3-15-750/13 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Maili Lokk ja Einar Vene Määruse tegemise aeg ja koht 27. august 2015, Tartu Haldusasja number 3-15-750 Haldusasi Kirill Bobinini kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 13. mai 2015. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kirill Bobinini määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Kirill Bobinin Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON 1. Rahuldada määruskaebus osaliselt. 2. Tühistada Tartu Halduskohtu 13. mai 2015. a määrus osas, millega anti Kirill Bobininile tähtaeg 312,30 euro suuruse riigilõivu tasumiseks 10 päeva alates nimetatud halduskohtu määruse ärakirja kättesaamisest. 3. Teha tühistatud osas uus määrus, millega kohustada Kirill Bobinini tasuma kaebuse esitamisel haldusasjas nr 3-15-750 riigilõivu 312,30 eurot 10 päeva jooksul alates käesoleva määruse jõustumisest. 4. Ülejäänud osas jääb Tartu Halduskohtu 13. mai 2015. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata 5. Riigilõivu

saab

maksta

Rahandusministeeriumi

arvelduskontodele nr EE571010220229377229 SEB Pank AS-is või nr EE062200221059223099 Swedbank AS-is või nr EE513300333522160001 Danske Bank A/S Eesti filiaalis või nr EE221700017003510302 Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaalis. Makse tegemisel tuleb kindlasti märkida summa juurde kuuluv viitenumber - 99915100015376 ning selgitus - riigilõiv haldusasjas nr 3-15-750. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Kirill Bobinin esitas 13. jaanuaril 2015 Viru Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse, milles taotles talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist 15 euro ulatuses iga ööpäeva eest, mil ta pidi viibima Viru Vangla kambrites, milles isiklikku ruumi oli vähem kui 4 m2. Viru Vangla 13. märtsi 2015. a otsusega nr 6-16/7-2 jäeti K. Bobinini mittevaralise kahju hüvitamise taotlus rahuldamata.

2. K. Bobinin esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Koos kaebusega esitas K. Bobinin taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks. 3. Tartu Halduskohtu 13. mai 2015. a määrusega jäeti K. Bobinini taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata. Määruse kohaselt: 3.1. Riigilõivu seaduse § 60 lg 2 kohaselt tasutakse halduskohtule kahju hüvitamiseks kaebuse esitamisel riigilõivu kolm protsenti summast, mille väljamõistmist taotletakse, kuid mitte alla 15 euro ja mitte üle 750 euro. Kaebaja on soovinud kahju hüvitamist perioodi 19. veebruar 2013 kuni 13. jaanuar 2015 eest, mis teeb kokku 694 päeva. Hüvitise suuruseks on kaebaja arvanud 15 eurot ühe Viru Vanglas viibitud päeva eest. Seega taotleb kaebaja hüvitise väljamõistmist summas 10 410 eurot. Riigilõiv nimetatud summalt on 312,30 eurot. 3.2. Riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse lahendamisel tuleb juhinduda halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 110 lg 1 p-st 1, § 111 lg-st 1 ning § 112 lg 1 p-st 1. Kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtub, et tal oli taotluse esitamisele eelnenud neljal kuul sissetulekuid 90 eurot, millest on lubatud maha arvata 63 eurot. Seega on kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek 13,50 eurot [(90-63):4·2]. Seega on riigilõivu tasumisest vabastamise majanduslikud eeldused täidetud. 3.3. Samas ei tingi kaebaja maksejõuetuse tuvastamine konkreetse haldusasja raames veel kaebaja vabastamist riigilõivu tasumisest, sest maksejõuetuse tuvastamise järgselt tuleb hinnata ka kaebuse eduväljavaateid. Kaebaja on kahju hüvitamist taotlenud seetõttu, et viibides Viru Vanglas oli tema isiklik ruum kambrites alla 4 m2. Viru Vangla on 8. mail 2015 halduskohtule esitatud vastuses märkinud, et Viru Vangla kambrite üldpind on üldjuhul 9,8–9,9 m2 ning kogu kambri üldpindalast on WC pindala 1,8 m2. Seega on kambri pindala WC aluse pinnata 8,0–8,1 m2. Asja materjalidest nähtuvalt oli kaebaja paigutatud kahekohalistesse kambritesse, mistõttu on talle tagatud vähemalt 4,0–4,05 m2 põrandapindala. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast tulenevalt on soovitatav minimaalne põrandapind ühe isiku kohta 4 m2. Kui see on alla 3 m2, tuleb seda asjaolu pidada selliseks, mis kujutab endast Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumist. Põrandapinna arvestamisel ei ole tarvis arvesse võtta kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Kuna kaebajale oli tagatud üle 3 m2 põrandapinda, ei saa kaebust pidada eduväljavaateid omavaks. 3.4. Halduskohus jättis kaebuse käiguta ning andis kaebajale riigilõivu tasumiseks aega 10 päeva alates halduskohtu määruse ärakirja kättesaamisest. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 4. K. Bobinin esitas määruskaebuse Tartu Halduskohtu 13. mai 2015. a määruse tühistamiseks. Määruskaebuse kohaselt on vangistusseaduse kommenteeritud väljaandes § 45 kommentaari juures märgitud, et kambris peab olema kinnipeetava kohta vabaks liikumiseks 3 m2, seega tuleb mööblialune pind kambri pindalast maha arvata. Viru Vangla on 18. juuni 2014. a vastuses nr 6-14/18809-2 nentinud, et vabaks pinnaks Viru Vangla kambris on 2,81 m2. Ka EIK praktikast tuleneb, et mööbli alla jääv pind tuleb kambri pindalast maha arvata (vt nt EIK 7. aprilli 2009. a otsus asjas nr 6586/03 Brânduşe vs Rumeenia; 11. veebruari 2010. a otsus asjas nr 43589/02 Salakhutdinov vs Venemaa; 26. novembri 2013. a otsus asjas nr 19548/04 Cojoacă vs Rumeenia). Samuti on peetud alla 3 m2 põrandapinda juba iseenesest EIÕK art 3 rikkumiseks (EIK 19. märtsi 2013. a otsus asjas nr 7910/10 Blejuşcâ). Seega ei saa kaebust perspektiivituks pidada ning kaebus tuleb menetlusse võtta. 2

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 5. Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu 13. mai 2015. a määruses esitatud põhjendustega, mille kohaselt ei ole kaebaja vabastamine riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel põhjendatud, ega pea neid seetõttu vajalikuks korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Määruskaebuses esitatud väited ei tingi halduskohtu määruse tühistamist. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat. 6. Määruskaebuse põhjendustest nähtuvalt peab kaebaja põrandapinna arvestamisel õigeks, et sellest arvataks lisaks tualetile maha ka mööbli alla jääv põrandapind. Ringkonnakohtu hinnangul ei toeta vastavat lähenemist ei õigusnormistik ega ka kohtupraktika. Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg-st 6 tuleneb, et kinnipeetavale on kambris ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda. Vabariigi Valitsuse 26. oktoobri 1999. a määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ p 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). Seega ei tule mõistet „põrandapind“ sisustada alana, mille piires saaks vabalt liikuda. Põrandapinna arvestamisel tuleb lähtuda seintevahelisest kaugusest, kusjuures sellest ei tule maha arvata mööbli alla jäävat pinda. Taolist tõlgendust toetab ka EIK-i praktika. Näiteks on EIK-i 19. detsembri 2013. a otsuses asjas nr 429/12 Tunis vs Eesti (p-d 9, 11, 46) ja 9. jaanuari 2014. a otsuses nr 5747/10 Jevšnik vs Sloveenia (p-d 7, 21, 25) isikliku ruumi arvutamisel lähtutud kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Nagu eelnevalt märgitud ei ole ka VSkE § 6 lg-s 6 märgitud kambri põrandapind seostatud vabaks liikumiseks mõeldud ruumiga. Seega ei saa vangistusseaduse kommenteeritud väljaandes antud seletust pidada selliseks, mis tingiks teistsugusele seisukohale jõudmise. EIK-i praktikagi kohaselt saab ruumis olevat mööblit ruumi pindala määratlemisel arvesse võtta siis, kui see takistab ruumis liikumist ning ruum suurusega 3-3,3 m² on reaalselt väiksem mööbli tõttu, ja seda ei kompenseerita võimalusega veeta aega väljaspool kambrit (nt EIK 3. aprilli 2014. a otsus nr 6120/10 Slemenšek vs Sloveenia, pd 27 ja 28). 7. Tartu Halduskohtu 13. mai 2015. a määruse resolutsiooni p-st 2 nähtuvalt on riigilõivu tasumiseks antud 10-päevane tähtaeg alates vaidlusaluse määruse ärakirja kättesaamisest. Kuna kaebaja vaidlustas mainitud määruse resolutsiooni p 1, millest tuleneb talle kohustus riigilõiv ka tasuda, on määruse resolutsiooni p-s 2 nimetatud aeg käesolevaks juhuks möödunud (kaebaja sai määruse ärakirja kätte 19. mail 2015, seega oli viimane päev vastava resolutsiooni punkti kohaselt riigilõivu tasumiseks 29. mai 2015). Kuigi halduskohus on õigesti leidnud, et kaebaja riigilõivust vabastamiseks ei ole alust, tuleb ringkonnakohtul siiski tühistada Tartu Halduskohtu 13. mai 2015. a määruse resolutsiooni p 2 ja anda kaebajale uus tähtaeg riigilõivu tasumiseks. Ringkonnakohus mainib, et olukorras, kus kaebus tuleb käiguta jätta, kuna riigilõiv on tasumata ja ei esine ka alust kaebaja vabastamiseks riigilõivu tasumisest, tuleb vastava kohustuse täitmiseks antav periood siduda määruse jõustumisega, mis taolise kohustuse isikule paneb. Sellega väldib kohus olukorra teket, mil määrus vaidlustatakse ning määruskaebemenetluse vältel tegelikult määruse resolutsioonist nähtuv tähtaeg möödub. /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene 3