3-14-53228/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht

27. august 2015. a, Tallinn Haldusasja number 3-14-53228

Haldusasi Aleksei Pankovi (Pankov) kaebus Maksuja Tolliameti 03.12.2014 vastutusotsuse nr 13-7/502-8 tühistamiseks

Asja läbivaatamise kuupäev

31. märts 2015. a Menetlusosalised kaebuse esitaja Aleksei Pankov esindaja vandeadvokaat Martin Kruus vastustaja Maksuja Tolliamet esindaja Meelis Rohtlaan

RESOLUTSIOON 1. Jätta Aleksei Pankovi (Pankov) kaebus täielikult rahuldamata. 2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 27.08.2015. a, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (HKMS § 114, § 187 lg 4).

Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD

1. Maksuja Tolliamet (edaspidi ka MTA, vastustaja või maksuhaldur) alustas 07.10.2013. a korralduse nr 13-11/2184 alusel Eventline Eesti OÜ (äriühingu nimi alates asutamisest kuni 13.02.2014 oli Eventline Group OÜ) üksikjuhtumi kontrolli - „Pacha World Tour Estonia 2013“ üritusega tekkinud käibelt käibemaksu arvestamise ja tasumise ning üritusel töötanud isikute töötasult või muudelt töötajatele tehtud väljamaksetelt kinnipeetud tulumaksu, kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse makse ning töötajatele tehtud väljamaksetelt arvestatud sotsiaalmaksu arvestamise ja tasumise õigsuse üle /I kd tl 144-145/. Kontrolli tulemusena leidis maksuhaldur, et Eventline Eesti OÜ on jätnud deklaratsioonides kajastamata erinevatelt tehingutelt arvestatud maksukohustuse.

2. Kuivõrd Eventline Eesti OÜ esitas enne kontrollimenetluse lõppemist vabatahtlikult maksudeklaratsioonid (vastavalt 27.01.2014 ja 03.02.2014), deklareerides kontrolli käigus tuvastatud töötasumaksed ning ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed perioodil jaanuar 2013 kuni november 2013, lõpetas maksuhaldur 06.02.2014 teate nr 12.2-3/18383-5 alusel kontrollimenetluse. Kontrollimenetluse raames tuvastatud väljamaksete (mis hõlmas perioodi 2013 jaanuar kuni august) korrektse deklareerimise tulemusena suurenes äriühingu maksukohustus 13 091,26 euro võrra /I kd tl 84/.

3. Maksudeklaratsioonide korrigeerimise äriühingu maksukohustuse suurenemise tagajärjel tekkis Eventline Eesti OÜ-l püsiv maksejõuetus, mistõttu Eventline Eesti OÜ juhatus esitas 09.03.2014 Harju Maakohtule pankrotiavalduse. Harju Maakohtu 24.03.2014 määrusega (tsiviilasi nr 2-14-10518) võeti avaldus menetlusse ning ajutiseks pankrotihalduriks nimetati Andres Hermet. Eventline Eesti OÜ pankrotimenetlus lõpetati pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu Harju Maakohtu 12.05.2014. a määrusega seonduvalt asjaoluga, et puudusid vahendid pankrotimenetluse läbiviimiseks ning ükski võlausaldaja ega kolmas isik ei soostunud pankrotimenetluse kuludeks ettenähtud summat kohtu deposiitarvele kandma /I kd tl 54-55/.

4. 17.06.2014 esitas MTA Harju Maakohtule taotluse äriühingu likvideerimistähtaja pikendamiseks seoses Aleksei Pankovi (edaspidi ka kaebaja või kaebuse esitaja) suhtes alustatava vastutusmenetluse läbiviimisega. Harju Maakohtu 30.07.2014 määrusega rahuldati MTA taotlus ning pikendati Eventline Eesti OÜ registrist kustutamise tähtaega kuue kuuni, arvates 12.05.2014. a määruse jõustumisest /I kd tl 103/.

5. 08.07.2014 alustas maksuhaldur vastutusotsuse koostamisele suunatud menetlust Eventline Eesti OÜ (likvideerimisel) juhatuse liikme Aleksei Pankovi suhtes, eesmärgiga tuvastada, kas äriühingu maksuvõla tekkimine ning selle tasumata jätmine oli tingitud A. Pankovi tahtlikust või raskest hooletusest põhjustatud tegevusest /I kd tl 60-61/.

6. 03.12.2014 tegi MTA Aleksei Pankovile vastutusotsuse nr 13-7/502-8 (edaspidi Vastutusotsus), millega maksuhaldur pani kaebajale solidaarse vastutuse Eventline Eesti OÜ maksukohustuste eest, kohustades A. Pankovi tasuma Eventline Eesti OÜ (likvideerimisel) maksuvõlga kokku summas 17 171,3 eurot (mis koosneb põhivõlast summas 14 791,8 eurot ja intressivõlast summas 2379,5 eurot) /I kd tl 8-17/.

7. 19.12.2014 esitas Aleksei Pankov Tallinna halduskohtule kaebuse Vastutusotsuse tühistamiseks, taotledes samas ka esialgse õiguskaitse korras Vastutusotsuse kehtivuse ja täitmise peatamist asjas lõpliku lahendi jõustumiseni /I kd tl 1-7/.

8. Kohus 05.01.2015 määrusega võttis Aleksei Pankovi kaebuse menetlusse, jättes rahuldamata tema esialgse õiguskaitse taotluse /I kd tl 34-36/.

9. Kohus vaatas kaebuse läbi 31.03.2015 kohtuistungil /II kd tl 42-45/ ja viis menetluse lõpuni kirjalikus menetluses, milleks pooled esitasid oma täiendavad seisukohad järgmiselt: 31.03.2015 ja 24.04.2015 kaebuse esitaja /II kd tl 35-41, 53-57/ ning 17.04.2015 ja 29.04.2015 vastustaja /II kd tl 47-50, 62-64/.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja Aleksei Pankov ei nõustu Vastutusotsuses tehtud järeldustega ja vaidlustab otsuse täies ulatuses. Kaebuse esitaja on seisukohal, et tulenevalt vastutusotsuse aktsessoorsuspõhimõttest ei saanud maksuhaldur Vastutusotsust teha pärast Eventline Eesti OÜ suhtes algatatud pankrotimenetluse raugemist, kuivõrd selleks ajaks oli Eventline Eesti OÜ suhtes tehtud pankrotimenetluse raugemise määrus juba jõustunud. Seetõttu on Vastutusotsus kehtetu. Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt selgitanud, et maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) §-s 96 sätestatud vastutusotsus on oma iseloomult aktsessoorne nõue, mille esitamise eelduseks on põhinõude kehtivus.

Juriidilise isiku seaduslik esindaja saab vastutada ainult kehtiva maksuvõla eest (viimati Riigikohtu halduskolleegiumi, edaspidi RKHK, lahend asjas nr 3-3-1-37-13, p. 28). Olukorras, kus põhinõuet ennast ei ole enam võimalik maksma panna, ei ole aktsessoorsuspõhimõttest lähtuvalt võimalik anda ka kehtivat vastutusotsust. Riigikohtu poolt asjas nr 3-3-1-15-12 (p 50) esitatud selgitustest nähtub, et maksunõude kehtivuse osas tuleb lähtuda nõude kehtivuse materiaalsetest eeldustest, mitte formaalsetest eeldustest. Seega tähendab aktsessoorsuspõhimõte seda, et põhinõue peab olema mitte üksnes formaalselt olemas, vaid seda on ka sisuliselt võimalik maksma panna.

Nii näiteks on ka aegunud nõue formaaljuriidiliselt küll olemas ja kehtiv, kuid puuduvad sisulised võimalused nõude maksmapanemiseks, mistõttu loetakse see vastutusotsuse andmise aluste hindamisel kehtetuks maksunõudeks. Analoogne olukord kehtib ka olukorras, kus põhinõude eest vastutava isiku suhtes algatatud pankrotimenetlus on raugenud. Raugemise korral viib ajutine haldur läbi veel üksnes formaalsed toimingud ühingu registrist kustutamiseks. Nõudeid sellise ühingu vastu kolmandad isikud enam esitada ei saa ja varem esitatud nõuded jäävad rahuldamata.

Seega toob pankrotimenetluse raugemine kaasa olukorra, kus menetlusaluse isiku vastu esitatud või esitatavat nõuet enam maksma panna ei saa, kuigi formaalselt on selline nõue olemas ja kehtiv (analoogne olukord aegumise instituudiga). Tulenevalt aktsessoorsuspõhimõttest kaasneb pankrotimenetluse raugemisega olukord, kus maksuhaldur ei saa enam esitada vastutusotsust juhtorgani liikme vastu, kuivõrd põhinõuet ei ole enam võimalik maksma panna. Vastutusotsuses esitatud süüdistused kaebuse esitaja poolt toimepandud väidetavate rikkumiste osas on põhjendamata ja tõendamata.

Olulises osas teeb maksuhaldur Vastutusotsuses esitatud järeldused Evenline Eesti OÜ ajutise pankrotihalduri Andres Hermeti poolt esitatud arvamusele /I kd tl 104-108/ tuginedes. Samas ajutise halduri arvamuse näol on tegemist üksnes dokumendiga, mis annab vaid esmase üldise hinnangu pankrotimenetluse perspektiividele ega tugine tehingute sisulisel analüüsil. Ajutine haldur ei ole sealjuures esitanud väiteid juhtorgani liikmete rikkumiste kohta, vaid on üksnes viidanud vajadusele välja selgitada selliste asjaolude esinemise. Ajutine haldur on oma arvamuse esitanud ilma, et oleks kaebuse esitaja käest üldse küsinud arvamust tehingute kohta, mida on arvamuses kogumis käsitletud võimaliku juhatuse liikme kohustuse rikkumisena.

Eventline Eesti OÜ suhtes viis maksuhaldur läbi üksikjuhtumi kontrolli seoses ühe konkreetse 2013. a augustikuus toimunud üritusega seonduvate tehingute maksustamisega. Seega on väär maksuhalduri seisukoht, mille kohaselt viidi Eventline Eesti OÜ suhtes läbi maksukontroll perioodil jaanuar kuni august 2013. a maksude tasumise kohta. Selline toiming vastaks oma iseloomult maksurevisjonile, mida Evenline Eesti OÜ suhtes läbi viidud ei ole. Asjaolu, et Eventline Eesti OÜ on tagantjärele maksudeklaratsioone parandanud, on vaid osaliselt seotud Eventline Eesti OÜ suhtes läbi viidud maksukontrolliga.

Lisaks eelnevale on Vastutusotsuse alusel kaebuse esitajale pandud vastutus ka hiljem (pärast augusti 2013.

a) tekkinud maksukohustustega seonduvalt. Maksuhaldur asub Vastutusotsuses seisukohale, et kogu Eventline Eesti OÜ 2013. a ja 2014. a tekkinud maksukohustus on tekkinud kaebuse esitaja poolt toime pandud rikkumiste tulemusena, samas ei ole suuremas osas maksukohustuse tekkimise aluste ja põhjuste kohta läbi viidud mingisugust kontrolli ja maksuhalduril puudub igasugune sisuline ülevaade tehingutest, mille alusel on maksukohustus tekkinud. Sellega on maksuhalduri poolt esitatud põhistus paljasõnaline ja põhjendamata. Maksuhaldur on siin tuginenud üksnes kontrollimata eeldusele, et maksudeklaratsioonide aluseks on tehingud, millega ühingu juhatus rikkus tavapärast hoolsuskohustust.

Maksuhaldur ei ole konkreetseid tehinguid välja toonud ega kirjeldanud. Sellega on maksuhaldur rikkunud nii uurimisprintsiipi kui haldusakti põhjendatuse nõuet ning kaebuse esitajal on võimatu esitada Maksuotsuse lõppjärelduse suhtes vastuväiteid, kuivõrd tal puudub ülevaade sellest, missuguste tehingute tegemist temale kui ühingu juhtorgani liikmele ette heidetakse. Kaebuse esitaja on seisukohal, et juhtorgani liikme suhtes tehtav vastutusotsus ei saa põhineda üldsõnalisel ja tõendamata eeldusel, et ühingu maksukohustus on tekkinud juhtorgani liikme hoolsuskohustuse rikkumisega seonduvalt.

Maksuhaldur peab selliseid rikkumisi tõendama ja vastutusotsuse esemeks saavad olla üksnes sellised kohustused, mis on seotud konkreetsete tehingutega. Üksnes üldisest asjaolust, et juriidilisel isikul tekkis majandustegevuse käigus maksukohustus, mida ühing ei suutnud täita, ei ole võimalik järeldada, et maksukohustuse põhjustas juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumine. Käesoleval juhul puuduvad selged tõendid ja põhistus selle kohta, millistel põhjustel sattus Eventline Eesti OÜ oma kohustuste täitmisel raskustesse. Maksuhaldur on üksikjuhtumi kontrolli läbi viinud üksnes väga piiratud ulatuses, Vastutusotsuse aluseks on aga absoluutselt kõik maksukohustuse kaasa toonud tehingud 2013. ja 2014. aastal.

Selliste tehingute sisu ja tehingute asjaolusid maksuamet kontrollinud ei ole. Seega on paratamatult põhjendamata ja tõendamata järeldus, et maksukohustus tekkis juhatuse liikme süül. Vastavat asjaolu on kohustatud tõendama maksuhaldur. Ainetu ja kummaline on Maksotsuses esitatud etteheide, mille kohaselt esitas kaebuse esitaja pankrotiavalduse selle asemel, et asuda tekkinud maksukohustust täitma. Pankrotiavalduse esitamise kohustus tuleneb äriseadustiku (edaspidi ÄS) § 180 lg 51. Karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 3851 kohaselt on pankrotiavalduse esitamisega viivitamine kriminaliseeritud.

Seega ei olnud kaebuse esitajal võimalik pankrotiavaldust mitte esitada olukorras, kus äriühing oli püsivalt maksejõuetu. Eelnevast tulenevalt nähtub üheselt ja selgelt, et kaebuse esitaja tegevuse ja maksukohustuse tekkimise vahel puudub igasugune põhjuslik seos. Juhul kui Eventline Eesti OÜ oleks registreeritud käibemaksukohustuslaseks juba augustis 2013. a ning müügikäibelt oleks 2013. a septembrikuus esitatud käibemaksudeklaratsioon, oleks ühingule tekkinud maksukohustus juba 2013. a. septembrikuus. Samas ei oleks ühing suutnud ka siis maksukohustust täita, mistõttu oleks ühingu tegevus täpselt niisamuti lõppenud pankrotiavalduse esitamisega, mida nõuab seadus.

Sisuliselt tekkis maksukohustus siin eelkõige seonduvalt asjaoluga et 2013. a augustikuus Eventline Eesti OÜ poolt korraldatud üritus „Pacha World Tour Estonia 2013“ piletitulu jäi oodatust väiksemaks. Sellega realiseerus negatiivselt tavapärane äririsk, milles ei saa kuidagi süüdistada ühingu juhtorgani liikmeid. Seega ei oleks kaebuse esitaja nõuetekohane käitumine kuidagi muutnud äriühingu majanduslikku olukorda, mistõttu puudub käesoleval juhul põhjuslik seos täitmata jäänud maksukohustuse ja juhatuse liikme tegevuse vahel.

Kaebuse esitaja leiab, et Vastutusotsusega määratud maksusumma on määratud õigusliku aluseta. Tuginedes varasemale kohtupraktikale ei saa Vastutusotsus aktsessoorsuspõhimõttest lähtuvalt olla kehtiv ja seaduspärane. Samuti ei saa kaebuse esitaja vastutada tavapärase äririski realiseerumisest tekkinud kohustuste eest. Kaebuse esitaja ei ole juhatuse liikmena teinud tehinguid, mis oleksid kaasa toonud Eventline Eesti OÜ maksejõuetuse. Maksuvõlgnevus tekkis äritegevuse tulemusena ja tulenevalt osaühingu juhatuse liikme üldisest vastutusest ei saa juhatuse liige olla vastutav osaühingu kui iseseisva isiku kohustuste eest.

Vastustaja Maksuja Tolliamet ei nõustu Aleksei Pankovi kaebusega, paludes jätta see rahuldamata. Vastuseks kaebuse esitaja seisukohale, et tulenevalt vastutusotsuse akstsessooruspõhimõttest ei saanud maksuhaldur Vastutusotsust teha pärast Eventline Eesti OÜ suhtes algatatud pankrotimenetluse raugemist, viitab MTA RKHK 04.12.2009 kohtuotsusele kohtuasjas nr 3-3- 1-75-09, p 11, kus on selgitatud, et kui vastutusotsus on tehtud enne äriühingu registrist kustutamist ja maksukohustuse lõppemist, siis jääb nõue vastutusotsuse adressaadi suhtes kehtima.

Käesoleva juhul puudub vaidlus selles, et Eventline Eesti OÜ oli Vastutusotsuse tegemise hetkel äriregistris registreeritud. Seisuga 27.02.2015 ei ole Eventline Eesti OÜ-d äriregistrist kustutatud. Vastustaja ei ole tuvastanud ega kaebaja esitanud tõendeid, et Eventline Eesti OÜ maksukohustus oleks lõppenud. Seega on Eventline Eesti OÜ maksuvõlg kehtiv ning täitmiseks kohustuslik. Kuigi Eventline Eesti OÜ pankrotimenetlus on raugenud, ei tähenda see seda, et äriühingu õigusvõime on lõppenud. Seega vastutusotsuse õiguspärasuse hindamisel ei oma pankrotimenetluse raugemine ega põhinõude maksma panemise võimalikkus mitte mingisugust tähendust.

Kui nõustuda kaebaja seisukohtadega, siis tähendaks see sisuliselt seda, et maksuhalduril ei ole võimalik mitte kunagi vastutusotsust teha. MKS § 96 lg 5 järgi võib MKS §-des 38–40 nimetatud isikutele teha vastutusotsuse alles pärast seda, kui maksumaksja või maksu kinnipidaja suhtes on alustatud sissenõudmist käesoleva seaduse § 130 lõike 1 punktis 3 sätestatud viisil ning selle tulemusel ei ole õnnestunud kolme kuu jooksul võlga sisse nõuda või kui maksumaksjale või maksu kinnipidajale on välja kuulutatud pankrot. Nimetatud sättest tulenevalt peab maksuhaldur esmalt tegema kõik selleks, et maksunõue sisse nõuda maksukohustuslaselt endalt.

Sisuliselt maksuhaldur kontrollib, kas isikul on vara, mille arvelt saaks maksukohustuse ära täita ehk kas reaalselt on võimalik nõuet maksma panna. Sisuliselt teeb maksuhaldur ära sama töö ära maksumenetluses, mille pankrotihaldur teeb pankrotimenetluses. Pärast nimetatud asjaolu tuvastamist on võimalik alles maksuhalduril teha vastutusotsus kolmandale isikule maksuvõla sissenõudmiseks. Kaebaja on aga sisuliselt seisukohal, et sellises olukorras tegelikult maksuhaldur vastutusotsust teha ei saa. Samuti ei ole kaebaja täpsustanud, millistele MKS sätetele tuginedes leiab kaebaja, et vastutusotsuse tegemine pärast pankrotimenetluse raugemist on õigusvastane.

Kaebaja ei ole tõendanud MKS § 96 lg 6 sätestatud põhialuste, millal vastutusotsust ei tehta, esinemist käesolevas asjas. Seoses kaebuse esitaja seisukohaga, et Vastutusotsuses esitatud süüdistused kaebuse esitaja poolt toimepandud väidetavate rikkumiste osas on põhjendamata ja tõendamata, MTA märgib, et kaebaja poolt toimepandud kohustuste rikkumisi analüüsib maksuhaldur Vastutusotsuse p-s

5.2. Maksuhalduri hinnangul on kaebaja rikkunud registreerimis-, deklareerimisja tasumiskohustust.

Registreerimiskohustuse rikkumine. Käibemaksuseaduse (edaspidi KMS) § 19 lg 1 ja § 20 lg 1 kohaselt oli Eventline Eesti OÜ kohustatud esitama avalduse enda maksukohustuslasena registreerimiseks registreerimiskohustuse tekkimise päevast alates kolme tööpäeva jooksul. Registreerimiskohustus tekkis äriühingul 06.08.2013, kui äriühingu käive ületas 16 000 euro piiri. Seega hiljemalt 09.08.2013 oleks äriühing pidanud esitama registreerimisavalduse. Puudub vaidlus selles, et äriühing esitas vastava avalduse alles 06.12.2013. Eventline Eesti OÜ seaduslik esindaja oli Aleksei Pankov, seega jättis Aleksei Pankov seadusliku esindaja kohustused täitmata ning seetõttu rikkus KMS § 20 lg 1 sätestatud kohustust.

Vastustaja hinnangul on registreerimiskohustuse rikkumine tõendatud. Deklareerimiskohustuse rikkumine. Käibedeklaratsioon. KMS § 27 lg 1 kohaselt käibedeklaratsioon ja selle lisa esitatakse maksuhaldurile maksustamisperioodile järgneva kuu 20. kuupäevaks. Maksukohustuslase ja piiratud maksukohustuslase esimeseks maksustamisperioodiks on ajavahemik maksukohustuslasena või piiratud maksukohustuslasena registreerimise päevast kuni sama kuu lõpuni. Puudub vaidlus selles, et Eventline Eesti OÜ registreeriti MTA 10.12.2013 otsusega käibemaksukohustuslaseks alates 06.08.2013.

Seega KMS § 27 lg 1 kohaselt pidi Eventline Eesti OÜ esitama käibedeklaratsiooni 20-ndaks septembriks 2013. Puudub vaidlus selles, et augusti 2013 käibedeklaratsiooni esitas äriühing alles 27.01.2014. Samal kuupäeval esitas äriühing ka maksustamisperioodide september, oktoober ja november 2013 käibedeklaratsioonid. Maksustamisperioodide jaanuar ja veebruar 2014 käibedeklaratsioonid esitati 26.03.2014. KMS § 27 lg 1 kohaselt tuli käibedeklaratsioonid esitada aga juba 20-ndal oktoobril, novembril, detsembril 2013 ja veebruaril, märtsil 2014.

Eventline Eesti OÜ seaduslik esindaja nimetatud rikkumiste hetkel oli Aleksei Pankov, seega jättis A. Pankov seadusliku esindaja kohustused täitmata ning seetõttu rikkus KMS § 27 lg 1 sätestatud kohustust. Maksudeklaratsioon. Puudub vaidlus selles, et Eventline Eesti OÜ esitas 30.12.2013 maksustamisperioodide juuni, juuli ja august 2013 TSD (Tuluja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete deklaratsioon). 27.01.2014 esitas maksustamisperioodide jaanuar, märts, aprill ja mai 2013 TSD. 03.02.2014 äriühing parandas augusti 2013 TSD ning esitas maksustamisperioodide september, oktoober ja november 2013 TSD.

Arvestades, et TuMS § 40 lg 5, SMS § 9 lg 1 p 4, KoPS § 11 lg 1 p 4 ja TkindlS § 42 lg 1 p 3 kohaselt tuli TSD esitada hiljemalt maksustamisperioodile järgneva kuu 10-ndaks kuupäevaks, pole küsimustki selles, et kaebaja, kui Eventline Eesti OÜ seaduslik esindaja, jättis oma kohustused täitmata. Eelnevast tulenevalt rikkus kaebaja kõiki eelpool nimetatud sätteid ning seda mitte ühel või kahel korral, vaid vähemalt kümnel korral (jaanuar, märts, aprill, mai, juuni, juuli, august, september, oktoober, november 2013). Kokkuvõtteks on vastustaja hinnangul deklareerimiskohustuse rikkumine usaldusväärselt tuvastatud ja tõendatud.

Kõik deklaratsioonid esitas Eventline Eesti OÜ ise, vabatahtlikult. Perioodi osas, millal tekkis Eventline Eesti OÜ maksuvõlg, mida kaebajalt nõutakse, ei ole maksuhaldur teinud maksuotsust. Seega maksuvõlg tekkis seetõttu, et äriühing deklareeris kõik oma kohustused nõuetekohaselt, kuid jättis maksukohustused tähtaegselt tasumata. Tasumiskohustuse rikkumine. Vastustaja hinnangul puudub vaidlus selles, et Eventline Eesti OÜ poolt deklareeritud maksukohustused (Vt Vastutusotsus tabel 1 lk 16) on jäetud tähtaegselt tasumata. KMS § 38 lg 1 kohaselt tuleb tasumisele kuuluv käibemaksusumma ära tasuda käibedeklaratsiooni esitamise kuupäevaks ehk maksustamisperioodile järgneva kuu 20. kuupäevaks.

TuMS § 40 lg 4, § 54 lg 4, SMS § 9 lg 1 p 4, KoPS § 11 lg 1 p 4 ja TkindlS § 42 lg 1 p 3 kohaselt tuleb tasumisele kuuluv maksusumma ära tasuda maksustamisperioodile järgneva kuu 10. kuupäevaks. Vastutusotsuse tabelis 19 nimetatud maksukohustuste tasumise eest vastutas Eventline Eesti OÜ seaduslik esindaja Aleksei Pankov. Seega jättis A. Pankov seadusliku esindaja kohustused täitmata ning seetõttu rikkus KMS § 38 lg 1, TuMS § 40 lg 4, §

54 lg 4, SMS § 9 lg 1 p 4, KoPS § 11 lg 1 p 4 ja TkindlS § 42 lg 1 p 3 sätestatud kohustust. Vastustaja hinnangul on tasumiskohustuse rikkumine usaldusväärselt tuvastatud ja tõendatud. Kaebaja leiab, et maksuhalduri seisukoht, mille kohaselt viidi Eventline Eesti OÜ suhtes läbi maksukontroll perioodil jaanuar kuni august 2013. maksude tasumise kohta, on väär. Vastustaja nõustub kaebaja seisukohaga, kui see vastab tõele. Kaebaja ei viita Vastutusotsuse konkreetsele punktile või leheküljele, kus maksuhaldur sellisele seisukohale jõudis.

Vastuseks kaebaja etteheitele, et suuremas osas ei ole maksukohustuse tekkimise aluste ja põhjuste kohta läbi viidud mingisugust kontrolli ja maksuhalduril puudub igasugune sisuline ülevaade tehingutest, mille alusel on maksukohustus tekkinud, vastustaja leiab, et kaebaja etteheide võiks olla asjakohane olukorras, kus maksuhaldur on äriühingut kontrollinud ja selle tulemusel teinud äriühingule maksuotsuse, millega on määranud isikule tasumiseks maksusumma. Käesoleval juhul tuleb silmas pidada aga seda, et Eventline Eesti OÜ maksukohustus tekkis äriühingu enda poolt esitatud deklaratsioonide tulemusel.

Maksuhaldur ei ole kontrollinud, kas näiteks käibedeklaratsioonides esitatud andmed on õiged või mitte. Maksuhaldur eeldab deklaratsioonides esitatud andmete õigsust. Eelnevat arvestades on maksuhalduril olemas täielik ülevaade, kuidas tekkis äriühingu maksuvõlg – deklareeritud kohustuste tähtaegselt tasumata jätmisega. Täiendav kontroll oleks vajalik juhul, kui maksuhalduril on põhjust eeldada, et deklareeritud andmed ei ole õiged. Käesoleval juhul pole maksuhalduril põhjust andmete usaldusväärsuses kahelda. Samuti ei ole kaebaja esitanud tõendeid või argumente, millele tuginedes võiks asuda seisukohale, et deklareeritud andmed ei ole õiged.

Vastuseks kaebaja väitele, et põhjendamata ja tõendamata on järeldus, et maksukohustus tekkis juhatuse liikme süül, toob MTA välja järgmise. Rikkumised. Käesoleva vastuse p-st 2.2 nähtub selgelt ja üheselt, et Eventline Eesti OÜ juhatuse liige Aleksei Pankov on rikkunud seadusliku esindaja seadusest tulenevaid kohustusi. Seega vastustaja hinnangul on täiesti usaldusväärselt tõendatud, et Aleksei Pankov on seadust korduvalt rikkunud, mille tulemusel tekkis Eventline Eesti OÜ maksuvõlg – maksukohustused jäeti tähtaegselt tasumata.

Vastustaja hinnangul on tõendatud see, et kaebaja oli ainuke Eventline Eesti OÜ seaduslik esindaja ning seadusliku esindaja kohustuste täitmise eest vastutas kaebaja ainuisikuliselt. Seega pole siin võimalik rääkida ka sellest, et seadusliku esindaja kohustusi pidi täitma mõni teine isik. Süü vorm. Vastutusotsuse tegemise eelduseks on see, et seaduslik esindaja rikub tahtlikult või raskest hooletusest oma kohustusi. Seaduslik esindaja on kohustatud tagama esindatava MKS- st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise.

Kaebaja on seadusliku esindaja kohustusi rikkunud ning maksusummade tähtaegselt tasumata jätmise tõttu tekkis äriühingul maksuvõlg. Nüüd on küsimus ainult selles, kas isik rikkus oma kohustusi tahtlikult või raskest hooletusest. Maksuhaldur on asunud seisukohale, et kaebaja rikkus oma kohustusi tahtlikult. Nimetatud seisukohale jõudis maksuhaldur alljärgnevatel põhjustel: - Aleksei Pankov selgitas oma 21.01.2014 selgitustes kuidas kasutati äriühingu raha. Nimetatud selgitustest selgus, et kaebaja kasutas äriühingu raha oma isiklike kulutuste tegemiseks. - 16.04.2014 koostatud ajutise pankrotihalduri aruande p-st 8 nähtub, et ajutise halduri hinnangul on äriühingu arveldusarvelt teostatud väljamakseid, mis ei ole seotud äriühingu igapäevase majandustegevusega.

Samuti on Eventline Eesti OÜ teinud väljamakseid äriühingutele, kelle seaduslik esindaja oli samuti kaebaja ning mille majanduslik sisu või seotus äriühingu ettevõtlusega on ebaselge. Seega olukorras, kus äriühingu seaduslik esindaja kasutab äriühingu raha oma isiklike kulutuste tegemiseks ning maksab äriühingust välja suuri summasid, mille seotus äriühingu ettevõtlusega on kahtluse alla seatud, on põhjendatult maksuhaldur asunud seisukohale, et tegemist on kaebaja tahtliku tegevusega. Kaebaja kohustus oli tagada Eventline Eesti OÜ rahaliste kohustuste tähtaegne ning täielik täitmine.

Kui kaebaja oleks äriühingu raha kasutanud ainult ettevõtluse tarbeks, poleks tal ilmselt olnud ka raskusi ära maksta kõik äriühingu kohustused. Eelnevast tulenevalt on vastustaja seisukohal, et põhjuslik seos kaebaja tegevuse ja maksuvõla tekkimise vahel on tõendatud. Kui kaebaja ei oleks teinud ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid, oleks ta suutnud kõik kohustused äriühingu vara arvelt ära täita ning mingit maksuvõlga äriühingul ei oleks tekkinud. Kokkuvõtteks vastustaja on seisukohal, et Vastutusotsus on õiguspärane ja motiveeritud, mistõttu puudub alus selle tühistamiseks.

Kaebaja 31.03.2015 täiendavad seisukohad Vastustaja ei ole kohtule esitatud vastuseisukohtade ja esitatud tõenditega kaebuse aluseks olevaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ümber lükanud. Asjasse puutumatu on maksuhalduri väide, et pankrotimenetluse raugemisega äriühingu õigusvõime ei lõppe. Kuigi esitatud väide on iseenesest õige, ei oma see sisulist tähendust aktsessoorsuspõhimõtte kohaldamisel. Aktsessoorsuspõhimõtte kohaldamisel on olulised kaks faktilist asjaolu – a) eksisteerib kehtiv põhinõue ning b) eksisteerib põhinõudega seotud kõrvale. aktsessoornõue.

Äriühingu õigusvõime lõppemisel on põhinõude kehtivus igal juhul välistatud, samas ei ole see ainus selline võimalik alus, nagu jääb ekslik mulje maksuhalduri vastusest. Maksuhaldur tõlgendab vääralt MKS § 96 lg-s 6 sätestatud kataloogi, väites et tegemist on ammendava loeteluga. Tegelikkuses on MKS § 96 lg-s 6 esitatud vaid näitlik kataloog mõnedest vastutusotsust välistavatest alustest ning seda loetelu täiendab praktikas ükskõik missugune nõuet lõpetav õiguslik alus. Viimase käsitluse õigusust kinnitab nii RKHK lahend haldusasjas nr 3-3-1-37-13 kui ka MKS § 31 lg 3 regulatsioon, mis sätestab maksunõude lõppemise aluste avatud kataloogi.

Seega kuulub MKS § 96 lg 6 alapunktidesse välistava alusena igasugune olukord, kus põhinõuet ei ole enam võimalik maksma panna. Sealjuures tuleb kaebaja arvates põhinõude kehtivuse hindamisel lähtuda üksnes materiaalsetest alustest, sest formaalselt on ka näiteks MKS § 96 lg-s 6 näidisloetelus esitatud aegunud nõue endiselt kehtiv ning teatud olukordades (näit. tasaarvestus) on seda võimalik isegi reaalselt maksma panna. Pankroti raugemise järgselt ei ole nõudeid võlgniku suhtes võimalik materiaalses mõttes enam maksma panna, seega on käesolevas asjas põhinõue enne vastutusotsuse andmist lõppenud ja sellega oli ka vastutusotsuse andmine välistatud.

Vastutusotsuse välistas täiendavalt asjaolu, et tulenevalt MKS § 31 regulatsioonist oli vastutusotsuse aluseks olev maksukohustus vaidlustatava otsuse tegemise ajaks lõppenud. Oma olemuselt on vastutusotsuse alusel tekkiv nõue juhtorgani liikme vastu kahtluseta maksukohustus. Maksukohustuste lõppemise alusena tuleb lähtuda MKS § 31 lg-s 3 sätestatud avatud kataloogist, mille p 6 kohaselt lõpeb maksunõue muuhulgas ükskõik missuguses seaduses nõuet lõpetaval alusel. Vastavalt pankrotiseaduse (edaspidi PankrS) § 29 lg-le 1 lõpetab kohus määrusega menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu olenemata võlgniku maksejõuetusest, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ning ei ole võimalik vara tagasi võita või tagasi nõuda, sealhulgas puudub võimalus esitada nõue juhtorgani liikme vastu.

Poolte vahel puudub vaidlus sellest, et Harju Maakohtu 12.05.2014 määrusega on Eventline Eesti OÜ pankrotimenetlus raugenud. Määrus jõustus 13.10.2014. a. Teade kohtumääruse kohta avaldati väljaandes Ametlikud Teadaanded, mistõttu pidi see asjaolu olema maksuhaldurile teada. Jõustunud kohtulahendiga on kohus seega muuhulgas seaduslikul alusel tuvastanud, et puudub võimalus esitada nõuet Eventline Eesti OÜ juhtorgani liikme vastu, millega on täidetud MKS § 31 lg 3 p-s 6 sätestatud maksunõuet lõpetav alus. MKS on haldusõigusi ja kohustusi sätestav õigusakt, mistõttu tuleb MKS § 31 tõlgendamisel lähtuda õiguskorra ühtsuse põhimõttest.

Viimase põhimõtte kohaselt tuleb haldusõiguses sisalduvat normatiivset alust, mis välistab isiku seadusega ettenähtud vastutuse, kohaldada normatiivse õiguskorra üleselt. Nii kvalifitseerub MKS § 31 lg 3 p-s 6 sätestatud alusena ükskõik missuguses normatiivaktis sisalduv kohustust lõpetav asjaolu. Eelnevast tulenevalt on MKS § 31 lg 6 koostoimes PankrS § 29 lg-ga 1 käsitletavad maksukohustust lõpetava seaduses sätestatud asjaoluna, mille esinemist kinnitab käesolevas asjas 13.10.2014.a. jõustunud kohtulahend (Harju Maakohtu 12.05.2014. a määrus).

Seega lõppesid Eventline Eesti OÜ pankroti raugemise määruse jõustumisega ka kõik maksunõuded võlgnikust ühingu juhtorgani liikme vastu. Muuhulgas lõpetas MKS § 31 lg 6 p 3 ka vastutusotsuse aluseks oleva maksunõude. Vastutusotsus on seega antud pärast nõude lõppemist, mis ei saa olla lubatav. Eelnev alus on muuhulgas kooskõlas nõude aktsessoorsuspõhimõttega. Samuti välistab selline regulatsioon pankrotivõlgnike ebavõrdse kohtlemise, kohustades võrdselt kõiki võlausaldajaid pankrotimenetluse raugemise vältimiseks panustama pankrotimenetluse kulude katteks.

Maksuhalduri vastuväide, mille kohaselt oleks kirjeldatud olukorras võimatu anda vastutusotsust, ei ole tõsiseltvõetav. Esmalt puudutab vastav olukord üksnes juhtumeid, kus põhivõlgniku vastu on esitatud pankrotiavaldus. Teiseks ei esinenud maksuhalduril teadaolevalt mingisuguseid takistusi finantseerida Eventline Eesti OÜ pankrotimenetlust, ning vältida sellega muuhulgas ka vastutusotsuse aluseks oleva nõude lõppemist. Muuhulgas oleks selline asjaolu võimaldanud pankrotihalduril välja selgitada, kas juhatuse liige on üldse hoolsuskohustust rikkunud ning selle alusel vastutust kannab.

Käesoleval juhul on kõik vastavad asjaolud tõendamata ja üksnes oletuslikud. Vastavalt Põhiseaduse (edaspidi PS) §-le 12 on kõik seaduse ees võrdsed ning kedagi ei tohi diskrimineerida ükskõik missuguste asjaolude alusel. Maksuhaldur on seisukohal, et MKS § 96 lg 1 annab maksuhaldurile õiguse esitada nõude juriidilisest isikust maksukohustuslase asemel kolmandale isikule, nõudes sellega kohustuse täitmist endale. Selline säte on vastuolus ÄS §

187 lg-s 4 sätestatuga, mille kohaselt võib juhatuse liikme kohustuste rikkumisest tulenevalt võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist ainult osaühingule, mitte endale. Analoogne säte aktsiaseltsi juhtorganite vastutuse kohta on ÄS §-des 315 ja 327. Kaebuse esitaja on seisukohal, et vastuolu MKS § 96 lg 1 ja ÄS regulatsiooni vahel on diskrimineeriv äriühingu võlausaldajate suhtes, kellel puudub samaväärne võimalus oma nõuet esitada otse juhtorgani liikme vastu. Kaebuse esitaja ei näe ühtegi mõistlikku põhjendust, miks tuleks riigile, kui maksunõuet omavale võlausaldajale anda olulisem soodsam positsioon teistest võlausaldajatest. Eriti selgelt tuleb sellega seonduv ebavõrdus välja pankrotimenetluses, s.h. pankrotimenetluse raugemise korral. Sisuliselt annab MKS § 96 lg 1 esitatud kujul maksuhaldurile kui võlausaldajale eelisnõude teiste võlausaldajate ees. Olukorras, kus teiste võlausaldajate ainsaks võimaluseks on oma nõuete maksma panemiseks finantseerida pankrotimenetluse kulusid raugemise vältimiseks, puudub maksuhalduril selline vajadus ja huvi, kuivõrd tal on võimalik nii pankroti raugemise korral kui olukorras kus pankrotivara arvelt on võimalik nõudeid rahuldada vaid osaliselt, esitada oma nõue otse juhatuse liikme vastu ja see maksma panna. Lisaks eelnevale ei ole kaebuse esitaja seisukohalt selge, kas MKS § 96 lg 1 üldse võimaldab osaühingu juhatuse liikmelt osaühingu kohustuste täitmiseks vastutusotsusega nõuda kohustuse täitmist endale või üksnes äriühingule. MKS § 96 lg 1 sõnastusest ei nähtu, kelle kasuks võib vastutusotsuse alusel sissenõude esitada. Arvestades ÄS § 187 lg 4 sõnastust võiks asuda seisukohale, et vastutusotsuse alusel on võimalik nõuda kohustuse täitmist üksnes osaühingule. Muuhulgas tagaks selline tõlgendus kõigi osaühingu võlausaldajate võrdse kohtlemise. Kokkuvõtvalt on kaebuse esitaja seisukohal, et MKS § 96 lg 1, mis annab maksuhaldurile võimaluse esitada oma nõue otse äriühingu juhtorgani liikme vastu on ühingu teiste võlausaldajate suhtes diskrimineeriv ja rikub selliselt PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet. Eelnevast tulenevalt palub kaebuse esitaja jätta MKS §

96 lg 1 kohaldamata ja tühistada kaebuse esitaja suhtes tehtud maksuotsus seoses asjaoluga, et vastutusotsuse andmist reguleeriv norm ei ole põhiseaduspärane ning seega ka kehtiv.

Vastavalt kehtivale kohtupraktikale on vastutusotsuse kohustuslikuks eelduseks kohustatud isiku süüline käitumine ning põhjuslik seos käitumisakti ja maksukohustuse tekkimise vahel. Vastavaid asjaolusid tuleb tõendada maksuhalduril. Käesoleval juhul on maksuhaldur nii Vastutusotsuses kui kohtule esitatud vastuses õigusvastase käitumisaktina käsitlenud käibemaksukohustuslaseks registreerimist, maksudeklaratsioonide esitamist ning maksusumma tasumata jätmist. Kaebaja süü põhistamisel on maksuhaldur aga aluseks võtnud hoopis teise faktilise asjaolu, s.o. väidetavalt ettevõtlusega mitteseotud väljamaksete tegemine. Kuivõrd siin puudub igasugune mõistlik loogika on põhjusliku seose ahelat ja süüküsimust keeruline hinnata. Käesolevaga annab kaebaja erinevatele alternatiivsetele alustele siiski õigusliku hinnangu. Maksuhaldur kirjeldab 01.03.2015.a. kohtule esitatud seisukohta p-s 2.2. esmalt kaebuse esitaja rikkumisi registreerimiskohustuse täitmisel, deklareerimiskohustuse täitmisel ja tasumiskohustuse täitmisel. Kahjuks ei selgita maksuhaldur, millisel moel on vastavad rikkumised põhjuslikus seoses maksukohustuse tekkimisega. Kaebuse esitaja on kaebuse p-s

3.6. selgitanud, et juhul, kui Eventline Eesti OÜ oleks õigeaegselt registreeritud käibemaksukohustuslasena ja ka deklaratsioonid esitatud õigeaegselt, ei oleks see kuidagi muutnud ühingu majanduslikku seisukorda ega maksevõimet. Maksukohustus oleks olnud täpselt sama suur ning ka ühingu tuludele, kuludele ning kohustustele ei oleks vastav asjaolu mingisugust mõju avaldanud. Ka hilisemal deklareerimisel tekkis ühingu maksukohustus tagasiulatuvalt samast hetkest ja samas summas. Eelnevast tulenevalt on ilmne, et maksukohustuslase poolt viidatud rikkumistel ühingu käibemaksukohustuslaseks registreerimisel ja deklaratsioonide esitamisel puudub põhjuslik seos maksuvõla tekkimisega.

Juhul, kui neid rikkumisi ei oleks esinenud, oleks maksukohustus sellele vaatamata tekkinud. Eelnevast tulenevalt puudub põhjuslik seos kirjeldatud rikkumiste ja tagajärje vahel, kus ühing ei suutnud oma maksukohustusi täita. Maksukohustuse täitmata jätmine rikkumisena ei ole kvalifitseeritav põhjusliku seose ahela esimese lülina, kuivõrd see on samane tekkinud tagajärjega. Põhjusliku seose ahelat ei saa tekkida olukorras, kus põhjus (maksukohustuse mittetäitmine) ja tagajärg (maksukohustuse mittetäitmine) on sama. Hinnates kaebuse esitaja süüd maksudeklaratsioonide hilisemal esitamisel ja käibemaksukohustuslaseks registreerimisel, siis selline etteheide rikkumise osas on kummaline.

Vastav kohustus tuleb seadusest, mistõttu puudus maksukohustuslasel siin üldse õiguspärane võimalus teisiti käituda (deklaratsioone ja registreerimisavaldust mitte esitada). Kas seadusest tuleneva kohustuse täitmine saab üldse kvalifitseeruda süüliseks tegevuseks, on kaebaja arvates äärmiselt küsitav. Kuivõrd põhjuslik seos kirjeldatud toimingute ja maksukohustuse vahel puudub, ei oma vastav küsimus käesoleval juhul siiski olulist tähendust. Asudes põhistama kaebuse esitaja süülist käitumist, võtab maksuhaldur ootamatult aluseks hoopis uue väidetava rikkumise, s.o. ettevõtlusega mitteseotud kulutuste tegemise ettevõtte vahenditest.

Esmalt asub maksuhaldur seisukohale, et kaebuse esitaja süü maksukohustuse tekkimisel on tuvastatud tema enda poolt 21.01.2014 antud selgitustega /I kd tl 76-78/, mille kohaselt kasutas kaeba Eventline Eesti OÜ rahalisi vahendeid isiklikul otstarbel. Tutvudes 21.01.2014 maksukohustuslase suuliste seletuste protokolliga nähtub antud dokumendist, et kaebuse esitaja on teatud olukordades tõepoolest kasutanud ühingu vahendeid teatud ulatuses ka isiklikuks otstarbeks. Täpsemalt on sellised kulutused välja toodud protokolli lk-del 3-6 kirjeldatud nimistu positsioonides 1-4; 6-8; 12; 15-18; 24; 31; 42-43; 46 ja 53.

Kokku on selliste kulutuste summa 1600 eurot ja 64 senti ja nendelt arvestatud maksukohustus järelikult

336 eurot. Kõik muud kontrolli objektiks olnud kulutused olid tehtud ettevõtluse tarbeks. Eelnevast nähtub üheselt, et vaidluse esemeks olev täitmata maksukohustuse summas

18 982,13 eurot tekkimise põhjuseks ei saanud olla kaebuse esitaja toimingud, mille raames kasutas kaebuse esitaja isiklikeks vajadusteks ühingu vahendeid 1600 euro ulatuses. Isegi kui tahtlus sellise rikkumise toime panemisel on tuvastatud, ei saanud see kaasa tuua ühingu maksejõuetust ja enam kui 10 korda suuremat maksuvõlgnevust. Teise süülist käitumist tõendava alusena toob maksuhaldur välja Eventline Eesti OÜ ajutise pankrotihalduri Andres Hermeti poolt kohtule 16.04.2014 koostatud aruande p-s 8 esitatud selgitused. Maksuhaldur väidab, et pankrotihalduri aruande kohaselt on ühingu arveldusarvelt teostatud väljamakseid, mis ei ole seotud äriühingu igapäevase majandustegevusega ning teostatud on väljamakseid ühingutele, mis on seotud kaebajaga. Kaebaja, olles tutvunud ajutise halduri viidatud aruandega, peab vajalikuks tuua välja selles sedastatud lõppjärelduse, mille kohaselt „Võlgniku maksejõuetuse tekkimise on ajutise halduri hinnangul põhjustanud nõrk äriplaan ja juhatuse poolne väär maksuarvestus ning rahavoogude prognoosimine, mis viisid sellise maksukohustuse tekkimiseni, mida võlgnikul ei olnud enam oma igapäevasest majandustegevusest laekuvate vahendite arvelt võimeline tasuma. Ajutise halduri käsutuses oleva informatsiooni kohaselt on maksejõuetuse tekkimise põhjuseks seega muu asjaolu PankrS § 22 lg 5 mõttes. Vastavalt PankrS § 22 lg-le 5 on ajutine haldur kohustatud kohtule esitatud arvamuses märkima, kas maksejõuetuse põhjuseks on kuriteo tunnustega tegu, raske juhtimisviga või muu asjaolu. Ajutise halduri aruandest nähtub, et Eventline Eesti OÜ maksejõuetuse põhjuseks oli ajutise halduri hinnangul muu asjaolu. Vastavalt PankrS § 28 lg-le

2 märgib kohus seda lahendis, kui pankrotimenetluses ilmneb, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks on raske juhtimisviga. Raskeks juhtimisveaks loetakse sama lõike kohaselt juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikme poolt oma kohustuste rikkumist tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Harju Maakohtu 12.05.2014. a määruses pankrotimenetluse raugemise kohta puuduvad viited PankrS § 28 lg-le 2. Eelnevast tulenevalt on kaebuse esitaja seisukohal, et maksuhalduri poolt kaebuse esitaja süüd tõendavad väited on alusetud ja põhjendamata.

Kaebuse esitaja poolt maksuhaldurile antud selgitustes näidatud ettevõtlusega mitteseotud kulutused on sedavõrd väikesed, et ei saanud ühelgi juhul kaasa tuua ligemale 19 000 euro suurust maksukohustust. Ajutise halduri poolt aruandes esitatud asjaolude osas, mille põhjal võib tekkida kahtlus tehingute seotuses ettevõtlusega, ei ole täiendavalt uuritud, ega nende tegelikku sisu välja selgitatud. Seega ei saa selliste kahtluste põhjal teha ka põhjendatud järeldusi kaebuse esitaja süü küsimuses. Vastupidi – vastavalt kehtivatele dokumentidele (ajutise halduri aruanne ja Harju Maakohtu 12.05.2014.a määrus) ei ole juhatuse liikme tahtlus või hooletus maksejõuetuse tekkimisel tuvastamist leidnud.

Ülimalt kummaline on vastustaja vastuse p-s 2.3. esitatud seisukoht, milles viimane heidab kaebuse esitajale ette, et see ei ole täpselt viidanud haldusakti regulatsioonile selles osas, millise perioodi lõikes on Eventline Eesti OÜ suhtes kontroll läbi viidud. Kontrolli ulatus (k.a. periood) peab olema sätestatud kontrolli alustamise dokumendis. Seega peab maksuhaldur ise teadma, missuguse perioodi osas ta maksukontrolli või revisjoni läbi viis. Kaebuse esitaja eeldab üksnes temale esitatud küsimuste ja temalt nõutud dokumentide põhjal, et kontrolliperiood puudutas vahemikku jaanuarist kuni augustini 2013, kuivõrd muude perioodide kohta ei ole maksuhaldur temalt andmeid küsinud.

Juhul, kui maksuhaldur on täiendavat kontrolli teostanud ka muude perioodide lõikes, ei ole kaebuse esitajat sellest informeeritud. Kokkuvõtvalt on kaebuse esitaja seisukohal, et maksuhaldur ei ole suutnud tuvastada ja esitada Vastutusotsuse andmise aluseks olevat rikkumist, tagajärge ning rikkumise ja tagajärje vahelist põhjuslikku seost. Maksuhalduri poolt erinevates positsioonides esitatud väidetavad rikkumised ei ole kas üldse käsitletavad rikkumisena, ei ole tekkinud tagajärjega põhjuslikus seoses või on need alusasjaolud tõendamata.

Seetõttu ei saa Vastutusotsust käsitleda põhjendatud haldusaktina.

Vastustaja 17.04.2015 täiendavad seisukohad Vastustaja leiab, et kaebaja seisukoht, et MKS § 31 lg 3 p 6 koostoimes PankrS § 29 lg-ga 1 on käsitletavad maksukohustust lõpetava seaduses sätestatud asjaoluna, on igati arusaadav ja loogiline, kuid vastustaja hinnangul ei ole võimalik sellise lähenemisega siiski nõustuda alljärgnevatel põhjustel. Kaebaja jätab siinkohal tähelepanuta PankrS § 29 lg 8, mis sätestab, et õigustatud isiku taotlusel võib kohus käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud tähtaega pikendada kuni kuue kuuni.

Ehk kohus võib pikendada likvideerimise tähtaega kuni kuue kuuni. 14.02.2011 seletuskirja kohaselt oli üheks nimetatud sätte seadusesse lisamise põhjuseks see, et huvitatud isik saaks oma nõuded siiski maksma panna ja vajadusel esitada nõude eelkõige juhatus liikme vastu enne kui äriühing likvideeritakse /vt II kd tl 51-52/. Vastutaja hinnangul ei saa seetõttu nõustuda kuidagi kaebajaga, et pankrotimenetluse raugemine toob endaga kaasa maksukohustuse lõppemise. Kui see nii oleks, siis muutuks PankrS § 29 lg 8 sisutühjaks. Samuti ei arvesta kaebaja MKS § 114 lg 1 p-ga 1, mille kohaselt maksuhaldur kannab maha juriidilise isiku maksuvõla tema pankrotivõi likvideerimismenetlusega lõpetamise või likvideerimismenetluseta sundlõpetamise korral, kui puudub maksukohustuse täitmise eest vastutav kolmas isik või sellelt isikult ei ole võimalik maksuvõlga sisse nõuda.

Vastustaja hinnangul nimetatud säte ainult kinnitab seda, et maksukohustus ei lõpe iseenesest pankrotimenetluse raugemisega. Juriidilise isiku maksukohustus lõpeb alles siis, kui maksuhaldur on selle maha kandnud. Maha kandmise eelduseks aga on see, et puudub isik, kellelt seda sisse nõuda või on tuvastatud, et sellelt isikult ei ole võimalik maksuvõlga sisse nõuda. Arvestades eelnevalt välja toodud õiguslikke aluseid, ei ole võimalik kuidagi kaebajaga nõustuda, et pankrotimenetluse raugemise tulemusel lõppes Eventline Eesti OÜ maksukohustus.

Seega Vastutusotsus on antud igati õiguspäraselt ja tähtaegselt. Vastustaja hinnangul maksuhalduri seisukohta kinnitab ka Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-75-09 p-s 11 väljendatud seisukoht, et juriidilise isiku õigusvõime lõppemine on üks maksukohustuse lõppemise alustest. Käesolevas asjas puudub aga vaidlus selles, et Eventline Eesti OÜ oli Vastutusotsuse väljastamise hetkel õigusvõimeline ning seetõttu on Vastutusotsus väljastatud igati õiguspäraselt. Seega kui kaebaja soovib tugineda asjaolule, et pankrotimenetluse raugemine tõi kaasa maksukohustuse lõppemise, peab ta ära tõendama, et pärast pankrotimenetluse raugemist ei olnud Eventline Eesti OÜ enam õigusvõimeline.

Vastustaja hinnangul kaebaja seda tõendanud ei ole. Seoses kaebaja seisukohaga, et MKS § 96 lg 1 on vastuolus PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega, vastustaja on seisukohal, et MKS § 96 lg 1 sõnastust ei saa tõlgendada nii, et maksuhalduril on võimalik kohustuse täitmist nõuda üksnes äriühingule. Kui see nii oleks, siis peaks see selgelt ja üheselt väljenduma MKS § 96 lg 1 sõnastuses nii nagu ÄS § 187 lg 4. Seega saab maksuhaldur nõuda kohustuse täitmist endale. Vastustaja hinnangul puudub igasugune vaidlus selles, et ÄS ja MKS regulatsioon on erinev ning maksuhaldur saab nõuda kohustuse täitmist endale MKS alusel, aga võlausaldaja seda ÄS alusel teha ei saa.

Kuid sellise erinevuse pinnalt ei saa automaatselt teha järeldust, et MKS § 96 lg 1 on seega vastuolus PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega. Ometigi ainuüksi sellele asjaolule tuginedes väidab kaebaja, et MKS § 96 lg 1 on vastuolus PS-ga. Väidetavalt tuleb see vastuolu eriti selgelt välja pankrotimenetluse raugemise olukorras. Samas kaebaja ei selgita, miks võlausaldajal ei ole võimalik esitada hagi kahju hüvitamiseks pärast pankrotimenetluse raugemist. Seniks kuni äriühing on õigusvõimeline on võlausaldajatel see võimalus ju olemas.

Seega pole võimalik väita, et võlausaldajate diskrimineerimine on just käesolevas olukorras eriti intensiivne. Vastustaja hinnangul pole võimalik nimetatud kahele põhjusele tuginedes kuidagi väita, et MKS § 96 lg 1 on vastuolus PS-ga. Kuna kaebaja ei analüüsi MKS § 96 lg 1 põhiseaduspärasust, siis ei ole võimalik aru saada, kus on need vastuolud PS-ga ja miks. Arvestades näiteks sellega, millised kohustused on Eesti Vabariigil, siis ainuüksi seetõttu võib selline erand olla igati põhjendatud, vajalik ja proportsionaalne, mistõttu on säte kooskõlas ka PS-ga.

Kaebaja leiab, et maksukohustuse täitmata jätmine rikkumisena ei ole kvalifitseeritav põhjusliku seose ahela esimese lülina, kuivõrd see on samane tekkinud tagajärjega. Kui muid rikkumisi kaebaja analüüsis põhjalikumalt, siis käesoleva rikkumise analüüs on mingil põhjusel jäetud esitamata. Seega on üpris keeruline aru saada, kuidas kaebaja sellise seisukohani õigupoolest on jõudnud. Tõsi asi on see, et maksuseadustest tulenevad konkreetsed tähtpäevad, millisteks peavad maksud makstud olema. Kui isik seaduses sätestatud tähtpäevaks jätab maksud maksmata, siis järgmisest päevast on isikul maksuvõlg. Seega on päris raske aru saada kaebaja loogikast, et kui isik jätab tähtaegselt maksud maksmata, siis polegi ta seadust rikkunud. Vastustaja on seisukohal, et tegemist on üheselt ja selgelt arusaadava rikkumisega ja pole kahtlustki, et kui tasumiskohustust nõuetekohaselt ei täideta, tekib isikul maksuvõlg ehk põhjuslik seos on kergesti ära tuntav. Kuid arvestama peab siinjuures just sellega, et ainuüksi rikkumine ei anna maksuhaldurile veel õigust maksuvõlga juhatuse liikmelt sisse nõuda. Sisse nõudmise eelduseks on see, et isik on oma kohustusi rikkunud kas tahtlikult või raskest hooletusest. Seega vastutusotsuse õiguspärasus sõltub sellest, kas maksuhaldur on juhatuse liikme tegevuses tuvastanud tahtluse või raske hooletuse. Vastustaja esitas omapoolse seisukoha, seoses süü küsimusega, 02.03.2015 ning ei pea vajalikuks seal öeldut korrata. Vastustaja ainult täpsustab, et kaebaja poolt tehtud ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed ilmestavad kaebaja suhtumist äriühingu tegevuse korraldamisse. Ehk näitavad selgelt seda, et kohustuste täitmise asemel, kasutas kaebaja raha oma isiklike kuluste tegemiseks, samuti tegi väljamakseid, mida pole võimalik seostada äriühingu ettevõtlusega. Sellises olukorras on ilmne, et kaebaja on jätnud igati teadlikult ja tahtlikult seadusest tulenevad kohustused täitmata. Lisaks sellele, et isik käis äriühingu rahaga ümber vastutustundetult, tekitas ta sellise käitumisega äriühingule täiendava tulumaksu kohustuse. Kokkuvõtvalt on vastustaja seisukohal, et Vastutusotsus on õiguspärane ja motiveeritud, mistõttu puudub alus selle tühistamiseks.

Kaebaja 24.04.2015 seisukohad vastustaja 17.04.2015 seisukohtade suhtes Kaebuse esitaja hinnangul on vastustaja esitatud õiguslikud positsioonid otsistud ja asjassepuutumatud. Oma vastavat seisukohta põhistab kaebuse esitaja alljärgnevaga: Maksunõude lõppemisest MKS § 31 lg 3 p 6 alusel. Vastustaja arvates välistab PankrS § 29 lg

1 kohaldamise võimaluse PankrS § 29 lg 8. Kaebuse esitaja hinnangul on maksuhalduri poolt esitatud väide täiesti põhjendamata. Viidatud PankrS § 29 kahe lõike vahel puudub igasugune loogiline sisuline seos. Maksuhalduri poolt viidatud normatiivset regulatsiooni saab tõlgendada üksnes PankrS § 29 lg 8 kontekstis. Selle mõtteks saab olla üksnes see, et anda vajadusel täiendav tähtaeg likvideerimismenetluse formaalseks lõpuleviimiseks juhul, kui üldnormina sätestatud tähtaeg ei ole selleks piisav. Olemasolevas redaktsioonis on viidatud seos PankrS §

29 lg 1 ja lg 8 vahel välistatud. Nimelt sätestab PankrS § 29 lg 1 sõnaselgelt eeldused, mis peavad olema täidetud selleks, et kohus saaks pankroti raugemise määruse anda. Vastavas normis sisalduvad eeldused on esitatud kumulatiivselt ja on järgnevad:

a) Võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks;

b) Puudub võimalus vara tagasi nõuda või tagasi võita, s.h. võimalus esitada nõue juhtorgani liikme vastu. Käesoleval juhul on kohus pankroti raugemise määruse kinnitanud ja see on jõustunud. Maksuhaldur ei ole määrust ka vaidlustanud. Seega ei saa olla vaidlust selles, et mõlemad eeldused olid täidetud ning nõuded juhtorgani liikme vastu lõppenud. Vastustaja 17.04.2015 seisukohale lisatud seletuskiri on juba põhimõtteliselt vastuolus Riigikohtu poolt asjas nr 3-3-1-75-09 antud tõlgendusega. Seletuskirjas on omaks võetud seisukoht, et pankroti raugemise korral puudub võimalus esitada nõudeid võlgniku vastu, samas avaldatakse, et likvideerimismenetluse pikendamine võib olla vajalik kolmanda isiku poolt juhatuse liikme vastu nõude esitamiseks.

Eeldusel, et juhatuse liikme vastu esitatav nõue on aktsessoorne nõue, lõpeb see koos põhinõudega. Juriidilise isiku likvideerimine ei oma siin põhinõude sissenõutavuse seisukohalt mingisugust faktilist tähendust. Põhinõue lõpeb raugemismäärusega ja koos põhinõudega lõpeb ka põhinõudega seotud juhatuse liikme vastutusel põhinev nõue. Juriidilise isiku kustutamisega lõpeb täielikult isiku võime omada õigusi ja kanda kohustusi. Samas tuleb varaliste nõuete puhul lähtuda kitsamalt üksnes varalistest kohustustest. Kaebuse esitaja arvates on ilmne, et juriidilise isiku pankroti raugemisega lõpeb isiku võime kanda rahalisi kohustusi.

Seega tuleb pankroti raugemisega lugeda kõik varalised nõuded isiku vastu lõppenuks. Vastustaja poolt teise põhistusena esitatud vastuväide, mis tugineb MKS § 114 lg 1 p-l 1, ei ole samuti käesoleval juhul kohane, kuivõrd siin on tegemist regulatiivse normiga, mille alusel korraldab maksuhaldur oma tegevust (kannab teatud nõuded maha). Vastav säte ei reguleeri maksuhalduri ja maksukohustuslase vahelisi suhteid. Kirjeldatud säte võiks omada mingisugust regulatiivset mõju olukorras, kus vastutusotsus juhtorganiliikme vastu on antud juba varem, kuid on veel täitmata hetkel kui põhikohustuse kandjast juriidilise isiku vastu nõuet enam esitada ei saa.

Käesoleval juhul aga sellist olukorda ei eksisteeri, kuivõrd Vastutusotsus kaebuse esitaja vastu on antud pärast selle aluseks oleva maksukohustuse lõppemist. Vastustaja ei ole üldse käsitlenud MKS § 31 lg 3 p-s 6 sätestatut koostoimes PankrS § 28 lg-s 2 sätestatuga. Kaebuse esitaja on seisukohal, et jõustunud kohtulahend, millega on tuvastatud, et juriidilise isiku juhtorgani liige ei ole toime pannud oma kohustuse rikkumist tahtlikult või raske hooletuse tõttu, on samuti asjaolu, mis on käsitletav maksunõude lõppemise alusena muul seaduses sätestatud juhul (MKS § 31 lg 3 p 6).

Käesoleval juhul puudub poolte vahel vaidlus sellest, et Harju Maakohtu 12.05.2014. a määrusega on kaebuse esitaja vastutuse puudumine tuvastatud. Samuti puudub vaidlus sellest, et käesoleva kaebuse esemeks olev Vastutusotsus anti pärast viidatud kohtulahendi jõustumist. Kokkuvõtvalt on kaebuse esitaja seisukohal, et eksisteerib seadusest tulenev alus, mille kohaselt oli Vastutusotsuse aluseks olev nõue otsuse andmise ajaks juba MKS § 31 lg 3 p 6 kohaselt 3 lõppenud. Seetõttu ei saanud maksuhaldur vaidlustatavat otsust enam anda ja see tuleb täielikult tühistada.

Põhiseaduslikkuse küsimus. Kaebuse esitaja on seisukohal, et juhul kui vastustaja tõlgendus MKS § 96 lg 1 suhtes on kehtiv, on vastav säte vastuolus PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega. Maksuhaldur möönab ka ise oma 17.04.2015 seisukohas, et MKS §

96 lg 1 ja ÄS § 187 lg 4 (seega samas ka ÄS § 315 ja 327) panevad juriidilise isiku võlausaldajad ebavõrdsesse olukorda, samas ei püüagi maksuhaldur sellist ebavõrdsest kohtlemist põhjendada. Vastustaja poolt esitatud ainus selgitus, mille kohaselt on selline diskrimineeriv regulatsioon vajalik, proportsionaalne ja põhjendatud „Arvestades näiteks sellega, millised kohustused on Eesti Vabariigil“ jääb üksnes deklaratiivseks ega ole ühelgi juhul käsitletav sisulise argumendina sellise õigusriive õigustamiseks. Vastustaja väide, et ka pankroti raugemise järgselt on võlausaldajal võimalus esitada kahju hüvitamise hagi juhatuse liikme vastu, ei ole tõsiseltvõetav.

Vastav asjaolu ei kõrvalda mingilgi moel kirjeldatud ebavõrdsust, kuivõrd maksuhalduril oleks ka siis endiselt võimalik juhatuse liikmelt nõuda kohustuse täitmist endale, teistel võlausaldajatel aga üksnes võlgnikust ühingule. Maksukohustuslase rikkumisest maksukohustuse täitmata jätmisel ja tahtlusest. Kaebuse esitaja hinnangul ei ole vastustaja aru saanud maksukohustuse täitmata jätmise kui rikkumisega seonduva põhjusliku seose argumentatsioonist vastutusotsuse andmisel. Kaebuse esitaja ei eita, et maksukohustuse tähtaegne täitmata jätmine on iseenesest rikkumine.

Küll aga ei saa selline rikkumine tuua põhjusliku seosena automaatselt kaasa maksuvõla tekkimisega kaasnevat vastutust juhtorgani liikmele. Olukord, kus maksukohustuse mittetäitmine saaks olla seotud juhtorgani liikme mittesüülise käitumisega, saab olla üksnes väga erandlik (juhatuse liikme raske haigus, vmt). Seega kinnitab maksuhalduri seisukoht kaebuse esitaja väidet, et kui maksukohustuse mittetäitmine on käsitletav vastutusotsuse aluseks oleva rikkumisena, oleks maksuhalduril sisuliselt alati juriidilise isiku maksuvõla tekkimisel põhistatud võimalus esitada kohe vastutusotsus juhtorganiliikme vastu.

Kaebaja hinnangul ei saa sellist seisukohta aktsepteerida, vaid vastutusotsuse aluseks peab siiski olema kaalukam põhjus (juhtorgani liikme kohustuse rikkumine). Käesoleval juhul puudub üldse selgus sellest, missuguses ulatuses on kaebuse esitaja poolsed väidetavad rikkumised maksuvõla põhjustanud. Vastustaja üldsõnaline etteheide, et kaebuse esitaja käis äriühingu rahaga ümber vastutustundetult, ei saa olla aluseks konkreetselt piiritletud maksukohustuse (summas 18 982,13 eurot) panemisel kaebuse esitajale. Isegi kui lugeda maksuhalduri poolt kaebajale üldsõnaliselt tehtud etteheide tõendatuks, puudub vaidlustatavas otsuses loogiline põhistus ja seos kaebaja vastutustundetu tegevuse ja 18 982,13 eurose maksukohustuse vahel.

Sellist haldusakti ei ole kaebuse esitaja hinnangul ühelgi juhul võimalik lugeda põhjendatuks, mistõttu ei saa see olla ka kehtiv.

Vastustaja 24.04.2015 täiendavad seisukohad kaebaja 24.04.2015 seisukohtadele Kaebuse esitaja on seisukohal, et 14.02.2011 seletuskirjas on omaks võetud seisukoht, et pankroti raugemise korral puudub võimalus esitada nõudeid võlgniku vastu. Vastustaja hinnangul, midagi sellist seletuskirjas kirjas kahjuks ei ole. Küll aga öeldakse seal seda, et likvideerimisega, mitte pankroti raugemisega, lõpevad teatud nõuded kolmandate isikute vastu. Samuti on seletuskirjas ära märgitud vastutusotsusest tulenev nõue. Nimetatu viitab selgelt sellele, et pankroti raugemine ei too kaasa nõuete lõppemist. Kui see nii oleks, siis ei oleks seletuskirjas ka mingit põhjust ära märkida juhatuse liikmetele tehtavat vastutusotsust. Vastustaja hinnangul MKS § 114 lg 1 p 1 saab tähelepanuta jätta olukorras, kus isik on registrist kustutatud ehk lõpeb isiku võime omada õigusi ja kanda kohustusi. Samas pankrotimenetlusega lõpetamise korral saab juhatuse liikmelt maksuvõla tasumist nõuda, eeldusel, et äriühingut pole registrist kustutatud. Vastustaja leiab, et pankrotimenetluse lõppemise korral raugemise tõttu laienevad täpselt samad põhimõtted ehk kui äriühingut pole registrist kustutatud saab juhatuse liikmelt maksuvõla tasumist nõuda. Vastustaja leiab, et pankrotimenetluses tuvastatud raske juhtimisviga või selle puudumine, ei tähenda automaatselt seda, et tuvastamist on leidnud raske hooletus või tahtlus või selle puudumine. Maksejõuetuse põhjustamist ja maksuseadustest tulenevate kohustuste mitte täitmist ei saa samastada. Ehk käesoleval juhul ei saa raske juhtimisvea puudumisele tuginedes väita, et puudus tahtlus maksude tasumata jätmisel. Vastustaja siinkohal kordab üle juba varasemalt öeldu, et ainuüksi rikkumine (maksukohustuse tähtaegne täitmata jätmine) ei anna maksuhaldurile veel õigust maksuvõlga juhatuse liikmelt sisse nõuda. Sissenõudmise eelduseks on see, et isik on oma kohustusi rikkunud kas tahtlikult või raskest hooletusest. Seega vastutusotsuse õiguspärasus sõltub sellest, kas maksuhaldur on juhatuse liikme tegevuses tuvastanud tahtluse või raske hooletuse. Samas on täiesti selge, et maksuvõla põhjuseks on asjaolu, et kaebaja jättis oma kohustused tähtaegselt täitmata.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kaebusest ja selle täiendusest nähtuvalt peab Aleksei Pankov MTA poolt 03.12.2014 tema suhtes tehtud Vastutusotsust täielikult õigusvastaseks. Eelkõige seetõttu, et kaebaja hinnangul vastutusotsuse aktsessoorsuspõhimõttest tulenevalt ei saanud maksuhaldur Vastutusotsust teha pärast Eventline Eesti OÜ suhtes algatatud pankrotimenetluse raugemist ja vastava kohtumääruse jõustumist. Lisaks kaebuse esitaja leiab, et maksuhaldur on rikkunud uurimispõhimõtet ning ei ole piisavalt põhjendanud ega tõendanud, et kaebaja Eventline Eesti OÜ juhatuse liikmena rikkus oma kohustusi tahtlikult, ning tema tegevuse ja maksukohustuse tekkimise vahel puudub igasugune põhjuslik seos. MTA vaidleb kõigile kaebaja etteheidetele vastu ning on seisukohal, et kuna Eventline Eesti OÜ (likvideerimisel) maksukohustus ega õigusvõime ei olnud Vastutusotsuse tegemise ajaks lõppenud ning äriühingu maksuvõlg oli kehtiv ja täitmiseks kohustuslik, siis vaatamata asjaolule, et Eventline Eesti OÜ pankrotimenetlus on raugenud, oli vastustajal õigus teha äriühingu juhatuse liikmele Vastutusotsus. MTA hinnangul on Vastutusotsus õiguspärane ja motiveeritud, mistõttu puudub alus selle tühistamiseks. Poolte seisukohtadest nähtuvalt on seega käesoleva kaebuseasja keskne vaidlusalune küsimus – kas olukorras, kus Eventline Eesti OÜ (likvideerimisel) pankrotimenetlus on raugenud pankrotti välja kuulutamata ja äriühing on likvideerimisel, oli maksuhalduril õigus asuda äriühingu maksuvõlga sisse nõudma Vastutusotsusega selle juhatuse liikmelt. Seetõttu kohus alustabki Vastutusotsuse õiguspärasuse kontrolli nimetatud põhiküsimuse lahendamisega.

2. Vastavalt MKS §-le 32 maksuvõlg selle seaduse tähenduses on maksukohustuslase poolt tähtpäevaks tasumata jäetud maksusumma, tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummalt arvestatud intress ning tollivõlast tulenev tähtpäevaks tasumata maksusumma ja sellelt arvestatud intress. MKS § 96 kohaselt maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest, teeb maksuhaldur vastutusotsuse. Sama paragrahvi lg-st 2 tulenevalt vastutusotsusele kohaldatakse MKS § 95 lõigetes 2–5 sätestatut, arvestades §-s 96 toodud erisusi.

MKS §-s 96 on veel sätestatud, et kui seadusega ei ole sätestatud teisiti, võib teha maksusumma tasumiseks kohustava vastutusotsuse maksusumma määramise aegumistähtaja (§ 98) jooksul. Käesoleva seaduse §-des 38–40 nimetatud isikutele võib teha vastutusotsuse alles pärast seda, kui maksumaksja või maksu kinnipidaja suhtes on alustatud sissenõudmist käesoleva seaduse § 130 lõike 1 punktis 6 sätestatud viisil ning selle tulemusel ei ole õnnestunud kolme kuu jooksul võlga sisse nõuda või kui maksumaksjale või maksu kinnipidajale on välja kuulutatud pankrot (lg 5).

Sama paragrahvi lg-s 6 on ammendavalt loetletud alused, mil vastutusotsust ei tehta, so kui:

1) maksuvõlga ei ole tekkinud;

2) maksuvõla sissenõudmine on aegunud;

3) maksuvõlg on kustutatud. MKS § 98 lg 1 (Vastutusotsuse tegemise aja redaktsioonis) kohaselt maksusumma määramise aegumistähtaeg on kolm aastat. Maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral on maksusumma määramise aegumistähtaeg kuus aastat. Aegumistähtaeg algab selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. MKS § 31 lg-s 1 on sätestatud, et maksuseadusest või MKS-st võivad tuleneda järgmised rahalised nõuded ja kohustused:

1) maksumaksja kohustus tasuda maksusumma (maksukohustus);

2) maksu kinnipidaja kohustus pidada kinni ja tasuda kinnipeetud maksusumma (kinnipidamiskohustus);

3) isiku õigus saada tagasi seaduses ettenähtust rohkem makstud maksusumma või muu enammakse vastavalt käesoleva seaduse §-le 33 (tagastusnõue);

4) kolmanda isiku kohustus tasuda maksumaksja või maksu kinnipidaja maksuvõlg (vastutuskohustus);

5) maksukohustuslase kohustus tasuda intress, sunniraha või asendustäitmise kulud (kõrvalkohustus). Sama paragrahvi lg-s 2 on reguleeritud nimetatud nõuete ja kohustuste tekkimine ning lg-s 3 on toodud alused, mil nimetatud nõuded ja kohustused lõpevad:

1) tasumise või tasaarvestamisega (§ 105);

2) tagastusnõude täitmisega (§ 106);

4) aegumisega (§ 33 lõige 4, § 132);

5) maksuvõla kustutamisega (§ 114);

6) muudel seadusega sätestatud juhtudel. Seadusliku esindaja vastustuse sätestab MKS § 40, mille lg 1 kohaselt, kui seaduslik esindaja, tegevjuht või vara valitseja rikub tahtlikult või raskest hooletusest MKS §-s 8 nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. Vastavalt MKS § 8 lg-le 1 juriidilise või füüsilise isiku seaduslik esindaja on kohustatud tagama esindatava MKS-st ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Rahalised kohustused täidetakse esindatava vara arvel.

3. Vastutusotsuse küsimustes on välja kujunenud selge kohtupraktika. Seadusliku esindaja vastutust on Riigikohtu halduskolleegium (edaspidi RKHKo) selgitanud oma 31. oktoobri 2005. a otsuses asjas nr 3-3-1-41-05 jj asjakohastes lahendites. Kõrgeima kohtu selgituste kohaselt MKS § 96 lg-st 1, § 40 lg-st 1 ja § 8 lg-st 1 tuleneb, et juhatuse liikme vastutuse eeldused temalt maksuvõla sissenõudmisel on järgmised:

- juhatuse liige on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud oma kohustusi;

- rikutud on kohustust tagada MKS-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine;

- sellise kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg. Riigikohus on selgitanud, et vastutuse kohaldamise aluse näitamiseks tuleb maksuhalduril muuhulgas tuvastada, et juhatuse liige on oma kohustusi rikkunud süüliselt ja juhatuse liikme süü vorm. Vastutuse kohaldamise aluse näitamine tähendab, et vastutusotsuses tuleb motiveerida, miks maksuhaldur asus seisukohale, et juhatuse liige on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud oma kohustusi. Juhatuse liikme süü on individuaalne, s.t et iga juhatuse liikme süü tuleb tuvastada eraldi. 22.05.2013 seadusega (jõustus 01.07.2013) lisandus MKS § 40 sõnaselge säte - lõige 4, mille järgi tahtluse, raske hooletuse ja hooletuse tuvastamisel lähtutakse VÕS § 104 lg-tes 3-5 sätestatust. Et praktikas oli seda ennegi tehtud, on asjakohane ka käesolevas asjas lähtuda samadest põhimõtetest. Vastavalt VÕS § 104 lg-le 1 seaduses või lepingutes ette nähtud juhtudel vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral. VÕS § 104 lg 2 kohaselt süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus. VÕS § 104 lg 3 kohaselt hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine. Vastavalt VÕS § 104 lg-le 4 raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. VÕS § 104 lg 5 järgi tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel.

4. Asja materjalidest nähtuvalt poolte vahel ei ole vaieldav, et maksukohustuslasel - Eventline Eesti OÜ-l (likvideerimisel) oli maksuvõlg, mis koosneb nii tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummast kui sellelt maksusummalt arvestatud intressist), tema suhtes on MTA alustanud sissenõudmist MKS § 130 lg 1 p-s 6 sätestatud viisil ning selle tulemusel ei ole õnnestunud kolme kuu jooksul võlga (enamus osas) sisse nõuda /I kd tl 85-102/, kuna äriühing on maksejõuetu ja tal puudub registervara, mis on tuvastatud nii ajutise halduri aruande kui ka jõustunud kohtumäärustega pankrotimenetluses ja loamenetluses halduskohtus /I kd tl 115- 122/. Vaidlus puudub selleski, et Aleksei Pankov on MKS §-s 40 nimetatud isik, kellele võib teha vastutusotsuse alles pärast seda, kui seaduses ettenähtud korras ei ole õnnestunud võlga sisse nõuda. Kohtu hinnangul ei saa olla vaidlust samuti selles, et asjas ei ole tuvastatud MKS §

96 lg-s 6 sätestatud aluseid, mil vastutusotsust ei tehta (kui maksuvõlga ei ole tekkinud, maksuvõla sissenõudmine on aegunud või maksuvõlg on kustutatud). Nimetatud alused on praktiliselt kokkulangevad nõuete ja kohustuste lõppemise alustega (tasumine või tasaarvestamine (§ 105), tagastusnõude täitmine (§ 106), aegumine (§ 33 lõige 4, § 132), maksuvõla kustutamine (§ 114), muud seadusega sätestatud juhud). Poolte seisukohtadest ilmneb, et vaidlus ongi selles, kas antud juhul pole tegu mitte „muu seadusega sätestatud juhuga“ (sellega seoses kohus nõustub kaebajaga, et tegemist on nõuete ja kohustuste lõppemise aluste nö avatud kataloogiga).

Kaebaja arvates kvalifitseerub MKS § 31 lg 3 p-s 6 sätestatud alusena ükskõik missuguses normatiivaktis sisalduv kohustust lõpetav asjaolu, antud juhul PankrS § 29 lg-s 1 sätestatud maksukohustust lõpetav asjaolu. Viidatud sätte kohaselt kohus lõpetab määrusega menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu olenemata võlgniku maksejõuetusest, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ning ei ole võimalik vara tagasi võita või tagasi nõuda, sealhulgas puudub võimalus esitada nõue juhtorgani liikme vastu.

Seega nimetatud sättest nähtub ilmekalt, et pankrott ei kuulutata välja, kui äriühingul ei ole vara pankrotimenetluse kulude katteks ja seda vara ei ole võimalik äriühingule ka nö juurde tekitada isegi mitte nõude esitamisega juhtorgani liikme vastu. Viimane ei tähenda aga kuidagi, et säte keelaks maksuhalduril esitamast maksunõuet riigi kasuks juhtorgani liikme vastu. Kaebaja leiab, et Harju Maakohtu 12.05.2014. a määruse (Eventline Eesti OÜ pankroti raugemise määruse) jõustumisega lõppesid nii Vastutusotsuse aluseks oleva maksunõue kui ka kõik maksunõuded võlgnikust ühingu juhtorgani liikme vastu.

MTA selle käsitlusega ei nõustu ja kohus jagab vastustaja seisukohta. Kohtu hinnangul tõlgendab kaebaja PankrS § 29 lg-t 1 koostoimes sama paragrahvi lõikega 8 valesti ja tema väited on alusetud. Kohus märgib, et seda kinnitab kõigepealt Tallinna halduskohtu jõustunud 28.08.2014 määrus haldusasjas nr 3-14-51895 (MTA-le haldustoiminguks loa andmine), kus halduskohus tuvastas vastutusotsuse tegemiseks vajalike eelduste põhimõttelist olemasolu. Eriti aga kinnitab kaebaja seisukohtade ebaõigsust asjaolu, et analoogseid väiteid esitas A.

Pankov juba ka halduskohtu 28.08.2014 määruse peale esitatud määruskaebuses, kuid Tallinna ringkonnakohus 13.10.2014 määruses (vt p-d 8 ja 10) kaebaja väidetega ei nõustunud. Kuivõrd kohus käesolevas asjas jagab MTA ja ringkonnakohtu sellekohaseid seisukohti, siis ei pea kohus vajalikuks hakata nende argumente üle kordama. Seega on MTA õigesti leidnud, et Vastutusotsuse andmine 03.12.2014 oli lubatav, sest Eventline Eesti OÜ (likvideerimisel) õigusvõime ei olnud selleks ajaks lõppenud (Harju Maakohtu 30.07.2014 määrusega pikendati Eventline Eesti OÜ registrist kustutamise tähtaega kuue kuuni, arvates 12.05.2014. a määruse jõustumisest, so arvates 13.10.2014) ning maksuvõlg oli kehtiv.

Maksuvõla suuruse üle vaidlus puudub.

5. Kaebaja heidab MTA-le ette uurimispõhimõtte rikkumist ja seda, et olulises osas teeb maksuhaldur Vastutusotsuses esitatud järeldused üksnes Evenline Eesti OÜ ajutise pankrotihalduri Andres Hermeti poolt esitatud arvamusele tuginedes. Kohus ei nõustu kaebaja väidetega Vastutusotsuse andmise menetluslikest puudustest. MKS § 82 kohaselt maksuhaldur lähtub maksukohustuse täitmise kontrollimisel ja maksu määramisel eelkõige maksukohustuslase esitatud maksudeklaratsioonidest (§ 85 lõige 1), maksukohustuslase raamatupidamisarvestusest ja muust tema poolt enda tegevuse kohta peetud arvestusest.

Kui maksuhalduril tekib kahtlus maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses, kogub ta täiendavaid tõendeid. MKS § 10 lg 3 nõuab, et maksuhaldur viib menetluse läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse. MKS §-s 11 sätestatud uurimispõhimõtte järgi maksuhaldur on maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid (lg 1);

Maksuhaldur otsustab maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid. Maksuhaldur ei ole maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel seotud ainult menetlusosalise esitatud taotluste ja tõenditega (lg 2). MKS §-s 56 on sätestatud vastukaaluks maksuhalduri uurimispõhimõttele maksukohustuslase kaasaaitamiskohustus, millest tulenevalt maksukohustuslane: on kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust; peab arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta, annab seletusi, esitab deklaratsioone ja muid tõendeid ning säilitab neid seadusega ettenähtud tähtaja jooksul; ei või takistada maksuhaldurit menetlustoimingute sooritamisel.

MKS § 59 lg 1 kohaselt tõendid maksumenetluses on kõik asjas kogutud andmed, sealhulgas maksukohustuslaselt, kolmandalt isikult, riigi-, vallavõi linnaasutuselt saadud teave, dokumendid, asjad, vaatluse teel tuvastatud asjaolud ning eksperdiarvamus. Maksuhaldur otsustab, lähtudes talle seadusega pandud ülesannetest ning kaalutlusõigusest, milliseid tõendeid ta peab vajalikuks konkreetses asjas koguda. Seega on maksuhaldurile antud suur kaalutlusruum oma ülesannete täitmiseks sobivate abinõude valikul ja kohaldamisel. Samas tuleneb MKS §-st 12, et kui maksuhaldurile on seadusega antud volitus kaaluda abinõu kohaldamist või valida erinevate abinõude vahel, teostab maksuhaldur kaalutlusõigust volituse piires ja kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ja kaaludes põhjendatud huve.

Samuti näeb MKS § 13 ette maksukohustuslase ärakuulamise – lg 1 kohaselt maksukohustuslasel on õigus enne tema õigusi puudutava haldusakti andmist esitada maksuhaldurile oma arvamus või vastuväited. Ühelgi tõendil ei saa olla ettemääratud jõudu, vaid maksuhaldur peab hindama kõiki asjas kogutud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. Nähtuvalt asja materjalidest ja Vastutusotsusest maksuhaldur ongi kõiki neid nõudeid järginud. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS, kohaldatav MKS § 45 alusel) § 58 kohaselt haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.

Kohus leiab, et A. Pankov Eventline Eesti OÜ juhatuse liikmena oli algusest peale teadlik nii äriühingu kontrollimisest kui ka Vastutusotsuse andmise menetlusest, talle oli antud võimalus korduvalt esitada nii asjassepuutuvaid dokumente kui ka suulisi ja kirjalikke seletusi /I kd tl 60- 64, 76-78, 109-111, 144-145, 192-199/, samuti esitada vastuväiteid Vastutusotsuse projektile /II kd tl 1-13, 18/. Kuivõrd maksuhalduril on õigus ise otsustada maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajadus, toimingute liik ja ulatus ning ajutise pankrotihalduri aruanne on käsitatav ühe tõendina, siis ei ole midagi ebaseaduslikku selles, et vastustaja tugines paljus nimetatud aruandele.

Nähtuvalt asja materjalidest ei põhine halduri aruanne pelgalt oletustel, vaid selle koostamiseks kogutud tõenditel, mis olid ka MTA käsutuses Vastutusotsuse koostamisel /I kd tl 166-188/. Samas ei põhine ka Vastutusotsus mitte üksnes kõnealusel aruandel, vaid MTA on seda hinnanud/analüüsinud koosmõjus muude kogutud tõenditega.

6. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt, andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Tulenevalt HMS § 56 lg-st 1 kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud, lg 2 nõuab, et haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Sealjuures on Riigikohus rõhutanud, et oluline on ka faktilise ja õigusliku aluse loogiline seostamine, mis võimaldab nii haldusakti adressaadil kui ka haldusakti õiguspärasust kontrollival kohtul veenduda, et just niisugune tulemus on toodud asjaoludel ainuvõimalik. Spetsiifilised nõuded maksuhalduri haldusaktidele on toodud MKS §-s 46, vastutusotsusele lisaks ka §-des 95 ja 96. Kohus märgib, et eelkõige tuleb vastutusotsuses põhistada, et juhatuse liige on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud oma kohustusi, rikutud on kohustust tagada MKS-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine ning esineb põhjuslik seos sellise kohustuse rikkumise ja tekkinud maksuvõla vahel. Samas MKS § 150 lg 1 kohaselt maksuteates või maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral lasub maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Kohus, analüüsinud ja hinnanud Aleksei Pankovile tehtud Vastutusotsuses märgitut, asjakohaseid õigusnorme ja sellekohast kohtupraktikat, poolte kirjalikke ja suulisi seisukohti ning kõiki muid asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, on kokkuvõtlikult seisukohal, et antud juhul kaebaja ei ole suutnud tõendada, et maksusumma määrati talle tasumiseks valesti. Vastutusotsus on nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane haldusakt, mis sellisena ei saa rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi ning seetõttu puudub Vastutusotsuse tühistamiseks alus. Sealjuures kohus nõustub vastustaja põhjaliku argumentatsiooniga nii Vastutusotsuses kui ka kohtumenetluses, sh osas, mis puudutab MKS §

96 lg 1 väidetavat vastuolu PS § 12 ja ÄS § 187 lg 4 regulatsiooniga. Kohus ei pea vajalikuks seda üle korrata ning lisaks juba eelnevalt esitatud kohtu põhjendustele kohus märgib täiendavalt järgmist.

7. Kaebuse esitaja on seisukohal, et MKS § 96 lg 1 on diskrimineeriv äriühingu võlausaldajate suhtes, kellel puudub samaväärne võimalus oma nõuet esitada otse juhtorgani liikme vastu. Kohtu hinnangul on niisugune väide võrduspõhimõtte rikkumisest asjassepuutumatu, sest A. Pankov saab kohtusse pöörduda vaid enda subjektiivsete õiguste kaitseks, mitte määramatu hulga võlausaldajate huvides. Pealegi on viidatud sätete nagu ka kogu ÄS ja MKS (vt § 1 lg 1) regulatsioonide ese ja eesmärgid täiesti erinevad. Siiski, ÄS §

187 lg 2 kui üldnorm, mille järgi juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt, ning juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega, on täielikus kooskõlas MKS § 40 lg-s 1 toodud analoogse üldnormiga (Kui seaduslik esindaja, tegevjuht või vara valitseja rikub tahtlikult või raskest hooletusest käesoleva seaduse §-s 8 nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega). ÄS § 187 lg 4 aga erinormina annab õiguse nõuda nimetatud kahju hüvitamist osaühingule ka osaühingu võlausaldajale, kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada osaühingu vara arvel. ÄS ei reguleeri maksukohustuste täitmist ega maksuvõlgade sissenõudmist.

8. Kohus leiab, et MTA on A. Pankovi poolse kohutuste rikkumise, süü ja konkreetse süüvormi Eventline Eesti OÜ-l maksuvõla tekkimises õigesti tuvastanud ja Vastutusotsuses (maksuvõla kujunemine p-s 4 ja hinnang A. Pankovi tegevusele p-s 5) piisava põhjalikkusega põhjendanud, samuti veenvalt selgitanud seda kohtumenetluses. Olukorras, kus kaebajal on ligi 10-aastane erinevate äriühingute juhtimise kogemus, ta on lisaks Eventline Eesti OÜ-le (likvideerimisel) seotud veel mitmete teiste äriühingutega, millest mitmed on olnud samuti käibemaksukohustuslased, ei ole usutav, et kaebaja pelgalt teadmatusest või hooletusest jättis täitmata kohustuse registreerida äriühing käibemaksukohustuslaseks ning kohustuse täita maksude deklareerimisning tasumiskohustust.

Samuti ei saa sellise kogemuspagasi juures olla hooletusest tingitud äriühingu pangakonto arvelt enda isiklike kulutuste katmine ega kolmandatele isikutele äriühingu raha andmine (ja selle deklareerimata jätmine), kui raha ei tagastatud Eventline Eesti OÜ-le, vaid kas A. Pankovile isiklikult või tema teisele äriühingule jms. Arusaamatuks jääb kaebaja väide, kuidas need asjaolud ei viinud Eventline Eesti OÜ (likvideerimisel) maksejõuetuse tekkimiseni. Kohtu hinnangul saab tegemist olla vaid teadliku ja tahtliku tegevusega, millele viitab ka fakt, et vahetult enne Eventline Eesti OÜ pankrotiavalduse esitamist asutas A.

Pankov 13.02.2014 uue äriühingu nimega Eventline Grupp OÜ (registrikood 12613759), mis äriregistri andmetel tegeleb analoogse tegevusega (kontsertide korraldamine), millega ka Eventline Eesti OÜ (likvideerimisel), samuti korraldas see äriühing 2014. a suvel sama üritust „Pacha World Tour Estonia“, mida 2013. a korraldas Eventline Eesti OÜ (likvideerimisel) ja mille osas MTA kontrolli läbi viis. On selge, et kui kaebaja oleks korraldanud Eventline Eesti OÜ (likvideerimisel) tööd selliselt, et eelmärgitud registreerimisja deklareerimiskohustused oleksid täidetud, äriühingu rahalisi vahendeid oleks kasutatud üksnes sihipäraselt ja äriühingu enda huvides, oleks olnud võimalik ka tasumiskohustuse täitmine.

Kohus ei nõustu kaebaja väidetega, et kaebuse esitaja tegevuse ja maksukohustuse tekkimise vahel puudub igasugune põhjuslik seos ning et kui Eventline Eesti OÜ oleks registreeritud käibemaksukohustuslaseks juba augustis 2013. a ning müügikäibelt oleks 2013. a septembrikuus esitatud käibemaksudeklaratsioon, ei oleks ühing suutnud ka siis maksukohustust täita, mistõttu oleks ühingu tegevus täpselt niisamuti lõppenud pankrotiavalduse esitamisega. Kaebaja väiteil tekkis maksukohustus eelkõige seonduvalt asjaoluga et 2013. a augustikuus Eventline Eesti OÜ poolt korraldatud üritus „Pacha World Tour Estonia 2013“ piletitulu jäi oodatust väiksemaks ja sellega realiseerus negatiivselt tavapärane äririsk, milles ei saa kuidagi süüdistada ühingu juhtorgani liikmeid.

Siinjuures räägib kaebaja ise selgelt vastu oma enda algses kaebuses (p 1.2.) esitatud väitele, mille kohaselt „Maksudeklaratsioonide korrigeerimine tõi kaasa maksukohustuse, mille ulatus oli sedavõrd suur, et tõi kaasa Eventline Eesti OÜ-l püsiva maksejõuetuse.“ ja mis tegelikult toetab vastustaja järeldusi. Neil asjaoludel peab kohus kaebaja väiteid Vastutusotsuse alusetusest otsituks eesmärgiga vabaneda vastutusest äriühingule tekitatud maksevõlgade eest. Kaebus jääb rahuldamata.

9. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Samas tuleneb eelmärgitud sättest, et isikul, kelle kahjuks otsus tehti, tuleb üldjuhul kanda ka vastaspoole menetluskulud. HKMS § 109 lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmisel menetluskulusid välja ei mõisteta. Samast sättest tulenevalt kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Et antud juhul jääb Aleksei Pankovi kaebus rahuldamata ja MTA ei ole omapoolset kohtukulunõuet esitanud, siis kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 ja § 158 lg-le 5 leiab, et menetlusosaliste võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda ning kohtul puudub vajadus hinnata kaebaja menetluskulude kandmise tõendatust ja põhjendatust.

/allkirjastatud digitaalselt/

Hurma Kiviloo Kohtunik