3-14-51260/34 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Einar Vene, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

25.08.2015, Tartu

Haldusasja number

3-14-51260

Haldusasi

Sergei Beljakovi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti

vastu kahju summas 1100 eurot hüvitamise nõudes

seonduvalt ebainimlike vangistustingimustega Tallinna

arestimajas

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 22.12.2014. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Sergei Beljakovi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Sergei Beljakov

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde Politsei- ja Piirivalveameti poolt 09.06.2015

esitatud täiendav selgitus.

2. Rahuldada Sergei Beljakovi apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tartu

Halduskohtu 22.12.2014. a otsus osas, milles halduskohus jättis rahuldamata

kaebuse nõuete osas seonduvalt duši kasutamise võimaldamisega ainult üks

kord nädalas ja kambris kapi puudumisega. Jätta nimetatud osas Sergei

Beljakovi kaebus läbi vaatamata. Jätta Sergei Beljakovi apellatsioonkaebus

muus osas rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 22.12.2014. a otsus muutmata,

muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

3. Jätta kaebaja menetluskulud (riigilõiv) apellatsiooniastmes tema enda

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 24.09.2015 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. S. Beljakov esitas 05.05.2014 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) kahjunõude, milles ta

taotles Põhja Prefektuuri arestimajas 13.06.-07.08.2012 viibimise ajal temale tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamist summas 20 eurot iga arestimajas viibitud päeva eest.

S. Beljakovi väitel hoiti teda alandavates tingimustes, sest ülerahvastatud kambrites puudus

piisavalt liikumisruumi ning Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt on tegemist

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumisega

olukorras, kus kinnipeetaval on vähem kui 3 m² põrandapinda. S. Beljakov leidis, et isikliku

ruumi arvutamisel tuleb kambri üldpindalast välja arvata tualeti ja mööbli alla jääv pind.

S. Beljakovi väitel oli ta sunnitud olema kambris kogu aeg, kuna jalutuskäiku ei võimaldatud.

Lisaks märkis S. Beljakov kinnipidamistingimustes esinenud puudustena asjaolusid, et kambri

valgustus ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 lg-s 1 sätestatud nõudele ja vähene

valgus kurnas silmi; magada tuli kõval, 1,5 cm paksusel voodil, mis põhjustas lisakannatusi;

tualett ei olnud kambrist eraldatud; riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli seal

pidevalt niiske ja rõske; suitsetajaid ja mittesuitsetajaid hoiti ühes kambris, mis tekitas talle

kannatusi, kuna ta on mittesuitsetaja; kambris oli ebapiisav ventilatsioon.

2. PPA jättis 06.06.2014. a vastusega nr 2.3-2/79300-2 S. Beljakovi taotluse rahuldamata.

PPA asus seisukohale, et kambrid, kus S. Beljakov arestimajas viibis, on vastavuses

õigusaktides kehtestatud nõuetele. PPA märkis, et suitsetajad ja mittesuitsetajad paigutatakse

alati eraldi kambritesse ning erandit ei tehtud ka S. Beljakovi suhtes. Lisaks märkis PPA, et S.

Beljakov sai käia igapäevastel jalutuskäikudel värskes õhus, välja arvatud juhul, kui ta sellest

ise keeldus.

3. S. Beljakov esitas 25.06.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse ja 13.11.2014 seisukoha,

milles nõudis temale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 1100 eurot. Kaebaja

põhjendused:

1) Viibis 13.06.-07.08.2012 arestimajas inimväärikust alandavates tingimustes, kuna teda hoiti

ülerahvastatud kambrites, kus puudus piisavalt liikumisruumi. EIK on märkinud, et olukord,

kus kinnipeetava isikliku ruumi suuruseks on vähem kui 3 m², on EIÕK art 3 rikkumine.

Tänapäevaseks standardiks on 4 m² kinnipeetava kohta (CPT soovitused). EIK on

kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja arvanud tualeti ja mööbli

alla jääva ala, mida PPA ei ole teinud.

2) Riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli seal pidevalt niiske ja rõske. Kambri

valgustus ei vastanud VangS § 45 lg-s 1 sätestatud nõudele ja vähene valgus kurnas silmi.

Kambrite ventilatsioonisüsteem ei rahuldanud hapnikuvajadust. Seoses pideva niiskusega

tekkisid kaebajal nahahaigused. Dušši sai kasutada ainult kord nädalas, kuigi CPT ja Euroopa

vangla reeglid (p 19.4) sätestavad, et võimaluse korral igapäevaselt, aga mitte vähem kui kaks

korda nädalas. Jalutuskäigud ei olnud igapäevased ja jalutada võimaldati ainult 30 minutit.

Kambris puudusid kapid, kuhu asju panna, mistõttu olid asjad tihti segamini ning enda asjade

leidmine tekitas tüli.

3) Vabariigi Valitsuse 29.01.1999. a määrusega nr 38 eluruumile kehtestatud üldiste nõuete

p 5 nõuab eluruumis piisavat loomulikku valgustust tagava, avatava akna olemasolu. Kunstlik

valgus ei asenda loomuliku valguse puudumist. Tagatud ei olnud piisaval hulgal loomulikku

valgust, kuna akende ees olid piimjast mattklaasist aknad. Ventilatsioon oli ebapiisav ja

aknaid ei olnud võimalik avada. Eraldamata WC kambris alandas inimväärikust ja riivas

eraelu puutumatust. Tualeti kasutamisel levis sellest hais ja seda ka söömise ajal. Kaebaja ei

saanud kasutada igapäevaselt vähemalt üks tund värskes õhus viibimise võimalust ning PPA

peab tõendama, et ta ei ole selleks soovi avaldanud.

4. Tartu Halduskohus jättis 22.12.2014. a otsusega S. Beljakovi kaebuse rahuldamata. Otsuse

põhjendused:

1) Arestimaja sisekorraeeskirja (ASkE) § 12 lg 3 sätestab, et kinnipeetule on kambris ette

nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda. Kaebaja viibis 13.-29.06.2012 kambris nr I-19, pindala

13,6 m², millest 6-l päeval oli kambris kinnipeetavaid 4, seega põrandapinda ühe kinnipeetava

kohta 3,4 m², 2-l päeval oli kinnipeetavaid 3, seega põrandapinda 4,5 m², 7-l päeval oli

kinnipeetavaid 2, seega põrandapinda 6,8 m² ja 2-l päeval oli 1 kinnipeetav, seega

põrandapinda 13,6 m²; 29.06.-18.07.2012 viibis kambris nr I-4, pindala 12,1 m², millest 7-l

päeval oli kambris 4 kinnipeetavat, seega põrandapinda 3,025 m², 3-l päeval oli

kinnipeetavaid 3, seega põrandapinda 4,03 m² ja 9-l päeval oli kinnipeetavaid 2, seega

põrandapinda 6,05 m²; 18.30.07.2012 viibis kambris nr I-3, pindala 13,8 m², millest 4-l päeval

oli kinnipeetavaid 4, seega põrandapinda 3,45 m², 8-l päeval oli kinnipeetavaid 3, seega

põrandapinda 4,6 m² ja 1l päeval oli kinnipeetavaid 2, seega põrandapinda 6,9 m²; 30.07.-

07.08.2012 viibis üksinda kambris nr I-2, mille pindala oli 9,2 m². Igas kambris, kus kaebaja

viibis, oli üldpinda rohkem kui 2,5 m². Seega on alusetu kaebaja etteheide seoses

põrandapinna vähesusega.

2) VangS § 45 lg-st 1 tulenevalt ei pea ruumi piisav valgustatus olema tagatud ainuüksi akna

abil, vaid võib olla tagatud nii akna kui ka kunstliku valgustuse abil. Loomuliku valguse

puudujääki on võimalik kompenseerida kunstliku valgusega. Kaebusest nähtuvalt oli kambris

tagatud lisaks aknale ka kunstlik valgustus. Seega on paljasõnaline kaebaja väide selle

ebapiisavuse kohta.

3) Arestimajale ei ole VangS-i ega ASkE-ga kehtestatud sõnaselgelt ehitustehnilisi nõudeid,

mistõttu ei ole arestimajas nõutud eraldi pesu- või kuivatusruumi. Kaebaja ei ole esitanud

tõendit, et väidetavad nahaärritused oleksid tekkinud arestimajas viibimise ajal või et need

oleksid püsivalt mõjutanud tema tervist. ASkE § 26 lg 2 kohaselt on kinnipeetul õigus käia

kord nädalas saunas, vannis või duši all. Vaidlust ei ole selles, et kord nädalas võimaldati

kaebajal käia duši all, seega kaebaja õigusi selles osas vastustaja rikkunud ei ole. Euroopa

vangla reeglite puhul on tegemist soovituslike juhistega, mille täitmine ei ole kohustuslik.

4) VangS § 93 lg 5 räägib vahistatu õigusest soovi korral üks tund päevas vabas õhus viibida,

mitte jalutada. Ka ASkE § 31 lg 2 räägib vahistatu õigusest soovi korral üks tund päevas valve

all värskes õhus viibida, mitte jalutamisest. Viidatud sätete sõnastusest tulenevalt on õiguse

realiseerimise eelduseks vastava soovi avaldamine ning kinnipeetavaid ei saa sundida seda

õigust kasutama. Vastustajal puuduvad andmed, et kaebaja oleks arestimajas viibimise jooksul

või pärast seda esitanud kirjalikke või suulisi kaebusi eeltoodu kohta. Seega on alusetud

kaebaja etteheited seoses jalutuskäikude ebaregulaarsusega.

5) ASkE § 13 lg 1 sätestab kambri kohustusliku sisustuselemendina ühe- või kahekordse

voodi. Ülejäänud sisustuse elemendid (laud, istekoht, valjuhääldi, riidenagi, pesemiskoht,

WC, isiklike asjade hoiukoht) kuuluvad kambri sisustuse hulka võimaluse korral. Kuna suure

osa kaebaja kinnipidamise perioodist olid kambrid alarahvastatud, siis on eluliselt ebausutav,

et riiulite puudumist saaks tõlgendada ebainimliku või alandava kohtlemisena. Küll võisid

usutavalt tekitada pingeid kaaskinnipeetavate vahel, kuid selles osas peaksid kambrikaaslased

omavahel kokku leppima. Täidetud ei ole riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 sätestatud

eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

5. S. Beljakov esitas 19.01.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub rahuldada tema kaebus

täies ulatuses. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Kohus ei ole arvestanud kambrites asuva mööbli, sisustuse ja WC alla jäävat ala, mis

tulnuks üldpindalast maha arvata. Kambris asuvat hügieeninurka (WC ja kraanikauss) ei saa

arvestada kinnipeetava ruumi hulka. Isiklikku ruumi kambris tuleb hinnata reaalselt liikumist

võimaldava alana, mitte abstraktse suurusena, mida tegelikkuses ei ole võimalik liikumiseks

kasutada. EIK on seisukohal, et ka 3-4 m² suurune isiklik ruum võib olla vastuolus EIÕK art-

ga 3, kui alla 4 m² suurust isiklikku ruumi ei ole kompenseeritud liikumisvõimaluste ja

loomuliku valguse juurdepääsuga. Kambris puudusid liikumisvõimalused, igapäevane

kambris viibimise aeg oli 23,5-24 tundi ööpäevas ja puudus piisav loomulik valgus. Asjaolude

koosmõjus on tegemist EIÕK art 3 rikkumisega.

2) Määrusega nr 38 kinnitatud eluruumidele esitatavate nõuete p 5 nõuab igale eluruumile

vähemalt ühe lahtikäiva akna olemasolu. Aken peab olema avatav ka juhul, kui eluruum on

varustatud ventilatsioonisüsteemiga. Samuti peab aken eluruumis tagama piisava loomuliku

valguse ka juhul, kui ruumis on kunstlik valgustus. Kambrite aknad olid mattklaasist, mistõttu

piisav loomulik valgus puudus. Kohus on jätnud analüüsimata ja põhjendamata kaebuse

ventilatsiooni puudulikkuse osas. Puudulik ventilatsioon koos eluruumis asuva lahtise WC-ga

tekitas olukorra, kus kambris oli pidevalt ebameeldiv hais, mis tekitas iiveldust ja oli alandav.

3) Õiguskantsler on 16.07.2012. a soovituses nr 7-4/120512/1203375 seisukohal, et kambris

sooja vee puudumise korral ainult ühel korral nädalas duši kasutamise võimaldamine on

ebapiisav ega taga isikliku hügieeni vajaduste rahuldamist.

4) Kaebaja teavitas suuliselt arestimaja ametnikke igapäevaselt soovist kasutada õigust

vähemalt üks tund viibida värskes õhus, kuid enamikel päevadel seda ei võimaldatud ja

ülejäänud päevadel võimaldati ainult pool tundi. Õigusaktides ei ole sätestatud jalutamise

võimaldamiseks kirjaliku sooviavalduse esitamise nõuet. Haldusorgan peab tõendama, et isik

ei soovinud oma õigust kasutada. PPA väited on paljasõnalised.

5) Ei nõustu hüvitise summa vähendamisega, kuna see on proportsionaalne kaebaja suhtes

toime pandud õiguserikkumisega ja alandustega. Ringkonnakohtul tuleb arvestada Riigikohtu

lahendi nr 3-3-1-38-13 p-des 22-23 toodud nõudeid ning mitte lähtuda väljakujunenud

standardist, näiteks 2 eurot päeva eest. Hüvitise suuruse arvestamisel tuleb lähtuda Tartu

Ringkonnakohtu seisukohast 20.12.2013. a lahendis nr 3-11-700 (p 32).

6. PPA esitas 16.03.2015 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta nõustub Tartu

Halduskohtu 22.12.2014. a otsusega ja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning

menetluskulud kaebaja kanda. PPA esitas 09.06.2015 täiendava selgituse, milles ta märgib

järgmist:

1) Igas kambris on seinale kinnitatud valamu ja WC, mis on eraldatud ülejäänud kambrist

ca 2,10 m kõrguse müüriga ja selle ruumi suurus on 0,3751 m². Seega on ebaõige kaebaja

väide eraldamata WC kohta.

2) Kambrite suurused vastavad ASkE § 12 lg-s 3 sätestatud nõudele. Seega on paljasõnaline

kaebaja väide kambri ebamõistlikult väikese pindala kohta. Üle poole arestimajas viibitud

ajast oli kambrites vähem kinnipeetavaid, kui voodikohti. Seega on paljasõnaline kaebaja

väide, et ta viibis ülerahvastatud kambrites.

3) Kraanikausi, pesemisvõimaluste ja riiete puhastuse teenuse tagamise kohustust kambris ei

ole ühegi õigusaktiga ette nähtud. Seega olid tagatud kaebajale õigusaktides ette nähtud

võimalused hügieeni eest hoolitsemiseks ja isiklike asjade paigutamiseks, mistõttu ei olnud

tegemist õigusvastaste kinnipidamistingimustega ja kaebaja inimväärikust ei ole alandatud.

4) Arestimaja praktikas on suulised pöördumised pigem erandlikud ja esinevad juhul, kui

kinnipeetavatel on edasilükkamatud kaebused tervise osas. Kinnipeetavatele võimaldatakse

igapäevaselt paberit ja vajadusel ka kirjutusvahend, mida kasutada kirjalike pöördumiste

vormistamiseks. Seega ei ole eluliselt usutav kaebaja väide, et ta on arestimajas viibimise ajal

esitanud suulisi kaebusi kinnipidamistingimuste kohta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

8. Ringkonnakohus tuvastab esmalt, millises ulatuses pidanuks halduskohus S. Beljakovi

kaebust lahendama ja teeb kindlaks vaidluse eseme apellatsiooniastmes (I), seejärel võtab

seisukoha S. Beljakovi apellatsioonkaebuse osas (II) ja viimaks lahendab apellatsioonkaebuse

taotlused (III).

I

9. Vaidlust ei ole selle üle, et enne halduskohtusse pöördumist kasutas kaebaja RVastS-is

sätestatud võimalust nõuda esmalt kahju hüvitamist haldusorganilt. RVastS § 17 lg 1 sätestab,

et kahju hüvitamiseks võib esitada taotluse kahju tekitanud haldusorganile või kaebuse

halduskohtule. Seega saab isik valida, kas pöörduda kohe kaebusega halduskohtusse või

läbida kohtueelne menetlus. Riigikohus on leidnud, et RVastS § 17 lg-s 1 ja § 18 lg-s 2

reguleeritud kohtuvälise menetluse läbimisel haldusorganis peab menetluse tulemusega

mittenõustumisel pöörduma isik halduskohtusse kahjunõudega 30 päeva jooksul arvates

taotluse rahuldamata jätmisest (08.10.2008. a määrus nr 3-3-1-41-08, p 8). Eeltoodust saab

järeldada, et valides kahju hüvitamiseks kohtueelse menetluse, allutab isik end ka vastava

menetluse reeglitele. Seega kehtivad kaebajale RVastS § 18 lg-st 2 tulenevad nõuded.

10. RVastS § 18 lg 2 sätestab, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata

või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib

kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse kahjuhüvitise väljamõistmiseks.

Riigikohus on leidnud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda

vaid ulatuses, milles kaebuse esitaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu

tuleb halduskohtul kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud

kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust (17.06.2010. a otsus

nr 33141-10, p 12). Eeltoodust tuleneb, et ka juhul, kui isik otsustab omal vabal tahtel

kasutada RVastS-is sätestatud kohtueelset menetlust, ei saa isik seejärel RVastS-is sätestatud

menetlust järgides halduskohtusse pöördudes nõuda haldusorganilt kahju väljamõistmist

muudel kui nendel alustel, millistel ta taotles kahju väljamõistmist haldusorganilt ning

haldusorgan taotluse rahuldamata jättis.

11. Asja materjalidest nähtuvalt saabus S. Beljakovi kahju hüvitamise taotlus PPA-sse

08.05.2014 (tl 22-25p), milles ta nõudis arestimajas viibimise ajal tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamist seonduvalt järgmiste asjaoludega: põrandapinna vähesus, jalutuskäikude

mittevõimaldamine, valgustuse ebapiisavus, magamistingimuste ebakohasus, tualeti

eraldamatus kambrist, riiete pesemise ja kuivatamise võimalikkus üksnes kambris, suitsetajate

ja mittesuitsetajate ühes kambris hoidmine ja ventilatsiooni ebapiisavus. PPA jättis

06.06.2014. a kirjaga (tl 6) S. Beljakovi taotluse rahuldamata. Halduskohtusse esitatud

kaebuses ja seisukohas nõudis S. Beljakov mittevaralise kahju hüvitamist seonduvalt

järgmiste asjaoludega: põrandapinna vähesus, riiete pesemise ja kuivatamise võimalikkus

üksnes kambris, valgustuse ja ventilatsiooni ebapiisavus, duši kasutamise võimalikkus vaid

üks kord nädalas, jalutuskäikude mittevõimaldamine igapäevaselt ja vaid kestusega 30

minutit, kambris kapi puudumine ja tualeti eraldamatus kambrist. Seega on kaebaja

halduskohtusse pöördumisel mõneti laiendanud PPA-le esitatud nõudeid, nimetades kaebuses

puudulike kinnipidamistingimustena lisaks kahju hüvitamise taotluses märgitud asjaoludele

duši kasutamise võimaldamist ainult üks kord nädalas ja kambris kapi puudumist.

Halduskohus on vaidlustatud otsuses (p-d 12 ja 14) andnud seisukoha eeltoodud asjaolude

osas. Arvestades PPA-le esitatud kahju hüvitamise nõude aluseid, on S. Beljakovil kaebuses

täiendavalt nimetatud asjaolude osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata, mistõttu

tulnuks halduskohtul jätta eeltoodud osas kaebus menetlusse võtmise järel HKMS § 151 lg 1

p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata. Ringkonnakohus tühistab vastavas osas

halduskohtu otsuse ja jätab S. Beljakovi kaebuse selles osas läbi vaatamata.

12. Vastustaja ei ole esitanud halduskohtule andmeid kambrites asuvate tualettide suuruse

kohta. Kuna kambri põrandapinna suuruse tuvastamiseks on vajalik teada tualeti suurust

kambrites, siis esitas vastustaja ringkonnakohtu nõudel 09.06.2015 täiendava selgituse, milles

teatas, et igasse kambrisse on paigutatud valamu ja WC ning need on eraldatud ülejäänud

kambrist ca 1,20 m kõrguse müüriga ning müüriga eraldatud ruumi suurus on igas kambris

0,3751 m². Ringkonnakohus võtab vastustaja poolt 09.06.2015 esitatud täiendava selgituse

haldusasja materjalide juurde.

13. S. Beljakov ei ole apellatsioonkaebuses Tartu Halduskohtu 22.12.2014. a otsuse

tühistamise taotlust sõnaselgelt esitanud, kuid apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt ja

juhindudes HKMS § 2 lg-st 4 on ringkonnakohtu hinnangul S. Beljakovi tahe, et

ringkonnakohus tühistaks Tartu Halduskohtu 22.12.2014. a otsuse seonduvalt järgmiste

asjaoludega: vähene põrandapind, valgustuse ja ventilatsiooni ebapiisavus, vaid üks kord

nädalas duši võimaldamine, jalutuskäikude mittevõimaldamine igapäevaselt või vaid

kestusega 30 minutit ja eraldamata WC kambris. Arvestades, et S. Beljakovi kaebus kuulub

HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbivaatamata jätmisele apellatsiooniastmes

vaidlustatud asjaoludest nädalas üks kord duši kasutamise osas, siis ei võta ringkonnakohus

eeltooduga seonduvate apellatsioonkaebuse põhjenduste osas seisukohta. Ringkonnakohus

märgib, et apellatsiooniastmes on vaidlus kaebajal kahju tekkimise üle seonduvalt järgmiste

asjaoludega: vähene põrandapind, valgustuse ja ventilatsiooni ebapiisavus, jalutuskäikude

mittevõimaldamine igapäevaselt või vaid kestusega 30 minutit ja eraldamata WC kambris.

II

14. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus vaidlustatud otsuses põhjendatult

asunud seisukohale, et täidetud ei ole eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise

väljamõistmiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea

vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks kaebaja apellatsioonkaebuses

väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.

15. Käesolevas asjas on mõlemad menetlusosalised kinnitanud, et valgustuse

tagamiseks oli kambrites olemas nii aken kui ka kunstlik valgustus. Kaebaja arvates

peab piisava loomuliku valguse tagama aken ka juhul, kui ruumis on kunstlik

valgustus. Kaebaja ei ole asjas eitanud, et akendel väidetud piimjas mattklaas laseb

läbi ka loomulikku päevavalgust. Ringkonnakohus möönab, et kuigi läbi mattklaasi

paistab päevavalgust mõneti vähem kui läbi tavalise klaasi, ei nähtu kaebaja väidetest,

et kambri üldine valgustatus, s.t koostoimes loomulik valgus aknast ja lisaks kunstlik

valgustus, oleks olnud ebapiisav. Ringkonnakohus peab vajalikuks kaebajale selgitada,

et Riigikohtu seisukoha järgi reguleerib VangS § 45 lg 1 ammendavalt nõudeid

arestimaja kambri aknale ja valgustusele ning selles osas ei ole kohaldatav Vabariigi

Valitsuse 26.01.1999. a määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded"

p 5 (21.04.2010. a otsus nr 3-3-1-14-10, p 8), millele kaebaja enda

apellatsioonkaebuses viitab.

16. Kaebaja on ekslikult väitnud, et halduskohus on jätnud põhjendamata kaebuse

ventilatsiooni osas. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus vaidlustatud otsuse p-s

12 käsitlenud muuhulgas ka kaebaja väidet seonduvalt ventilatsiooniga, asudes

kokkuvõttes seisukohale, et puudub alus kaebuse rahuldamiseks.

17. Kaebaja on kahjunõudes PPA-le väitnud, et ta oli sunnitud olema kambris kogu

aeg, kuna jalutuskäiku ei võimaldatud. Halduskohtule esitatud kaebuses on S.

Beljakov väitnud, et jalutuskäigud ei olnud igapäevased ja jalutada võimaldati ainult

30 minutit. Apellatsioonkaebuses väidab S. Beljakov, et ta teavitas arestimaja

ametnikke igapäevaselt soovist kasutada õigust vähemalt üks tund viibida värskes

õhus, kuid enamikel päevadel seda ei võimaldatud ja ülejäänud päevadel võimaldati

ainult pool tundi. Lisaks ei ole kaebaja ei haldus- ega ringkonnakohtule teatanud, kui

mitmel päeval tal väidetavalt värskes õhus viibida ei võimaldatud või võimaldati vaid

30 minuti jooksul. Vastustaja on asjas kinnitanud, et arestimajas viibides võimaldati

kaebajal värskes õhus viibida, välja arvatud juhul, kui ta sellest keeldus ning

vastustajal puuduvad andmed, et kaebaja oleks arestimajas viibimise jooksul või pärast

seda esitanud kirjalikke või suulisi kaebusi eeltoodu osas. Ringkonnakohtu hinnangul

ei ole usutav, et vastustaja pidanuks vajalikuks piirata kaebaja jalutamise võimalust

värskes õhus ning lubanuks kaebajat jalutuskäigule vaid valikulistel päevadel. Kaebaja

vastavasisuliste, haldus- ja kohtumenetluses esitatud väidete ebajärjekindlus ning

üldsõnalisus vähendab ringkonnakohtu hinnangul väidete usutavust, millest tulenevalt

ei pea ringkonnakohus võimalikuks tuvastada vastustaja poolset rikkumist kaebajale

värskes õhus viibimise õiguse võimaldamisel.

18. Kaebaja on kinnipidamistingimustest muuhulgas vaidlustanud eraldamata WC-d

kambris. Halduskohus ei ole vaidlustatud otsuses eeltoodud kaebaja väite osas

seisukohta võtnud. Menetlusökonoomia põhimõttest (HKMS § 2 lg 2) lähtuvalt peab

ringkonnakohus püüdma esmajoones asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma

asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kui tegemist ei ole HKMS § 199

lg-s 1 sätestatud menetlusnormide rikkumisega, siis ülejäänud juhtudel annab HKMS

§ 199 lg 2 ringkonnakohtule võimaluse esimese astme kohtu lahend tühistada ja saata

asi uueks arutamiseks halduskohtule vaid olukorras, kus asjas toimunud

kohtumenetluse normide olulisi rikkumisi ei ole võimalik apellatsioonimenetluses

kõrvaldada. Seega ei tingi halduskohtu võimalik menetluslik minetus kohtuotsuse

põhjendamisel vältimatult asja saatmist esimese astme kohtule uueks arutamiseks.

Kuna käesolevas asjas ilmnenud rikkumine on kõrvaldatav apellatsioonimenetluses,

siis puudub ringkonnakohtu hinnangul vajadus saata asi tagasi halduskohtule uueks

lahendamiseks.

19. Kaebaja väitel tekitas kambris asuv lahtine WC ebameeldivat haisu, mis oli

alandav. Vastustaja kinnitusel oli kambrisse paigutatud valamu ja WC eraldatud

ülejäänud kambrist ca 1,20 m kõrguse müüriga. Asjas ei ole vaidlust selles, et

kaebajale oli WC kasutamine tagatud. ASkE ei sätesta nõudeid WC-le, kuid VangS §

90 lg 4 kohaselt peab olema tagatud vahistatu pidev visuaalne või elektrooniline

jälgimine. Seega peab vahistatu jälgimine kambris olema võimalik ning sellele ei ole

ka kaebaja vastu vaielnud. Kuigi võib möönda, et tualeti kasutamisel tekkiva

ebameeldiva lõhna kambris levimine oli võimalik, kuna WC-nurk oli eraldatud muust

kambrist 1,20 m kõrguse müüriga, s.t tegemist ei olnud uksega suletava kinnise

ruumiga, ei saa ringkonnakohtu hinnangul lugeda nimetatud asjaolu inimväärikust

alandavaks, vaid see on käsitletav arestimajas kinnipidamisega paratamatult kaasneva

asjaoluna. Seega ei ole kaebaja õigusi riivatud rohkem, kui kaasneb paratamatult

kinnipidamisega.

20. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et S. Beljakov viibis Tallinna arestimajas perioodil

13.06.07.08.2012 (kokku 55 päeva), s.h kambrites nr I-10 (13,6 m²), nr I-4 (12,1 m²),

nr I-3 (13,8 m²) ja nr I-2 (9,2 m²). Vastustaja esitatud andmetel on WC alune pind

kõikides kambrites 0,3751 m². Halduskohus asus vaidlustatud otsuse p-s 10

seisukohale, et igas kambris, kus kaebaja viibis, oli üldpinda rohkem kui 2,5 m².

Halduskohus on otsuses põhjendustest nähtuvalt kambri suuruse osas lähtunud

vastustaja poolt teatatud kambri üldpinna suurusest. Kaebaja heidab

apellatsioonkaebuses kohtule ette, et viimane ei arvestanud kambri üldpindalast maha

kambrites asuva mööbli, sisustuse ja WC alla jäävat pinda.

21. ASkE § 12 lg 3 sätestas kaebaja poolt arestimajas viibitud vaidlusalusel perioodil

kehtinud redaktsioonis, et kinnipeetule on kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2

põrandapinda. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 26.10.1999. a määrusega nr 38 kinnitatud

„Eluruumidele esitatavad nõuded“ p-st 4 arvestatakse eluruumi põrandapindala

lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). Seega ei tähenda

„põrandapind“ ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna

suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Ka EIK praktika

toetab põhimõtet, et põrandapinnast ei tule välja arvata mööblialust pinda (EIK

19.12.2013. a otsus Tunis vs Eesti, p-d 9, 11, 46; 09.01.2014. a otsus nr 5747/10

Jevšnik vs Sloveenia, p-d 7, 21, 25) ning isikliku ruumi arvutamisel on lähtutud

kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat

mööblit. Kuna siseriiklik õigus ei näe kambris kinnipidamisel otsesõnu ette vabaks

liikumiseks kasutatava ruumi nõuet ning arvestades EIK väljakujunenud praktikat

kinnipeetava isiku isikliku ruumi osas, on ringkonnakohus seisukohal, et

põrandapinnast ei tule välja arvata mööblialust pinda. Seega lähtub kaebaja kambri

põrandapinna suuruse arvestamisel ebaõigesti põhimõttest, et mööblialune pind

arvatakse kambri üldpinnast välja.

22. ASkE § 13 lg 1 p 7 sätestas, et kambri sisustusse kuulub võimaluse korral WC.

Vastustaja andmetel asus kõikides kambrites, kuhu kaebaja oli paigutatud, WC ja

valamu kambris ca 1,20 m kõrguse müüriga eraldatud ruumis suurusega 0,3751 m².

Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et isikliku ruumi pindala arvutamisel tuleb

kambri üldpindalast maha arvata tualeti alune pind. Kambris asuva, müüriga eraldatud

ruumi ehk WC pinda ei saa põrandapinna suuruse arvutamisel arvesse võtta, kuna WC

alust pinda ei saa lugeda eluruumiks, kus kaebajal on võimalik ainuisikuliselt liikuda

ning see ei ole kasutatav väljaspool otstarvet. Ka on EIK 19.12.2013. a otsuses nr

429/12 asjas Tunis vs Eesti (p 11) jätnud kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel

kambri üldpindalast välja tualeti pindala. Seega tuleb kambri põrandapinna suuruse

arvutamisel lähtuda põhimõttest, et WC alune pind arvatakse kambri üldpinnast välja,

millises osas ringkonnakohus muudab halduskohtu otsuse põhjendusi.

23. Lähtudes põhimõttest, et WC alune pind arvatakse kambri üldpinnast välja, kuid

mööblialust pinda kambri üldpinnast välja ei arvata, on vastustaja poolt 09.06.2015

esitatud andmetest tulenevalt kaebaja viibinud kambris nr I-4 kokku 7 päeva (kambris

kinnipeetavaid 4, kambri pind WC aluse pinnata 11,72 m²), kus tema isiklik ruum oli

2,93 m², seega jäi alla 3 m². Ülejäänud arestimajas viibimise ajal oli kaebaja isiklik

ruum kambrites üle 3 m². Seega ei ole vastustaja rikkunud kaebaja viibimise ajal

arestimajas ASkE § 12 lg-s 3 ette nähtud kohustust tagada kinnipeetule

miinimumtasemena 2,5 m² põrandapinda.

24. EIK praktikas on väljendatud seisukohta, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m²

isiku kohta ning juhul kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m², tuleb ülerahvastatust

pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist

(nt 19.03.2013. a otsus nr 7910/10 Blejuşcă vs Rumeenia, p 41; 19.12.2013. a otsus nr 429/12

Tunis vs Eesti, p-d 43-49; 10.01.2012. a otsus nr 42525/07 ja 60800/08 Ananyev jt vs

Venemaa, p 145; 11.02.2010. a otsus nr 43589/02 Salakhutdinov vs Venemaa, p 66). EIK

hinnangul, kui kinnipeetavale võimaldatav isiklik ruum on vahemikus 3-4 m², sõltub

vangistustingimuste kooskõla EIÕK art 3 nõuetega muudest tingimustest (nt 10.05.2007. a

otsus nr 14437/05 Modarca vs Moldova). Seega olukorda, kus kambris on ühe kinnipeetava

kohta põrandapinda vähem kui 3 m², saab EIK praktika kohaselt pidada EIÕK art 3 rikkumise

tuvastamise aluseks. EIK on 13.11.2014. a otsuses nr 75985/12 Bahnă vs Rumeenia leidnud,

et isikliku ruumi puudus võib iseenesest olla piisav alus rikkumise tuvastamiseks. Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 20.06.2014. a otsuses nr 3-4-1-9-14 (p-d 37, 38,

41) möönnud, et 2,5 m² on sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine

on tõenäoliselt inimväärikust alandav. Näiteks Piinamise ja Ebainimliku või Alandava

Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (Committee for the Prevention of

Torture - CPT) soovitab tagada mitme kinnipeetavaga ruumis vähemalt 4 m² põrandapinda

isiku kohta. Samas tõdes Riigikohus, et 2,5 m² kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta

ei ole siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Näiteks

olukorras, kus isiku kohta on tagatud küll kõigest 2,5 m² kambri pindala, aga isik on

kohustatud kambris viibima üksnes ööajal ja seejuures on tagatud piisav ventilatsioon, kohane

temperatuur, öörahu ja muud vajalikud tingimused väljapuhkamiseks, ei pruugi olla tegemist

inimväärikuse alandamisega. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale

tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m²-ga.

25. EIÕK art 3 ei näe täpselt ette, milline peaks olema kambri pindala kinnipeetava kohta, et

tegu ei oleks alandava kohtlemise ega karistamisega. EIK 06.02.2014. a otsuses asjas

nr 2689/12 (Semikhvostov vs Venemaa, p 79) öeldu kohaselt on EIK alati keeldunud

määramast, milline ruutmeetrite arv peab olema kinnipeetavale EIÕK art-ga 3 kooskõlaliseks

kohtlemiseks tagatud (Riigikohtu 20.06.2014. a otsus nr 3-4-1-9-14, p-d 38 ja 42). Käesolevas

asjas puudus kaebajal küll õigus väljaspool kambrit liikuda, kuid tuvastamist ei ole leidnud, et

vastustaja oleks rikkunud kaebaja õigust viibida päevas üks tund värskes õhus. Ka kambris

nõutavate tingimuste osas käesolevas asjas vastustaja poolseid rikkumisi tuvastatud ei ole.

Eeltoodut arvestades ja silmas pidades nii EIK kui ka Riigikohtu seisukohti, ei ole

ringkonnakohtu hinnangul põhjust lugeda kaebaja viibimist arestimajas oldud 55-st päevast

üksnes 7 päeva jooksul kambris, kus isikliku ruumi suurus oli üle 2,5 m², kuid jäi vaid 0,07 m²

alla 3 m² asjaoluks, mis annaks aluse pidada vastustaja käitumist õigusvastaseks ja kaebaja

inimväärikust alandavaks.

III

26. Eeltoodut arvestades rahuldab ringkonnakohus S. Beljakovi apellatsioonkaebuse

osaliselt ja tühistab Tartu Halduskohtu 22.12.2014. a otsuse osas, milles halduskohus

jättis rahuldamata kaebuse seonduvalt duši kasutamise võimaldamisega ainult üks kord

nädalas ja kambris kapi puudumisega. Ringkonnakohus jätab nimetatud osas S.

Beljakovi kaebuse läbi vaatamata ning jätab S. Beljakovi apellatsioonkaebuse muus

osas rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 22.12.2014. a otsuse muutmata, muutes

halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

27. Tartu Halduskohus jättis 22.12.2014. a otsusega kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS §

108 lg 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme

kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata,

muudab ta kohtukulude jaotust. Kuna ringkonnakohus rahuldab kaebaja apellatsioonkaebuse

osaliselt, jättes tema kaebuse osaliselt läbi vaatamata, kuid muus osas halduskohtu otsuse

muutmata, siis puudub alus muuta esimese astme kohtu menetluskulude jaotust ning

apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõiv) jäävad kaebaja enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel