1-15-1524/22 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1 (10)

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. august 2015, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-15-1524 Kohtukoosseis Sten Lind, Meelika Aava, Ivi Kesküla Kriminaalasi E.E süüdistuses KarS § 121 järgi lühimenetluses. Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 27. aprilli 2015. a otsus Apellant Kannatanu - esindaja Jaanika Reilik MP i Süüdistatav E.E isikukood XXX; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel:

eesti keel xxxxxxxxxx ; ; ametlikult ei tööta; elukoht: Xxxxxxx xx/x-xx, Tallinn.

Kriminaalkorras Harju Maakohtu 04.05.2012.a otsusega KarS § 263 p 1 alusel vangistusega 6 kuud, millest kuulus koheselt ärakandmisele vangistus 2 kuud ja 10. Ülejäänud

osas jäeti vangistus täitmisele pööramata, kui ta ei pane 18kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ning järgib KarS § 75 lg 1 sätestatuid kontrollnõudeid. Katseaeg lõppes 03.11.2013. a. Prokurör Raigo Aas Kaitsja Karine Nersesjan Kannatanu MP

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 27.04.2015. a otsus osas, millega kohus jättis läbi

vaatamata MP-i tsiviilhagi varalise kahju nõude osas, milles MP taotles 4120 euro suurust

2 (10)

hambaravikulude hüvitist. Saata selles osas kriminaalasi Harju Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

2. 27.04.2015. Jätta Harju Maakohtu a otsusest välja väide, et kannatanu hakkas talle tervisekahjustuse põhjustanud süüdistatavaga hiljem taas läbi käima.

3. Muus o a otsus muutmata. sas jätta Harju Maakohtu 27.04.2015.

4. Apellatsioon rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates

kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ja kannatanul

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 27.04.2015. a otsusega mõisteti E.E süüdi KarS § 121 (alates 01.01.2015. a § 121 lg 2 p 1, 3) järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises ja talle mõisteti

karistuseks vangistus 1 aasta 6 kuud. - das kohus Vastavalt KrMS § 238 lg le 2 vähen E.E-le mõistetud karistust 1/3 võrra, s.o 1 aastani. KarS § 65 lg 2 alusel kohus aga suurendas mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa 3 kuu ja 20 päeva vangistuse võrra, mõistes liitkaristuseks 1 aasta 3 kuud ja 20 päeva vangistust. KarS § 69 ja KarS § 74 lg 5 alusel asendas maakohus mõistetud vangistuse 475 tunni üldkasuliku tööga, määrates selle tegemise ajaks 18 kuud alates kohtuotsuse jõustumisest. Kohus mõistis VÕS § 1043 ja KrMS § 310 lg 1, 3 alusel E.E-lt MP- kasuks i

saamata jäänud töötasu katteks välja 550,52 eurot ning mittevaraline kahju hüvitiseks 1000 eurot. Kohus märkis, et nimetatud summast on E.E juba tasunud 1200 eurot. 4120 euro suuruse hambaravi kulu hüvitise nõudes jättis maakohus tsiviilhagi läbi vaatamata. MP-i Kohus märkis, et kannatanul on õigus esitada ses osas hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. VÕS § 1043 ja KrMS § 310 lg 1 alusel mõistis kohus E.E-lt AI-i kasuks välja 1934,19 eurot. E.E mõisteti süüdi a lõi 12.05.2013.a kella 03.50 paiku Tallinnas

selles, et t Xxxx-xxxx xx asuva ööklubi VC trepil kahel korral rusikaga MP-ile näo piirkonda, põhjustades MP-ile füüsilist valu ja alalõualuumurru, s.t tervisekahjustuse, mis kestis enam kui neli nädalat, kuid mitte kauem kui neli kuud.

18.01.2014.a kella 07.00 paiku Tallinnas Xxxxxxxxx xx asuvas O lõi ta kasiinos ühe korra

parema käe rusikaga näo piirkonda, tabades löögiga kannatanu näo FP-i paremat poolt.

E.E - põhjustas löögiga kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse verevalumi parema silma all. 16.08.2014.a kella 03.00 paiku Tallinnas Xxxxx xx CP lõi ta asuva ööklubi juures ühe korra

rusikaga AI pikali maha peaga vastu asfalti. näo piirkonda, mille tagajärjel kukkus AI

3 (10)

E.E põhjustas löögiga kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi - huule ja suuõõne lahtise haava, muhu kukla piirkonnas, ülemise hamba vigastuse ning peapõrutuse.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kannatanu - esindaja, kes taotleb MP i maakohtu otsuse tühistamist osas, millega maakohus ei rahuldanud täielikult MP-i mittevaralise kahju hüvitamise nõuet ning hambaravi kulude hüvitamise nõude läbi vaatamata jätmise osas. Apellant taotles süüdistavalt mittevaraline kahju hüvitise välja mõistmist 6500,00 euro ulatuses ning - MP i hambaravi kulude katteks 4120,00 euro väljamõistmist.

Apellatsiooni kohaselt on maakohus nii rikkunud menetlusõigust kui kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.

Menetlusõigust rikuti apellatsiooni kohaselt sellega, et kannatanut ei teavitatud asja

lahendamisest lühimenetluses. Sellega võeti kannatanult võimalus esitada tõendeid.

Kannatanule teadaolevalt keeldus kohus 16.01.2015.a koostatud kohtumäärusega asja

lahendamisest lühimenetluses ning tagastas kriminaaltoimiku prokuratuurile menetluse jätkamiseks. Prokuratuur palus kannatanult infot, kas kannatanu on hakanud hambaravi juba korraldama ja kandnud selletõttu kulutusi. Kannatanu näitas prokuratuurile kulude kandmist tõendavaid dokumente, kuid sai aru, et hetkel pole prokuratuuril neid vaja.

Kuivõrd prokuratuur ei võtnud kannatanult vastu kuludokumente, siis ei olnud võimalik apellandil neid esitada, kuivõrd kohtuistungil toimus asja arutamine vaid kriminaaltoimikust lähtuvalt. Maakohus aga, leides, et tsiviilhagi puudutavat küsimust ei ole võimalik lahendada, rikkus KrMS § 238 lg 1 p 2, jättes kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamata.

Tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks puudus maakohtul õiguslik alus. Vastavad õiguslikud

alused tulenevad kas KrMS § st 310 (õigeksmõistva kohtuotsuse tegemine või - kriminaalmenetluse lõpetamine) või tsiviilkohtumenetluse seadustikus , eeskätt TsMS § t -st 371 ja § 423. Kumbagi KrMS § 310 sätestatud alust kä -st esoleval juhul ei esinenud, kohus ei ole

viidanud ka ühelegi tsiviilkohtumenetluse seadustikust tulenevale alusele. See annab alust arvata, et tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata ilma seadusliku aluseta.

Apellant märgib, et arusaamatuks jääb, miks ei ole kohus võtnud arvesse toimikus olevat raviplaani, kuigi kohus on isegi viidanud sättele (VÕS § 128 lg 3), mis lubab kulude tekkimist ka tulevikus. Kannatanu on kahju suuruse kindlaks teinud ning tsiviilkostja ega tema esindaja ei ole selles osas vastuväiteid või vastupidiseid tõendeid esitanud, siis ei oleks pidanud olema

kohtul ka põhjust jätta vastav summa välja mõistmata või antud juhul selles osas hagi läbivaatamata. Veel leiab apellant, et maakohus on alusetult mõistnud kannatanu kasuks välja mittevaralise kahju kannatanu taotletust oluli

selt väiksemas ulatuses. Apellatsioonis märgitakse, et VÕS § 128 lg 5 sätestab, et mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse

mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja

käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Kannatanu ja süüdistatav olid

4 (10)

varasemalt tuttavad ning pärast juhtunud jõudsid kannatanu esindaja vahendusel kokkuleppele, et süüdistatav maksab vastavalt VÕS § 134 lg le 2 hüvitiseks 6500,00 eurot mittevaralist kahju. - Vastava hüvitise maksmine oli aluseks ka kergema karistuse nõustumisel. Kannatanu ei oleks

kunagi nõustunud katseajal toimepandud uue teo korral nii väikse karistusega, nagu kohtuotsusega see on määratud, kui oleks teadnud, et kohus käsitleb seda asjaoluna, nagu poleks tal mittevaralist kahju olnudki. Kohus on oma otsuses põhjendanud hüvitise vähendamist üle kuue korra 2009.a statistikaga ning asjaoluga, et kannatanu hakkas süüdistatavaga hiljem jälle suhtlema. Kannatanu oli nõus

süüdistavaga suhtlema, kuna neil on ühine seltskond ning süüdistatav lubas hüvitada ka

mittevaralise kahju. Istungi protokollist selgub, et süüdistatav ise vastavale summale suuri vastuväiteid esitanud ei ole.

Apellant leiab, et kuna kriminaalasi lahendati lühimenetluses, pidi kohtunik kannatanu

mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramisel lähtuma esitatud tsiviilhagist, kus oli põhjalikult kirjeldatud kannatanu nii füüsilisi kui ka hingelisi piinasid mitme kuu vältel. Kohus ei ole hinnanud korrektselt tema hingelist ega füüsilist valu, mis oli esimese kahe kuu jooksul

pidev. Lisaks ei ole kohus hinnanud löögi tagajärjel tekkinud kahjustuste pikaajalist mõju kannatanu tervisele.

Apellatsioonis märgitakse, et tsiviilhagis, millele kohus oleks pidanud tuginema, kirjeldati kannatanu kannatusi järgnevalt: „

5 (10)

6 (10)

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

3. Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust, jättes tsiviilhagi varalise kahju hüvitamise nõudes osaliselt MP-i (hambaravi puudutavas osas)

läbi vaatamata. Kohtukolleegium nendib, et arusaamatuks jääb, millisel õiguslikul alusel maakohus tsiviilhagi

osaliselt läbi vaatamata jättis. Nagu apellatsioonis märgitud, maakohtu otsuses sellekohane viide puudub. KrMS § 310 lg s 1 sätestatu kohaselt rahuldab kohus süüdimõistvat kohtuotsust - tehes tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. See ei tähenda, et kohtul

oleks võimalik vabalt valida, millist lahendusvarianti eelistada. Kohus on õigustatud (ja kohustatud) jätma tsiviilhagi läbi vaatamata ainult siis, kui selleks on olemas konkreetne alus (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28.01.2008. a otsus kriminaalasjas 3-1-1-47-07, p 36). Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt nägi maakohus hambaravi kulus seisneva varalise kahju hüvitamise taotluse osas probleemi selles, et vastavat kulu tõendas üksnes raviplaan, kannatanu väitel oli ta asunud vastavat plaani ka täitma, kuid seda kinnitavad tõendid puudusid. Maakohus nentis, et kuna kohus arutab kriminaalasja lühimenetluse korras, ei saa kohus võimalike arveid kriminaaltoimikusse ka lisada ning arvestada tsiviilhagi läbivaatamisel. Seega tingis maakohtu

otsuse kohaselt - MP i tsiviilhagi osalise läbivaatamata jätmise see, et hagi aluseks olevate asjaolude kohta ei olnud esitatud piisavalt tõendeid ning kuna kohus arutas asja lühimenetluses,

ei olnud -st 310, mis reguleerib tsiviilhagi uusi tõendeid enam võimalik esitada. Ei KrMS § lahendamist kohtuotsuse tegemisel, ega KrMS 9. peatüki 1. jaost, mis reguleerib lühimenetlust,

ei tulene, et kohus võiks jätta tsiviilhagi läbivaatamata põhjusel, et taotluse aluseks olevad tõendid ei ole piisavad ning täiendavaid tõendeid ei ole võimalik esitada. Ka TsMS § 423, mis

loetleb hagi läbivaatama jätmise alused, seda, et hagis esitatud taotluse lahendamiseks ei ole esitau

d piisavalt tõendeid, ei nimeta. Tähelepanu väärib, et maakohus möönab otsuse põhiosas isegi, et see, kui taotluse aluseks olevad asjaolud ei ole piisavalt tõendatud, toob kaasa mitte

hagi läbi vaatamata, vaid selle rahuldamata jätmise. Nimelt on kohus märkinud: „Vastavalt TsMS § 363 lg 2 peab hagiavaldus sisaldama muuhulgas tõendeid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid, viidates konkreetselt, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse.

Hagi suuruse, nõuete puudulik tõendamine ning nõuete suurust tõendavate dokumentide esitamata jätmine võivad tingida hagi osalist või täielikku rahuldamata jätmist. Kannatanu ei

ole kohtule esitanud tõendeid, mis tõestaksid, et ta on tõepoolest asunud juba raviplaani

täitama.“ Seega on maakohus otsuse põhiosas ning resolutiivosas jõudnud erinevatele

õiguslikele järeldustele.

Lühimenetluse eripära on vastavalt KrMS § 233

-le 1 see, et kriminaalasi lahendatakse lg kriminaaltoimiku materjalide põhjal, mis toob kaasa selle, et kohtumenetluses pooltel, seega ka

kannatanul enam uusi tõendeid esitada võimalik ei ole. Lühimenetlust reguleeriv

KrMS 9. peatüki 1. jagu ei näe aga ette, et sel põhjusel oleks võimalik jätta lühimenetluses kohtu hinnangul ebapiisavalt tõendatud tsiviilhagi läbi vaatamata. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus sisuliselt leidnud, et ühte KrMS § 306 lg s 1 nimetatud küsimustest, mis otsuse - tegemisel lahendada tuleb (KrMS § 306 lg 1 p 11), ei ole võimalik lühimenetluses lahendada,

7 (10)

kuna kriminaaltoimiku materjalid ei ole selleks piisavad. Sellisel juhul oleks kohus pidanud aga tegema KrMS 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.t prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamise määruse. Seda tõlgendust toetab ka Riigikohtu senine praktika. Nimelt leidis Riigikohus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-10 23.02.2011. a tehtud otsuse punktis 7.5.6, et kui lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilkostja vastutuse üle otsustamiseks – seega tsiviilhagiga seotud

küsimuse lahendamiseks – on vaja koguda täiendavaid tõe

ndeid, peab kohus tegema

KrMS 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.o tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile §

põhjusel, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Seda, et kriminaaltoimiku tagastamine prokurörile võib olla vajalik mitte ainult

tsiviilkostja, vaid muuhulgas ka kannatanu kaitseks, näitavad Riigikohtu põhjendused.

Riigikohus selgitas: „Ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõte eeldab vältimatult seda, et menetluses, kus otsustatakse isiku õiguste ja kohustuste üle, peab ta soovi korral saama oma

seisukohtade kinnituseks ja vastaspoole väidete kummutamiseks tõendeid esitada. Lühimenetluse kohaldamine, mis seaduse kohaselt ei sõltu tsiviilkostja nõusolekust, ei tohi viia selleni, et tsiviilkostjalt võetakse võimalus ausale ja õiglasele kohtumenetlusele ning tõhusale õiguskaitsele.“ On selge, et tsiviilhagi lahendades otsustab kohus kannatanu õiguste üle, ka on

tõsiasi see, et sarnaselt tsiviilkostjale ei sõltu lühimenetluse kohaldamine ka kannatanu nõusolekust. Seega ei tohi asjaolu, et kohus arutas asja lühimenetluses, võtta ka kannatanult õigust tõhusale õiguskaitsele. Eelnevast järeldub, et maakohus on kohaldanud valesti menetlusõigust, mis on viinud ebaõige

kohtulahendini. Seega on tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine käsitatav olulise menetlusõiguse

rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Kuigi apellant on taotlenud, et ringkonnakohus

mõistaks süüdistatavalt kannatanu kasuks välja ei või hambaravi kulud 4120,00 eurot,

ringkonnakohus, tuvastades, et maakohus on alusetult jätnud tsiviilhagi läbi vaatamata, tulenevalt KrMS § 340 lg 2 p-st 5 ja lg 4 p-st 5 koostoimes TsMS §-ga 427 asuda ise otsustama

tsiviilhagi põhjendatuse üle, vaid peab saatma kriminaalasja tsiviilhagi puudutavas osas

maakohtule uueks arutamiseks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 03.10.2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1- -08; p 23). 42 Ringkonnakohus juhib kannatanu tähelepanu sellelegi, et asjas, mida maakohus arutas lühimenetluse korras, ei ole ka ringkonnakohtul õigust võtta vastu uusi tõendeid (vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 07.11.2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-13), mis tähendab, et kui ringkonnakohtul oleks olnud õigus lahendada hambaravi kulude küsimust sisuliselt, ei oleks ringkonnakohus tohtinud tugineda apellatsioonile lisatud tõenditele arvetele.

4. Seevastu leiab ringkonnakohus, et apellatsioonis esitatud argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks osas, millega maakohus mõistis E.E-lt MP- kasuks i välja 1000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise. Seoses apellatsiooni väitega, et süüdistatav ja kannatanu jõudsid kannatanu esindaja vahendusel kokkuleppele, et süüdistatav maksab vastavalt VÕS § 134 lg le 2 mittevaralise kahju hüvitiseks - 6500 eurot, tuleb nentida, et kriminaaltoimikus ei leidu kõnealust kokkulepet ega ühtegi muud

tõendit, mis sellise kokkuleppe olemasolu tõendaks. Kohtuistungil on süüdistatav küll

vastuseks kohtu küsimusele, kas ta nõustub tsiviilhagidega, vastanud, et ta peab nõuet liiga

8 (10)

suureks, sest algselt oli kokku lepitud 6500 eurot, kuid kuna tegemist on vastusega kohtu küsimusele, mitte aga kohtuistungil antud ütlustega (KrMS § 237 lg le 5 vastavat süüdistatava -

ülekuulamist kohtus ei toimunud), ei ole see vastus kasutatav tõendina. süüdistatava Et vastusest ilmneb, et tema arusaamist mööda pidi 6500 eurot katma nii varalise kui mittevaralise

kahju, ei saa rääkida ka sellest, et E.E oleks võtnud hagi 6500 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise nõude osas õigeks. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi etteheidetega, et maakohus ei ole hinnanud korrektselt kannatanu hingelist ega füüsilist valu, mis oli esimese kahe kuu jooksul pidev. Lisaks ei ole kohus hinnanud löögi tagajärjel tekkinud kahjustuste pikaajalist mõju kannatanu tervisele. Nagu apellatsiooniski märgitud, tuleb VÕS § 128 lg 5 ja § 134 lg 5 kohaselt mittevaralise kahju määramisel arvestada eelkõige isiku füüsilist ja hingelist valu ning rikkumise ulatust ja raskust.

Apellatsioonis väljendatakse seisukohta, et maakohtunik pidanuks nende asjaolude tuvastamisel lähtuma esitatud tsiviilhagist, kus oli põhjalikult kirjeldatud kannatanu nii füüsilisi kui ka hingelisi piinasid mitme kuu vältel. Seoses sellega märgib ringkonnakohus esiteks, et tsiviilhagis esitatud väidetega ei saa tõendada mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramisel tähtsust oma TsMS § 363 lg 1 p 1 3 kohaselt märgitakse hagiavalduses hageja vaid asjaolusid. -

selgelt väljendatud nõue (hagi ese), hagi aluseks olevad faktilised asjaolud (hagi alus) ning tõendid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid. Tsiviilhagi on seega dokument, mis kajastab kannatanu kui ühe kriminaalmenetluse subjekti taotlust või taotlusi ja nende aluseks

olevaid väiteid, mis omakorda vajavad tõendamist. Ühelegi sellisele tõendile apellatsioonis

viidatud ei ole. Eelnevat ei mõjuta kuidagi see, et kriminaa – lasja arutati nagu apellatsioonis

viidatud – lühimenetluses: lühimenetluse ainus erinevus võrreldes üldmenetlusega on KrMS § 233 lg 1 kohaselt see, et kriminaalasja arutatakse kriminaaltoimiku materjali põhjal; lühimenetluse kohaldamine ei tähenda, et mingeid asjaolusid ei oleks vaja tõendada. Samas ei saa maakohtule ette heita seda, et kohus ei selgitanud MP-ile kohustust neid asjaolusid tõendada ega asunud seisukohale, et kriminaalasja pole võimalik lühimenetluses arutada. Nimelt sellise asjaolude kirjeldusega tsiviilhagi, mida apellatsioonis suures mahus tsiteeritakse, kriminaalasja toimikus ei leidu. Toimikus on - 22.10.2013. a hagiavaldus (toim.l. 11) ning MP i

20.10.2014. a kuupäeva kandev „Täiendatud hagiavaldus“ (toim.l. 20). Süüdistusaktis on

viid MP atud neist viimasele (toim.l. 168) ning ka maakohtu istungi protokollist ei nähtu, et

oleks esitanud veel

ühe tsiviilhagi. Nii esialgne hagiavaldus kui selle täiendus on esitatud kriminaalasjades kasutusel oleval näidisvormil ning mõlemas esitatud asjaolude kirjeldused on võrreldes apellatsioonis tooduga väga lakoonilised. 22.10.2013. a hagiavalduses on märgitud

üksnes: “12.05.2013 kella 01:30 paiku Tallinnas tänaval asuva ööklubi, , ees, lõi xxxx-xxxx V E.E rusikaga ’it kaks korda näopiirkonda põhjustades füüsilist valu ja MP

kehavigastuse. Seoses eelpool tooduga tekitati ng muid kulusid MP’ile moraalset kahju ni summas 6500 eurot.“

20.10.2014 täiendatud hagiavalduses on hagi aluseks olevate faktiliste asjaolude all

(hagiavalduse p 2) samuti kirjeldatud löömist. Sellele on lisatud info varalise kahju kohta:

„ nes saamata jäänud töötasust 750,52 eurot ja MP-ile tekitati varalist kahju, mis seis hambaravikulust 4120 eurot.“ Hagiavalduse punkti 4 (hagi ese) all on mainitud ka mittevaralist

kahju, kuid seda on põhjendatud vaid üldsõnaliselt: „Seoses sellega, et kannatanu MP-ile

9 (10)

tekitati kehalise väärkohtlemisega varalist kahju 4870,52 eurot ning samuti arvestades -ile MP

tekitatud tervisekahjustuse ulatust ning selle pikaajalist ravi, mis kestab siiani, soovib

MP moraalse kahju hüvitamist summas 6500 eurot, seega esitab kannatanu MP tsiviilhagi summas kokk

u 11370,52 eurot.“ Seega ei ole kummaski tsiviilhagis toodud välja seda, et MP- olid pikema aja jooksul suured il valud, ta sai pikemat aega süüa vaid kõrre kaudu jmt. Mittevaralise kahju suurust on tsiviilhagis

põhjendatud vaid tervisekahjustuse ulatusega Tõenditeks, mis ning selle pikaajalise raviga.

vigastust ja seega ka selle ulatust iseloomustavad, on kriminaaltoimikus isiku eelkõige läbivaatuse protokoll (toim.l. 7-9) ning Ida-Tallinna Keskhaigla epikriis (toim.l. 10), aga ka kannatanu ütlused. Samuti on olemas tõendid ravi kestuse kohta:

A AS tõendi kohaselt puudus MP -

töövõimetuslehe alusel töölt perioodil 12.05. 10.06.2013, s.o 21 tööpäeva. 26.01.2015. a

toimunud kannatanu ülekuulamisel on täpsustatud tervisekahjustuse paranemise aega. Sellel ülekuulamisel selgitas MP, et selleks ajaks, kui ta uuesti tööle asus, ei olnud vigastus paranenud. Ta kinnitas, et reaalselt paranes lõualuumurd kahe kuuga. Kuni 2013. a juulikuuni oli tal raske rääkida (toim.l. 154). Epikriisist ilmneb, et samal kuupäeval pärast löömist kaebas MP, et ei saa suud lahti teha ega toitu närida. Tõendeid selle kohta, kui kaua sellised probleemid kestsid,

esitatud ei ole, kuid tööandja esitatud tõendist nähtub, et kuu aega hiljem oli kannatanu võimeline asuma tööle. Kannatanu ütlustest järeldub „reaalne“ paranemine võttis , et vigastuse kuni 2 kuud . Sellest , et 2 kuud ja tal oli kuni juulini raske rääkida järeldab ringkonnakohus võttis aega lõplik paranemine Seega ei nähtu kannatanu ütlustest, et tal oleks ka hiljem olnud . probleeme tugevamat närimist vajava toidu söömisel või et ta oleks veel hiljem vajanud ravi. Seega see, et kahjustus oleks toonud kaasa pikaajalise mõju kannatanu tervisele, ei ole üldse

tõendatud. Ka ei nähtu osutatud tõenditest see, et vigastus tekitas kannatanule nii suuri

kannatusi kui seda väidetakse apellatsioonis. Seetõttu ei saa ka pidada põhjendatuks mittevaralise kahju eest nii suure hüvitise väljamõistmist nagu seda on tsiviilhagis taotletud. Maakohus on mittevaralise kahju suuruse hindamisel võtnud arvesse veel seda, et löömise tingis osaliselt kannatanu enda käitumine: E.E lõi MP-it selle peale, et viimane teda tõukas. Sellele asjaolule apellatsioonis vastu vaieldud ei ole. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist asjaoluga, mida kohus võib ja peab mittevaralise kahju suuruse üle otsustades VÕS § 134 lg 5

kohaselt arvesse võtma: see on asjaolu, mis iseloomustab . Samuti võttis rikkumise raskust

kohus arvesse seda, et E.E on vabatahtlikult asunud kannatanule tekitatud kahju

hüvitama ning käest andeks palunud. ta on kannatanu Ka nendele maakohtu seisukohtadele ei ole apellatsioonis vastu vaieldud. Tegemist on asjaoludega, mida tuleb VÕS § 134 lg 5 kohaselt mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramisel arvesse võtta. Seega on maakohus tuvastanud kaks asjaolu, millest tulenevalt on põhjendatud pigem väiksema hüvitise välja mõistmine. Maakohus viitas ka sellele, et kannatanu hakkas hiljem taas süüdistatavaga suhtlema. Maakohus hinnangul näitas seegi, et kuritegu ei saanud tekitada sellist moraalset kahju nagu kannatanu

väidab. Apellatsioonis on leitud, et maakohtu selline seisukoht on põhjendamatu.

Ringkonnakohus nendib, et viidatud asjaolule ei oleks maakohus tohtinud tugineda. Nimelt ilmnes see, et kannatanu ja süüdistatav hakkasid omavahel taas läbi käima, kannatanu vastustest kaitsja maakohtu istungil esitatud küsimustele. KrMS § 237 lg-test 3 ja 4 tuleneb, et kannatanule

lühimenetluses kohtulikul arutamisel sõna võtmise andmise tulemuseks ei või olla sellise

tõendusliku teabe lisandumine, mis erineb kriminaaltoimikus sisalduvast tõendusteabest (vt

10 (10)

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18.11.2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-98-13). Käesoleval juhul kasutati kannatanu kohtuistungil öeldut tõendamaks, et mittevaraline kahju ei olnud nii suur kui ta ise väidab. Järelikult kujutasid esitatud küsimused sisuliselt kannatanu ülekuulamist, mida lühimenetluses aga KrMS § 233 lg st 1 ja § - -st 237 tulenevalt ette nähtud ei ole. Seega ei oleks maakohus tohtinud kõnealustele ütlustele tugineda. Ringkonnakohus leiab,

et seetõttu tuleb küll vastav asjaolu jätta vastavalt KrMS § 337 lg 1 p 3 maakohtu otsuse

põhiosast välja, kuid see ei tähenda, et maakohtu otsus tulek kasuks välja mõistetud s MP-i mittevaralise kahju hüvitise osas tühistada. Nimelt on tegemist üksnes ühe asjaoluga, mis näitas maakohtu hinnangul seda, et MP-i letekitatud mittevaraline kahju ei ole nii suur, et põhjendatud

oleks 6500 euro suuruse hüvitise välja mõistmine tema kasuks. Nagu eespool näidatud, ei

kinnita esitatud tõendid selliseid MP- kannatusi, nagu neid on kirjeldatud apellatsioonis. i Mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramisel ei oma tähtsust see, millise karistuse mõistmist

kannatanu süüdistatavale taotles. Kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramise alused annab VÕS minaalmenetluses § 134 lg 5 ning kriminaalmenetluse seadustik mingeid täiendavaid, kri kehtivaid kriteeriume ette ei näe. Eelnevast - kasuks tulenevalt ei näe ringkonnakohus alust maakohtu otsuse tühistamiseks MP i välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise osas.

5. leiab ringkonnakohus, et maakohtu o Lähtudes eeltoodust, tsus tuleb tühistada osas,

millega maakohus jättis osaliselt – hambaravikulude hüvitise nõude osas – läbi vaatamata

MP-i tsiviilhagi varalise kahju nõude, ning selles osas tuleb kriminaalasi saata maakohtule

uueks arutamiseks. Kuna asja lahendanud kohtukoosseis on võtnud tsiviilhagi puudutavate

tõendite suhtes seisukoha, tuleb kriminaalasi KrMS § 341 lg 3 alusel kohtu erapooletuse tagamiseks saata arutamiseks teisele kohtukoosseisule. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb KrMS § 337 tõlgendada nii, et kui apellatsioonis ei tuginetud ainult menetlusõiguse olulisele rikkumisele, vaid taotleti ka asja sisulist arutamist, peab maakohtu otsuse osalise tühistamisel ja kriminaalasja selles osas maakohtule uueks arutamiseks saatmisel olema ringkonnakohtu kohtulahendiks otsus (vt Riigikohtu kriminaalkollegiumi 16.04.2013.

nr 3-1-1-38-13). Seega, kuna käesoleval juhul lahendas ringkonnakohus ka küsimust, kas maakohus kohaldas õigesti võlaõigusseadust mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel, tuleb kriminaalasi lahendada kohtuotsusega. Lisaks sellele, et ringkonnakohus saadab kriminaalasja osaliselt maakohtule uueks arutamiseks, jätab ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel Harju Maakohtu 27.04.2015. a otsusest välja

asjaolu, et kannatanu hakkas talle tervisekahjustuse põhjustanud süüdistatavaga hiljem taas läbi käima.

/allkirjastanud digitaalselt/ /allkirjastanud digitaalselt/ /allkirjastanud digitaalselt/

Sten Lind

Meelika Aava

Ivi Kesküla