatas hagi tagamise korras Tartu Maakohtu 18. aprilli 2013.a määruse täitmise

menetluse ajaks. Maakohus leidis, et 18. aprilli 2013.a määruse täitmise peatamise ajal vähem

tasutud igakuise elatise tasumisest tuleb hageja vabastada, kuna asjaolu, et tal oli

tervisekahjustus, takistas määrust täies ulatuses täitmast.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. T.R. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 19. veebruari 2015.a otsuse

tühistamist.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) on apellant tervislikel põhjustel viibinud haiguslehel alates 18. veebruarist 2014.a. Apellant

taotles puude raskusastme määramist Soome Vabariigis, kuna Soome Vabariigis töötamise ajal

tema tervis halvenes, kuid Soome Vabariik ei rahuldanud apellandi taotlust. Sellest tulenevalt ei

ole apellandil esitada haiguslehte ega ka muud tõendit peale panga kontoväljavõtte, mis tõendaks,

et ta viibib haiguslehel. Apellant naaseb märtsi lõpus Eesti Vabariiki, et alustada puude

raskusastme taotlemist Eesti Vabariigis, kuna apellandi tervis ei ole paranenud ja jätkuvalt ei ole

võimalik tööle asuda;

2) lubab seadus vähendada elatist alla seadusjärgse miinimummäära juhul, kui isik on

töövõimetu (PKS § 99 lg 1, § 102 ja § 101, Riigikohtu lahend nr 3-2-1-127-09). Apellandil ei

olnud võimalik kohtumenetluse ajal esitada püsiva töövõimetuse kohta tõendit, kuna Soome

Vabariik teostas täiendavaid päringuid Eesti Vabariigile, et saada teada, kas apellandil on ka teisi

sissetulekuid ning selleks kulus palju aega;

3) on apellandil olnud haigestumise perioodi vältel mitu südame insulti ning ka käesolevaks ajaks

ei ole tervis paranenud, pigem on see halvenenud.

5. M.R. , M.R. ja R.M. seaduslik esindaja D.R. vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palub

jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud apellandi kanda.

Vastuväidete kohaselt:

1) läheb R.M. kooli, millega seoses

suurenevad kulutused lastele

(treeningud,

kooliekskursioonid, teatrid, riided, toit);

2) ei ole vastustajad nõus elatise vähendamisega, sest apellant tasub elatist juba käesoleval ajal

alla seaduses sätestatud miinimummäära;

3) taotlevad vastustajad elatise väljamõistmist seadusjärgses miinimummääras;

4) ei ole apellant lastele nõus miinimummääras elatist tasuma, väites, et ta on haige ja töötu ning

varsti määratakse talle invaliidsuspension. Apellandi jutt on alusetu. Apellant on samu põhjendusi

esitanud alates kohtumenetluse algusest, kuid ei ole esitanud tõendeid oma väidete tõestamiseks.

Apellandi väide, et Soome Vabariik ei rahuldanud tema avaldust invaliidsuspensioni saamiseks,

on paljasõnaline;

5) väidab apellant, et seoses haigusega ei ole tal võimalik tööd leida, et maksta lastele

ülalpidamistoetust, kuid apellandil on rahalisi vahendeid, et palgata jurist, kes teda käesolevas

menetluses aitaks. Vastustajad on seisukohal, et apellant teeb kõik selleks, et lastele mitte

miinimumelatist tasuda;

6) tunnistab apellant maakohtule esitatud vastuses hagi osaliselt, kuid ei ole summa suurust

täpsustanud. Samas tunnistab apellant, et tal ei ole võimalik tasuda nõutavat elatisesummat, sest

abielulahutusega jäid kõik kohustused tema kanda. Vastustaja on arvamusel, et vaatamata

apellandi

poolsetele

kohustustele

teiste

ametiasutuste

ees,

ei

tohi

unustada

laste

ülalpidamiskohustust. Apellant ei ole lapsi majanduslikult toetanud, millega on apellant jätnud

täitmata PKS § 75 lg 1, § 97 lg 1 ja § 101 lg 1 tuleneva kohustuse ülal pidada oma alaealist last ja

maksta regulaarselt elatist last kasvatavale vanemale ehk lapse emale.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et T.R. apellatsioonkaebus Tartu Maakohtu 19. veebruari 2015.a

otsuse peale tuleb jätta rahuldamata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väidetest ei anna alust

maakohtu otsuse tühistamiseks. Kuna Tartu Maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja

põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus

kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.

Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 4 ja § 230 lg 4 alusel asja materjalide juurde apellandi

poolt esitatud Kärsämäen Tervishoiuteenuste poolt 08. augustil 2015.a väljastatud apellandi

haigusloo väljavõtte, apellandi palgatõendid 02.märts 2015.a, 25. märts 2015.a, 01. juuni 2015.a,

07. juuli 2015.a, Honkala Teuvo poolt tasutud töötasu kohta. Ringkonnakohus on seisukohal, et

tõendid on vajalikud asja õigemaks lahendamiseks.

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti lähtunud PKS §-st 101, mis sätestab

minimaalse elatise suuruse alaealisele lapsele. Viidatud paragrahvi lõikest 1 tulenevalt ei või

igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga

alammäära, s.o 2014. a 177,50 eurot kuus ja 2015. a 195 eurot kuus. PKS § 102, millele apellant

tugineb, sätestab, et kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lõikes 1

sätestatud määra. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et apellant ei ole tõendanud, et on

jätkuvalt töövõimetu. Samuti on maakohus õigesti käsitlenud asjaolu, et 18. aprilli 2013.a

kohtumäärusega kinnitatud kompromissi raames on kostjad juba nõustunud seadusega ettenähtust

väiksema elatise saamisega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et apellant ei ole

tõendanud asjaolusid, mis annaks alust PKS § 102 lg 2 rakendamiseks ning apellandilt

väljamõistetava elatise täiendavaks vähendamiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud

miinimummäära.

8. TsMS § 230 lg-st 3 tulenevalt võib kohus lapse huve puudutavas vaidluses koguda tõendeid

omal algatusel. PKS § 104 kohaselt on otsejoones sugulased kohustatud sellekohase nõude

esitamise korral andma üksteisele teavet oma sissetulekute ja vara kohta, kui see on vajalik

ülalpidamiskohustuse või elatise suuruse kindlakstegemiseks. Sissetulekute suuruse kohta tuleb

nõudmise korral esitada tööandja tõendid ja muud asjakohased dokumendid. Maakohus on

käesolevas, laste huve puudutavas, vaidluses ise tõendeid kogunud ja on teinud tõendite

esitamiseks ettepanekuid menetlusosalistele. Apellant tugines oma hagiavalduses halvale

tervislikule seisundile, mis ei võimalda teha tööd, kuid hoolimata maakohtu korraldusest esitada

halba tervislikku seisundit kinnitavaid tõendeid (tl 176), ei ole apellant neid kohtule esitanud (tl

190). Maakohus on esitanud Soome Vabariiki KELA-le päringu apellandi võimaliku

töövõimetuse tuvastamise otsuse väljastamiseks (tl 142). KELA keeldus otsuse väljastamisest,

viidates isikuandmete kaitsele. Samuti on maakohus teostanud päringud pankadesse Eesti

Vabariigis ja Soome Vabariigis (tl 120,123).

Kuivõrd apellandi tervislik seisund mõjutab oluliselt tema võimet teenida sissetulekut ning täita

oma ülalpidamiskohustust alaealiste laste suhtes, on tegemist asja lahendamiseks olulise

asjaoluga, mida maakohus on kontrollinud. Maakohtule esitatud andmetest ei ole võimalik

järeldada, et apellandi tervis on püsivalt halb ning ei võimalda töötada. Hoolimata maakohtu

korraldusest esitada apellandi suhtes tehtud KELA otsus töövõimetushüvitise maksmise või

mittemaksmise kohta, ei ole apellant seda kohtule esitanud. Apellant esitas ringkonnakohtule

palgatõendid ning 08. augustil 2015.a Kärsämäen Tervishoiuteenuste poolt väljastatud apellandi

haigusloo väljavõtte.

9. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et maakohus ei ole apellandi terviseprobleeme ja

sellest tulenevat võimekust leida ja teha tööd igakülgselt hinnanud. Maakohus on kogunud

täiendavaid tõendeid omal algatusel, selgitanud apellandile tervisliku seisundi tõendamise

vajalikkust, kohustanud apellanti esitama KELA otsust. Ringkonnakohus on seisukohal, et

puudub alus maakohtust teistsuguse otsuse tegemiseks ja hagi rahuldamiseks.

Ringkonnakohus selgitab, et elatise suuruse vähendamiseks alla kehtiva alammäära tuleb kohtul

hinnata, kas vanem on töövõimetu ning kuidas mõjutab vanema töövõimetus sissetulekut

(Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-2-09). Töövõimetus iseenesest ei ole elatise nõude rahuldamata

jätmise aluseks, vaid elatise alla seaduses kehtestatud alammäära väljamõistmisel tuleb hinnata

töövõimetu vanema võimalust vastavalt oma võimetele sissetulekut teenida. Kui vanem ei ole

täielikult töövõimetu, tuleb arvestada ka tema osalist töövõimet ja hinnata võimalust saada

sissetulekut ja maksta sellest elatist. Apellant ei ole tõendanud, et tema puhul on tegemist püsivalt

töövõimetu isikuga, kellel puudub võimalus saada sissetulekut. Apellandi poolt esitatud

haigusloo väljavõte ei tähenda, et apellant on püsivalt töövõimetu. Apellant ei ole esitanud

kohtule Soome Vabariigi KELA otsust ega ka Eesti Vabariigi Sotsiaalkindlustusameti otsust

töövõimetuse tuvastamise kohta. Apellant on paljasõnaliselt väitnud, et KELA ei rahuldanud

tema taotlust töövõimetuse tuvastamiseks. Asja materjalidest võib pigem järeldada, et KELA on

oma otsuses asunud seisukohale, et apellandi tervislik seisund ei ole selline, mis toob kaasa

töövõime kaotuse. Antud järeldust on kinnitanud ka apellant ise esitatud palgatõenditega, et

märtsis, juunis ja juulis 2015.a on apellant töötanud ning saanud tehtud töö eest tasu.

10. Ringkonnakohus selgitab täiendavalt, et TsMS § 497 järgi on nii apellandil kui vastustajatel

õigus pöörduda uuesti kohtu poole hagiga elatise suuruse muutmiseks, kui muutuvad elatisnõude

aluseks olevad asjaolud.

Jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud elatise suurust võimaldab muuta ka TsMS § 459. Selle

paragrahvi esimese lõike kohaselt on poolel õigus uues hagis nõuda muu hulgas maksete suuruse

muutmist, kui maksete suurust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise

otsus, on oluliselt muutunud (TsMS § 459 lg 1 p 1) ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on

tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist (TsMS § 459 lg 1 p 2). Viidatud eeldustel on

vastustajatel võimalus ka 18. aprilli 2013.a määruses fikseeritud kokkuleppelise elatise

(kokkulepe elatise maksmiseks alla seadusjärgse miinimummäära) suurendamist.

Käesolevas tsiviilasjas ei ole vastustajad M.R. , M.T. ja R.M. esitanud kohtule hagiavalduse

vormis taotlust suurendada elatist seaduses ettenähtud miinimumini, vaid tegemist on T.R.

hagiga elatise summa vähendamiseks. TsMS § 4 lg 1 kohaselt puudub kohtul alus lahendada

käesoleva tsiviilasja raames vastustajate poolt apellatsioonimenetluses esitatud taotlust mõista

apellandilt välja elatis seaduses ettenähtud miinimumsuuruses.

11. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes

TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/