3-14-52572/22 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S T a r t u k o h t u m a j a

KOHTUOTSUS E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number 3-14-52572 Otsuse kuupäev

27. august 2015. a Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Kestas Zitikise (Zitikis) kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seonduvalt Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega perioodil 02.07.2012. a-30.01.2013. a summas 3500 eurot Asja läbivaatamise vorm 29.07.2015. a, kohtuistung Menetlusosalised Kaebaja- Kestas Zitikis Vastustaja- Tallinna Vangla, esindaja- Monika Raiendik Resolutsioon

1. Rahuldada kaebus osaliselt.

2. Mõista Tallinna Vanglalt Kestas Zitikise kasuks välja hüvitis 300 eurot ja menetluskulu 3, 55 eurot.

2. Tallinna Vanglal kanda Kestas Zitikise kasuks väljamõistetud hüvitis 300 eurot ja menetluskulu 3,55 eurot Tamara Zitikiene arvelduskontole nr EE052200001106842271 AS-s Swedbank.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28. september 2015.a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Kestas Zitikis esitas 10.07.2014 Tallinna Vanglale kahjunõude nr 5-18/14/19686-1 taotledes mittevaralise kahju hüvitamist summas 3500 eurot seoses sellega, et Tallinna Vangla paigutas ta ajavahemikul 02.07.2012. a-30.01.2013. a kambritesse, kus talle ei olnud tagatud vähemalt 3 m2 põrandapinda ja kambri tingimused valgustuse ja niiskuse osas ei vastanud kehtestatud nõuetele.

2. Tallinna Vangla jättis 23.09.2014. a otsusega nr 5-18/14/19686-2 (tl 14-15) K. Zitikise kahjunõude rahuldamata. Kaebaja nõue

3. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja Tallinna Vanglas perioodil 02.07.2012. a-30.01.2013. a kambrites, kus oli ebapiisavalt põrandapinda. Kaebaja viitab Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale selles vallas. Kaebaja oli sunnitud viibima terve päeva kambris kitsastes oludes, väljaarvatud üks tund päevas, mil kaebaja sai viibida 15 m2 jalutusboksis koos viie kambrikaaslasega. Lisaks oli kambrites niiske ja rõske ning kambri kunstlik valgustus ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 nõuetele.

4. Viimasel kohtuistungil täpsustab kaebaja, et kaebus on ajendatud EIK otsustes toodust. Piiratud ruumist tekkis tal migreen, millega ta vangla pole ei pöördunud, kuna teadis, et pea valutab hapnikupuudusest. Tekkisid seljavalud, mille vastu teda süstiti. 17 aastaselt saadud trauma järgselt ei funktsioneeri kaebajal üks käsi. Püüdis ruumikitsikuses võimelda, et käsi täitsa liikumatuks ei jääks. Vastustaja vastuväited

5. Vastustaja on seisukohal, et kaebus tuleks jätta rahuldamata ning menetluskulud kaebaja enda kanda.

Kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda.

Perioodil 02.07.2012-30.01.2013 oli kaebaja Tallinna Vanglas:

Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebuse esitajale tagatud VSkE § 6 lg-st 6 (kehtiv kuni 31.12.2013) ettenähtud põrandapind. Arvestades, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14, et VSkE § 6 lg 6, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSkE regulatsiooni kogumis, kinnipeetavate õigust inimväärikale kohtlemisele ning et seetõttu ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus, siis oli kaebuse esitajale Tallinna Vanglas kasutada olnud põrandapind kooskõlas kehtiva õigusega.

Seega nähtub eeltoodust, et Tallinna Vangla tegevuses kaebuse esitaja vanglasisesel paigutamisel puudub õigusvastasus, sest K. Zitikis on olnud tagatud õigusaktides ettenähtud põrandapind.

6. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebuse esitajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Kambrites, milles kaebuse esitaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes kaks valgustit, lisaks oli kambrites kaks seinalampi – üks tualetis, teine kambriukse kohal olev öövalgusti. Lisaks avatavale aknale oli kambrites sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kõigis suletud sektsiooni kambrites oli magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Lisaks võimaldati duši kasutamist. Voodipesu vahetati

142 päeva alla 3 m2 (2,60 m2 – 2,77 m2)

69 päeval üle 3 m2 (3,18 m2 kuni 15,67 m2) Kokku 211 päeva

reeglina kaks korda kuus. Igal vahistatul ja kinnipeetaval oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00 – 06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata.

Vahistatutele, s.h kaebuse esitajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja neile, kelle suhtes ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ka suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühija pikaajalised kokkusaamised). Vahistatutel ja kinnipeetavatel oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Vahistatute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Võimaluste piires võimaldati ka vahistatutele hõivetegevust. Toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Samuti võimaldati iga päev värskes õhus jalutamist. Seega ei saanud vangistustingimused ületada nõutavat

7. Kaebuse esitaja väitel esines kambritingimustes ka muid puudusi – kamber oli rõske ning valgustus ei vastanud kehtestatud nõuetele.

Vastustaja hinnangul ei ole kaebuse esitaja väide kambri rõskuse kohta usutav, sest kambrites on osaliselt loomulik ning osaliselt sundventilatsioon ning kinnipeetavatel on võimalik kambrite õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Samuti on kambrites keskküte, mis tagab kütteperioodil, kui väidetav niiskus võib ilmastikust tingitult kambritesse tekkida, ühtlase temperatuuri ja kuivatab õhku.

Mitte ühegi vangistusalase ega ka muu õigusaktiga ei ole ette nähtud, milline peaks valgustihedus kambris olema. Kambrites, kuhu kaebuse esitaja Tallinna Vanglas oli paigutatud, oli olemas aken ja valgustid, mis tagasid kambris loomuliku ja kunstliku valgustatuse. Seega on kinnipeetavale Tallinna Vangla kambrites olnud tagatud elutegevuseks vajalik valgus, vastates VangS § 45 lg 1 nõudele. Kuna Kestas Zitikis ei ole kordagi pöördunud vangla poole kaebusega, et kamber on niiske või pime, siis on tegemist tagantjärgi esitatud paljasõnaliste väidetega.

8. Tallinna Vangla leiab, et mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Kahjuhüvitise maksmine on suunatud õigushüve terviklikkuse taastamisele või kompenseerimisele. Tekkinud kahju, mille hüvitamist taotletakse, peab olema tõsine. Vaid ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja väärikuse riivamisega. Väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Tallinna Vangla tegevus ei viita sellisele õiguste riivele.

Kaebuse esitajale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning vangla ei ole tuvastanud, et kaebuse esitajale oleks mingisugust mittevaralist kahju tekkinud. Kestas Zitikis ei ole esitanud vanglale suulisi ega ka kirjalikke pöördumisi, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et kinnipidamistingimused kaebuse esitajale tema poolt kaebuses kirjeldatud kannatusi põhjustaks. Eeltoodust järeldub, et Tallinna Vanglas olles kaebuse esitajal kinnipidamistingimuste osas pretensioone ei olnud.

Ehkki kohtupraktikast tulenevalt mittevaralise kahju tekkimise tõendamist ei nõuta, ei pea vastustaja käesolevas vaidluses õigustatuks nõude rahuldamist üksnes tagantjärgi esitatud väidete pinnalt. Vastustaja on seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise ajendiks ei ole käesoleval juhul olnud kaebuse esitaja vaimsed kannatused kinnipidamistingimustest Tallinna Vanglas, vaid üksnes EIK lahendist Tunis vs Eesti teada saamine ja võimalik tulenev rahaline kasu. Vastustaja leiab, et eeltoodu ei saa olla kaebuse rahuldamise ajendiks.

EIK on sarnastes asjades pidanud vajalikuks rahalise hüvitise väljamõistmist, ei ole käesoleval juhul määrav ning eeltoodud põhjusi arvestades ei saa EIK-i sellekohase praktikaga nõustuda, kuna seisukohad põhiõiguste osas on olnud ajas muutuvad ning Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Tallinna Vangla leiab, et vahistatutele ning kinnipeetavatele tagatava põrandapinna suuruse osas tuleb arvestada riigi tegevust EIK praktika selginedes ja arvestada seejärel kasutusele võetud meetmeid: EIK väljendatud seisukohti on arvesse võetud siseriikliku õiguse muutmisel ning alates 01.01.2014 jõustunud muudatuse kohaselt on minimaalseks kambri pinnaks kinnises vanglas 2,5 m2 asemel 3 m2; ehitatud on uued vanglad (Tartu ja Viru Vangla); vähendatud on kinnipeetavate arvu ning alates 01.01.2015 jõustub karistusseadustiku § 415 lg 1 p 3, mis sätestab, et täitmiskohtunik võib vangistuse täitmisele pööramise lükata oma määrusega edasi kuni ühe aasta võrra, kui süüdimõistetu ei saa karistust kanda vangla ülerahvastatuse tõttu. Täiendavalt osundatakse Riigikohtu 19.01.2012 otsuse nr 3-3-1-76-11, punktile 13. Seega nähtub, et Eesti riik ei ole olnud tegevusetu ja on astunud konkreetseid samme, et viia kehtiv õigus kooskõlla EIK praktikaga.

Kohtu seisukoht

9. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja Tallinna Vanglas 02.07.2012. a-30.01.2013. a. Kaebaja ei ole selle väite tõendamiseks tõendeid esitanud. Vastustaja poolt esitatud andmete (tl 34-36) põhjal viibis kaebaja kambrites, kus kambri pinda ühe kambris viibiva isiku kohta oli järgmiselt:

Pind ühe isiku kohta (WC-ta) Päevi alla 2,5 m2 2,5 - 2,99 m2

3 m2 või rohkem Kokku

Kohus leiab, et tualettruumi pinda ei saa praeguse vaidluse kontekstis arvata kambri pinna hulka. Kohus lahendab küsimust, kas kaebaja igapäevaseks elutegevuseks tema kasutusse antud ruum oli piisav kaebaja väärikuse tagamiseks. Tualettruumi ei saa selles tähenduses arvestada igapäevaseks elutegevuseks, sh liikumiseks kasutatava ruumina.

Kambri pinna piisavuse kindlakstegemisel ei tule arvesse võtta kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Põrandapinna all mõistetakse üldiselt ruumi kogupindala, mitte mööbli ja sisustuse alt vabaks jäävat pinda.

Eeltoodud seisukohad on kooskõlas kohtupraktikaga.

10. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna (tl 32, 78p) suletud sektsioonis.

11. Pooltel on vaidlus muude kinnipidamistingimuste üle: * kaebaja väitel oli kamber niiske ja rõske. Vastustaja sellega ei nõustu; * kaebaja väitel ei olnud kambri kunstlik valgustus piisav. Vastustaja väitel oli kambri kunstlik valgustatus piisav.

Kumbki pool ei ole eeltoodud väidete kinnituseks tõendeid esitanud. Kaebaja ei ole taotlenud tõendite väljanõudmist vastustajalt. Kaebaja on valgustuse osas viidanud kohtuasjale 3-06-294, kuid selles kohtuasjas käsitletakse kinnipidamistingimusi Pärnu arestimajas aastatel 2004 - 2006 ja see ei anna mingeid faktilisi andmeid tingimuste kohta, milles viibis kaebaja. Kohus leiab, et kaebaja väited kambrite kõrge niiskuse ja puuduliku valgustatuse kohta ei ole tõendatud.

Kohus märgib, et kaebaja väidete tõendamise võimalikkus praegusel ajal on vähene. Niiskuse tase ruumides sõltub paljudest konkreetse ajahetkega seotud asjaoludest, mida ei saa tagantjärele taastada (välistemperatuur ja muud ilmastikutingimused, küte jne). Valgustatuse tõendamiseks tuleks kindlaks teha, milline kunstlik valgustus igas kambris igal ajahetkel oli, selle kindlakstegemine praegu ei ole enam reaalne. Kohus saab lähtuda üldiselt teadaolevast ja õiguskantsleri 2011. aasta kontrollkäigu kokkuvõttes (kättesaadav internetilehel www.oiguskantsler.ee) nimetatud asjaolust, et Tallinna Vangla hooned on vanad, oluliselt amortiseerunud ja nendes ei ole viimastel aastatel tehtud suuremaid parendusi. Kuna kaebaja tõi põhiprobleemina esile ruumipuuduse kambris muud kaebaja poolt välja toodud asjaolud on käsitletavad kinnipidamistingimusi kirjeldavate asjaoludena, mida kambri suuruse piisavuse hindamisel arvestada, siis puudub kohtu hinnangul ka vajadus vaidluse all olevate asjaolude täpsemaks väljaselgitamiseks.

12. Kaebaja taotleb hüvitist mittevaralise kahju eest, mis on talle tekitatud väärikuse alandamisega.

Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada riigivastutuse seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise korral.

Vaidlust ei ole selles, et vastustaja on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusega pandud avalik-õiguslikku ülesannet vangistuse täideviimine.

13. Järgnevalt hindab kohus, kas vastustaja tegevus oli õigusvastane.

Vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Piinamise ning julma või väärikust alandava kohtlemise või karistamise keelu sätestavad ka Põhiseaduse § 18 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3, kuid kuna kohaldada saab VangS § 41 lg 1 ja see säte ei ole Põhiseaduse või välislepinguga vastuolus, siis puudub vajadus Põhiseaduse või välislepingu kohaldamiseks. Selle määratlemisel, mida käsitleda inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustena, saab kasutada Eesti kohtupraktika kõrval EIK praktikat.

VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava (sh § VangS § 90 lg 1 kohaselt vahistatu) kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. VSKE kuni 31.12.2013.a kehtinud redaktsiooni § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda.

14. Kaebaja viibis 142 päeva olukorras, kus ühele isikule oli vähem kui 2,5 m2 kambri põrandapinda. Seega rikuti kaebaja suhtes õigusaktidest tulenevaid nõudeid 142 päeval.

Vähim põrandapind ühe isiku kohta oli ühel päeval 2,36 m2 ehk 0,14 m2 vähem õigusakti nõuetest. Kohus leiab, et õigusaktis sätestatud põrandapinna normi ei saa muuta ujuvaks. Ei saa väita, et normi ei rikutud, kui seda rikuti vähe. Küll aga saab kohus normi rikkumise ulatust arvestada hüvitise suuruse määramisel.

15. 37 päeva viibis kaebaja olukorras, kus ühele isikule oli põrandapinda rohkem kui 2,5 m2, kuid vähem kui 3 m2. Kaebaja leiab, et sellist olukorda tuleb pidada õigusvastaseks, kuna see on vastuolus EIÕK art 3 kohaldamisel tekkinud EIK praktikaga.

Kohtu hinnangul on EIK alati hinnanud kinnipidamistingimusi kogumis ja ei ole võtnud jäika seisukohta selle osas, mitmest ruutmeetrist algab või lõpeb kinnipeetava väärikust alandav kohtlemine. EIK on küll korduvalt märkinud, et 3 m2 ühe kinnipeetava kohta on see piir, millest allpool on põhjust eeldada, et tegemist on alandava kohtlemisega, kuid arvestada tuleb ka muid kinnipidamistingimusi, nagu päevakava, liikumisvõimalused, juurdepääs õhule ja päevavalgusele jne. Olukorras, kus pinda ühe kinnipeetava kohta on 3-4 m2, saab tingimusi pidada väärikust alandavateks ainult koosmõjus muude tingimustega, nagu õues viibimise võimalus, juurdepääs õhule ja päevavalgusele, ventilatsiooni olemasolu, piisav küte, tualeti privaatse kasutamise võimalus, esmaste sanitaarja hügieeninõuete täidetus (kohtuasi Muršić vs Horvaatia, nr 7334/13, 12.03.2015.a otsuse p 52 - 57, jõustumise ootel). Sama seisukohta on EIK väljendanud jõustunud lahendis (Semikhvostov vs Venemaa, nr 2689/12, otsuse p 79).

Ka Riigikohus on lahendi 3-4-1-9-14 p 36-40 selgitanud, et täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata, see sõltub muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. 2,5 m2 ühe kinnipeetava kohta on sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav, kuid samas ei ole see siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Tuvastamaks või välistamaks väärikust alandavat kohtlemist, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.

Praeguses asjas viibis kaebaja kambris, kus põrandapinda ühe isiku kohta oli 2,5 - 2,99 m2, kokku 37 päeva ehk rohkem kui kuu aja jooksul. Seejuures tuleb arvestada, et kaebaja oli kogu selle aja jooksul vahistatu ning vangistusseaduse § 90 lg 3 kohaselt hoiti teda ööpäev läbi lukustatud kambris (st ööpäeva valdavas osas puudus õues viibimise võimalus, juurdepääs õhule ja päevavalgusele takistatud).

Kohus leiab, et eeltoodut arvestades tuleb kinnipidamistingimusi ka nende 37 päeva osas pidada väärikust alandavateks ja vastustaja tegevust õigusvastaseks. Rikutud on EIK poolt välja toodud 3 m2 nõuet.

16. 32 päeva viibis kaebaja olukorras, kus põrandapinda ühele isikule oli vähemalt 3 m2, sellest 12 päeval 7, 9 – 13,97 m2. Selline pind ületab kuni 31.12.2013.a kehtinud VSKE nõude ja täidab EIK praktikast tuleneva miinimumnõude kordades. Arvestades muid kinnipidamistingimusi, sh seda, et kaebajal oli võimalik ühe tunni jooksul päevas viibida värskes õhus, ei saa vastustaja tegevust nende 32 päeva osas pidada õigusvastaseks.

17. Kaebaja leiab, et kinnipidamistingimused alandasid tema väärikust.

Kohus leidis eespool, et 179 päeval tuleb kaebaja kinnipidamistingimusi pidada väärikust alandavateks. Kaebaja kasutuses olev isiklik ruum oli sedavõrd väike, et see tõenäoliselt põhjustas kannatusi või ebameeldivusi, mis ületavad vanglas kinnipidamisega paratamatult kaasneva.

14. RVastS § 9 lg 1 kohaselt on mittevaralise kahju rahalise hüvitamise eelduseks vastustaja süü. Süü puudumise tõendamiskoormis lasub vastustajal. Vastustaja väide on, et tema tegevus ei olnud õigusvastane.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 2-5 kohaselt on süü vormid hooletus ehk käibes vajaliku hoole järgimata jätmine, raske hooletus ehk käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine ja tahtlus ehk õigusvastase tagajärje soovimine. Kohtu hinnangul ei olnud vastustajal soovi põhjustada kaebajale kannatusi või ebameeldivusi. See tähendab, et vastustaja tegevus ei olnud tahtlik, kuid mitte seda, et see ei olnud süüline.

Vastustajale on etteheidetav see, et vastustaja lähtus kinnipidamistingimuste hindamisel ainult põrandapinnast ühe isiku kohta ning ei arvestanud selle kõrval muid kinnipidamistingimusi, eelkõige kambris veedetud aega ja liikumisvõimalusi. VSKE sätestab ühele isikule ette nähtud põrandapinna alammäära. Lähtudes EIK praktikast oleks vastustaja pidanud aru saama, et ka selle alammäära järgimise korral võivad kinnipidamistingimused alandada isiku väärikust, kui pikema aja jooksul tuleb alammäära suurusel pinnal veeta 23 tundi ööpäevas. Kokkuvõttes leiab kohus, et vastustaja on jätnud järgimata käibes vajaliku hoole. Seega oli vastustaja tegevus süüline hooletuse vormis.

15. Kohtupraktika kohaselt hindab kohus mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust diskretsiooni alusel ning teeb hüvitise suuruse kindlaksmääramisel individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu lahend 3-3-1-10-14 ja selles viidatud kohtupraktika).

RVastS § 13 lg 1 ja § 9 lg 2 kohaselt arvestatakse hüvitise suuruse määramisel:

- kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ja muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane;

- mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

16. Kohus leiab, et 179 päeva ulatuses saab mittevaralise kahju tekkimist eeldada ning tegemist on kahjuga, mis tuleb hüvitada rahas.

Mittevaralise kahju all mõistetakse isiku valu ja kannatusi ning neid saab isik tajuda ainult isikliku kogemuse kaudu. Seega sõltub rikkumise intensiivsus suuresti sellest, millisena kaebaja olukorda tajus. Kohus leiab, et kaebaja kannatused ei olnud rasked. See nähtub asjaoludest, et kaebaja ei pöördunud Tallinna Vanglas viibimise ajal või vahetult pärast seda nõuetega vangla või kaebustega kohtu poole, kaebuse väited kaebaja kannatuste kohta on üldsõnalised ning kaebus on trafaretne.

Olukorras, kus kambripinda ühe isiku kohta oli vähem kui 2,5 m2, rikkus vastustaja VSKE kuni 31.12.2013.a kehtinud redaktsiooni § 6 lg 6. Olukorras, kus kambripinda ühe isiku kohta oli üle 2,5, kuid alla 3 m2, ei saa vastustajale ette heita õigusnormis selgelt sätestatud kohustuse järgimata jätmist. Nagu eespool öeldud, on piiri, kus seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, raske määrata ja see sõltub mitmetest asjaoludest nende koosmõjus. Norm, mis keelab kinnipeetava ja vahistatu väärikuse alandamise on küll imperatiivne, kuid väärikuse alandamise mõiste sisu on ajas muutuv ja kujunev. Õiguslik hinnang kinnipidamistingimustele Tallinna Vanglas sai riigile teatavaks EIK lahendist Tunis vs Eesti. Kohus loeb üldiselt teadaolevaks asjaolu, et 1919. aastal rajatud Tallinna Vangla jätkuv kasutamine on tingitud riigi majanduslikust olukorrast ning pärast EIK lahendit Tunis vs Eesti on riik pidevalt vähendanud vangide arvu Tallinna Vanglas ja sellega parandanud ruumikitsikusega kaasnevaid olusid. Eeltoodu ei muuda kaebaja kohtlemist Tallinna Vanglas õiguspäraseks, kuid seda saab arvesse võtta rikkumise raskuse kindlakstegemisel.

Eesti kohtupraktika hüvitise suuruse kohta ei ole veel välja kujunenud. Juhtudel, kui kohus on välja mõistnud rahalise hüvitise, on see ühe õigusvastastes kinnipidamistingimustes viibitud päeva kohta jäänud vahemikku alates 1 eurost (haldusasi 3-14-51171) kuni 10 euroni (haldusasi 3-14-51038). Enamasti on hüvitis jäänud suurusjärku 2 - 4 eurot päevas. Kohus ei ole hüvitise suuruse määramisel üheselt seotud EIK praktikaga, mis ei pruugi piisavalt arvestada üldise heaolu taset Eestis. EIK märkis 07.05.2013.a otsuses vastuvõetavuse kohta asjas Mets vs. Eesti (nr 38967/10, p 31), et EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata.

17. Kõiki eespool kirjeldatud asjaolusid kogumis hinnates leiab kohus, et kaebaja kasuks tuleb välja mõista 179 päeva eest, kokku 300 eurot. Ühelt poolt arvestab kohus muuhulgas, et kehtivat siseriiklikku õigust eirati kaebaja suhtes peaaegu 5 kuu jooksul ja EIK poolt välja toodud 3 m2 nõuet lühemata perioodide kõrval peaaegu 1 kuu jooksul järjest. Olukorras, kus põrandapinda ühele isikule oli vähemalt 3 m2, ei leidnud kohus vastustaja tegevuses õigusvastasust ja selle perioodi osas jääb kahju hüvitamise nõue rahuldamata.

Menetluskulud

18. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega, sama paragrahvi lg 11 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid.

19. Tartu Halduskohus jättis 04.11.2014 määrusega K. Zitikise riigilõivust vabastamise taotluse osaliselt rahuldamata ning kaebuse käiguta, andes kaebajale riigilõivu summas

20 eurot tasumiseks tähtaja. Kaebaja abikaasa tasus riigilõivu 20 eurot 11.11.2014. a (tl 21). Kaebaja esitas kohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid (tl 80-81), mille kohaselt on 41 eurot sõidukulu ja 20 eurot riigilõiv. Kohtuistungitele sõidukulu on tõendatud (vaatamata kohtu vastavatele selgitusele esimesel kohtuistungil) ainult 29.07.2015. a istungipäeva osas summas 21,70 eurot. HKMS § 109 lg 1 välistab sellise menetluskulu vastaspoolelt välja mõistmise, mille kandmise kohta ei ole kuludokumente esitatud.

20. Kaebaja 3500 euro suurune kahjunõue rahuldati 300 euro, ehk 8,5% osas. Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks menetluskulu katteks seega välja mõista 3,55 eurot, ehk 8,5 % menetluskulust, mille kandmine on dokumentaalselt tõendatud (41,70 eurot). Vastustaja, Tallinna Vangla, ei ole kohtule menetluskulude nimekirja esitanud. Vastavalt kaebaja taotlusele tuleb hüvitis ja menetluskulu kanda kaebaja abikaasa arvelduskontole.

/allkirjastatud digitaalselt/

Roby Koik kohtunik