3-14-52429/26 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Agu Timmi, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja

koht

27. august 2015, Tartu

Haldusasja number

3-14-52429

Haldusasi

Andrei Antonovi kaebus Viru Vangla 12.08.2014. a

käskkirja nr 6-1/1188-KP tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 12.12.2014. a otsus

Menetluse alus

ringkonnakohtus

Andrei Antonovi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Andrei Antonov

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 12.12.2014.

a otsuse resolutsioon muutmata, täiendades halduskohtu otsuse

põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 27.08.2015, arvates (HKMS § 212

lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus

menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja

§ 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla pikendas 12.08.2014. a käskkirjaga nr 6-1/1188-KP kinnipeetav

Andrei Antonovi suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist, kuna

kinnipeetav võib olla ohtlik vangla julgeolekule ning selleks, et hoida ära edaspidiseid

raskeid õigusrikkumisi. Täiendavate julgeolekuabinõudena kohaldati eraldatud

lukustatud kambrisse paigutamist, kinnipeetava vanglasisest osalist liikumispiiramist

ja suhtlemisvabaduse piiramist ning kehakultuuriga tegelemise keelamist, mis

seisneb spordivahendite, spordisaali ja spordiväljakute kasutamise keelamises.

Samas võimaldati kinnipeetavale nelja tunni jooksul päevas liikumist koridori lõpus,

mis on eraldatud trelluksega, ning grupitööruumis, kus kinnipeetaval on võimalik

vaadata televiisorit.

2. A. Antonov esitas 21.08.2014 Viru Vanglale vaide 12.08.2014. a käskkirja

nr 6-1/1188-KP peale ja taotles selle kehtetuks tunnistamist.

3. Viru Vangla jättis 17.09.2014. a vaideotsusega nr 6-12/196-2 A. Antonovi vaide

rahuldamata.

4.

14.10.2014 saabus Tartu Halduskohtusse A. Antonovi kaebus, milles ta palub

Viru Vangla 12.08.2014. a käskkirja nr 6-1/1188-KP tühistamist. Kaebuse kohaselt on

kaebaja viibinud täielikus isolatsioonis juba kaks aastat ja 11 kuud, mille vältel ei ole

ta toime pannud rikkumisi. Vangla arsti tõendi kohaselt soovitas arst kaebajal olla

koos teiste kinnipeetavatega. Vangla julgeolekuosakonna peaspetsialisti ettekande

kohaselt ei ole kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

pikendamine otstarbekas. Kaebaja leiab, et vaidlustatud käskkirja andmisel on tehtud

kaalutlusviga, kuna sellest ei nähtu, et otsuse tegemisel oleks julgeolekuosakonna

peaspetsialisti ettekandega arvestatud.

5. Tartu Halduskohus jättis 12.12.2014. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus

leidis, et vaidlustatud käskkiri on õiguspärane, proportsionaalne ja kaalutlusvigadeta.

Halduskohus asus seisukohale, et vangistusseaduse (VangS) § 69 lg-st 1 tulenevad

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eeldused on täidetud. Täiendavaid

julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks.

Ennetava meetme rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel. Vangla

on vaidlusaluses käskkirjas põhjendanud, miks ta leiab, et kinnipeetav võib tulenevalt

varasematest korduvatest vägivallategudest olla kaaskinnipeetavatele ning

vanglaametnikele ohtlik. Halduskohus nõustus vastustajaga, et arst ei hinda vangla

üldist julgeolekut, vaid on andnud arvamuse lähtuvalt isiku tervislikust seisundist.

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kuulub üksuse juhi pädevusse ning

otsuse langetamisel ei saa ta lähtuda ainult ühest arvamusest, vaid peab arvestama

kogumit.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Kaebaja palub 06.01.2015 ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses

halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuse kohaselt jääb kaebaja kõigi oma varasemate seisukohtade

juurde, mis ta on esitanud vaides ning kaebuses ja halduskohtule esitatud täiendavas

seisukohas. Apellatsioonkaebuses on esitatud järgmised seisukohad:

6.1. Kaebaja leiab, et halduskohus on rikkunud HKMS § 158 lg-d 2 ja 3. Kuna

vaidlusaluse käskkirja andmisel ei ole arvestatud vangla julgestusosakonna

peaspetsialisti 08.08.2014. a ettekandega, on käskkirja andmisel tehtud oluline

kaalutlusviga. Arstitõend on haldusakti asjaoludes märgitud, julgeolekuosakonna

ametniku ettekannet ei ole. Seepärast ei ole õige ka kohtu seisukoht, et arvestati

kogumit. Julgeolekuosakonna ametniku arvamust on ignoreeritud. Vastavalt Viru

Vangla põhimääruse §-le 10 annab julgeolekuosakond julgeolekualaseid hinnanguid.

Viru Vangla julgeolekuosakonna põhimääruse kohaselt on julgeoleku riskide

hindamine julgeolekuosakonna peaspetsialisti pädevuses.

6.2. Vangla on arstitõendit meelevaldselt tõlgendanud. VangS § 69 lg 1 ei näe ette

võimalust kohaldada isiku suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid seoses ravikuuri

läbimisega. Ravikuuri alustamine ei saa olla täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise jätkamise aluseks. Arstitõendi kohaselt on arst soovitanud, et kaebaja

viibiks teiste kinnipeetavatega koos.

6.3. Üksuse juht ei kuulanud enne käskkirja andmist kaebajat ära ja ei andnud

võimalust vastuväidete esitamiseks. Kaebajaga vestles julgeolekuosakonna

spetsialist, kes peale seda esitas oma arvamuse vangla direktorile. Lisaks

julgeolekuosakonna arvamusele tõi ta seal välja ka kaebaja seisukohad. Käskkirja

andmisel ei ole seda teavet arvesse võetud. Käskkirjas on viidatud varasemale

kaebaja ärakuulamisele, mis toimus 12.02.2014. a käskkirja pikendamisel.

6.4. Halduskohus on kohtuotsuses asunud oletama ja vaidlusalust käskkirja ise

motiveerima.

6.5. Halduskohus on materiaalõigust valesti kohaldanud. Asjaolud, mis põhjustasid

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise, on ära langenud. Kaebaja on viibinud

üksikvangistuses alates 11.11.2011. a. Tema käitumine on muutunud. Sellele on ka

julgeolekuosakonna spetsialist oma arvamuses viidanud. Sellest tulenevalt ei

piisanud enam minevikus toimunud sündmustele viitamisest, vaid oleks VangS § 69

lg 3 kohaselt tulnud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetada.

6.6. Üksikvangistuse jätkuv kohaldamine üle kolme aasta on ebaproportsionaalne ja

rikub inimväärikust. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt on isiku

vägivaldsus piisavaks põhjenduseks üksikvangistuse määramisel, kuid aja

möödudes tuleb põhjendusi täiendada teiste mõjuvate põhjustega.

6.7. Kaebaja ei ole kolm aastat saanud suhelda teiste kinnipeetavatega, tegeleda

spordiga ja liikuda osakonnas.

7. Viru Vangla vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub see jätta

rahuldamata. Vangla seisukoha kohaselt saab kõiki VangS § 69 lg-s 2 nimetatud

täiendavaid abinõusid kohaldada ka ohu tekkimise ennetamiseks, preventiivsel või

tõkestaval eesmärgil. Vanglal on kohustus tagada vanglas üldine julgeolek. Vanglas

viibivate kinni peetavate isikute, vanglateenistujate ja ka vanglat külastavate isikute

julgeoleku tagamiseks võib vangla kohaldada ennetavaid meetmeid, mille

rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel. Vangla ei saa jääda

ootama õigushüve kahjustust, vaid juhul, kui õigushüve kahjustamine on tõenäoline,

peab vangla rakendama ennetavaid meetmeid. Kaebajale nelja tunni jooksul päevas

liikumise võimaldamine ei tähenda, et kaebaja suhtes oleks langenud ära vajadus

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. Vaidlusalune käskkiri vastab

haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 54 sätestatud nõuetele. Vangla oli käskkirja

andes teadlik 08.08.2014. a ettekandes märgitud asjaoludest. Käskkirja andmisel on

arvestatud kaebajat iseloomustavaid andmeid kogumis. Täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamine kuulub üksuse juhi pädevusse ja temal

lasub kohustus tagada julgeolek oma vastutuspiirkonnas. Üksuse juht peab otsuse

tegemisel arvestama asjaolude kogumit ning tema arvamus ei pruugi ühtida teise

ametniku arvamusega. Vastustaja selgitab, et kaebajale anti 12.08.2014, s.o enne

haldusakti andmist võimalus seisukohtade esitamiseks. Kaebaja esitas vastuväite,

mis on käskkirja asjaoludes ära toodud, ehkki ekslikult on vastuväite esitamise

kuupäevaks märgitud 23.01.2014. Vangla kaalus otsuse tegemisel erinevate isikute

huve ning leidis, et teiste vanglas viibivate isikute õigus elule ja tervise kaitsele

kaalub antud juhul kaebajale vangistust reguleerivatest õigusaktidest tulenevad

õigused üles.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust, kuid

täiendada tuleb vaidlustatud 12.12.2014. a otsuse põhjendusi.

9. Vaidluse all on Viru Vangla 12.08.2014. a käskkirja, millega kaebaja suhtes

pikendati täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist, õiguspärasus (tlk-d 21-23).

Kaebaja leiab, et asjaolud, mis põhjustasid täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise, on ära langenud, ning täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine

oleks tulnud lõpetada.

VangS § 69 lg 3 kohaselt lõpetatakse sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolude

äralangemisel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine. VangS § 69 lg 1

kohaselt kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes

süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid,

kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti

kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid

julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õigusrikkumise ärahoidmiseks.

Vaidlustatud käskkirjaga pikendati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamist, kuna ta võib olla ohtlik vangla julgeolekule ning selleks, et hoida ära

edaspidiseid raskeid õigusrikkumisi. Käskkirja kohaselt kohaldati kaebaja suhtes

alates 15.11.2011 täiendavaid julgeolekuabinõusid, kuna ta oli rünnanud

kaaskinnipeetavat. Pärast seda on kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamist korduvalt pikendatud.

Seega on vaidluse all küsimus, kas asjaolud, mille alusel kaebaja suhtes täiendavaid

julgeolekuabinõusid kohaldati, on ära langenud.

10. Vaidlustatud käskkirja kohaselt toimus 11.07.2014 riskihindamine, mille käigus

hinnati kaebaja kõrgohtlikuks nii vanglaametnikele kui kaaskinnipeetavatele.

Käskkirjas on välja toodud nii kaebaja poolt toime pandud vägivaldsed teod, mille

alusel kaebaja süüdi mõisteti, kui ka vanglakaristust kandes toime pandud

vägivaldsed teod. Sellest tulenevalt leiab vangla, et antud isiku puhul on tegemist

kindla käitumismustriga kinnipeetavaga, kelle vangistuses viibitud aega

iseloomustavad korduvad vägivallateod, mille alusel tuleb pidada tõenäoliseks, et

seniste täiendavate julgeolekumeetmete lõpetamine võib kaasa tuua kinnipeetava

järjekordse ohtliku vägivaldse ründe teiste isikute vastu.

Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamisel isiku suhtes, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule, on

tegemist ennetava meetmega ning vangla ei saa jääda ootama õigushüve kahjustust,

vaid peab kohaldama ennetavaid meetmeid ka juhul, kui õigushüve kahjustamine on

tõenäoline. Riigikohtu praktika kohaselt on täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamiseks piisav alus, kui vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaitstavat

õigushüve võidakse kahjustada. Tegemist on meetmega, mille eesmärgiks on

ennetada kinnipeetavast johtuva julgeolekuohu tekkimist vanglas (vt nt

Riigikohtu halduskolleegiumi 02.06.2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-33-10, p 12 ja

20.04.2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-94-10, p 12).

Ringkonnakohus leiab, et vaidlusaluses käskkirjas on piisava põhjalikkusega

põhjendatud, miks vangla leiab, et tulenevalt isiku varasemast käitumismustrist on

isik endiselt ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Ringkonnakohus nõustub

vastustajaga, et VangS § 66 lg-st 1 tuleneb vanglale kohustus üldise julgeoleku

tagamiseks vanglas ning see hõlmab nii vanglas kinnipeetavate isikute,

vanglateenistujate kui ka vanglat külastavate isikute julgeoleku tagamist.

11. Kuna täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel piiratakse isiku õigusi, peab

vangla kaaluma kaebajale vangistust reguleerivatest õigusaktidest tulenevaid õigusi

teiste vanglas viibivate isikute õigustega, eelkõige õigusega elule ja tervise kaitsele.

Vangla on vaidlusaluses käskkirjas seda ka teinud ning leidnud, et vanglas viibivate

isikute õigus elule ja tervise kaitsele kaalub üles kaebaja õiguse vangistust

reguleerivatest õigusaktidest tulenevatele õigustele.

12. Kaebaja väidab, et tema käitumine on üksikvangistuse ajal muutunud ning seega

ei piisanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamiseks enam

minevikus toimunud asjaolude kordamisest ja täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise aluseks olnud juhtumile viitamisest.

Vaidlusaluses käskkirjas on märgitud, et kuigi käskkirja koostamise hetkel ei ole

kinnipeetaval kehtivaid distsiplinaarkaristusi, ei näita see seda, et kinnipeetav ei ole

vanglas viibitavatele isikutele ohtlik. Ringkonnakohtu arvates nähtub sellest, et

vangla on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise otsustamisel

võtnud seega arvesse ka kaebaja käitumist täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise ajal, mitte ainult tuginenud kaebaja varasemale käitumisele. Kuna

kaebaja suhtes kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud on olnud suunatud sellele,

et kaebajal puuduks võimalus astuda kontakti teiste vanglas viibivate isikutega, siis

on ringkonnakohtu arvates vangla õigesti leidnud, et kehtivate distsiplinaarkaristuste

puudumisest ei saa teha järeldust, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

aluseks olnud asjaolud on ära langenud.

Vaidlusaluses käskkirjas on märgitud, et vanglal puudub veendumus, et kaebaja

paigutamisel avatud osakonda suudab kaebaja käituda õiguskuulekalt ja ei sea ohtu

kaaskinnipeetavate ning teiste vanglas viibivate isikute elu ja tervist. Ringkonnakohus

nõustub vastustajaga, et tulenevalt kaebaja varasemast käitumismustrist, mil kaebaja

vägivaldsete rünnete vahele on jäänud erineva pikkusega ajaperioodid, on uue

võimaliku ründe toimepanemist keeruline prognoosida. Arvestades aga ründe

võimaliku toimumise korral teiste isikute rikutava õigushüve, milleks on antud juhul

elu ja tervis, olulisust, ei saa eeldada, et vangla peaks täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise otsustamisel juhinduma üksnes

kaebaja väitest, et ta üritab õigusrikkumiste toimepanemisest hoiduda.

Vangla on täiendavate julgeolekuabinõude valikul arvestanud asjaoluga, et kaebaja

on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal kasutanud võimalust liikuda

ilma õigusrikkumisi toime panemata, ning on vaidlusaluse käskkirjaga kohaldanud

soodustavat liikumisvõimalust ja televiisori vaatamise võimaldamise jätkamist. Seega

ei ole õige kaebaja väide, et vangla on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

pikendamisel juhindunud vaid minevikus toimunud asjaoludest.

13. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise pikendamiseks oli õiguslik alus olemas, sest asjaolud, mille alusel

täiendavaid julgeolekuabinõusid on seni kohaldatud, ei ole ära langenud. Seetõttu on

kaebaja õiguste piiramine teiste kinnipeetavatega suhtlemisel, spordiga tegelemisel

ja osakonnas liikumisel õiguspärane, sest kõik nimetatud piirangud kuuluvad VangS

§ 69 lg-s 2 nimetatud täiendavate julgeolekuabinõude loetellu. Arvestades kaebaja

suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärki, ei saa ühtegi kaebaja

suhtes kohaldatud täiendavat julgeolekuabinõu pidada ebaproportsionaalseks.

14. Kaebaja väidab, et üksuse juht ei kuulanud enne käskkirja andmist teda ära ja ei

andnud võimalust vastuväidete esitamiseks ning käskkirjas on viidatud varasemale

kaebaja ärakuulamisele, mis toimus 12.02.2014. a käskkirja pikendamisel.

HMS § 40 lg 2 kohaselt peab haldusorgan andma menetlusosalisele enne tema

suhtes sellise toimingu sooritamist, mis võib kahjustada tema õigusi, võimaluse

arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Vastustaja väidab, et 12.08.2014, s.o enne

haldusakti andmist, anti kaebajale võimalus seisukohtade väljendamiseks ning

kaebaja esitaski koheselt vastuväite, mis on ka käskkirja asjaoludes ära toodud, kuigi

ekslikult on vastuväite esitamise ajaks käskkirja märgitud 23.01.2014.

Kuna vastustaja on kohtule esitanud kaebaja poolt 12.08.2014 esitatud vastuväite (tlk

32), siis on ringkonnakohtu arvates tõendatud, et kaebaja ärakuulamisõigus oli

tagatud ning vastustaja väide, et vastuväite esitamise ajaks on käskkirja ekslikult

märgitud 23.01.2014, on usutav. Kaebaja vastuväide kannab küll sama kuupäeva,

mis vaidlustatud käskkirigi, mis võib tekitada kahtluse, et tegemist võib olla vaid

formaalse ärakuulamisõiguse tagamisega, kuid ringkonnakohtu arvates ei ole

kaebaja esitatud vastuväites esitatud selliseid seisukohti, mille alusel saaks öelda, et

nendega arvestamisel oleks samal päeval haldusakti väljaandmine olnud võimatu.

15. Kaebaja leiab, et käskkirja andmisel on tehtud oluline kaalutlusviga, kuna selle

andmisel ei ole arvestatud vangla julgestusosakonna peaspetsialisti 08.08.2014. a

ettekandega (tlk 34) ning arstitõendit (tlk 33) on tõlgendatud meelevaldselt.

Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et arstitõendit on käskkirja andmisel

tõlgendatud meelevaldselt. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et arst on

andnud arvamuse kaebaja tervise seisukohast lähtuvalt ning ei ole andnud hinnangut

kaebajast tulenevale ohtlikkusele teiste vanglas viibivate isikute suhtes. Täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise otsustamisel on vangla aga pidanud

hindama just kaebaja ohtlikkust teistele vanglas viibivatele isikutele.

Arstitõendi kohaselt saab kaebaja pikaajalist ravi ning kaebaja teistega koos

viibimine kergendab kaebaja jaoks raviprotsessi ja suurendab tervenemise

tõenäosust. Samas on arstitõendis märgitud, et ravi foonil võivad tekkida erinevad

psüühikahäired: ärevus, närvilisus, meeleolulangus, depressioon. Seega on

haldusorgan arstitõendi alusel pidanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

pikendamise otsustamisel kaaluma, kumb on olulisem, kas kaebaja jaoks

raviprotsessi kergendamine või ravi võimalikest kõrvalmõjudest tuleneva teiste isikute

suhtes ohtlikkuse suurenemine. Haldusorgan on vaidlustatud käskkirja andmisel

seda kaalunud ning leidnud, et vanglas viibivate teiste isikute elu ja tervise kaitse on

olulisem. Ringkonnakohus on seisukohal, et erinevate huvide kaalumist on teostatud

õiguspäraselt.

16. 08.08.2014. a ettekandes on julgestusosakonna peaspetsialist märkinud, et

arvestades kinnipeetava meelestatuse ja arsti soovitusega asub julgeolekuosakond

seisukohale, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamine ei ole

otstarbekas.

VangS § 69 alusel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kuulub vangla

sisekorraeeskirja (VSkE) § 1² lg 1 kohaselt üksuse juhi pädevusse. VangS § 69

kohaselt ei ole täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks julgeolekuosakonna

kooskõlastus vajalik. Sellest tulenevalt on 08.08.2014. a julgeolekuosakonna

peaspetsialisti ettekande puhul tegemist arvamusega, milles sisalduv seisukoht ei ole

otsustuse tegijale siduv. Ettekandes on osutatud asjaoludele, millega on vaidlusaluse

käskkirja andmisel arvestatud (nt kaebajal kehtivate distsiplinaarkaristuste

puudumine, kaebajale ravi kohaldamine). Seega ei ole õige kaebaja väide, et

ettekandega mittearvestamisel on rikutud kaalutlusõiguse reeglit, mille kohaselt tuleb

kaalutlusõiguse teostamisel arvestada oluliste asjaoludega. Kuna ettekandes

märgitud asjaoludega on käskkirja andmisel arvestatud ning ettekandes sisalduv

arvamus ei olnud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise

otsustamisel üksuse juhile siduv, ei muuda 08.08.2014. a julgeolekuosakonna

peaspetsialisti ettekande vaidlustatud haldusakti märkimata jätmine käskkirja

õigusvastaseks.

12.08.2014 vanglale esitatud vastuväites märgib kaebaja küll, et ta ei ole rahul

sellega, kuidas haldusorgan on arstitõendit tõlgendanud, kuid julgeolekuosakonna

peaspetsialisti 08.08.2014. a ettekande või ettekande aluseks olnud vestluse

tähelepanuta jätmist käskkirja andmisel ta oma vastuväites vanglale ette ei heida.

Seega ei omistanud kaebaja ka ise täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

pikendamise menetluses 08.08.2014 julgeolekuosakonna peaspetsialisti esitatud

ettekandele sellist tähendust, nagu ta on omistanud sellele hilisemas vaide- ja

kohtumenetluses.

17. Kaebaja leiab, et üksikvangistuse jätkuv kohaldamine üle kolme aasta on

ebaproportsionaalne ja alandab inimväärikust. Kaebaja viitab EIK-i praktikale, mille

kohaselt on kaebaja arvates isiku vägivaldsus piisavaks põhjenduseks

üksikvangistuse määramisel, kuid aja möödudes tuleb põhjendusi täiendada teiste

mõjuvate põhjustega, ning pikaajalise üksikvangistuse kohaldamisel peab isiku

seisundit pidevalt hindama.

Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja viide EIK-i 17. aprilli 2012. a lahendile

asjas Piechowicz vs. Poola (avaldus nr 20071/07) ei ole antud vaidluse raames

asjakohane. Viidatud lahendis heitis EIK kohalikele võimudele ette seda, et

üksikvangistuse kohaldamise jätkamisel ei olnud vangla piisavalt põhjendanud, miks

leiti, et kinnipeetav on teistele vanglas viibivatele isikutele ohtlik. Tegemist oli

kinnipeetavaga, kes oli süüdi mõistetud narkosüüteos ning vangla oli põhjendanud

üksikvangistuse kohaldamist põhjendustega, et on alust kahtlustada, et kinnipeetav

paikneb organiseeritud kuritegevuse struktuuris kõrgel kohal ning ta ilmutab vähest

moraalsust. Seega ei olnud viidatud EIK-i lahendis tegemist kinnipeetavaga, kes oli

süüdi mõistetud rasketes isikuvastastes süütegudes ja kes jätkas nende

toimepanemist ka vangistuses, nagu on tegemist vaidlusaluses asjas, ning kelle

puhul vangla on põhjendanud, miks ta leiab, et teiste vanglas viibivate isikute vastu

rünnete toimepanemine on endiselt tõenäoline.

Samuti ei ole käesolevas asjas kohaldatav EIK-i 3. juuli 2012. a lahend Razvyazkin

vs. Venemaa (avaldus nr 13579/09), kuna nimetatud lahendis paigutati kinnipeetav

üksikvangistusse ilma sisuliste põhjendusteta ning korduval üksikvangistuse

kohaldamisel ei viidud läbi uut hindamist. Käesolevas vaidluses viidi kaebaja suhtes

11.07.2014 enne täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise

otsustamist läbi uus riskihindamine ning täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise pikendamist on piisavalt põhjendatud.

18. Eeltoodust tulenevalt ei ole õiged ka apellatsioonkaebuses esitatud väited, et

halduskohus on rikkunud HKMS § 158 lg-d 2 ja 3, on kohaldanud ebaõigesti

materiaalõiguse normi ning asunud oletama ja vaidlusalust käskkirja ise motiveerima.

Kuigi halduskohtu vaidlustatud otsuse põhjendavas osas toodud seisukohad

kattuvad suuresti vastustaja seisukohtadega, on halduskohtu otsuses siiski välja

toodud need asjakohased seisukohad, mis lükkavad ümber kaebaja väited.

Ringkonnakohus nendib, et halduskohus oleks pidanud selgemalt välja tooma oma

arvamuse käesolevas asjas tõusetunud vaidlusküsimuste kohta, kuid vastav minetus

ei anna veel alust halduskohtu otsuse tühistamiseks, sest halduskohus on

lõppjäreldusena õigesti leidnud, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Samuti

peab ringkonnakohus antud juhul vajalikuks ja otstarbekaks täiendada halduskohtu

12.12.2014. a otsuse põhjendusi käesolevas otsuses toodud põhjendustega, mis on

omakorda aluseks ringkonnakohtu järeldusele, et halduskohtu otsuse põhjendamisel

esinevad puudujäägid ei too alati kaasa vaidlusaluse otsuse tühistamist.

26. 19. Kaebaja on apellatsioonkaebuse esitamisel maksnud riigilõivu 15 eurot. HKMS §

108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, jäävad menetluskulud

poolte endi kanda.

Tiina Pappel

/allkirjastatud

digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/