3-15-194/23 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number 3-15-194 Otsuse tegemise aeg ja koht

27. august 2015, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi XXX kaebus Politseija Piirivalveameti vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seonduvalt väärikust alandavates tingimustes viibimisega Viljandi arestimajas Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja – XXX; Vastustaja – Politseija Piirivalveamet Resolutsioon Jätta XXX kaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul selle avalikult teatavakstegemisest arvates ehk hiljemalt 28.09.2015 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 25.01.2015 esitas XXX Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub Politseija Piirivalveametilt (edaspidi PPA) välja mõista mittevaraline kahju selle eest, et kaebaja pidi viibima 18.02.-08.04.2014 Lõuna prefektuuri Viljandi arestimajas väärikust alandavates tingimustes. Kaebaja palub mõista tema kasuks välja hüvitis tuginedes Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale.

2. Tartu Halduskohus vabastas 30.01.2015. a määrusega (tl 16) XXX riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel ja võttis kaebuse menetlusse. 27.02.2015 esitas PPA kaebusele vastuse koos lisadega (tl 24-148).

3. 15.06.2015 määrusega kohus otsustas asja läbi vaadata kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks. 22.06.2015 saabus kohtule XXX täiendav seisukoht (tl 155).

KAEBAJA VÄITED

4. Kaebuse põhjenduste kohaselt alandati tema inimväärikust järgmiste asjaoludega: kambrist puudus riidenagi, kapp, laud ja tool; ventilatsioon oli liialt vali ja ei andnud piisavalt õhku; kambris oli äärmiselt jahe, puudus soe vesi ja tal tuli oma riideid pesta kambris; WC oli muust kambrist eraldamata ning selline avatus koormas muuhulgas tema põlvi; ta sai duši all käia ainult kord nädalas ja duširuum oli räpane; vaatamata korduvatele palvetele ei võimaldatud tal lugeda päevalehti; talle jäeti väljastamata retseptiravimid ja ei võimaldatud tegeleda kehakultuuriga.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

5. Vastustaja leiab, et kaebus ei ole põhjendatud, mistõttu tuleb kaebus jätta rahuldamata ja võimalikud menetluskulud kaebuse esitaja kanda. Vastustaja vastuväidete kohaselt ei ole kaebaja õigusi Viljandi arestimajas rikutud. Vastustaja on seisukohal, et kuna osad kaebaja väited on paljasõnalised ja tõendite puudumisel ei ole neid võimalik tagantjärgi tuvastada, siis on võimalik tugineda õiguskantsleri nõunike 19.03.2012 läbi viidud etteteatamata kontrollkäigu kokkuvõttele. Vastustaja leiab, et õiguskantsleri üldhinnangust on võimalik järeldada, et Viljandi arestimaja kinnipidamistingimused ei olnud sellises olukorras, mida võik pidada inimväärikust alandavaks.

KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

6. Vaidlust ei ole selles, et XXX viibis PPA Lõuna prefektuuri Viljandi arestimajas ajavahemikul 18.02.-08.04.2014 (50 päeva).

7. Kaebaja väitel oli inimväärikust alandavaks asjaolu, et kambrist puudus riidenagi, kapp, laud ja tool. Siseministri 27.09.2011 määrus nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (ASkE) § 13 lg 1 p 1 sätestab kambri ainukese kohustusliku sisustuselemendina ühevõi kahekordsed voodid. Kõik muud viidatud paragrahvis nimetatud esemed, sh riidenagi, isiklike asjade hoiukoht, laud ja eraldi istekohad igale kinnipeetavale, peavad kambris olema vaid võimaluse korral. Seega riidenagi, kapi, laua ja tooli puudumine kambris ei olnud õigusvastane, järelikult ei saanud see olla ka inimväärikust alandav.

8. Kaebaja väited Viljandi arestimaja ventilatsioonisüsteemi kohta, mis ei andnud piisavalt õhku, oli jahe ja liialt vali, on paljasõnalised ja ei ole kohtule usutavad. Asja materjalidest nähtuvalt külastasid 19.03.2013 Viljandi arestimaja õiguskantsleri nõunikud, kes oma kontrollkäigu kokkuvõttes märkisid, et politseihoone kinnipidamistingimused vastavad üldjoontes õigusaktides sätestatud nõuetele, kambrid on puhtad ja piisava õhuringlusega. Kuna seadusega nõutav elutegevuseks vajalik temperatuur ja õhuringlus on Viljandi arestikambris tagatud ja arusaadavalt on igale kinnipeetavale sobiliku õhuringluse tekitamine arestimaja tingimustes raskendatud, siis kohtu arvates ei ole vastustaja kaebaja õigusi seoses madala kambritemperatuuriga ega väidetavalt amortiseerunud ventilatsioonisüsteemiga rikkunud.

9. Kaebuse kohaselt puudus kambris soe vesi.

ASkE § 13 lg 1 p 6 sätestab, et pesemiskoha olemasolu kambris ei ole kohustuslik. Nimetatud sättest järeldab kohus, et ka sooja vee olemasolu kambris ei ole kohustuslik. Kohus nõustub vastustajaga, et seega ei saa igapäevaste hügieeniprotseduuride sooritamist külma veega pidada inimväärikust alandavaks vähemasti seni, kuni külma veega ei tule pesta end üleni.

10. Mis puutub kaebaja väitesse, et tal tuli kambris riideid pesta, siis peab kohus vajalikuks selgitada, et arestimaja kambrid ei ole mõeldud pesu pesemiseks ja kuivatamiseks. Riideesemeid võimaldatakse kinnipeetutel omaste kaudu koju saata ja nende poolt puhtakspestuna tagasi tuua. Samuti on pesu võimalik pesta duši all käies duširuumis. Asja materjalidest nähtuvalt on Viljandi arestimajas loodud tingimused ka kinnipeetute pestud pesu kuivatamiseks – duširuumi on paigaldatud pesukuivatusrest. Seega ei olnud kohtu arvates pesu pesemise ja kuivatamise tõttu kambris niiske ja umbse sisekliima tekitamine vajalik ja möödapääsmatu ning see oli tingitud eelkõige kaebaja enda tegevusest.

11. Kaebaja leiab, et kuna WC oli muust kambrist eraldamata, siis selline avatus koormas muuhulgas tema põlvi. Kohus peab kõigepealt vajalikuks märkida, et Viljandi arestimaja töö arvestuse raamatu väljavõtetest nähtuvalt ei paigutatud arestimajas veedetud 50-st päevast 39-l päeval (19.02– 24.02, 27.02–02.03, 06.03–26.03, 29.03–01.04, 04.04–06.04 ja 08.04) kaebajaga ühte kambrisse mitte ühtegi teist kinnipeetavat. Seega ei saanud nendel päevadel kaebaja privaatsus kuidagi riivatud olla. ASkE § 13 lg 1 p-st 7 tulenevalt kuulub kambri sisustusse võimaluse korral WC.

Kehtiv ASkE ei reguleeri aga kambris asuva WC konstruktsiooni ega kehtesta nõudeid selle eraldatuse suhtes muust kambrist. Arestimaja kambrites asuva WC eraldatuse probleem on analoogiliste kaebuste lahendamisel kõigis kohtuastmetes hinnangu saanud ning seetõttu on kohus seisukohal, et kinnipeetavate endi julgeoleku ning järelevalve vajadusest tulenev poolavatud või avatud WC kambris ei piira kinnipeetava privaatsust rohkem, kui see on VangS § 90 lg-st 4 tulenevalt vajalik ja mõistlik. VangS § 90 lg 4 kohaselt peavad vahistatu kambri suhtes kehtestatud nõuded tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise.

Jälgimise pidevuse tagamiseks puuduvadki arestimaja kambrites tualetti täielikult eraldavad vaheseinad. Jälgimise nõue on sätestatud eelkõige vahistatu enda julgeoleku tagamiseks. Kaebusest ei nähtu, et kaebaja eraelu ja privaatsust oleks rikutud rohkem, kui see VangS § 90 lg-st 4 tulenevalt vajalik ja mõistlik oli või et seda oleks tehtud kaebaja väärikust alandaval moel. Ka Riigikohtu halduskolleegium on osutanud asjaolule, et Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt leidnud, et täielikult eraldava vaheseinata tualeti kasutamine ei ole iseenesest kinnipeetava inimväärikust alandav.

Tualettruumi avatust on Euroopa Inimõiguste Kohus võtnud arvesse ühe komponendina asjaolude kogumist, mille alusel on kohus hinnanud, kas kinnipidamise tingimused kambris ületavad minimaalse raskusastme, et tegemist oleks isiku väärikust alandava kohtlemisega (RKHKo 17.06.2010, 3-3-1-95-09, p 36). Analoogilistele seisukohtadele kambrites privaatsuse tagamise osas arestimajades on jõudnud ka Riigikohtu halduskolleegium oma 17.11.2008 otsuses nr 3-3-1-54-08. Samuti ei ole õiguskantsleri nõunike poolt 19.03.2013 Viljandi arestikambrites läbiviidud kontrollkäigu kokkuvõttes tehtud vastustajale etteheiteid Viljandi kambrite WC konstruktsiooni või puuduva privaatsuse osas.

Kuigi kirjeldatud WC-tingimused võisid kaebuse esitajas tekitada tunde, et tema väärikust on alandatud, ei saa vastustajale kaebaja väärikuse alandamist kohus ette heita, sest WC Viljandi arestimaja kambrites vastas nõuetele. Seega tuleb kaebuse esitaja kirjeldatud ebamugavusi käsitleda kui arestimajas kinnipidamisega paratamatult kaasnevaid.

12. Kaebaja väidete kohaselt oli duširuum räpane ja seal võimaldati käia vaid kord nädalas. ASkE § 26 lg 2 sätestab, et kinnipeetaval võimaldatakse kord nädalas kasutada sauna või dušši ja vahetada voodipesu.

Kaebajale on nähtuvalt Viljandi arestimaja töö arvestuse raamatu väljavõttest (tl 28-148) võimaldatud duši all käimist vähemalt vastavalt minimaalselt nõutavale ja selles osas vaidlust ei ole. Mis puudutab duširuumi seisukorda, siis vastavalt arestimaja sisekorraeeskirjale on puhtuse hoidmine kambris ja arestimaja teistes ruumides üks kinnipeetute kohustustest. Seega sõltub duširuumi puhtus sellest, kui heaperemehelikult on arestimajas viibinud isikud üldkasutatavasse ruumi suhtunud ning millise hoolikusega on nad enda järelt koristanud. Ei saa eeldada, et arestimaja ametnikel lasub kohustus iga kinnipeetu pesemise järgselt üldkasutatavat ruumi koristada ja remontida. Kaebusest ei nähtu, et väidetavad probleemid duširuumi ebahügieenilisusega oleksid kaebaja pesemist sedavõrd takistanud, et võiks järeldada duširuumi laastavat mõju kaebaja inimväärikusele. Kohus leiab, et etteheited duširuumi räpasuse kohta on paljasõnalised, kuna arestimaja tööarvestuse raamatust ei nähtu ka seda, et kaebaja oleks arestimajas viibimise perioodil esitanud arestimaja ametnikele kaebusi või ettepanekuid seoses duši ning duširuumi seisukorra kohta. Samas on õiguskantsleri nõunikud kontrollinud 19.03.2013 ka duširuumi olukorda. Kontrollkäigu kokkuvõttest ei nähtu, et õiguskantsleri nõunikud oleksid tuvastanud räpase duširuumi, samuti ei ole vastustajale tehtud ühtegi etteheidet selles osas, järelikult on kohtu hinnangul kaebaja õiguste rikkumine seoses räpase duširuumiga tõendamata.

13. Kaebuse kohaselt ei võimaldatud kaebajal lugeda päevalehti. Sellekohane väide on paljasõnaline ja kohtule vähe usutav, kuna vastustajal on tulenevalt kaebaja kinnipidamisest möödunud suhtelisest pikast ajavahemikust raske midagi täpsemalt kommenteerida, samuti ei ole kaebaja arestimajas olles pretensiooni esitanud, siis on kohtul tagantjärele võimatu kindlaks teha, kas kaebaja avaldas arestimajas viibides ajalehtede lugemiseks soovi või mitte. Kohus peab vajalikuks aga selgitada, et enne 24.10.2011 kehtinud ASkE redaktsiooni § 31 p 9 nägi ette kinnipeetute õiguse lugeda riigi päevalehti ja ajakirju paberkandjal ning raamatukogu olemasolu korral sealolevat kirjandust. Alates 24.10.2011 kehtima hakanud ja ka praegu kehtiva ASkE redaktsiooni § 31 „Kinnipeetute õigused“ kinnipeetutele seda õigust enam ette ei näe. Vaatamata eeltoodule on kohtule usutav, et kui arestimajas on päevalehed olemas, siis võimaldatakse neid ka kinnipeetavatele soovi korral lugeda.

14. Kaebaja väide, et kambris valjuhääldi puudumise tõttu oli tema elu ohus, on kohtu arvates pelgalt hüpoteetiline. Valjuhääldi olemasolu kambris ei ole kohustuslik tulenevalt ASkE § 13 lg

1 p-st 4. Samuti ei ole kaebaja viidanud, et oleks toimunud mingi reaalne tema tervisega seotud intsident, mis valjuhääldi puudumise tõttu oleks võinud lõppeda tema surmaga.

15. Kaebuse kohaselt jäeti talle arestimajas väljastamata retseptiravimid. Kohus on seisukohal, et nimetatud väide on paljasõnaline ja tõendamata, kuna vastustajale ega kohtule ei ole esitatud arsti retsepti kaebaja poolt nimetatud ravimite võtmiseks.

16. Kaebaja väitel ei võimaldatud tal tegelda kehakultuuriga. Kohus leiab, et etteheide kehakultuuri mittevõimaldamise kohta ei kuulu tulenevalt ASkE-st ei kinnipeetu õiguste ega ka arestimaja kohustuste hulka. Politseil ei ole kohustust luua arestimajadesse mingisuguseid spetsiaalseid tingimusi kehakultuuriga tegelemiseks, kuid näiteks võimelda või end muul moel liigutada on kinnipeetul soovi korral võimalik ka kambris või ASkE § 31 lg-s 2 ette nähtud igapäevase värskes õhus viibimise käigus. Seega ei ole kohtu arvates selle võimaluse puudumine vastustajale etteheidetav.

17. Tõele ei vasta kaebaja väide, et talle võimaldati vaatamata igapäevasele vastava soovi avaldamisele, vaid ühe korra jalutusboksis jalutada.

Vastavalt ASkE § 31 lg-le 2 võimaldatakse arestialuse, väljasaadetava ja vahistatu soovil tal vähemalt üks tund päevas viibida valve all värskes õhus. Viljandi arestimaja töö arvestuse raamatus (tl 28-148) fikseeritakse nii selle õiguse realiseerimine, kui ka sellest keeldumine kinnipeetu poolt. Kanded jalutamise kohta puuduvad laupäevadel, pühapäevadel ja riiklikel pühadel, sest nendel päevadel tõepoolest ametnike vähesuse tõttu julgeolekukaalutlustel kinnipeetutele Viljandi arestimajas jalutamise võimalust ei pakuta. Kohtu hinnangul ei olnud viimasel asjaolul aga kaebaja jaoks määravat tähtsust, sest arestimaja töö arvestuse raamatute väljavõtetest nähtuvalt on kaebaja avaldanud soovi viibida värskes õhus vaid ühel korral (s.o 03.04.2014) ning jalutamisest keeldunud kõikidel ülejäänud päevadel (jättes välja nädalavahetused ja riigipühad, mil jalutamist ei võimaldatagi). Kohus leiab, et kuivõrd tõenditest nähtuvalt on kaebaja värskes õhus viibimise võimalusest praktiliselt loobunud, siis ei saanud selle õiguse realiseerimise võimatus nädalavahetustel ja riiklikel pühadel põhjustada kaebajale kannatusi.

18. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Käesoleval juhul oli kaebajal võimalus vastustajale esitada toimingu sooritamise nõue, kuid kaebaja ei ole esitanud tõendeid oma õiguste sel viisil kaitsmise kohta Viljandi arestimajas viibimise ajal.

19. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab kohus tuvastama, et haldusorgan on süülise tegevusega kahjustanud kaebaja RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüve. VangS § 41 lg 1 alusel tuleb vahistatut kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Kaebuses toodud faktide pinnalt ei ole kohtul alust arvata, et kaebajat koheldi Viljandi arestikambris mingil erilisel viisil ning et tema eluja olmetingimused arestikambris oleks erinenud Viljandi arestikambris kinnipidamisega tavapäraselt kaasnevast. Eeltoodut arvestades asub kohus seisukohale, et XXX kaebus tuleb jätta rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maare Aloe kohtunik