3-15-969/11 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht

27. august 2015 Tallinn Haldusasja number 3-15-969 Haldusasi ALMANDA TRADE OÜ kaebus Tallinna Ettevõtlusameti 08.01.2015 korralduse nr 5-1.5/6 tühistamiseks Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja ALMANDA TRADE OÜ, seaduslik esindaja Natalia Lazushina Vastustaja Tallinna linn (Tallinna Ettevõtlusameti kaudu), esindaja Kaialiisa Koolberg. RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 08.01.2015 korraldusega nr 5-1.5/6 (tl 4-7) kohustas Tallinna linn (Tallinna Ettevõtlusameti kaudu) OÜ-t ALMANDA TRADE esitama reklaamimaksualased maksudeklaratsioonid 2013. aasta kohta Tallinna Ettevõtlusametile ja maksudeklaratsioonid maksustamiseperioodi alates 01.01.2014 osas Maksuja Tolliametile. Korralduse kohaselt eksponeerib OÜ ALMANDA TRADE alates juunist 2013 Tallinnas avalikust kohast vaadeldaval kohal aadressil Pae 80 reklaamiseaduse (RekS) ja Tallinna Linnavolikogu 17. detsembri 2009 määruse nr 44 „Reklaamimaks Tallinnas“ (edaspidi ka reklaamimaksu määrus) mõistes reklaamina eripakkumiste hinnakirja ning teavet (tahvlil) „MAGNOLIA ILUSTUUDIO, NAISTE JUUKSUR, MEESTE JUUKSUR, MANIKUUR, PEDIKUUR, SOLAARIUM, KOSMEETIK, 2. KORRUS, E_L: 9:00-20:00, P. 9:00-18:00, tel: 602 0338, tooli peal istuva naise pilt“. Korralduse järgi on Tallinna Ettevõtlusamet teavitanud 18.06.2014 e-kirjaga ALMANDA TRADE OÜ-t e-posti aadressidel info@magnolia.ee, almandatrade@hot.ee ja 28.10.2014 e-kirjaga e-posti aadressile almandatrade@mail.ru, et eksponeeritav teave on reklaamimaksuga maksustatav ning palus esitada reklaamialased

Haldusasi nr 3-15-969

maksudeklaratsioonid 5 tööpäeva jooksul teate kättetoimetamisest, kuid ALMANDA TRADE OÜ maksudeklaratsioone esitanud ei ole.

2. 09.02.2015 esitas ALMANDA TRADE OÜ 09.02.2015 korraldusele vaide ning taotles selle kehtetuks tunnistamist (tl 9). Vaides juhib OÜ ALMANDA TRADE tähelepanu RekS §-s 2 toodud erandile, mille kohaselt ei käsitata reklaamina majandusvõi kutsetegevuse kohas, kus müüakse kaupa või osutatakse teenust, antavat teavet kauba, teenuse või selle müügitingimuste kohta. Samuti on vaides välja toodud, et korralduses toodud hoone kuulub OÜ-le Hexanor ja hoone ei asu Tallinna linna haldusterritooriumil.

3. Ettevõtlusameti 11.03.2015 vaideotsusega nr 5-1.17/6.3 jäeti ALMANDA TRADE OÜ vaie rahuldamata (tl 10).

4. 15.04.2015 esitas OÜ ALMANDA TRADE (edaspidi ka kaebaja) kaebuse Tallinna linna (Tallinna Ettevõtlusameti kaudu; edaspidi ka vastustaja) 08.01.2015 korralduse nr 5-1.5/6 tühistamiseks. 12.05.2015 määrusega (tl 17-18) võttis Tallinna Halduskohus OÜ ALMANDA TRADE kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Tallinna linna Tallinna Ettevõtlusameti kaudu, määras kaebuse lahendamise kirjalikus menetluses ning menetlusosalistele tähtajad tõendite ja seisukohtade esitamiseks. 08.06.2015 esitas vastustaja kaebusele kirjaliku vastuse ühes asjakohaste tõenditega (tl 34-48). 16.07.2015 esitas kaebaja kirjaliku seisukoha vastustaja vastusele. KAEBAJA SEISUKOHT JA TAOTLUS

5. Kaebaja taotleb 08.01.2015 korralduse nr 5-1.5/6 tühistamist täies ulatuses ning menetluskulude vastustajalt väljamõistmist. Kaebaja leiab, et ta ei ole Tallinna linna haldusterritooriumile reklaami RekS ja reklaamimaksu määruse mõistes paigaldanud. Hoone aadressil Pae 80, Tallinn kuulub OÜ- le Hexanor ja kaebaja teostab selles hoones oma majandustegevust. Kaebaja viitab reklaamiseaduse (RekS) § 2 lg 2 punktidele 1-3, mis nimetab erandid, millisel juhul teavet reklaamina ei käsitata. Kaebaja viitab nii Tallinna Linnavolikogu 12.12.2002 määrusele nr 75 kui Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määrusele nr 44 „Reklaamimaks Tallinnas“. Lisaks ei ole kaebaja nõus ka sellega, et ta peab maksma 2013. aasta eest, kuivõrd pilt teabe kohta on tõendistest lähtuvalt tehtud 04.12.2014. Täiendavalt esitatud seisukohas leiab kaebaja, et on korraldusega osaliselt nõus ning leiab, et poolte vahel on võimalik sõlmida kompromiss. Kaebaja on nõus esitama reklaamimaksudeklaratsiooni üksnes pildi eest, kus oli kujutatud eripakkumised koos hinnaga ja üksnes perioodi eest, kui see oli üleval, st ajavahemiku 15.10.2014-01.03.2015 eest. Pildi suurus oli 0,41 m2. Teise pildi puhul on kaebaja seisukohal, et tegemist ei ole reklaamiga, kuivõrd vastav informatsioon vastab tarbijakaitseseaduse (TKS) § 4 lg-le 2 ning asub ettevõtte majandustegevuskohas, mitte 200 meetrit eemal. Vaidlusaluse pildi puhul muudeti asukohatahvel esteetiliselt kaunimaks ja antakse teavet selle kohta, millises majandustegevuse valdkonnas ta tegutseb. Kaebaja hinnangul ei ole tegemist piisavalt intensiivse üleskutsega teenuse saamiseks, et käsitleda vastavat teavet reklaamina. Teavitamist oma tegevusest ei saa käsitada reklaamina, vaid majandusja kutsetegevuskoha liigi tähistamisega RekS § 2 lg 2 p 2 mõttes. Kaebaja palub tunnistada reklaamiks ja kohustada esitama reklaamimaksu deklaratsioon ainult eripakkumiste pildi eest ajavahemiku 15.10.2014-01.03.2015 kohta ning tunnistada, et pilt, millel on märgitud aeg ja telefoninumber, ei ole reklaam, vaid teave ettevõtte tegevuse kohta. Kohtukulud palub kaebaja jätta poolte endi kanda. VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Kaebaja väide, et ta ei ole Tallinna linna haldusterritooriumile paigaldanud reklaami, on vastustaja hinnangul ekslik. Tuginedes kohalike maksude seaduse (KoMS) § 3 lg-le 1 ja § 10 lg-le 1 ja reklaamimaksu määruse § 1 lg-le 3 leiab vastustaja, et maksuobjekt ei sõltu omandivormist, vaid asukohast ning kahtlust ei ole, et Pae tn 80 hoone, kus reklaami eksponeeritakse, asub Tallinna haldusterritooriumil.

Haldusasi nr 3-15-969

7. Vastustaja hinnangul on vaidluse all oleva teabe (kaks teabetahvlit) konkreetses kohas eksponeerimise peamiseks eesmärgiks kaebuse esitaja klientide arvu suurendamine, ehk tegemist on iseloomult reklaami, mitte kaubandusliku teabega. Vastustaja leiab, et klientidele, kes otsivad vaid kaebuse esitaja majandusvõi kutsetegevuse kohta või selle sissepääsu, ei ole vajalik sellistes mõõtmetes ja sisuga reklaamide (erinevate pakutavate teenuste liigid, ilusalongis töötavate oskustöötajate nimetused, eripakkumiste hinnakiri jms) eksponeerimine. Eripakkumiste hinnakirja ja teabetahvli suurus ja asukoht viitavad sellele, et soovitakse saavutada ka selliste inimeste tähelepanu, kes ei oleks vastava tähistuseta kaebuse esitaja pakutavatest teenustest huvitatud. Vastustaja hinnangul nähtub tema poolt kohtule esitatud fotolt, et kaebaja on täiendavalt kasutanud seadusest tulenevat võimalust tähistada oma majandustegevuse koht maksuvabalt, kuivõrd eripakkumiste hinnakirja kõrval (vasakul) on eksponeeritud teabetahvlit, mis maksustamisele ei kuulu tulenevalt RekS § 2 lg 2 p 2.

8. Vastustaja märgib, et reklaamimaksu eesmärgiks on lisaks omavalitsuse tulubaasi suurendamisele inimeste kaitse liiga intensiivse kallutamise eest kaupade ostmisele ning avaliku ruumi kaitse väljakutsuva teabega liigse ülekoormamise eest (Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 2-3/382/05 p 10). Kaebaja majandustegevuse koha tähistamine kolme erineva sisuga teabekandjaga koormab vastustaja arvates avalikku ruumi ja selle eesmärgiks ei ole enam pelgalt koha tähistus. Seetõttu on vastustaja seisukohal, et ülejäänud, kaebaja majandustegevust puudutav täiendav ja täpsustav teave kahel välireklaamikandjal ei ole tarbijale enam vajalik, selle eksponeerimise kohustust kaebajal ei ole ning selle esitamise vorm ja sisu sisaldavad endas piisavalt intensiivset üleskutset kaebaja ilusalongi külastamiseks ja teenuste tarbimiseks, mistõttu on tegemist RekS § 2 lg 1 p 3 ja määruse § 1 lg 1 p 1 kohaselt materiaalses mõttes reklaamiga.

9. Vastustaja leiab, et kaebaja poolt eksponeeritava teabe sisu ei vasta RekS § 2 lg 2 p-des 1 ja 2 ja määruse § 1 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatule ning tegemist ei ole sellise teabega, mida ei käsitata reklaamina – so majandusvõi kutsetegevuse kohas, kus müüakse kaupa või osutatakse teenust, antav teave kauba, teenuse või selle müügitingimuste kohta ning majandusvõi kutsetegevuse koha tähistus selle nime, liigi, kauba müügi või teenuse osutamise aja, isiku nime, kaubamärgi ja domeeninimega ehitisel, kus majandusvõi kutsetegevuse koht asub, ja majandusvõi kutsetegevuse koha sissepääsu juures. Tulenevalt TKS § 4 lg-st 2 saab teavet kauba, teenuse või selle müügitingimuste kohta anda vaid kauba ja teenuse müüja ning ostja vahetu suhtlemise tulemusena, olenemata sellest, kas see toimub näost-näkku või meilivahetuse teel, kuid mitte valitud teabe eksponeerimisega majandusvõi kutsetegevuse kohaks oleva hoone vaateaknal ja fassaadil.

10. Vastustaja hinnangul loetakse majandusvõi kutsetegevuse kohaks ReKS § 2 lg 2 p 1 reklaamimaksu määruse § 1 lg 2 p 1 tähenduses kohta, kus vahetult pakutakse ja müüakse kaupa või vahetult pakutakse ja osutatakse teenust. Vastustaja on seisukohal, et majandusja kutsetegevuse koht eristub avalikust ruumist ning majandusvõi kutsetegevuse kohas antava teabe all on eelnimetatud sätete tähenduses mõeldud seda, et teabega tutvumiseks tuleb viibida tegevuskohana piiritletud alal, kus toimub vahetu kontakt teenuse pakkuja ja ostja vahel. Seetõttu ei vasta sellisele määratlusele tänaval, so avalikus ruumis kaebaja majandustegevust puudutava teabega tutvumise võimalus, kuivõrd kaebaja teostab oma majandustegevust Tallinnas Pae tn 80 asuva hoone teisel korrusel ning seega vahetu teenuse pakkumine toimub hoone teisel korrusel asuvates ruumides, kuid eripakkumiste hinnakiri on paigaldatud hoone esimese korruse aknale suunaga väljapoole ning teabetahvel asub hoone esimese korruse fassaadil. Seetõttu leiab vastustaja, et vaidlusalune teave ei asu kaebaja majandustegevuskohas, vaid püüab selliste inimeste tähelepanu, kes sellekohase üleskutseta kaebaja tegevuskohta sisenemisest huvitatud ei oleks.

11. Lisaks leiab vastustaja, et kaebaja eksponeerib Pae tn 80 hoone fassaadil ja vaateaknal teavet, mis väljub ka tegevuskoha tähistuste loetelust (RekS § 2 lg 2 p 2 ja määruse § 1 lg 2 p 2, kuivõrd

Haldusasi nr 3-15-969

eripakkumiste hinnakiri ei ole ühelgi juhul käsitatav tegevuskoha tähistusena. Vastustaja märgib, et teave „Magnolia ilustuudio, naiste juuksur, meeste juuksur, maniküür, pediküür, solaarium, kosmeetik, 2. korrus, E-L: 9:00-20:00, P: 9:00-18:00, tel: 602 0338“ koos naisterahva illustratsiooniga sisaldab küll reklaamina mittekäsitatavaid elemente (Magnolia ilustuudio, kui majandustegevuse koha nimi ning teenuse osutamise päevad ja kellaajad), kuid pakutavate teenuste loetelu, majandustegevuse koha täpset asukohta hoones ning telefoninumbri eksponeerimist teabena, mitte reklaamiks ei loeta, õigusaktid ette ei näe. Samuti leiab vastustaja, et reklaami välistused ei hõlma koha tähistusena ka illustratsioone.

12. Vastustaja hinnangul tuleb reklaamimaksu määruse § 6 lg 1 alusel võtta eksponeeritava teabe maksustamisel arvesse mõlema teabekandja (2 teabetahvlit) kogupindala ning seda sõltumata asjaolust, et eksponeeritav reklaam sisaldab üksikuid maksuvabasid elemente. Vastustaja lisab, et RekS § 2 lg 2 p 3 ja reklaamimaksu määruse § 1 lg 2 p 3 ei ole antud juhul asjakohased, kuna kaebaja majandustegevuse koht asub hoones sees, kuid nimetatud sätted käsitlevad teavet, mida eksponeeritakse väljaspool ehitist asuva majandustegevuse koha puhul.

13. Vastustaja märgib, et on tuvastanud mõlema maksuobjekti eksponeerimise ka enne korraldusele lisatud fotol märgitud kuupäevala 04.12.2014 ning esitab sellekohased tõendid kohtule, mistõttu ei ole põhjendatud kaebaja väited, et ta ei ole varasema perioodi eest nõus maksma. KOHTU PÕHJENDUSED

14. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda.

15. Vaidlust ei ole sellest, et kaebaja osutab Tallinnas Pae tn 80 asuva hoone teisel korrusel iluteenuseid. Kaebaja tegevuse kohta on Tallinnas Pae tn 80 asuval hoonel kokku kolm teabetahvlit, millest kahte on Tallinna linn käsitlenud reklaamina. 08.01.2015 korraldusega nr 5-1.5/6 kohustas Tallinna Ettevõtlusamet kaebajat esitama sunniraha hoiatusel reklaamimaksualased deklaratsioonid alates juunist 2013 kuni 2014 aasta lõpuni seoses reklaami eksponeerimisega Tallinnas Pae tn 80 asuval hoonel (tl 4-5). Asja lahendamiseks tuleb hinnata, kas vaidlusalused teabetahvlid on oma iseloomult käsitatavad reklaamina ning kui jah, siis kas need on hõlmatud mõne RekS § 2 lg-s 2 või reklaamimaksu määruse § 1 lg-s 2 loetletud erandiga.

16. Esitatud tõenditest (fotod tl 39-46) nähtub, et kaebaja eksponeerib Tallinnas Pae tn 80 hoone esimese korruse fassaadil (Nordea/Danske Bank sularahaautomaadi peal) teabetahvlit järgmise informatsiooniga: „MAGNOLIA ILUSTUUDIO, NAISTE JUUKSUR, MEESTE JUUKSUR, MANIKUUR, PEDIKUUR, SOLAARIUM, KOSMEETIK, 2. KORRUS, E_L: 9:00-20:00, P. 9:00-18:00, tel: 602 0338, tooli peal istuva naise pilt“ (tlk 42-44) ning samal aadressil esimese korruse aknal suunaga väljapoole teabetahvlit eripakkumiste kohta ühes erinevate iluteenuste loetelu ja hindadega eesti ja vene keeles (tlk 39-41). Eelnimetatud kahe teabetahvli käsitamise reklaamina on kaebaja vaidlustanud, mööndes hiljem, et neist teine (tlk 39-41) võib olla käsitatav ka reklaamina. Kaebuses taotleb kaebaja aga vaidlustatud korralduse tervikuna tühistamist. Lisaks nähtub kaebusest ja kohtule esitatud fotodelt, et eripakkumiste hinnakirja kõrval (vasakul) on eksponeeritud teabetahvlit järgmise sisuga: MAGNOLIA ILUSTUUDIO, E_L: 9:00-20:00, P. 9:00-18:00 (tlk 39). Selle teabetahvli üle vaidlust ei ole, kuna Tallinna linn käsitles seda tegevuskoha tähistusena RekS § 2 lg 2 p 1 tähenduses.

17. RekS § 2 lg 1 p 3 kohaselt on reklaam teave, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil. Nimetatud säte avab reklaami mõiste materiaalse sisu. RekS § 2 lg-s on loetletud rida erandeid, millal mingit teavet reklaamina ei käsitata, isegi kui

Haldusasi nr 3-15-969

see oma omadustelt või eeldatava faktilise mõju poolest vastab RekS § 2 lg 1 p-s 3 toodud tingimustele. RekS § 2 lg 2 p 1 kohaselt ei käsitata reklaamina majandusvõi kutsetegevuse kohas, kus müüakse kaupa või osutatakse teenust, antavat teavet kauba, teenuse või selle müügitingimuste kohta, ning RekS § 2 lg 2 p-s 2 nimetatud teavet. RekS § 2 lg 2 p 2 sätestab, et reklaamina ei käsitata majandusvõi kutsetegevuse koha tähistust selle nime, liigi, kauba müügi või teenuse osutamise aja, isiku nime, kaubamärgi ja domeeninimega ehitisel, kus majandusvõi kutsetegevuse koht asub, ja majandusvõi kutsetegevuse koha sissepääsu juures. RekS § 2 lg 2 p 3 lisab, et reklaamina ei käsitata ka väljaspool ehitist asuva majandusvõi kutsetegevuse koha tähistust RekS § 2 lg 2 p-s 2 nimetatud teabega.

18. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 3 g 3 kohaselt kehtestatakse kohalikud maksud vallavõi linnavolikogu määrusega vastavalt kohalike maksude seaduses sätestatud tingimustele. Kohalike maksude seaduse (KoMS) § 2 lg 1 kohaselt on vallavõi linnavolikogul õigus käesoleva seaduse alusel anda määrusi kohalike maksude kehtestamiseks (maksumäärus). Maksumäärusele rakendatakse maksukorralduse seaduses maksuseaduse kohta sätestatut. Muu hulgas peab maksumääruses olema määratud maksuobjekt (KoMS § 4 lg 1 p 2). Maksumäärusega ei kehtestata maksukorralduse seaduses või käesolevas seaduses sätestatust erandeid. Reklaamimaks on KoMS § 5 p 5 ja § 10 sätete kohaselt kohalik maks. KoMS § 10 lg 1 kohaselt maksavad reklaamimaksu füüsilised ja juriidilised isikud omavalitsuse territooriumil paigaldatud, samuti omavalitsuse territooriumil elunevatele ja asuvatele füüsilistele ja juriidilistele isikutele kuuluvatena registreeritud ühissõidukitele paigaldatud kuulutustelt ja reklaamilt. Reklaamimaksuga maksustamisele kuuluvate kuulutuste ja reklaami ning nende paigutuskohtade loetelu, samuti reklaamimaksu soodustuste ja vabastuste andmise tingimused ja korra kehtestab volikogu (KoMS § 10 lg-d 2, 6). Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määruse nr 44 „Reklaamimaks Tallinnas“ § 1 lg 1 p-s 1 on reklaami mõiste sisustatud identselt RekS § 2 lg 1 p-ga 3. Samuti on sisustatud identselt RekS sätetega teave, mida reklaamina ei käsitata (RekS § 2 lg 2 p 1 vastab reklaamimaksu määruse § 1 lg 2 p-le 1 ja RekS § lg 2 p 2 vastab reklaamimaksu määruse § 1 lg 2 p-le 2 ning RekS § 2 lg 2 p 3 vastab reklaamimaksu määruse § 1 lg 2 p-le 3). Reklaamimaksu määruse § 2 lg 1 p 1 kohaselt on maksuobjekt muuhulgas reklaam, mida eksponeeritakse avalikus kohas, milleks on üldkasutatav koht või vabaks liikumiseks ja kasutamiseks piiratud territoorium, ehitis või selle osa ja mis asub ehitise siseruumidest või väljaspool ehitise siseruume avalikkusele suunatult.

19. Tallinna Ringkonnakohus on (2.12.2005 otsuses nr 2-3/382/05, 3- 11-463, p 12; 3-09-1702, p 9; 3-11-1062, p 9; 3-11-386; 3-11-377, p 12; 3-11-361, p 10) korduvalt sedastanud, et reklaam on üksnes selline teave kauba, kaupleja või tema tegevuskoha kohta, milles sisaldub selle sisu, kuju või esitlusviisi näol äratuntav ja piisavalt intensiivne üleskutse kauba ostmiseks, kusjuures kauplemiskoha neutraalne tähistamine ettevõtja ärinime, kauplemiskoha nime või kaupleja kaubamärgiga ehk ärisilt pole üldjuhul käsitatav reklaamina, sest seda ei saa pidada piisava intensiivsusega üleskutseks kauba ostmisele, ehkki kauplemiskohas väljapandud ärinimi või kaubamärk võib iseenesest aidata kaasa ka selle üldisele tutvustamisele tarbijate hulgas; kui aga sellise mõju saavutamine on ilmselgelt teabe peamine eesmärk, on tegu reklaamiga.

20. Ühel Tallinnas Pae tn 80 asuvale hoone esimese korruse aknale paigaldatud vaidlusalusel tahvlil eksponeerib kaebaja teavet eripakkumiste kohta ühes erinevate iluteenuste loetelu ja hindadega (tlk 39-41). Selline teave on käsitatav reklaamina reklaamiseaduse § 2 lg 1 p 2 mõttes ja ka reklaamimaksu määruse mõttes, kuna tegemist ei ole pelgalt oma asukoha tähistamisega ja see ei ole hõlmatav RekS § 2 lg-s 2 ja reklaami määruse § 1 lg-s 2 sätestatud eranditena. Samuti ei ole tegemist sellise teabega teenuse või selle müügitingimuste kohta, mida antakse majandusvõi kutsetegevuse kohas, kus müüakse kaupa või osutatakse teenust (RekS § 2 lg 2 p 1 ja reklaamimaksu määrus § 1 lg 2 p-le 1). Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et RekS § 2 lg 2 p 3 ja reklaamimaksu määruse § 1 lg 2 p 3 ei ole antud juhul asjassepuutuvad, kuivõrd vastavad sätted käsitlevad teavet, mida avalikustatakse väljaspool ehitist asuva majandustegevuse koha puhul. Lisaks on ka kaebaja

Haldusasi nr 3-15-969

ise on täiendavalt esitatud seisukohas nõustunud, et eripakkumiste kohta teavet sisaldav teabetahvel on käsitatav reklaamina.

21. Teine vaidlusalune teabetahvel paikneb hoone esimese korruse fassaadil ja sisaldab järgmist teavet „MAGNOLIA ILUSTUUDIO, NAISTE JUUKSUR, MEESTE JUUKSUR, MANIKUUR, PEDIKUUR, SOLAARIUM, KOSMEETIK, 2. KORRUS, E_L: 9:00-20:00, P. 9:00-18:00, tel: 602 0338, tooli peal istuva naise pilt“ (tlk 42-46). Lisaks sellele nähtub tlk 39 esitatud fotolt, et eripakkumiste hinnakirja kõrval (vasakul) on eksponeeritud teabetahvel järgmise sisuga: „MAGNOLIA ILUSTUUDIO, E_L: 9:00-20:00, P. 9:00-18:00“, millega iseenesest ongi juba majandusja kutsetegevuse koht ja aeg reklaamimaksuvabalt eksponeeritud.

22. RekS § 2 lg 2 p-s 2 on ammendav loetelu majandusvõi kutsetegevuse koha tähistuse kohta avaldatavast teabest, mida reklaamina ei käsitata. Kohtu hinnangul sisaldab tlk 42-46 fotol olev teabetahvel suures osas küll RekS § 2 lg 2 p-s 2 nimetatud teavet majandusja kutsetegevuskoha tähistuse kohta (nimi, liik ja teenuse osutamise ajad, ehitisel, kus majandusvõi kutsetegevuse koht asub), kuid tegevuskoha täpne asukoht hoones (2. korrus), telefoninumber ja illustratsioon toolil istuvast naisest ning pakutavate teenuste loetelu on käsitletav teabena, mis väljub tegevuskoha tähistuse loetelust RekS § 2 lg 2 p 2 mõttes. Teave „NAISTE JUUKSUR, MEESTE JUUKSUR, MANIKUUR, PEDIKUUR, SOLAARIUM, KOSMEETIK“ ei anna edasi majandustegevuse liiki, vaid majandustegevuse sisu, edastades kaebaja majandustegevuse kohta infot intensiivsemalt, kui RekS § 2 lg 2 p 2 ette näeb. Kohtu hinnangul kajastab tegevuse liiki RekS § 2 lg 2 mõttes teave „ilusalong“ või „iluteenused“, kuid täpsem teenuste loetelu väljatoomine väljub RekS § 2 lg 2 p 2 reguleerimisalast (ei kajasta üksnes tegevuse liiki) ega saa seetõttu olla erandiks, mille puhul vastavat teavet reklaamina ei käsitata. RekS § 2 lg 2 p-le 2 vastava teabetahvli tegevuskoha tähistuse kohta on kaebaja juba paigutanud eripakkumiste teabetahvlist vasakule (tlk 39). Seega, vaatamata asjaolule, et vaidlusalune (tlk 42-44) teabetahvel sisaldab elemente, mis ei ole käsitatavad reklaamina, on teabetahvliga edastatud kaebaja majandustegevuse kohta infot intensiivsemalt, kui RekS § 2 lg 2 p 2 ette näeb ning tahvel sellel sisalduva informatsiooniga ja asukoha tõttu on tervikuna käsitatav reklaamina, mitte pelgalt kaebaja majandusvõi kutsetegevuskoha tähistusena.

23. Kaebaja on ka seisukohal, et ta ei pea maksma reklaamimaksu 2013. aasta eest, kuivõrd vaidlustatud korraldusele oli lisatud foto, millelt nähtub, et pilt oli tehtud 04.12.2014. Täiendavalt esitatud seisukohas leiab kaebaja, et ta on kohustatud esitama deklaratsioonid üksnes eripakkumiste pildi kohta ajavahemiku 15.10.2014-01.03.2015 eest. KoMS § 3 lg 1 järgi on kohalike maksude maksuhalduriks oma haldusterritooriumil vallavõi linnavalitsus või muu maksumääruses sätestatud valla või linna ametiasutus, kes korraldab kohalike maksude kogumist. KoMS § 10 lg 5 p-de 1 ja 2 kohaselt on maksumaksja kohustatud esitama maksuhaldurile maksudeklaratsiooni, mille vormi ja esitamise tähtpäeva kehtestab volikogu ning tasuma reklaamimaksu omavalitsuse eelarvesse volikogu poolt kehtestatud tähtajaks. Reklaamimaksu määruse §-s 5 on kehtestatud maksumäärad ning §-s 6 maksu arvutamist puudutavad sätted. Määruse § 7 lg-te 1 ja 2 kohaselt on maksustamisperiood kalendrinädalas, kalendrikuus, kalendrikvartalis või kalendriaastas mõõdetav ajavahemik, mil reklaami eksponeeritakse ning maksu tasutakse iga reklaami eksponeerimise päeva eest maksustamisperioodil. Sama §-i lg 3 järgi tuleb maks tasuda sularahata arvelduse korras. Maksukohustuse puhul, mis tekib maksustamisperioodi eest alates 1. jaanuarist 2014, on maksukohustuslane kohustatud maksu tasuma Maksuja Tolliametile (MTA). MTA ja ettevõtlusamet avaldavad veebilehel andmed, mis on vajalikud maksu tasumiseks. Kohtule esitatud fotode põhjal (tl 39-46) on selge, et eripakkumiste tahvel on avalikustatud 22.10.2014, 04.12.2014 ja 16.02.2015 ning teabetahvel toolil istuva naise illustratsiooniga 20.06.2013, 11.06.2014, 22.10.2014, 04.12.2014 ning 16.02.2015. Seega on selge, et kaebaja on reklaamina käsitatavat teavet avalikustanud vähemalt alates 20.06.2013, mistõttu on vastustaja põhjendatult nõudnud maksudeklaratsioonide esitamist alates juunist 2013 ning vastupidine kaebaja seisukoht on alusetu.

Haldusasi nr 3-15-969

24. Kohus märgib, et sarnaselt reklaamimaksu määruse sätetele tuleneb MKS § 88 lg-st 1, et deklaratsiooni alusel tasumisele kuuluva maksusumma arvutab maksukohustuslane. Sama sätte teisest lausest tuleneb aga, et maksuhalduril on õigus maksukohustuslase arvutatud summat kontrollida ning vajaduse korral määrata maksusumma käesoleva seaduse §-s 98 sätestatud tähtaja jooksul. Kohus lisab, et reklaamimaksu määruse § 7 lg 7 kohaselt määrab maksudeklaratsiooni esitamata jätmise korral tasumisele kuuluva maksusumma maksuhaldur vastavalt maksukorralduse seadusele. Ehki maksuhalduril on õigus määrata maksudeklaratsiooni esitamata jätmisel maksuotsusega maksusumma (MKS § 95 lg 1), ei lõpeta see kohtu hinnangul maksukohustuslase kohustust maksudeklaratsioonid esitada (KoMS § 10 lg 5 p 1, reklaamimaksu määruse § 8 lg 1) ega välista ka maksuhalduri õigust anda MKS § 85 lg 3 alusel korraldusi deklaratsiooni esitamiseks. Samuti võimaldab MKS § 91 lg 1 maksuhalduril juhul, kui deklaratsiooni ei ole tähtpäevaks esitatud, määrata maksukohustuslasele deklaratsiooni esitamiseks tähtaja ja teha hoiatuse (MKS § 136), et deklaratsiooni maksuhalduri määratud tähtajaks esitamata jätmise korral võidakse tema suhtes rakendada sunniraha. Sunniraha ülemmäärad on sätestatud MKS § 91 lg-s 4, mille kohaselt ei või sama deklaratsiooni esitamiseks tähtaja määramisel esimesel korral rakendatav sunniraha ületada 1300 eurot ja teisel korral 2000 eurot ega kõigi rakenduskordade peale kokku 3300 eurot. Käesoleval juhul on Tallinna Ettevõtlusamet andnud korralduse maksudeklaratsioonide esitamiseks sunniraha hoiatusega esimesel korral summas 300 eurot. Seega on korralduse andnud pädev haldusorgan, korraldus vastab haldusaktile esitatavatele nõuetele (MKS § 46), on piisavalt põhjendatud ja sunniraha hoiatuse tegemisel ei ole rikutud MKS §-des 91 ja 136 sätestatud nõudeid, mistõttu puudub vaidlustatud korralduse tühistamiseks ka formaalõiguslik alus.

25. Kuivõrd vaidlusalune teave on käsitatav reklaamina ja reklaamimaksuga maksustatav, kaebaja on eksponeerinud reklaamina käsitatavat teavet vähemalt alates juunist 2013 ning vaidlustatud korraldus on õiguspärane ka formaalses mõttes, lasub kaebajal kohustus esitada asjakohased maksudeklaratsioonid ning vastustajal on õigus nõuda deklaratsioonide esitamist sunniraha hoiatusel. Seetõttu on vaidlustatud korraldus õiguspärane ega kuulu tühistamisele.

26. Tulenevalt eeltoodust jätab kohus kaebaja kaebuse rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.

Kadriann Ikkonen kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/